KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Määruse avalikult teatavaks- 11. november 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-22-2406 Haldusa

) § 15 lg 1 ning § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel kinni ning Tallinna Halduskohtu 23.08.2022 määrusega nr 3-22-1787 anti luba puudutatud isiku kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 23.10.2022 (k.a).

1. Isik üritas 08.09.2022 kinnipidamiskeskusest põgeneda. Puudutatud isik esitas 26.09.2022 korduva taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. PPA pidas 27.09.2022 kell 11.00 puudutatud isiku VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 alusel kinni ning Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 määrusega nr 3-22-2042 anti luba puudutatud isiku kinnipidamiseks ning PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 29.11.2022 (k.a.).
2. PPA 09.11.2022 otsusega nr 15.7-9/260-2 loeti, et puudutatud isik ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses.
3. PPA pidas 10.11.2022 kell 9:00 puudutatud isiku

§ 15lg 1 ning § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel 48 tunniks kinni.

8. PPA esitas 10.11.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

§ 23

lg 1 alusel, kuivõrd isiku suhtes esinevad

§ 23lg 1 p-des 1-3 sätestatud kinnipidamise alused.

Taotlused põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Puudutatud isik viibib Eestis ebaseaduslikult (välismaalaste seadus (VMS) § 43 lg 1). Puudutatud isik oli teadlik, et saabus Eesti Vabariiki ja Schengeni alale ebaseaduslikult ning plaanis ka edasi ebaseaduslikult viibida Eesti Vabariigi territooriumil ja Schengeni territooriumil. Puudutatud isikule on 23.05.2022 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele (

§ 13lg 1).

Puudutatud isik ei täida alates kokkupuutest migratsiooniametnikega kaasaaitamiskohustust (

§ 23lg 1 p 2).

Isiku kinnipidamine kuni tema sunniviisilise väljasaatmiseni on vajalik. Tuginedes isiku varasemale käitumisele (Eestisse ebaseaduslikult saabumine ning siin illegaalselt töötamine, hoolimatu suhtumine seadustesse, väljasaatmise vältimiseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine, varasemalt omavoliliselt varjupaiga keskusest lahkumine, kinnipidamiskeskusest põgenemise katse, koostöö puudumine jmt) on PPA seisukohal, et isiku suhtes esineb põgenemisoht. Isik võib asuda ennast PPA eest varjama siseriiklikult või lahkuda talle 2

§ 68

p 6 kohaselt, kuna PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik selgitas 23.05.2022 läbiviidud küsitluse raames, et ta ei soovi naasta kodumaale ning selle seisukoha juurde on ta jäänud tänaseni. Isikuga 10.11.2022 araabia keele tõlgi vahendusel suheldes on selgitatud, et Eesti ei käsitle teda enam rahvusvahelise kaitse taotlejana ning alustab uuesti isiku väljasaatmise protsessi. Isik keeldus suhtlemast ning nõudis järjekindlalt enda saatmist Soome. Isik on seisukohal, et PPA ja Eesti Vabariik rikuvad seadusi. PPA hinnangul on isiku motivatsioon PPA-ga koostööd teha väheldane ning see suurendab põgenemisohtu. Samuti suurendab põgenemisohtu isiku kinnisidee minna Soome. Isik on väitnud, et Soomes on tal rahalisi vahendeid ja kinnisvara. Ühtlasi on põgenemisoht põhjendatud

§ 68punkti 9 alusel, kuivõrd välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast.

2013. a oli isikule määratud elukohaks varjupaiga taotlejate keskus Illukal, kust isik omavoliliselt lahkus, kui oli varasemalt saanud enda osas tagasilükkava otsuse ning oli teada, et teda hakatakse välja saatma. Isikust tulenevat põgenemisohtu on jaatanud varasemalt erinevad kohtuastmed (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-22-2042, p 7.2). Põgenemisohu hindamine on prognoosotsus, mis põhineb isikuga seonduvatel asjaoludel; prognoosotsused isiku õiguskuulekuse kohta saavad põhineda tema varasemal käitumisel (vt Riigikohtu lahend nr 316-2436, p 15). Esineb ka

§ 23

lg 1 p-st 3 tulenev kinnipidamise alus, kuivõrd isikul puudub väljasaatmiseks reisidokument. Puudutatud isik ei ole usaldusväärne välismaalane. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul teise Schengeni konventsiooni liikmesriigi elamisluba, viisa või muu dokument, mis lubaksid isikul siseneda Schengeni viisaruumi seaduslikult. Isik võib jätkata Eesti Vabariigi õiguskorra rikkumist ebaseadusliku töötamisega. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul kaitsmist väärivad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti Vabariigi ja Schengeni liikmesriikide territooriumil.

1. PPA selgitas 10.11.2022 toimunud istungil, et isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid ning PPA-l tuleb taotleda isikule tagasisaatmise tunnistus. Küll aga ei tea, kui kaua aega läheb tagasisaatmise tunnistuse väljastamisega, kuivõrd saatkond eelistaks siiski vestelda puudatud isikuga. Puudutatud isiku tervislik seisund ei ole halvenenud kinnipidamiskeskuses viibimise ajal.
2. Puudutatud isiku esindaja selgitas 10.11.2022 toimunud istungil, et puudutatud isiku närvid ei ole pidanud vastu kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ning seetõttu ei ilmunud puudutatud isik ka 10.11.2022 kohtuistungile. See viitab asjaolule, et kinnipidamiskeskuses puudutatud isiku kinnipidamine on tema tervisele kahjulik, mistõttu tuleks kaaluda isiku paigutamist varjupaigataotlejate keskusesse. Põgenemisohtu ei esine. Puudutatud isikule on tehtud 23.05.2022 lahkumisettekirjutus, selles vaidlust ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
3. PPA on taotlenud võtta asja materjalide juurde järgmised tõendid: 1) haldusasjas nr 3-221149 määrus, PPA esitatud taotlus ja selle lisad (10.01.2013 X küsitlemise protokoll; 22.03.2013 otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta; 26.03.2013 e-kiri X lahkunud varjupaigast; 22.05.2022 ettekanne; 23.05.2022 küsitluse protokoll); 2) haldusasja nr 3-22-1214 määrus, PPA esitatud taotlus ja selle lisad (isikuankeet rahvusvahelise kaitse 3

§ 23lg-d 1 ja 11, HKMS § 264 lg-d 1, 3, 5 ning § 265 lg 1).

Kohus põhjendab seda järgmiselt. 14.

§ 2lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Vastavalt VMS § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. PPA on piisavalt põhistanud oma taotlust, et puudutatud isik viibib Eestis seadusliku aluseta.

1. Puudutatud isikule on tehtud 23.05.2022 lahkumisettekirjutus, mis on sundtäidetav
2. Riigil on õigus väljasaadetavat isikut kinni pidada selleks, et tagada lahkumisettekirjutuse täitmine. Ka Euroopa Kohus on selgitanud, et kui tagasisaatmisotsuse täitmine väljasaatmise teel võib igale konkreetsele olukorrale antud hinnangut arvestades asjaomase isiku käitumise tõttu ebaõnnestuda, võivad liikmesriigid võtta sellelt isikult kinnipidamise teel vabaduse (vt Euroopa Kohtu 10.03.2022 otsus Landkreis Gifhorn, C-519/20, p 37).
3. Väljasaatmine viiakse lõpuni viivitamata pärast väljasaadetava kinnipidamist (

§ 18lg 1).

Puudutatud isik peeti 10.11.2022 kell 9.00

§ 15lg 1 ning § 23 lg 1 p-de 1-3 alusel 48 tunniks kinni2.

Eestist välja saadetava isiku kinnipidamiseks üle 48 tunni on vajalik halduskohtu luba (

§ 15

lg 1 ja § 23 lg 1), mille andmisel tuleb halduskohtul välismaalasega seotud olulisi asjaolusid arvestades hinnata muu hulgas kinnipidamisaluste esinemist, leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust ning kinnipidamise proportsionaalsust. Vaidlus puudub, et puudutatud isikul kehtivaid reisidokumente ei ole, mistõttu ei saa tema väljasaatmist viivitamatult lõpuni viia. 17.

§ 23

lg 1 kohaselt taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 18. PPA hinnangul esineb isiku kinnipidamiseks mh

§ 23

lg 1 p-s 1 sätestatud alus – esineb välismaalase põgenemisoht, kuivõrd puudutatud isik on väitnud, et ei soovi naasta kodumaale (

§ 68

p 6) ning puudutatud isik on varasemalt lahkunud talle määratud elukohast (

§ 68p 9).

1 2 Puudutatud isiku esindaja kinnitas 10.11.2022 toimunud kohtuistungil, et selles faktilises asjaolus vaidlust ei ole. Vt PPA 10.11.2022 taotlus, lisa „Isiku kinnipidamise protokoll“. 4

§-s 68, mille punkti 6 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Lisaks võib põgenemisohu tuvastamisel arvesse võtta ka muid isiku seotud asjaolusid. Tagasisaatmise käsiraamatus on peetud põgenemisohule viitavateks teguriteks näiteks elukoha, püsiva viibimiskoha või usaldusväärse aadressi puudumist, rahaliste vahendite puudumist, aga ka varasemat käitumist (st põgenemine)4. 20. Tallinna Ringkonnakohus on oma 03.11.2022 määruse nr 3-22-2042 punktis 7.2. leidnud puudutatud isikuga seoses järgmist: „PPA taotluses on isiku põgenemisohtu seostatud

§ 68p-des 6 ja 9 nimetatud asjaoludega.

Ringkonnakohus nõustub PPA taotluses märgituga ja halduskohtu seisukohaga, et puudutatud isiku hoiakutest ja käitumisest võib järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita

§ 68p-i 6 tähenduses.

PPA tegi puudutatud isikule 23.05.2022 sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. PPA teavitas 31.05.2022 puudutatud isikut, et Egiptuse saatkonna konsul soovib temaga dokumenteerimiseks pidada vestluse, millest puudutatud isik keeldus. Seejärel, kui puudutatud isikule pidi olema arusaadav, et tal tuleb Schengeni alalt lahkuda, esitas ta taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Taotluses ei sisaldunud põhjendusi selle kohta, miks isik kaitset taotleb. PPA lükkas 05.07.2022 otsusega puudutatud isiku taotluse tagasi kui ilmselgelt põhjendamatu. Pärast seda, kui isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatus lõppes ja PPA asus väljasaatmistoiminguid sooritama, esitas isik uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Ka see taotlus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks isik rahvusvahelist kaitset taotleb. Praegusel juhul esineb seega põhjendatud kahtlus, et isik kasutab rahvusvahelise kaitse menetlust selleks, et takistada enda Schengeni alalt väljasaatmist. Kuna isikust lähtuvat põgenemisohtu saab jaatada juba

§ 68

p-i 6 alusel, puudub vajadus analüüsida, kas isikust lähtub oht ka

§ 68p-i 9 alusel.“ 21.

Käesoleval juhul jääb kohus ringkonnakohtu toodud seisukohtade juurde ning leiab, et jätkuvalt esineb põhjendatud kahtlus isikust lähtuva põgenemisohu osas (

§ 68p 6).

Puudutatud isiku esindaja väited 10.11.2022 kohtuistungil põgenemisohu puudumisest ei ole leidnud kinnitust. Kuigi tegemist on prognoosotsusega, siiski on eelnevalt piisavalt põhistatud, miks esineb põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik võib vabaduses viibides asuda ennast varjama ja väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida.

1. Ka 29.09.2022 ettekandes on märgitud, et kui isikule selgitati, et kui tema rahvusvahelise kaitse taotlemisest Eesti Vabariigis keeldub, siis hakkab tema päritolu riiki saatmise protsess, mille peale isik ütles, et „tema koju minna ei taha, Eestis [rahvusvahelist kaitset] taotleda ei soovi, vaid soovib minna Soome, et seal taotleda [rahvusvahelist kaitset].“5 Seega on PPA piisavalt tõendanud, et jätkuvalt ei ole isiku hoiakud võrreldes varasemaga muutunud ning esineb põgenemisoht.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ artikli 15 lg 1 kohaselt peavad leebemad meetmed olema „piisavad“ ja neid peab olema võimalik asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes „tulemuslikult“ kohaldada. See tähendab, et kinnipidamise tulemuslike alternatiivide tagamise kohustuse täitmiseks peavad liikmesriigid siseriiklikus õiguses sätestama kinnipidamise alternatiivid, millega saavutatakse kinnipidamisega samad eesmärgid (st hoida ära põgenemine, vältida seda, et kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale 3 Komisjoni soovitus (EL) 2017/2338, 16.11.2017, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel (edaspidi Euroopa Komisjoni
3. a tagasisaatmise käsiraamat), p 1.
4. 4 Samas. 5 Vt PPA 10.11.2022 taotlus, lisa „ettekanne X“. 5

§ 10

lg 2) kohaldamine põhjendatud, kuna eelduslikult ei aita need tagada väljasaatmise menetluse tulemuslikkust. Vaidlust ei ole selles, et isikul puudub Eestis kindlaksmääratud elukoht, mis välistab

§ 10lg 2 p-s 1 sätestatud järelevalvemeetme kohaldamise.

Seejuures ei saaks kohaldada meedet viisil, et isik paigutataks varjupaigataotlejate majutuskeskusesse (mida on 10.11.2022 kohtuistungil puudutatud isiku esindaja palunud kohtul kaaluda), kuivõrd varasemalt on isik sealt omavoliliselt rahvusvahelise kaitse menetluse ajal lahkunud7. See näitab, et isik ei ole huvitatud väljasaatmisest oma koduriiki ning tõenäoliselt ei oleks ka vähem rangema režiimiga majutuskeskusesse paigutamisel isik väljasaatmismenetluse ajal PPA-le kättesaadav. Samuti ei ole võimalik kohaldada

§ 10

lg 2 p-s 6 sätestatud meedet, kuivõrd puudutatud isikul kehtivad reisidokumendid puuduvad.

1. Väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kasutamist tuleks piirata ja selle suhtes tuleks kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega; kinnipidamine on õigustatud ainult tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise läbiviimiseks ja kui leebemate sunnimeetmete võtmine ei oleks piisav (direktiivi 2008/115 preambula punkt 16). Ülaltoodust ilmneb, et kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist taotletakse eesmärgiga tagada puudutatud isiku lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkus ja võimalikkus. Seejuures on PPA kaalunud, kas esineb puudutatud isikut vähem riivavaid, sama tõhusaid meetmeid ning õiguspäraselt järeldanud, et alternatiivid kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks puudutavad. Kohtu hinnangul on kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik on ebaseaduslikult sisenenud Eesti Vabariiki8, siin ebaseaduslikult töötanud9, keeldunud reisidokumentide väljastamiseks vestlusest saatkonnaga
2. Seetõttu on ainuke meede tagada puudutatud isiku väljasaatmise edukus anda luba isiku kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. PPA on õigesti märkinud, et isikul puuduvad kaitsmist väärivad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti Vabariigi territooriumil.
3. Kohtule teadaolevate asjaolude valguses ei saa väljasaatmist pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega (

§ 261lg 3 ja § 2615).

Paljasõnalised ja tõendamata on puudutatud isiku esindaja väited, et isiku tervisele on negatiivselt mõjunud viibimine kinnipidamiskeskuses. Puudutatud isik ei ole kohtule esitanud ühtegi põhjendust, miks ta 10.11.2022 istungil osaleda ei soovi11, mistõttu ei esine põhjuslikku seost isiku istungilt puudumise ning väidetavalt kinnipidamiskeskuses viibimisest tingitud tervise halvenemise vahel. 27. Eeltoodust lähtuvalt nõustub kohus PPA-ga, et isiku kinnipidamiseks esineb õiguslik alus (

§ 23

lg 1 p 1), kuivõrd puudutatud isik võib vabaduses viibides asuda väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma, sh siseriiklikult ennast varjama või ebaseaduslikult lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki (nt Soome). Arvestades, et kohus on tuvastanud

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud kinnipidamise aluse, puudub vajadus võtta seisukoht, kas kinnipidamiseks esinevad ka sama paragrahvi sama lõike punktides 2-3 loetletud alused. Täiendavalt aga märgib kohus järgmist. Riigikohus on selgitanud, et

§ 23lg 1 punkti 3 6 Tagasisaatmise käsiraamat, lk 58.

Vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-22-2042, p 7.

1. 8 Vt PPA 23.05.2022 taotlus, lisa failinimega „Lahkumisettekirjutus nr
2. pdf, haldusasi nr 3-22-1149 9 Samas. 10 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-22-2042, p 7.
3. 11 Vt PPA kinnipidamiskeskuse 10.11.2022 e-kiri. 7 6

§ 15

lg 1 p-le 3, mis kehtiva regulatsiooni järgi on sätestatud

§ 23lg 1 p-s 3. 13 Vt PPA 10.11.2022 taotlus, lk 3; vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-22-2042, p 7.2. 7