Obsah (9)

§ 14§ 27§ 37§ 35§ 25§ 24§ 38§ 33§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-19125 Tsiviilasja hind Mõlema hageja hagi 3500

) § 34 lg 2 alusel ühisvara hulka rahaline hüvitis 14 080 eurot ja jagada see raha võrdselt. Hageja on leidnud, et abielu ajal oli kogu perekond (sh poolte ühine laps ja kostja) täielikult hageja ülalpidamisel ning kõik perekonna kulud olid kaetud hageja sissetulekuga. Kostjale maksti vanemahüvitist alates oktoobrist 2019 kuni abielu lahutuseni 29.07.2021 ühes kuus 900 eurot, lisaks iga kuu lapsetoetust 60 eurot ning ühekordse toetusena 320 eurot sünnitoetust Tallinna linnalt, kokku 14 080 eurot. Kuna abielu lahutamise hetkel seda raha enam kostja kontol ei olnud, siis pidi kostja järelikult kandma need summad kolmandale isikule. Hageja ei ole selleks nõusolekut andnud. 14.10.2022 istungil täpsustas hageja, et ta ei olnud nõus, et kostja kandis kogu endale laekuva rahaga YYY´is õpingutega seonduvad kulud, kuna see ei olevat olnud poolte vahel ühiselt otsustatud. Kuna kostja ei ole enne 04.02.2022 kasutuseelisest rääkinud ega ole avaldanud soovi ühisomandit kasutada, ei saa kasutuseelist nõuda alates 29.07.

1. Kasutuseelise nõue saab olla põhjendatud alles alates 29.08.2022, mil kostja esitas selge nõude. Hageja arvates on korteri keskmine üürihind 600 eurot kuus, seega on kasutuseelise väärtus 300 eurot kuus. Hageja tunnistab 02.09.2022 seisuga kostja kasutuseelise nõuet summas 300 eurot. Kinnistu hooldamisega seotud kulud on 02.09.2022 seisuga kokku 2201,60 eurot. Hageja nõuab ainult selliste kulude hüvitamist, mis pole seotud hageja tarbimisega. Põhjendatud nõue on hageja hinnangul 872,48 eurot. Hageja täiendas 04.11.2022 hagi nõuete võtta tunnistada rahasummad 1900 eurot ja 1900,51 eurot hageja lahusvaraks ning mõista need kostjalt hageja kasuks välja.
2. Y esitas 30.12.2021 Harju Maakohtule hagi X vastu ühisvara jagamise nõudes, nõue liideti 04.01.
3. a määrusega ühte menetlusse menetlemiseks tsiviilasjaga nr 2-21-
4. 3 2-21-19125 Hagiavalduse kohaselt ei ole jõudnud pooled kokkuleppele ühisvara jagamises. Pooled soetasid 18.12.2018 XXX korteri (27.09.2022 hindamisakti kohaselt turuväärtus 182 000 eurot) ning korteriostu finantseerimiseks 17.12.2018 Swedbank AS-iga laenulepingu nr xxxxxxxxxx (laenujääk 30.12.2021 seisuga 86 487,56 eurot), milles mõlemad olid laenusaajateks. Enne laenulepingu sõlmimist kinkis kostja ema Q oma tütrele korteriomandi omandamiseks 15 000 eurot, mis oli ette nähtud ettemaksu tasumiseks. Selleks tegi Q oma arvelduskontolt hageja arvelduskontole 30.11.2018 ülekande summas 15 000 eurot selgitusega „kingitus“. Ülekanne tehti hageja arvelduskontole põhjusel, et pangas selgitati Qle, et see lihtsustab asja, kui ülekanne tehakse hageja arvelduskontole. Kostja leiab, et eelnevast tuleneb, et poolte ühisvara hulka kuuluv kinnisasi soetati osaliselt kostja lahusvara arvelt. Lahusvara osa oli 13,76% soetatud kinnisasja väärtusest (15 000 eurot, kinnisasja ostuhind 109 000 eurot), seega soetati kinnisasi 13,76% ulatuses kostja lahusvara arvelt ja 86,24% ulatuses poolte ühisvara arvelt. Ühisvara jagamisel tuleks seda proportsiooni arvestada ning selliselt suurendada kostjale tasumisele kuuluvat hüvitist. Ühisvara hulka kuulub veel vallasvara koguväärtusega 5281,24 eurot, s.o tolmuimeja Dyson hinnaga 480 eurot; mikrolaineahi hinnaga 80 eurot; teler Philips hinnaga 280 eurot, tolmuimeja “robot” hinnaga 400 eurot; sülearvuti MacBook hinnaga 1100 eurot; veefiltrid Zepter hinnaga 594 eurot; sööginõud hinnaga 3800 eurot; lambikuplid 2 tükki (2 x 220) hinnaga 440 eurot; kardinad hinnaga 616,24 eurot; kardinad hinnaga 911 eurot. Kõik loetletud asjad asuvad korteris hageja kasutuses. Kostja taotleb jätta vallasvara hageja omandisse ning mõista hagejalt välja kostjale pool sellest summast hüvitist, s.o 2640,62 eurot. Samuti tuleks jagada poolte arvelduskontodel lahutuse hetke seisuga olnud raha, 29.07.2021 seisuga oli hageja arvelduskontol Swedbank AS-is 799,15 eurot ja kostja arvelduskontodel Swedbank AS-is kokku 21 010,22 eurot. Need summad tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Kostja taotleb hagi 04.11.2022 täpsustuse kohaselt ühisvara jagamist selliselt, et korteriomand XXX jätta hageja ainuomandisse ning laenulepingust nr xxxxxxxxxx tulenev kohustus hageja kanda, jätta vallasasjad hageja omandisse, jagada poolte arvelduskontodel olevad rahalised vahendid võrdselt ning mõista vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 73 948,34 eurot. Kostja on esitanud ka tahteavalduse asendamise nõude. Alternatiivselt taotleb kostja korteriomandi müüki avalikul enampakkumisel, enampakkumise tulemist pangalaenu tasumist ning ülejäänud raha jagamist poolte vahel võrdselt. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja täiendas 29.08.2022 nõuet kasutuseelise nõudega. Kostja ei ole saanud korterit kasutada. Kostja nõuab kasutuseelise ühisvara hulka arvamist ja selle võrdses ulatuses jagamist, kasutuseelise nõue on ajavahemiku 01.08.2021-04.11.2022 eest kokku 4900 eurot ning alates 05.09.2022 kuni kaasomandi lõpetamiseni 350 eurot kuus. Juhul, kui kohus leiab, et enne kasutuseelise nõude esitamist ei ole kasutuseelise väljamõistmine põhjendatud, siis palub kostja arvestada kasutuseelist alates 04.02.2022, kuna alates sellest kuupäevast on kostja kasutuseelist nõudnud. Samuti taotles kostja otsuse täitmise korra määramist selliselt, et kostja tahteavaldus omandi kande muutmiseks tuleb anda tingimusel, et hageja on tasunud kostjale kinnisasja omandi kaotuse hüvitise. Taotlus on põhjendatud vajadusega vältida ühisvara hulka kuulunud eseme omandamist ilma selle eest hüvitist maksmata ja tagada otsuse täidetavus. Kostja ei nõustu hageja nõudega hüvitise summa osas. Põhjendatud ei ole arvestada laenulepingust tulenevat kohustust koos tuleviku intressiga, jagada tuleks vaid laenujääk ilma intressita. Riigikohus on lahendis 3-2-1-38-14 asunud seisukohale, et laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavat laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal. 4 2-21-19125 Samuti ei ole põhjendatud arvestada hüvitise määramisel kõigi korteriomandiga seotud kuludega. Kuna kostja korteris ei ela ega kasuta korterit, siis peab ta kandma vaid kohustuslikke kulusid kommunaalarvete eest. Kostja leiab, et hageja on põhjendamatult nõudnud ka gaasi kui kütte kasutamise hüvitamist. Kommunaalkulude summa on hageja poolt esitatud arvete alusel (v.a. päevane ja öine elekter, külm ja soe vesi, vee soojendamine ja gaas(küte)) 1029,28 eurot, millest kostja osa on 514,64 eurot (1029,28:2=514,64). Hageja ei ole tõendanud, et kütte tasumine ei sõltu tarbimisest. Küttekulu sõltub sellest, kas korterit kasutatakse või mitte. Laenumaksetest tulenev kohustus tuleb tasuda pooltel võrdses osas, selle osas vaidlus puudub. Kostja ei nõustu sellega, et hageja kontol olevast rahast saaks 3800,51 eurot käsitleda hageja lahusvarana. Riigikohus asus lahendis 3-2-1-46-06 seisukohale, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see

§ 14lg 1 järgi poolte ühisvaraks.

Kostja ei ole nõus vallasvara kostja omandisse jätmisega, kuna ei vaja neid esemeid. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et vallasasjade väärtus on väiksem. Kostja ei ole nõus hageja väitega, et kostja on vähendanud ühisvara süüliselt, raha kolmanda isiku kontole kandes. Kostja emapalk ei olnud 900 eurot kuus, vaid 660 eurot kuus. Sellest rahast on kantud kostja enda ja lapse ülalpidamisega seotud kulud. Kohtuotsuse põhjendused 3. Hageja esitas 02.09.2022 avalduses täiendavad nõuded tunnistada rahasummad 1900 eurot ja 1900,51 eurot hageja lahusvaraks ning mõista need kostjalt hageja kasuks välja. Kohus selgitas 14.10.2022 istungil hagejale, et taolist nõuet ei saa kohus menetlusse võtta, kuna sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Hageja esitas selle nõude 04.11.2022 menetlusdokumendis uuesti, taotledes mõista kostjalt välja hageja kasuks lahusvara koosseisu kuuluvad rahalised vahendid 3800,51 eurot. Hageja selgituse kohaselt oli 1900 euro näol tegemist kostja lahusvara müügist saadud 1900 euroga, mis kasutati perekonna huvides ning 1900,51 euro näol hageja kontol enne abiellumist olnud rahasummaga, mis kasutati samuti ühisvara huvides. Hageja viitab

§ 27

lg 2 p-le 2, mille kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist. Kohus leiab, et hageja sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus, seega ei ole hagi nendes nõuetes esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Samuti, kuna hageja on ise kinnitanud, et nimetatud rahasummad on perekonna ühistes huvides juba ära kulutatud, ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Olukord võiks olla erinev, kui konkreetne summa oleks säilinud hageja kontol muutumatult ega oleks segunenud juba ühisvaraga, hageja on ise kinnitanud, et taolisi asjaolusid ei esine ning pooled on juba raha ära kulutanud. Seda kohatum on nõuda nende summade väljamõistmist kostjalt, kes ei ole hageja enda kinnitusel neid ainuisikuliselt ära kasutanud. Seetõttu tuleb nendes nõuetes keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. 4. Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et mõlemad hagid tuleb rahuldada osaliselt. 5. Vaidlus puudub selles, et poolte abielu on sõlmitud 22.09.2018 ning lahutatud 29.07.2021 (I kd, tl 70). Vaidlus puudub selles, et ühisvara hulka kuuluv kinnisasi ja vallasvara (välja arvatud sülearvuti, mille omandamise hageja vaidlustab) on soetatud ja selleks laenukohustus võetud abielu ajal. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes

§ 37

lg 11 ja

§ 35

p 3 alusel abielu lahutamise otsuse jõustumisega 5 2-21-19125 29.07.2021.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 24

lgst 2 tuleneb, et kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Vaidlus puudub selles, et abikaasade vahel kehtis varaühisuse varasuhe. 6.

§ 37

lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

1. Poolte vahel puudub vaidlus kinnisasja väärtuse osas ja selles, et kinnisasi peaks ühisvara jagamisel jääma hageja ainuomandisse ning kostja saama selle eest kohase hüvitise; samuti selles, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada hageja poolt kostja eest tasutud laenumakseid ning et laenukohustus peaks jääma ühisvara jagamisel samuti hageja kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas laenukohustuse puhul tuleks arvestada ka tulevikus tasumisele kuuluvat intressi, kas kinnisasja soetamiseks hagejale kantud rahasumma tuleb lugeda kingituseks ainult kostjale või pooltele ühiselt; kas on põhjendatud mitte arvestada hageja arvelduskontol olnud raha jagamisel summat 3800,51 eurot, milline on vallasvara väärtus ning kelle omandisse peaks jääma üks osa vallasasjadest; kas vallasvara hulka kuulub ka sülearvuti; kas kostja on süüliselt vähendanud ühisvara 14 080 euro ulatuses; kas kinnisasja hooldamisega seotud hüvitatavate kulude hulka kuulub ka gaasiküte.
2. Esmalt käsitleb kohus kinnisasja jagamist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kinnisasi tuleb jätta hageja omandisse. Kuivõrd mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist ning ühisvara jagamise taotletud viis vastab AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile, on põhjendatud nõue jätta kinnisasi hageja ainuomandisse ning panna hagejale kohustus maksta kostjale välja tema osa rahas.
3. Kostja väidete kohaselt on kinnisasi soetatud osaliselt kostja lahusvara arvelt. Lahusvaraks on kostja ema poolt kostjale 30.11.2018 tehtud kinge summas 15 000 eurot. Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kinge tehtud kostjale, vaid mõlemale abikaasale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Vaidlus puudub selles, et 15 000 eurot saab käsitleda kinkena. Vaidlus on selles, kas kinke saajana tuleb käsitleda vaid kostjat või mõlemaid abikaasasid. Kinke saamise ajal olid pooled abielus ja soetamas oma ühist eluaset eelduslikult pika kooselu tarbeks. Vaidlusalune 15 000 eurot tasuti kostja ema poolt hageja arvelduskontole selgitusega „kingitus“ (I kd, tl 69). Kohtu hinnangul puudub igasugune põhjus jõuda järeldusele, et kingitus oli tehtud vaid kostjale. TsMS § 238 lg-s 5 on sätestatud, et kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel TsMS § 238 lõigetes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohus ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks tunnistaja Q ütluseid (II kd, tl 81 pöördel-82) ega tema poolt allkirjastatud kirjalikku kinnitust (I kd, tl 104-105, tõlge lk 106), kuna tegemist on kostjale lähedase isikuga (emaga), kes on ilmselt huvitatud vaidluse 6 2-21-19125 lahendamisest kostja kasuks ega ole seetõttu erapooletu. Ebausaldusväärsust lisab tõendite suhtes kohtu hinnangul see, et raha hagejale kandmise põhjusena on viidatud mugavusele ja pangatelleri soovitusele. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keskmine mõistlik inimene kannab kellegi arvelduskontole raha selgitusega üksnes „kingitus“, kui kingituse adressaadiks on muu isik. Tunnistaja viitamine juriidiliste teadmiste puudumisele ei ole asjakohane, piisanud oleks lihtsalt selgitusse viite lisamine, mille kohaselt on kingitus tehtud kostjale- seda enam, et ülekanne tehti hoopis hageja kontole. Kohus jätab nende tõenditega arvestamata, kuna ei saa lugeda neid usaldusväärseteks. Ühestki muust tõendist ei tulene, et kingitus tehti just kostjale, pigem võiks saaja arvelduskontot arvestades järeldada, et kingitus tehti hoopis hagejale. Kuna hageja seda siiski väitnud ei ole ning on leidnud, et kingitus tehti mõlemale abikaasale ühiselt, siis loeb kohus selle väite tõendatuks. Kuna kingitus läks abikaasade ühisomandisse, ei saa kohus jõuda järeldusele, et kinnisasi oli soetatud osaliselt kostja lahusvara arvelt. Seega puudub alus kalduda kinnisasja jagamise puhul kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kuna kinnisasja turuväärtus on vaidlustamata asjaoludel 182 000 eurot, siis tuleb panna hagejale kohustus maksta kostjale välja tema osana 91 000 eurot.
4. Järgmisena käsitleb kohus laenukohustuse jagamist. Tulenevalt

§-ist 38 täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse VÕS-s kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse

-s vara jagamise kohta sätestatut. Abikaasade laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks

§ 38

mõttes, kuna nimetatud kohustuse täitmise eest vastutavad abikaasad

§ 33lg 1 p 2 järgi nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenukohustus tuleb jagada selliselt, et jätta kohustus hageja kanda ning panna kostjale kohustus hüvitada hagejale kostja osa. Vaidlus on selles, kui suur on jagatav laenukohustus, s.o kas jagada tuleb ainult laenujääk või ka tulevikus tasumisele kuuluv intress. Riigikohus on 21.05.

1. a lahendis nr 3-2-1-38-14 (p 15) asunud seisukohale, et laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavat laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal. Kostja on välja toonud, et 04.11.
2. a seisuga (s.o ligikaudselt ühisvara jagamise ajal) oli laenukohustuse jääk 84 638,84 eurot. Intress on tasu laenuraha kasutamise eest. Kuna kohtulahendi alusel jääb laenukohustus ühe poole kanda, ei kasuta teine pool enam seda raha. Seetõttu ei ole ka põhjendatud, et ta peab selle raha edasise kasutamise eest intressi maksma. Ka hagejal on võimalik vältida edasise intressi maksmise kohustust, kui ta laenu ennetähtaegselt tagasi maksab (VÕS § 411 lg 1). Sel juhul kuulub tagastamisele vaid laenujääk, selles osas on mõlemad pooled raha kasutanud. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud jagada ühisvara hulka kuuluva kohustusena üksnes laenujääk. Kuna laenulepingust tulenevad kohustused (laenujääk) jäävad kohtulahendi alusel hageja kanda, tuleb kostjal hüvitada hagejale pool kohustuse väärtusest, s.o 42 319,42 eurot.
3. Kumbki pool on nõudnud lahutuse kuupäeva seisuga abikaasade kontodel olnud raha jagamist võrdselt. Hageja kontol oli 29.07.2021 seisuga 21 010,22 eurot (I kd, tl 37-37 pöördel) ning kostja kontol 799,15 eurot (I kd, tl 103). Hageja on leidnud, et tema kontol olevast summast oli 3800,51 eurot tema lahusvara. Vaidlus puudub, et ülejäänud raha poolte kontodel oli poolte ühisvara. Hageja selgituse kohaselt oli 1900 euro näol tegemist kostja lahusvara müügist saadud 1900 euroga, mis kasutati perekonna huvides ning 1900,51 euro näol hageja kontol enne abiellumist olnud rahasummaga, mis kasutati samuti ühisvara huvides. Kostja on leidnud, et tegemist ei olnud hageja lahusvaraga, kuna raha pangaarvele laekumisega muutus see poolte ühisvaraks. 7 2-21-19125 Kohus leiab, et nimetatud summade lugemine hageja lahusvaraks ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole ühegi

§ 27lg 2 p-des 1-4 toodud varaga.

Riigikohus asus 07.0.2006. a lahendis 3-21-46-06 (p 11) seisukohale, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see

§ 14lg 1 järgi poolte ühisvaraks.

Kohus on juba selgitanud, et summade lahusvarana käsitlemine võiks olla teoreetiliselt võimalik olukorras, kus hageja lahusvara hulka kuulunud sõiduki müügist saadud raha eest soetati mõni varaese- sellisel juhul saaks leida, et see varaese on (osaliselt) soetatud ühe poole lahusvara arvelt ja see võiks olla aluseks kõrvale kaldumiseks abikaasade osade võrdsusest. Praegusel hetkel sellist olukorda ei esine, vaidlus puudub selles, et raha on ära kasutatud. Kui seadusandja mõte olnuks käsitleda lahusvarana kõiki enne abielu abikaasa kontol olnud summasid ja kontole lahusvara müügi tulemusel tehtud laekumisi, siis olnuks see seaduses ka sõnaselgelt sätestatud. Seega ei saa jõuda järeldusele, et hageja kontol olev vara oli mingis ulatuses hageja lahusvara. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud käsitleda kõiki poolte kontodel lahutuse kuupäeva seisuga olnud rahasummasid ühisvarana. Nimetatud ühisvara tuleb jagada võrdselt, s.o kummalegi jääb ühisvara jagamise tulemusel ((799,15+21 010,22)/2) 10 904,69 eurot. Jagamise tulemusena tekib kostjal hageja vastu nõue (10 906,69-799,15) 10 107,54 euro ulatuses. 12. Hageja väitel on ta pärast abielu lahutamist täitnud ainuisikuliselt ja oma lahusvara arvelt laenulepingust nr xxxxxxxxxx tulenevaid kohustusi, 15.07.2022 seisuga vastavalt 4604,35 eurot. Kostja ei vaidlusta seda, et peab hüvitama hagejale enda osa ühisest kohustusest. Kuna kohus jagas laenukohustuse 04.11.2022 seisuga, on põhjendatud lähtuda ka selle kuupäeva seisuga tasutud laenumaksetest, poolte vahel puudub vaidlus selles, et ka pärast 15.08.2022 tasus laenukohustuse hageja. Laenulepingu maksegraafikust (I kd, tl 7 ja 7 pöördel) nähtuvalt kulus ajavahemikus 29.07.2021-04.11.2022 tasumisele 15 laenumakset kogusummas (15*372,22) 5583,30 eurot. Seega on 04.11.2022 seisuga tasunud hageja ainuisikuliselt laenu 5583,30 eurot (laenu põhiosa ja intress). Eeltoodust tulenevalt on hagejal

§ 34

lg 2 alusel õigus nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse 5583,30 euro hüvitamist ühisvara arvelt ning hagejal on nõue kostja vastu summas (5583,30/2) 2791,65 eurot. 13. Hageja on nõudnud ka mõista kostjalt ühisvara hulka rahaline hüvitis 14 080 eurot ja jagada see raha võrdselt. Hageja on viidanud selle nõude esitamisel ilmselt ekslikult

§ 34lg-le 2.

Õige säte võiks olla

§ 34

lg 3, mille kohaselt juhul, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hageja on leidnud, et abielu ajal oli perekond (sh kostja ja poolte ühine laps) täielikult hageja ülalpidamisel ning kõik perekonna kulud olid kaetud hageja sissetulekuga. Kostjale makstud vanemahüvitist, lapsetotust ja sünnitoetust abielu lahutamise hetkel enam kostja kontol ei olnud, seega pidi kostja järelikult olema kandnud need summad kolmandale isikule, milleks hageja ei ole nõusolekut andnud. Kostja on leidnud, et ei ole kandnud raha kolmanda isiku kontole, sellest rahast on kantud kostja enda ja lapse ülalpidamisega seotud kulud. Kuna kostja emapalk ei olnud 900 eurot kuus, vaid 660 eurot kuus, siis on tegemist ka väidetust väiksema summaga. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõue põhjendatud. Hageja on ise 14.10.2022 istungil kinnitanud, et raha kulus kostja õpingute jaoks, milleks puudus hagejapoolne nõusolek. Kohus ei saa mingil määral nõustuda sellega, et ühe abikaasa hariduse omandamisega seotud mõistlike kulude kandmine oleks käsitletav ühisvara vähendava tehinguna. On kahetsusväärne, kui üks abikaasa ei toeta teise abikaasa hariduse omandamist, kuna kummagi abikaasa haridustase ilmselgelt mõjutab kogu perekonna tulevast sissetulekut, seda eelduslikult suurendades. Isegi juhul, kui selleks hetkeks oli tõenäoline, et abikaasadel ühist tulevikku ees ei ole, siis on neil ühine laps ning mõlema last kasvatava vanema elatustaseme tõstmine on kindlasti mõlema abikaasa 8 2-21-19125 huvides. Seega ei saa kuidagi jõuda järeldusele, et tegemist on pikas perspektiivis ühisvara vähendava tehinguga. Tegemist sai olla tehinguga, mis oli tehtud mõlema abikaasa ühiseid huve silmas pidades. Seega on taoline nõue põhjendamatu. Praegusel juhul ei esine ka

§ 34

lgs 1 sätestatud olukorda, kuna vaidlus puudub selles, et kostja ei ole kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides, selliseid asjaolusid ei ole välja toodud.

1. Kostja on taotlenud ka vallasvara jagamist. Hageja on märkinud algselt, et ei esita vastuväiteid vallasasjade väärtuse osas, kuid ei soovi kõiki vallasasju enda omandisse. Hageja on 04.11.2022 täpsustuses siiski leidnud, et vallasvara väärtus on väiksem, kuna kõik asjad on pikaajaliselt kasutatud. Hageja ei ole samas välja toonud iga asja väidetavat väärtust, vaid on leidnud, et kõigi esemete koguväärtus on umbes 2000 eurot. Vaidlus puudub selles, et ühisvara hulka kuuluvad kõik esemed peale sülearvuti. Kostja on kinnitanud eelistungil (I kd, tl 147 pöördel), et vaidlus puudub esemete väärtuse osas, s.o väärtusena saab käsitleda kostja hagis märgitud summasid. Kohtu hinnangul tuleb sellega lugeda vallasvara esemete väärtus tõendatuks kostja hagis märgitud suuruses. Hageja poolt hilisem väide, et väärtus tegelikult nii suur ei ole, on kohtu hinnangul oma menetlusõiguste pahatahtlik kasutamine. Ka ei ole hageja välja toonud, milline on iga varaeseme tegelik väärtus ja kuidas peaks asjade pikaajaline kasutamine vara väärtust mõjutama. TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega tuleb hagimenetluses asjaolud välja tuua ja oma väiteid tõendada poolel endal. Hageja ei ole seda teinud. Seega lähtub kohus sellisest vallasvara väärtusest, mis on välja toodud kostja hagis. Vaidlust ei ole selles, et ühisvara jagamisel tuleb jätta hageja ainuomandisse tolmuimeja Dyson, mikrolaineahi, veefiltrid Zepter, kardinad hinnaga 911 eurot. 04.11.2022 seisukohas on hageja kinnitanud punktis 4, et on nõus kogu vallasvara (välja arvatud sülearvuti) jätmisega enda omandisse ning soovib hüvitada nende maksumusest pool, s.o 1000 eurot. Kohus leiab, et vastavalt hageja nõustumusele tuleb jätta hageja omandisse vallasvara koguväärtusega (5281,24-1100) 4181,24 eurot, s.o tolmuimeja Dyson hinnaga 480 eurot; mikrolaineahi hinnaga 80 eurot; teler Philips hinnaga 280 eurot, tolmuimeja “robot” hinnaga 400 eurot; veefiltrid Zepter hinnaga 594 eurot; sööginõud hinnaga 380 eurot; lambikuplid 2 tükki (2 x 220) hinnaga 440 eurot; kardinad hinnaga 616,24 eurot; kardinad hinnaga 911 eurot. Hagejal tuleb kostjale hüvitada pool nende maksumusest, s.o 2409,12 eurot. Sülearvuti MacBook hinnaga 1100 eurot omandamise osas on hageja esitanud vastuväiteid. Kostja ei ole tõendanud sülearvuti kuulumist ühisvara hulka. Seega jätab kohus kostja hagi sülearvuti vallasvarana jagamise nõudes rahuldamata.
2. Hageja on leidnud, et kostja peab hüvitama ühisvara hulka kuuluva kinnisasjaga seotud hooldamise need kulud, mis ei tulene otseselt kinnisasja tarbimisest. Hageja väitel on need kulud ajavahemiku 29.07.2021-02.09.2022 eest summas 872,48 eurot. Kogu kommunaalkulu antud ajavahemikul oli 2201,60 eurot. Kostja leiab, et hageja on põhjendamatult nõudnud ka gaasikütte kasutamise hüvitamist. Kommunaalkulude summa on hageja poolt esitatud arvete alusel (v.a. päevane ja öine elekter, külm ja soe vesi, vee soojendamine ja gaas(küte)) 1029,28 eurot, millest kostja osa on 514,64 eurot (1029,28:2=514,64). Hageja ei ole tõendanud, et kütte tasumine ei sõltu tarbimisest ning küttekulu sõltub sellest, kas korterit kasutatakse või mitte. 9 2-21-19125 Kommunaalkulud on hageja esitatud tõendite (I kd, tl 165-170 pöördel) kohaselt kokku 2201,60 eurot. Vaidlus puudub selles, et arved on tasunud hageja oma lahusvara arvelt ning et arved seonduvad ühisvara hulka kuuluva kinnisasja hooldamisega. Samuti ei vaidle pooled selles, et kostja poolt hüvitamisele ei kuulu otseselt tarbimisega seotud kulu, s.o külm ja soe vesi, päevane ja öine elekter, vee soojendamise kulu. Vaidlus on selles, kas gaasikütte kulu saab lugeda tarbimisega seotud kuluks või mitte. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 31 lg 2 kohaselt on korteriomanik eriomandi eseme korrashoidmisel muu hulgas kohustatud hoidma selle piires sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagab kaasomandi eseme säilimise ning teiste eriomandite esemete kasutamise nende otstarbe kohaselt ja ilma ülemääraste kulutusteta. Kohtu hinnangul tuleb lugeda üldtuntuks, et piisava temperatuuri ja vajalikul tasemel õhuniiskuse hoidmine ei ole võimalik ilma kinnisasja kütmata. Kütmine on vajalik eriomandi eseme kui ka kaasomandi eseme säilimiseks. Kostja ei ole välja toonud, millises ulatuses võiks olla küttekulu põhjendamatu põhjusel, et kasutuseta korteri küttekulu oleks väiksem kui kasutusel oleva korteri küttekulu. Seega ei pea kohus põhjendatuks jätta hüvitamisele kuuluvate kulude hulgast välja küttekulu. Kogu kommunaalteenuste kulu esitatud arvete alusel on kokku 2201,60 eurot, sellest 456,63 eurot (s.o päevane ja öine elekter, külm ja soe vesi, vee soojendamine) on otseselt tarbimisega seotud kulu. Eeltoodust tulenevalt on hagejal

§ 34

lg 2 alusel õigus nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse (2201,60-456,63) 1744,97 euro hüvitamist ühisvara arvelt ning hagejal on nõue kostja vastu summas (1744,97/2) 872,48 eurot.

1. Kostja täiendas 29.08.2022 nõuet kasutuseelise nõudega. Kostja ei ole saanud ühisvara hulka kuuluvat korterit kasutada. Kostja kolis pärast lahutust koos lapsega oma vanemate juurde, sest hageja ei võimaldanud kostjal korteris elada. Samuti oli kostjal piiratud ligipääs korterisse ka oma isiklike asjade ära võtmiseks. Vastavalt kinnisvaraportaalis City.24.ee toodud üürikuulutustele on võimalik üürida samasuguseid kortereid keskmise üürihinnaga ca 700 eurot kuus. Kostja kasutuseelis on seega 350 eurot kuus. Kostja nõuab kasutuseelise ühisvara hulka arvamist ja selle võrdses ulatuses jagamist, kasutuseelise nõue on ajavahemiku 01.08.202104.11.2022 eest kokku 4900 eurot ning alates 05.09.2022 kuni kaasomandi lõpetamiseni 350 eurot kuus. Juhul, kui kohus leiab, et enne kasutuseelise nõude esitamist ei ole kasutuseelise väljamõistmine põhjendatud, siis palub kostja arvestada kasutuseelist alates 04.02.2022, kuna alates sellest kuupäevast on kostja esmakordselt kasutuseelist nõudnud. Hageja leiab, et kuna kostja ei ole enne 04.02.2022 kasutuseelisest rääkinud ega ole avaldanud soovi ühisomandit kasutada, ei saa kasutuseelist nõuda alates 29.07.
2. Kostja esitas selge nõude alles 29.08.2022, seega saab kasutuseelise nõue olla põhjendatud alles alates 29.08.
3. Hageja arvates on korteri keskmine üürihind 600 eurot kuus, seega on kasutuseelise väärtus 300 eurot kuus. Hageja tunnistab 02.09.2022 seisuga kostja kasutuseelise nõuet summas 300 eurot. Hageja kinnitusel ei ole kostja saanud korterit kasutada, hageja on korteri lukud vahetanud. Abikaasade vahel saab jagada ka ühisvara hulka

§ 25mõttes kuuluvaid muid varalisi õigusi, sh kasutuseelist (Riigikohtu 26.

septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 22 kuues lõik). Kasutuseelise jagamisel tuleb selgitada selle väärtus, st eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Korteri kasutuseeliste väärtuse saab määrata selle kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, st üüritasu järgi (Riigikohtu

1. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). 29.09.2022 esitatud eksperthinnangu kohaselt (II kd, tl 3-45) on vaidlusalune korter Tallinnas xxx linnaosas asuv kahetoaline (esik koos koridoriga, köök-elutuba, magamistuba, panipaik, 10 2-21-19125 tualett/vannituba) korter üldpinnaga 63,80 m
2. Korteriomaniku kasutuses on ka üks väliparkimiskoht. Elamu (kasutuselevõtu aasta 2004) ja korteri üldseisukord on hea. Hageja esitatud tõendis (I kd, tl 128-138) on toodud nelja korteri üüripakkumised, sh on Pirita teel asuva 45,5m2 korteri üürihind 890 eurot kuus, Kõlviku teel asuva 54,9 m2 korteri üürihind 650 eurot kuus, Merivälja tee 70 asuva 55 m2 korteri üürihind 890 eurot kuus ning Kase 68 asuva 64,9 m2 korteri üürihind 680 eurot kuus. Kostja esitatud tõendis (I kd, tl 172-173) on toodud kahe korteri üüripakkumised, sh on Padriku teel asuva 71,2 m2 korteri üürihind 650 eurot kuus ning Randvere teel asuva 43 m2 korteri üürihind 550 eurot kuus. Kohus märgib, et kostja esitatud Randvere korteri näol on tegemist majaga, mille ehitusaasta on 1978, seega on maja oluliselt vanem, kui see, kus asub poolte korter. Samuti on tolle korteri üldpind vaid 43 m2, seega ei saa leida, et tegemist on samaväärse korteriga. Seega tuleb pidada usaldusväärsemaks hageja esitatud tõendeid, mille kohaselt on antud piirkonnas asuva samaväärse korteri keskmine üürihind ((890+650+890+680)/4) 777,50 eurot kuus. Seega saab lugeda tõendatuks kostja väite, et taolise korteri keskmine üürihind on 700 eurot kuus. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud, peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse määramisel mh arvestama asjaolu, et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja kasutada ning saada esemest ühiselt kasu, sh kasutuseelist TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Kasutuseelise väärtust mõjutab see, kui korterit kasutavad lisaks muud perekonnaliikmed (Riigikohtu
3. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20 neljas lõik). Kohtu hinnangul on praegusel juhul põhjendatud lähtuda sellest, et kahetoaline eluruum on hageja kasutuses. Sellise eluruumi kasutuseelise väärtus on oluliselt väiksem, võrreldes võimaliku üürniku ainukasutuses oleva korteriga. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda sellest, et kasutuseelisena on hüvitatav 50% korteri üürihinnast. Sel viisil on piisavalt arvesse võetud nii ühisomandi eripära kui ka hageja elamist samas korteris. Vaidlus on selles, mis hetkest alates on kasutuseelise nõue põhjendatud. Hageja on nõudnud kasutuseelist alates 01.08.2021, s.o abielu lahutamisest ning alternatiivselt alates 04.02.
4. Kostja on leidnud, et kasutuseelist saab nõuda alles alates sellekohase selge nõude esitamisest, s.o antud juhul alates 29.08.
5. Kasutuseelist saab ühisvarana jagada üldjuhul alates vastava nõude esitamisest teise abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta oleks (Riigikohtu
6. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17 kolmas lõik). Kostja ei ole väitnud, et on nõudnud kasutuseelist enne 04.02.2022 ega ole viidanud tõendile, millest nähtuks sellise nõude varasem esitamine. Kasutuseelise nõude esmakordne esitamine nähtub kohtule kostja 04.02.2022 seisukohast (I kd, tl 125 pöördel), alates sellest hetkest pidi hagejale olema selge, et kostja soovib korteri ainukasutuse eest hüvitist. Kohus leiab, et kasutuseelise nõudmine ajavahemiku 01.08.2021-03.02.2022 ei ole põhjendatud, kuna on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Alates kohtumenetluses 04.02.2022 vastava nõude esitamisest saab hageja kasutuseelist nõuda ja selles osas puudub vastuolu hea usu põhimõttega. Kohus mõistab selguse mõttes 11 2-21-19125 kasutuseelise välja kohtuotsuse tegemise kuupäevaga kindlas summas ja sealt edasi igakuises määras kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Lähtudes põhjendatuks peetud kasutuseelise väärtusest tuleb ühisvara hulka kuuluvaks kasutuseeliseks lugeda ajavahemiku 04.02.2022-01.12.2022 eest kokku 4173,79 eurot. Nimetatud kasutuseelis tuleb arvata ühisvara hulka ja jagada, arvestades, et kasutuseelise on saanud hageja ning kostjale tuleb mõista välja hüvitis pooles ulatuses, s.o summas 2086,90 eurot. Kuna kostja on taotlenud mõista hagejalt kostja kasuks välja kasutuseelis kuni kaasomandi lõpetamiseni ning kaasomandi saab lugeda lõppenuks kohtuotsuse jõustumisel, tuleb kostja hagi rahuldada osaliselt ka selliselt, et kohustada hagejat kostjale hüvitama kuni kohtuotsuse jõustumiseni kasutuseelise selle pooles väärtuses, s.o kostjale langevas osas, s.o (350/2) 175 eurot kuus.
7. Hageja palub asendada poolte tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kinnistusraamatusse kostja ainuomanikuna sissekandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kostja ei ole esitanud vastuväidet tahteavalduste asendamise nõue, sidudes seda vaid hagejapoolse kohustuse eelneva täitmisega. Kuivõrd hagi rahuldamisel jäetakse kinnisasi registriosa numbriga xxxxxxxx hageja ainuomandisse, rahuldab kohus hageja nõude ning kohustab pooli TsÜS 68 lg 5 alusel andma tahteavalduse kinnisasja omanikukande muutmiseks ning uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna sisse hageja.
8. TsMS 445 lg 1 võimaldab kohtul otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Kostja on taotlenud määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et asendada Y nõusolek kohtuotsusega tingimusel, et X on Yle kuuluva 1/2 mõttelise osa korteriomandist, asukohaga XXX (registriosa nr xxxxxxxx) eest Yle kohtulahendiga välja mõistetud hüvitise tasunud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid taolisele taotlusele. Kohus leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohus on leidnud 26.04.
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17 (p 26.1), et eseme ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes ja temalt samal ajal hüvitise teise kasuks (täitedokumendina) välja mõistmisel tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Kohtu hinnangul on põhjendatud määrata otsuse täitmise kord selliselt, et ainuomand tekib hagejale alles kostjale maksmisele kuuluva hüvitise tasumise korral. Hüvitis korteriomandi kaotuse eest on 91 000 eurot, kuid see kuulub tasaarvestamisele teiste nõuetega. Lõplik hagejalt kostjale tasumisele kuuluv hüvitis on 59 620,01 eurot (sellest alljärgnevalt). Seetõttu on põhjendatud kostja taotlus määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et asendada kostja nõusolek kohtuotsusega tingimusel, et hageja on kostjale tasunud praeguse otsusega välja mõistetud hüvitise.
10. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kuivõrd mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist, ühisvara jagamise taotletud viis vastab AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile ning vara jagamisel on pooled lähtunud poolte osade võrdsuse põhimõttest, on kohtu hinnangul mõlema 12 2-21-19125 hagi nõuded põhjendatud selliselt, et hageja omandisse jäävad järgmised ühisvara hulka kuuluvad varaesemed: XXX korteriomand, Swedbank AS laenukohustus ning otsuse resolutsioonis märgitud vallasasjad (välja arvatud sülearvuti). Hagejal tuleb hüvitada kostjale kokku (91 000+10 107,54+2409,12+2086,90) 105 603,56 eurot. Kostjal tuleb hüvitada hagejale kokku (42 319,42 2791,65+872,48) 45 983,55 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja 59 620,01 eurot. Lisaks tuleb hagejal tasuda kostjale alates 02.12.2022 kuni kohtuotsuse jõustumiseni kasutuseelise hüvitist 175 eurot kuus.
11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 13