Obsah (8)

§ 100§ 101§ 105§ 116§ 102§ 71§ 74§ 72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2021.a Tallinn Tsiviilasja number 2-21-4853 Tsiviilasi M V ja E V hagi

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest ½ on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). 3. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja I vanemateks on kostja ja hageja II (tlk 7, 14, 15, 16) ning et kostja ei ela hagejatega igapäevaselt koos. Hagejal I on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

4. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks 4 piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Puudub vaidlus, et kostja on hagejale I elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud (hagiavalduse p 4 tlk 2 pöördel) ning teinud seda ka käesoleva menetluse jooksul (tlk 28, 38, 97 pöördel, 121). Samas nõuab hageja I elatist kuni hageja I kolmeaastaseks saamiseni või kuni hageja II tööle asumiseni suuremas summas kui miinimumelatis. Hageja II on menetluses viidanud, et väikelapse hooldamise ja töö puudumise tõttu ei võimalda ema sissetulek kostjaga võrdsetes osades lapse ülalpidamist. Seega on hagejate sooviks kõrvale kalduda elatise tasumise proportsioonist kuni hageja I kolmeaastaseks saamiseni või kuni hageja II tööle asumiseni. Elatise nõude esitamine on kohtu hinnangul seega iseenesest õiguslikult põhjendatud.

1. Hagiavalduse kohaselt moodustavad hageja I igakuised kulud kokku 790 eurot, s.h korteri üür 200 eurot, kommunaalteenused 50 eurot, toidukulud 150 eurot, mähkmed ja salvrätikud 100 eurot, riided ja hooldusvahendid 130 eurot (vajab ortopeedilist jalanõud), massaaž 30 eurot, hügieenitarbed 50 eurot, ravimid ja vitamiinid 20 eurot, mänguasjad, raamatud, arendamine 60 eurot. Kuna kostja on olnud menetluses seisukohal, et hageja I kulud on ülepaisutatud, siis annab kohus järgnevalt hinnangu hageja I igakuistele kuludele. 5.1 Kohus asub seisukohale, et hageja eluasemekulud (s.o üür ning kommunaalkulud) kokku summas 250 eurot on vajalikud. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Kohtu hinnangul saab seega üüri ja kommunaalkulusid pidada vajalikeks ning neile märgitud suurust mõistlikuks. Hagejad on esitanud kulude tõendamiseks ka üürilepingu, mille kohaselt on hageja II sõlminud üürilepingu igakuise üüriga summas 400 eurot, millele lisanduvad kõrvalkulud (tlk 9-10). Samuti nähtub hageja II pangakontolt makseid korteriühistule ning xxx AS-le (tlk 61-61). 5.2 Hageja on märkinud toidukuludeks 150 eurot. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et lapsed vajavad elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu. Üldteadaolevalt vajavad lapsed lisaks igapäevastele toiduainetele ka nt puuvilju ja juurvilju ning nende toidulaud peab olema mitmekesisem. Samas ei ole hagejad välja toonud, et hageja I peaks mingil põhjusel jälgima erilist dieeti, mille tõttu oleks tema keskmine toidukorv kallim. Arvestades ka hageja I vanusega peab kohus põhjendatud igakuiseks toidukuluks 120 eurot. 5 5.3 Mähkmete, salvrätikute ja hügieenitarvete kulu kokku 150 eurot on kohtu hinnangul ülepaisutatud. Iseenesest on eluliselt usutav, et nimetatud kulud igakuiselt tekivad. Samas arvestades lapse vanusega, ei tohiks mähkmete kulu olla enam kuigi suur. Samuti on võimalik valida, millises hinnaklassis hügieenitarbeid osta. Kohus peab nimetatud kulusid mõistlikuks ja eluliselt usutavaks 60 euro ulatuses. 5.4 Üldtuntuks saab lugeda ka asjaolu, et lapsed vajavad igapäevaselt riideid ja jalanõusid. Kasvueas lapse sage garderoobi uuendamine on hädavajalik ning oluline on asjaolu, et hageja elab kliimavööndis, kus erinevatel aastaaegadel kantakse erineva paksusega riideid. Samuti on hagejad esitanud tõendi selle kohta, et hageja II vajab xxx jalanõusid (tlk 59). Riiete ja hooldusvahendite kulu on põhjendatud kohtu hinnangul seega 130 euro ulatuses. 5.5 Samuti peab kohus eluliselt usutavaks, et lastel tuleb aegajalt tarvitada teatud ravimeid (nt valuvaigisteid, palavikualandajaid, käsimüügiravimid külmetuse leevendamiseks) ning vitamiine. Tegemist on eluks vajalikke kulutustega ning nende väljatoodud suurus summas 20 eurot on kohtu hinnangul mõistlik. 5.6 Ka kulusid meelelahutusele ja arendavatele tegevustele (s.h mänguasjad ja raamatud) ei saa pidada ebavajalikuks. Igasugused mängud ja raamatud on arvestades hageja vanusega kasulikud ja arendavad. Samas ei ole iga kuu vajalik ega mõistlik osta uusi raamatuid ja mänguasju. Kohus peab hagejate poolt väljatoodud kulude suurust põhjendatuks 20 euro ulatuses. 5.7 Massaaži 30 eurot ulatuses ei pea kohus põhjendatud kuluks. Hagejad ei ole välja toonud, et see oleks hagejale I igakuiselt vajalik. 5.8 Seega on hageja I kulud põhjendatud kokku summas 600 eurot. Kuigi kohus ei ole kõiki hageja I väljatoodud kulusid pidanud põhjendatuks hagejate väljatoodud suuruses, siis vastavad hageja I kulud igakuiselt siiski vähemalt kahekordsele elatise miinimummäärale.
2. Kohus on eelnevalt märkinud, et eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt. Kohus selgitab, et mõlemal vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. 6 Selleks, et käesoleval juhul saaks kalduda kõrvale elatise tasumise proportsioonist, tuleb seega hinnata mõlema vanema võimalusi ülalpidamiskohustuse täitmiseks.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja II võetud töötuna arvele 19.05.2021 (tlk 60). 28.09.2021 istungil on hageja II kinnitanud, et töötukassa tasub hagejale II keskmiselt 230 eurot kuus. Hagejale II laekub ka peretoetus summas 60 eurot ning samuti on kolmandad isikud (v.a kostja) tasunud hagejale I perioodil 24.12.2020 kuni 24.05.2021 kokku 1115 eurot (tlk 61-65), s.o ca 223 eurot kuus. Seega võib hageja II igakuiseks keskmiseks sissetulekuks pidada ca 500 eurot kuus. Samuti nähtub hageja II AS SEB konto väljavõttest, et 17.04.2021 seisuga oli hagejal II hoiustatud kontol 1996,34 eurot (tlk 69 pöördel). Igasugune vara hagejal II registrite andmetel puudub. Kostja igakuine töötasu xxx tõendi kohaselt on 1037,35 eurot (tlk 51). Samas on perioodil 01.12.2020 kuni 11.06.2021 xxx maksnud kostjale palka kokku 6591,71 eurot ning xxx 6960 eurot, lisaks on xxx tasunud päevaraha 750 eurot ning kostja on saanud ka töövõimetushüvitist 163,98 eurot (tlk 85-98). Kokku on seega kostja sissetulekud seoses tööga olnud 6 kuu jooksul 14 465,69 eurot, mis teeb igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 2410,95 eurot. Lisaks nähtub konto väljavõttest, et ka kolmandad isikud on teinud kostjale nimetatud perioodil makseid üle 2000 euro ning kostja ise on teinud kontole sularaha sissemakseid üle 8000 euro. Samuti on toimunud kostja enda erinevate kontode vahel ülekanded. Antud andmete alusel võib eeldada, et kostja igakuine keskmine sissetulek on olnud ca 4000 eurot kuus. Kostjale kuulub ka kinnistu xxx. Kuigi kostja sissetulekud on hageja II omast tunduvalt suuremad ja majanduslik olukord seega parem, siis ei tähenda see seda, et ta peaks üksi hageja I igakuiseid kulusid kandma. Ainuüksi erinev sissetulek ei anna alust kalduda kõrvale elatise tasumise proportsioonist ning kohus ei saa vähendada hageja II elatise tasumise osa üksnes seetõttu, et ta on töötu ja igakuine sissetulek väike. Hageja ei ole töövõimetu ning puuduvad tõendid, et hagejal puuduks võimalus töö leidmiseks. Kohtu hinnangul on hagejal II võimalik laiendada ka oma tööotsinguid ning kandideerida ka mujale, kui iluteeninduse ja finantsiga seotud valdkondade erialadele. Samuti ei takista käesoleval juhul tööleminekut iseenesest ka lapse olemasolu, kuna hageja II kinnitusel käib hageja I käesoleval ajal lasteaias ning samuti on kostja oma vastuses kinnitanud, et lapse võimaliku haigestumise korral saab lapsega kodus olla ka kostja. Kohus asub seega seisukohale, et käesoleval juhul puudub alus elatise tasumise proportsioonist kõrvalekaldumiseks. 8.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

7 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta ei oleks suuteline elatist miinimumsuuruses tasuma. Samuti kinnitavad kohtu eelnevalt hinnatud tõendid, et kostja on suuteline hagejale I elatist tasuma. Seega puudub alus elatise vähendamiseks alla miinimumi. 9. Kostja on viidanud vastuses, et hagejale II laekub peretoetus, millega tuleks elatise väljamõistmisel arvestada. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-35-17 p-s 20.3 märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. PHS §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-17416, punkt 11). Seega on kohtul on võimalik vähendada alaealistele lastele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.

-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus peretoetuse arvelt elatise vähendamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid sellised erandlikud asjaolud, mille alusel saaks arvestada peretoetuse laekumisega hagejale II ning selle arvelt elatist vähendada. 10. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja I hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb välja mõista igakuiselt elatis hageja I kasuks alates 26.03.2021 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2020 on 292 eurot, kuni hageja I täisealiseks saamiseni (s.o xxx).

§ 100lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Seega tuleb elatise summad tasuda jooksva kuu 1-ks kuupäevaks hageja II arvelduskontole. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada, s.h perioodil märts 2021 kuni august 2021 tasutud 1752 eurot (tlk 28, 38, 97 pöördel, 121). 8 Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. 11. Samuti on hagiavalduses hageja II palunud kostjalt välja mõista elatise Vabariigi Valituse poolt kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses (2021 aastal 584 eurot) alates hagi esitamisest kuni hageja I kolmeaastaseks saamiseni (xxx) või kuni hageja II tööle asumiseni, kui see juhtub varem. Hageja II on välja toonud, et väikelapse hooldamise ja töö puudumise tõttu ei suuda ta ise enda ülalpidamise eest hoolitseda.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

§ 74

lg 1 kohaselt ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kohus võib jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada seda ainult teatud ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise korraldust arvesse võttes mõistlik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-10-13 p 15 selgitanud, et abikaasa peab abielu lahutamise järel üldjuhul end ise ülal pidama ning hankima selleks vajaliku sissetuleku või tegema seda muu vara arvel. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last. Kohus selgitab, et

§ 72

järgse nõude eeldus on, et lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. Puudub vaidlus, et hageja II ja kostja olid abielus xxx kuni xxx (tlk 6, 8). Hageja II ja kostja on lahutatud ja hageja II hooldab poolte ühist last, kes on noorem kui kolme aastane. Hageja II on välja toonud, et tema igakuised kulud moodustavad kokku 605 eurot, s.h korteri üür 200 eurot, kommunaalteenused 50 eurot, toidukulud 150 eurot, sideteenused, TV, internet 50 eurot, mobiiltelefoni järelmaks 55 eurot, hügieenitarbed 50 eurot, ravimid ja vitamiinid 20 eurot, juuksur 30 eurot. Kohus loeb põhjendatud kuludeks eluasemekulud 250 eurot ulatuses (maksete suurus nähtub üürilepingust ja hageja II konto väljavõtetest, tlk 9-10, 61-69). Samuti on iseenesest eluliselt usutavad toidukulud 150 euro ulatuses ning ravimite ja vitamiinide kulud 20 euro ulatuses. Sideteenuste, TV, interneti ning mobiiltelefoni järelmaksu osas kokku summas 105 eurot ei ole hageja II tõendeid esitanud. Hageja II konto väljavõtetest nähtub, et hageja II on tasunud perioodil 24.12.2020- 24.05.2021 xxx AS-le ning xxx AS-le kokku 310,59 9 eurot, s.o ca 62 eurot kuus. Samuti on tasutud makseid xxx-le. xxx on kohtu hinnangul aga mugavusteenus, mis ei ole hädavajalik. Samuti on hagejal II võimalik vahetada tele- ja telefoniteenuste pakette ning samuti ei ole põhjendatud kallima telefoni soetamine järelmaksuga. Kohtu hinnangul võiks põhjendatud kuluks nimetatud teenustele olla ca 30 eurot. Hügieenitarvete ja juuksuri kulu võib pidada iseenesest eluliselt usutavaks. Samas on kohtu hinnangul nimetatud kulud ülepaisutatud. Hagejal II on võimalus valida, millise hinnaga hügieenitarbeid osta ning juuksuriteenuseid kasutada. Samuti ei ole iseenesest eluliselt vajalik iga kuu ka juuksuris käia. Kohus peab eluliselt usutavaks ja põhjendatud kuluks nimetatule kokku 30 eurot. Seega moodustavad hageja II igakuised kulud kokku 480 eurot. Tegemist ei ole iseenesest ülemäära suure igakuise kuluga, kuid kui isik on halvemas majanduslikus olukorras, siis on kohtu hinnangul võimalik ka täiendavalt ülaltoodud kuludelt kokku hoida. Kohtuotsuse p-s 7 on kohus hinnanud hageja II sissetulekuid ning leidnud, et hageja II ei ole töövõimetu ning puuduvad tõendid, et hagejal puuduks võimalus töö leidmiseks. Kohus järeldab sellest, et hagejal on tegelikult võimalik teenida endale sissetulekut vähemalt teatud ulatuses oma kulude katmiseks. Samuti käib hageja I lasteaias ning puuduvad tõendid, et hageja II oleks teinud kõik võimaliku, et lapsele koht lasteaias juba varem saada. Seega ei ole käesoleval juhul

§ 72märgitud eeldus täidetud.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja II hagi kostja vastu rahuldamata.
2. Hagejad on palunud hagiavalduses tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks kogu nõude ulatuses. TsMS § 468 lg 3 sätestab, et elatise väljamõistmise otsuse või kehavigastusega või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse tunnistab kohus hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et hagejale I väljamõistetud elatis on hagejale hädavajalik. Seega tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks rahuldatud nõude ulatuses. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus on hageja I hagi rahuldanud osaliselt ja hageja II hagi jätnud rahuldamata, siis leiab kohus, et kõigi menetlusosaliste kulud tuleb jätta nende endi kanda. Hagejatelt menetlukulude täielik või osaline väljamõistmine oleks kohtu hinnangul käesoleval juhul ebaõiglane. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust. 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 11