Obsah (5)

§ 132§ 48§ 133§ 130§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-22-7592 Tsiviilasi

) § 132 lg-t

1. Avaldaja esitatud Swedbank konto väljavõttest perioodil 11.02.2022-04.03.2022 nähtub, et kaebaja kontolt on kohtutäituri kasuks kinni peetud
2. veebruaril 2022 laekunud töötasust (179 eurot 10 senti) 170 eurot.
3. märtsi
4. a töötasust on kinni peetud 170 eurot. Kohtutäituri esitatud tõendid vastupidist ei tõenda. Kui kohtutäituri dokumentides on olemas nõuetele vastav viide mittearestitavale summale, ei näita see faktilist olukorda. Eeltoodust järeldub, et kaebaja pangakontolt on kinni peetud rohkem raha kui võimaldab

§ 132lg 12.

Kohus märkis, et kaebaja ei ole vaidlustanud kohtutäituri tegevust või otsust täiteasjas nr 095/2017/912 ja on esitanud nõude tühistada kohtutäituri otsus täiteasjas nr 095/2017/911, st teises täiteasjas (sissenõudja on mõlemas täiteasjas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet). Avaldaja palus kohustada kohtutäiturit tagastama talle ebaseaduslikult kinni peetud raha. Kohus leidis, et kaebaja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest eksliku arestimise korral on kohtutäiturid raha juba sissenõudjatele üle kandnud. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et avaldajalt on täiteasjas nr 095/2017/911 kinni peetud raha ka 04/2022 ja 05/2022. Kohtutäituri otsusest saab järeldada, et tegemist on mitme täiteasjaga, mitte ainult täiteasjaga nr 095/2017/911. Kaebaja nõue kohustada kohtutäiturit lõpetama sundtäitmine ulatuses, milles sundtäidetakse summat, mis kuulub igakuise mittearestitava miinimumi alla, ei ole eesmärgipärane ning sellist osalist täitemenetluse lõpetamise alust

§ 48ette ei näe.

Kui kohtutäitur on täitemenetluses arestinud suurema sissetuleku kui

võimaldab, siis on oma olemuselt tegemist kohtutäituri õigusvastase tegevusega täitemenetluse läbiviimisel (võlgniku sissetuleku arestimisel) ning sellest lähtuvalt tuleb formuleerida ka kaebuse nõue. Ainetu on kaebaja nõue võimaldada kaebajal igakuise mittearestitava miinimumi kasutamist, kuna selline õigus tuleb kaebajale/võlgnikule seadusest. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus kaebuse osaliselt. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist kaebuse rahuldamata jätmise osas ja uue määruse tegemist, millega kaebus rahuldada ja menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda. Avaldaja leiab, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata avaldaja nõude kohustada kohtutäiturit tagastama talle ebaseaduslikult kinni peetud summad. Võlgnik andis kohtutäiturile juba
2. jaanuaril 2022 ette teada, et sissetulek laekub ning palus võimaldada nõutud mittearestitav miinimum. Uuesti pöördus avaldaja kohtutäituri poole nõudega igakuise mittearestitava miinimumi võimaldamiseks
3. veebruaril 2022 (3 tööpäeva sees) ning seejärel veel
4. veebruaril 2022 (s.o enne kui kohtutäitur
5. veebruaril 2022 raha sissenõudjale edastas). Kohtutäituril oli nii kohustus kui ka võimalus õigusvastaselt arestitud summad tagastada. 04/2022 ja 05/2022 ei ole avaldajalt raha kinni peetud suuremas määras kui sätestab 3 seadus. Kokkuvõttes on avaldaja seisukohal, et kohtutäituril tuleb tagastada võlgnikule summa, mis vastab õigusvastaselt arestitud summa suurusele ehk 170 eurot 38 senti (millest 0,38 eurot moodustab maksekorralduse teenustasu). Avaldaja leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus põhjendab määruses, et kui kohtutäitur on täitemenetluses arestinud suurema sissetuleku kui

võimaldab, siis on oma olemuselt tegemist kohtutäituri õigusvastase tegevusega täitemenetluse läbiviimisel (võlgniku sissetuleku arestimisel) ning sellest lähtuvalt tuleb formuleerida ka kaebuse nõue. Avaldaja selgitab, et kohtumenetluses ei viidanud maakohus sellele, et avaldaja peaks oma nõuded mistahes osas ümber formuleerima. Lahend on avaldajale selles osas üllatuslik. Avaldaja leiab, et kuna maakohus rahuldas osaliselt avaldaja kaebuse, siis õige oleks olnud jätta avaldaja menetluskulud täies ulatuses või vähemalt osaliselt kohtutäituri kanda. Käesolev kohtuvaidlus on alanud põhjusel, et kohtutäitur arestis õigusvastaselt avaldaja sissetuleku. Põhjendatud on jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Kohtutäituri menetluskulude avaldaja kanda jätmine on ebaõiglane (TsMS § 172 lg 1).

1. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata kaebuse esitaja nõude kohustada vastustajat tagastama kinni peetud summad. Puudutatud isik on pärast asjakohase taotluse saamist vabastanud sissetuleku aresti alt ja jätnud kaebuse esitajale kasutamiseks elatusmiinimumile vastava summa. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.
2. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist kaebuse rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ja uue määruse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kinnipidamised on tehtud erinevatel kalendrikuudel (veebruaris 2022 ja märtsis 2022) ning kinnipeetav summa jääb alla elatusmiinimumi ehk alla 235 euro 44 sendi, millest johtuvalt on kohtutäitur järginud

§ 132lg-s 12 sätestatut.

Vaidlustatavast otsusest nähtub üheselt, et avaldajale on jäetud elatusmiinimumile vastav summa ehk 235 eurot 44 senti kasutamiseks Swedbank AS-is. Nimetatut tõendab vastuse lisaks 1 olev tõend. Samuti tõendab nimetatut kaebuse lisa 8.2., millest nähtuvalt on avaldaja kasutanud

1. a märtsikuus kontot mittearestitava summa piires.
2. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmist. Kui avaldaja sai töötasu 179 eurot 10 senti ja kohtutäitur pidas sellest kinni 170 eurot, siis ei saa jõuda järelduseni, et kohtutäitur on järginud igakuise mittearestitava miinimumi nõuet. Kohtutäituri poolt koos vastusega esitatud täiteasja toimiku väljavõttest nähtub, et kohtutäitur on määranud kasutamiseks vahendeid 0,36 miinimumpalka kuus, mis on ebaõige (vt kohtutäituri vastuse lisa 1). Avaldaja ei nõustu kohtutäituri väitega, et kõik menetluskulud (sh kohtutäituri menetluskulud) oleks pidanud jätma avaldaja kanda. Nagu avaldaja nii maakohtu menetluses kui ka oma määruskaebuses selgitas, siis vaidluse põhjust ja sisu arvestades oleks õige ja õiglane jätta kõik menetluskulud kohtutäituri kanda. Samas igal juhul on kohtutäituri menetluskulude avaldaja kanda jätmine ebaõiglane (TsMS § 172 lg 1). 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Määruskaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi

§ 132lg 12 kohaldamise osas.

9. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kohtutäituri määruskaebuse osas. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kohtutäitur järgis võlgniku sissetuleku arestimisel

§ 132

lg 12 teises lauses sätestatut.

§ 132

lg 12 kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui

§ 132

lg-s 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. 10. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi

§ 132

lg 12 kohaldamise kohta.

§ 132

lg 12 kohaldamisel tuleb hinnata, kas võlgniku sissetulek jääb alla Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi, millisel juhul ei ole sissetuleku arestimine üldse lubatud.

1. a on Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum 235 eurot 44 senti. Avaldajale on laekunud töötasuna
2. a veebruaris, märtsis ja aprillis 179 eurot 10 senti kuus.
3. Asjas esitatud võlgniku kontoväljavõttelt (dtl 64) nähtub, et
4. veebruaril 2022 on võlgnikule laekunud töötasu 179 eurot 10 senti, millest kohtutäitur on samal päeval arestinud 170 eurot.
5. märtsil 2022 ja
6. aprillil 2022 on võlgnikule laekunud töötasuna samuti 179 eurot 10 senti. Ebaõige on maakohtu seisukoht selles, et ka
7. märtsil 2022 laekunud summa on kohtutäitur 170 euro ulatuses arestinud. Kontoväljavõtte järgi on
8. märtsil 2022 võetud 170 eurot välja sularahas. Samuti on
9. aprillil 2022 võetud 170 eurot välja sularahas. Tegemist ei ole kohtutäituri arestitud summadega. Järelikult on praegusel juhul vaidluse all see, kas kohtutäitur järgis

§ 132lg-t 12 2022.

a veebruari töötasu arestimisel.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et kohtutäitur on järginud
2. a veebruarikuu töötasu arestimisel seaduses sätestatut. Võlgniku töötasu, milleks on 179 eurot 10 senti jääb alla arvestusliku elatusmiinimumi, s.o 235 eurot 44 senti.

§ 132

lg 12 teise lause kohaselt ei saa arestida sissetulekut, mis jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. Järelikult ei võinud kohtutäitur arestida võlgniku 2022. a veebruarikuu sissetulekut.

§ 133

lg 1 teise lause kohaselt tühistab kohtutäitur arestimise võlgniku avalduse alusel kolme tööpäeva jooksul ulatuses, mis tagab võlgnikule arestimisele mittekuuluva sissetuleku, arvestades

§-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Võlgnik on esitanud kohtule kohtutäituri ja võlgniku kirjavahetuse (dtl 10), millest nähtub, et võlgnik palus

1. veebruaril 2022 muuta viivitamatult aresti, mille peale vastas kohtutäitur, et Swedbank kontole on võlgnikule jäetud elatusmiinimum 235 eurot 44 senti. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub esitatud kirjavahetusest selgelt, et võlgnik on teavitanud kohtutäiturit enda pangakontole sissetuleku laekumisest ning soovinud selle arestist vabastamist. Ringkonnakohus leiab, et kohtutäitur ei ole esitatud tõenditega tõendanud, et võlgnikule jäi pärast 170 euro arestimist seaduses sätestatud arvestuslik elatusmiinimum. Konto väljavõtte kohaselt jäi võlgnikule
2. a veebruaris pärast 170 euro arestimist 9 eurot 10 senti, mis ei ole kooskõlas

§ 132lg 12 teises lauses sätestatuga. Samuti ei tühistanud kohtutäitur Ts

MS § 133 lg 1 teise lause kohaselt arestimist, kuigi võlgnik esitas selleks avalduse õigeaegselt, s.o samal päeval sissetuleku arestimisega. 5 Eeltoodud põhjendustel jääb kohtutäituri määruskaebus rahuldamata. Maakohus on põhjendatult tühistanud kohtutäituri otsuse osas, mis käsitleb sissetuleku arestimist suuremas ulatuses kui arvestuslik elatusmiinimum. 13. Vastuseks kohtutäituri väidetele selle kohta, et kohtutäitur kahtlustab võlgniku enda sissetuleku varjamises, märgib ringkonnakohus, et ainuüksi selline kahtlus ei õigusta võlgniku mittearestitava sissetuleku arestimist. Varjatud sissetuleku puhul on arestimine võimalik

§ 130lg-te 11-15 ning § 135 alusel.

Selleks ei piisa aga pelgalt kahtlusest, vaid see eeldab, et kohtutäitur tuvastab varjatud sissetuleku mingite objektiivsete tõendite alusel.

1. Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha avaldaja määruskaebuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri otsuse peale osas, milles palutakse tagastada võlgnikule ebaseaduslikult kinni peetud raha ja kohustada kohtutäiturit lõpetama sundtäitmise ulatuses, milles sundtäidetakse summat, mis kuulub igakuise mittearestitava miinimumi alla.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seadus ei näe ette võimalust tagastada võlgnikule ebaseaduslikult arestitav summa, kui summa on

§ 43lg 1 alusel sissenõudjale 10 päeva jooksul raha laekumisest arvates üle kantud.

Ringkonnakohus möönab, et kohtutäitur on ebaseaduslikult arestinud 11. veebruaril 2022 võlgniku sissetulekust 170 eurot. Samuti on kohtutäitur rikkunud

§ 133lg-st 1 tulenevat kohustust arest võlgniku avalduse alusel tühistada.

Kuid kohtutäituri väitel on ta raha sissenõudjale üle kandnud. Sellises olukorras ei saa võlgnik nõuda raha tagastamist kohtutäiturilt. Avaldajal on õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel, kuivõrd ei olnud alust töötasu arestida. Riigikohus on leidnud, et välistatud ei ole ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19). Kuivõrd praegusel juhul on sissenõudjaks Eesti Vabariik, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski alust arvata, et avaldajal ei oleks võimalik ebaseaduslikult arestitud sissetulekut sissenõudjalt tagasi saada.
3. Samuti ei saa kohtutäiturit kohustada lõpetama sundtäitmise ulatuses, milles sundtäidetakse summat, mis kuulub igakuise mittearestitava miinimumi alla. Kohtutäituril on kohustus tagada võlgnikule seadusega ettenähtud vahendid täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asjas esitatud tõenditest (dtl 54 ja 10) nähtub, et kohtutäitur on vabastanud arestist avaldaja pangakonto 0,36 miinimumpalga, s.o 235 euro 44 sendi ulatuses. Avaldaja väljatoodud sissetulek on sellest väiksem. Seega on kogu avaldaja praegune sissetulek arestist vabastatud.

§ 132

kaitseb arestimise eest üksnes võlgniku sissetulekut, mitte abstraktselt tema pangakontot. Sealt ei tulene kohtutäiturile kohustust tagada võlgniku pangakontole arestist vaba summa ka olukorras, kus võlgnikul selles ulatuses sissetulekut ei ole (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972, p-d 22 ja 23 ning neis viidatud varasem Riigikohtu praktika). Kui avaldaja sissetulek suureneb, saab ta esitada kohtutäiturile avalduse arestivaba summa muutmiseks.
3. Kuna avaldaja ja puudutatud isiku määruskaebused jäävad rahuldamata, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras on põhjendatud jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda. Sellest tulenevalt puuduvad ka hüvitatavad menetluskulud. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Vahur-Peeter Liin