KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL kristaKohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 15.12.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-18

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei võinud olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (

1. ja 2021.a 292 eurot kuus). Kostja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võisid anda alust ülalpidamiskohustuse vähendamiseks tagasiulatuva nõude perioodil. Kostja palk oli ka tagasiulatuva nõude perioodil keskmisest kõrgem (mai-oktoober 2020 oli konto väljavõttelt, nähtuv 6 kuu keskmine palk 2 268 eurot, millele lisandus sissetulek Venemaalt samal perioodil keskmiselt 40 850 rubla kuus (so 01.10.2020 kehtinud kursiga 450,86 eurot)), täiendavaid ülalpeetavaid lisaks hagejale ei olnud. Seetõttu pidi kostjale olema ettenähtav vajadus anda ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Vanemate sissetulekute ebavõrdsus polnud asjaoluks, mille alusel sai elatist vähendada alla PKS § 101 lg 1 määra (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-135, p 11.6), mistõttu oli kostjal kohustus anda ülalpidamist vähemalt PKS § 101 lg 1 sätestatud määras sõltumata sellest, milline oli hageja ema sissetulek samal ajal. Kohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude osaliselt ning mõistis kostjalt lapse kasuks välja elatise võlgnevuse 1 156,44 eurot (2659,29-1502,85) perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest. Kostja apellatsioonkaebus
2. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis 245 eurot alates 01.02.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta rahuldamata hageja nõue tagasiulatuva elatise saamiseks 2 138,29 eurot perioodil 01.05.202003.02.
3. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks elatise 357,41 eurot kuus. Kostja hinnangul oli elatise suurus seaduse miinimummääraga võrreldes liiga kõrge ja see polnud põhjendatud. Alates 01.01.2022 hakkas kehtima PKS uus redaktsioon ja elatisekalkulaatori kohaselt oleks põhjendatud elatise summa 245 eurot kuus. Hageja kulud eluasemele olid ebamõistlikult suured. Elamine korteris, mille üürihind oli 850 eurot kuus, ei lähtunud hageja huvidest ega vajadustest. Hageja ema ei toonud välja asjaolusid ega tõendeid, et hageja oleks erivajadustega ning temale oli vaja eriseadmeid ning korteri asukoht mängib olulist rolli hageja jaoks. Arusaamatu põhjusel eluaseme hinna arvutamisel ei lähtunud kohus keskmisest hageja vajadustest, vaid lähtus hageja ema soovidest. Kostja palus hageja elukoha kulude arvestamisel lähtuda Tartu Ülikooli uuringust. Kohus ei kohelnud pooli võrdselt. Ebavõrdne kohtlemine väljendus selles, et kostja, kes ei elanud hagejaga pidi oma sissetulekut suurendama või kulutusi vähendama selleks, et tagada hageja emale keskmisest suuremad eluase tingimused. Kui hageja ema soovis elada keskmisest kõrgemates tingimustes, siis pidi ta katma sellise erinevus ise. Kohtu järeldused olid valed osas, kus kohus arvutas hageja vajadusi meelelahutusele. Kohus tugines, et meelelahutuse vajaduste rahuldamiseks piisas 28 eurost, kuid hiljem arvestas 35 eurot. Polnud arusaadav, mille alusel kohus kohaldas keskmisest oluliselt kõrgemat summat. Kostja palus arvestada ümber meelelahutuskulud, arvestades kehtiva seadusandlusega ja hageja vajadustega. Juhul, kui ringkonnakohus muudab igakuise elatise summat vastavalt sellele, mis tuleneb elatisekalkulaatorist, siis peab kohus tegema ümberarvestuse elatise perioodi 04.02.202131.01.2022 osas. Kui tasaarvestada sellega, mida kohus kostjalt välja mõistis ning mida kostja oli hagejale juba tasunud, siis polnud kostjal perioodil 04.02.2021-31.01.2022 elatise võlga. Kostja ei nõustunud ka elatise tasumisega perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest. Hageja ei tõendanud, et ta oli pöördunud kostja poole elatise nõudes. Maakohus analüüsis vääralt hageja tõendit, millest ei selgunud, et hageja ema oli pöördunud kostja poole elatise nõudmisega. 5 Materiaalsete kohustuste all võis mõista nii vanemate kooselust tulenevaid laenukohustusi kui ka teisi kohustusi. Tõend tuli ümber hinnata, kuna sellest ei nähtunud saatmise aega, kirja saajat ega summat. Elatise võlgnevuse summa mõistmisel lähtus kohus tolajal kehtinud elatise miinimumsummast ning sellest, et lapsevanemate majanduslik võimekus oli võrdne, mistõttu hageja ülalpidamiskulud peaksid jagunema vanemate vahel pooleks. Kostja sellega ei nõustunud. Oluline oli see, kas kõik hageja vajadused olid kaetud. Kuna hageja vajadused olid kaetud, oli elatise tagasiulatuvalt nõudmine alusetu. Kohus jättis tähelepanuta, et tagasiulatuva elatise osas esitas hageja kahju hüvitamise nõude, mida tuli tõendada. Vastustaja seisukohad
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, tutvunud kostja apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada § 657 lg 1 p 2 alusel. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab väljamõistetud elatise suurust. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni. Hageja nõudis 04.02.2021 hagiga (hagi täpsustatud 08.03.2021) igakuist elatist 500 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni. Lisaks soovis hageja elatist tagasiulatuvalt perioodi 01.05.202003.02.2021 eest 2 138,29 eurot. Hageja arvestas tagasiulatuva perioodi eest elatist miinimummääras, mis oli sellel ajal 292 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et alates 01.01.2022 muutus perekonnaseadus. Samas seadusemuudatus ja kostja apellatsioonkaebuse väited ei too käesoleval juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamist elatise osa, mis on mõistetud välja kuni 31.12.
6. Alates 01.01.2022 muutus materiaalõigus ja ringkonnakohtu hinnangul maakohus eksis selle kohaldamisel. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
7. Elatise periood 01.05.2020-03.02.2021 Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab nimetatud osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja nõude materiaalõiguslikuks aluseks oli PKS § 96 ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17 ja seal viidatud lahendid). Vaidlust ei olnud asjas, et hageja vanemad elavad alates 2020 aprillist lahus. Seega oli kostja kohustus PKS § 100 lg 1 kohaselt anda hagejale ülalpidamist raha perioodilise maksmisega, 6 Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, siis kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 16) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Hageja esitas perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest tagasiulatuva elatise nõude summas 2659,29 eurot, tuginedes PKS §-le 108, mille kohaselt võib hageja nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 p 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ema pöördus kostja poole meili teel septembris 2020 (II kd, lk 36, tõlge lk 34), kus palus hakata kostjat täitma materiaalseid kohustusi poja ees palvega teha ülekanne 338 eurot hageja ema kontole. Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole selge, millal ja kes kirjavahetust pidas, ei ole kohased. Kirjale oli hageja ema lisanud hageja kulutuste nimekirja, oma nime ja panga rekvisiidid, kuhu raha üle kanda. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja vajas ülalpidamist ka enne hagi esitamist ja kostja oli seega kohustatud elatist hagejale maksma ka sel perioodil. Seega sai kohus selle perioodi osas elatise nõude rahuldada, kuna elatist on kostjalt nõutud. Lisaks leidis maakohus tõendeid hinnates, et elatise mõistmine tagasiulatuva perioodi eest ei seaduses sätestatud miinimummääras ei ole kostjale ülemäära koormav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elatise võlgnevuse nõude rahuldamine eelnimetatud perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest oli põhjendatud summas 1156,44 eurot (otsuse p-d 20-22). Enne 01.01.

§ 101

lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja leidis, et hageja vajadused olid seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema summaga kaetud, tuli tal oma väidet tõendada. Kostja oma vastuväiteid ei tõendanud. 9. Elatise periood 04.02.2021-31.12.2021 ja elatis alates 01.01.2022 Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järeldustega osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest 04.02.202131.12.2021. Enne 01.01.

§ 101

lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kuivõrd hageja nõudis elatist miinimummäärast suuremas ulatuses, tuli hagejal oma väiteid tõendada. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja kahe kulutuse suuruse, leides, et meelelahutusele ja eluasemele tehtavad kulutused on liiga suured. Meelelahutus kulude suuruse 35 eurot oli ebaõige põhjendusel, et 2020 avaldatud Tartu Ülikooli rakendusuuring oli vastavaks kuluks pidanud 28 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väide pole põhjendatud, kuivõrd kulutused võivad erineda nn keskmisest elulaadist ja praegusel juhul oli põhjendatud välja mõista 35 eurot, mis vastab hageja elulaadile. Veel vaidlustas kostja eluasemekulude suuruse, pidades neid suureks põhjendusel, et hageja ei ole erivajadustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 7 kulutused eluasemele keskmisest kõrgemad ja vastavad elulaadile, mis olid vanemad oma lapsele eelnevalt kujundanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et mõlemad eeltoodud kulutused peaksid olema väiksemad. Kostja apellatsioonkaebuse väited on paljasõnalised ja ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks eeltoodud osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja kaebuse väited ei anna talust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus materiaalõigust, kui jättis elatise väljamõistmisel alates 01.01.2022 arvestamata PKS § 101 lg-ga 5. 01.01.2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, st kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. Tegemist on miinimumelatise regulatsiooniga. Kuivõrd hageja soovis alates 01.01.2022 seadusemuudatusest saada elatist summas, mis ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, pidi hageja oma nõuet tõendama (Riigikohtu 22.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 14.2). Seega miinimumsumma väljamõistnisele kohalduv regulatsioon praegu ei kohaldu ja kostja etteheited seoses elatisekalkulaatori arvestusega jäävad tähelepanuta, sest need pole asjakohased. Maakohus jättis arvestamata, et alates 01.01.2022 kehtib PKS § 101 lg 5, mis sätestab, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Riigikohus on selgitanud enne 01.01.

§ 101

lg 1 kohaldamise osas, et kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lgs 1 sätestatud elatise väljamõistmisele miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust elatise vähendamiseks poole lapsetoetuse võrra elatise väljamõistmisel perioodil 01.05.2020 - 31.12.

1. Maakohus on põhjendatult arvestanud, et hageja elukorralduse raskuskese on seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral hageja igapäevaelu küsimusi ja annab põhilise panuse hageja eest hoolitsemisse ning tema vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejast lahus ja tema panus hageja vajaduste katmisel on niigi väiksem ja tal tuleb seega ülalpidamiskohustust täita üksnes hagejale elatise maksmisega. Asjas puudub vaidlus, et kostja vahetult hageja ülalpidamises ei osale, tema igapäevaste tegevuste, toimingute korraldamisega ei tegele ja jooksvate vajaduste katmisega tegeleb üksnes hageja ema. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kuna kostja ei tõendanud, et hageja ülalpidamiseks on piisav kostja poolt tasuda igakuiselt elatist 245 eurot, ei ole alust maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurust (kuni 31.12.2021) muuta. Kuivõrd materiaalõigus muutus 01.01.2022, siis alates sellest ajast tuleb siiski lapsetoetusega arvestada. Praegusel ajal kehtiv lapsetoetus on 60 eurot kuus, millest pool moodustab 30 eurot. Seega jaanuari 2022 eest tuleb maakohtu poolt väljamõistetud elatise summalt arvestada maha pool lapsetoetust ehk 30 eurot. Eeltoodu tähendab, et perioodi 04.02.2021-31.01.2022 elatis moodustab 1 262,03 eurot (1292,03-30). Alates 01.02.2022 kuni hageja täisealtiseks saamiseni (16.04.2035) moodustab elatise igakuine summa 327,41 eurot (357,41-30). Ringkonnakohus selgitab, et kui lapsetoetuse suurus muutub, siis muutub ka elatise suurus. Muus osas hindas maakohus hageja tõendeid ja kostja vastuväiteid nõuetekohaselt. Seejuures arvestas kohus, et kostja perekonda sündis 22.08.2021 teine laps, kelle igakuiseid vajadusi hindas kohus kokku 631,67 eurot. Kohus hindas, et teise lapse ülalpidamiskulude vahetu kandmisega ei osutu hageja ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel kumbki laps ebavõrdsesse seisu (otsuse p 13-15). Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme tõendite hindamisel. ning ringkonnakohus nõustub nende maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 8 Menetluskulud
2. Kuna maakohus tegi otsuse 07.03.2022, siis lähtus kohus õigesti alates 01.01.2022 kehtivast TsMS § 164 lg-st 1 ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.
3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda (Riigikohtu 22.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) 9