1-17-11528/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11528 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kriminaalasi H.K süüdistus KarS § 424 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus, lühimenetlus (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav H.K (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud
4. detsembril 2017 Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristo Adosson RESOLUTSIOON Jätta H.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. H.K-le esitati süüdistus KarS § 424 lg 2 järgi selles, et varem KarS § 424 järgi karistatud isikuna juhtis ta
6. detsembril 2017 Tallinnas XXX juures mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,00 mg/l). Sellega rikkus ta LS § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning KorS § 36 lg 1 nõudeid ja pani toime kuriteo KarS § 424 lg 2 järgi. 2.
7. Maakohus tunnistas H.K KarS § 424 lg 2 järgi süüdi ja karistas teda ühe kuu ja viieteist päeva pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ühe kuu vangistuseni. Karistusaja algust arvestati H.K kinnipidamisest
8. detsembril
9. Maakohus vahistas H.K kohtusaalist. Lisakaristusena võttis maakohus H.K-lt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Maakohus mõistis H.K-lt menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 352,5 eurot ja kaitsjatasu 72 eurot. Samuti otsustas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused. 2.
10. H.K-le karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistatav pani kavatsetult toime teise astme kuriteo. Tema karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus seda, et H.K karistati viimati kriminaalkorras
11. a vangistusega ka KarS § 424 järgi. See karistus jäeti tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Samuti võeti temalt lisakaristusena juhtimisõigus ära 3-ks kuuks. Samuti on teda
12. a väärteokorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi tarvitamise tunnustega. Seega varasemad karistused ei ole süüdistatavale pikaaegset mõju avaldanud. Kohtu arvates näitab nii varasem karistatus kui ka isiku põhjendused motoorsõiduki alkoholijoobes juhtimise õigustamiseks tema ükskõikset suhtumist õiguskorda. Toimepandud süütegu kätkeb endas suurt ohtu, mistõttu on seadusandja näinud selle kuriteo eest ainsa karistusliigina ette vangistuse. Arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et teda ei ole varem reaalse vangistusega karistatud, pidas maakohus põhjendatuks kohaldada vangistust keskmisest oluliselt madalamas määras. 2.
13. Arvestades, et uue süüteo pani H.K toime juba vähem kui kahe aasta möödumisel pärast eelmise samalaadse teo eest määratud katseaja lõppu, ei ole tingimuslik karistus pikemaajalist mõju avaldanud. Samuti on isikut peatselt pärast katseaja lõppu karistatud LS § 224 lg 1 alusel lubatud alkoholi piirmäära ületades sõiduki juhtimise eest, mis iseloomustab ilmekalt isiku suhtumist liiklusnõuete täitmisesse. Maakohus arvestas ka seda, et süüdistatav juhtis sõidukit tühistel põhjustel sellises joobeseisundis, mis avaldus ka ebakindlas sõidustiilis. Seetõttu H.K väärtushinnangute muutmine ning seeläbi k aristuse eesmärkide saavutamine on võimalik üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega. Eeltoodud põhjustel ei pidanud k ohus võimalikuks ka mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. 2.
14. Küll aga pidas maakohus vajalikuks kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, arvestades juba eelpool nimetatud teo toimepanemise asjaolu sid, isiku ükskõikset suhtumist liiklusnõuete täitmisesse, teo ohtlikku laadi ning lisaks ka õiguskorra kaitsmise huve. Kuivõrd isikut on varem samalaadse liiklusalase kuriteo eest karistatud, on kohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada lisakaristust senisest rangemas määras. Arvestades siiski isiku puhtsüdamlikku kahetsust on kohtu hinnangul piisav lisakaristuse määramine alla lisakaristuse keskmist määra, kohaldades mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Kohus rõhutab, et asjaolu, et isik võib vajada töö asukohta sõitmiseks ja laste sõidutamiseks juhtimisõigust, oli talle teada ka varasemalt, nagu ka see, et sõiduki juhtimine joobeseisundis võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise. Seega saanuks ta toimida viisil, mis võimaldanuks tal olla seaduskuulekas ja seeläbi säilitada juhtimisõigus. Kriminaaltoimiku kohaselt ei esine ka KarS § 50 lg-s 2 nimetatud asjaolu (liikumispuue), mis välistaks antud lisakaristuse kohaldamise.
15. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Ta leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuueks kuuks on liiga karm. Samuti palub süüdistatav vähendada temalt välja mõistetavaid menetluskulusid, sest tal on kaks alaealist last. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
16. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
17. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
18. Kriminaalkolleegium leiab, et H.K apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, sest taotlused lisakaristuse kergendamiseks ning menetluskulude vähendamiseks on perspektiivitud. Maakohus on lisakaristuse mõistmise vajadust veenvalt põhjendanud. Lisakaristus on mõistetud minimaalsele lähedases määras, see vastab seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale, mille muutmiseks või millest konkreetsel juhul irdumiseks ei näe ringkonnakohus põhjust. Ka menetluskulude väiksemas määras väljamõistmise taotlusel puudub igasugune perspektiiv. Välja mõistetud rahasumma on orienteeruvalt miinimumkuupalga suurune ning kohtuotsusega on süüdistataval võimaldatud menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul. Maakohus on ka spetsiifiliselt leidnud, et H.K ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks menetluskulude vähendatud suuruses väljamõistmise.
19. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.