lg 1 p 1 järgi Maris Õunapuu süüdistus
lg 1 p 1 järgi Lühimenetluses Prokurör Joonatan Hallik Süüdistatav Mauris Õunapuu Ik: 38812126037, xxx kodanik, xxx, töökoht: xxx, elukoht: xxx. Tõkend: ei ole kohaldatud. Varasem karistatus: kehtivaid karistusi ei ole. Kaitsja Advokaat Käroli Tiirik Süüdistatav Maris Õunapuu Ik: 48911126025, xxx kodanik, xxx, töökoht: xxx, elukoht: xxx Tõkend: ei ole kohaldatud. Varasem karistatus: kehtivaid karistusi ei ole Kaitsja Advokaat Kadi Sitska Kannatanute esindaja Advokaat Heidi Rajamäe-Parik RESOLUTSIOON 1. Mauris Õunapuu süüdi tunnistada
lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud. 2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Mauris Õunapuule mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud. 3.
lg 1 ja 3 alusel jätta Mauris Õunapuule mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud Mauris Õunapuu suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et 1 Mauris Õunapuu temale määratud 3 (kolm) aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 4.
p 1 kohaselt arvestada Mauris Õunapuule määratud 3 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 22.06.2022. 5. Maris Õunapuu süüdi tunnistada
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Maris Õunapuule mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 8 (kaheksa) kuud. 7.
lg 1 ja 3 alusel jätta Maris Õunapuule mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud Maris Õunapuu suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Maris Õunapuu temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuu pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 8.
p 1 kohaselt arvestada Maris Õunapuule määratud 1 aasta ja 6 kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 22.06.
Maris Õunapuud süüdistatakse selles, et tema koos Mauris Õunapuuga 03.10.2021 ajavahemikul 03.17 - 03.29 viibides avalikus kohas, s.t Tallinnas aadressil xxx asuva Xxx baari ees, kus viibisid kõrvalised isikud, rikkusid avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad Korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 1 ja 2 /Avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt, aga samuti on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada./ Korrakaitseseaduse § 54 sätestab, et /Avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk./ Nimelt tekkis Mauris Õunapuul ja Maris Õunapuul konflikt nende juurest mööda kõndinud võõraste isikutega, M Ki ja M Kiga. Konflikt eskaleerus sellega, et Mauris Õunapuu tungis kallale M Kile ning lõi teda paar korda rusikaga vastu pead. Seejärel tõstis M jalgadest õhku ning kukutas ta selili, misjärel lõi selili lamavat Mt korduvalt rusikaga näkku. Mõne hetke pärast sai M püsti ning hakkas taganema. Mauris järgnes talle ning lõi teda ühe korra rusikaga näkku ja jalaga vastu ülakeha. M jätkas taganemist Mere Puiestee poole ning Mauris ja Maris hakkasid koos talle järgnema. Viru turu juures said nad M kätte ning Mauris lõi ta pikali maha. Pärast seda hakkasid Mauris ja Maris maas lamavat Mt valimatult käte ja jalgadega üle keha lööma – kannatanut löödi ligikaudu 20 sekundit järjest. Vahele sekkus M abikaasa M K ning M tõusis maast püsti ning jooksis ründajate eest ära. Samal ajal läks Maris M juurde ning haaras tema juustest ja tõmbas tugevalt, samuti lõi Mt korduvalt rusikaga näkku. Antud tegevusega põhjustasid Mauris ja Maris Õunapuu M Kile füüsilist valu ning järgmised tervisekahjustused – AS Ida-Tallinna Keskhaigla EMO kaardi järgi ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardi kohaselt tuvastati Ml järgmised kehavigastused: lahtine peahaav, silmalau ja silmaümbruse lahtine haav, kolju ja näoluude hulgimurrud, roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roidemurd. Lisaks põhjustas Maris Õunapuu M Kile füüsilist valu ja 4 tervisekahjustused – AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisi järgi diagnoositi Marisel pindmine peavigastus ja pea pindmised hulgivigastused. Kõnealuse vägivallateoga häirisid ja hirmutasid Mauris ja Maris Õunapuu ka teisi sündmuse juures viibinud kõrvalisi isikuid, kelle turvatunne oli tugevalt häiritud. Seega pani Maris Õunapuu oma tahtliku tegevusega toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mis oli toime pandud vägivallaga, s.o
Kohtuistungil süüdistatav Mauris Õunapuu selgitas, et esitatud süüdistus on arusaadav, inkrimineeritud süüteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav jäi lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. Esitatud tsiviilhagile vaidles vastu. Kohtuistungil süüdistatav Maris Õunapuu selgitas, et esitatud süüdistus on arusaadav, tunnistas end inkrimineeritud süüteo toimepanemises süüdi osaliselt. Süüdistatav jäi lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. Esitatud tsiviilhagidele vaidles vastu. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava Mauris Õunapuu süü eitamise ja süüdistatava Maris Õunapuu süü osalise tunnistamise ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatavate süü nendele inkrimineeritud süüteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Mauris Õunapuu 03.10.2021 kell 03.27.01 Häirekeskuse numbrile 112 laekunud kõnest nähtuvalt (tl 3) helistatakse Häirekeskusele telefoninumbrilt xxx ja mööda sõitev naisterahvas teavitab, et Mere pst bussipeatuse sõiduteel kaklevad mehed ja naised, üks mees on palja õlaga maas, teine mees lõi teda kannaga. Praegusel hetkel kaklevad omavahel 2 naist ja mees. Asitõendi vaatlusprotokollis (tl 5-11) on vaadeldud linnakaamerate salvestusi, Xxxbaari turvakaamera salvestust ning mobiiltelefoniga filmitud salvestust. Kannatanu M Ki poolt politseile üle antud mobiiltelefoniga filmitud videoklipist on näha Xxxbaari esist ala, kus toolide ja laudade vahel on näha mitmeid inimesi. On näha ja kuulda, kuidas tumedapäine prillidega naisterahvas küsib filmija käest, et „Mida sa filmid seal?“, mille peale meesterahva hääl vastab, et „Ei, mina ei filmi“ ja sel hetkel pööratakse telefoni kaamera alla poole. Seejärel on kuulda sama küsimust valjuhäälselt küsimas meesterahva poolt. 03.10.2021 Xxxbaari turvakaamera salvestuselt kell 03.10-03.19 on näha baari ees olevaid laudu ning toole ning veidi tänavaala. Kell 03.17 väljub baarist tumedapäine prillidega naisterahvas, kes liigub õues oleva seltskonna poole, hakkab käega haarama pikemat kasvu valget värvi särgiga meesterahvast, kellega tekib kergem rüselus. Rüseluse käigus teeb meesterahvas küünarnukiga löögiliigutuse naisterahva suunas, seejärel naisterahvas vehib korraks käega, siis hüppab meesterahvale kaela ja kallistab, musitab teda. Meesterahvas korraks hoiab naist, kuid seejärel lükkab endast eemale ja teeb küünarnukiga löögiliigutuse naisterahva suunas, kes pihta ei saa. Nende omavaheline rüselus jääb silma M ja M Kile, M K filmib juhtumit telefoniga, kui seda märkab rüseluses osalenud naisterahvas, liigub ta M Ki poole ja talle järgneb valget värvi särgiga meesterahvas. Tumeda peaga prillidega naisterahvas on hiljem menetluse käigus tuvastatud kui Maris Õunapuu ning pikka kasvu valget värvi särgiga meesterahvas kui Mauris Õunapuu. Edasi on näha, kuidas Maris Õunapuu proovib takistada Mauris Õunapuud, kuid Mauris Õunapuu astub Maris Õunapuust mööda kiire sammuga M Ki juurde. M K võtab sisse kaklusasendi enne, kui Mauris Õunapuu midagi teha jõuab ning lükkab ta endast eemale. Seejärel läheb kakluseks, kus mõlemad proovivad üksteist lüüa. Peale käega vehkimist haarab Mauris Õunapuu M Kilt vöökohast kinni ja tõstab ta pikali maha, kus lööb teda edasi rusikatega. Sekkub kolmas meesterahvas, kes tõmbab Mauris Õunapuu M Kist eemale. Kolmandat meesterahvast ründab seepeale Maris, kuid see olukord rahuneb maha. 5 Edasi liigub M K rusikad ees, tagurpidi liikudes ning Mauris Õunapuu mööda kõnniteed edasi kaamerast kaugemale. 03.10.2021 linnakaamera „Tallinn/Kesklinn/Mere pst – Pärnu mnt (xxx)- Camera 1“, xxx, Tallinn asuva kaamera salvestuselt kell 03.24-03.26, mis näitab suunaga Xxx baari poole, on näha baari ees olevaid inimesi kaugelt ja uduselt, aga pilt on suurendatud konkreetsesse kohta. On näha konflikti ja kakluse algust teiselt poolt. M K tõukab temale agressiivselt lähenenud Mauris Õunapuud sel hetkel kui viimane jõuab talle lähemale ning seejärel algab nende vahel kaklus. Kakluse käigus üritavad nad üksteist lüüa, mõned löögid võivad ka tabada, kuid pole aru saada kui tugevalt. Peale maha heitmist ja üles tõusmist liiguvad mõlemad edasi mööda tänavat. Selle käigus üritab M K lüüa Mauris Õunapuud, kuid saab ise löögi näkku. Mauris Õunapuu üritab M Ki jalaga lüüa, kuid ei taba. Liiguvad edasi mööda tänavat, sekkub ka Maris Õunapuu, kes liigub M Ki suunas kuni kõik kaovad antud kaamera vaateväljast. 03.10.2021 linnakaamera „Tallinn/Kasklinn/Mere pst – Pärnu mnt (xxx) - Camera 2“ salvestuselt kell 03.26-03.30 nähtub Viru ringilt Mere pst poole kõnni- ja sõidutee. Kell 03.26 on näha M Ki liikumas temale järgnevate isikute eest. Maris Õunapuu jookseb eespool, üritab vahepeal takistada Mauris Õunapuud, kuid see ei õnnestu. Mauris Õunapuu võtab valget värvi triiksärgi seljast ning on näha tätoveeringud ülakehal. Mere pst-l asuva bussipeatuse juures keset sõiduteed jõuab Mauris Õunapuu M Kile järele ning nende vahel läheb kakluseks, mille käigus üritab M K Mauris Õunapuud vöökohast kinni hoida, kuid kukub ise maha ja Mauris Õunapuu lööb teda korduvalt kätega. Juures on ka Maris Õunapuu, kes samuti M Ki käega lööb, hiljem teeb M Ki pihta ka jalalööke. Nende juurde liiguvad ka M K ja meesterahvas, M K sekkub ning tirib Maris Õunapuu Mst Kist eemale. Naisterahvad jäävad omavahel suhtlema. M K saab korraks püsti ja Mauris Õunapuu kukub maha. M K jookseb Mauris Õunapuu eest mööda sõiduteed ära, Mauris Õunapuu veidi järgneb ja siis pöördub ümber tagasi bussipeatuse juurde, kus on naisterahvad. Kell 03.27 läheb bussipeatuses Maris Õunapuu ja M Ki vahel kakluseks ja üks vehib korduvalt kätega teise suunas, kuna aga tegevus toimub kaamera vaateväljast kaugel, bussipeatuse paviljonis, ei ole täpselt aru saada kes mida teeb, kuid sinna sekkub Mauris Õunapuu. Edasi kaovad isikud paviljoni taha ning tegevust ei ole näha. Samal hetkel liigub paviljoni poole tagasi M K, keda nähes liigub Mauris Õunapuu ründaval sammul tema poole. Koos liiguvad veidi eemale kõnniteele ja jäävad suhtlema. Kell 03.29 lööb Mauris Õunapuu M Ki pikali maha, kes jääb pikali. Mauris Õunapuu liigub tagasi Viru ringi poole ja paneb valget värvi särgi uuesti selga. 03.10.2021 linnakaamera „Tallinn/Kesklinn/Mere pst – Pärnu mnt (xxx) - Camera 1“ salvestuselt kell 03.30-03.32 nähtub osaliselt Viru ring ning kõnnitee, kus ääres peatuvad taksod. On näha Mauris Õunapuud kõnniteel liikumas ja valget värvi särki selga panemas. Temaga koos on tumedas riietuses kiila peaga meesterahvas. Tänaval on näha ka Maris Õunapuu, kes Mauris Õunapuu ja teise meesterahva takso peale saadab ja takso lahkub. Maris Õunapuu liigub tagasi baari poole. Xxxbaari juhataja K P poolt politseile edastatud kaardimakse tšekkidest tehtud piltide (tl 12, 14) kohaselt ostis Mauris Õunapuu Xxx baarist 03.10.2021 kell 02.57 erinevaid jooke. Kannatanu M Ki 04.10.2021 antud ütluste (tl 17-18) kohaselt 03.10.2021 kella 03.10-03.15 paiku väljusid koos abikaasa M Kiga xxx asuvast xxx, tahtsid minna koju ja tellida taksot. Möödusid Xxxbaari eest ning nägid kuidas üks mees seltskonnast tõstis naisterahva vastu kätt, oli konflikt, mis eskaleerus, kuid mees ei jõudnud naist lüüa. Tema abikaasa M võttis mobiiltelefoni ja pani filmima, et olukorda jäädvustada ning küsis, miks kätt tõstetakse naise vastu. Nende jaoks võõras naisterahvas (umbes 38-40 aastat vana, 170 cm pikk, keskmise kehaehitusega, tumedate juustega, tumedate raamidega kandiliste prillidega, seljas kleit, palitu) hakkas kohe karjuma „kas te filmite?“. Kohe jooksis naisterahvas nende suunas, proovis Mlt mobiiltelefoni ära võtta ja tõukas teda. Naisterahvaga koos tuli nende juurde võõras kiilapäine heledas triiksärgis meesterahvas (35-40 aastane, 175-180 cm pikk), kes kohe, väga ootamatult ründas Mt, keda lõi mitu korda nii käte kui jalgadega pea ja kehapiirkonda. Lööke oli palju ja peksmine intensiivne, M püüdis end kaitsta, kui mõlemad kukkusid asfalti peale ja ründaja mobiiltelefon kukkus maha. Kannatanu võttis telefoni enda kätte, kui tema juurde tuli võõras 6 vanem meesterahvas, kes küsis, miks ta võttis võõra telefoni. Kannatanu vastas, et see on lööja oma ja palus, et midagi tehtaks. Vanem meesterahvas vastas, et lööja on tema poeg ning ei teinud midagi. Kaklus läks edasi ja M ning ründaja kaklesid juba Viru ringi juures tee peal. Lööja rebis särgi seljast ning ta ülakeha oli tätoveeritud. Kannatanu istus pingi peal, tahtis telefoni tagasi anda, et olukorda lõpetada, kuid ootamatult prillidega naisterahvas ründas teda, lõi mitu korda rusikatega näo ja pea piirkonda, tunnistaja tundis füüsilist valu. Tema abikaasa M üritas ära joosta, kuid kui nägi, et naisterahvas peksab kannatanut, jooksis tema suunas. Siis hakkas ründaja uuesti Mt lööma, jalgadega keha ja pea piirkonda, lööke oli palju. Samal ajal karjus lööja eesti keeles „ma tapan sind ära!“. Kannatanu pani käed ette, et kaitsta oma nägu ja pead, kui naisterahvas lõi teda edasi rusikatega näo ja pea piirkonda. Samuti haaras naisterahvas kannatanul juustest ja tiris kõvasti, kannatanu tundis valu. Löömise käigus rebis naisterahvas kannatanult ära ka kõrvarõngad, milledest ühe leidis kannatanu üles, teist mitte. Kannatanu ei mäleta, kas lõi vastu. Järgmisena mäletab, et abikaasa lamas tema kõrval asfalti peal, ta oigas ja kõik kohad olid verd täis. Keegi kutsus kohale ka kiirabi ja politsei, selleks ajaks kui politsei jõudis, oli lööja ja tema seltskond ära läinud. Kiirabiga toodi neid ITKH-sse ja kuna ülekuulamise päeval tundis M K end halvasti, kutsuti talle kiirabi ja viidi PERHi. Kannatanu M Ki 05.10.2021 kaugülekuulamise protokolli (tl 37-39) kohaselt 03.10.2021 kella 03.00 paiku väljusid abikaasa M Kiga xxx, mis asub Viru väravate ja Viru ringi juures, et suunduda koju. Liikusid Viru väljaku suunas, et taksot võtta, möödusid Xxxbaarist ja nägid, kuidas üks nende jaoks võõras meesterahvas tülitses nende jaoks võõra naisterahvaga. Oli näha, et nende vahel oli füüsiline konflikt, otsest löömist vist ei näinud. Kuna olukord oli ebameeldiv, ütles kannatanu mööda minnes pigem sõbralikus toonis meesterahvale ilma täpset sõnastust mäletamata, et ei ole viisakas mehel niimoodi käituda naisterahva suhtes. Kannatanule meenutas nende tegevus lähisuhte vägivalda, mis on vale ning samal ajal võttis mobiiltelefoni ja pani filmima. Siis hakkas naisterahvas, kellega ebaviisakalt käituti karjuma „nad filmivad“. Seepeale liikus sama naisterahvas (35-40 aastane, u 170 cm pikk, keskmise kehaehitusega, tumedate juustega, tumedate kandiliste raamidega prillidega, tumedas riietuses) tema suunas. Tülis osalenud meesterahvas oli 35-40 aastane, 175-180 cm pikk, sale, heledajuukseline, siilisoenguga, seljas hele triiksärk, heledad püksid, pruunid kingad ning ta tuli naisterahva järel. Nad tulid kiirelt ja ootamatult, naisterahvas tahtis kannatanu käest telefoni ära võtta, kuid tal see ei õnnestunud. Samal ajal hakkas meesterahvas kannatanut rusikatega pea piirkonda peksma, lööke oli mitu, kui palju täpselt ei tea aga ta tundis füüsilist valu. Kannatanu proovis end kaitsta ja teda samal ajal maha rahustada, pani mitmel korral oma käed meesterahva rusikate peale ja ütles „rahune maha“, kuid meesterahvas ei peatunud ja lõi kannatanut mitmel korral jalaga keha piirkonda. Rünnaku ajal rebis meesterahvas särgi seljast ja oli näha, et ta ülakeha oli tätoveeritud, kuid ei märganud, mis tätoveering täpselt. Nad mõlemad kukkusid pikali, rüselesid ja ta abikaasa karju talle, et „ära hakka vastu, jookse minema“. Kannatanu sai püsti, proovis ära joosta ja jõudis natuke eemale kui nägi, et prillidega naisterahvas lõi tema abikaasat kätega pea piirkonda. Kannatanu jooksis tagasi oma abikaasa juurde ja proovis nende vahele minna, et takistada löömist. Kannatanu ise kedagi ei rünnanud ega löönud. Samal ajal ründas meesterahvas uuesti kannatanut selja tagant ja karjus korduvalt „sa ei tea, kes ma olen, tapan sind ära“. Meesterahvas hakkas teda peksma, kannatanu kaotas teadvuse ja järgmine hetk, mida mäletab on, kui teda kiirabi autosse tõsteti. Kiirabiga toodi ta ITKH-sse, kust ta hiljem koju lasti. Järgneval päeval tundis end jätkuvalt halvasti, olid tugevad pearinglused, tasakaaluhäired, valu ja korduv oksendamine, mille peale kutsus kiirabi ja ta viidi PERHi. Arstid tuvastasid kannatanul palju vigastusi – silmapiirkonnas luude kobarmurd, purunenud roided ja verevalumeid. 08.10.2021 äratundmiseks esitamise protokolli (tl 68-70) kohaselt tundis kannatanu M K teda 03.10.2021 Xxxbaari ees rünnanud meesterahvana ära Mauris Õunapuu, isiku tundis ära näo järgi, kuna jäi hästi meelde. 08.10.2021 äratundmiseks esitamise protokolli (tl 117-119) kohaselt kannatanu M K ei tundnud fototabelist kedagi ära. 7 Tunnistaja K Ki (K) ülekuulamise protokolli (tl 88-89) kohaselt 03.10.2021 öösel ajavahemikul 03.30-03.40 kõndis mööda Viru tänavat ja pööras Hesburgeri juures Mere pst suunas. Märkas, et Xxxbaarist läks kiiresti mööda tema jaoks võõras palja ülakehaga meesterahvas, kelle seljal oli suur tätoveering, samuti vist käte piirkonnas. Meesterahvas oli umbes 30aastane, 180 cm pikk, sportliku kehaehitusega, lühikeste heledate juustega. Meesterahvas liikus Mere pst ühistranspordipeatuse suunas. Järgmisena nägi, kuidas tätoveeringutega meesterahvas lõi mitu korda rusikate ja jalgadega teist tunnistaja jaoks võõrast meesterahvast, kes kukkus pikali. Pärast mida lõi tätoveeringuga meesterahvas maas lamavat meesterahvast särgiga näopiirkonda, lööke oli palju. Mõne aja pärast tõusis maas olev meesterahvas püsti, jooksis tunnistaja suunas ütles tunnistajale eesti keeles „tule appi“, tema järgi jooksis tätoveeringuga meesterahvas. Siis tätoveeringuga mees peatus ja hakkas tagasi minema, sama moodi tegi teine meesterahvas, mõlemad läksid kiriku suunas. Samal ajal hakkasid kaklema kaks tunnistaja jaoks võõrast naisterahvast, mõlemad olid musta värvi riietuses ja musta värvi juustega. Kes alustas, tunnistaja ei näinud, nägi, et kaklesid omavahel ja haarasid üksteist juustest, tirisid. Väga detailselt tunnistaja kaklust ei oska kirjeldada. Järgmisel hetkel nägi, et meesterahvas, keda peksti ja tätoveeringuga meesterahvas seisid ja suhtlesid omavahel. Ühel momendil oli mees, keda peksti uuesti pikali maas ja tätoveeringuga mees lõi teda mitu korda jalaga selja piirkonda. Mõne aja pärast tätoveeringuga mees lõpetas peksmise ja liikus xxx suunas, kus suhtles ühe mehe ja naisega ning mõne aja pärast liikus Hesburgeri suunas. Samal ajal tuli politsei, tunnistaja ütles politseile, mida näinud oli ja, et lööja liikus xxx suunas. Juhtunu häiris tunnistajat väga, kuna tätoveeringuga mees oli agressiivne ja ohtlik. Tema politseid ei kutsunud. Tunnistaja L R Gi ülekuulamise protokolli (tl 90-92) kohaselt 03.10.2021 öösel viibis baaris, mis asub Xxx Xxxist üle tee ja kella 03.15-03.30 vahel märkas, et Xxx Xxxi toimus kaklus, kuidas see algas, ei näinud. Üks tunnistaja jaoks võõras naisterahvas (35-40 aastane, tumedate juustega, tumedates riietes) tiris teist tunnistaja jaoks võõrast naist juustest ja peksis teda kätega, ei oska öelda, kas lahtise käega või rusikaga. Samal ajal viibisid naiste juures tunnistaja jaoks kaks võõrast meesterahvast, kelledest üks (pikka kasvu, tugeva kehaehitusega, palja ülakehaga, suure tätoveeringuga) hakkas teist rusikaga lööma. Tunnistaja ei näinud kuhu ja kuidas täpselt löödi, kuid kakeldi pikalt. Lõpuks oli mees, keda löödi, pikali maas ja väga verine. Tunnistaja tahtis helistada 112-te, kuid politsei tuli kohale ja lööja koos seltskonnaga kadus ära, kuhu nad läksid, tunnistaja ei näinud. Tal on ka väike videofail, kus on lööjat näha. Tunnistajat juhtunu väga häiris, kuna tätoveeringuga mees oli väga agressiivne ja situatsioon oli ebameeldiv. Tunnistaja M A kaugülekuulamise protokolli (tl 96-99) kohaselt 03.10.2021 kella 03.20 paiku kõndis vanalinnas Mere pst suunas ja pööras Xxx Xxxi juurest Mere pst poole. Klubi kõrval algas kaklus kahe mehe vahel. Üks oli umbes 30 aastane, pikka kasvu, ca 180 cm pikk, sportliku kehaehitusega, jalas beež värvi püksid, tumedad jalanõud, särgi värvi ei mäleta. Teine mees oi üleni tumedat värvi riietuses. Seda kaklust proovis naine peatada, kes oli keskmise pikkusega, seljas musta värvi mantel ja seelik, jalas kontsadega pikad saapad. Mõlemad mehed ja naine liikusid edasi Mere pst suunas, suurem mees ajas lühemat taga, naine karjus samal ajal taga aetavale mehele „lits, libumees“. Mere pst bussipeatuse juurde jõudes võttis suurem mees särgi seljast, ajas lühemat meest kiirel sammul taga ja toimus veel üks kaklusmoment. Samal ajal läks mustas mantlis naine bussipeatuses istuvale naisele kätega kallale, lõi käega. Rohkem tunnistaja olukorda ei näinud, oli kõigest möödakäija ning kõndis edasi, kui politsei oli välja kutsutud. Süüdistatava Mauris Õunapuu kahtlustatavana ülekuulamise protokolli (tl 105-106) kohaselt täpselt kahtlustuses toodu osas oma süüd ei tunnista. Detailselt ta ei mäleta, mis sel õhtul toimus. Mäletab, et see meesterahvas filmis teda ja Marist täiesti alusetult, süüdistatav ütles meesterahvale „mida sa teed, lõpeta ära see“. Meesterahvas ei lõpetanud filmimist. Mäletab, et liikus meesterahva poole, neil oli mingi kähmlus, kuid ei usu, et meesterahvas tema käest nii tugevaid lööke sai. Kähmluse kestel meesterahvas koguaeg taganes, eemaldus Mere pst poole ja süüdistatav läks tagasi Xxx baari juurde. Järgmisena mäletab, kuidas see meesterahvas jooksis Viru ringi poolt tema poole ja lõi süüdistatavat ühe korra lõua vasakule piirkonda, mis 8 tal järgmisel päeval tekitas valu. Mäletab, et selle peale läks endast välja, ei mäleta kuhu täpselt meesterahvast lõi, teda löödi ka vastu ja kaklus kestis umbes paar minutit. Mäletab, et see meesterahvas oli pikali maas ja pärast seda läks süüdistatav takso peale ja sõitis sealt minema. Ei mäleta, et ta õde oleks seda meesterahvast löönud. Süüdistatav oli sel õhtul alkoholi tarvitanud ja oli purjus. Süüdistatava Maris Õunapuu kahtlustavana ülekuulamise protokolli (tl 112-113) kohaselt on ta nõus sellega, et ta lõi M Ki, kuid mitte sellega, et ta lõi M Ki. Selgitas, et 03.10.2021 öösel viibis koos venna Mauris Õunapuu ja sõpradega Xxxbaaris, olid väljas ja suhtlesid, tegid vennaga nalja ja maadlesid. Ühel hetkel märkasid, et paari meetri kaugusel viibis nende jaoks võõras paar, mees ja naine, kes neid filmisid. Ei tea, miks nad seda tegid. Kuna see temale ja Maurisele ei meeldinud, hakkasid paari poole liikuma ja küsima, miks nad filmivad ja las kustutavad ära. Paar ei vastanud neile midagi ja meesterahvas pani kohe rusikad püsti ja hakkas rusikatega vehklema, Mauris läks meesterahva juurde ja nende vahel toimus kaklus. Kuna kõik käis kiiresti ei oska ta kõike detailselt kirjeldada. Mäletab, et meesterahvas oli pikali, süüdistatav küsis, kas ta saab aru, et filmida ei tohi, meesterahvas tõusis püsti ja läks eemale, süüdistatav arvas, et konflikt lõppes. Meesterahvas tuli aga ise tagasi, rusikad püsti, hakkas rusikatega vehkima, käitumine oli agressiivne ja ta ise provotseeris neid. Meesterahvas uuesti kakles Maurisega, siis meesterahvas jooksis jälle ära. Süüdistatav ei saanud aru, miks ta ära jooksis ja ise tagasi tuli rusikatega vehkides, konflikti provotseerides. Süüdistatav mäletab, et pingi peal istus tema jaoks võõras naisterahvas, kes hakkas rääkima, et süüdistatava mehe telefon on tema käes, süüdistatav vastas, et tegemist on ta veennaga ja palus telefoni anda, kuid naisterahvas seda ei teinud ja esimesena lõi süüdistatavat vastu paremat silma. Süüdistatav loomulikult vastas talle ja hakkas samuti teda lööma, tirisid üksteist juustest ja rüselesid. Mõne aja pärast lõppes kõik ära ja nad läksid ära. Kahetseb, et nii juhtus. Kannatanu M Ki 03.10.2021 läbivaatuse protokollist ja sellele lisatud fototabelist (tl 42-47) nähtub, et kuriteojälgedena tuvastati vasaku ja parema silma kohal muhk ning näol ja kätel veretaolise vedeliku jäljed. 03.01.2021 kiirabikaardi kohaselt diagnoositi pea pindmised hulgivigastused, silmalau ja silmaümbruse lahtine haav, roidemurd, muu ja täpsustamata kõhuvalu ning konkussioon. ITKH epikriisi nr XXX (tl 59-61) kohaselt oli lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks silmalau ja silmaümbruse lahtine haav ehk vasaku kulmukaare peal 2 cm pikkune haav ning roidemurd, samuti otsmikul kaks hematoomi. PERHi 04.10.2021 patsiendikaardi (tl 65-66) kohaselt diagnoositi kolju-ja näoluude hulgimurrud, millega kaasus iiveldus ja oksendamine ning välispõhjusena on toodud konkussioon. Tuvastati näokolju murrud vasakul – sarnaluu kaare, orbita ülemise ja lateraalse seina ja maksillaarsiinuse eesmise seina nihketa murd. Põhja-Eesti kohtuarstliku ekspertiisiosakonna kohtuarst-ekspert A A kirja (tl 67) kohaselt on M Kil näokoljuluude murrud – vasaku silmakoopa ülemise ja külgmise seina murrud, vasaku sarnaluu ja vasaku ülalõualuu murrud. Lisaks esineb põrutushaav vasaku kulmukaare all ning nahaalused verevalumid näol, samuti on diagnoositud roidemurd. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud ja paranemine kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Edasi peab kohus vajalikuks peatuda kokkuvõtvalt Mauris Õunapuu kaitsja etteheidetel kriminaaltoimikus leiduvate tõendite kohta. Kaitsja leidis, et kriminaaltoimikus leiduvate politseiametnike ettekannete sisu (tl 1, 13) on vastuolus süüdistusega. Kohus peab vajalikuks märkida, et politseiametnike ettekanded ei ole üldjuhul tõenditeks, kuivõrd politseiametnikud esitavad vahetule ülemusele esialgselt kogutud informatsiooni kokkuvõtted sündmuse ja tõendite kogumise kulgemise kohta, kuid ettekannete puhul ei ole tegemist politseiametnike ütlustega, s.t politseiametnikud ei ole vahetult kogenud sündmust, seda näinud või kuulnud, vaid on suhelnud tunnistajate ja kannatanutega ning kogunud tõendeid. Seega ei ole politseiametnikud ka tõendiallikad kui nad ei ole sündmust vahetult tajunud ning tõendiks ei ole ka nende koostatud ettekanded esialgselt kogutud 9 informatsiooni kohta. Ettekannete puhul on üldjuhul tegemist politsei sisemisest töökorraldusest tulenevate dokumentide koostamisega ja nendest on vaid jälgitav esialgne informatsiooni kogumine ja tõendite kogumise käik. Ettekanded lisatakse küll kriminaaltoimikule, et oleks näha tõendite kogumise käik, kuid kohus neid tõendina ei arvesta, kuivõrd ettekandes leiduv informatsioon on saadud kolmandatelt isikutelt. Kaitsja etteheide tl 3 asuva vaatlusprotokolli osas jääb kohtule arusaamatuks. Vaatlusprotokolli on märgitud helistaja antud informatsioon selle kohta, mida ta vahetult tajus sündmuskohast mööda sõites, s.t isik sõitis sündmuskohast mööda ja nägi sündmusest üksikut fragmenti. Seega ei saanud ta tajuda ega jälgida kogu sündmust, vaid nägi seda, mis talle silma hakkas, kuid ta ei saanud anda edasi informatsiooni kõigi tema märgatud isikute rolli kohta sündmuses. Kohtu arvates on tegemist sündmusest teatamisega, mis oli politseile põhjuseks minna sündmuskohale. Samas ei ole kõne sisul ja üksikasjadel mingit tähtsust, kuivõrd helistajat ennast tõendamiseseme asjaolude osas üle kuulatud ei ole. Mis puudutab kaitsja etteheiteid videosalvestiste kvaliteedi või videosalvestistelt nähtu kohta siis kohus hindab tõendeid kogumis ja kaitsja nägemus videost on ilmselgelt tingitud kaitsja positsioonist menetluses. Kui küsimus on salvestise kvaliteedis, siis saab seda salvestist kasutada niivõrd, kuivõrd see on vaadatav ja kohus midagi salvestisele lisada ei saa nagu ei saa kohus salvestist ka parandada. Tõend on esitatud sellisena ja sellisena saabki teda arvestada. Kohtul menetluses ühtegi positsiooni ei ole ja kohtu jaoks ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus teeb omad järeldused videosalvestiste kohta iseseisvalt. Kaitsja on leidnud ka seda, et M Ki esitatud süüteoteatele on alla kirjutanud M K, mistõttu ei ole M K süüteoteadet esitanud (tl 35-36). Kohus nõustub etteheitega, kuid peab vajalikuks märkida, et tõendiks on eelkõige kannatanu ütlused, mitte süüteoteade ning kohus arvestab tõendina vaid kannatanute ütlustega, mitte nende või ühe kannatanu esitatud süüteoteatega. Seejuures sisaldab süüteoteade vaid kokkuvõtvat teavet sündmuse ja kannatanu kohta ning süüteoteade ei saa isiku ülekuulamist nii või teisiti asendada. Ülejäänud etteheited puudutavad juba esitatud tsiviilhagi ning nende kohta esitab kohus oma seisukoha allpool vastavas otsuse osas. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritud süüteokoosseisu peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. Korrakaitseseaduse § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Kohus leiab, et kuna sündmus leidis aset Tallinnas xxx Xxxbaar ees ja Viru ringi juures tänaval kõnni- ning sõiduteel, kus viibis kümneid jalakäijaid ning sõidukeid, s.o hulganisti asjassepuutumatuid isikuid, m.h lähedal asuvas baaris viibiv kõrvaline isik L R G, samuti kõrvalised isikud K K ja M A ning tuvastamata kõrvaline isik teatas sündmusest Häirekeskusele just seetõttu, et sõiduteel kaklevad mehed ja naised, siis on tegemist avaliku kohaga korrakaitseseaduse § 54 mõttes. KorS § 55 lg 1 p 1 kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tuvastatud, et häiritud olid vähemalt kaks asjassepuutumatut isikut ning kolmas teatas sündmusest politseisse, mis viitab sellele, et ka helistaja oli sündmusest häiritud.
§-ga 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka individuaalseid õigushüvesid. Avaliku korra raske rikkumise üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (
Selle tunnuse all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustikus kehtestatud ähvardamise (
) või kehalise väärkohtlemise (
Mõlema nimetatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud avaliku korra rikkumine süüdistatava Mauris Õunapuu poolt, mis seisnes selles, et süüdistatav lõi kannatanut M Ki mitmetel kordadel rusikaga näo- ja peapiirkonda, jalaga vastu ülakeha, samuti lõi maas lamavat kannatanut M Ki 10 valimatult käte ja jalgadega üle keha ning lõpuks rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu maha kukkus ja teadvusetult lamama jäi. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, millised nõudsid oma iseloomu tõttu ka esmaabi. Antud juhul ei olnud seega lihtsalt tegemist avaliku korra rikkumisega, vaid see rikkumine pandi toime vägivalla kasutamisega. Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav n.t löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-150-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda lõi, tundis ta füüsilist valu ning lõpuks kaotaks ka mõneks ajaks teadvuse. Kannatanu läbivaatuse, epikriisi ning patsiendikaardi kohaselt olid tuvastatud silmalau ja silmaümbruse u 1 cm pikkune lahtine haav, roidemurd, otsmikul kaks hematoomi ning kolju-ja näoluude hulgimurrud. Vaadates kannatanu M Ki läbivaatuse protokolli ja selle juurde lisatud fotosid ning epikriisis ja patsiendikaardis kirjeldatud vigastusi, siis puudub kohtul alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kuigi kannatanu oli alkoholijoobes ja sellest tingitult võis suurema valu tundmine olla pärsitud, ei muuda see tervisekahjustuse olemasolu olematuks, samuti ei saa seetõttu ka väita, et kannatanu valu üldse ei tundnud. Tervisekahjustuste olemasolu juba viitab kohtu arvates sellele, et valu tundmine oli vältimatu. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav Mauris Õunapuu tekitas omapoolse kehalise väärkohtlemisega, s.o M Ki korduvalt rusikaga näo- ja peapiirkonda ning jalgade ja kätega keha piirkonda lüües nii füüsilist valu kui ka tervisekahjustuse. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu kahe koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o valu tekitav kehaline väärkohtlemine ja teise inimese tervise kahjustamine. Eeltooduga on tuvastatud nii see, et tegemist oli avaliku kohaga, kui see, et süüdistatav pani toime avaliku korra rikkumise ning seda vägivalda kasutades. Kuna süüdistatavale inkrimineeritud käitumine läks vastuollu KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud keeldudega, s.o keeluga avalikus kohas teist isikut lüüa, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt ja teist isikut hirmutada või ähvardada, millega rikuti ka keeldu käituda avalikus kohas teist isikut häirival viisil ja nende keeldude rikkumisega kaasnes ka vägivalla kasutamine mitme isiku suhtes, on tuvastamist leidnud
Järgmisena peab kohus hindama süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, kannatanute ja tunnistajate, osaliselt ka süüdistatava ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani vägivallateo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava selgituste kohaselt filmis kannatanu teda ja tema õde täiesti alusetult, nõudis filmimise lõpetamist ja kui seda ei tehtud, läks tal kannatanuga kähmluseks. Kohus aga leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvate tõenditega on selge, et tegemist ei olnud vaid kähmlusega, vaid süüdistatav lõi kannatanut mitmeid kordi ja pikema aja jooksul, sh kannatanu taganemisel järgnes talle väga sihikindlalt ja agressiivsel sammul. Lõpuks lõi süüdistatav kannatanut nii tugevalt peapiirkonda, et viimane kukkus ja kaotas teadvuse. Samuti puuduvad kriminaaltoimikus tõendid selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavat või tema õde kuidagi rünnanud või solvanud. Süüdistatavate ja kannatanute ütlustest on selgunud, et kannatanu M K kommenteeris Mauris ja Maris Õunapuu vahelist konflikti ning soovis seda filmida, mis viimaseid ärritas ning süüdistatav otsustas kasutada kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatava ärritus ja koheselt agressiivne suhtumine nähtub ka kriminaalasja materjalide juures olevalt 11 videosalvestuselt M Ki telefonist ning tunnistajate ütlustest, kes kuulsid erinevaid ähvardusi kannatanu M Ki suunas. Seejuures oli ta üheselt teadlik sellest, et baar asus otse tänaval kõnnitee ääres, s.t ta sai aru sellest, et ta viibib avalikus kohas ja paljude asjassepuutumatute isikute juuresolekul ja nägemisulatuses. Samuti nähtub linnakaamera salvestustest, et süüdistatav oli mitmel korral ka sõiduteel, mille tulemusel häiris liiklust. Selline objektiivne käitumine näitab vägivalla kasutamise osas süüdistatava eesmärgipärast käitumist, s.t kasutas vägivalda kannatanu suhtes kavatsetult, kuivõrd ta seadis vägivalla kasutamise oma eesmärgiks ja ta ka teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, s.t põhjustab teist inimest näo ja peapiirkonda ning kehasse lüües nii valu kui ka tervisekahjustuse, milliste tagajärgede saabumist ta sündmuskohal ka ilmselgelt tajus. Seejuures lõpetas ta vägivalla alles siis kui kannatanu teadvusetult tänavale lamama jäi. Avaliku korra rikkumise osas on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, sest süüdistatav teadis, et ta viibib tänaval, s.o avalikus kohas, kus on peale tema ka teisi asjassepuutumatuid isikuid ning et tema selline käitumine mõjub ka kõigile teistele tänaval viibivatele isikutele häirivalt ja rikub nende õigusrahu. Süüdistatava käitumisest saab järeldada, et süüdistataval oli sellest täiesti ükskõik, s.t süüdistatav pidas seda võimalikuks ja ka möönis seda. Kohtu hinnangul, arvestades nii kuriteo asjaolusid ning kannatanute ja tunnistajate ütlusi, siis süüdistatav sai teo toimepanemise ajal aru, mida ta teeb ning sai aru ka sellest, et tema selline tegevus ei ole lubatud ja häirib kõrvalisi isikuid. Kaitsja küll leidis, et Mauris Õunapuu oli hädakaitseseisundis ja tegutses ründe tõrjumise eesmärgil, kuid kohtu arvates kriminaalasjas kogutud tõendid seda versiooni ei kinnita. Üheselt on tuvastatud, et kannatanu M K filmis süüdistatavaid, pidades Maris Õunapuu käitumist lähisuhtevägivallaks, eksides selles, et süüdistatavad on õde ja vend, kes ilmselt suhtlesid neile omasel viisil. Seejuures on kuulda, et see filmimine ei meeldinud kummalegi süüdistatavale ning Maris Õunapuu püüdis kannatanu M Kilt telefoni ära võtta, kuid M K ei andnud oma telefoni ära. Videosalvestiselt on näha sedagi, et sellele reageeris Mauris Õunapuu, kes lähenes kannatanule M K, kes taganes ning võttis sisse kaitsepoosi, et end ründaja vastu kaitsta ning kui Mauris Õunapuu sellele vaatamata veelgi lähenes, lükkas M Õunapuud endast eemale. Selline M Ki käitumine näitab seda, et ta pidas rünnakut enda vastu võimalikuks ja püüdis seda vältida kõigepealt näidates oma poosiga, et ta on valmis ennast kaitsma ja seejärel ründajat endast eemale lükates, et rünnet ära hoida. Seega ründajaks oli Mauris Õunapuu ja hädakaitses oli M K, kes püüdis algselt vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet ja seejärel juba vahetut õigusvastast rünnet enda vastu tõrjuda. Edasine sündmuste käik näitab sedagi, et M K püüdis tõrjuda ka Maris Õunapuu õigusvastast rünnet oma abikaasa vastu, kuid lõpptulemuseks on see, et M Kile põhjustati näokolju murrud, roiete murrud ja lahtine haav. Arvestades eelmärgitud asjaolusid leiab kohus, et kaitsja väited Mauris Õunapuu hädakaitseseisundi kohta tuleb jätta tähelepanuta. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Mauris Õunapuu pani toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o
Maris Õunapuu Eelpool refereeritud tõendid, s.o Häirekeskuse kõne (tl 3) ja asitõendite vaatlusprotokoll (tl 511) ja vaadeldud linnakaamerate salvestused, Xxxbaari turvakaamera salvestus ja mobiiltelefoniga filmitud salvestus ning tunnistajate K (tl 88-89), G (tl 90-92), A (tl 96-99) ning kannatanute M K (tl 37-39) ja M K (17-18) ütlused tõendavad 03.10.2021 kella 03.17-03.29 paiku Maris Õunapuu viibimist xxx asuva Xxxbaari ees ja tema tegevust seal lähedal piirkonnas, sh kannatanute M K ja M K vastu kasutatud füüsilist vägivalda. Samuti süüdistatava Mauris Õunapuu ütlused (tl 105-106) ning süüdistatav Maris Õunapuu kahtlustatavana antud ütlustes (tl 112-113) kinnitab, et viibis 03.10.2021 Xxxbaaris, mille ees toimus kaklus ning tunnistab M Ki löömist, kuid M Ki löömist mitte. 12 Kannatanu M Ki 03.10.2021 läbivaatuse protokollist ja sellele lisatud fototabelist (tl 22-27) nähtub, et kuriteojälgedena tuvastati kriimustus otsmikul, paremal pool oimukohal muhk, paremal põsel kriimustus ning alahuulel marrastus. Kiirabikaardi (tl 31) kohaselt diagnoositi pea pindmised hulgivigastused, objektiivselt esinevad kaks nahaalust hematoomi otsmikul ja kukla peal, kaasuva haigusena diagnoositi konkussioon. M Ki AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorsest epikriisist (tl 19) nähtub diagnoosina pea pindmised hulgivigastused, samuti tuvastati etanooli sisaldus veres. Kannatanu M Kile tekitatud tervisekahjustusi kinnitavad läbivaatuse protokollist ja sellele lisatud fototabel (tl 42-47), ITKH epikriis nr XXX (tl 59-61) ning PERHi 04.10.2021 patsiendikaart (tl 65-66), kus lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks silmalau ja silmaümbruse u 1 cm pikkune lahtine haav ning roidemurd, samuti otsmikul kaks hematoomi. 08.10.2021 äratundmiseks esitamise protokolli (tl 80-82) kohaselt on fotol nr 3 kujutatud naisterahvas kannatanu M Ki jaoks kõige sarnasem naisterahvale, kes 03.10.2021 Xxxbaari ees tuli kannatanule kallale, lüües teda mitu korda näo ja pea piirkonda, tiris juustest. Kannatanu tundis ta ära näo järgi. Fotol 3 oli L T. 08.10.2021 äratundmiseks esitamise protokolli (tl 8385) kohaselt on kannatanu M Ki sõnul fotol 1 kujutatud naisterahvas, kes 03.10.2021 kella 03.15. paiku Xxxbaari juures tuli M Kile kallale, lüües teda mitu korda kätega pea piirkonda. Kannatanu tundis naisterahva ära näo järgi. Fotol 1 oli kujutatud L T. Tunnistajana on üle kuulatud L T, kes oma ütlustes (tl 86-87) selgitas, et viibis 02.10.201 õhtul xxx, mis asub Lasnamäel ning 03.10.2021 öösel kella 00.30 paiku läks koju, mis asub xxx ning viibis hommikuni kodus. Mauris Õunapuu on tema sõber, kes elab xxx. Tunnistaja teab, et 02.10.03.10.2021 viibis Mauris Õunapuu Eestis, kuna nad suhtlesid telefoni teel, kuid nad ei kohtunud. Viimati nägi tunnistaja Mauris Õunapuud 2021 aastal. Tunnistajale näidati fotot naisterahvast, kes osales konfliktis 03.10.2021 Xxxbaari ees ning tunnistaja tundis naisterahvas ära Mauris Õunapuu õe Maris Õunapuu. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritud süüteokoosseisu peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. Korrakaitseseaduse § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Kohus leiab, et kuna sündmus leidis aset Tallinnas xxx Xxx baar ees ja Viru ringi juures tänaval kõnni- ning sõiduteel, kus viibis kümneid jalakäijaid ning sõidukeid, s.o hulganisti asjassepuutumatuid isikuid, m.h lähedal asuvas baaris viibiv kõrvaline isik L R G, samuti kõrvalised isikud K K ja M A ning tuvastamata kõrvaline isik teatas sündmusest Häirekeskusele just seetõttu, et sõiduteel kaklevad mehed ja naised, siis on tegemist avaliku kohaga korrakaitseseaduse § 54 mõttes. KorS § 55 lg 1 p 1 kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tuvastatud, et häiritud olid vähemalt kaks asjassepuutumatut isikut.
§-ga 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka individuaalseid õigushüvesid. Avaliku korra raske rikkumise üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (
Selle tunnuse all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustikus kehtestatud ähvardamise (
) või kehalise väärkohtlemise (
Mõlema nimetatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud avaliku korra rikkumine süüdistatava Maris Õunapuu poolt, mis seisnes selles, et süüdistatav lõi maas lamavat kannatanut M Ki koos Mauris Kiga valimatult käte ja jalgadega üle keha ning kannatanut M Kil haaras juustest ja tõmbas tugevalt, samuti lõi M Ki korduvalt rusikaga näkku. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanutele füüsilist valu ja tervisekahjustusi, millised nõudsid M Ki puhul oma 13 iseloomu tõttu ka esmaabi. Antud juhul ei olnud seega lihtsalt tegemist avaliku korra rikkumisega, vaid see rikkumine pandi toime vägivalla kasutamisega. Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav n.t löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-150-13 p 12). Kannatanu M Ki ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda juustest tiris ja näkku lõi, tundis ta valu. Kannatanu läbivaatuse protokolli kohaselt olid tuvastatud kriimustus otsmikul, paremal pool oimukohal muhk, paremal põsel kriimustus ning alahuulel marrastus ja ITKH epikriisi kohaselt diagnoositi pea pindmised hulgivigastused. Kannatanu M Ki läbivaatuse, epikriisi ning patsiendikaardi kohaselt olid tuvastatud silmalau ja silmaümbruse u 1 cm pikkune lahtine haav, roidemurd, otsmikul kaks hematoomi ning kolju-ja näoluude hulgimurrud. Vaadates kannatanute M Ki ja M Ki läbivaatuse protokolli ja selle juurde lisatud fotosid ning epikriisis ja patsiendikaardis kirjeldatud vigastusi, siis puudub kohtul alus kahelda kannatanute poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kuigi kannatanud oli alkoholijoobes ja sellest tingitult võis suurema valu tundmine olla pärsitud, ei muuda see tervisekahjustuse olemasolu olematuks, samuti ei saa seetõttu ka väita, et kannatanud valu üldse ei tundnud. Tervisekahjustuste olemasolu juba viitab kohtu arvates sellele, et valu tundmine oli vältimatu. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav Maris Õunapuu tekitas omapoolse kehalise väärkohtlemisega, s.o M Ki jalgade ja kätega keha piirkonda lüües ning M Ki juustest tirides ja näkku lüües, nii füüsilist valu kui ka tervisekahjustuse. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu kahe koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o valu tekitav kehaline väärkohtlemine ja teise inimese tervise kahjustamine. Eeltooduga on tuvastatud nii see, et tegemist oli avaliku kohaga, kui see, et süüdistatav pani toime avaliku korra rikkumise ning seda vägivalda kasutades. Kuna süüdistatavale inkrimineeritud käitumine läks vastuollu KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud keeldudega, s.o keeluga avalikus kohas teist isikut lüüa, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt ja teist isikut hirmutada või ähvardada, millega rikuti ka keeldu käituda avalikus kohas teist isikut häirival viisil ja nende keeldude rikkumisega kaasnes ka vägivalla kasutamine mitme isiku suhtes, on tuvastamist leidnud
Järgmisena peab kohus hindama süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, kannatanute ja tunnistajate, osaliselt ka süüdistatava ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani vägivallateo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava selgituste kohaselt filmisid kannatanud teda ja tema venda, mis neile ei meeldinud ja hakkasid kannatanute poole liikuma, M K tõstis esimesena rusikad ja tema ja Maurise vahel toimus kaklus. Süüdistatav M Ki löömist ei tunnista. Küll aga selgitas, et palus M Kil tema venna telefoni anda, kuid naisterahvas seda ei teinud ja lõi süüdistatavat, mille peale süüdistatav vastas talle, hakkas ka lööma ja naisterahvad tirisid üksteist juustest ja rüselesid. Kohus aga leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvate tõenditega, nii linnakaamerate salvestuste kui tunnistajate ütlustega, on selge, et ka Maris Õunapuu lõi käte ja jalgadega kannatanut M Ki kehapiirkonda, samuti see, et toimus kaklus M Kiga. Kriminaaltoimikus puuduvad tõendid selle kohta, et M K algatas konflikti Maris Õunapuuga teda esimesena lüües, nähtub hoopis, et kannatanu eesmärk oli telefoni tagastamine ja konflikti lõpetamine. Juhul, kui Maris Õunapuu soovis venna telefoni tagastamist, puudus M Kil igasugune põhjus Maris Õunapuud lüüa. Küll 14 võis Maris Õunapuu leida M Ki löömise põhjusena M Ki poolt telefoni loovutamisest keeldumise, et venna telefon vägivalda kasutades kätte saada. Samuti puuduvad kriminaaltoimikus tõendid selle kohta, et kannatanu M K oleks süüdistatavat või tema õde kuidagi rünnanud või solvanud. Süüdistatavate ja kannatanute ütlustest on selgunud, et kannatanu M K kommenteeris Mauris ja Maris Õunapuu vahelist konflikti ning soovis seda filmida, näidates sellega seda, et selline käitumine, mida M K pidas lähisuhtevägivallaks, on taunitav, mis viimaseid ärritas ning süüdistatav otsustas kasutada kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatavate ärritus ja koheselt agressiivne suhtumine nähtub ka kriminaalasja materjalide juures olevalt videosalvestuselt M Ki telefonist ning tunnistaja ütlustest, kes kuulis sõimu kannatanu M Ki aadressil. Seejuures oli süüdistatav üheselt teadlik sellest, et baar asus otse tänaval kõnnitee ääres, s.t ta sai aru sellest, et ta viibib avalikus kohas ja paljude asjassepuutumatute isikute juuresolekul ja nägemisulatuses. Selline objektiivne käitumine näitab vägivalla kasutamise osas süüdistatava eesmärgipärast käitumist, s.t kasutas vägivalda kannatanu suhtes kavatsetult, kuivõrd ta seadis vägivalla kasutamise oma eesmärgiks ja ta ka teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, s.t põhjustab teist inimest näo ja peapiirkonda ning kehasse lüües, juukseid tirides nii valu kui ka tervisekahjustuse, milliste tagajärgede saabumist ta sündmuskohal ka ilmselgelt tajus. Kui süüdistatavate eesmärgiks oli, et M K video kustutaks, siis edasine käitumine ei viita enam üldse sellisele soovile, vaid teadlikule vägivallatsemisele avalikus ruumis. Ka pärast Mauris Õunapuu poolt M Ki pikali löömist, mille tagajärjel M K tänavale pikali jäi, ei huvitanud ei Mauris Õunapuud ega ka Maris Õunapuud see videosalvestis ja nad lahkusid sündmuskohalt. Seega ainus eesmärk Mauris Õunapuul ja Maris Õunapuul oli kannatanutele nende koht kätte näidata, tehes seda avalikult ja vägivallaga. Avaliku korra rikkumise osas on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, sest süüdistatav teadis, et ta viibib tänaval, s.o avalikus kohas, kus on peale tema ka teisi asjassepuutumatuid isikuid ning et tema selline käitumine mõjub ka kõigile teistele tänaval viibivatele isikutele häirivalt ja rikub nende õigusrahu. Süüdistatava käitumisest saab järeldada, et süüdistataval oli sellest täiesti ükskõik, s.t süüdistatav pidas seda võimalikuks ja ka möönis seda. Kohtu hinnangul, arvestades nii kuriteo asjaolusid ning kannatanute ja tunnistajate ütlusi, siis süüdistatav sai teo toimepanemise ajal aru, mida ta teeb ning sai aru ka sellest, et tema selline tegevus ei ole lubatud ja häirib kõrvalisi isikuid. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Maris Õunapuu pani toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o
MS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati omandi rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud ning lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1-3 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Vastavalt VÕS § 132 lg 1 sätetele asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise 15 kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kannatanu M Ki esindaja esitatud tsiviilhagi Kohtueelsel menetlusel on kannatanu M Ki esindaja esitanud tsiviilhagi varalise kahju nõude summas 562 eurot ja mittevaralise (moraalse) kahju nõude summas 9000 eurot, mille taotleb välja nõuda Mauris Õunapuult ja Maris Õunapuult solidaarselt. Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja esitatud tsiviilhagi juurde. Tsiviilhagi kohaselt seisneb M Kile tekitatud varaline kahju kehalist aktiivsust mõõtva sõrmuse Oura Ring riknemises, millel on väline tugev kahjustus ehk kriimud külgedel (väärtusega 314 eurot), kingad (väärtusega 49 eurot) ja Denim Dream jope (väärtusega 129 eurot), kokku summas 562 eurot. Kohus nõustub tsiviilhagis tooduga, et sõrmus Oura Ring on kahjustatud ja sellel esinevad vaatluse hetkel kriimustused, millised nähtuvad ka asitõendi vaatlusprotokolli fotodel 6 ja 7 (tl 77-78). Seega on tegemist nähtavate kahjustustega, mis vähendavad asja väärtust. M Ki esitatud avalduse (tl 71-72) kohaselt oli tal sõrmus mingil põhjusel ära tulnud, kui ta maas oli ja teda peksti, võimalik, et keegi astus sellele peale aga M K leidis selle maast. Esmalt võtab kohus seisukoha jope ja jalatsite rikkumisega tekitatud varalise kahju osas. Kohus leiab, et varaline kahju kingade ja jope osas on kohtu hinnangul põhjendamata. Tsiviilhagis ei ole välja toodud, millised on jopele ja kingadele tekitatud kahjustused või vara halvenemine, millest tulenevalt nende väärtus vähenes või vara sootuks hävines. Asitõendi vaatlusprotokolli fotodelt 2 ja 3 (tl 75) ei ole kohtu hinnangul jopel tuvastatavad mitte mingeid kahjustusi, plekke, mis vähendaks jope väärtust ja ei võimaldaks seda eesmärgipäraselt kasutada. M Ki isiku läbivaatuse protokolli fotol 4 (tl 47) on küll jope vasakul varrukal tuvastatav punast värvi määrdumine, kuid kohtu hinnangul ei ole tegemist niivõrd ulatusliku määrdumisega, mille eemaldamine oleks suuri pingutusi nõudev, ei võimaldaks jopet enam kasutada ning selle väärtus oleks vähenenud. Isiku läbivaatusprotokolli juures olevatelt fotodelt (tl 44, 47) saab teha järeldusi, et M Ki teksaspüksid on tõepoolest verega määrdunud, kuid samas varalist nõuet selles osas esitatud ei ole. Seejuures saab neid pükse, nagu ka jopet pesta ja määrdumine peaks olema suurema vaevata eemaldatav. Asitõendi vaatlusprotokolli fotodelt 4, 5 ja 6 on kingadest ühel nähtav üks väike pruuni värvi määrdumine, mida samuti kohus ei pea niivõrd suureks määrdumiseks, mille tulemusel kingade väärtus väheneks. Kohtu arvates on jope määrdumine, mis toimiku materjalide põhjal, s.h vaatlusprotokolliga, ei ole kuidagi tuvastatav, eemaldatav pesemise ja kingade määrdumine eemaldatav puhastamisega ning eelmärgitud esemed ei ole muutunud kasutamiskõlbmatuteks, s.t esemed ei ole hävinud ega vara halvenenud. Üldjuhul tuleb kantavaid riideesemeid aeg-ajalt pesta. Vaadeldud kingad on küll nähtavate 16 kulumisjälgedega, kuid kohtu arvates on tegemist asja tavapärase kulumisega kasutamise tõttu ning see kulumine ei saa olla tingitud tõendamisesemeks olevast sündmusest. Mis puudutab Oura Ring sõrmust, siis sõrmuse puhul on tegemist mitmeotstarbelise esemega, s.o nii aktiivsuse mõõtja kui ka samaaegselt ehtega. Kui aktiivsuse mõõtmise omadus võis olla säilinud, siis ehte mõttes on nähtavad kriimustused ilmselgelt vara halvendavaks asjaoluks, mis põhjustab vara väärtuse, eelkõige kaubandusliku välimuse halvenemise. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kriminaalmenetluses ei ole kogutud ja menetlejale ei ole ka esitatud mingeid tõendeid vaidlusaluse sõrmuse välimuse kohta enne tõendamisesemeks olevat sündmust, s.t ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõrmusele tekitati kahjustused (kriimustused) just süüdistatavate poolt toime pandud kuriteoga või kuriteo toimepanemise käigus. Seejuures on kannatanu M K esitanud avalduse (tl 71) ja kannatanu esindaja tsiviilhagi (tl 125-127), kus on ära näidatud kahjustatud esemete hinnad, kuid menetlejale ei ole esitatud ühtegi ostutekki, maksekorraldust või muud ostudokumenti, mis tõendaks asja soetamist, soetamise aega ja väärtust (või uue samaväärse asja ostuhinda). Avaldusse on lisatud vaid link, mis viib internetilehele www.denimdream.com, mis peaks andma infot jope kohta, kuid väljatrükki sellele lisatud ei ole. Hagi nõude suurust peab tõendama hageja, mitte menetleja, kuivõrd menetleja ülesandeks on süüteomenetluses tõendamisesemeks oleva süüteo asjaolude tõendamine. Seega on kohtu arvates hagis näidatud varalise kahju suurus tõendamata ja samamoodi on tõendamata see, et asjade väärtus halvenes, kui üldse halvenes, süüdistatavate õigusvastase käitumise tulemusena. Esitatud tsiviilhagis on küll märgitud, et sündmused on tõendatud kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, sh videosalvestised, kuid tsiviilhagis on tõendamisesemeks kahju tekkimine ja kahju suurus, mida peab hageja ise tõendama kui kriminaalmenetluses ei ole kahju tekkimise ja suuruse kohta tõendeid kogutud. Käesoleval juhul ei ole menetlejale mingeid tõendeid kahju tekkimise ja suuruse kohta esitatud ning neid ei ole lisatud ka tsiviilhagile. Kohus arutab kriminaalasja lühimenetluses, mistõttu ei saa kohus enam täiendavaid tõendeid koguda ja peab piirduma kohtusse saadetud kriminaaltoimikus leiduvate tõenditega. Seetõttu jätab kohus esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 562 eurot kui tõendamata nõude rahuldamata. Puutuvalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudesse, siis kannatanu esitatud tsiviilhagist tulenevalt seisneb mittevaraline kahju ründe, löökide jne valu kannatamises, füüsilise tervise halvenemise (organite valud, kehavalud, peavalud, naha valud jne) kannatustes ning hingelises läbielamises ja kannatustes (st hirmud, magamishäired, ärevus). Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja esitatud tsiviilhagis märgitud nõude juurde. Kuna tervisekahju on tekkinud süüdistatavate poolt
lg 1 p 1 alusel toimepandud kuriteo tagajärjel ja süüdistatavate käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu kahe koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o valu tekitav kehaline väärkohtlemine ja teise inimese tervise kahjustamine ning käesoleva otsusega mõistab kohus süüdistatavad
lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises süüdi, siis vastutavad Mauris Õunapuu ja Maris Õunapuu tekitatud kahju eest. Erineva isikukahju (nt tervisekahjustuse) tekkimisel tuleb arvestada selle tagajärgi kannatanule, kuid objektiivselt ei ole võimalik tekkinud kahjustusi mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt eeldatakse sellisel juhul mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekkimise. Samas VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, s.h vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, s.h sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, kuid sellise kahju olemasolu tuleb tõendada. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest 17 tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Seega on kahjustatud isiku huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Seejuures VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuste tekitamisest, samuti tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma ning lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seejuures hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises j.t asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kannatanu esindaja on hagiavalduses märkinud, et oma tegevusega põhjustasid Maris Õunapuu ja Mauris Õunapuu M Kile füüsilist valu ning eluohtlikud tervisekahjustused, sh lahtine peahaav, silmalau ja silmaümbruse lahtine haav ning verevalumid ja tursed (st kõrvapiirkonnas), kolju ja näoluude hulgimurrud, roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roidemurd, valu kopsudes ja kopsude töö häirumine. Löökide tagajärjena oli M Kil peapõrutus (konkussioon, ehk koljusisene vigastus) mitu päeva kestnud iivelduse, oksendamise ja tasakaaluhäiretega. Vigastuste tagajärjel on M Ki nägu moondunud. Kohus viitab, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (RKKKo 3-11-57-10, p 26, RKTKo 3-2-1-1-01). Riigikohus on varasemalt oma praktikas leidnud, et heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada (nt RKTKo 3-2-1-111-96). Eelnevalt on juba tuvastamist leidnud põhjuslik seos süüdistatavate õigusvastase käitumise ja kannatanul tekkinud kehavigastuste vahel ehk Mauris Õunapuu ja Maris Õunapuu tekitasid kannatanule M K tervisekahjustusi ja pole alust kahelda selles, et löökide tagajärjel nii pea- ja näopiirkonda kui kehapiirkonda tundis kannatanu valu. Vastavalt M Ki terviseseisundit tõendavatele dokumentidele tuvastati tal sarnaselt tsiviilhagis välja toodud tervisekahjustused ehk vasaku kulmukaare peal 2 cm pikkune haav, roidemurd, otsmikul kaks hematoomi, koljuja näoluude hulgimurrud, millega kaasus iiveldus ja oksendamine ning välispõhjuseks on konkussioon. Kuid ekslikult on kannatanu esindaja tsiviilhagis välja toonud, justkui oleks tegemist eluohtlike tervisekahjustustega, kuivõrd kohtuarst-ekspert oma kirjas kinnitas, et tervisekahjustused ei ole eluohtlikud ja paranemine kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud (tl 67). Arstid on M Kile kirjutanud välja ravimeid iivelduse vastu ning retseptiravimi valuvaigisteid roietemurru valu leevendamiseks, millele lisaks võtta käsimüügi valuvaigisteid. Samuti on eluliselt usutav, et roidemurruga kaasnevad valud rindkere organites ning on võimalikud sellest tingitud hingamisraskused, samuti raskused magamiseks mugava asendi leidmiseks. Tervisekahjustuste püsivaid tagajärgi ei ole tuvastatud. Ka ei ole kohtule esitatud meditsiinilist dokumentatsiooni selle kohta, et kannatanul oleks esinenud või esineks hirmud, magamishäired ja ärevus ning tsiviilhagis ei ole selgitatud, kuidas vastavad kannatused väljenduvad, kuidas on kannatanu pidanud nendega tegelema. Tsiviilhagis on märgitud nõude esitamise põhjendusena ka M Ki näo moondumist tervisekahjustuste tagajärjel, kuid kohtu arvates on selline väide paljasõnaline ja tõendamata. Kriminaaltoimikus leiduvatest meditsiinidokumentidest ei nähtu, et M Kile esmaabi osutades või hiljem meditsiiniasutusse pöördudes oleks tal tuvastatud nägu moonutavad tervisekahjustused, veel vähem nägu oluliselt moonutavad ravimatud tervisekahjustused. Kohus möönab, et kannatanul võis esineda vahetult üleelamine seoses süüdistatavate poolt tema ründamisega ja tervisekahjustuste tekkimisega, kuid tsiviilhagis ei ole tõendatud ega ka tsiviilhagile lisatud mingeid tsiviilhagis esile toodud 18 asjaolusid, mistõttu ei ole põhjendatud välja mõista mittevaralise kahju hüvitist 9 000 euro ulatuses. Kohtu arvates on tsiviilhagis välja toodud põhjendused suures osas ülepaisutatud, eriti näo moonutuse osas ning nende aluseks võtmine tooks ilmselgelt kaasa ebaõiglaselt suure hüvitise väljamõistmise. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitise suurus (summas 9 000 eurot) põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018. – 2020. aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid
lg 1 punkti 1 järgi süüdi mõistmise puhul väljamõistetud summad perioodil 01.06.2018-31.05.2020 vahemikku 100 - 6 625 eurot, keskmine hüvitis oli 1 098 eurot ja mediaan oli 596,4 eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtu hinnangul kannatanu esitatud mittevaralise kahju hüvitise nõude suurus 9 000 eurot käesoleva kriminaalasja kõiki faktilisi asjaolusid, kannatanule tekitatud kehavigastusi ja kohtupraktikat silmas pidades ilmselgelt mõistlik ega kohane. Arvestades M Kile tekitatud tervisekahjustuse iseloomu ja sellega tekitatud eeldatavat valu suurust, rikkumise laadi ja raskust ning kannatanu enda käitumist, samuti seda, et tervisekahjustuste paranemine võis tulenevalt tervisekahjustuste iseloomust kesta neli kuni viis nädalat, leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks oleks maksimaalselt keskmise brutokuupalga lähedane summa, mis 2022 I kvartalis oli 1593 eurot. Seetõttu peab kohus võimalikuks rahuldada mittevaralise kahju nõude summas 1500 eurot. Kannatanule tekitati tervisekahjustusi, ta vajas esmaabi, kindlasti kannatas roidemurru tõttu valu all, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et ta elukvaliteet oleks langenud käesoleva hetkeni ja et tal esineks füüsilisi vaegusi, ka ei ole tsiviilhagis esitatud tõendeid selle kohta, et isik oleks jäänud töötasuta. Tsiviilhagi osalisel rahuldamisel peab kohus arvestama süüdlase majandusliku olukorra ja maksevõimelisusega ja käesoleval juhul sellega, et süüdistatava Mauris Õunapuu sissetulekuks
lg 1 p 1 alusel toimepandud kuriteo tagajärjel ja süüdistatava Maris Õunapuu käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu kahe koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o valu tekitav kehaline väärkohtlemine ja teise inimese tervise kahjustamine ning käesoleva otsusega mõistab kohus süüdistatavad
lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises süüdi, siis vastutab Maris Õunapuu tekitatud kahju eest. Erineva isikukahju (nt tervisekahjustuse) tekkimisel tuleb arvestada selle tagajärgi kannatanule, kuid objektiivselt ei ole võimalik tekkinud kahjustusi mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt eeldatakse sellisel juhul mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekkimise. Samas VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, s.h vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, s.h sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, kuid sellise kahju olemasolu tuleb tõendada. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Seega on kahjustatud isiku huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Seejuures VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuste tekitamisest, samuti tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma ning lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seejuures hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju 20 tekkimises j.t asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kannatanu esindaja on hagiavalduses märkinud, et oma tegevusega põhjustas Maris Õunapuu M Kile füüsilist valu ja tervisekahjustused: pindmine peavigastus, pea pindmised hulgivigastused, tursed ja verevalumid, muhud ning hingelised kannatused. Kohus viitab, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (RKKKo 3-11-57-10, p 26, RKTKo 3-2-1-1-01). Riigikohus on varasemalt oma praktikas leidnud, et heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada (nt RKTKo 3-2-1-111-96). Eelnevalt on juba tuvastamist leidnud põhjuslik seos süüdistatava õigusvastase käitumise ja kannatanul tekkinud kehavigastuste vahel ehk Maris Õunapuu tekitas kannatanule M K tervisekahjustusi ja pole alust kahelda selles, et löökide tagajärjel nii pea- ja näopiirkonda ja juustest tirimisel tundis kannatanu valu. Vastavalt M Ki terviseseisundit tõendavatele dokumentidele tuvastati tal sarnaselt tsiviilhagis välja toodud tervisekahjustused, nimelt pea pindmised hulgivigastused, ehk kaks muhku otsmikul, üks vasakul oimupiirkonnas ning kannatanu läbivaatusel protokollist nähtuvad kriimustused otsmikul ja paremal põsel, samuti marrastus alahuulel. Tervisekahjustuste püsivaid tagajärgi ei ole tuvastatud. Ka ei ole kohtule esitatud meditsiinilist dokumentatsiooni selle kohta, et kannatanul oleks esinenud või esineks hirmud, magamishäired ja ärevus ning tsiviilhagis ei ole selgitatud, kuidas vastavad kannatused väljenduvad, kuidas on kannatanu pidanud nendega tegelema. Seejuures ei saa kohus lühimenetluses enam täiendavaid tõendeid koguda ning kohus peab piirduma kriminaaltoimiku materjalidega, s.t toimikus olevate meditsiinidokumentide ja kannatanu ütlustega. Kohus möönab, et kannatanul võis esineda vahetult üleelamine seoses süüdistatava poolt tema ründamisega ja tervisekahjustuste tekkimisega. Samas ei ole tsiviilhagis dokumentaalselt tõendatud tsiviilhagis viidatud asjaolusid ning kohtu arvates ei ole põhjendatud välja mõista mittevaralise kahju hüvitist 3 000 euro ulatuses. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitise suurus (summas 3 000 eurot) põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid
lg 1 punkti 1 järgi süüdi mõistmise puhul väljamõistetud summad perioodil 01.06.2018-31.05.2020 vahemikku 100 - 6 625 eurot, keskmine hüvitis oli 1 098 eurot ja mediaan oli 596,4 eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtu hinnangul kannatanu esitatud mittevaralise kahju hüvitise nõude suurus 3 000 eurot käesoleva kriminaalasja kõiki faktilisi asjaolusid, kannatanule tekitatud kehavigastusi ja kohtupraktikat silmas pidades ilmselgelt mõistlik ega kohane. Arvestades M Kile tekitatud tervisekahjustuse iseloomu ja sellega tekitatud eeldatavat valu suurust, rikkumise laadi ja raskust ning kannatanu enda käitumist, leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks oleks maksimaalselt 300 eurot. Kannatanule tekitati tervisekahjustusi, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et ta elukvaliteet oleks langenud käesoleva hetkeni ja et tal esineks füüsilisi vaegusi, ka ei ole tõendatud, et isik oleks jäänud töötasuta. Arvestades tekitatud tervisekahjustuste iseloomu peab kohus võimalikuks, et tervisekahjustused paranesid maksimaalselt kahe-kolme nädalaga ning mingeid püsivaid kahjustusi tekkida ei saanud. Tsiviilhagi osalisel rahuldamisel peab kohus arvestama süüdlase majandusliku olukorra ja maksevõimelisusega ja käesoleval juhul sellega, et süüdistatava Maris Õunapuu sissetulekuks
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mauris Õunapuu
lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastani. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 139-140) nähtub, et süüdistataval on 8 kehtivat väärteokaristust, millede kõigi puhul on karistuseks määratud rahatrahv. Karistuse täitmiste kohta info puudub, mis tähendab, et rahatrahvid on senini tasumata. Seejuures on tegemist rahatrahvidega, mis on määratud ajavahemikul 2010 kuni 2014 ning need rahatrahvid on kehtivad just seetõttu, et need on tasumata. Samas on tegemist otsustega, mille täitmine on
Küll saab nendest andmetest teha järeldusi süüdistatava suhtumise kohta temale määratud rahaliste mõjutusvahendite suhtes. Kuivõrd need rahatrahvid on jäetud tasumata, siis ilmselgelt ei ole sellist liiki karistused oma eesmärki täitnud. Andkeetandmete kohaselt süüdistatav hetkel töötab Soomes, kuid samas teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 108) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2020 aasta jooksul oli 0 eurot. Seejuures ei ole süüdistatava välismaalt saadav tulu tuvastatav, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha ka süüdistatava elatustaset ega ka majanduslikku olukorda. Süüdistatava kohtuistungil väidetav valmidus kanda rahalist karistust ei ole kohtu jaoks veenev, kuivõrd see ei anna mingit informatsiooni süüdistatava majandusliku olukorra kohta. Lisaks väitis süüdistatava kaitsja oma kaitsekõnes, et süüdistatav kasvatab üksinda 4 ja 5 aastast last. Seega rahalise karistuse kohaldamine seaks süüdistatava raskesse majanduslikku olukorda ja takistaks laste ülalpidamiskohustuse täitmist. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude, sundraha ja osaliselt rahuldatud tsiviilhagi hüvitamise näol. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik kõiki talle pandavaid kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava ning kontrollitava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Taolised asjaolud välistavad kohtu arvates rahalise karistuse kohaldamise, kuivõrd kohtul puuduvad andmed süüdistatava võimaliku sissetuleku kohta ja rahaline karistus ei oleks 22 täidetav. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates Mauris Õunapuu süü suurust
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatav pani toime ühe vägivallateo, mis oli intensiivne ja kestis pikema aja jooksul, küll aga vägivalla kasutamine ei olnud pidev. Vägivallateoga põhjustas ta kannatanule hulgalised tervisekahjustused. Seetõttu kuriteo asjaoludest ja tagajärjest lähtuvalt leiab kohus, et Mauris Õunapuu süü on keskmine. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusakti kohaselt ei ole tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuistungil süüdistatav süüd ei tunnistanud, mistõttu ei ole ka avaldanud kahetsust toimepandus. Kaitsja küll leidis, et kergendava asjaoluna tuleks arvestada süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel ja kannatanu M Ki provotseerivat käitumist, kuid kohus ei tuvastanud süüdistatava Mauris Õunapuu käitumises hädakaitseseisundit, veel vähem hädakaitse piiride ületamist. Samamoodi ei tuvastanud kohus seda, et M K oleks süüdistatavat provotseerinud, mida saaks hinnata kergendava asjaoluna
Samas leidis prokurör, et süüdistatavad panid süüteo toime grupi poolt, mida tuleks hinnata raskendava asjaoluna
Kohus peab vajalikuks märkida, et süüteo toimepanemine grupi poolt tähendab süüteo kaastäideviimist
Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt näeb
lg 2 kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi. Seejuures ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivset teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma ning iga täideviija panus süüteo toimepanemises peab olema oluline. Käesoleval juhul on videosalvestistelt üheselt tuvastatav, et mõlemad süüdistatavad peksid maas lamavat kannatanut M Ki üheaegselt käte ja jalgadega, millest saab järeldada, et süüdistatavad tegutsesid ühise teootsuse järgi nii avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise kui ka vägivalla kasutamise osas ning mõlema süüdistatava käitumises on tuvastatud nii süüteokoosseisu realiseerumine kui ka kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuse kulgemise hoidmine enda kontrolli all, kusjuures mõlema süüdistatava panus oli süüteo toimepanemises oluline. Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatavate käitumises on tuvastatud süüteo toimepanemine grupi poolt ja seda tuleb hinnata raskendava asjaoluna
Järgnevalt juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, so süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab 23 iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, kuid on 8 kehtivat väärteokaristust, viimane aastast 2014, mistõttu on nende täitmine aegunud ja tegelikkuses ei ole need enam kehtivad, leiab kohus, et süüdistataval ei ole ka kehtivaid väärteokaristusi. Seetõttu ei ole kohtu arvates mõistetava karistuse ärakandmine põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Arvestades aga seda, et süüdistataval on juba niigi suured rahalised kohustused menetluskulude ja tsiviilhagi osas, siis temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmine muutuks võimatuks ja muudaks süüdistatava majandusliku olukorra raskeks. Arvestada tuleks sedagi, et kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks on süüteo toimepanemisest möödunud kaheksa kuud ning kohtul puudub teadmine, et vahepealsel ajal oleks süüdistatav toime pannud mõne õigusvastase teo. Sel põhjusel leiab kohus, et käesoleva otsusega võib süüdistatavale kergendava asjaolu puudumisel ja ühe raskendava asjaolu olemasolul mõista karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja mõistetava karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Sellele seisukohale jõudmisel toetub kohus just süüdistataval uute karistuste puudumisele viimase kaheksa kuu jooksul, millest saab järeldada, et süüdistatav on oma suhtumist õiguskorda muutnud. Seega kuna süüdistatava karistusandmetes muutusi toimunud ei ole ja süüdistataval ei ole ka kehtivaid karistusi, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole vajalik ning süüdistatava suhtes piisab
sätete kohaldamisest, jättes karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Maris Õunapuu
lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastani. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 110) nähtub, et süüdistataval ei ole kehtivaid karistusi. Süüdistusaktis leiduvate ankeetandmete kohaselt süüdistatav süüteo toimepanemise ajal töötas, kuid kohtuliku arutamise ajal enam mitte. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 115) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2020 aasta jooksul oli 8 943 eurot. Samas väitis süüdistatav, et ta ei tööta ja tal on osaline töövõime, 50%. Seega puudub süüdistataval töine sissetulek, tal on osaline töövõime, mis takistab tal täiskohaga töötamist ning väidetavalt on süüdistataval ülalpidamisel ka kaks alaealist last. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude, sundraha ja tsiviilhagide hüvitamise näol. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Taolised asjaolud välistavad kohtu arvates rahalise karistuse kohaldamise täielikult, kuivõrd rahaline karistus ei oleks täidetav. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. 24 Hinnates Maris Õunapuu süü suurust
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatava pani toime kaks vägivallategu, millega põhjustas kahele kannatanule tervisekahjustusi. Samas oli tegemist ajaliselt sisuliselt ühe sündmusega, mille käigus kasutas ta vägivalda kahe isiku suhtes. Samuti arvestab kohus sellega, et Maris Õunapuu puhul vägivalla kasutamine ei olnud nii intensiivne, kui seda kaassüüdistatava puhul. Seetõttu kuriteo asjaoludest ja tagajärjest lähtuvalt leiab kohus, et Maris Õunapuu süü on alla keskmise. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusakti kohaselt raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, kuid kohtuistungil leidis prokurör, et süüdistatava käitumises on tuvastatud raskendava asjaoluna süüteo toimepanemine grupi poolt
Ülalpool on kohus juba asunud seisukohale, et süüdistatavate käitumises on tuvastatud
p 10 sätestatud raskendava asjaolu esinemine ning kohus ei pea vajalikuks seda seisukohta korrata ja leiab, et süüdistatava käitumises on raskendav asjaolu tuvastatud. Kergendava asjaoluna on arvestatav, et süüdistatav on avaldanud kahetsust toime pandud teo osas nii kohtueelsel menetlusel, kui kohtuistungil, millega kohus ka arvestab. Järgnevalt juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, so süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Arvestades aga seda, et süüdistataval on juba niigi suured rahalised kohustused menetluskulude ja tsiviilhagide osas, siis temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmine muutuks võimatuks ja muudaks süüdistatava majandusliku olukorra raskeks. Seega saab süüdistatavat lugeda isikuks, kellel puudub kehtiv väärteo- ja kriminaalkaristus. Arvestada tuleb sedagi, et kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks on süüteo toimepanemisest möödunud kaheksa kuud ning kohtul puudub teadmine, et vahepealsel ajal oleks süüdistatav toime pannud mõne õigusvastase teo. Sel põhjusel leiab kohus, et käesoleva otsusega võib arvestades nii raskendavat asjaolu, süüdistatava poolt toimepandu intensiivsust ning 25 kergendavat asjaolu mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja mõistetava karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Sellele seisukohale jõudmisel toetub kohus just süüdistataval uute karistuste puudumisele viimase kaheksa kuu jooksul, millest saab järeldada, et süüdistatav on oma suhtumist õiguskorda muutnud. Seega kuna süüdistataval ei ole kehtivaid karistusi ja tema karistusandmetes muutusi toimunud ei ole, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole vajalik ning süüdistatava suhtes piisab
sätete kohaldamisest, jättes karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. 5. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava Mauris Õunapuu menetluskuludeks määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja tsiviilhagi kohaselt ka kannatanu valitud esindajale makstud tasu. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Ka kaitsjale makstud tasude puhul on tegemist kuludega, mis on menetluskuluks ja mis oli vajalik, mistõttu tuleb ka kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu jätta süüdistatava kanda. Kannatanu esindaja on kohtule esitatud tsiviilhagis (tl 125-127) palunud Mauris Õunapuult ja Maris Õunapuult solidaarselt välja mõista M Ki kasuks menetluskulud. Kohus leiab, et kui sundraha hüvitamise eesmärgiks on menetlusega tekkinud üldiste kulutuste osaline hüvitamine, siis kannatanu valitud esindajale makstud tasu hüvitamise eesmärgiks on kannatanul seoses menetlusega tekkinud kulutuste hüvitamine kannatanule, kuivõrd juhul, kui menetluse alustamise ajendiks olevat tegu ei oleks toime pandud, ei oleks kannatanul oma huvide kaitsele asumiseks kulu tekkinud. Seega on kannatanu kasuks menetluskulude taotluse esitamine põhjendatud. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt loetakse menetluskuluks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seejuures lahendatakse tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavaldusega seotud menetluskulude küsimus KrMS § 182 sätestatud korras sõltuvalt sellest kas nõue jäeti rahuldamata, rahuldati või rahuldati osaliselt. Seega on kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu selline menetluskulu, mille süüdimõistetu peab nõude rahuldamisel tasuma otse kannatanule. Sellest tulenevalt peab sellise menetluskulu hüvitamise taotlemisel ära näitama ka kannatanu arveldusarve numbri, millele süüdimõistetu välja mõistetud menetluskulu tasub. Kohtule esitatud tsiviilhagis kannatanu arvelduskonto numbrit esitatud ei ole. Lisaks sellele peab eelviidatud taotlus sisaldama ka andmeid õigusabikulu tekkimise kohta ning õigusabikulu tekkimist tõendab kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. Nimetatud andmed peavad võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. Käeoleval juhul ei ole aga tsiviilhagile lisatud ühtegi arvet, tööaja arvestust ega töötunni hinda, rääkimata üldse summast, millises suuruses menetluskulu kannatanu M K kandis ja milline summa tuleks süüdistatavatel kannatanule solidaarselt hüvitada. Selleks, et kohus saaks sellist taotlus läbi vaadata, peaks esindaja esitama menetluskulu hüvitamist puudutavad andmed hiljemalt enne kohtu siirdumist 26 nõupidamistuppa. Neid andmeid menetluskulu suuruse kohta ei olnud lisatud kriminaaltoimikule ja neid ei esitatud kohtule ka ei enne ega pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa, mistõttu ei ole kohtul võimalik menetluskulu hüvitamise otsustust teha. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt on menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel ja kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid menetluskulu suuruse, kuluarvestuse, tehtud toimingutele kulunud aja, tasu arvestuse ja selle maksmise tingimuste kohta, jätab kohus tsiviilhagis esitatud taotluse süüdistatavatelt kannatanu M K kasuks menetluskulu väljamõistmise kohta läbi vaatamata. Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Kuigi nähtub, et süüdistatava tulu kogu eelneva aasta jooksul on olnud 0 eurot, kuid samas väidetavalt töötab xxx, leiab kohus, et süüdistatavat ei saa pidada täielikult maksejõuetuks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna süüdistatav mõistetakse süüdi kuriteo toimepanemises, millega rikuti avalikku korda, kasutades vägivalda. Kohtu arvates on sellise iseloomuga teo toimepanemisel õiguste riive selline, et välistab oma teo iseloomult käitumise juhuslikkuse. Seetõttu tuleb menetluskulu süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja kohtuotsusega kaasnevaid konkureerivaid rahalisi kohustusi kogumis, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava Maris Õunapuu menetluskuludeks määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja tsiviilhagi kohaselt ka kannatanute valitud esindajale makstud tasu. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Ka kaitsjale makstud tasude puhul on tegemist kuludega, mis on menetluskuluks ja mis oli vajalik, mistõttu tuleb ka kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu jätta süüdistatava kanda. Kannatanu esindaja on kohtule esitatud tsiviilhagides (tl 125-127, 128-130) palunud Mauris Õunapuult ja Maris Õunapuult solidaarselt välja mõista menetluskulud kannatanu M Ki kasuks ja Maris Õunapuult menetluskulud kannatanu M Ki kasuks. Seega taotletakse esitatud tsiviilhagides Maris Õunapuult kahe kannatanu kasuks nende poolt valitud esindajale makstud tasu väljamõistmist. Kohus leiab, et kui sundraha hüvitamise eesmärgiks on menetlusega tekkinud üldiste kulutuste osaline hüvitamine, siis kannatanu valitud esindajale makstud tasu 27 hüvitamise eesmärgiks on kannatanul seoses menetlusega tekkinud kulutuste hüvitamine kannatanule, kuivõrd juhul, kui menetluse alustamise ajendiks olevat tegu ei oleks toime pandud, ei oleks kannatanul oma huvide kaitsele asumiseks kulu tekkinud. Seega on kannatanu kasuks menetluskulude taotluse esitamine põhjendatud. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt loetakse menetluskuluks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seejuures lahendatakse tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavaldusega seotud menetluskulude küsimus KrMS § 182 sätestatud korras sõltuvalt sellest kas nõue jäeti rahuldamata, rahuldati või rahuldati osaliselt. Seega on kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu selline menetluskulu, mille süüdimõistetu peab nõude rahuldamisel tasuma otse kannatanule. Sellest tulenevalt peab sellise menetluskulu hüvitamise taotlemisel ära näitama ka kannatanu(te) arveldusarve(te) numbri(d), millele süüdimõistetu välja mõistetud menetluskulu tasub. Kohtule esitatud tsiviilhagis kannatanute arvelduskonto numbrit esitatud ei ole. Lisaks sellele peab eelviidatud taotlus sisaldama ka andmeid õigusabikulu tekkimise kohta ning õigusabikulu tekkimist tõendab kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. Nimetatud andmed peavad võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. Käeoleval juhul ei ole aga tsiviilhagile lisatud ühtegi arvet, tööaja arvestust ega töötunni hinda, rääkimata üldse summast, millises suuruses menetluskulu kannatanud M K ja M K kandsid ja milline summa tuleks süüdistatavatel kannatanule M K solidaarselt hüvitada ja milline summa tuleks hüvitada kannatanule M K. Selleks, et kohus saaks sellist taotlus läbi vaadata, peaks esindaja esitama menetluskulu hüvitamist puudutavad andmed hiljemalt enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Neid andmeid menetluskulu suuruse kohta ei olnud lisatud kriminaaltoimikule ja neid ei esitatud kohtule ka ei enne ega pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa, mistõttu ei ole kohtul võimalik menetluskulu hüvitamise otsustust teha. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt on menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel ja kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid menetluskulu suuruse, kuluarvestuse, tehtud toimingutele kulunud aja, tasu arvestuse ja selle maksmise tingimuste kohta, jätab kohus tsiviilhagis esitatud taotluse süüdistatavalt kannatanute M K ja M K kasuks menetluskulu väljamõistmise kohta läbi vaatamata. Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Süüdistatava tulu kogu eelneva aasta jooksul on olnud 8 943 eurot, seega leiab kohus, et süüdistatavat ei saa pidada täielikult maksejõuetuks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna süüdistatav mõistetakse süüdi kuriteo toimepanemises, millega rikuti ava
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.