4-20-2738/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. august 2020 Väärteoasja number 4-20-2738 (2780,20,005562) Kohtukoosseis Maarika Kuusk Väärteoasi N.F, Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 4 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. juuni 2020 kohtuotsus Vaidlustatud lahend Apellatsiooni esitaja Kaitsja advokaat Anu Vilt Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet. Lõuna prefektuur. Esindaja Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Taivo Rosi Menetlusalune isik N.F (isikukood: XXX; töökoht: Tetaro Grupp ja Booty OÜ juhatuse liige, elukoht: XXX RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. juuni 2020 kohtuotsus osaliselt, s.o N.F-ile mõistetud lisakaristuse osas. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
5. juuni
6. a otsus muutmata.
7. Apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse otsuse teinud Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi I liikluspolitseinik Tauno Säälik koostas
9. juunil
10. a väärteoprotokolli nr 2780,20,005562 N.F-ile selle eest, et tema
11. juunil
12. a kella 09.04 ajal Tartumaal Jõhvi-Tartu-Valga maantee
13. kilomeetril juhtis mootorsõidukit MMW X4 reg-nr XXX asulavälisel teel kiirusega 179+/-6 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 83 km/h. Sellega rikkus N.F liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 sätestatut ning pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. MAAKOHTU OTSUS
14. Tartu Maakohtu
15. juuni
16. a otsusega tunnistati N.F süüdi LS § 227 lg 4 järgi ja teda karistati arestiga viis päeva, mis tuleb ära kanda ositi hiljemalt
17. juuliks
18. Lisakaristusena kohaldati N.F-ile juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest.
19. Kohus luges väärteoprotokollis kirjeldatud teo tõendatuks. Menetlusaluse isiku süü on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega ja kiirusemõõturi kasutamise protokolliga.
20. Subjektiivsest küljest tegutses N.F kaudse tahtlusega. N.F-i süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
21. LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. 5.
22. N.F-i süü suurust iseloomustab liikluses lubatud sõidukiiruse väga suur ületamine. Ka väike takistus teel, sõiduki tehniline rike või eksimus juhtimisstiilis võib sellisel juhul kaasa tuua nii isikule endale kui teistele rasked ja pöördumatud tagajärjed. Teo ohtlikkust suurendas asjaolu, et sõidukis viibis alaealine laps. Sõiduk ületas oluliselt suurimat lubatud sõidukiirust ja LS § 227 lg-s 4 toodud alammäära. Kiirust ületas N.F hommikusel ajal, mil inimesed liiguvad töökohtadesse. Maantee, kus N.F kiirust ületas, on üldjuhul suure liiklustihedusega eriti hommikusel ajal ja õhtusel tipptunnil. Pardakaamera salvestise kuvatõmmiselt nähtub, et ka väärteo toimepanemise ajal oli maanteel teisi liiklejaid, mis suurendab menetlusaluse isiku teo ohtlikkust. Teeolud olid kuivad ja nähtavus hea. See vähendab mõnevõrra ohtu liiklusõnnetuste toimumiseks ilmastiku- ja teeolude ning sõiduki liikumiskiiruse koosmõjus. 5.
23. N.F puuduvad kehtivad karistused. Kahetsus on kergendav asjaolu. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kergema karistusega piirduda ei saa arvestades isiku süü suurust ning sedagi, et tegu oli ühiskonnaohtliku teoga, mis on käsitletav väga raske selgelt taunitava väärteorikkumisega. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. Arvestades aga kehtivat kohtupraktikat ning kehtivate väärteokaristuste puudumist, piisab karistusest sanktsiooni väikseimas määras. Kehtivate karistuste puudumine iseloomustab N.F positiivselt. Samas on see vaid üks asjaolu, millega arvestada. Arvestada tuleb konkreetset süüasja ja süüteo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid.
24. N.F tuleb karistada ka lisakaristusega. Kuigi tegemist on varem karistamata isikuga, tuleb arvestada süü suurust, teo ühiskonnaohtlikkust ning isiku selgitusi. N.F-i süü ei ole väike. Ta pani toime üldohtliku süüteo, millega ohustatakse potentsiaalselt paljude isikute elu, tervist ja vara. Teo tagajärjed võivad olla surmavad. Tegemist on ühiskonnas laialdast hukkamõistu vääriva teoga, mille puhul tuleb anda signaal, et sellist käitumist ei tohi tolereerida. N.F puudus kiiruseületamiseks mõjuv põhjus või eluliselt vähegi mõistatav vajadus. Ta suurendas kiirust, kuna seda tegi temast möödasõitu tegev mootorratas. Seega kiirendas ta lõbu või adrenaliini pärast või trotsist. Suurimat lubatud kiirust ületas ta väga olulisel määral seades ohtu ka alaealise lapse. Kui sõiduki kiirus küünib märkimisväärselt üle lubatud kiiruse, siis juba füüsikaliselt ja meditsiiniliselt on tõenäosus inimese surma saabumiseks väga suur. N.F-i käitumine viitab hulljulgusele või impulsiivsusele ning ükskõiksesse suhtumisse oma teo tagajärgedesse. Arvestades preventiivseid eesmärke ja isiku süü suurust, on lisaks põhikaristusele vaja kohaldada ka lisakaristust. 2
25. Kohus ei tuvastanud lisakaristuse osas seadusest tulenevaid takistusi (nt liikumispuuet) või et see oleks isiku suhtes ebamõistlikult koormav. Pole põhjust arvata, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine võiks oluliselt halvendada isiku elukvaliteeti või põhjustada talle raskeid tagajärgi, mis ei oleks karistamisvajadust arvestades proportsionaalsed. APELLATSIOON
26. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
27. juuni 2020.a. otsuse osaliselt, st jätta lisakaristus kohaldamata.
28. Lisakaristuse mõistmisel ei ole piisavalt arvestatud kehtiva kohtupraktikaga ja isikut iseloomustavate andmetega. Mõistetud karistus on ebaproportsionaalne.
29. N.F tunnistab väärteo toimepanemist kahetsedes seda puhtsüdamlikult ning leiab, et tema karistamine on põhjendatud ja käitumine õigustamatu. Ta kinnitas sedagi, et enam sellist ei juhtu ning juhtunu on talle tõsiseks õppetunniks. Tütre ees tunneb ta piinlikkust.
30. Kohus ei ole argumenteeritult ja arusaadavalt analüüsinud süü suurust ja lisakaristuse mõistmise vajalikkust. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist on üldohtliku teoga, millega ohustatakse potentsiaalselt paljude isikute elu, tervist ja vara. Kaitsja nõustub, et tegu on ohtliku teoga, kuid kohtu hinnang läheb väärteoasjas kogutud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest liialt kaugele. Ei ole tuvastatud, et N.F ohustas reaalselt paljude isikute elu, tervist ja vara, s.o tegemist on hüpoteetilise ja üldistava väitega.
31. Kiiruse ületamine oli lühiajaline. Kogu eelneva tee sõitis ta kiirust ületamata.
32. N.F ei ole liiklusseaduse rikkuja. Arvestades juhistaaži ja läbisõitu, on tegemist seaduskuuleka liiklejaga, kes
33. juunil 2020 pani toime juhusliku rikkumise.
34. Kohtu hinnang, et pole välistatud, et isiku liiklusreeglite rikkumine võib näiteks sarnastel tingimustel korduda ning tuua järgmisel korral kaasa juba raskemad tagajärjed, on otsitud ja oletuslik. Isiku käitumist saab prognoosida mineviku, eelmiste rikkumiste, elukorralduse ja suhtumise pinnalt. Selliseid asjaolusid, mis N.F-i puhul võimaldaksid järeldada, et ta jätkab sarnaste või ka teiseliigiliste õigusrikkumist toimepanemist, ei ole tuvastatud.
35. Maakohtu põhjendused on vastuolus kohtupraktikaga (vt RKKKo
36. detsembrist 2013 nr 31-1-122-13). Otsuse põhjendused ja selgitused on üldistavat laadi, teisejärguline on konkreetne isik ja tegu. Eelkõige on kohus lähtunud üldpreventiivsetest kaalutlustest ning jätnud tähelepanuta, et tegu on juhuslik. N.F mõistab vajadust olla edaspidi hoolsam ja vastutustundlikum. Karistuse eesmärgi saavutamiseks oli piisav põhikaristus ja väärteomenetlusega seonduvad ebameeldivused.
37. M. N.F selgitas istungil, et töötab OÜ-s Tetaru Grupp ja Booty OÜ-s. Tööülesannete täitmisega seoses läbib ta umbes 5000 km kuus. Tetaru Grupil on objektid Pärnus, Audrus, Haapsalus ning sõitmine on suures osas seotud põllumajandusega. N.F sõidab igapäevaselt 60 km kaugusele, et lasta hommikul loomad välja ja õhtul sisse. Seega on ta arusaadavalt selgitanud enda tegevusvaldkondi ja vajadust juhtimisõiguse järele. Seega jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kohtuistungil ei viidatud otseselt sellele, et juhtimisõiguse olemasolu oleks menetlusalusele isikule hädavajalik töökohustuste või muude igapäevaste kohustuste täitmisega seoses ning seda ei ole tuvastanud ka kohus. Arvestades keerulisi aegu tööturul (sh põllumajanduses), on eluliselt usutav R. Tanumi selgitus, et tal tuleb ise palju enda ettevõttes ära teha. Juhtimisõigus on talle eluliselt vajalik, selle kaotamise korral satuvad raskesse olukorda nii N.F-iga seotud ettevõtted kui ka lapsed, kes vajavad kooli transportimist. 3
38. N.F kahetseb siiralt enda tegu ja mõistab vastutust sõidukijuhina. Tal on piinlik perekonna ees, kelle on samuti pannud raskesse olukorda. N.F-ile ja tema perel on oluline töö ja sissetuleku säilimine. Kaitsja arvates ületavad põhi- ja lisakaristus kokku käesoleval juhul N.F-i süü suurust. KOHTUVÄLISE MENETLEJA KIRJALIK SEISUKOHT
39. Kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
40. Tartu Maakohus oma otsust tehes kaalus kaebuses toodud argumente. Kaitsja poolt kirjeldatud menetlusaluse isiku vältimatu vajadus juhtimisõiguse järele oli asja menetleval maakohtul teada läbi kohtuistungil uuritud tõendite ning see peegeldub selgelt ka asja motiveeritud lahendis. Karistuse määramisel arvestas maakohus väga selgelt N.F-ile etteheidetud teo ohtlikkust ja asjaolu, et isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist üha enam sageneva väärteoliigiga, mille karistamisse ei saa suhtuda kergekäeliselt ja karistus peab olema piisav, et mõju avaldada ning peab toimima. Politsei on siinkohal sunnitud viitama, et ainuüksi pisemgi eksimus N.F-i poolt käesoleva väärteo toimepanemise ajal võinuks lõppeda vägagi tõsiste ning isegi surmavate tagajärgedega.
41. Kohtuvälise menetleja hinnangul on asja menetlenud kohus selgitanud piisavalt lisakaristuse kohaldamist tinginud asjaolusid. Politsei on arvamusel, et maakohtu taolised järeldused haakuvad üldtuntud juhtimisõiguse äravõtmist reguleeriva kohtupraktikaga. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kui korduvrikkuja puhul on uue samalaadse teo toimepanemise oht tuletatav juba korduvusest siis esmakordse rikkumise puhul peab esinema mõni muu asjakohane tegur. Käesolevas menetluses on selleks menetlusaluse isiku erakordselt suur süü. Süü suurust ilmestavad väga suur kiiruseületamine, kaasliiklejate viibimine samal teelõigul, alaealise lapse viibimine kõrvalistmel ning selgelt teadlik ja tahtlik käitumismaneer rikkumise toimepanemisel. Menetlusalusel isikul puudus igasugune loogiline ning inimlikult mõistetav põhjendus kiiruse ületamiseks, sisuliselt tegeles N.F maanteel võidusõiduga ning seadis tõsisesse ohtu nii enda kui ka paljud kaasliiklejad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
42. Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis tuvastas maakohus koosseisupärase, õigusvastase ja süülise väärteo toimepanemise väärteoprotokollis esitatud asjaoludel. Apellant N.F-i süüditunnistamist LS § 227 lg 4 järgi ei vaidlusta. Samuti ei vaidlustata maakohtu otsusega mõistetud põhikaristust – 5-päevast aresti. Küll aga leitakse apellatsioonis, et lisakaristus ei ole proportsionaalne. Arvestamata on jäetud isikut iseloomustavad andmed.
43. Maakohus pidas väärteootsuses vajalikuks eri- ja üldpreventiivsetel kaalutlustel kohaldada lisakaristust: mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks.
44. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole 4 eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9).
45. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kohtul tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (osundatud lahendi p 11).
46. Ringkonnakohtu arvates on maakohus eksinud lisakaristuse määramise põhimõtete vastu, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel peamiselt õiguskorra kaitsmise huvidest jättes eripreventiivsed kaalutlused arvestamata. Sellega kohaldas maakohus ringkonnakohtu arvates N.F-ile juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri. Apellatsioonikohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine N.F-i suhtes ei ole hetkel vajalik. N.F mõistis juba väärteo toimepanemise järel oma rikkumise tõsidust. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt peatus menetlusalune isik politsei esimese märguande peale, ta nõustus politsei näidatud kiirusega, ehkki talle tuli mõõdetud kiirus šokina. Samas tunnistas ta süüd ning kinnitas ka kohtus, et tegu oli rumal ning tal on politseile põhjust tänulik olla, sest tema teo tagajärjeks võinuks olla õnnetus (tlk 13 pöördel). Ka apellatsioonis esitatud seisukohtades kinnitab N.F korduvalt siirast kahetsust. Kohtuistungi protokollist nähtub, et juba esimesel ööl arestikambris mõtles N.F järele, miks ta nii rumalalt käitus. Apellatsioonikohtu arvates olid arest, süümepiinad ja väärteomenetlusega seonduv läbielamine menetlusaluse isiku jaoks piisavaks ja õpetlikuks kogemuseks, et olla edaspidi hoolsam ja vastutustundlikum ning järgida liiklusreegleid.
47. Ringkonnakohtul puudub ka N.F varasema elukäigu pinnalt põhjus arvata, et ta edaspidi liiklusrikkumisi toime paneks. Tegemist ei ole järjepidevalt liiklusalaseid või mistahes muid rikkumisi toime paneva isikuga, kes kujutaks endast liikluses potentsiaalset ohtu. Üksnes abstraktne võimalus, et liiklusreeglite rikkumine võib korduda, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Tegemist on varem karistamata isikuga, mistõttu ei saa ühest rikkumisest (istungil kinnitas N.F, et kiirus oli suur lühiajaliselt, maksimaalselt 2-3 minutit, tlk 13 pöördel) teha järeldust, et tema üldine suhtumine liiklusreeglitesse oleks üleolev. N.F kinnitas istungil, et juhtimisstaaži on tal 22 aastat, ta on kutseline juht. 10 aasta vältel ei ole ta kiiruseületamisi toime pannud (tl 13 pöördel), ehkki sõidab igakuiselt läbi umbes 5000 km. Seega on N.F-i elukorraldust arvestades vähetõenäoline, et ta oleks harjumuskihutaja. Arvestades menetlusaluse isiku eelnevat elukäiku, elukorraldust ja suhtumist, on vähetõenäoline uute liiklusrikkumiste kordumine. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt kahetses ta sooritatud väärtegu siiralt ning tundis piinlikkust pere ja ohtlikku olukorda seatud lapse ees. Arvestades menetlusaluse isiku selgitusi, võib eeldada, et arest (s.o raskeim võimalik väärteokaristus) on mõjus karistus, mis välistab samalaadsete rikkumiste toimepanemise tulevikus. N.F-i karistustundlikkust suurendab ilmselgelt asjaolu, et juhtimisõiguse olemasolu on talle tööalaselt ning perekondlikult väga vajalik. Seega on käesolev menetlus talle kindlasti andnud õppetunni, et uue samalaadse rikkumise toimepanemise korral on karistus juba karmim. Kohtu poolt tuvastatu ei anna aga alust väita, et N.F oleks harjumuspärane liiklusalaste rikkumiste toimepanija, kellest lähtuks reaalne oht ühiskonnale liiklusest kõrvaldamata jätmise korral. Kohtuväline menetleja osutas istungil piirmäära olulisele ületamisele N.F-i poolt. Ringkonnakohtu arvates olnuks isiku süü 5 suurust arvestades siiski põhjendatum taotleda sel juhul rangemat põhikaristust. Lisakaristust tuleks siiski mõista vaid juhul, kui põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ringkonnakohtu arvates need tingimused praegusel juhul täidetud ei ole. Seetõttu puudub ka sisuline vajadus lisakaristuse kohaldamiseks.
48. Kõike eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4 maakohtu otsuse N.F-ile mõistetud lisakaristuse - juhtimisõiguse äravõtmise osas ja teeb juhindudes VTMS § 151 lg p-st 4 uue otsuse, millega jätab menetlusalusele isikule lisakaristuse kohaldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6