← Eesti

1-16-10597/9

Obsah (6)§ 238§ 202§ 175§ 180§ 313§ 326

1-16-4649 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2016. a., Tallinn Kohtuasja number 1-16-4649 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Sten Lind Apellee

§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust . Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu

  1. aprilli
  2. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 11 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 1 aasta 7 kuud 27 päeva vangistust alates tema kinnipidamisest
  3. mail
  4. Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulu d, s.o sundraha 322,50 eurot ja määratud kaitsja tasu 120 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  5. A.R tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, uuesti,
  6. mail 2016 püüdis Tallinnas X XX asuvast X XX kauplusest varastada 6 pakki peekonit kokku 33,55 euro väärtuses. Kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumata põhjusel, sest turvatöötaja pidas ta kauplusest väljumisel kinni ning kaup tagastati kauplusele.
  7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A.R, kes vaidlustab kohtuotsust temale mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Apellant leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on liialt range ja taotleb ringkonnakohtult selle ülevaatamist. Leiab, et tal tuleks ära kanda vaid eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ärakandmata karistus ning käesoleva kuriteo osas tuleks menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu

§ 202alusel lõpetada.

Ta ei ole kunagi kauplusesse läinud varguse toimepanemise eesmärgil. Tahtlus midagi varastada tekitab tal alati siis, kui näeb rikkalikke kaubalette. Ei pea õigeks seda, et maakohus heidab talle ette varasemaid kriminaalkaristusi. Ta on varasemad karistused ära kandnud ning käesoleva kuriteo eest karistuse mõistmisel ei tohiks varasemaid karistusi arvesse võtta. Taotleb menetluskulude jätmist riigi kanda või kohustada vanglat kindlustama teda tööga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS § -s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 202

alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu on ainetu, sest maakohtule sellise taotluse esitamise õigus on ainult prokuröril süüdistatava nõusolekul. Praeguses asjas prokurör maakohtule sellist taotlust esitanud ei ole. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastani. Maakohus mõistis A.R-ile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse . Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse seda, et kuritegu jäi katse staadiumi ja materiaalne kahju puudub. Maakohus märkis põhjendatult, et tegemist on isikuga, kes paneb jätkuvalt toime vargusi, mistõttu varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. 2

(4)Kuna A.R pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, siis kohaldas maakohus tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid A.R-ile kergendada. mõistetud karistust Seega on A.R-i apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata. 5. Järgnevalt peatub kohtukolleegium A.R-ilt välja mõistetud menetluskulude l.

§ 175

lg 1 p- de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Eeltoodust tuleneb üheselt, et kriminaalmenetluse kulude täielikult riigi kanda jätmist kehtiv kriminaalmenetlusseadus ei võimalda. Seega on süüdistatava A.R-i taotlus menetluskulude täielikult riigi kanda jätmiseks põhjendamatu. Lähtudes

§ -st 423 ja § 417 lg -st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava

  1. peatüki
  2. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka

§ 180

lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

  1. veebruari
  2. a otsuses nr 3-1-1-2-12 ja
  3. detsembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-109- 13 asunud seisukohale, et lähtudes

§ 313

lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise üldist tähtaega. Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, sest süüdistatav vaidlustas selle apellatsiooni korras. Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik 3

(4)menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (
  1. detsembri
  2. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja
  3. detsembri
  4. a otsus nr 3-1-1-109-13). Seega on A.R võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Kohtukolleegiumil puuduvad volitused kohustada vanglat süüdistatav A.R tööga kindlustama. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et A.R-ilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.
  5. Seega on A.R-i apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes

§ 326lg -st 3 läbi vaatamata. Menetluskulude osas jätab kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.