← Eesti

2-19-116220/57

Obsah (7)§ 657§ 652§ 363§ 230§ 238§ 162§ 174

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 20. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-116

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. 4.1. Maakohus kontrollis, kas hageja nõude õiguslik alus saab olla VÕS § 396 lg 1, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma laenulepinguga teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seda sätet saab kohaldada koostoimes VÕS § 76 lg-tega 1 ja 3 (kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil) ning VÕS § 108 lg-ga 1 (kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist). 2

(5)4.
  1. Maakohus leidis, et järgmistest tõenditest järeldub poolte vahel laenulepingu sõlmimine: - - - hageja vande all antud seletus, mille kohaselt küsis kostja temalt
  2. aastal laenu 100 000 krooni oma äri jaoks, mille hageja talle ka andis ja millest kostja talle 2190 eurot sularahas tagasi maksis; hageja pangakonto väljavõtted 100 000 krooni ülekandmise kohta DG-le ja 500 euro laekumise kohta kostjalt; hagejalt kostjale saadetud sõnumid, milles hageja teatab kostjale
  3. augustil 2018, et sai (raha) kätte ja hoiatab teda, et ta ära ei kaoks, ning viimases
  4. aprilli 2019 sõnumis teatab kostjale, et tal on aega esmaspäevani võla jääk tasuda, muidu annab ta dokumendid esmaspäeval kohtusse; Q kinnistuskiri ja tema tunnistajaütlus, mille kohaselt ei tea ta midagi sellest, et DG oleks kunagi hagejalt laenu saanud või seda tagasi maksnud. Muu hulgas järeldas maakohus neist tõenditest, et kostja, olles DG juhatuse liige, lasi hagejal laenu kanda tema juhitava äriühingu pangakontole, sest kostja küsiski hagejalt laenu oma äri ajamiseks. Maakohtu hinnangul ei lükka kostja vande all antud seletus ega tema esitatud dokumentaalsed tõendid seda ümber. 4.
  5. Hageja nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), st alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Pooled ei leppinud laenulepingut sõlmides kokku laenu tagastamise aega, vaid alles
  6. aprillil 2019 andis hageja kostjale tähtaja laen tagastada
  7. aprilliks
  8. Hageja esitas kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse
  9. juunil 2019 ja selleks ajaks ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud. 4.
  10. Maakohus nõustus hageja arvutustega ja mõistis eeltoodud kaalutlustel ning p-s 4.1 refereeritud õiguslikul alusel kostjalt välja põhivõla 3700 eurot. 4.
  11. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg
  12. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja see nõue on põhjendatud. Maakohus arvutas välja viivise otsuse tegemise aja seisuga summas 711,21 eurot ja kohustas kostjat maksma põhivõlalt viivist ka edasiulatuvalt. POOLTE SEISUKOHAD
  13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - kostja ei sõlminud hagejaga laenulepingut enda nimel ning maakohus ei põhjendanud, kuidas järeldub hageja esitatud ja otsuses viidatud tõenditest kostja roll laenusaajana; tõendite kohaselt kandis hageja raha DG pangakontole ja raha kasutati selle äriühingu huvides, mistõttu kostjal puudub raha tagastamise kohustus; hageja avaldused olid vastuolulised: vande all seletas hageja, et ta tegi ülekande kostjale, kuigi oma varasemate avalduste ja tõendite järgi kandis ta raha DG-le; maakohus hindas ekslikult ja valikuliselt tunnistaja ütlusi ning jättis põhjendamatult kõrvale kostja vande alla antud seletuse; põhjendamata ja tõenditega sidumata on maakohtu järeldus, nagu oleks kostja andnud hagejale juhise kanda kostjale antav laen DG pangakontole – sellist juhist kostja ei andnud, vaid ta küsis laenu DG nimel ja huvides.
  14. Hageja vaidleb kaebusele vastu. 3
(5)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (

§ 657lg 1 p 2).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab kõik senised menetluskulud. 8.

§ 652

lg 1 p 1, § 231 lg-te 2 ja 4 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest vaidlustamata asjaoludest: - kostja oli ajavahemikul

  1. juuni 2010 –
  2. september 2012 DG üks juhatuse liige; hageja kandis DG pangakontole 11.–
  3. augustil 2010 kokku 100 000 krooni; ülekannete põhjus oli poolte omavaheline suhtlus, mille käigus kostja küsis hagejalt laenu (vaidlusalune on, kas laenu küsis ta endale või DG-le); kostja tegi hageja pangakontole ajavahemikus
  4. juuni 2017 –
  5. august 2018 viis ülekannet, igaüks 100 eurot ja kokku seega 500 eurot; hageja saatis kostjale
  6. augustil 2018 sõnumi (SMS) oma kontonumbriga, kirjutas
  7. oktoobril 2018, et kaks kuud on möödas ja kirjutas järgmine kord
  8. aprillil 2019, et kostjal on aega esmaspäevani (
  9. aprill 2019) tasuda ülejäänud võlg.
  10. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja tõendas nende vahel laenulepingu sõlmimise. Maakohus leidis, et hageja tõendid on piisavad. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu, sest see pole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. 9.
  11. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja väitel sõlmisid pooled laenulepingu. Seega pidi hageja

§ 363

lg 1 p 2 kohaselt esile tooma poolte vahetatud tahteavalduste sisu ja vaidlusaluses ulatuses oma väited

§ 230lg 1 esimese lause järgi tõendama.

Kostja võib kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esita. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, alles siis on kostjal sama sätte alusel kohustus vastuväiteid omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu

  1. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13). 9.
  2. Hageja väitis hagiavalduse p-s 1.1 üldsõnaliselt laenulepingu sõlmimist ega toonud esile, millal, kus ja täpselt millise sisuga tahteavaldusi pooled vahetasid. Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku selgitada, kus ta on maakohtu menetluses toonud esile poolte tahteavaldused, mis vastavad VÕS § 9 lg 1 tunnustele. Hageja oma väiteid ei täpsustanud. Seetõttu pole võimalik tuvastada, et pooled oleks vahetanud sellise sisuga tahteavaldused, mille põhjal kujuneks just nende vahel laenulepingu tunnustele vastav õigussuhe. 9.
  3. Lisaks väitis hageja, et kostja andis talle korralduse kanda laen DG pangakontole. Samas seletas hageja maakohtus vande all, et kostja andis talle oma kontonumbri, ning et hageja arvates kirjutas ta ülekandesse saajaks kostja nime (dtl 237–238). Need avaldused on vastuolulised. Kui poole avaldused vande all seletuse andmisel ei ühti nendega, mis ta ise tegi asjaolude esiletoomisel, siis muudab see poole seletuse ebausaldusväärseks. Vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule, ei selgitanud hageja oma seniste avalduste vastuolu põhjuseid. Samuti ei väljendanud hageja, milline on tema tegelik arusaam elulistest sündmustest. Seetõttu jätab ringkonnakohus hageja vande all antud seletuse kui ebausaldusväärse tõendi

§ 238lg 5 teise lause alusel arvestamata.

9.4. Ükski ülejäänud tõend ei tõenda kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks tingimustel, et laenu tagastamise eest vastutab kostja, aga laen tuli üle kanda DG-le. Hageja pangakonto väljavõtted (dtl 35, 39) ega sõnumid (dtl 40) ei kajasta kostja tahteavaldusi. Samuti ei nähtu Q kinnitusest (dtl 97) ega tunnistajaütlusest (dtl 239), et kostja ise oleks soovinud hagejalt raha laenata. Viidatud kinnitusest ja ütlusest saab üksnes järeldada, et Q ei korraldanud 4

(5)DG nimel hagejalt laenu võtmist. Samas olid kostja ja Q mõlemad DG juhatuse liikmed ning korraldasid eraldi majandustegevust, mida tõendavad äriregistri väljavõte (dtl 192 jj), tunnistajaütlused, kostja vande alla antud seletus (dtl 238–239) ja DG pangakontode väljavõtted (dtl 224 jj). Hageja soovitud järeldust ei saa teha kostja viiest maksest hagejale, sest neist ei nähtu laenu võtmise ega tagastamise tahet. Kuigi ka kostja pole esitanud muid tõendeid oma väite kinnituseks peale enda seletuse, siis eespool p-s 9.1 märgitud kaalutlustel saabki kostja piirduda vastuväidetega kuni hageja tõendite esitamiseni. 9.
  1. Kokkuvõttes puuduvad asjas tõendid VÕS § 9 lg 1 kohase tahteavalduste vahetamise kohta. Eelkõige on piisava selgusega esile toomata ja tõendamata kostja tahe võtta hagejalt laenu nii, et see makstakse välja DG-le, aga kostja peab selle tagasi maksma. Kuivõrd hageja ei tõendanud kostjaga lepingu sõlmimist, siis ei saa ta ka nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel lepingulise kohustuse täitmist. Põhinõude põhjendamatuse tõttu pole hagejal alust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Hagi jääb tervikuna rahuldamata.
  2. Kõik senised menetluskulud jäävad

§ 162

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 174

lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.