lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõlgnevuse 8560 eurot tasumiseni ning jätta menetluskulud 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
) § 112 ja § 296 alusel. Kuna hagejal ei olnud õigust kasutada kinnistut muuks otstarbeks kui raie teostamiseks ja metsamaterjali omandamiseks, siis kinnistu ja ilmastikuolude puuduste tõttu tuleb lugeda kinnistu lepingu kehtivuse jooksul täies ulatuses lepingu tingimustele mittevastavaks. Kui 11.05.2020 avaldus ei ole hinna alandamise avaldus, siis alandab hageja kohtumenetluses kinnistu „kasutamise” eest tasutud rendi/raieõiguse tasu 10 700 euro ulatuses, kuna hageja ei saanud temast sõltumata asjaoludel lepingu tähtaja jooksul raiet teostada. Kui hinna alandamine ei ole õigustatud, siis tugineb hageja
Kuna hageja ei saanud kinnistu puuduse tõttu kasutusõigust teostada, on kostjad kokku hoidnud 10 700 eurot. Kostjatele jäi alles metsamaterjali 10 700 euro eest, mille sisse olid arvestatud ülestöötamise kulud, lisaks metsa juurdekasv. Kuna kostjad on raieõiguse edasi võõrandanud või asunud ise raiet teostama, on hagejal võimatu nõuda lepingu pikendamist/täitmise võimaldamist. Alternatiivselt, kui kostjatel on õigus tasule kinnistu „kasutamise võimaluse“ eest, palus hageja kostjatelt välja mõista 8560 eurot, s.o 80% raieõiguse eest tasutust. Kui hinna alandamine ei ole kohane õiguskaitsevahend, siis nõuab hageja kostjatelt kahju hüvitamist 10 700 euro ulatuses, kuna hageja on jäänud ilma sellises väärtuses metsamaterjalist. Hagejal võib olla ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuna kostjad on saanud 10 700 eurot metsamaterjali eest, mida hageja ei saanud raiuda ja seetõttu ka lepingu järgi kinnistut kasutada. 2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud kinnisasja üürileping. Kui hageja oma õigust kinnistut kasutada ei kasutanud, siis oli see tema valik ning hageja ei saa üüri tagasi nõuda. Üür moodustus tasust raieõiguse (kinnistu kasutusvõimaluse) eest ja õiguse eest saada kinnistult vilja (teostada raiet). Hinna alandamiseks puuduvad alused ning hinna alandamine ei nähtu ka 11.05.2020 nõudekirjast. Kinnistu ei olnud liigniiske, hageja teadis enne ostmist, milline kinnistu on, ja hagejal oli kaheksa kuu jooksul võimalik raie teostada. Hageja ei teavitanud kostjaid asja väidetavast puudusest mõistliku aja jooksul. Hageja 11.02.2020 e-kiri oksjoni korraldajale ei ole kostjate teavitamine. Kiri ei jõudnud ka kostjateni. Hageja ei saa esitada nõuet
lg 3 alusel, sest kostjad ei ole hageja poolt asja kasutamata jätmise tõttu midagi kokku hoidnud. MAAKOHTU LAHEND
§-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 16; 20.06.2018, 2-17-280). Rendilepingule kohaldatakse
Lepingu ja raieõiguse eritingimuste järgi oli hageja kohustus mets maha raiuda ja välja vedada
Kirjast hageja tahe hinna alandamiseks ei ilmne.
lg 2 kohaselt toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele ja hageja on seda teinud alles hagiavalduses. Tulenevalt
lg 1 p-st 1 ja lg-st 3 eeldab üüri alandamine, et üürnik on eelnevalt täitnud teatamiskohustuse. Hageja ei ole lepingu kehtivuse ajal pöördunud kostjate poole, et ta ei saa raietegevust lepingujärgselt teostada, kuna rendilepingu ese ei vasta lepingutingimustele, ega palunud takistusi kõrvaldada. Teatamiskohustuse rikkumise tõttu on hageja minetanud õiguse nõuda üüri alandamist ja tasutud üüri tagastamist. Selleks, et hagejal tekiks õigus üüri alandamisele või mittemaksmisele, pidid kostjad rikkuma oma lepingujärgset kohustust. Hageja on nähtuvalt lepingu p-st 2.2 raieõiguse piirid looduses üle vaadanud. Hageja kogenud metsa ülestöötajana pidi nägema, et maa võib olla liigniiske. Hageja kannab ise oma majandustegevuses kasutusriski ja peab ka üüri maksma. Tõenditest nähtuvalt ei ole hageja suhtunud lepingu täitmisse kohusetundlikult ja on seda kaudselt möönnud oma 29.04.2020 kirjas, kus ta on nõus tasuma kostjatele kompensatsiooni 520 eurot. Ka asjatundja arvamuse raie teostamise võimatuse kohta on hageja võtnud alles 19.11.2020, kuigi pidanuks teatama raie võimatusest lepingu ajal. Riigikohus on leidnud, et
Selle sätte kohaldamiseks tuleb hinnata kokkulepitud tasu sisu ning kas pooled võisid olla kokku leppinud nimetatud paragrahvi kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes (Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280). Hageja kinnitab, et sellist kokkulepet ei olnud. Kohus oli seisukohal, et ei lepingust ega poolte tahtest ei tulene, et kogu raieõiguse hind oli seotud ainuüksi metsa väärtusega, kuna lepingust ei nähtu, et kokku oleks lepitud selles, et hageja pidi maksma tasu vastavalt saadud metsamaterjali kogusele. Tegemist on rendilepinguga ja lepingu p 4.2 hõlmas tasu ka maa kasutamise eest, mh õigust ladustada saadud metsamaterjali teatud perioodil, ning seega ei ole hageja nõue
Kuna tõendamist ei leidnud kostjapoolne lepingu rikkumine, ei ole põhjendatud hageja nõue kahju hüvitamiseks, sest täidetud ei ole kahju hüvitamise eeldused
Nõude rahuldamine
lg 1 järgi on välistatud, sest ettemakse on tasutud õiguslikul alusel (raieleping) ja leping ei ole tühine ega tühistatud. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
ÜS § 102 lg 2). Selleks, et raiet teha, pidid saabuma sobilikud (ilmastiku)tingimused. Tegemist on hübriidlepinguga, s.o tingimuslik müügileping ja tasuta kasutamise leping. Hageja on tõendanud Pille Mäeranna ekspertiisiga, et kinnistul raieks kavandatud kasvava metsa väärtus 2019. a juulis–augustis võis olla 10 718 eurot. Seega sõlmitud oli fikseeritud hinnaga leping, mille väärtus arvestati kasvava metsa väärtust silmas pidades, ning tasu kinnistu kasutamise/rendi eest kokku lepitud ei olnud. Hageja on Mart Eriku analüüsiga Tartu-Tõravere meteoroloogiajaama andmete kohta tõendanud, et raiet ei olnud võimalik lepingu kehtivuse ajal lepingut (p-d 8.1.6; 8.1.10) ja metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p 2 rikkumata teha. Hageja ei saanud ette näha, et külma talve, mis võimaldaks raiet teostada, ei saabu. Olukorras, kus hagejal ei olnud ilmastikutingimustest tulenevalt võimalust raiet teostada ning müügilepingu tingimus, mis oleks võimaldanud hagejal omandada 430 tm metsamaterjali, ei saabunud, tuleb mõista kostjatelt hageja kasuks välja 10 700 eurot
lg 1 alusel; 3) on Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olnud tsiviilasja nr 2-17-280 ning käesoleva tsiviilasja asjaolud sarnased. Alternatiivselt tuleb õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise tagamiseks mõista kostjatelt
lg 3 alusel välja 80% hageja tasutust, s.o 8560 eurot.
ei saa kohaldada, kuna pooled ei ole lepingus kokku leppinud, millistele tingimustele peaks kinnistu maapind vastama. Samas hageja on edastanud kostjatele teate, et ilmastikuolud ei võimalda raiet teha, ning palunud lepingu tähtaega pikendada. Asjaolu, et kostja on teate kätte saanud, tõendab 12.02.2020 uute metsateatiste tegemine. Kostja väidet, et M. Miilberg ütles vaid, et on vaja metsateatised pikendada, ei saa tõsiselt võtta; 4) tekib maakohtu otsuse jõustumisel äärmiselt ebaõiglane olukord. Hageja jääb ilma rahast, mille ta maksis kinnistult saadava 430 tm metsamaterjali eest, ja kostjad rikastuvad alusetult. Kostjad müüvad sama puitu teist korda, lisaks metsa juurdekasv ja puiduhinna kallinemine.
rakendamine eeldab täpsema valemi esitamist ja
lg 2 üürileandja viivitamatut teavitamist, vastasel juhul kaotab üürnik õiguse üüri alandamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjaid puudustest ei teavitatud, hageja teavitas kostjaid esmakordselt rohkem kui kuu peale lepingu tähtaja saabumist, et soovib lepingut pikendada. Lisaks apellatsioonis ei ole hageja
§-le 112 ja § 296 lg-le 2 tuginenud; 3) on hageja väide liigniiskest pinnasest ja ebasobivast ilmast tõendamata. Kinnistu ei ole liigniiske. Hageja on suur ja kogenud metsafirma ning oli looduses raieõiguse piirid üle vaadanud ja kinnistu seisukorrast teadlik. Hagejal oli perioodil 07.08.2019 kuni 31.03.2020 ehk kaheksa kuu jooksul võimalik leida rohkelt võimalusi raie teostamiseks. Isegi kui raske metsatehnika jaoks oli talv pehme, saanuks 430 tm raie teostada saemeeste abil. Tartu-Tõravere meteoroloogiajaama andmed sademete kohta koos keskmiste temperatuuridega kinnitavad, et anomaalselt rohkeid sademeid ei esinenud. Hageja väited vääramatu jõu asjaoludest ei ole usutavad. Kui hageja nägi, et tal oleks vaja lisaaega, pidanuks ta kostjaid teavitama; 4) ei ole hageja nõue
Riigikohus on lahendi nr 2-17-280 p-s 24 leidnud, et hageja nõue saab õiguslikult kõne alla tulla vaid
lg-le 3 tuginedes, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale tasu mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega. Tallinna Ringkonnakohus ei ole 14.02.2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-17-280 lugenud
lg 3 järgi üürileandja poolt kokkuhoituks raiumata metsamaterjali väärtust, mistõttu seda ei saa arvestada ka praegusel juhul. Kostjad ei hoidnud midagi kokku seetõttu, et hageja kinnistut ei kasutanud. Tsiviilasjas nr 2-17-280 olid pooled lepingutasu pannud sõltuma saadava metsamaterjali kogusest. Käesolevas asjas ei ole pooled seda teinud ja hageja sellele ka ei tugine; 5) ei ole maakohtu lahend hageja suhtes ebaõiglane. Hageja on kogenud metsafirma ja eelduslikult teadlik, et kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping on olemuslikult rendileping ning seega peab hageja oma tegutsemise läbi mõtlema sellest lähtuvalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt, s.o hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja hagejalt kostjate kasuks väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8560 eurot, viivise põhivõlgnevuselt 8560 eurot 22.06.2022 seisuga 1439,71 eurot ja viivise alates 23.06.2022
lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõlgnevuse 8560 eurot täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäävad 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
§-s 339 sätestatud rendilepingu tunnustele, millele kohaldatakse
Seejuures on maakohus põhjendatult võtnud arvesse Riigikohtu 20.06.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-280 väljendatud seisukohad, milles Riigikohus asus seisukohale, et raieõiguse võõrandamise leping vastab õiguslikult kinnisasja rendilepingu tunnustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingule ei kohaldu müügilepingu sätted ning hageja nõuet ei saa rahuldada
Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited materiaalõiguse kohaldamise kohta ei ole põhjendatud. 8.2. Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul ka siis, kui nad kasutusse antud eset tegelikult ei kasuta, st maksma kasutusvõimaluse eest.
lg 3 järgi peab üürnik maksma üüri ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Riigikohus asus eelmärgitud 20.06.2018 otsuses seisukohale, et hageja nõue saab õiguslikult kõne alla tulla vaid sellele sättele tuginedes, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale tasu mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega. Riigikohus märkis, et hinnata tuleb ka seda, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud
Mh võis poolte tahe olla suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et praeguse vaidluse asjaolud on sarnased (hageja ei kasutanud raieõigust lepingu tähtaja jooksul, st ta ei ole kasvavat metsa raiunud, seda välja vedanud ega kostjalt metsamaterjali omandanud, kuid hageja oli tasunud raieõiguse tasu). Kostjad on nii vastuses hagile (I kd, tl 148) kui apellatsioonkaebuse vastuses (II kd, tl 47) kinnitanud, et hageja makstud üür moodustas endas tasu raieõiguse eest (kinnistu kasutusvõimaluse eest) ja õiguse eest saada kinnistult vilja (teostada raiet) ning et hageja ei ostnud endale puidumaterjali. Seejuures on kostjad tuginenud lepingu tüüptingimuste p-le 4, mille kohaselt on ostjal õigus kasutada võõrandatava raieõiguse maaüksust lepingus kirjeldatud piirides ning et maa kasutamise õigus hõlmab õigust liikuda maaüksusel raieõiguse teostamiseks vajaliku tehnikaga ja ladustada metsamaterjali. Hageja alternatiivse seisukoha järgi võiks tasu suuruseks kinnistu kasutamisvõimaluse eest olla 20%, kuna käesoleva asja ja tsiviilasja nr 2-17-280 asjaolud on sarnased (vt apellatsioonkaebuse p 3.29). Arvestades eelmärgitud poolte seisukohti ning MS § 37 lg 7 teises lauses sätestatut, võib ringkonnakohtu arvates mõistlikult eeldada, et osa tasutud summast 10 700 eurot moodustas tasu raieõiguse kui sellise eest. Lepingupooltega sarnased mõistlikud isikud võisid samadel asjaoludel pidada sellise tasu suuruseks 20% kogu kokku lepitud tasust, s.o 2140 eurot (20% 10 700 eurost). Vastavas osas on pooled
lg-st 4 tulenevast tõlgendamisreeglist lähtudes kokku leppinud
Maakohus on iseenesest õigesti otsuse p-s 48 tuvastanud, et lepingu tüüptingimuste p 4 alusel hõlmas tasu ka tasu maa kasutamise eest, kuid põhjendusi esitamata leidnud, et hageja nõue ei ole mingiski osas põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus arvestamata selle, et asjaoludest nähtuvalt võisid pooled olla kokku leppinud ka
7 Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 8560 eurot (80% 10 700 eurost). 8560 eurot tuleb hagejale tagastada analoogia alusel
Selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. 8.3. Ülejäänud apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna hageja tugines hagiavalduses mh hinna alandamisele, siis esitas maakohus omapoolsed põhjendused nimetatud õiguskaitsevahendi põhjendamatuse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas. 9.
lg 2 esimese lause kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Asja materjalidest nähtub, et hageja saatis kostjatele 11.05.2020 nõudekirja, mille nõudis hiljemalt 15.05.2020 ettemaksuna saadud 10 700 euro tagastamist. Kostjad ei ole menetluse kestel esitanud vastuväidet, et nad pole nimetatud nõudekirja kätte saanud ning seda ei nähtu ka nende 03.06.2020 vastusest. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 16.05.2020 ning viivist võlgnetavalt summalt 8560 eurot tuleb arvestada alates 16.05.2020, mitte 01.04.2020, nagu hageja hagiavalduses on märkinud. Viivise summa võlgnevuselt 8560 eurot ajavahemiku eest 16.05.2020 kuni 22.06.2022 on 1439,71 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). 10. Hageja nõue kuulub rahuldamisele 80% ulatuses ning lähtudes TsMS § 163 lg 1 teisest alternatiivist tuleb menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus jätta 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Kuna maakohus hageja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis jätab ringkonnakohus poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21 ja 22). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.