Obsah (12)

§ 654§ 272§ 232§ 436§ 238§ 457§ 5§ 4§ 442§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 27.05.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-13620 Tsi

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub

§ 654

lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi. 31. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult käsitanud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-1430 poolte suhtes samaaegselt nii siduvana kui ka tõendina. Ringkonnakohtu otsust tuleb käsitada üksnes dokumentaalse tõendina (

§ 272

lg 2), mistõttu muudab ja täiendab ringkonnakohus otsuse järgnevates alapunktides maakohtu otsuse põhjendusi. Samuti eksis maakohus tõendite hindamise nõuete vastu (

§ 232

lg 1 koostoimes § 5 lg-ga 1, § 230 lg-ga 1 ja § 238 lg 1 p-ga 1), kui leidis, et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 tõendab, et AS Rubla (pankrotis) ei ole 31.07.2013 kokkuleppega loobunud õigusest nõuda hagejalt 224 796,21 eurot ning et AS-il Rubla (pankrotis) oli vastav nõue olemas ja et nõuet tagab kinnistule seatud hüpoteek (III kd tl 14–14p, p 14). Tõend saab kinnitada üksnes faktilisi, mitte õiguslikke asjaolusid. Maakohtu otsuse põhjendused on osaliselt ka vastuolulised, millega on rikutud

§ 436lg-t 1.

Kui maakohus leidis, et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 on pooltele siduv ning et ringkonnakohtu otsuse õigusjõud laieneb selles tuvastatud asjaoludele nõude olemasolu ja selle hüpoteegiga tagamise kohta, samuti esitatud materiaalõiguslikele väidetele (III kd tl 14p–15, p 16), välistanuks see

§ 238

lg 1 p 1 alusel vajaduse võtta vastu muid tõendeid (või tulnuks tõendid sama sätte lõike 5 alusel jätta arvestamata), mis kostja 224 796,21 euro nõuet puudutasid. Maakohus on tõendid aga vastu võtnud ja neid otsuses ka hinnanud (vt III kd tl-d 14–15, p-d 13, 15 ja 17). 31.1. Vaatamata sellele, et

§ 457

lg 1 üks eesmärke on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (vt RKTKo 2-16-11056, p 30 esimene lõik), on jõustunud kohtuotsus pooltele siduv eelkõige resolutsiooni osas (

§ 457

lg 1) ning kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta (vt RKTKo 3-2-1-181-15, p 58 teine lõik). Kohtulahendit tuleb hinnata dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (RKTKo 3-2-1-70-14, p 11). Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-16-11056 tehtud otsuses toodud seisukohad, millele maakohus viitas (p-d 20 ja 23.2), ei ole siinses asjas järgitavad. Need puudutasid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asja, kus ühe täiteasja 8 2-19-13620 raames oli esitatud mitu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning täitemenetlus oli kestnud esmajoones erinevate vaidlustamiste ja kaebuste tõttu üle seitsme aasta, ilma et võlausaldaja oleks oma nõuded saanud rahuldatud. Siinses asjas esitas hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vahetult pärast täiteasja algatamist ning täitemenetlus on olnud peatatud hagi tagamise tõttu. Eelnev ei tähenda siiski seda, et võlgnik võiks täitemenetluse läbiviimist põhjendamatult takistada ja menetlusõigusi sellele eesmärgile suunatud hagide esitamisega kuritarvitada. 31.2. Tsiviilasjas nr 2-17-1430 palus hageja kohustada AS-i Rubla (pankrotis) andma tahteavaldus kinnisasja koormava hüpoteegi kustutamiseks, nagu maakohus õigesti märkis (III kd tl 14p, p 16 teine lõik). Esitatud ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-17-1430 on hagi AS-i Rubla (pankrotis) vastu jäetud rahuldamata (I kd tl 96–101p). Seega ei ole tsiviilasjas nr 2-17-1430 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, nagu oleks kostjal hageja vastu nõue 224 796,21 eurot.

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatavad faktilised asjaolud ei saa teises asjas samade poolte vahel olla

§ 457

järgi kohustuslikud ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele asjaoludele (RKTKm 2-16-11216, p 9 kolmas lõik). Õiguslikud asjaolud ei ole kohtule uues asjas siduvad. See, et AS Rubla (pankrotis) on 31.07.2013 kokkuleppega loobunud õigusest nõuda hagejalt 224 796,21 eurot ning et AS-il Rubla (pankrotis) oli vastav nõue olemas ja et nõuet tagab kinnistule seatud hüpoteek, ei ole faktilised asjaolud, vaid õiguslikud hinnangud, mille ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-17-1430 tehtud otsuses andis asjaoludele. 31.3. Ringkonnakohus andis pooltele 8.04.2022 kirjaga võimaluse tuua esile, milliseid faktilisi asjaolusid kohtuotsus tõendab ning selgitas oma seisukohta täiendavalt 19.04.2022 e-kirjas. Kostja ei toonud esile, millised faktilisi asjaolusid jõustunud kohtuotsus tõendab (kostja 18.04.2022 ja 22.04.2022 menetlusdokumendid) ning hageja kohtuotsusele ei tuginenud (hageja 22.04.2022 menetlusdokument). Seetõttu jätab ringkonnakohus jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-1430 tõendina

§ 238

lg 1 p 1 ja lg 5 esimese lause alusel arvestamata.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 4lg 2 järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.

31.

1. Kostja on hagile esitatud vastuses väitnud, et hageja võlgneb kostjale 31.07.2013 kokkuleppe alusel 224 796,21 eurot, tuginedes kokkuleppe p-dele 3.1., 3.2., 3.
2. ja 3.
3. (II kd tl 25p–27p, p 5). Maakohus on jätnud 31.07.2013 kokkuleppe hindamata, sh kogumis teiste asjas esitatud tõenditega (

§ 442lg 8 rikkumine).

Ringkonnakohus saab selle eksimuse ise parandada ning täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgmiselt ning jätab maakohtu otsusest välja p-s 19 toodud põhjendused. 31.4.

1. TMS § 158 lg 3 järgi lõppevad kinnisasja täitemenetluses müügi korral pakkumise parimaks tunnistamisega nõudest järjekohas tagapool olevad õigused, samuti loetakse lõppenuks kinnistusraamatusse kantud sissenõudjale kuuluv õigus, millest tuleneva nõude rahuldamiseks sissenõue pöörati. TMS § 159 lg 1 kohaselt jääb kinnistusraamatusse kantud õigus, mis kinnisasja müügiga lõpeks ja tuleks kinnistusraamatust kustutada, püsima juhul, kui õigustatud isik ja ostja selles notariaalselt tõestatud lepinguga kokku lepivad ja esitavad kokkuleppe kohtutäiturile enne avalduse esitamist õiguste kinnistusraamatust kustutamiseks. Sellise kokkuleppe sõlmimise korral loetakse kokkulepet TMS § 159 lg 2 järgi õigustatud isiku nõude rahuldamiseks kinnisasjast. Eeltoodust tulenevalt saavad kinnisasja omandaja ja hüpoteegipidaja leppida kokku, et hüpoteek jääb hüpoteegipidaja nõuet tagama (seda ei 9 2-19-13620 kustutata) mh juhul, kui kinnisasja omandaja ei soovi enampakkumise raames täita raha maksmisega hüpoteegipidaja nõuet. Sellise kokkuleppe sõlmimise korral loetakse võlgniku vastu alustatud täitemenetluses, et hüpoteegipidajast võlausaldaja nõue on enampakkumisel võõrandatud kinnisasja arvel rahuldatud ja võlgnikul ei tule enam seda kohustust hüpoteegipidajale täita. Seega võtab kinnisasja omandaja kokkuleppel võlausaldajaga (hüpoteegipidajaga) võlgniku kohustuse VÕS § 175 lg 1 järgi üle ja pooled lepivad kokku, et selle kohustuse täitmise tagamiseks jääb kinnisasjale seatud hüpoteek püsima. Selle üle, et võlausaldajal oli võlgniku vastu nõue, pooled ei vaidle. 31.4.
2. Hageja omandas kinnistu AS-i REC Varad vastu algatatud täitemenetluses toimunud enampakkumisel ning pooled sõlmisid sellest tulenevalt TMS § 159 lg-s 1 sätestatud kokkuleppe (s.o 31.07.2013 kokkulepe), mille kohaselt jäi AS-i Rubla (pankrotis) kasuks kinnistule seatud hüpoteek püsima ka pärast kinnistu võõrandamist täitemenetluses (vt III kd tl 12p–13, p 4 ja tl 15, p 17, kus maakohus tuvastas kokkuleppe p-de 3.1.–3.
3. sisu). Muul juhul oleks hüpoteek TMS § 158 lg 3 järgi kustutatud. 31.4.
4. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtuda üldjuhul lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui aga lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 järgi mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingu olemust ja eesmärki. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista VÕS § 29 lg 7 järgi viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Osutatud sätete kohaselt tuleb 31.07.2013 kokkuleppe tõlgendamisel arvestada sellega, et hageja ja AS Rubla (pankrotis) sõlmisid 31.07.2013 kokkuleppe TMS § 159 lg-st 1 juhindudes selleks, et täitemenetluses toimunud enampakkumisel võõrandatud kinnistule seatud hüpoteek jääks püsima. Selliselt leppisid pooled 31.07.2013 kokkuleppe p-s 3.4 kokku, et hageja ei pea tasuma AS-ile Rubla (pankrotis) enampakkumise aktis märgitud tasu (224 796,21 eurot) ja hüpoteeki ei kustutata. Enampakkumise akti järgi pidi hageja (enampakkumise võitja, kinnistu ostja) tasuma kohtutäituri pangakontole ostuhinna, sh AS-i Rubla (pankrotis) kui II järjekoha hüpoteegipidaja kasuks 224 796,21 eurot (I kd tl 27 punkt „Ostuhinna tasumise kord“). Pooled ei vaidle selle üle, et seda summat ei ole hageja maksnud kohtutäiturile ega AS-ile Rubla (pankrotis). 31.4.
5. 31.07.2013 kokkuleppe p-st 3.
6. ei saa järeldada, et kostja loobus nõudest ja võlasuhe lõppes. Osutatud kokkuleppe punktis lepiti kokku, et hageja „ei pea tasuma“ AS-ile Rubla (pankrotis) enampakkumise aktis märgitud summat ning hüpoteek jääb püsima. Kuivõrd 31.07.2013 kokkulepe sõlmiti täitemenetluses toimunud enampakkumise raames, sai lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõista kokkulepet selliselt, et enampakkumise akti alusel ei tule maksta kohtutäiturile aktis märgitud summat. Kokkuleppe sõnastusest ega lepingu üldisest eesmärgist ei saa aga järeldada seda, et kostja loobus nõudest ja võlasuhe lõppes. Sellist tõlgendust toetab ka e-kirjavahetus, milles W kirjutab, et […] on tehtud kokkulepe, et Rublale tasumisele kuuluva summa vastu jääb kinnistut hüpoteek Rubla kasuks edasi koormama, seega ei tule 224796,21 eurot ka täituri arvele kanda (I kd tl 131 esimene lõik – W 8.08.2013 kell 14.48 saadetud e-kiri). Samuti kinnitavad hüpoteegiga tagatud nõude alles jäämist 31.07.2013 kokkuleppe p-d 3.2 ja 3.5 koosmõjus p-ga 3.4, milles hageja ja AS Rubla (pankrotis) leppisid kokku, et hüpoteek jääb tagama olemasolevaid nõudeid ning AS Rubla (pankrotis) on kinnitanud, et muid nõudeid, peale p-s 3.4 nimetatud nõude (s.o enampakkumise aktis märgitud nõude) tal hageja vastu ei ole või need loetakse lõppenuks. Eeltoodust järeldub, et hageja ja AS 10 2-19-13620 Rubla (pankrotis) leppisid küll kokku selles, et AS Rubla (pankrotis) ei nõua hagejalt täitemenetluse raames 224 796,32 euro tasumist, kuid kostja ei loobunud oma nõudest ning tema nõuet jäi endiselt tagama kinnisasjale seatud hüpoteek. Seega on kostjal AS-i Rubla (pankrotis) eriõigusjärglasena endiselt hageja vastu hüpoteegiga tagatud nõue. 31.
7. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus eksinud W 19.07.2013 ja 8.08.2013 e-kirjadele hinnangu andmisel. 31.
8. AS-i Rubla (pankrotis) tsiviilasjas nr 2-17-1430 esitatud seisukohad selle kohta, kas ta loobus 31.07.2013 kokkuleppega õigusest nõuda hagejalt enampakkumise aktis toodud 224 796,21 euro tasumist, olid vastuolulised. Seetõttu ei ole AS-i Rubla (pankrotis) 27.02.2017 menetlusdokumendist ega tema esindaja 10.05.2017 toimunud istungil antud selgitustest võimalik teha järeldusi AS-i Rubla (pankrotis) tahte kohta 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel. Seetõttu (ja arvestades teisi asjas esitatud tõendeid) asus ringkonnakohus eespool seisukohale, et lepingupoolte ühist tegelikku tahet 31.07.2013 kokkuleppe sõlmimisel ei saa kindlaks teha ning tõlgendas 31.07.2013 kokkulepet VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. AS-i Rubla (pankrotis) 27.02.2017 tsiviilasjas nr 2-17-1430 esitatud menetlusdokumendis toodud seisukohad ei ole hinnatavad ka AS-i Rubla (pankrotis) nõudest loobumise kohta esitatud väite omaksvõtuna. Omaksvõtuna saanuks AS-i Rubla (pankrotis) seisukohti käsitada ainult tsiviilasja nr 2-17-1430 menetluses. Seetõttu ei oma praeguses asjas tähtsust, et AS-i Rubla (pankrotis) seisukohad tsiviilasjas nr 2-17-1430 olid vastuolulised. Ringkonnakohus täiendab eeltooduga maakohtu otsuse põhjendusi. 31.
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 17 tuvastatuga, et kinnistule seatud hüpoteek tagab AS-i Rubla (pankrotis) nõuet hageja vastu ega korda maakohtu otsuse põhjendusi. Kuivõrd ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 9.07.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1430 ei ole siinses asjas pooltele siduv, jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja selle punkti 18, milles maakohus tugines ringkonnakohtu otsuses tuvastatule. Lisaks oli maakohus otsuse p-s 17 31.07.2013 kokkuleppe alusel ka juba andnud hinnangu sellele, kas kinnistule seatud hüpoteek tagab kostjal hageja vastu olevat nõuet 224 796,21 eurot. 31.
10. Ringkonnakohtu hinnangul on 30.07.2019 nõude loovutamise lepingu p-de 1.
11. ja 1.
12. alusel selge, et AS Rubla (pankrotis) loovutas kostjale eelnevalt nimetatud nõude hageja vastu (I kd tl 33). Loovutatud nõue on piisavalt määratletud läbi viite 31.07.2013 kokkuleppele ja jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-17-
14. Hageja nõustus maakohtuga selles, et tal on õigus tugineda tehingu tühisusele, kuid tema hinnangul leidis maakohus ebaõigesti ja vastuolus Riigikohtu praktikaga, et 14.11.2017 ja 30.07.2019 lepingud ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel ega ole seega tühised. Selles osas on hageja apellatsioonkaebuses korranud esimese astme menetluses esitatud väiteid ning ei ole esile toonud, milles täpselt maakohus hageja hinnangul eksis. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hageja väiteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest käsitlenud, ega korda maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ebaõigesti jaotanud ka poolte tõendamiskoormist.

1. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 11 2-19-13620 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

35. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2223 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 19,5 tundi.
2. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning poolte täiendavaid seisukohti on ringkonnakohtu hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik 17,2 tunni ulatuses: - apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs, peamiste vastuväidete väljatöötamine ja apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine – 15,7 t; 6.05.2022 arvamuse ja menetluskulude nimekirja ettevalmistamine – 1,5 t.
3. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud menetluskuluks kostja 11.04.2022 ja 19.04.2022 menetlusdokumentide ettevalmistamisega kaasnenud kulu, sest kostja ei toonud dokumentides esile kohtu 8.04.2022 kirjas märgitud asjaolusid.
4. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 114 eurot (sh käibemaks), mis ringkonnakohtu hinnangul ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära ega ole ebamõistlikult suur.
5. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1960 eurot ja 80 senti (17,2 tundi × 114 eurot/tund = 1960,80 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 12