1-22-7967/5

(21730000276)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. novembri
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X OÜ (registrikood XXXXXXXX) esindajad vandeadvokaat Ott Lepmets ja advokaat Charlotta Rebecca Zobel (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. novembri
4. a määrus muutmata ning X OÜ esindajate vandeadvokaat Ott Lepmetsa ja advokaat Charlotta Rebecca Zobeli esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 13.08.
6. a alustas Põhja Ringkonnaprokuratuur menetluse KarS § 209 lg 2 p 1 tunnustel X OÜ lepingulise esindaja kuriteokaebuse alusel järgmises: aprillis 2018 ütles Q OÜ juhatuse liige Y OÜ X juhile W-le, et tal on plaanis juurutada Eestis maapirni mahekasvatamist ja töötlemist, millega ta oli enda ettevõttes juba algust teinud. 06.04.2018 kirjutas Y W-le, et on maapirniga seotud tegemistes jõudnud vajaduseni kaasata finantspartner ja esmaseks vajalikuks rahasummaks on ca 40 000 eurot, millele lisanduks 4 kuu pärast veel 40 000 eurot, pärast mida oli plaanis toetuste ja panga abiga saada finantseeringud tehase rajamiseks. Pärast 09.04.2018 kohtumist Y-ga nõustus W OÜ X kaudu investeerima 20 000 eurot. Raha otsustati kaasata Q OÜ osakapitali suurendamise kaudu. OÜ X kandis 12.04.2018 20 000 eurot Q OÜ arveldusarvele, peale mida kanti OÜ X sisse Q OÜ osanikuna. W küsis 28.08.2018 Y-lt, kas maapirni projekt on edasi liikunud. Y teatas, et on mh ostnud Saksamaalt ja Leedust seemnemugulat ning esitanud PRIA-le inuliini tootmistehase investeeringu toetustaotluse summas ca 400 000 eurot. Alates 19.09.2018 hakkas Y W-lt maapirni töötlemise vajadusele viidates laenu küsima. Pooled sõlmisid 01.11.2018 laenulepingu, millega kohustus OÜ X andma Q OÜ-le laenu kuni 5000 eurot. OÜ X kandis samal päeval Q OÜ pangakontole 2000 eurot. Q OÜ laenu tähtaegselt 20.12.2018 ei 1

(10)1-22-7967 tagastanud. OÜ X nõudis 05.06.2021 Y-lt Q OÜ kontoväljavõtteid. Väljavõtetelt nähtub, et OÜ X poolt Q OÜ kontole kantud raha ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt, s.o kulutustena maapirni kasvatamiseks ja töötlemiseks. 20 000 eurot on Q OÜ pangakontolt välja viidud

1. maiks 2018, ülekanded on tehtud Y isiklikule kontole, mõne tema kontrolli all või temaga seotud äriühingu kontole. Ka 01.11.2018 laenulepingu alusel OÜ X poolt Q OÜ-le üle kantud 2000 eurot ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud. OÜ-le X teatavaks saanud asjaolude kohaselt ei hakanud Q OÜ tegelikkuses maapirni kasvatuse või töötlemisega tegelema, ei kaasanud maapirni kasvatuse tarbeks ühtegi teist lubatud investeeringut ega toetust. Konto väljavõtte kohaselt ei ole Y ega ükski temaga seotud äriühing tagastanud Q OÜ-lt saadud summasid. Eelmärgitule tuginedes esitati Y-le kahtlustus KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Kahtlustatavana ülekuulamisel Y ennast süüdi ei tunnistanud.
2. 12.10.
3. a lõpetas uurimisasutus Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 - 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel.
4. 26.10.
5. a esitasid X OÜ esindajad Ott Lepmets ja Charlotta Rebecca Zobel Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotlesid lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist, olles seisukohal, et kriminaalmenetluse käigus pole kogutud piisavalt tõendeid, tõendid viitavad üheselt, et Y tegevus täidab vähemalt KarS § 209 või KarS § 201 kuriteo koosseisu ning võimalik et ka KarS § 3811 (raamatupidamise kohustuse rikkumise) ja § 384 (maksejõuetuse põhjustamise) koosseisu. Riigiprokuratuuri määrus
6. Riigiprokuratuuri 29.11.
7. a määrusega jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör märkis täiendavate menetlustoimingute osas, et kannatanu ülekuulamine pole kriminaalmenetluses kohustuslik menetlustoiming. Kriminaalmenetluse eesmärgiks pole mitte võimalikult suure arvu menetlustoimingute teostamine, vaid tõendamise seisukohalt olulise teabe hankimine. Ehk siis mingi menetlustoimingu teostamist taotledes või selle tegemata jätmist senisele menetlusele ette heites, tuli kaebajal selgitada, mida olulist, menetlusotsust muuta võivat teavet selle läbi tema hinnangul võiks saada. Seda tehtud pole. Riigiprokurör sarnaselt eelnevate menetlejatega kannatanu X OÜ esindaja ülekuulamist vajalikuks ei pea. Kannatanu on esitanud põhjaliku kuriteokaebuse koos lisadega, milles sisaldava informatsiooni alusel on kriminaalmenetlust alustatud ja Y-le kahtlustus esitatud. Kannatanu poolt esitatud tõendeid ja tema seisukohti pole jäetud tähelepanuta ka kriminaalmenetluse lõpetamisel. Sellistes olukordades, kus (juriidilise) isiku kuriteokaebus on põhjalik ja informatiivne, puudub menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt vajadus kuriteokaebuse sisu ümber kirjutada isiku kannatanuna ülekuulamise protokollis. Riigiprokurör ei tuvastanud kaebust lahendades selliseid asjaolusid, mida tuleks ja saaks täpsustada või tuvastada vaid X OÜ esindajat üle kuulates. Sellistele asjaoludele, mida pole esitatud või olnud võimalik esitada senistes kaebusetes, pole osutanud ka kaebaja ise. Kaebuses viidatud XXX juht F ei oma kõnealuse kriminaalmenetlusega mingit puutumust, mistõttu pole teda põhjendatult tunnistajana (viide nimetatud isiku kannatanuna ülekuulamise vajadusele pole asjakohane) üle kuulatud ning selleks puudub vajadus ka käesoleval ajal. Kui F arvates on Y pannud isiklikult tema või XXX suhtes kuritegusid, on tal õigus ja võimalus esitada vastavasisulise kuriteokaebus politseisse või prokuratuuri. Kaebaja mõttekäik tõendite kogumisest ja hindamisest jääb arusaamatuks. Ühelt poolt heidetakse ette „piisavate tõendite“ kogumata jätmist, samas leitakse, et juba olemasolevad tõendid „viitavad üheselt, et kahtlustatava Y tegevus täidab vähemalt KarS § 209 kelmuse või KarS § 201 omastamise kuriteo koosseisu“. 2

(10)1-22-7967 Seega, kuna riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda, tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Käesolevas menetluses on üle kuulatud kõik võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad ning uuritud dokumentaalseid tõendeid. KrMS § 61 näeb ette juhised, kuidas peab toimuma tõendite hindamine. Ka kohtueelses menetluses tuleb lähtuda kohustuslikest tõendite hindamise põhimõtetest, milleks on, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigiprokurör leiab, et tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid põhjendamatult teistele. Kui aga tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (RKKK 3-1-1-24-06 ja 3-1-1-78-05). Nii on ka antud juhul toimitud. Isiku vastutusele võtmine KarS § 209 alusel kelmuse eest eeldab tema poolt kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist ehk pettustegu. Ehk siis et tehingut sooritades on kannatanu süüdlase poolt viidud eksimusse ja selle eksimuse tagajärjel teeb ta varakäsutuse, mille tagajärjel saab varalist kahju. Selleks, et hinnata teiste kelmuse koosseisu tunnuste esinemist ja vajalikku põhjuslikku seost, tuleb esmalt tuvastada pettustegu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Mitte igasugune lepinguga võetud kohustuse täitmisega viivitamine või selle täitmata jätmine ei ole vaadeldav pettusena kelmuse koosseisu tähenduses. Oluline on see, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika. Nimelt lahendis nr 3-1-1-28-12 märkis kohus, et „kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.“ Samuti selgitas Riigikohus lahendis 3-1-1-124-00, et „oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega.“ Seega, hindamaks kelmuse koosseisutunnuste esinemist, tuleb menetlusotsustuse vastuvõtmisel hinnata neid asjaolusid, mis esinesid lepingu sõlmimise ajal. Kaebaja pole esitanud neid konkreetseid asjaolusid, millega teda oleks enne varakäsutuse tegemist eksitatud. Kaebaja sisustab kelmust asjaoludega, mis leidsid aset pärast varakäsutuse tegemist – nn maapirni projekt ei käivitunud ning tema poolset investeeringut on kasutatud väidetavalt mitte sihipäraselt. Riigiprokurör ei näe kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt kaebaja eksitamist enne varakäsutuse tegemist. Kuriteokaebuse kohaselt „…Y andis vestluse käigus põhjalikuma ülevaate ettevõtte ideest ja tegemistest. Y edastas W-le ka kirjaliku ülevaate ettevõtte tegevustest maapirniga seonduvalt, milles oli välja toodud nii tegevuse eesmärk, prognoos tegevuse tulususele, ülevaade tehtud ja pooleliolevatest toimingutest jmt. Y selgitas, et projekti on osaliselt võimalik finantseerida ka EU tõukefondide toetusel. Maapirni projekt tundus läbimõeldud idee, millega Q OÜ oli juba algust teinud ning vajas investeeringut idee edasiseks elluviimiseks… Kohtumisel esitas Y W-le ka täpsema tegevuste eelarve“. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt jätkas Y projektiga tegelemist ka pärast kaebaja poolset investeeringut. Investeerides oli kaebajale teada projekti hetkeseis, talle tutvustati asjakohaseid dokumente jne. Et oleks varjatud midagi sellist, mille teadmisel ta investeeringut teinud poleks, kaebaja välja toonud ei ole. Märkimata ei saa jätta, et investeeringu nn vastuteene osaluse näol Q OÜ-s on täidetud. 3

(10)1-22-7967 Ka laenulepinguga seonduv ei anna alust väiteks nagu Y kaebajat kuidagi eksitanud. Lepinguga pole laenu saaja Q OÜ võtnud kohustust kasutada laenu konkreetse seadme soetamiseks konkreetseks kuupäevaks. Ja isegi kui see nii oleks, näiteks vastavalt suulisele kokkuleppele lepingu poolte vahel, ja seda pole täidetud, on tegemist lepingu tingimuste rikkumisega, millega seonduvad vaidlused tuleb lahendada tsiviilkohtupidamise korras. Kui laenu andmise üheks tingimuseks oli selle sihtotstarbeline kasutamine teatud tähtajaks, oleks olnud võimalik see ka lepingus sõnaselgelt sõnastada. Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, oli osta soovitud pesur oluliselt kallim kui laenuks saadud 2000 eurot, ning see jäi ostmata vaatamata Y pingutustele puudu olevat raha leida. Asuda seisukohale, et kõnealust pesurit polnud Y-l OÜ Q esindajana X OÜ-lt laenu küsides üldse plaanis osta, kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda. Riigiprokurör ei jaga kaebaja seisukohta, et kui Y tegevuses ei nähta kelmust, on tegemist omastamisega. Omastamine KarS § 201 mõttes tähendab valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kuivõrd enda kasuks pööramine on erinevalt vargusest objektiivse koosseisu tunnus, siis vajab see seetõttu faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine tähendab seda, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib kas ise võõra asja omanikuna käituda või laseb seda teha kolmandal isikul. Seoses laenuks antud 2000 euro väidetava omastamisega tuleb märkida, et puudub omastamisele kui kuriteole vajalik manifitseerimise tunnus. Y laenu saaja Q OÜ esindajana pole laenu saamist ega sellest tekkinud võlga eitanud. Vastupidi, ta on asunud positsioonile, et võlg tuleb tagasi maksta ning on asunud ka seda tegema. Tagasi makstud on kriminaalasja materjalidest nähtuvalt vähemalt 700 eurot s.o üle kolmandiku laenusummast. Omastamisest saa rääkida ka Q OÜ-sse investeeritud rahaga seonduvalt. Tegemist oli investeeringuga, mille eest investeerija sai vastavalt kokkuleppele osaluse Q OÜ-s. Kokkuvõtvalt leidis riigiprokurör, et tõendite kogumise võimalused kriminaalasjas on ammendunud ning olemasolevad tõendid ei võimalda Y edasist süüstamist. Kaebuse kohaselt „võimalik, et kahtlustatav Y tegevus täidab ka KarS § 3811 raamatupidamise kohustuse rikkumise ja § 384 maksejõuetuse põhjustamise koosseisu“. Millele selline kahtlus tugineb, selgitatud pole. Selles osas pole ka kriminaalmenetlust läbi viidud, seega pole kaevatavat menetlusotsust, mida saaks Riigiprokuratuuris vaidlustada. Kui kaebaja jätkuvalt leiab olevat Y tegevuses märgitud kuriteotegudele viitavaid tunnuseid, tuleb esitada õiguskaitseorganeile sellekohane motiveeritud süüteoteade. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele 5. X OÜ esindajad Ott Lepmets ja Charlotta Rebecca Zobin esitasid Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles leiavad, et menetluses tuleb üle kuulata X OÜ seaduslik esindaja. Kaebajate hinnangul ei saa kriminaalmenetlust lõpetada aluse puudumise tõttu ja menetlust tuleb jätkata ning teha täiendavad vajalikud menetlustoimingud. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole prokuratuur hinnanud olukorda adekvaatselt, sh mõistmata selle taga olevaid tsiviilõiguslikke suhteid. Kahtlustatav kutsus kannatanut investeerima ettevõttesse Q OÜ, mille kaudu pidi kahtlustatav hakkama tootma ja turustama mahe maapirni. Kahtlustatav väitis, et äritegevusega on juba alustatud ning vajalik on laiemalt investeeringuid kaasata. Kahtlustatav valetas ettevõtte hetkeolukorra ja tulevikuplaanide osas, et kannatanu investeeriks ettevõttesse. Kannatanu investeeris ettevõttesse eksimuses olles. Kahtlustatav kantis raha koheselt edasi oma teistesse ettevõtetesse, et kui kannatanu rahaga alustatud äri käima läheb, siis kannatanu sellest tulu ei saaks. Kannatanu sai osaluse ettevõttes, kus ei toimunud äritegevust ja millest viidi raha koheselt välja ehk konkreetne ettevõtte ja kannatanu osa olid väärtusetud. Kahtlustatav teenib tulu tänaseni maapirni jahu müümisega teiste ettevõtete kaudu ehk läbi kolmandate isikute, aga 4

(10)1-22-7967 kannatanu sellest tulust osa ei saa. Tegemist on kelmusega, kus varalise soorituse tegi kannatanu vaid eksimuse tõttu ja läbi kolmandate ettevõtete pööras kahtlustatav raha enda kasuks, lõigates kannatanu välja. Hiljem küsis kahtlustatav sihtotstarbelist laenu (kahtlustatav on ka ise kinnitanud, et laen oli sihtotstarbeline). Kannatanu kogu summat laenata ei saanud ning kahtlustatav pidi ülejäänud raha mujalt otsima. Raha juurde otsimise asemel kandis kahtlustatav raha samal päeval ettevõttest välja ehk tuleb jaatada, et vabandus laenu küsimiseks oli kannatanu eksimusse viimine ja raha pöörati koheselt teiste isikute kasuks. Tegemist oli samuti kelmusega ning kahtlustatav ei otsinud täiendavaid investeeringuid ega proovinud laenu eesmärki täita. Millest on Riigiprokuratuur järeldanud, et maapirni pesur, mida laenatud summaga sooviti osta, jäi ostmata vaatamata kahtlustatava pingutustele puudu olevat raha leida, on jälgimatu. Toimikus ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kahtlustatav oleks proovinud täiendavat raha kaasata pesuri ostmiseks. Vastupidi, kui paar tundi peale laenuraha saamist asus kahtlustatav seda raha ettevõttest välja viima, siis järelikult oleks pesur ostmata jäänud ka täiendava raha kaasamisel. Samuti kahtlustatav ei tagastanud laenu, kui sai aru, et raha ei saa sihtotstarbeliselt kasutada. Seega oli algusest peale kahtlustatava soov panna toime kelmuse kuritegu ning ta asus mõlemal korral samal päeval peale raha saamist varasid ettevõttest välja viima, et ei oleks võimalik ettevõtte vastu nõuet maksma panna, tekitades sellega kahju kannatanule ja endale varalist kasu. Prokuratuur on lähtunud justkui eeldusest, et tegemist on seaduspärase investeeringuga ning äri ei ole veel käima saadud ning kahtlustatav astub samme selle suunas. Et kannatanu on ju osaluse oma investeeringu vastu saanud, et järelikult on ta õiglase vastusoorituse saanud. Selline käsitlus on täiesti väär – küsimus ei ole äririski realiseerumises või alles äri käima ajamises. Kahtlustatav on koheselt kogu raha ja kasumliku tegevuse suunanud investeeringu saanud ettevõttest välja. Ehk kahtlustataval oli juba teadlik plaan ning tahtlus petta kannatanult raha välja enne investeeringu kaasamist, koheselt peale seda ning ka hiljem korduvalt laenu küsimisega. Kahtlustataval oli teadlik plaan ja tahtlus koheselt investeering ainult endaga seotud ettevõtete või enda kasuks pöörata ning kui äri käima läheb, siis üksi kasumit teenida. Seda väidet toetab ka asjaolu, et kahtlustatav asus koheselt raha välja viima ettevõttest peale investeeringu saamist. Sama muster kordus ka laenu küsimisel. Tänaseks on ettevõttel ka kustutamishoiatus ja kahtlustatava poolt väidetud: „Sügisel 2022. a peaksin äri käima saama,“ oli järjekordne vale. Ettevõttest on koheselt kogu raha välja viidud, tuhandet eurotki ei ole sihipäraselt kasutatud üle kahekümne tuhandest eurost ning prokuratuur usub, et kahtlustatav proovib veel äri käima saada. Selline naiivsus jääb kaebuse esitajale mõistmatuks, eriti arvestades kahtlustatava varasemat tausta. Tänaseks peaks olema selge, et tegemist on tühja ettevõttega, millel on vaid võlad ning kus reaalselt mingit tegevust ei toimu, vaatamata kahtlustatava poolt väidetule. Kogu kasumlik tegevus käib Ü OÜ kaudu, kes nt müüb LLL-s maapirnijahu või muude kolmandate ettevõtete, nt N OÜ, mida omab ja juhib kahtlustatava poeg, kellega kahtlustatav on ka varasemalt koos ettevõtlusega tegelenud, millele järgnesid salaviina müümise ja maksupettuse süüdistused. Kahtlustatav lihtsalt ootab, millal Q OÜ ära kustutatakse, mitte ei ürita ettevõtte kaudu äritegevust käima saada. Muidu oleks ta majandusaasta aruanded esitanud. Kahtlustatav väitis kannatanule, et on aktiivselt planeerimas juurutada Eestis suuremahulist maapirni mahekasvatamist ja töötlemist ning et on juba selle tegevusega enda ettevõttega (Q OÜ) algust teinud. Reaalsuses ei toimunud selles ettevõttes mistahes äritegevus ning ka kasumlikud planeeritavad äritegevused suunati Q OÜ-st välja teistesse juriidilistesse isikutesse, mille omanik kannatanu ei olnud. Selline tegevus vastab kelmusele, kuna enne investeeringu kaasamist antud informatsioon oli vale, et kannatanu teeks varakäsutuse, ning samuti peale investeeringu kaasamist asus kahtlustatav kohe raha enda ja kolmandate isikute kasuks pöörama. Eluliselt ei ole usutav, et selline tegevus saaks olla midagi muud kui kelmuse kuritegu. Eelkõike kuna investeeringu ja väljamaksete vahe on vaid paar tundi. Riigiprokuratuur on vastuoluliselt märkinud: „Kaebaja pole esitanud neid konkreetseid asjaolusid, millega teda oleks enne varakäsutuse tegemist eksitatud,“ 5

(10)1-22-7967 kuid samas leidnud, et kaebajat ehk kannatanut ei tule menetluses üle kuulata. Kannatanu saaks üksikasjalikult ülekuulamisel selgitada, kuidas ta eksimusse sattus ja selle tõttu varakäsutuse tegi. Samuti ka muid asjaolusid, nt peale investeeringut asus kahtlustatav tema kõnesid ignoreerima, kuni telefoni numbri vahetamiseni välja. Lisaks saab kannatanu kirjeldada kahtlustatava pidevaid lubadusi majandusaasta aruannete esitamise kohta, kirjeldada kahtlustatava kinnitusi ettevõtte majandusliku tegevuse ja näitajate kohta, valesid investeeringu hoidmise ja sellega majandamise kohta, valesid laenu tagastamise võimaluste kohta jpm. Kannatanu on endiselt seisukohal, et kannatanu seadusliku esindaja ülekuulamine on antud asjas oluline menetlustoiming, mis tuleb läbi viia. Täiesti jälgimatu on uurija järeldus, et kuivõrd kahtlustatav on andnud tunnistusi, et raha on kasutatud sihipäraselt, siis puudub kuriteo koosseis ning menetlus tuleb lõpetada. Nii kannatanu kui ka kahtlustatav on öelnud, et 20 000 eurot investeeriti Q OÜ-sse selleks, et ettevõte saaks arendada maapirni tootmise ja töötlemise äritegevust ja laen 2000 euro väärtuses anti maapirni pesuri ostuks. Seega puudub vaidlus küsimuses, mis eesmärgil varakäsutus tehti. Küsimus ei ole selles, et millal investeering tuli tagastada; et kannatanu selle eest ettevõttes osaluse sai; või et Y on kunagi teinud toetustaotlusi, millest hiljem loobus. Küsimus on selles, et Y valetas kannatanule, et Q OÜ juba tegutseb maapirni kasvatuse ja töötlemisega ning vajadus on kaasata investeeringuid, et ettevõtte äritegevust veelgi edasi arendada, mille peale eksimusse viidud kannatanu investeeris ettevõttesse 20 000 eurot ja laenas 2000 eurot (varakäsutus), mille juba samal päeval Y enda ja kolmandate isikute kasuks pööras ehk ettevõttest välja kantis ja tekitas sellega kannatanule varalise kahju. Ka teistesse endaga seotud ettevõtetesse investeeringu suunamine on õigusvastane, kuivõrd kannatanu ega Q OÜ ei oma osalust nendes ettevõtetes. Seega isegi kui lõppkokkuvõttes teiste ettevõtete kaudu äriplaan teostataks, siis on kannatanult ikkagi raha välja petetud ja tema äriplaanist tulu teenima ei hakka. Seega mistahes vabandused teiste ettevõtete kaudu raha sihtotstarbelise kasutamise kohta on tühised, kuna ka sellisel viisil on täidetud kelmuse koosseis. Pealegi on PRIA toetustaotlus tehtud teise ettevõtte alt, kelle tegevusest ei saa kuidagi kannatanu kasu ja kes tegutseb edukalt maapirnijahu tootmisega (tooted on nt LLLs müügil). Teiste ettevõtete kaudu äri ajamine / PRIA taotluste esitamine jne ei ole mistahes viisil asjakohane, kuna kannatanu ei ole seotud nende ettevõtetega ega ole investeerinud nendesse ettevõtetesse. Asjaolu, et tegemist oli algusest peale kuriteoplaani ja teostamisega tõendab ka asjaolu, kuidas kahtlustatav kuriteo jälgi peidab. Kui kannatanu kannatus oli katkemas, siis tasus kahtlustatav talle väiksed osad laenust tagasi ja väitis, et ettevõttel ei lähe hetkel nii hästi, et rohkem saaks maksta, et see on ainus tulu, mille ettevõte on hetkel teeninud. Reaalsuses kandis kahtlustatav selle raha oma kontolt ettevõtte kontole ja mistahes äritegevust ja tulu teenimist ei toimunud. Kahtlustatav jätkas valetamisega, varjates kuritegu ja tegelikke asjaolusid, et võita aega ning segada kuriteo jälgi. Kaebuse esitaja rõhutab, et koheselt peale laenu saamist ehk samal päeval kandis Y Q OÜ kontolt 500 euro suuruse väidetava laenu välja endaga seotud ettevõttele Ü OÜ-le. Viidatud ettevõttel oli sellest eelneval aastal ehk 2017. a võimalik kasumit jaotada 7737 euro ulatuses majandusaasta aruande kohaselt. Ü OÜ müügikäive oli nii 2016 kui ka 2017 aastal üle 50 000 euro. Eluliselt ei ole usutav, et ettevõttel oleks olnud vaja 500 euro suurust laenu, mida ei ole tänaseni tagastatud. Seega on tõenäoline, et ka antud makse oli n-ö raha ettevõttest välja kantimise eesmärgil tehtud, et muuta ettevõtet maksevõimetuks ning teenida varalist kasu KarS § 209 mõttes. See on vaid üks näide. Tegemist on sama ettevõttega, kelle kaudu PRIA toetustaotlus esitati ehk isegi kui äriplaan oleks hakanud tulu teenima, siis oleks seda tulu teeninud Ü OÜ. Ettevõte, millesse kannatanu investeeris, ei oleks sellest ärikasumist osa saanud. Ü OÜ tegutseb ka hetkel edukalt ning müüb maapirnijahu, mis tõendab samuti kelmuse tahet, kuivõrd nii investeering kui ka äritulu viidi välja Q OÜ-st, milles kannatanu osaluse omandas. Juhul, kui menetleja peaks leidma, et kahtlustataval tekkis pettuse tahe alles peale investeeringu kaasamist, siis on tegemist omastamisega. Riigiprokuratuur on märkinud: „Omastamisest ei saa 6

(10)1-22-7967 rääkida ka Q OÜ-sse investeeritud rahaga seonduvalt. Tegemist oli investeeringuga, mille eest investeerija sai vastavalt kokkuleppele osaluse Q OÜ-s.“ Kaebaja ei olegi väitnud, et otseselt tema vara oleks omandatud. Kahtlustatav on omastanud Q OÜ vara. Peale ettevõttesse investeerimist muutub raha ettevõtte varaks ning juhatuse liige ei saa sellega täita enda ja kolmandate isikute kohustusi. Raha tohib kasutada vaid ettevõtte hüvanguks ja kui seda kasutada enda või kolmandate isikute hüvanguks, siis on tegemist omastamisega, mida käesoleval juhul tuleb jaatada. Kannatanu on 10.08.

1. a kuriteokaebuses pikalt analüüsinud asjaolusid, et täidetud võib olla omastamise kuriteo koosseis. Menetleja ei ole antud aspekti analüüsinud, neid asjaolusid välja selgitanud ning kriminaalmenetlust selles aspektis kohaselt läbi viinud. Hetkel kogutud tõendite pinnalt tuleb jaatada, et kahtlustatav võib olla toime pannud omastamise kuriteo, kuivõrd ta pööras Q OÜ vara enda ja kolmandate isikute (endaga seotud ettevõtete) kasuks. Tõenditest tuleneb üheselt, et kahtlustatav kas kandis Q OÜ-sse investeeritud raha enda kontole või endaga seotud ettevõtete kontodele, kust tasus nende ettevõtete kulusid (rapsi ostmine, Sojaliidu esindamine messil jm), mis ei olnud seotud mistahes viisil Q OÜ äritegevusega. Kuidas sai uurija järeldada, et raha on kasutatud sihtotstarbeliselt, on täiesti jälgimatu ja alusetu. Tegemist oli Q OÜ rahaga ning ettevõtte üks osanik ei saa omavoliliselt otsustada selle rahaga oma teiste ettevõtete kohustusi täita või isiklikult seda raha enda jaoks kasutada. Kahtlustatav ei ole mistahes viisil tõendanud, et raha ettevõttest välja viimiseks oleks olnud õiguslik alus. Ülekannete nimetused on fiktiivsed. Kui leida, et tegemist ei olnud kelmusega, siis tuleb jaatada omastamise kooseisu. Kannatanu investeeris 20 000 ettevõttesse ehk tegemist oli ettevõtte varaga. Juhatuse liige ehk kahtlustatav oma manifesteerinud raha suhtes omastamistahet ning raha endale või oma ettevõtetele edasi kandnud. Kaebuse esitaja hinnangul võivad olla täidetud ka teiste süütegude koossisu tunnused. Osad asjaolud selgusid menetluse jooksul, mistõttu ei saanud kannatanu nendele kuriteokaebuses viidata. Kahtlustatav on toime pannud KarS § 3811 raamatupidamise kohustuse rikkumise. Kahtlustataval on kohustus ainukese juhatuse liikmena korraldada raamatupidamist, sh esitada majandusaasta aruandeid. Kahtlustatav ei ole seda kohustust täitnud
2. a alates, vaatamata korduvatele lubadustele. Eelduslikult võib olla teo motiiviks kuriteo varjamine, kuivõrd majandusaasta aruande esitamisel oleks ilmne, et ta on ettevõttesse investeeritud raha ise ära kulutanud ehk pannud toime kelmuse või omastamise. Kahtlustatav on toime pannud KarS § 384 maksejõuetuse põhjustamise kuriteo. Kuna kahtlustatav on ettevõtte Q OÜ raha enda ja kolmandate isikute kasuks pööranud, siis on ta sellise tegevusega põhjustanud Q OÜ maksejõuetuse. Toimikust tuleb korduvalt välja, et kahtlustatava poolt juhitud ettevõtetega on koostööpartnerid lõpetanud suhte, kuna võlgnevus on niivõrd suureks läinud. F on suuliselt ka selgitanud, et nad ei soovinud tsiviilhagi esitada, kuna ettevõte on maksejõuetu. Korralik ettevõtja oleks makseraskuste esinemisel esitanud pankrotiavalduse. Kahtlustatav ei ole seda teinud, mis viitab taas, et kahtlustatav proovib varjata varasemaid kuritegusid ning loodab, et kui ta majandusaasta aruandeid piisavalt pikalt ei esita, siis ettevõte kustutatakse. Q OÜ-le on ka kustutamishoiatus tehtud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 29.11.
4. a määruse muutmiseks.
5. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse 7

(10)1-22-7967 detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebajad ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.

1. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses leitakse, et menetluses on vaja üle kuulata kannatanu esindaja. Riigiprokurör selgitas oma määruses, et ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mida tuleks ja saaks täpsustada või tuvastada vaid X OÜ esindajat üle kuulates. Kaebuses ringkonnakohtule leitakse, et kannatanu saaks üksikasjalikult ülekuulamisel selgitada, kuidas ta eksimusse sattus ja selle tõttu varakäsutuse tegi. Selle kaebuse väite pinnalt jääb selgusetuks, mida täiendavat seni esitatule oleks kannatanu esindajal lisada. Seejuures on riigiprokurör toonud välja, et investeerides oli kaebajale teada projekti hetkeseis, talle tutvustati asjakohaseid dokumente jne. Et oleks varjatud midagi sellist, mille teadmisel ta investeeringut teinud poleks, kaebaja välja toonud ei ole. Märkimata ei saa jätta, et investeeringu nn vastuteene osaluse näol Q OÜ-s on täidetud. Eeltoodud seisukohtadele ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses ka vastuväiteid esitatud ega ümber lükatud. Kaebajad märgivad ka, et kannatanu saaks selgitada ka muid asjaolusid, nt peale investeeringut asus kahtlustatav tema kõnesid ignoreerima, kuni telefoninumbri vahetamiseni välja. Lisaks saab kannatanu kirjeldada kahtlustatava pidevaid lubadusi majandusaasta aruannete esitamise kohta, kirjeldada kahtlustatava kinnitusi ettevõtte majandusliku tegevuse ja näitajate kohta, valesid investeeringu hoidmise ja sellega majandamise kohta, valesid laenu tagastamise võimaluste kohta jpm. Väljatoodu ei oma aga kriminaalmenetluse jätkamise seisukohalt sisulist tähendust ning seega ei ole kannatanu esindaja ülekuulamine vajalik. Samale seisukohale on asunud ka riigiprokurör märkides, et mitte igasugune lepinguga võetud kohustuse täitmisega viivitamine või selle täitmata jätmine ei ole vaadeldav pettusena kelmuse koosseisu tähenduses. Oluline on see, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda ning et kaebajad pole esitanud neid konkreetseid asjaolusid, millega kannatanut oleks enne varakäsutuse tegemist eksitatud.
2. Nagu ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses, sisustatakse ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses kelmust asjaoludega, mis leidsid aset pärast varakäsutuse tegemist, mis aga ei oma kuriteokoosseisu täidetuse seisukohalt tähtsust. Asjaolusid, millega oleks kannatanut enne tehingu tegemist eksimusse viidud ning mis viisid ta tehingu tegemiseni, ei ole kaebajad välja toonud. Et oleks varjatud midagi sellist, mille teadmisel ta investeeringut teinud poleks, kaebaja välja toonud ei ole. Seejuures heidetakse kaebuses ette, et tulu ettevõte ei teeninud, äritegevust ei toiminud ja et juba alates
3. a on esitamata ettevõtte majandusaastaaruanne. Y on andnud ütluseid, et
4. a Q OÜ-s sisulist majandustegevust ei toimunud. Seega pole kahtlustatav seda eitanudki. Kaebajad pole väitnud, et investeering tehti olukorras, kus kannatanule oleks esitatud vastupidiseid andmeid. Samuti pole väidetud, et investeeringut tehes poleks kannatanul olnud võimalik ettevõtte majandustegevust kajastavate andmetega tutvuda või nõuda nende tutvustamist. Kaebajate argument, et kahtlustatav väitis, et äritegevusega on juba alustatud ning vajalik on laiemalt investeeringuid ei tähenda, et vastava äritegevusega on alustanud just Q OÜ. Asjakohane on riigiprokuröri viide, et investeeringu nn vastuteene osaluse näol Q OÜ-s on täidetud. Nimetatud asjaolu koosmõjus allpool tooduga sellest, et puudus üksikasjalik kokkulepe investeeritud raha kasutamise kohta, annab aluse nõustuda riigiprokuröri lõppjäreldusega menetluse lõpetamise osas.
5. Kaebajate etteheide sellest, et uurija järeldus, et kuivõrd kahtlustatav on andnud tunnistusi, et raha on kasutatud sihipäraselt, siis puudub kuriteo koosseis ning menetlus tuleb lõpetada, on täiesti jälgimatu, on kohtu hinnangul meelevaldne. See oli vaid üks põhjendus menetluse lõpetamise otsustuse tegemisel, mitte aga ei ole väidetud, et menetlus tuleb lõpetada, kuna kahtlustatav väitis, et raha on kasutatud sihipäraselt. Seejuures on menetleja toonud ka välja, kuidas Y sõnul seda raha kasutati ning milliseid tõendeid on ta oma väidete kinnituseks esitanud. Ringkonnakohus rõhutab, et kriminaalmenetluse jooksul kogutud tõendeid tuleb hinnata nende koosmõjus ning seejärel teha 8

(10)1-22-7967 otsustus. Seega ei saa lähtuda vaid ühest menetleja seisukohast, rebides selle kontekstist välja ning väites, et selle tõttu menetlus lõpetatigi.

1. Kaebajad märgivad, et nii kannatanu kui ka kahtlustatav on öelnud, et 20 000 eurot investeeriti Q OÜ-sse selleks, et ettevõte saaks arendada maapirni tootmise ja töötlemise äritegevust ja laen 2000 euro väärtuses anti maapirni pesuri ostuks. Seega puudub kaebuse esitajate hinnangul vaidlus küsimuses, mis eesmärgil varakäsutus tehti. Selles osas tõesti vaidlus puudub, et tegemist oli investeeringuga tootmise ja töötlemise arendamiseks, kuid asjakohane on siinjuures viidata ka menetleja poolt väljatoodule, et kuna menetluse käigus ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis sätestaks, kuidas täpselt pidi olema raha kasutatud, siis võttes arvesse kriminaalasjas kogutud tõendeid, kasutas Y maapirni projekti arendamiseks antud raha oma äranägemise järgi. Kaebuses toodu sellest, kuidas Y hilisem tegevus (kannatanule osa laenu tagastamine oma kontolt, kuna ettevõttes äritegevus puudus) on kinnitus sellest, et juba algusest peale oli tal plaan panna toime kuritegu, on ringkonnakohtu hinnangul täiesti meelevaldne kaebajatepoolne hinnang toimunule ning ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks.
2. Kaebuses märgitakse, et kui tuvastatakse, et kahtlustataval tekkis pettuse tahe alles peale investeeringu kaasamist, siis on tegemist omastamisega. Ringkonnakohus selgitab, et nõustub selles osas täielikult riigiprokuröri põhjendustega ning ei korda neid siinkohal üle. Täiendavalt tuuakse kaebuses Riigiprokuratuuri poolt avaldatud seisukohtade ümberlükkamiseks välja, et kaebaja ei olegi väitnud, et otseselt tema vara oleks omandatud, vaid et kahtlustatav on omastanud Q OÜ vara. Peale ettevõttesse investeerimist muutub raha ettevõtte varaks ning juhatuse liige ei saa sellega täita enda ja kolmandate isikute kohustusi. Samas märgivad kaebajad ka, et ettevõttest raha välja viimiseks puudus õiguslik alus ja ülekannete nimetused on fiktiivsed. Küll aga pole viidatud tõenditele, mis selliseks arvamuseks alust annavad. Kuivõrd menetlus viidi läbi KarS § 209 alusel, on alusetud etteheited sellest, et menetleja ei ole analüüsinud omastamise aspekti.
3. Kaebajate hinnangul võivad olla täidetud ka teiste süütegude koosseisud, eelkõige KarS §-s 381¹ ja §-s 384 sätestatud kuriteod. Selles osas on Riigiprokuratuuri määruses asjakohaselt välja toodud, et viidatud kuritegude osas ei ole kriminaalmenetlust läbi viidud, seega pole kaevatavat menetlusotsust. Samuti on riigiprokurör selgitanud, et kui kaebaja jätkuvalt leiab olevat Y tegevuses märgitud kuritegudele viitavaid tunnuseid, tuleb esitada õiguskaitseorganile sellekohane motiveeritud süüteoteade. Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohtule edastatud kaebuses uuesti korratud, et Y tegevuses võivad esineda vastavate kuritegude tunnused. Ringkonnakohus selgitab, et seda, millistele sätetele võib isiku tegevus vastata, hinnatakse kriminaalmenetluse alustamisel. Käesoleval juhul on kriminaalmenetlust alustatud Y suhtes KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ning esitatud talle vastav kahtlustus. Menetlejale esitatud kuriteokaebuses ei ole viidatud asjaoludele, mis oleks andnud aluse kriminaalmenetluse läbiviimiseks kaebaja poolt kaebuses viidatud paragrahvide alusel. Sellega on kaebajad senini sisuliselt nõustunud, kuid nüüd, kui menetlus lõpetati, leidnud, et lisaks võib siiski esineda veel mõni kuriteokoosseis. Kuna aga kannatanu esindajate poolt väljatoodud võimalikke koosseise selles kriminaalmenetluses ei uuritud, siis ei saa kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse vaidlustamisel nende esinemist hinnata ning sellest tulenevalt ka kriminaalmenetlust jätkata.
4. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus riigiprokuröri põhjendustega sellest, miks on kriminaalmenetluse lõpetamine käesoleval juhul põhjendatud, ei korda neid siinkohal üle, märkides vaid, et kaebuses esitatu ei lükka prokuröri seisukohti ümber. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et vaid kaebajate subjektiivse hinnangu pinnalt justkui esineks isiku tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama ning et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.
5. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus 9

(10)1-22-7967 Riigiprokuratuuri 29.11.2022. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10