Obsah (6)

§ 200§ 74§ 199§ 65§ 68§ 175

1-10-11515 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. veebruaril 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja nr 1-10-11515 (10230106679) Kohtunik Rahva

200 lg 2 p 4, 7 järgi ja O.O süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi üldmenetluses Kohtuistungi aeg 22.

veebruar 2011.a. Prokurör Saskia Kask Süüdistatavad 1. N.K - isikukood: XXX, Eesti kodanik, põhiharidusega, elukoht: xxx; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 19.11.2008.a Harju Maakohtu otsusega

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi – 3 aastat vangistust,

§ 74

alusel 3 kuud vangistus pöörati koheselt täitmisele, 2 aastat 9 kuud vangistust tingimisi katseajaga 3 aastat, katseaja lõpp: 18.11.2011.a; väärteokorras karistatud korduvalt; tõkend vahistamine alates 01.05.2010.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 29.04.2010) Kaitsja advokaat Natalia Lausmaa - isikukood: xxx, 2. O.O kodakondsuseta; põhiharidusega; elukoht: xxx ja xxx; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 6 korral, viimati: 27.11.2009.a Harju Maakohtu otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi vangistusega 45 päeva, Kr

MS § 238 lg 2 alusel vangistus 30 päeva, vabanes 25.12.2009.a pärast 2 karistuse kandmist; väärteokorras karistatud korduvalt (trahvid tasumata); tõkend - vahistamine alates 01.05.2010.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 29.04.2010) Kaitsja advokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada N.K

200 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistuseks mõista 4 (neli) aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 19.11.2008.a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa - 2 aastat 9 kuud vangistust - võrra ja liitkaristuseks mõista 6 (kuus) aastat ja 9 (üheksa) kuud vangistust. Tõkend – vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda 29.04.2010.a. 2. Süüdi tunnistada O.O

§ 200lg 2 p 7 järgi ja karistuseks mõista 4 (neli) aastat vangistust.

Tõkend – vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda 29.04.2010.a.

1. Välja mõista menetluskulud riigieelarve tuludesse: 3.
2. N.K’ilt määratud kaitsjale makstav tasu 324,70 eurot ja sundrahast 350 eurot . 3.
3. O.O-lt määratud kaitsjale makstud tasu 354,74 eurot ja sundrahast 350 eurot. Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul , arvates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arvele nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number 1-10-11515 ja süüdimõistetu nimi. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest ning apellatsioon esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahialusel aga päevast, kui ta on vanglas kätte saanud tõlgitud kohtuotsuse. SÜÜDISTUS N.K , isikuna kes on varem toime pannud röövimise, ja O.O, koos isikute grupis läksid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 29.04.2010.a kella 20.15 3 paiku Tallinnas, Angerja 14 juures, olles alkoholijoobes, 13-aastase IMjuurde ning nõudsid temalt mobiiltelefoni. N.K võttis IMümbert kinni, surus ta asfaldile pikali, hoidis tema pead vastu asfalti, kattis käega tema suu ja nõudis, et M oleks vait. Samal ajal astus O.O jalaga IMvasaku käe peale, põhjustades kannatanule valu ja kriimustusi pöidla piirkonda ning võttis kannatanu vasakust püksitaskust ära mobiiltelefoni NOKIA 3120 Classic, maksumusega 990 krooni koos sim-kaardiga, väärtusega 45 krooni. Seejärel põgenesid N.K ja O.O koos kannatanu telefoniga sündmuskohalt. Selliselt N.K , isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, pani grupis ja vägivallaga toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo; O.O pani toime röövimise isikute grupis, s.o

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

POOLTE SEISUKOHAD Prokurör taotles N.K süüdimõistmist

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi ning tema karistamist 4aastase vangistusega, mida

§ 65lg 2 alusel suurendada 19.11.2008.a.

otsusega mõistetud karistuse kandmata osa (2 aastat 9 kuud vangistust) võrra ning liitkaristuseks 6 aastat ja 9 kuud vangistust. O.O-le taotles prokurör

§ 200lg 2 p 7 järgi karistuseks 4 aastat vangistust.

Kuna karistuse kandmise aja hulka arvatakse eelvangistusaeg, tuleb mõlema süüdistatava karistuse kandmise aja alguseks lugeda nende kinnipidamine, s.o. 29.04.2010.a. Mõlemad süüdistatavad tunnistasid end süüdi kannatanult mobiiltelefoni röövimises ja palusid kergemat karistust. Kaitsjad leidsid, et nii N.K kui O.O süü röövimise toimepanemises on tõendamist leidnud ja nende käitumine on õigesti kvalifitseeritud ning palusid süüdlasi karistada sanktsiooni alammääras, kuna röövimine ei olnud ette kavatsetud, kannatanule ei tekitatud raskeid vigastusi ja oma telefoni sai ta tagasi, oma süüd nad tunnistasid ja toimepandut kahetsesid. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel on kohus jõudnud veendumusele, et mõlema süüdistatava süü neile süüks arvatud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning nende käitumine on õigesti kvalifitseeritud. N.K ja O.O süü röövimises isikute grupis on lisaks mõlema süüdistatava süü omaksvõtule tõendamist leidnud alaealise kannatanu IM, tema vanemate P. M ja R. M , samuti tunnistajate H. R . J. P ja A. M ütlustega kohtuistungil, samuti pandimaja lepinguga nr.100 (tl. 38), telefoni kui asitõendi vaatlusprotokolliga (tl. 39-43). Kannatanu IM ütlustest nähtub, et süüdistatavad haarasid tal tänaval ümbert kinni, surusid ta pikali ja nõudsid telefoni. Et ta karjuda ei saaks, surus üks meestest oma käe ta suule ja ta ei saanud end ka liigutada. Samal ajal astus teine mees talle vasaku käe peale, otsis läbi ta taskud ja võttis vasakust püksitaskust ära mobiiltelefoni. Maha surumise ja käe peale astumisega tekitati talle füüsilist valu. Seejärel mehed lahkusid sündmuskohalt. Temaga juhtunust teatas ta kohe isale ja koos isaga sõitis ta röövijaid ümbruskonnast otsima. Varsti märkas ta mõlemat röövlit, kuid nad jõudsid isa eest minema joosta ning röövimisest teatasid nad politseile. Kahe politseiautoga ümbruses ringi sõites märkas ta neid mehi uuesti ja nad peeti kinni. Kuigi 4 mehed väitsid, et näevad teda esmakordselt, leiti lähedal asuvast pandimajast ta telefon. Samasuguseid ütlusi on andnud ka kannatanu isa P. M , kes poja kirjelduse järgi röövleid ümbruskonnas otsida aitas, koos poja ringi sõitis, röövimisest politseile teatas ning viibis ka röövlite kinnipidamise juures. Kannatanu ema R. Mu kinnitas, et pandimajast leitud ja vaatlusprotokollis kirjeldatud telefoni oli ta ostnud järelmaksuga ja see oli antud poja kasutusse. Kuna telefoni said nad uurimise ajal tagasi, siis tsiviilhagi nad süüdlaste vastu ei esita. Tunnistaja H. R oli röövimise otsene pealtnägija, kes kannatanuga toimunut nägi oma korteri aknast ning toimunust teatas politseile, andis neile ka kahe röövli kirjelduse. Tunnistaja ütlused on täielikus kooskõlas kannatanu ütlustega. Tunnistaja J. P ütluste kohaselt sõitis ta sündmuskohale juhtimiskeskuselt saadud väljakutse peale, et Angerja tänaval on kaks meest röövinud ühte poissi. Politseile oli tehtud kaks väljakutset: üks sündmuse pealtnägija poolt ja teine kannatanu isa poolt. Röövleid otsiti ümbruskonnas kahe autoga, ühes istus kannatanu ja teises tema isa, kelle eest röövlid olid jõudnud ära joosta. Kannatanu poolt äratuntud mehed peeti kinni Puhangu tn. pandimaja lähedal. Pandimajast leiti ka sinna toodud telefon, mis IMEI-koodi kontrollides osutus kannatanu omaks. Tunnistaja A. M ütluste kohaselt müüsid kaks meest, kelledena ta kohtuistungil ära tundis süüdistatavad, talle mobiiltelefoni №kia, mille ta läheduses olevasse pandimajja müüki pani. Meeste jutust sai ta aru, et nad müüvad telefoni ära selleks, et peaparanduseks raha saada. N.K on isik, keda on varem, s.o. 19.11.2008.a. Harju Maakohtu otsusega karistatud röövimise eest ning seda tõendavad nii kohtuotsuse ärakiri kui väljavõte karistusregistrist (tl 142-143, 133-134). Kohus leiab, et süüdlaste käitumine on õigesti kvalifitseeritud grupilise röövimisena, sest 13aastaselt kannatanult telefoni ehk võõra vallasasja äravõtmiseks selle omastamise eesmärgil kasutasid N.K ja O.O vägivalda. Füüsiline vägivald kannatanu kallal seisnes tema pikali surumises, tema kinnihoidmises, suu sulgemises, tema käe peale astumises. Pärast telefoni kättesaamist müüsid nad selle telefoni isikule, kes selle omakorda pandimajja müüki pani. See asjaolu kinnitab, et süüdlased võtsid vägivalda kasutades kannatanult telefoni ära just omastamise eesmärgil. Nad ei vajanud telefoni helistamiseks, vaid eesmärk oli see kohe maha müüa. Nende ühine ja kooskõlastatud tegevus annab aluse pidada neid röövimise kaastäideviijateks, ehk tegemist oli röövimisega isikute grupis. Kohus leiab, et N.K käitumine on õigesti kvalifitseeritud korduva röövimisena isikute grupis, s.o.

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi ning I.

Zaunulini käitumine

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Vastavalt toimepandule tuleb süüdlasi ka karistada. Karistuse mõistmisel lähtub kohus N.K ja O.O süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma uute süütegude 5 toimepanemisest ja lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest.

§ 200lg 2 p 4, 7 näeb karistusena ette vangistuse 3-15 aastat.

Kohus ei saa nõustuda kaitsjate seisukohaga, et süüdlasi on võimalik karistada sanktsiooni alammääras. Süü suurust iseloomustab asjaolu, et oma ohvriks valisid süüdistatavad tänavalt 13-aastase nooruki, kes kahele täiskasvanud mehele poleks suutnud mingit vastupanu osutada. Telefon rööviti eesmärgil, et see koheselt maha müüa ja saadud raha eest peaparandust osta. Tähelepanu ei pööratud isegi sellele, et nende teol võib olla pealtnägijaid. Nende ohvriks oleks võinud langeda iga laps tänaval, kelle käes nad oleks märganud telefoni. Need teo toimepanemise asjaolud ei võimalda määrata karistust sanktsiooni alammääras. Samas on O.O puhul tegemist ühe röövimise koosseisulise raskendava asjaoluga (isikute grupp) ja N.K puhul kahe asjaoluga (korduvus ja isikute grupp). Teo objektiks oli vara, mille väärtus ei olnud suur, kannatanu tervisele ei tekitatud raskeid tervisekahjustusi ning süü suurusest lähtudes võib karistuse mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Karistust raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad, kergendavaks asjaoluks loeb kohus mõlema süüdistatava osas oma süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, N.K osas ka tema tervislikku seisundit: tal on diagnoositud kerget vaimset alaarengut, mille võis põhjustada väikelapsena põetud meningiit (tl. 124-126). Mõlemat süüdistatavat on varem korduvalt karistatud nii kuritegude kui väärtegude toimepanemise eest. Ka varasem tingimisi või reaalne vangistus ei ole neile vajalikku mõju avaldanud. Nende mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi süütegusid ei saa olla karistus sanktsiooni alammääras. Arvestades teo toimepanemise tehiolusid, süüdistatavate isikuid, keda on ka varem püütud mõjutada erinevate karistustega varavastaste kuritegude toimepanemise eest, on kohtu arvates väikseim võimalik karistus süüdlastele 4-aastane vangistus, mida taotles prokurör. Selline karistus vastab ka õiguskorra kaitsmise huvidele. Kuigi N.K osas võttis kohus arvesse kergendava asjaoluna tema tervislikku seisundit, on ta siiski isik, kes raske esimese astme kuriteo paneb toime juba teist korda. Seetõttu kohus nõustub prokuröriga ka selles osas, et mõlemale süüdistatavatele tuleb karistuseks mõista vangistus võrdses määras. N.K puhul tuleb mõistetavale vangistusele liita ka kandmata karistus eesmise kohtuotsuse järgi, s.o. 2 aastat ja 9 kuud vangistust ning talle tuleb liitkaristuseks

§ 65

lg 2 alusel mõista 6 aastat ja 9 kuud vangistust.

§ 68

alusel loetakse karistusaja hulka ka eelvangistusaeg, mistõttu mõlema süüdistatava osas tuleb vangistuse kandmise alguseks lugeda nende kahtlustatava kinnipidamine, s.o. 29.04.2010.a. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdistatavatelt välja mõista ka menetluskulud. Antud asjas on menetluskuludeks

§ 175

lg 1 p 3, 4, 9 alusel 6 ekspertiisikulu N.K osas (6 000 krooni), määratud kaitsjatele makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on 2, 5 palga alammäära ehk 695,05 eurot. Arvestades süüdistatavate varanduslikku seisundit ja nende resotsialiseerumisväljavaateid, käib menetluskulude täielik hüvitamine neile ilmselt üle jõu, mistõttu KrMS § 180 lg 3 alusel jätab kohus osa menetluskuludest (psühhiaatria ekspertiisi tasu ja osa sundrahast) riigi kanda. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306, 311313. Kohtunik Rahvakohtunikud