KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 22.12.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-231 Haldusasi Vaidlustatu

) § 23 lg 1 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel. PPA esitas taotluses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) Venemaa Föderatsiooni kodanik XX viibib Eestis ilma seadusliku aluseta alates 04.11.

1. PPA tegi 23.03.2019 isikule ettekirjutuse nr 1046645446 Eestist lahkumiseks, mis on täitmata, ning ettekirjutus on sundtäidetav alates 13.11.
2. PPA pidas puudutatud isiku 27.01.2022

-i alusel 48 tunniks kinni ja toimetas ta kinnipidamiskeskusesse; 2) PPA taotluste alusel on halduskohtud määrustega pikendanud kinnipidamist kuni 20.11.2022. Seega on XX kinnipidamiskeskuses viibinud 10 kuud. PPA palub kohtul võtta asja materjalide juurde 21.07.2022 tehtud kohtumäärus haldusasjas nr 3-22-231 ja PPA 18.07.2022 esitatud taotlus, kus on toodud isikuga seotud asjaolud, mis ei ole tänaseks muutunud; 3) puudutatud isikust lähtub põgenemisoht (

§ 68p-d 1, 5 ja 6).

Vaidlus puudub, et isikule koostati ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning tema suhtes kehtestati järelevalvemeetmed. Isik ei lahkunud Eestist ega täitnud järelevalvemeetmeid. Alates 14.10.2020 asus isik ennast varjama ja takistas sellega enda väljasaatmist. Isik ei taotle kinnipidamiskeskuses endale dokumente ning keeldub koostööst PPA-ga. Isik on väitnud, et ei soovi Eestist lahkuda ning soovib saada elamisluba. PPA-s registreeriti 15.08.2022 isiku tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus välislepingu alusel. Isik esitas 26.09.2022 PPA-le uue tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks vanema juurde. PPA teavitas 01.11.2022 isikut, et keeldub tähtajalise elamisloa andmisest täisealise lapse elama asumiseks Eestis elava vanema juurde ning pikendas taotluse menetluse tähtaega kuni 09.01.

1. PPA suhtles isikuga 14.11.2022 seoses tema elamisloa taotluse keeldumisega ning isikule pakuti võimalust taotleda endale tagasipöördumistunnistus Venemaa Föderatsiooni saatkonnas. Sellega ei olnud isik nõus. Seega ei soovi isik endiselt Eestist lahkuda ega taotleda endale tagasipöördumistunnistust. Sellega ei täida isik kaasaaitamiskohustust ja takistab enda väljasaatmist. Kui Venemaa kodanik soovib kodakondsusriigist dokumente, võtab isiku dokumenteerimine koostöö tegemise korral (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna ametnikuga, dokumendi taotluse ankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) aega umbes pool aastat (nt haldusasjad nr 3-19-2410, 3-19-1817, 321-1343, 3-22-1691). Venemaale isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aga aeganõudvam ja võib võtta aega üle pooleteise aasta, tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest (nt haldusasjad nr 3-18-629, 319-1690, 3-19-334, 3-20-735, 3-20-18, 3-19-2284). Praegusel juhul on PPA korduvalt esitanud Venemaale taotlusi isiku dokumenteerimiseks (viimane taotlus saadeti 18.08.2022). PPA sai 14.09.2022 Venemaa Siseministeeriumilt vastuse (koostatud 25.08.2022), milles paluti XXi Venemaa kodakondsuse tuvastamise eesmärgil pöörduda Venemaa suursaatkonna konsulaarosakonna poole ning korraldada nimetatud isikuga vestlus. Samal päeval (14.09.2022) pöördus PPA suursaatkonna poole seoses vestluse läbiviimisega ning vestlus toimus 19.09.
2. PPA teavitas 23.09.2022 Venemaa Siseministeeriumi toimunud vestlusest ning palus edastada vastus isiku dokumenteerimise ja tagasivõtmisekohta. Praegu on isiku dokumenteerimine pooleli. PPA ootab Venemaa vastust isiku tagasivõtmisekohta; 4) leebemate järelevalvemeetme kohaldamine baseerub usaldusel. Isiku varasem käitumine on näidanud, et ta ei austa ega järgi Eesti seadusi. Kuna isik ei ole nõus lahkuma Eestist ja tema soov vältida väljasaatmist on nii suur, siis hakkab isik uuesti ennast PPA eest varjama ega täida järelevalvemeetmeid. Eeltoodud tõttu võib ta jääda Eestis olles PPA-le kättesaamatuks. Samuti puudub isikul reisidokument. Kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne. 2

§ 23lg 1 p 1).

Praegusel juhul osutavad puudutatud isiku põgenemisohule nii

§ 68p-des 1, 5 ja 6 nimetatud asjaolud kui ka isikuga seotud asjaolud kogumis.

PPA tegi isikule 23.03.2019 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mille täitmise tähtaega pikendati korduvalt, viimati kuni 12.11.2020. Isik ei lahkunud Eestist. Samuti kohaldas PPA isiku suhtes 09.04.2019 otsusega järelevalvemeetmeid, mille isik jättis ajavahemikul 13.08.2019–07.10.2019 järgimata. Isik vahetas PPA-d teavitamata elukohta ja telefoninumbrit. Samuti ei olnud ta PPA-le pikkade ajavahemike jooksul kättesaadav (nt 13.08.2019– 07.10.2019, pärast vanglast vabanemist kuni kinnipidamiseni 27.01.2022). Isik on selgelt väitnud, et ta ei soovi Venemaale minna. Seda kinnitas ta ka 18.11.2022 toimunud kohtuistungil. Isik võib kinnipidamiskeskusest vabastamise korral Eestist omal käel lahkuda või hakata riigisiseselt väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Põgenemisohtu suurendab see, et PPA on 01.11.2022 teavitanud isikut temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisest. Kuna isikust lähtub põgenemisoht, ei ole põhjendatud kohaldada

§-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Isiku üldsõnaline väide Eestis olevate sidemete kohta ei vähenda põgenemisohtu ning seda eriti olukorras, kus varem ei ole isik järginud tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid. Seega esineb

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud alus isiku kinnipidamise pikendamiseks; 2) isikul on käimasolevas väljasaatmismenetluses kohustus aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. PPA on kohtule esitatud taotluses ja ka 18.11.2022 kohtuistungil selgitanud, et isikule on korduvalt selgitatud võimalust enda dokumenteerimiseks, ent isik on keeldunud vastavate toimingute tegemisest. Seetõttu tuleb PPA-l VenemaaSiseministeeriumi kaudu taotleda isikule tagasipöördumistunnistus, kuid selliselt dokumendi saamine võtab PPA praktika järgi tunduvalt rohkem aega võrreldes olukorraga, kui isik ise taotleb endale reisidokumenti. Isik on jätkuvalt seisukohal, et ta ei soovi Venemaale minna ning ei aita kogutud info kohaselt kaasa endale Venemaa Föderatsiooni kodaniku dokumentide hankimisele. Seega isiku väljasaatmine kestab kauem eeskätt tema enda käitumise tõttu. Usutav pole, et kui isik viibiks vabaduses, taotleks ta endale dokumente ja lahkuks riigist vabatahtlikult. Seega esineb

§ 23

lg 1 p-s 3 nimetatud alus isiku kinnipidamise pikendamiseks; 3)

§ 23

lg 1 p 2 kohaldamiseks pole alust, sest PPA ei ole kaasaaitamiskohustust piisavalt konkretiseerinud; 4) praegu ei ole isiku väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Isik on Venemaakodanik ja Venemaalt dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18). PPA-sse saabus 14.09.2022 Venemaa Siseministeeriumi vastus, milles paluti esmalt pöörduda Venemaa suursaatkonna poole selleks, et viia isikuga läbi vestlus. Seejärel on PPA teavitanud vestluse läbiviimisest Venemaa Siseministeeriumi ning palunud edastada vastus isiku dokumenteerimise ja tagasivõtmisekohta, ent sellele kirjale ei ole veel vastust tulnud. Seega tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine viibib, ent ei ole teavet, et Venemaa keelduks dokumentide väljastamisest ja isiku tagasivõtmisest; 5) kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne meede. Isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine nelja kuu võrra ei ületa

§ 25lg-s 2 sätestatud 18 kuud. Samuti ei nähtu asja 3

§ 23lg 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. XX taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus ei tohtinud arvestada PPA 18.07.2022 taotlusega. Argument, et asjaolud ei ole varasemaga võrreldes muutunud, ei ole kinnipidamise pikendamiseks piisav; 2)

§ 68p-des 1, 5 ja 6 sätestatud alused ei ole täidetud.

Vastustaja ja kohus ei ole piisavalt põhjendanud, millest täpsemalt tuleneb põgenemisoht. Ohtu tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes; 3) võimalik on kohaldada

§-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Isikul on Eestis elukoht ning kõik sugulased elavad Eestis. PPA pole välja toonud, kuhu ja miks peaks isik põgenema.

1. PPA palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu määrus on seaduslik; 2) PPA põhjendas 14.11.2022 taotluses ja halduskohus määruses isikust lähtuvat põgenemisohtu. Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.11.2022 määruses 3-22-231, et isikust lähtub põgenemisoht; 3) vastustaja ja kohus ei ole lähtunud pelgalt subjektiivsetest kaalutlustest, vaid tuginenud objektiivsetele asjaoludele (nt järelevalve meetmete mittetäitmine, enda varjamine PPA eest ning soovimatus täita lahkumisettekirjutust). Isik kinnitas 18.11.2022 toimunud istungil, et ta ei kavatse täita lahkumisettekirjutust ega aita kaasa enda väljasaatmisele. Vabaduses viibides saab kaebaja asuda end varjama ning seeläbi takistada väljasaatmismenetlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. PPA tugines 14.11.2022 taotluses puudutatud isiku kinnipidamise pikendamiseks

§ 23

lg 2 p-des 1–3 sätestatud alustele, kuid on vastuses määruskaebusele nõustunud halduskohtuga, et esinevad üksnes

§ 23lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

7.

§ 23

lg-t 1 tuleb selle aluseks oleva direktiivi 2008/115/EÜ art‑t 15 silmas pidades tõlgendada ja kohaldada viisil, et § 23 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav.

§ 23

lg 1 sissejuhatavat osa (oht väljasaatmise ja selle menetlemise tulemuslikkusele) tuleb vaatamata

§ 23

lg‑s 1 kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ käsitada eesmärginormina, mis ei ole iseseisev kinnipidamise alus (vrd Riigikohtu 05.12.2022 määrus asjas nr 3-20-2004, p 17). 8. Ringkonnakohus ei jaga määruskaebuse esitaja seisukohta, et halduskohus ei ole põgenemisohtu piisavalt põhjendanud.

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud loetleb Eesti õiguses

§ 68. Sättes nimetatud asjaolud peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks olema tõendatud. Põgenemisohu jäik sidumine 4

§‑s 6 nimetatud asjaoludega ei ole proportsionaalne ning põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ja hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA viitas taotluses

§ 68p-dele 1, 5 ja 6.

Välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane ei ole Eestist või Schengeni konventsiooni liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega (p 1), välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid (p 5) või välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Halduskohus on põgenemisohtu põhjendanud sellega, et puudutatud isik ei ole täitnud lahkumisettekirjutust, mille täitmise tähtaega on korduvalt pikendatud, samuti pole isik järginud järelevalvemeetmeid ajavahemikul 13.08.2019–07.10.2019, ta polnud kättesaadav PPA-le (13.08.2019–07.10.2019, pärast vanglast vabanemist kuni kinnipidamiseni 27.01.2022) ning isik on selgelt väitnud, et ta ei soovi Venemaale minna. Lisaks on halduskohus põgenemisohtu suurendava asjaoluna arvestanud, et PPA on 01.11.2022 teavitanud isikut temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisest. Arvestades praeguse juhtumi asjaolusid ning puudutatud isiku seisukohta lahkumiskohustuse täitmise suhtes, on tõenäoline, et vabaduses olles lähtub isikust põgenemisoht

§ 68p-de 1, 5 ja 6 ja § 23 lg 1 p 1 mõttes.

Halduskohus on ohtu hinnanud konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. 8 Halduskohtul polnud siiski õigust lubada PPA-l viidatud alusel isikut kinni pidada, sest sellel alusel isiku kinnipidamine on piiratud üksnes kuue kuuga (VRKS § 25 lg 1). Halduskohus lubas esimest korda

-i normide alusel isikut kinni pidada 28.01.2022 määruse alusel. Kui halduskohus pikendas

-i normide alusel 19.11.2022 määrusega isiku kinni pidamist, oli selleks ajaks

§ 25lg-s 1 sätestatud kuus kuud möödunud.

Selles osas tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta. 9. PPA on täiendavalt tuginenud

§ 23

lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alusele (s.o isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib). Viidatud alusele tuginemine eeldab muu hulgas seda, et isik ei aita endale dokumentide hankimisele kaasa ning lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). PPA selgitas taotluses, et isik ei ole enda dokumenteerimisega tegelema hakanud ja keeldub PPA-ga koostööst. Isikule on pakutud võimalust taotleda endale Venemaa Föderatsiooni saatkonnast tagasipöördumistunnistust, kuid ta on sellest korduvalt keeldunud. Seega on

§ 23lg 1 p 3 kohaldamise eeldused täidetud.

Samale seisukohale asus ringkonnakohus ka puudutatud isiku määruskaebuse lahendamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2022 määrus asjas nr 3-22-231, p 14). 10. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud. Põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks ja ei tagaks sama tõhusalt isiku kättesaadavust väljasaatmismenetluses (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (

§ 25lg 2).

Isikul ei ole ka perekonnaliikmeid, kellega tal oleks eriline sõltuvussuhe või keda ta peaks abistama. Eestis asuv elukoht ja siin elavad sugulased ei maanda põgenemisohtu piisavalt. Arvestades puudutatud isiku varasemat käitumist 5