KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-11515 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja
§ 56
kohaselt peab karistus lähtuma eelkõige toimepandud teost ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. V.A-le mõistetud karistus ei vasta aga tema poolt toime pandud teole. V.A on süüdi tunnistatud ühes kuriteos, kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendused, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Seadusandja on KarS § 200 lg 2 sanktsioonis ette näinud laiad karistusraamid, igal konkreetsel juhul seab kohus oma karistusraamid tulenevalt röövimise raskusest ja laadist. Üheks peamiseks asjaoluks, mis mõjutab röövimise raskust, on kasutatud vägivald või sellega ähvardamine ja kannatanule tekitatud kehavigastuste iseloom. Käesoleval juhul tundis kannatanu valu, tema käe peale astus üks süüdistatav ettevaatamatult. Harju Maakohus ei ole märkinud, miks karistusest tingimisi vabastamine ei ole otstarbekas, samuti ei ole veenvalt põhjendatud, miks kohtu arvates ei ole kohaldatav lühemaajaline vangistus. Kaitsja leiab, et karistust kergendavate asjaoludena ei ole süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele piisaval määral arvestatud. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust 2
(5)kergendava asjaolu esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks mõista vangistust sanktsiooni alammääras. 2.2 V.A taotleb esitatud apellatsioonis kergemat karistust. Ta tunnistab, et pani kuriteo toime ja põhjendab seda sellega, et oli narkomaan. Samas leiab V.A, et mõistetud karistus on põhjendamatult raske, kuna ta ei tekitanud kannatanule mingisuguseid tõsiseid vigastusi. Lisaks väidab, et on vanglas juba vabanenud narkosõltuvusest, kavatseb veel võtta osa mitmesugustest programmidest. 2.3 D.I kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist D.I-le mõistetud karistuse osas ja uue otsusega sanktsiooni alammäärale vastava karistuse, s.o 3-aastase vangistuse mõistmist ning vastavalt ka kergema liitkaristuse mõistmist. Kaitsja märgib, et D.I on oma süüteost aru saanud ja seda kohtus kahetsenud. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad tema poolt kuriteo toimepanemist ning kriminaalasja asja võinuks läbi vaadata lühimenetluses või ka kokkuleppemenetluses. Kokkulepe enne kohtuistungit jäi sõlmimata, kuna D.I ilmselt oma arusaamisvõime ja otsustusvõime puudulikkuse tõttu sellest keeldus. Üldmenetluses asja arutamisel taotles prokurör D.I karistamist pikema vangistusega kui kokkuleppe järgi. Kaitsja arvates ei tohiks asjaolu, et D.I omaenda arusaamisvõime puudulikkuse tõttu ei soostunud pakutud kokkuleppega, mõjutada temale mõistetava karistuse pikkust. Lisaks leiab kaitsja, et pikaajaline vangistus mõjutaks D.I ilmselt eelkõige negatiivses suunas ning tema võime ühiskonnas adapteeruda ning lõpetada kuritegude toimepanemine väheneks veelgi. 2.4 D.I taotleb samuti kergemat karistust. Ta väidab apellatsioonis, et teda oli 29.04.2010. a tugevasti pekstud ja ta küsis I. Mlt telefoni, et kutsuda kiirabi, I. M aga keeldus. Seejärel haaras I. Mt seljatagant ja palus, et viimane helistaks ise kiirabisse. Samal ajal V.A hakkas I. M taskust telefoni võtma. I. M kükitas asfaldile ja V.A astus talle käe peale. Isegi tunnistaja nägi aknast, et D.I ei surunud kannatanut asfaldile. D.I väidab, et ta ei teadnud, et ta ei teadnud, et V.A võtab kannatanult telefoni ära. 3. Kohtuistungil jäid kõik apellandid esitatud apellatsioonide juurde, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta need rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu poolt D.I-le ja V.A-le mõistetud karistused vastavad KarS § 56 lg 1 nõuetele ja maakohus on mõistetud karistusi ka nõuetekohaselt põhjendanud. 5. Õige on V.A kaitsja väide,
§ 56lg-st 1 tulenevalt peab karistus lähtuma eelkõige toimepandud teost.
Kohtukolleegium leiab aga, et käesoleval juhul ei ole kuriteo asjaolusid arvestades tegemist ebaproportsionaalselt raske, s.t süü piirest väljuva karistusega ning nõustub seejuures maakohtu otsuses esitatud seisukohtadega. Maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole kohus põhjendanud mõistetud karistust ainult V.A isikut iseloomustavate asjaoludega, vaid esmalt on analüüsitud isiku süüd, näidates ära nii süüdistatavate kasuks kui kahjuks rääkivad asjaolud. Nii on maakohus negatiivse asjaoluna viidanud sellele, et ohvriks valiti 13-aastane nooruk, s.o isik, kes ilmselgelt pidi kahele täiskasvanud mehele jõu poolest alla jääma. Veel nimetas maakohus negatiivse asjaoluna seda, et kuriteo toimepanemisel ei pööratud tähelepanu sellele, et sellel võib olla pealtnägijaid. Ka arvestas kohus seda, et V.A puhul esines üks röövimise kvalifitseeriv 3
(5)tunnus, D.I puhul kaks. Samas nimetas maakohus ka süüdistatavate kasuks arvestatavaid asjaolusid – seda, et varastatu väärtus ei olnud suur ja kannatanule ei tekitatud raskeid tervisekahjustusi. Seega on maakohus arvestanud neid asjaolusid, millele oma apellatsioonis on viidanud V.A. Loetletud asjaolude vaagimise tulemusena leidis maakohus, et mõistetav karistus võib jääda alla sanktsiooni keskmise määra. Seega ei pidanud maakohus juba süü suurust hinnates põhjendatuks sanktsiooni alammäärale vastavat karistust. Arvestades,
§ 200
lg 2 sanktsiooni alammääraks on 3 aastat vangistust ja ülemmääraks 15 aastat vangistust, tähendas tõdemus, et süüle vastav karistus peab jääma alla sanktsiooni keskmise määra, seda, et karistus peab olema vähem kui üheksa aastat vangistust. Maakohus on otsuses märkinud, et karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, kergendava asjaoluna arvestas kohus süü ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, D.I puhul ka tema tervislikku seisundit, s.o kerget vaimset alaarengut. Asjaolu, et kohus mõistis mõlemale süüdistatavale karistuseks 4-aastat vangistust, näitab, et maakohus on tõepoolest võtnud karistust kergendavaid asjaolusid arvesse – mõistetud karistus jääb pigem sanktsiooni alammäära kui keskmise määra lähedale. Ehkki D.I puhul esines maakohtu hinnangul kaks kergendavat asjaolu ja V.A puhul üks, on mõlemale süüdistatavale võrdse karistuse mõistmine õigustatud, kuna D.I puhul esines erinevalt V.A-st kaks röövimise kvalifitseerivat tunnust. Maakohus on otsuses võtnud arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi, märkides, et mõlemat süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud. Mis puutub V.A väitesse, et ta on juba vabanenud narkosõltuvusest ja kavatseb osa võtta veel mitmesugustest programmidest, siis need väited ei lükka kohtukolleegiumi arvates ümber maakohtu kahtlusi ega anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Samas – juhul kui V.A on vabanenud narkosõltuvusest ja läbib edukalt talle vangistuse raames ettenähtud programmid, on kahtlemata tegemist asjaoluga, mida saab võtta täitmiskohtunik arvesse ennetähtaegse vabastamise otsustamisel KarS § 76 järgi.
- Asjaolu, et kohtumenetluse pooled pidasid läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks ja nende läbirääkimiste kohaselt oleks prokurör kokkuleppe järgi taotlenud kergemat karistust kui üldmenetluses, ei anna alust maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks. On üldteada, et kokkuleppemenetluses lepitaksegi kokku karistustes, mis on mõnevõrra kergemad prokuröri poolt sama teo eest üldmenetluses taotletavatest karistustest. Tegemist on n.ö kompensatsiooniga süüdistatavale selle eest, et ta loobub ajamahukamast ja kulukamast üldmenetlusest. Samas on 1 kohtul KrMS § 245 lg 1 p 3 ja § 248 lg 1 p 2 kohaselt õigus kokkuleppe kinnitamisest keelduda ja ei ole teada, kas leebema karistusega kokkulepe oleks kinnitatud. Lisaks tuleb märkida, et kuigi eksperdiarvamuse kohaselt oli D.I teo toimepanemise ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (kd I; tl 126) ning maakohus ei ole tuvastanud, et D.I oleks olnud piiratult süüdiv KarS § 35 tähenduses, on kohus arvestanud D.I kerget vaimset alaarengut karistust kergendava asjaoluna.
- Ka D.I apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kriminaalasjas uuritud tõendid, sh D.I enda maakohtus antud ütlused (kd II; tl 21 pöördel - 22) ei kinnita D.I väidet, et ta soovis I. Mlt telefoni selleks, et helistada kiirabisse. D.I kahtlustatavana kinnipidamise protokollis (kd I; tl 56-61) on küll fikseeritud tal peas ja näo piirkonnas esinevad vigastused, kuid kriminaaltoimikus ei ole tõendeid selle kohta, et nende vigastuste tõttu oleks olnud vajalik kiirabi kutsumine. Juhul, kui telefoni läks D.I arvates vaja kiirabi kutsumiseks, oleks ta võinud pärast seda, kui nad koos V.A-ga olid I.Mlt telefoni ära võtnud, helistada kiirabisse ja siis telefoni tagastada. Ühtegi tõendit selle kohta, et D.I oleks kiirabisse helistanud, ei ole. Selle asemel, et esimesel võimalusel I.Mle telefon tagastada, lahkusid V.A ja D.I kiiresti sündmuskohalt ja müüsid telefoni hoopis kiiresti A. Müllerile, kes omakorda pantis selle koheselt (kd II; tl 20 pöördel). 4
(5)8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 5
(5)