← Eesti

3-22-2406/27

Obsah (8)§ 15§ 23§ 13§ 68§ 18§ 10§ 261§ 25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 09.12.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-2406 Ha

) § 15 lg 1 ning § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel kinni ning Tallinna Halduskohtu 23.08.2022 määrusega nr 3-22-1787 anti luba puudutatud isiku kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 23.10.2022 (k.a).

  1. Isik üritas 08.09.2022 kinnipidamiskeskusest põgeneda. Puudutatud isik esitas 26.09.2022 korduva taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. PPA pidas 27.09.2022 puudutatud isiku VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kinni ning Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 määrusega nr 3-22-2042 anti luba tema kinnipidamiseks ning PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 29.11.2022 (k.a.).
  2. PPA 09.11.2022 otsusega nr 15.7-9/260-2 loeti, et puudutatud isik ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses.
  3. PPA pidas 10.11.2022 puudutatud isiku

§ 15lg 1 ning § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel 48 tunniks kinni.

8. PPA esitas 10.11.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

§ 23

lg 1 alusel, kuivõrd isiku suhtes esinevad

§ 23lg 1 p-des 1‒3 sätestatud kinnipidamise alused.

Puudutatud isik viibib Eestis ebaseaduslikult ja ta oli teadlik, et saabus Eesti Vabariiki ja Schengeni alale ebaseaduslikult ning plaanis siin ka edasi ebaseaduslikult viibida. Puudutatud isikule on 23.05.2022 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele (

§ 13lg 1).

Puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust (

§ 23lg 1 p 2).

Isiku kinnipidamine kuni tema väljasaatmiseni on vajalik. Tuginedes isiku varasemale käitumisele (Eestisse ebaseaduslikult saabumine ning siin illegaalselt töötamine, hoolimatu suhtumine seadustesse, väljasaatmise vältimiseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine, varasemalt varjupaigakeskusest lahkumine, kinnipidamiskeskusest põgenemise katse, koostöö puudumine jmt) esineb isiku põgenemise oht. Isik võib asuda ennast PPA eest Eestis varjama või lahkuda talle sobivasse liikmesriiki. Samuti puuduvad isikul kehtivad reisidokumendid (

§ 23lg 1 p 3) ning isikut ei ole võimalik 48 tunni jooksul välja saata.

Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Puudutatud isiku puhul on põgenemisoht põhjendatud

§ 68

p-i 6 kohaselt, kuna PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik selgitas 23.05.2022 läbiviidud küsitluse raames, et ta ei soovi naasta kodumaale ning selle seisukoha juurde on ta jäänud tänaseni. Isikuga 10.11.2022 araabia keele tõlgi vahendusel suheldes on 2

(7)3-22-2406 selgitatud, et Eesti ei käsitle teda enam rahvusvahelise kaitse taotlejana ning alustab uuesti isiku väljasaatmise protsessi. Isik keeldus suhtlemast ning nõudis järjekindlalt enda saatmist Soome. PPA hinnangul on isiku motivatsioon PPA-ga koostööd teha väheldane ning see suurendab põgenemisohtu. Samuti suurendab põgenemisohtu isiku kinnisidee minna Soome. Isik on väitnud, et Soomes on tal rahalisi vahendeid ja kinnisvara. Ühtlasi on põgenemisoht põhjendatud

§ 68p-i 9 alusel, kuivõrd välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast.

  1. a-l oli isikule määratud elukohaks varjupaiga taotlejate keskus Illukal, kust ta omavoliliselt lahkus, kui oli varasemalt saanud enda osas tagasilükkava otsuse ning oli teada, et teda hakatakse välja saatma. Isikust tulenevat põgenemisohtu on jaatanud varasemalt erinevad kohtuastmed (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-22-2042, p 7.2). Põgenemisohu hindamine on prognoosotsus, mis põhineb isikuga seonduvatel asjaoludel; prognoosotsused isiku õiguskuulekuse kohta saavad põhineda tema varasemal käitumisel (vt Riigikohtu lahend nr 3-16-2436, p 15). Puudutatud isik ei ole usaldusväärne. Isik võib jätkata õiguskorra rikkumist ebaseadusliku töötamisega. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul kaitsmist väärivad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti Vabariigi ja Schengeni liikmesriikide territooriumil.
  2. PPA selgitas 10.11.2022 kohtuistungil, et isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid ning PPA-l tuleb taotleda isikule tagasisaatmise tunnistus. PPA ei tea, kui kaua aega läheb tagasisaatmise tunnistuse väljastamisega, kuivõrd saatkond eelistab vestelda puudatud isikuga. Puudutatud isiku tervislik seisund ei ole halvenenud kinnipidamiskeskuses viibimise ajal.
  3. Puudutatud isiku esindaja selgitas 10.11.2022 kohtuistungil, et puudutatud isiku närvid ei ole pidanud vastu kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ning seetõttu ei ilmunud ta 10.11.2022 kohtuistungile. See viitab asjaolule, et isiku kinnipidamine on tema tervisele kahjulik, mistõttu tuleks kaaluda isiku paigutamist varjupaigataotlejate keskusesse. Põgenemisohtu ei esine.
  4. Tallinna Halduskohus võttis 11.11.2022 määrusega asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määruse nr 3-22-2042 ning jättis muus osas PPA 10.11.2022 tõendite kogumise taotluse rahuldamata; rahuldas PPA 10.11.2022 taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.01.2023 (k.a); otsustas asendada avaldatavas kohtumääruses puudutatud isiku nime tähemärkidega. Puudutatud isikule on tehtud 23.05.2022 lahkumisettekirjutus, mis on sundtäidetav. Riigil on õigus väljasaadetavat isikut kinni pidada selleks, et tagada lahkumisettekirjutuse täitmine. Väljasaatmine viiakse lõpule viivitamata pärast väljasaadetava kinnipidamist (

§ 18lg 1).

Puudutatud isikul ei ole kehtivaid reisidokumente, mistõttu ei saa tema väljasaatmist viivitamatult lõpule viia. Põgenemisohu olemasolu hindamisel peavad liikmesriigid võtma aluseks siseriiklikes õigusaktides kindlaks määratud objektiivsed kriteeriumid. Sellised kriteeriumid on toodud

§-s 68, mille p-i 6 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Lisaks võib põgenemisohu tuvastamisel arvesse võtta ka muid isiku seotud asjaolusid. Tagasisaatmise käsiraamatus on peetud põgenemisohule viitavateks teguriteks näiteks elukoha, püsiva viibimiskoha või usaldusväärse aadressi puudumist, rahaliste vahendite puudumist, aga ka varasemat käitumist (st põgenemine). Kohus jäi ringkonnakohtu 03.11.2022 määruse nr 3-22-2042 p-s 7.2 toodud seisukoha juurde. Jätkuvalt esineb põhjendatud kahtlus isikust lähtuva põgenemisohu osas (

§ 68p 6). Puudutatud isiku esindaja väited 10.11.2022 kohtuistungil põgenemisohu puudumisest ei ole 3

(7)3-22-2406 leidnud kinnitust. Kuigi tegemist on prognoosotsusega, on siiski eelnevalt piisavalt põhistatud, miks esineb põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik võib vabaduses viibides asuda ennast varjama ja väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Ka 29.09.2022 ettekandes on märgitud, et kui isikule selgitati, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldutakse ja algab tema päritoluriiki saatmise protsess, ütles isik, et: „Tema koju minna ei taha, Eestis [rahvusvahelist kaitset] taotleda ei soovi, vaid soovib minna Soome, et seal taotleda [rahvusvahelist kaitset].“ Seega on PPA piisavalt tõendanud, et jätkuvalt ei ole isiku hoiakud võrreldes varasemaga muutunud ning esineb põgenemisoht. Leebemate järelevalvemeetmete (

§ 10

lg 2) kohaldamine pole põhjendatud, kuna eelduslikult ei aita need tagada väljasaatmise menetluse tulemuslikkust. Isikul puudub Eestis kindlaksmääratud elukoht, mis välistab

§ 10lg 2 p-s 1 sätestatud järelevalvemeetme kohaldamise.

Seejuures ei saaks kohaldada meedet viisil, et isik paigutataks varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kuivõrd varasemalt on ta sealt omavoliliselt rahvusvahelise kaitse menetluse ajal lahkunud. See näitab, et isik ei ole huvitatud väljasaatmisest oma koduriiki ning tõenäoliselt ei oleks ka vähem rangema režiimiga majutuskeskusesse paigutamisel väljasaatmismenetluse ajal PPA-le kättesaadav. Samuti ei ole võimalik kohaldada

§ 10

lg 2 p-s 6 sätestatud meedet, kuivõrd puudutatud isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid. Kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne meede. Puudutatud isik on ebaseaduslikult sisenenud Eesti Vabariiki, siin ebaseaduslikult töötanud, keeldunud reisidokumentide väljastamiseks vestlusest saatkonnaga. Isikul puuduvad kaitsmist väärivad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti Vabariigis. Väljasaatmist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervise kaalutlustega (

§ 261lg 3 ja § 2615).

Paljasõnalised ja tõendamata on puudutatud isiku esindaja väited, et isiku tervisele on negatiivselt mõjunud viibimine kinnipidamiskeskuses. Puudutatud isik ei ole kohtule esitanud ühtegi põhjendust, miks ta 10.11.2022 istungil osaleda ei soovi, mistõttu ei esine põhjuslikku seost isiku istungilt puudumise ning väidetavalt kinnipidamiskeskuses viibimisest tingitud tervise halvenemise vahel. Arvestades, et kohus on tuvastanud

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud kinnipidamise aluse, puudub vajadus võtta seisukoht, kas kinnipidamiseks esinevad ka sama paragrahvi sama lõike punktides 2‒3 loetletud alused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 12. Puudutatud isik palub 25.11.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.11.2022 määrus ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud isik kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isik ei ole rahvusvahelist kaitset taotlenud selleks, et takistada enda väljasaatmist. Isik sooviski rahvusvahelist kaitset ja on selgitanud, millistel põhjendustel ta seda vajab. Põgenemisohtu (

§ 68p-d 6 ja 9) ei esine.

Isik ei ole enda käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust. Põgenemisohtu ei saa järeldada sellest, et isik on viibinud mitmes riigis. Teistes riikides viibimise ajal ei ole kaebaja kellegi eest põgenenud. Põgenemisohtu ei saa järeldada ka sellest, et isik sisenes Venemaalt Schengeni alale ebaseaduslikult. Isikul oli probleem advokaadiga ning ta taotles rahvusvahelist kaitset Soomes, sest ta sai seal toetust ja teenuseid, tal oli seal õigus töötada ja elada ning ta räägib soome keelt. Isik ei ole keeldunud kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Asjaolu, et isik on menetluse käigus märkinud, et ta ei taha koju minna ja Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid tahab minna 4

(7)3-22-2406 Soome, et seal rahvusvahelist kaitset taotleda, ei suurenda isiku põgenemise ohtu. Asjas ei ole tõendatud ja põhjendatud, et isik ei kavatse lahkumiskohustust täita. Põgenemisohu hindamisel tuleb lähtuda konkreetsest isikust ja olukorrast. Isik ei viivitanud Eestis rahvusvahelist kaitset esitades liiga kaua. Kohus ei ole kaalunud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist ega arvestanud, et isik viibib kinnipidamiskeskuses alates maist
  1. Asjaolu, et isik on varasemalt varjupaigataotlejate majutuskeskusest lahkunud, ei tähenda, et teda ei saaks sinna paigutada või rakendada teisi leebemaid järelevalvemeetmeid (elamine kindlaksmääratud elukohas, ilmumine määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele). Isik kinnitab, et registreeritud elukohas elades täidab ta kõik PPA seatud nõuded. Kohus oleks pidanud arvesse võtma isiku tervislikku seisundit. Kuigi puuduvad konkreetsed tõendid, ei välista see terviserikete olemasolu või tervise halvenemist kinnipidamiskeskuses. Isiku käitumine viitab sellele, et tal on tervisehäired. Isiku tervislikku seisundit ei ole kinnipidamiskeskuses hinnatud.
  2. PPA palub 05.12.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist. Isik ei soovinud 01.07.2022 vestlusel tuua välja põhjuseid, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Korduvalt rahvusvahelist kaitset taotledes keeldus isik 29.09.2022 igasugusest koostööst PPA-ga ning nõudis üleandmist Soomele. PPA on põgenemisohtu põhjendanud ning arvestanud ka isikust tulenevaid asjaolusid nagu varasem loata lahkumine, ebaseaduslik Schengeni alale saabumine, siin reisimine, ebaseaduslik töötamine, rahvusvahelise kaitse taotlemine alles kinnipidamiskeskuses jne. Tõele ei vasta isiku väide, et tal on õigus Soomes töötada ja viibida. Soome Vabariigist saabunud vastuse kohaselt on isik taotlenud
  3. a-l varjupaika ning hiljem omas mitut tööluba. Viimasest tööloast keelduti ning isik saadeti 13.01.2020 välja Egiptusesse. Isik kuritarvitas teadlikult tema nimel olevat Soome Vabariigi juhiluba, esitades seda ametnikele (Saksamaal, Taanis, Rootsis) enda tuvastamiseks. Puudutatud isik on illegaal, mitte varjupaigataotleja, seetõttu ei ole võimalik kaaluda tema paigutamist varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Isikul puudub Eestis kindel elukoht ning reisidokument. PPA taotleb Egiptuse saatkonnast isiku dokumenteerimist. Praeguseks ajaks on Egiptuse saatkond nõustunud isikule väljastama reisidokumendi naasmiseks Egiptusesse ning selleks soovitakse kohtuda isikuga isiklikult. Selle osas, kas saatkonna töötajal on võimalik tulla Eestisse või tuleb puudutatud isik konvoeerida Soome Egiptuse saatkonda, käivad läbirääkimised. Eelneva tõttu on oluline, et isik oleks PPA-le kättesaadav. Kinnipidamiskeskuses on tagatud igakülgne meditsiiniline abi, k.a psühholoogi abi. Isik on käinud arsti vastuvõtul 12-l korral ning õe vastuvõtul 8-l korral. Järgmine psühholoogi vastuvõtt toimub 07.12.
  4. Kinnipidamiskeskuses viibimise aja jooksul ei ole isiku käitumises toimunud drastilisi muutusi või viiteid tervisehädadele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 11.11.2022 määruse tühistamiseks ei ole alust.
  6. Halduskohus tugines PPA taotluse rahuldamisel

§ 23lg 2 p-le 1.

16. Välismaalast võib kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (

§ 23p 1).

Direktiivi 2008/115/EÜ art 3 p 7 järgi tuleb mõiste „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel. Eesti õiguses on need ammendavalt sätestatud

§-s 68. Sättes nimetatud asjaolud peavad 5

(7)3-22-2406 põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18). 17.

§ 23

lg 1 p 1 kohaldamise aluseks olevat põgenemisohtu on puudutatud isiku puhul seostatud

§ 68

p-des 6 ja 9 märgitud asjaoludega (s.o isiku hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, ning isik on varasemalt loata lahkunud määratud elukohast). Ringkonnakohus nõustub PPA taotluses märgituga ja halduskohtu seisukohtaga, et puudutatud isiku hoiakutest ja käitumisest võib järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Halduskohus on põgenemisohtu põhjendanud ja viidanud seejuures ringkonnakohtu 03.11.2022 määrusele nr 3-22-2042 (p 7.2), millega ringkonnakohus lahendas puudutatud isiku määruskaebust halduskohtu 29.09.2022 määrusele. Ringkonnakohus jääb 03.11.2022 määruse nr 3-22-2042 p-s 7.2 toodud seisukoha juurde seda kordamata. Puudutatud isikust lähtub jätkuvalt põgenemisoht ning määruskaebuses esitatud väited, et isik ei ole erinevaid riike läbides kellegi eest põgenenud, seda ei kummuta. Isiku hoiakud ei ole võrreldes varasemaga muutunud, mida tõendab ka PPA 10.11.2022 taotluse lisana esitatud 29.09.2022 ettekanne. Kuna isikust lähtuvat põgenemisohtu saab jaatada juba

§ 68

p-i 6 alusel, siis puudub vajadus analüüsida, kas isikust lähtub oht ka

§ 68p-i 9 alusel.

  1. Isikust lähtuvat põgenemisohtu kinnitab täiendavalt see, et isik on juba
  2. a-l taotlenud rahvusvahelist kaitset, kuid saanud selle kohta keelduva otsuse, ning lahkunud seejärel 04.03.2013 majutuskeskusest teadmata suunas. Isik saabus uuesti Schengeni territooriumile väidetavalt aprillis 2022, reisides enda sõnul Venemaalt Saksamaale ja sealt teiste riikide kaudu Eestisse. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe, vaid pärast seda, kui PPA ametnikud olid ta kinni pidanud põhjusel, et tal puudus õigus Tallinna vanalinnas sõidukiga liigelda. Kinnipidamisel selgus, et isik töötas ebaseaduslikult Bolti kullerina. PPA taotluses kirjeldatud asjaolud ja isiku antud seletused lubavad pidada tõenäoliseks, et isik muudab ennast PPA-le väljasaatmismenetluse ajaks kättesaamatuks. Seejuures on isik 08.09.2022 üritanud kinnipidamiskeskusest põgeneda (Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määruse nr 3-22-2042 p 7.3).
  3. Eeltoodust tulenevalt esines

§ 23lg 1 p-s 1 sätestatud alus, et paigutada isik kinnipidamiskeskusesse.

20. Halduskohus on leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist kaalunud. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud. Põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Puudutatud isik on illegaal, mistõttu ei oleks võimalik tema paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Isikul puudub Eestis kindlaksmääratud elukoht, kus elamiseks teda kohustada (

§ 10

lg 2 p 1) ja kust ta saaks käia regulaarselt end registreerimas (

§ 10lg 1 p 2).

Kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne taotletava eesmägi suhtes (tagada väljasaatmismenetlust). Kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ka selle kestuse (

§ 25lg 1) või isiku tervise või turvalisuse aspektist.

Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud meditsiiniline abi, sh psühholoogi abi. PPA 05.12.2022 vastuse kohaselt on puudutatud isikule tervisekontrolli võimaldatud. PPA on kinnitanud, et isiku käitumine on kinnipidamise jooksul olnud ühtlane ning määruskaebuses ei ole esitatud vastupidist kinnitavaid tõendeid. 21. Väljasaatmist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. PPA on selgitanud, et tegeleb Egiptuse saatkonnast isiku dokumenteerimise taotlemisega ning praeguseks ajaks on saatkond nõustunud isikule väljastama reisidokumendi naasmiseks Egiptusesse, milleks soovitakse 6

(7)3-22-2406 isikuga isiklikult kohtuda. PPA selgituste järgi käivad läbirääkimised selles osas, kas saatkonna töötaja kohtub isikuga Eestis kinnipidamiskeskuses või Soomes asuvas Egiptuse saatkonnas.
  1. Puudutatud isik on taotlenud tõlkekulude kandmisest vabastamist, mida ringkonnakohus käsitab taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on halduskohus tõlkinud 11.11.2022 määruse araabia keelde, andes seega puudutatud isikule vaikimisi menetlusabi tõlkekuludest vabastamiseks. Ringkonnakohus jätkab HKMS § 114 lg 2 alusel isikule menetlusabi andmist. Isikule tuleb tõlkida kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused araabia keelde.
  2. Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis puudutatud isiku nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.