Obsah (5)

§ 69§ 68§ 29§ 12§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 5. märtsil 2013. a Tartus Kalevi 1, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-5384 Kohtukoosseis K

) § 69 lg 2 järgi Kaebuse esitaja Menetlusalune isik D.N Vaidlustatud lahend Kaitsja Tartu Linnavalitsuse Linnakantselei menetlusteenistuse 11.10.

1. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 379512002529 D.N, registrikood X Asukoht: X Esindaja: X isikukood X - Kohtuväline menetleja Tartu Linnavalitsus linnakantselei menetlusteenistus Menetlusalune isik RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-dest 120 lg 1 ja 132 p 2, kohus otsustas:
2. Rahuldada D.N kaebus osaliselt.
3. Tühistada Tartu Linnavalitsuse Linnakantselei menetlusteenistuse 11.10.
4. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 379512002529 osas, millega karistati D.N

§ 69lg 2 järgi ehitise omavolilise ehitamise eest ajavahemikus jaanuar 2012 kuni 12.

juuli

1. a seoses topelt karistamise keelu rikkumisega.
2. karistada D.N

§ 69lg 2 järgi ehitise omavolilise ehitamise eest ajavahemikus 13.

juuli 2012 kuni september

1. a rahatrahviga 3 000 (kolm tuhat) eurot. Edasikaebamise kord 1 Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Menetluse käik D.N karistati Tartu Linnavalitsuse 06.08.
2. a kiirmenetluse otsusega (tl 6) väärteoasjas nr X

§ 68lg 2 järgi 1300 euro suuruse rahatrahviga.

Otsuse kohaselt alustas D.N 28.05.2012. a X. Oma tegevusega ületas D.N 24.01.2012 Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 94 alusel ehitusloaga nr 226/2 lubatud ehitusmahtu, millega rikuti

§ 29lg 1 p-s 3 toodud ehitise omaniku kohustusi.

Väärteo toimepanemine kestis 28.05.2012 kuni 12.07.

1. a. 25.09.
2. a koostas Tartu Linnavalituse linnakantselei menetlusteenistuse väärteouurija X väärteomenetluses nr X väärteoprotokolli (tl 19) selle kohta, et ajavahemikul jaanuar
3. a kuni september
4. a X D.N seaduslik esindaja X, tegutsedes juriidilise isiku huvides, ehitustöid järgimata ehitusprojekti. Oma tegevusega ületas D.N Tartu Linnavalituse korralduse 24.02.2012 nr 94 alusel ehitusloaga nr 226/2 lubatud ehitusmahtu rikkudes

§ 12lg 1 nõudeid.

D.N karistati 11.10.2012. a Tartu Linnavalitsuse otsusega (tl 18)

§ 69lg 2 järgi rahatrahviga 28 600 eurot 25.09.2012.

a väärteoprotokollis kirjeldatud teo eest. Karistust kergendavaks asjaoluks luges menetleja kahetsust ja ehituse peatamist täies mahus, karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 lg 1 alusel omakasu. D.N juhatuse liige X esitas 25.10.

1. a Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kaebuse 11.10.
2. a Tartu Linnavalitsuse üldmenetluse otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr X. X leiab, et teda on väärteo eest, mille sisuks on X asuva ehitise ehitusprojekti väline (ehitusloas ettenähtud mahtu ületav) ehitustegevus, üks kord juba lõplikult süüdi mõistetud 06.08.
3. a otsusega ning et tema teistkordne karistamine sellesama väärteo eest rikub KarS § 2 lg 3 tulenevat korduva karistamise keeldu ehk X põhimõtet. Kaebuse kohaselt langevad 06.08.2012.a ja 11.10.
4. a otsuses kirjeldatud tegude koosseisulised tunnused peaaegu sõna-sõnalt kokku ning põhinevad täpselt ühel ja samal teol (ebaseaduslik ehitamine), mis algas ja kulges aegruumis üheaegselt, lõpetati üheaegselt ja kahjustas ühte ja seda sama hüve. Kaebuse esitaja väidab, et asjaolu, et kohtuväline menetleja on suutnud ühe ja sellesama teo kahes erinevas väärteoasjas erinevate paragrahvide alusel kvalifitseerida (X), ei tähenda, et teoühtsuse põhimõttest tulenevalt ei oleks tegemist ühe ja sellesama teoga, sest ehitise omaniku üheks kohustuseks ongi tagada, et talle kuuluvat ehitist ehitatakse projektijärgselt, mitte omavoliliselt. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kuidas võiks lugeda, et kaebuse esitaja on, ehitades X asuvat ehitist ehitusprojekti väliselt, pannud objektiivselt toime kaks väärtegu. Kaebuse esitaja palub juhul kui kohus ei peaks jagama kaebuse esitaja seisukohti ning leiab, et kohtuvälise menetleja 11.10.
5. a otsus ei kujuta endast siiski X põhimõtte rikkumist, 2 kohtul üle vaadata ja tühistada kaebuse esitajale kohtuvälise menetleja 11.10.
6. a otsusega mõistetud karistus. Eelnimetatud karistus on kakskümmend kaks korda rangem, kui kaebuse esitajale kohtuvälise menetleja poolt 06.08.
7. a juba mõistetud karistus (rahatrahv 1300 eurot). Seejuures mõlema puhul on põhimõtteliselt sarnased niihästi süüteo toimepanemise asjaolud, selle algus, kulgemine ja lõpp, kahjustatud õigushüve ja selle kahjustamise ulatus. Sarnane on ka mõlema õigusnormi sanktsioonis sisalduv karistuse ülemmäär 32 000 eurot. Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu veel sellele, et kohtuvälise menetleja 11.10.
8. a otsuses olid tuvastatud mitmed kergendavad asjaolud (kahetseb, ehitus on täies mahus peatatud), mida 06.08.
9. a otsuses tuvastatud ei olnud, mistõttu oleks 11.10.
10. a otsusega määratud sanktsioon pidanud olema mitte maksimumilähedane, vaid kas 06.08.
11. a otsuses määratud sanktsiooniga samaväärne või sellest pigem isegi leebem. 11.10.
12. a otsuses tuvastatud raskendavat asjaolu ei ole kohtuväline menetleja oma otsuses põhjendanud, milles omakasu motiivil tegutsemine seisnes. Kaebuse esitaja leiab veel, et X ei ole ehitatud ebaseaduslikult täies ulatuses, vaid ainult selles osas, mis ületab ehitusloa ja ehitusprojektiga lubatud mahtu. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud ebaseadusliku ehitamise konkreetset mahtu, mis reaalselt on seadusliku ja lubatud ehituse mahuga võrreldes tühine. Negatiivne ühepoolne meediakampaania on mõjutanud kohtuvälise menetleja 11.10.
13. a tehtud väärteootsust. Kaebuse esitaja ei ole kunagi eitanud õigusrikkumise toimepanemist ega oma süüd selles, vaid on avaldanud valmisolekut kanda talle määratav õiglane karistus ning heastada võimalikult kiiresti kõik rikkumise tagajärjed. Seetõttu peab kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja 11.10.2012 .a otsust formaalselt õigusvastaseks ja ne bis in idem põhimõtet rikkuvaks, kohaldatud sanktsiooni äärmisel ebaproportsionaalseks kui ka sisuliselt täiesti ebaõiglaseks ning palub kohtul see tühistada. Kaebuse esitaja on nõus asja lahendamisega ilma kaebuse esitaja isikliku osavõtuta kirjalikus menetluses, kuna vaidluse all on peamiselt õiguslikud küsimused, mistõttu puudub vajadus tõendite vahetuks uurimiseks. 07.12.
14. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja seisukoht, milles ta leiab, et esitatud kaebus tuleb rahuldada osaliselt, tunnistades kohtuvälise menetleja 11.10.
15. a väärteootsuse X põhimõttega vastuolus olevaks vaid osaliselt, st osas, kus kattuvad 06.08.2012 ja 11.10.
16. a otsustes fikseeritud teo toimepanemise ajad. Ülejäänud osas palub menetleja jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuväline menetleja leidis, et

§-des 68 lg 2 ja 69 lg 2 toodud väärteokoosseisud on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu ja selle kirjeldust arvestades olulises osas kattuvad. Kuid topeltkaristamise keelu rikkumisest saab rääkida ainult perioodil, millal väärteootsustes fikseeritud tegude faktiliste asjaolude toimepanemise ajad üksteise suhtes kattuvad, st perioodil 28.

1. kuni 12.07.
2. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et 11.10.
3. a otsusega määratud karistuse tühistamine ei ole põhjendatud, kuid karistusmäära saab asjaolusid arvesse võttes vähendada. Lisaks leidis kohtuväline menetleja, et kohtu poolt oleks meelevaldne asuda seisukohale, et 06.08.
4. a otsus välistab isiku edasise karistamise X põhimõtte alusel, kui isik ebaseaduslikku tegevust jätkab. Kohtuväline menetleja leiab, et ka jätkuva süüteo puhul saab isikut karistada nö mitu korda, arvestades, et järelvalveametniku sekkumine katkestab jätkuvuse. 3 Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. II Kohtu seisukoht VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Nii D.N esindaja kui ka kohtuväline menetleja on kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungil osaleda. Samuti nõustub kohus menetlusaluse isikuga selles, et käesolevas asjas puudub vajadus kohtule esitatud tõendeid kohtuistungil uurida, sest vaidlus ei seisne mitte väärtegude toimepanemise tõendamises vaid tegemist on õigusliku vaidlusega. Seetõttu leiab kohus, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses. Käesoleval juhul seisneb vaidlus selles, kas teise 11.10.
5. a väärteootsuse näol on tegemist korduvkaristamise keelu rikkumisega. Korduvkaristamise keelu sedastamise korral tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 p 2 alusel lõpetada. Kuna korduvkaristamise keeld välistab isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmise täielikult, analüüsib kohus esmalt antud keelu rikkumisega seotud asjaolusid. KarS § 2 lg 3 kohaselt ei või kedagi sama süüteo eest karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Antud karistusõigusliku põhimõtte aluseks on põhiseaduse § 23 lg 3, mille kohaselt ei tohi kedagi anda teist korda kohtu alla ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Samuti on antud printsiip sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni seitsmenda lisaprotokolli 4 artikli 1 lõikes, mille kohaselt ei või mitte kellegi üle sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Korduvkaristamise keelu sisustamisel on Riigikohus oma otsuse nr 3-1-1-57-09 p-s 16 leidnud, et korduvkaristamise keelu põhimõtte eesmärgiks on muuhulgas tagada õigusrahu läbi selle, et välistatakse võimalus alustada isiku suhtes uus menetlus samale teole karistusõigusliku hinnangu andmiseks pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust. Nimetatud põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Sama otsuse punktis 17 on Riigikohus analüüsinud küsimust, millal on tegemist teistkordse menetlemisega. Tuginedes eelnevale Riigikohtu praktikale ning X seisukohale asjas X, leidis Riigikohus, et õiguses võib esineda olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Seega, kui isik mõistetakse üksteisele järgnevates eri menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral või mitte.
6. veebruari
7. a Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses asjas X märkis kohus, et konventsiooni
8. protokolli
9. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. 4 Lisaks on X leidnud
10. jaanuari
11. a otsuses asjas X ja teised, et X põhimõtte kohaldamiseks peab olema üheaegselt täidetud kolm tingimust: samased peavad olema faktid, rikkumise toimepannud isik ja kaitstav õigushüve. Seega juhul, kui on tekkinud kahtlus, kas läbiviidud menetluste näol, kus isikut on karistatud erinevate normide alusel, on tegemist korduvkaristamise keelu rikkumisega, tuleb esmalt võrrelda mõlemas menetluses karistamise aluseks olnud normide kattuvust. Kui antud normide kaitsealad kattuvad (kaitsevad sama õigushüve), siis tuleb täiendavalt tuvastada, et mõlema menetluse puhul oli menetlusaluseks sama isik ning mõlema menetluse objektiks oli sama faktiline tegu. 06.08.
12. a otsuses heideti Eesti Ehitusarendus OÜ-le ette seda, et ta rikkus

§ 29

lg 1 p 3 tulenevat nõuet, kuna ületas lubatud ehitusmahtu.

§ 29

lg 1 p 3 kohaselt on ehitise omanik kohustatud tagama ehitusprojekti kohase ehitamise, kui ehitusprojekt on nõutav. 11.10.2012. a otsusega heideti menetlusalusele isikule ette aga seda, et ta rikkus

§ 12

lg 1 tulenevat nõuet, kuna ei järginud ehitusprojekti ning ületas lubatud ehitusmahtu.

§ 12

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb ehitada vastavalt ehitusprojektile, välja arvatud käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel väikeehitise ehitamise korral. Esiteks on mõlemad sätted (

§ 29

lg 1 p 3 ja § 12 lg 1) praktiliselt grammatiliselt identsed, erinedes üksnes selles, et esimesel juhul kohustub omanik tagama ehitusprojekti järgse ehitamise ning teisel juhul peab ehitaja ehitama vastavalt projektile. Samuti on mõlema sätte eesmärgiks tagada ehitiste vastavus ehitusprojektile, mis omakorda tagab eelduslikult selle, et ehitis on ohutu, ta vastab kvaliteedinõuetele, on keskkonda sobituv ja seda mittekahjustav ning vastab lisaks paljudele teistele ehitusseadusest ja teistest seadustest tulenevatele nõuetele. Seega on mõlema sätte sisuline kaitseala sama, küll on erinev subjekt, kelle suhtes antud normi saab kohaldada. Seega karistati 06.08.

1. a otsusega Eesti Ehitusarendus OÜ-d kui X kinnistu omanikku ning 11.10.
2. a otsusega kui ehitajat. Olukorras, kus mõlema normi subjekt langeb kokku, ei ole siiski õigust karistada isikut mõlema normi rikkumise eest. Mõlemad normid kaitsevad õiguskorda sama ebaõigussisu eest ning mõlemat normi võib isik rikkuda sama teoga. Järgnevalt hindabki kohus seda, kas mõlemas otsuses etteheidetud rikkumised pani Eesti Ehitusarendus OÜ toime ühe teoga. KarS § 10 esimese lause kohaselt on tegu toimepandud ajal, mil isik tegutses. Seega tuleb teo jätkuvuse määratlemisel tuvastada, kas faktiliselt tegutses isik ajaliselt ja ruumiliselt seotult ühe eesmärgi nimel. Kuigi tehniliselt koosneb hoone ehitamine paljudest erinevatest osategudest, tuleb ehitise ehitamist

§ 2

lg 6 mõttes lugeda üheks teoks, kui ehitatakse ajas ja ruumis piiritletavat sama objekti. Antud juhul on Eesti Ehitusarendus OÜ-le mõlemas otsuses ette heidetud X kinnistul asuva ehitise ehitamise nõuete rikkumist. Otsuste kohaselt on D.N rikkunud ehitusnõudeid 06.08.

1. a otsuse kohaselt perioodil 28.05.2012 kuni 12.07.
2. a ning 11.10.
3. a otsuse kohaselt jaanuarist septembrini
4. a. Seega on D.N-ile ette heidetud sama objekti ehitamise nõuete rikkumist ning rikkumise toimepanemise perioodid on osaliselt kattuvad. Samuti on mõlemal juhul ette heidetud just nimelt samas Tartu Linnavalituse korralduses sätestatud ehitusmahtude ületamist. 5 Tartu Linnavalitsuse X ehitusjärelevalve vanemspetsialist X koostas D.N-ile 19.06.
5. a ettekirjutuse nr 19, paludes õiguserikkumise kõrvaldamiseks ehitustegevuse X objektil täielikult viivitamatult peatada alates ettekirjutusest teadasaamisest. Väärteomaterjalidest ei nähtu, millal D.N on ettekirjutusest teada saanud. Asjas üle kuulatud tunnistaja X (tl 24), D.N projektijuhi ütluste kohaselt sai ta teada, et
6. juunil on ehitustegevus peatatud. Nad lõpetasid sellel päeval töö ja ta saatis töömehed X korraldusel kaheks nädalaks puhkusele. Uuesti asusid nad tööle
7. juulil X korraldusel, kes ütles, et viimistlustööd ei kuulu ettekirjutusega tööde hulka.
8. septembrist seisab ehitamine täielikult (tl 24). Kahenädalase pausi olemasolu X ehitusobjektil kinnitab ka tunnistaja X, kes elab X maja vastas teisel pool tänavat (tl 26-27). Tunnistajad X ja X (tl 2223) ütlused tõendavad, et nad tegid X objektil ehitustöid ka juulis ja augustis. Ehitustööde tegemist augustis tõendavad veel tunnistajate X (tl 36) ja X ütlused, samuti 16.08.
9. a paikvaatluse akt (tl 53-61). Menetlusaluse isiku D.N juhatuse liige X on 25.09.
10. a ülekuulamisel (tl 21) kahetsenud tehtut ning öelnud, et ehitus on alates septembri algusest täies mahus peatatud. Seega on olemas tõendid, et D.N tegi
11. juunil
12. a pärast 19.06.
13. a ettekirjutust ehitustööd X objektil täielikult lõpetada, pausi kaheks nädalaks, kuid jätkas pärast seda taas ehitustöid kuni septembrini
14. a. Riigikohus on oma 16.06.
15. a otsuses nr 3-1-1-31-08 sarnast olukorda käsitletud, kus laeva tühjaks laadimist jätkati vaheaja järel pärast seda, kui keskkonnainspektsioon palus tööd lõpetada. Riigikohus leidis viidatud otsuse punktis 7.3, et kogu laadimistööd hõlmavast ühtsest tahtlusest saaks rääkida juhul, kui enne laadimistööde lõppu ei oleks pädev järelevalveasutus juhtinud tähelepanu nende tööde ebaseaduslikkusele. Selleks, et taasalustada laadimistöid hoolimata järelevalve teostaja seisukohast, pidi tehtama sellekohane otsustus, mistõttu ei saa rääkida toimepanija ühtsest tahtlusest. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tegemist on D.N poolt ühtse tahtlusega toime pandud jätkuva teoga alates jaanuarist
16. a, kui ehitustegevus X objektil algas, kuni selle katkestamiseni
17. juunil
18. a. Selle tegevuse eest on D.N karistatud Tartu Linnavalitsuse 06.08.
19. a otsusega. Otsuse kohaselt on teo toimepanemise ajaks ajavahemik 28.05-12.07.
20. a, kuid ka sellele eelnev tegevus oli hõlmatud samast tahtlusest ning teistkordne sama teo eest karistamine kujutab endast korduva karistamise keelu põhimõtte rikkumist. Kohus on seisukohal, et 11.10.
21. a otsusega oli menetlejal õigus karistada D.N ehitusprojekti mittejärgiva ehitustegevuse eest, mis toimus pärast ettekirjutuse tegemist ja ehituse seiskamist, s.o
22. a juuli keskpaigast kuni sama aasta septembrini. Järgnevalt käsitleb kohus

§ 69

lg 2 koosseisu täitmist menetlusaluse isiku pool.

§ 69näeb ette vastutuse ehitise omavolilise ehitamise eest.

See on X, mille sisustamiseks on vajalik pöörduda ehitusseaduse nende sätete poole, mis kehtestavad ehitusnõuded. D.N-ile arvati süüks

§ 12lg 1 nõuete rikkumine, mille kohaselt tuleb ehitada vastavalt ehitusprojektile.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et D.N-ile oli antud Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 240 alusel ehitusluba nr X Tartus X kinnistul korterelamu laiendamiseks, mille lahutamatuks osaks oli ehitusprojekt. Vastavalt

§ 2lg 6 p-le 2 on ehitamine ka ehitise laiendamine.

2012. a juunis teostas X X asuva hoone kõrgusmärkide mõõdistamise (tl 62-65). Nimetatud mõõdistamise tulemustest lähtuvalt tegi Tartu Linnavalitsuse X osakond D.N-ile ettekirjutuses nr 19, tuues välja pikkused ja laiused, millises osas ei vasta laiendatav ehitis ehitusprojektile (tl 6 50-52). Vaidlust ei ole ka selles, et ehitustööde teostajaks oli D.N . Seda kinnitab menetlusalune isik ise ning tunnistaja X. Vaatamata ettekirjutusele jätkas D.N ehitamist, tehes nii viimistlustöid, mida kinnitavad tunnistajate X, X ja X ütlused, kui ka paigaldati välisvooder, aknad, katuse räästaplekid, mida tõendavad tunnista X. Katusepleki ja aknaraamide paigaldamist ning tööde tegemist rõdul augustis 2012 tõendavad veel tunnistaja X ütlused. Ehitustegevuseks andis üldised korraldused D.N X, mis nähtub tunnistaja X ütlustest. Kohus leiab, et projektile mittevastava ehitise ehitamise jätkamine kujutab endast

§ 12

lg 1 nõuete rikkumist, on käsitletav omavolilise ehitamisena selles osas mis väljub projekti raamidest ning täidab sellega

§ 69objektiivse koosseisu. Kar

S § 14 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et D.N X, andes korralduse ehitustööde jätkamiseks X hoone ehitamisel, tegutses nimetatud ärihingu huvides. Ehitusluba oli antud sellele äriühingule, seega toimus ehitustegevus nimetatud juriidilise isiku tegevussfääris. Projektist mittekinnipidamise tulemusel ehitati hoone nii kõrgemaks kui laiemaks, mille arvelt tekib ruumi juurde. D.N omavoliline ehitustegevus oli toime pandud kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. D.N oli olemas ehitusprojekt, millest ta oli kohustatud kinni pidama. Ehitusprojektis ettenähtust teistsuguste mõõtmetega hoone eesmärgipärane tegevus. ehitamine on Seega on D.N toime pannud

§ 69

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo alates 13.07.2012 kuni septembrini 2012, rikkudes

§ 12lg 1 nõudeid ning teda tuleb selle eest karistada.

III Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 69

lg 2 järgi on juriidilist isikut võimalik karistada rahatrahviga kuni 32 000 eurot. D.N karistati 11.10.2012. a Tartu Linnavalitsuse otsusega (tl 18)

§ 69lg 2 järgi rahatrahviga 28 600 eurot.

Karistust kergendavaks asjaoluks luges menetleja kahetsust ja ehituse peatamist täies mahus, karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 lg 1 alusel omakasu. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et D.N-ile määratud karistus, mis on maksimaalmäära lähedane, ei vasta süü suurusele ning seda tuleb vähendada. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et väärteo toimepanemise aeg on lühike – poolteist kuud, D.N juhatuse liige on sellist käitumist kahetsenud ning ehitustegevuse lõpetanud. Teiselt poolt tuleb arvestada seda, et samasugune tegu pandi toime olukorras, kus rikkumiste eest oli tehtud juba ettekirjutus ning 06.08.

1. a ka väärteootsus. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, milles seisneb raskendav asjaolu – omakasu. Olemasolevate tõendite alusel ei ole kohtul võimalik hinnata, milline oleks väärteo toimepanemise tulemusena saadav aineline kasu. Seega puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et mõistev karisus peab jääma alla sanktsioonis 7 ettenähtud keskmist määra, kuid olema suurem kui 06.08.
2. a kiirmenetluse otsusega mõistetud karistus 1300 eurot, sest menetlusalune isik jätkas peale esimese väärteootsuse kättesaamist ehitusprojektile mittevastavat ehitamist ning sellega õiguskorra rikkumist. Kohus leiab, et D.N tuleb

§ 69lg 2 järgi karistada rahatrahviga 3000 eurot.

IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas Menetlusalune isik ning kohtuväline menetleja taotlesid, et tekkinud menetluskulud tuleb jätta vastaspoole kanda. Käesolevas asjas ei ole pooled esitanud tekkinud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Seega puudub kohtul alus seisukoha võtmiseks menetluskulude osas. Ingeri Tamm Kohtunik 8