KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2022, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-9153 Kohtukoosseis Sten Lind, Pave

§ 203lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas. Teha ses osas uus otsus, millega tunnistada M. Lao süüdi Kar

S § 203 lg 1 - § 22 lg 2 järgi. Muus osas, sh Meelis Laole mõistetud karistuse osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Jätta apellatsioon rahuldamata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik 1 tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y-le, X-le ja Meelis Laole oli esitatud KarS § 203 lg 1 järgi süüdistus võõra asja hävitamises, millega tekitati oluline kahju. Süüdistuse kohaselt otsis M. Lao, kes oli C-ga tülis ja soovis C-le kätte maksta, kedagi, kes süütaks C-le kasutuses oleva auto. M. Lao uuris oma tuttavalt X-lt, kas viimane teab kedagi, kes oleks raha eest nõus C kasutuses oleva auto süütama. M. Lao näitas täpselt tuvastamata ajal X-le ette C elukoha, mille juures parkis C ka oma autot. X tegi ettepaneku C auto süütamiseks oma tuttavale Y-le ning eeluurimisel täpselt tuvastamata isikule. Mõlemad nõustusid ning X näitas täpselt tuvastamata ajal C elukoha ette Y-le. 21.02.2018 kella 21.27 ajal kallas Y koos tuvastamata isikuga C kodu värava ette pargitud C kasutuses olnud, kuid Luminor Bank AS-le kuulunud sõiduauto Mercedes-Benz Maybach, autobensiiniga üle ning süütas seejärel põlema. Süütamise tulemusel hävines sõiduauto esiosa, millega tekkis oluline varalise kahju: kahju oli kokku 120 000 eurot. Auto süütamise järel põgenesid Y ja temaga koos auto süüdanud tuvastamata isik sündmuskohalt. Y-le, X-le ja W-le oli esitatud veel KarS § 4181 lg 1 alusel süüdistus tsiviilkäibes keelatud tulirelvade ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises ning Y-le, X-le, W-le ja M. Laole KarS § 418 lg 2 p 3 järgi grupis toime pandud tulirelvade ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises.
2. märtsi 2021 määrusega eraldas maakohus Y, X ja W kriminaalasja eraldi menetlusse, nii et praegusesse menetlusse jäi üksnes M. Lao süüdistus.
3. Harju Maakohus tunnistas
4. novembri 2021 otsusega M.

§ 203lg 1 ja § 418 lg 2 p 3 järgi süüdi. Kar

S § 203 lg 1 järgi mõistis kohus M. Laole karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, KarS § 418 lg 2 p 3 järgi 3 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistes kohus luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks, nii et liitkaristuseks kuritegude kogumi eest jäi 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse Harju Maakohtu

1. augusti 2019 otsusega nr 1-19-5184 mõistetud 7 kuu 28 päeva pikkuse vangistusega. Ka selle liitkaristuse mõistmisel luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks, nii et liitkaristuseks jäi 2 aastat 6 kuud vangistust. Kuna eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus oli M. Laol kantud, arvas kohus KarS § 65 lg 1 teise lause alusel arvas 7 kuud 28 päeva liitkaristusest maha, nii et ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 9 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus M. Lao vangistuse kohaldamata tingimisel, et M. Lao ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Lao kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist M.

§ 203

lg 1 järgi süüdi tunnistamises ning M.

§ 203lg 1 järgi õigeks mõistmist. Apellant toonitab, et vastavalt Kr

MS § 7 lg-le 2 ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust. 2 Kaitsja nendib, et vaidlust pole selles, et C auto süütas Y koos seni tuvastamata isikuga. Ülesande sai ta selleks X-lt. Väide, et auto süütamise tellis M. Lao, põhineb eelkõige X ütlustel. Lisaks X-le on seda, et auto süütamise tellis M. Lao, öelnud Y, kuid tema sõnade kohaselt sai ta seda teada X-lt. Seega on M. Laod süüstavad tõendid pärit ühest allikast. Apellatsioonis on toodud välja, et Y ütluste kohaselt kohtus ta mitu korda M. Laoga, kuid auto süütamisest ta M. Laoga ei rääkinud; auto süütamise teemadel rääkis ta vaid X-ga. Seejuures tuleb Y ütlustest välja, et ta suhtles M. Laoga isegi „seoses relva episoodiga“: Y sai M. Laolt püstoli. Kaitsja peab kummaliseks, et mitu korda M. Laoga kohtunud Y M. Laoga auto süütamise teemal ei rääkinud, kui M. Lao oli süütamise tellija. Samuti toob kaitsja välja, et Y ütluste kohaselt ta auto süütamise eest mingit tasu ei saanud. Kaitsja peab seda kummaliseks, „sest analoogilisi kuritegusid üldiselt sooritatakse tasu eest“. Kaitsja nendib, et põhimõtteliselt on õige maakohtu järeldus, et Y ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja rõhutab aga, et kõnealuses küsimuses rääkis Y edasi X räägitut. Maakohus on pidanud usaldusväärseks ka X ütlusi, kaitsja arvates ei ole see aga põhjendatud. Tunnistaja Q kirjeldas X kui ebausaldusväärset isikut: tema ütluste kohaselt X lubas ja rääkis palju, kuid ei täitnud oma lubadusi, mistõttu ei võtnud tunnistaja X juttu lõpuks enam tõsiselt. Vastuseks maakohtu otsuses öeldule, et sündmused toimusid just Y ja X kirjeldatu kohaselt ja M. Lao ütlused on ennastõigustavad, märgib kaitsja, et sel ajal, kui X kinni peeti ja ta ütlusi andis, ei olnud M. Lao ja X suhted head. Seoses maakohtu viitega modus operandile, märgib kaitsja, et M. Lao puhul on modus operandi eelkõige oma tegusid ausalt tunnistada. M. Lao ei ole isik, kes sooviks hävitada teise isiku vara, vaid kohtu loogika kohaselt peaks M. Laod iseloomustama pigem kalduvus reageerida nn füüsilise noomitusega. Kaitsja märgib, et menetluse käigus on olnud selle kohta, miks C auto süüdati, erinevaid versioone. Sõiduki põletamine Lao kättemaksuna ei ole tõsiseltvõetav ja usutav versioon ka seetõttu, et teatavasti on tänapäeval kõik uuemad ja kallimad sõidukid kindlustatud (nagu oli see ka C auto puhul). Sõiduki hävitamisel maksab kindlustusvõtjale kindlustusselts reeglina välja hüvitise. Sõiduki hävitamisega ei ole seetõttu tegelikult võimalik sõiduki kasutajale olulist kahju tekitada (va arvatud kindlustusandjale). Teades seda, et C oli juba tellinud uue Mercedes-Benz Maybachi ja seda olukorras, kus vana auto oli veel müümata, oleks M. Lao poolt olnud äärmiselt ebaloogiline soodustada C nn „kättemaksuks“ sellega, et laseb tema auto põlema panna, mille tulemusel maksab kindlustus välja hüvitise ning C ja/või tema liisinguandja saab raha. Arvestades auto hinda, ei saa sellise sõiduki põlema panemist kättemaksuna tegelikult üldse mõistliku kuriteo motiivina aluseks võtta. Küll aga oli või võis X-l olla kindlustuspettuse võimaliku korraldajana motiiv sellise teo eest tasu saada. Arvestades asjaolu, et väidetavalt ei lepitud M. Laoga tasu sõiduki süütamise eest kokku, ei ole eluliselt usutav, et sõiduk süüdati nn kättemaksuks olukorras, kus selle põletamine tuli selle kasutajale rahaliselt pigem kasuks.

1. Apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuse prokurör, kes taotleb esiteks apellatsiooni läbi vaatamata jätmist, kuid märgib ühtlasi, et peab Harju Maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning leiab, et apellatsiooni argumendid ei tingi otsuse tühistamist. 3 Prokurör leiab, et apellatsioon on esitatud pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Kohus tegi tervikotsuse pooltele kättesaadavaks
2. märtsil .
3. KrMS § 319 lg 2 alusel tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Eeltoodust tuleneb, et maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise viimaseks päevaks oli 15.04.2022.a. Kaitsja esitas kaebuse 18.04.2022.a ehk hilinenult. Prokurör ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt on maakohus lugenud X ütlused alusetult usaldusväärseks. Asjaolu, et tunnistaja Q kirjeldas kohtuistungil X inimesena, kes lubas ja rääkis palju, ent ei täitnud oma lubadusi, ei tingi koheselt X ütluste ebausaldusväärsust. Otsusest nähtuvalt hindas kohus X ütlusi kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kriteeriumite ja reeglitega ning kohtupraktikas kujunenud põhimõtetega. Kohtupraktika kohaselt võetakse ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse ütluste andja usaldusväärsust, arvestatakse, millisel määral või kas üldse riimuvad ütlused ülejäänud tõendikogumiga, hinnatakse ütluste järjepidevust ja võimalikke vasturääkivusi. Teatud juhtudel tuleb hinnata ka ütluste elulise usutavust Maakohus on vaidlustatud otsuse punktides 109 kuni 115 neid aspekte üksikasjalikult analüüsinud ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et X ütlused on usaldusväärsed. Kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka ühele tõendile tuginedes. Tõsi, sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunema kuriteo faktilise asjaolude tuvastatusse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav ning eriti oluline oleks, et kohus vaeks kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamiseks tekkinud võimalikke kahtlusi igakülgselt ja erapooletult ning võimalikud kahtlused oleksid veenvalt kummutatud. Prokurör on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsus vastab kõigiti nimetatud nõuetele. Maakohus analüüsis põhjalikult X ütlusi ja nende usaldusväärsuse küsimust. Niisamuti analüüsis kohus X ütlusi kogumis teiste tõenditega ja jõudis põhjendatult seisukohale, et need haakuvad ülejäänud tõendikogumiga ja on ka eluliselt usutavad ja neis on sisemine loogika. Vastuseks kaitsja etteheitele, et maakohus ei ole M. Laod KarS § 203 lg 1 järgi süüdi tunnistades välistanud kõiki tema kasuks kõnelevaid võimalikke kaitseversioone, märgib prokurör, et süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa pelgalt paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid tõstatatud kaitseversioone tuleb ka aktiivselt tõendada. Kaitsja ega süüdistatav ei esitanud kohtus ühtegi tõendit selle kohta, et C kasutuses olnud auto süütamise organiseeris tegelikult hoopis C ise kindlustuskelmuse toimepanemise eesmärgil või süüdati auto kättemaksuks Z tellimisel.
4. Prokuröri seisukohale esitas omakorda kirjaliku vastuse kaitsja, kes märgib, et jääb apellatsiooni põhjenduste juurde ja palub maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ühtlasi leiab kaitsja, et apellatsioon on esitatud tähtaegselt. Vastuseks prokuröri seisukohale, et apellatsioon oleks tulnud esitada hiljemalt
5. aprillil 2022, märgib kaitsja, et
6. aprill 2022 oli suur reede, mis on riiklik püha. Täiendavates seisukohtades kordab kaitsja, et KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust. Kaitsja jääb väite juurde, et M. Lao süüd KarS § 203 lg 1 järgi kriminaalasjas tõsikindlalt tuvastatud ei ole ja muud võimalikud versioonid sündmuste kohta on kaalumata. 4 Kaitsja märgib, et nõustub põhimõtteliselt prokuröri seisukohaga tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamise kohta. Kaitsja hinnangul räägib aga prokurör ise oma positsioonile vastu, sest „Meelis Lao ja kaitsja läbiv seisukoht on olnud see, et X ütlused ei ole usaldusväärsed ning tõendatud. X ei ole isik, kelle ütlusi saaks usaldada teise isiku süüditunnistamisel. Muud tõendid Meelis Lao süü tõendamiseks aga puuduvad“. Kaitsja osutab, et Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-20-9406 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kohus peab olema vaaginud igakülgselt ja erapooletult kõiki ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Ütluste hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Kuigi M. Lao süüd tõendavad ainult X ütlused, ei ole maakohus kaitsja hinnangul põhjalikult ning objektiivselt hinnanud X ja M. Lao omavahelisi suhteid. X ütluste usaldusväärsust on võinud mõjutada see, et tema ja M. Lao suhted ei olnud ütluste andmise ajal enam head. X eesmärk võis olla M. Laod kahjustada ning õigustada oma tegevust, jättes M. Laost mulje kui kuriteo initsiaatorist. Kaitsja hinnangul on ühtlasi ilmne, et X isikuomadused ei ole sel määral usaldatavad, et nende alusel võiks teise inimese kuriteos süüdi tunnistada olukorras, kus muud tõendid puuduvad. X on veenvalt kirjeldanud, kuidas ta C auto süütamise korraldas, kuid M. Lao osa kogu sellise tegevuse juures on jäänud arusamatuks ja tagaplaanile. Häguseks ja lõpuni selgusetuks jääb ka Lao eeldatav motiiv sellise tegevuse juures. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks, nagu taotles prokurör, ei ole alust. Prokuröri seisukoht, nagu oleks apellatsioon esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, on ekslik. Õige on see, et KrMS § 319 lg-s 2 sätestatud apellatsioonitähtaeg sai täis
8. aprillil
9. Nagu kaitsja vastuseski märgitud, on prokurör jätnud tähelepanuta, et
10. aprill 2022 oli riigipüha (suur reede). Sellest tulenevalt tuleb lähtuda KrMS § 171 lg 3 teisest lausest, mis näeb ette, et kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Esimene tööpäev pärast suurt reedet oli
11. aprill 2022, mis tähendab, et apellatsioon on esitatud tähtaegselt.
12. Kohtukolleegium on seisukohal, et alust ei ole ka M.

§ 203lg 1 järgi õigeksmõistmiseks. Küll tuleb M. Lao tegu ümber kvalifitseerida Kar

S § 203 lg 1 - § 22 lg 2 järgi.

1. Kaitsja rõhutab, et M. Lao süüditunnistamine KarS § 203 lg 1 alusel põhineb peamiselt X ütlustel ning vaid ühele tõendile tuginedes süüdimõistva otsuse tegemisel peab kohus eriti veenvalt kõik kahtlused kummutama. Ringkonnakohus möönab, et X ütlustel on selle tuvastamisel, et auto süüdati M. Lao tellimusel, keskne roll. Lisaks X ütlustele tõendavad seda, et süütamise tellis M. Lao, ka Y ütlused, kuid tuleb arvestada, et Y sõnul sai ta sellest, et süütamise tellis M. Lao, teada X-lt (kuigi Y ütlus kajastab ses osas seega teiselt inimeselt kuuldut, on see tõendina kasutatav: teo toimepanemisse kaasatud isiku ütlus selle kohta, kuidas tema kaasanud isik talle teo toimepanemise vajalikkust põhjendas, on ühiselt toimepandud 5 kuriteo asjaolu KrMS § 661 lg 2 p 4 tähenduses). Seetõttu ei anna Y ütlused võrreldes X omadega täiendavat teavet, vaid on praegusel juhul kasutatavad eelkõige X ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud kaitsja seisukoht, et M. Lao süüdi tunnistamiseks pidi maakohus veenvalt ära näitama, et pole mingeid kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada M. Lao kasuks. Erinevalt kaitsjast on aga ringkonnakohus seisukohal, et maakohus ongi seda teinud. Maakohus on seda, miks ta loeb tõendatuks, et M. Lao tellis C kasutuses olnud auto süütamise, põhjendanud otsuse punktides 109–144 (lk 26–33). Maakohus on põhjendanud, miks ta peab X ütlusi usaldusväärseks. Kohus on toonud välja, et X ütlused on detailsed ja vastuoludeta, samuti on need kooskõlas teiste tõenditega (eelkõige näib maakohus mõtlevat siin Y ütlusi). X ütluste usaldusväärsust kinnitava ning X ja M. Lao koostööd näitava tõendina on maakohus viidanud ka Harju Maakohtu
2. augusti 2019 otsusele kriminaalasjas nr 1-19-
3. Samuti käsitles kohus nii M. Lao kui ka tunnistaja F ütlusi ning põhjendas, miks ta leiab, et need ütlused ei sea X ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Maakohtu argumentatsioonis on argumente, millega ringkonnakohus ei nõustu, kuid kokkuvõttes peab ringkonnakohus maakohtu järeldusi põhjendatuks ning apellatsiooni argumendid maakohtu otsusega tõendatuks loetud asjaolusid ümber ei lükka.
4. Apellatsioonis käsitletud maakohtu argumentidest on ainus, mida ringkonnakohus peab probleemseks, nn modus operandi käsitlus. Maakohus leidis modus operandile viidates, et M. Lao üheks tegutsemisviisiks on tüllimineku korral pöörduda õigusvastaste tegude juurde. Seejuures tugines maakohus X ütlustele selle kohta, et kriminaalasja nr 1-19-5184 esemeks olnud H röövimise taga oli tolle konflikt M. Laoga. Ringkonnakohus leiab, et sellega on maakohus sisuliselt põhjendanud X ütluste usaldusväärsust infoga, mis pärineb X enda ütlustest, kusjuures see info ei ole kriminaalasjas nr 1-19-5184 tehtud kohtuotsuse alusel kontrollitav, sest tegemist on kokkuleppemenetluses tehtud otsusega, milles sellist asjaolude kirjeldust nagu X ütlustes ei ole. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et see argument X ütluste usaldusväärsuse tõendamiseks kasutatav ei ole. See ei ole aga ainus asjaolu, millest hinnang X ütluste usaldusväärsusele sõltub. Mis puutub kaitsja väitesse, et M. Lao modus operandi on oma süüd tunnistada, siis see väide on asjakohatu. Modus operandi tähistab kuritegusid iseloomustavaid asjaolusid, kaitsja aga isiku käitumist menetluses. Sisuliselt seob kaitsja isiku süüditunnistamise või õigeksmõistmise sellega, kas süüdistatav tunnistab end süüdi või mitte. Isiku süü üle otsustamisel lähtub kohus tõenditest, mitte sellest, kas isik end ise süüdi tunnistab.
5. X ütluste ebausaldusväärsetena kõrvale jätmiseks ei anna alust asjaolu, et tunnistaja Q sõnul oli tal jäänud X-st mulje kui inimesest, kes lubas ja rääkis palju, kuid ei täitnud oma lubadusi. Tunnistaja hinnang puudutas tema ja X ärialast suhtlust ning seega ei ole tema hinnang otseselt üle kantav X ja M. Lao vahelistele suhetele. Ka ei nähtu tunnistaja ütlustest, et X oleks talle otseselt valetanud: tunnistaja väitel X vaid lubas rohkem kui tegi. Seega ei näita tunnistaja ütlused ka seda, et X-l on kombeks valetada, mistõttu ei saa tema ütlusi usaldada. Praegusel juhul annavad eelkõige Y ütlused alust pidada X ütlusi usaldusväärseks. 6
6. Mis puutub apellatsiooni väitesse, et Y M. Laod süüstavad ütlused põhinevad X-lt kuuldul, siis kohtukolleegium peab Y ütlusi oluliseks just X ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt. Y ütlused näitavad, et X pole tulnud väitega, et auto süütamist soovis M. Lao, välja alles kriminaalmenetluses. Seejuures ei piirdunud Y teadmised asjaoluga, et süütamise tellija on M. Lao, vaid ta teadis sedagi, miks oli vaja C auto süüdata. Y ütluste kohaselt kutsus X ta Eestisse, sest kedagi on vaja karistada. Tema teada oli tüli põhjus see, et mingeid rahasid ei saadud ära jagatud. See Y info läheb kokku X ütlustes esitatud väitega, et M. Lao olevat talle rääkinud, et C kasutas tema heatahtlikkust ära ja hoidus võlgu jäädud raha tagasi maksmisest. Seda, et tal oli C-ga konflikt, ei ole eitanud ka M. Lao ise. Fakt, et X Y-le juba tema kaasamisel esitatud versioon sellest, kes ja miks auto süütamist soovib, läheb kokku X kohtus antud ütlustega, lükkab ümber apellandi versiooni, et X on kriminaalmenetluses asunud M. Laod rõõnama, sest nendevahelised suhted olid halvenenud. Seda, et X ja M. Lao suhted oleks juba C auto süütamise ajaks halvad olnud, väidetud ei ole.
7. Apellatsiooni kohaselt on X ja Y ütlustel põhineva versiooni puhul mitu küsitavust, mis seavad apellandi hinnangul selle versiooni kahtluse alla. Nii peab apellant küsitavaks seda, et Y ütluste kohaselt kohtus ta mitu korda M. Laoga, kuid hoolimata sellest, et M. Lao pidi olema süütamise tellija, nad auto süütamisest ei rääkinud. Samuti peab kaitsja kummaliseks seda, et Y ütluste kohaselt ta auto süütamise eest mingit tasu ei saanud. Lisaks sellele on kaitsja seisukohal, et kindlustatud auto põlema panemine oleks olnud karistusena mõttetu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna ükski neist argumentidest põhjust kahelda M. Laod süüstavate ütluste usaldusväärsuses. Erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus selles, et M. Lao ja Y oma kohtumistel C auto süütamisest omavahel ei rääkinud, midagi kummalist. X ütluste kohaselt tegi M. Lao auto süütamise korraldamise ülesandeks X-le ja viimane pidi leidma auto süütaja(d). See tähendab, et M. Lao distantseeris ennast teo vahetust toimepanemisest. Kuna Y sai ülesande X-lt, ei olnudki tal põhjust auto süütamise teemal M. Laoga rääkida. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda X ja Y ütlusi ebausaldusväärseks seegi, et asjaosaliste ütluste kohaselt ei olnud süütamise tasus selget kokkulepet. See, et „analoogilisi kuritegusid üldiselt sooritatakse tasu eest“, ei tähenda, et selline kokkulepe pidi tingimata olemas olema. See, miks Y nõustus C auto süütama, on tema ja X omavaheliste suhete küsimus. Fakt on see, et Y võttis X ettepaneku auto süütamiseks vastu – selle üle, et X ettepanekul süütas Y koos tuvastamata isikuga C auto, vaidlust ju ei ole. Ringkonnakohus ei jaga ka kaitsja seisukohta, nagu poleks kindlustatud auto süütamine üldse toimiv karistus. Fakt, et su vara kahjustatakse, on ebameeldiv isegi juhul, kui varaline kahju hüvitatakse. Ka juhul, kui kindlustus hüvitab auto väärtuse, on auto süütamine märguanne selle omanikule või valdajale, et ta on pahandanud kedagi, kes on seetõttu valmist talle ebameeldivusi tekitama. Kaitsja arvamus, et auto võidi süüdata hoopis kindlustuspettuse toimepanemiseks, on täiesti oletuslik. Sellele viitab juba kaitsja kasutatud sõnastus, mille kohaselt X-l „oli või võis olla“ motiiv saada kindlustuspettust toime pannes kasu. Apellatsioonis pole viidatud ühelegi tõendile, mis seda versiooni toetaks (see-eest on tuvastatud asjaolud, mis toetavad X ütlusi: X käis läbi M. Laoga ja M. Laol oli konflikt C-ga). Kaitsja 7 püstitatud puhthüpoteetiline alternatiivne versioon süütamise põhjusest, mis ei tugine ühelegi tõendile, ei ole KrMS § 7 lg-le 3 vastav kahtlus, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
8. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud aga materiaalõiguse kohaldamisel vea, mida apellatsioonis vaidlustatud ei ole (apellatsioonis on taotletud maakohtu otsuse tühistamist M.

§ 203

lg 1 järgi süüdimõistmise osas ainult lähtuvalt väitest, et tegu ei ole tõendatud; küsimust, kas M. Laole etteheidetav tegu vastab KarS § 203 lg 1 tunnustele, käsitletud ei ole). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on lugenud M. Laole etteheidetava teo põhjendamatult kaastäideviimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist ilmselge kuriteole kihutamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on tehtud viga selline, mille saab ringkonnakohus parandada KrMS § 340 lg 1 alusel: vastavalt KrMS § 340 lg-le 1 teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Isiku süüditunnistamine kaastäideviimise asemel kuriteole kihutamises ei pea tooma tingimata kaasa tema karistuse kergendamist (erinevalt kaasaaitamisest ei ole kihutamise puhul ette nähtud võimalust kergendada karistust KarS § 60 alusel). Sellest hoolimata leiab ringkonnakohus, et isiku kihutamise asemel ekslikult kaastäideviimises süüditunnistamine on materiaalõiguse kohaldamisel isiku olukorda raskendav viga. Selliseks seisukohaks annab alust asjaolu, et kihutamine on täideviimise suhtes aktsessoorne, st kihutaja vastutus sõltub sellest, et keegi teine paneb täideviijana teo toime.

1. Süüdistuse kohaselt seisnes M, Lao tegu selles, et ta uuris X-lt, kas viimane teab kedagi, kes oleks raha eest nõus süütama C kasutuses oleva sõiduki, ja näitas X-le ette C elukoha, kus C hoidis kodus viibimise ajal pargituna ka oma sõidukit. Süüdistuses ei ole üldse käsitletud küsimust, miks tuleb M. Laod, kes vahetult auto süütamises ei osalenud, käsitada C auto süütamise (kaas-)täideviijana (märkida tuleb, et süüdistuses maakohtu otsuses ei ole viidatud M. Lao teo kvalifitseerimisel KarS § 25 lg-le 4, millele viitamist kaastäideviimise puhul „Süütegude «Karistusseadustiku» järgi kvalifitseerimise juhendi“ § 1 lg 2 p 2 nõuab). Maakohus on seda küsimust käsitlenud, kuid on ringkonnakohtu hinnangul eksinud. Maakohus on otsuses viidanud teovalitsemisteooriale, märkides, et täideviijana käsitatav isik ei pea tingimata realiseerima ise süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid, kuid peab olema andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. M. Lao teopanus oli maakohtu otsuse kohaselt see, et ta oli C kasutuses olnud auto kahjustamise initsiaator. M. Lao andis kohtu hinnangul kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse, sest kui M. Lao ei oleks sõiduki kahjustamist X-lt tellinud, ei oleks X vastavasisulist ülesannet Y-le andnud ning sõidukit ei oleks põlema pandud. Selle tegevuse lugemine kaastäideviimiseks on alusetu. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kihutaja KarS § 22 lg 2 tähenduses on alati kuriteo initsiaator – kihutamine tähendab teise isiku kallutamist õigusvastasele teole ehk teises isikus õigusvastase teo tahtluse tekitamist. Seega ei ole teises isikus õigusvastase teo toimepanemise tahtluse loomine kaastäideviimisena käsitatav teopanus. Kaastäideviimisena oleks M. Lao tegevus käsitletav siis, kui tema oleks andnud ette ka konkreetse teoplaani ja n-ö juhtinud teo toimepanemist. 8 Maakohus ei ole tuvastanud, et M. Lao oleks seda teinud. Eelnevast tulenevalt kvalifitseerib ringkonnakohus M. Lao teo ümber KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi.
2. Isiku süüditunnistamine kergemas kuriteos ei pea KrMS § 340 lg 2 p 3 kohaselt tooma kaasa kergemat karistust. On võimalik, et maakohus on küll kvalifitseerinud teo valesti, kuid teo ümberkvalifitseerimisel karistusraamid ei muutu ning maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis omavad tähtsust ka uue kvalifikatsiooni kontekstist. Just sellise olukorraga on tegemist ka praegusel juhul. Karistusseadustiku kohaselt tuleb kihutajale karistuse mõistmisel võtta arvesse eriosa normis ettenähtud sanktsiooni, st isikule KarS § 203 lg 1 - § 22 lg 2 järgi karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 203 lg 1 sanktsioonist. Karistuse mõistmisel on maakohus lähtunud M. Lao tegu iseloomustavatest asjaoludest ning ringkonnakohus luges tuvastatud asjaolude osas maakohtu järeldused põhjendatuks. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
3. Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata, kuid tühistab apellatsiooni piirest väljudes KarS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ning § 340 lg 1 ja lg 2 punkti 3 alusel maakohtu otsuse M. Lao teole antud kvalifikatsiooni osas ning teeb ses osas uue otsuse, mõistes M.

§ 203lg 1 asemel süüdi Kar

S § 203 - § 22 lg 2 järgi. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 9