← Eesti

4-21-950/29

Obsah (10)§ 35§ 40§ 22§ 21§ 50§ 7§ 23§ 4§ 48§ 31

4-21-950 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2021, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-21-950 Kohtunik Regiina Lebedeva Väärteoasi S.L-i vää

eaduse § 50 järgi Menetlusalune isik S.L isikukood XXX elukoht xxx Kaitsja Margus Venesaar Kohtuväline menetleja Keskkonnaamet registrikood 70008658 asukoht Roheline 64, Pärnu 80010 Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 120, § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas:

  1. Jätta rahuldamata S.L-i kogumiseks. kaitsja taotlused täiendavate tõendite
  2. Jätta S.L-i kaitsja kaebus rahuldamata ja Keskkonnaameti
  3. veebruari
  4. a üldmenetluse otsus väärteoasjas 940020001141 S.L-i karistamise kohta

eaduse § 50 järgi muutmata. Kohus selgitab, et kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. 3. Edastada kohtuotsus S.L-ile, kaitsjale ja Keskkonnaametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon 1

(20)4-21-950 esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtuvälise menetleja kaevatav otsus 1. Keskkonnaameti 18.02.2021. a otsusega karistati S.L-i

eaduse (

) § 50 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut ehk 400 eurot. Otsuse kohaselt küttis S.L 19.08.2020 kella 22.15 paiku Ida-Viru maakonnas Auvere külas Vanakivi maaüksusel ilma suuruluki jahiloata ühe pruunkaru. Sellega rikkus menetlusalune isik

§ 35lg 1 p 2 ja § 40 lg-te 1 ja 10 nõudeid.

1.1.

§ 35

lg 1 p 2 sätestab, et jahipidamisõigust tõendavaks dokumendiks on jahiluba.

§ 40lõike 1 kohaselt annab jahiluba õiguse pidada ulukile jahti.

Sama sätte lõike 10 järgi antakse suuruluki jahiluba iga isendi küttimiseks eraldi.

§ 22

lg 2 alusel kehtestab pruunkaru küttimismahu igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes

§ 21lg-s 4 nimetatud aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust.

1.

  1. Keskkonnaameti 30.07.
  2. a käskkirja nr 1-1/20/137 punkti 2.2 kohaselt oli pruunkaru küttimismahust kinnipidamise tagamiseks jahimehel kohustus pruunkaru jaht enne jahile minemist asukohajärgse maakonna kontaktisiku juures, täpsemalt ajavahemikul alates kella 7.30-st kuni kella 22.00-ni registreerida ning pruunkaru küttimisest kontaktisikut viivitamatult teavitada. 1.
  3. S.L ei registreerinud 19.08.2020 pruunkaru jahti, samuti ei teavitanud ta kontaktisikut karu küttimisest, mistõttu on tema tegevus mõistetav jahiloata jahipidamisena. Jahiloata jahipidamine on karistatav

§ 50alusel. 1.4. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Eelpool kirjeldatud teo pani S.L toime vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna viibides metsseajahis ning omamata karu küttimiseks vajalikku suuruluki jahiluba, oleks ta pidanud veenduma, et tulistab õiget ulukit. 1.

  1. Menetluskuludena mõisteti S.L-ilt välja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisi nr 20E-TB0109 maksumus summas 420 eurot. Kaebus kohtuvälise menetleja otsusele
  2. S.L-i kaitsja Margus Venesaar esitas 26.02.2021 kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse (I kd, tl 3-7), paludes tühistada Keskkonnaameti 18.02.
  3. a otsuse väärteoasjas nr
  4. Samuti paluti eeltoodud kaebuses teha järelepärimine sideteenust osutatavatele ettevõtetele (Telia, Tele2, Elisa) ja nõuda välja kõigi jahimeeste telefonide asukohad seisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.30 vahel ning teha kõikidele relvadele korduvekspertiis, sh teha ekspertiis ka V L jahirelvale. Menetluskulud paluti jätta vastustaja kanda. 2.
  5. Kaebuse esitaja talle süüks pandud rikkumist ei tunnista ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Väärteomenetlus on läbiviidud ühekülgselt ja kogutud tõendid on puudulikud, mistõttu ei ole võimalik tõendada kaebuse esitaja süüd. Kohtuväline menetleja on tuginenud ainult ühele tõendile, mis on puudulik ning jätnud kogumata ülejäänud asjas tähtsust omavad tõendid. 2.
  6. Kaebaja hinnangul on jäänud tähelepanuta asjaolu, kus asusid jahimehed, kui toimus lask. 2

(20)4-21-950 Kaebuse esitaja S.L asukoht sellel õhtul kohast, kus toimus väidetav lask ja kust leiti väidetavalt verejäljed, on ca 200-250 m kaugusel. Lisaks oli õhtul kella 22.15 ajal, millal väidetavalt toimus lask, juba piisavalt pime ning ca 200-250 m kaugusele ei olnud võimalik näha. Kaebaja selgitab, et õhtuhämaruses saab kindlalt ulukit lasta ca 50-100 m kauguselt, sest kaugemale ei ole võimalik näha ning samuti võib kaugemale sihtides lasta juba teist jahikaaslast. Tunnistaja G B poolt esitatud skeemist, kust on näha jahimeeste asukohad, selgub, et karu laskmise kohale ja karu leidmise kohale asus kõige lähemal Y B . See on näha ka L S poolt koostatud skeemil ja D N koostatud skeemilt. Samuti on S.L seisukohal, et kõik jahimehed ei avaldanud oma positsioone skeemidel ausalt. Selle tõenduseks oleks pidanud kohtuväline menetleja tegema järelepärimise suurematele sideteenuste osutajatele, et nõuda välja kõigi jahimeeste telefonide positsioneeringud seisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.30 vahel. Selliselt on võimalik tõendada kes kus kohas istus ning kes oli karule kõige lähemall sellel hetkel kui toimus lask. 2.
  1. G. B ei osalenud sellel õhtul ühisjahis, mistõttu ei tea tema täpselt, kus tegelikult kõik jahimehed asusid ning ka tema saab tugineda ainult jahimeeste ütlustele, kuid nagu kaebaja selgitas, siis ei ole kõigi jahimeeste ütlused õiged. Peale kaebaja asusid väidetavate verejälgede tekkimise asukoha juures veel J. B ja P. K , kuid nende jahirelvasid ei kontrollitud sama põhjalikult, kui seda tehti kaebaja jahirelvaga. 2.
  2. Kohtuvälise menetleja 20.08.
  3. a sündmuskoha vaatluse protokolli juurde lisatud skeem karu leidmise ja verejälgedega ei klapi jahimeestelt saadud andmetega. Nimetatud skeemi kohaselt hakkavad karu verejäljed Vanakivi maaüksuselt, lähevad üle raja (kus oli oks, millelt leiti verd) ja lõpevad karu surnukeha juures Vilumetsa maaüksusel. Jahimeeste antud ülekuulamise protokollide kohaselt leiti veri rajalt (millele suunduti Tamme teelt) asuva oksa pealt. Vere jälgi märkas Y. B . Ka V. L ja D. N selgitavad, et raja pealt verejälgede järgi minnes umbes 200-250 m kauguselt leidsid nad karu surnukeha. Mitte keegi jahimeestest ei räägi sellest, et raja pealt, kust leiti verd mindi Vanakivi maaüksuse poole ja et just sellisele kaugusele nagu on näidatud menetleja skeemil ulatusid verejäljed. Selgituste järgi mindi rajalt verejälgi mööda karuni, mitte teisele poole. Ka menetleja tehtud piltidest ei ole võimalik sellist järeldust teha. Nimetatud asjaolu on oluline, sest sellest selgub, et karu tegelik laskmise koht oli veelgi kaugemal kaebaja asukohast. S.L on ka ise selgitanud, et tema arvates kostis lask umbes 1 km kauguselt. Tähelepanuväärne on ka S.L-i selgitustes asjaolu, et pärast lasku tuli oma nn hunniku pealt maha P. K , kes hakkas põldu lambiga valgustama kõndides edasi-tagasi. Miks P. K niimoodi käitus ei ole kohtuväline menetleja uurinud. 2.
  4. Sündmuskoha vaatluse protokollis on küll näha mõned pildid koos lühikese selgitusega, kuid protokolli kirjeldus ei kajastu protokolliga koos esitatud skeemil karu oletatava liikumistrajektoori kohta. Neid ei ole võimalik kokku viia. Protokollis on kirjeldatud, et „viimased kaks jälge suunduvad Vanakivi maaüksuse poole“, kuid sellest ei selgu, et jäljed asusid Vanakivi maaüksusel. 2.
  5. Otsuse punktis 6 selgitab kohtuväline menetleja, et kaebaja asus P. K lähedal, seega oleks ta näinud, kui P. K oleks lasu teinud. Seega on võimalik ka vastupidine variant, et kui kaebaja tulistas karu, siis oleks seda pidanud nägema P. K . P. K aga oma selgitustes seda väitnud ei ole. Seega, sellest tulenevalt kaebaja tegelikult ei tulistanudki. 2.
  6. Keskkonnainspektsiooni poolt 22.09.2020 koostatud ekspertiisimääruse punktis 4 on eksperdile esitatud 7 küsimust. Nendest küsimustest on tähelepanuväärsed küsimused nr 6 ja
  7. Eeltoodud küsimused on esitatud ainult ühe relva kohta, s.o just S.L-i relva kohta. See 3
(20)4-21-950 tähendab, et vastustaja ei ole kogunud kõiki vajalikke tõendeid antud väärteo kohta, sest ei ole teada, kas mõne teise tulirelva puhul oleks võinud olla relvaraud lühendatud või relvaraua õõnt muudetud. Samuti ei ole menetleja selgitanud, mille alusel tema leidis, et eeltoodud küsimused nr 6 ja 7 tuleb küsida just kaebaja esitajale kuuluva relva kohta aga mitte mõne teise menetlusosalise relva kohta. Selline asjaolu viitab suunatud menetlusele, kus on eksitatud eksperti ja tegelikkuses ei soovitagi muid tõendeid koguda. Peale kaebaja olid samas kohas ka veel J. B ja P. K , kuid nende jahimeeste relvade kohta selliseid küsimusi ei esitatud. Kohtuväline menetleja ei ole ka selgitanud, mida ta nende küsimustega tõendada soovis. Otsuse p 7 kirjutab kohtuväline menetleja, et jääb selgusetuks, millistele asjaoludele tuginedes väidab vastulause esitaja, et S.L-i vastutus oleks välistatud, kui mõne ekspertiisiks esitatud relva rauda oleks lühendatud või muudetud. Kui selline asjaolu jääb selgusetuks vastustajale, siis tekib küsimus, miks vastustaja sellise küsimuse üldse eksperdilt küsis ning mida vastustaja soovis selle küsimusega tõendada. 2.
  1. Menetleja poolt ei võetud hoiule L. S väikesekaliibrilist (22LR) vintraudset tulirelva CZ455, mis oli L. S kaasas, vaid hoiule võeti tulirelv IŽ-18-MH kaliiber 7,62x54R, mida L. S sõnade järgi temal üldse kaasas ei olnudki. Toimikus puudub L. S jahiluba. Samuti puudub toimikus S P jahiluba. Menetleja poolt ei võetud hoiule väikesekaliibrilist (22LR) vintraudset tulirelva CZ-455, mis oli S. P kaasas, vaid tulirelv Mazalat kaliiber 7,62x 54R nr XX, mida S. P sõnade järgi temal üldse kaasas ei olnud. Kaebaja esitaja arvates viitab see kohtuvälise menetleja puudulikule tõendite kogumisele. 2.
  2. 20.08.2020 koostatud objekti kontrollimise protokollis nr 1099321 p 3 kirjutatakse, et S. P , L. S – võimalik, et ei võtnud ühisjahist osa, vaid olid oma lubadega. Selgub, et menetleja ei tea täpselt, kas eeltoodud isikud võtsid

t osa või mitte. Jahilubasid kontrollitud ei ole, aga ometi on saadetud ekspertiisi isikute tulirelvad, mida neil nende endi sõnul tegelikult üldse kaasas ei olnudki. Kogutud (õigem oleks öelda kogumata) tõenditele tuginedes ei ole teada, kus täpselt viibisid karu laskmise ajal L. S ja S. P . Samuti ei ole teada, kas neile kuulub ainult üks suurema kaliibriline relv, millega on võimalik karu lasta, või on neid rohkem. See asjaolu ei ole tegelikult mitte ühegi jahimehe kohta tõendatud. Jahimees võis olla jahil ühe relvaga ja tuua ekspertiisi tegemiseks teise relva. 2.

  1. Keskkonnainspektsiooni 08.09.2020 koostatud protokolliga on menetlusaluse isikuna üle kuulatud V. L . V. L oli kaasas vintraudne tulirelv Sako-Hunter 30-
  2. Nimetatud isiku käest ei ole tulirelva hoiule võetud ega ekspertiisi saadetud. Miks seda ei ole tehtud ei ole teada. Kuna kohtuväline menetleja on käsitlenud V. L kui menetlusalust isikut võttes temalt ütlused, siis oleks pidanud ka tema tulirelva ekspertiisi kontrolli saatma. Tõsikindlalt ei saa väita ka, et V. L asus eeldatavast tabamuskohast ligi 800 m kaugusel, sest seda on öelnud ainult V. L , kuid selle kohta puudub kindel tõend. Veelkord on põhjust teha järelepärimine sideteenust osutatavatele firmadele, et tuvastada V. L tegelik asukoht karu laskmise ajal ning vajalik oleks teha ekspertiis ka V. L jahirelvale. 2.
  3. Lähtudes eeltoodust leiab menetlusalune isik, et temale süüks pandava väärteo toimepanemine ei ole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja on seisukohal, et väärteomenetlus tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõrvaldamatu kahtluse tõttu lõpetada. Kohtuväline menetleja on jätnud välja selgitamata kaebaja seisukohast olulised asjaolud. Tõendite kogumata jätmine on aga käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kuna kaebuse eelnevatest punktidest on selgunud, et vastustaja poolt kogutud tõendid on puudulikud, siis on vastustaja poolt koostatud protokollis nimetatud rikkumine tõendamata. 4

(20)4-21-950
  1. 03.03.2021 teatas kaebuse esitaja, et ei soovi osa võtta kohtuistungist ning soovib, et väärteoasi lahendatakse kirjalikus menetluses lähtudes VTMS § 120 lg-st
  2. Samuti esitati kohtule nõuetekohane kehtiv volikiri. Kohtuvälise menetleja seisukoht asja lahendamise võimalikkuse osas kirjalikus menetluses ja kaebuse esitaja taotluste osas täiendavate tõendite kogumiseks
  3. Kohtuväline menetleja esitas 05.03.2021 kohtule vastuse päringule (I kd, tl 177-179), kus teatas, et Keskkonnaamet nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Päringu kohaselt ei nõustu Keskkonnaamet kaebuse esitaja taotlusega täiendavate tõendite kogumiseks. 4.
  4. Asukohaandmetele juurdepääsu taotlemise käigus riivatakse oluliselt inimese põhiõigusi, mistõttu kasutatakse seda võimalust praktikas vaid raskemate süütegude tõendamisel, mille hulka kaebuse esitajale etteheidetav süütegu ei kuulu ning seda vaid juhul, kui süüteo toimepanemist ei ole võimalik muude tõenditega tõendada. Kõnealusel juhul on süüteo toimepanemine S.L-i poolt tõendatud nii tunnistajate ütluste kui ballistilise ekspertiisiga. Lisaks sellele ei annaks need asukohaandmed süüteoasjas uut teavet, kuna andmetega on võimalik tuvastada isiku paiknemine lähima telefonimasti suhtes, isiku täpset paiknemist maastikul tagantjärele tuvastada ei ole võimalik. 4.
  5. Relvade korduvekspertiis ei ole vajalik ega ka põhjendatud, kuna juba tehtud ekspertiisi käigus on kahtlusteta tuvastatud, millisest tulirelvast on tulistatud pruunkaru surnukehast leitud kuul. Tõenäosus, et ekspertiis teise relva puhul samale järeldusele jõuaks, on olematu. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas
  6. Kohtuväline menetleja esitas 09.03.2021 seisukoha S.L-i kaitsja kaebusele (tl 180-183), paludes jätta S.L-i kaebus rahuldamata ja Keskkonnaameti üldmenetluse otsus muutmata. Menetluskulud palus kohtuväline menetleja jätta S.L-i kanda. 5.
  7. Uue väitena on kaebuse esitaja välja toonud vaid selle, et kohtuväline menetleja ei ole kontrollinud mitut suurekaliibrilist tulirelva menetluse käigus menetlusaluste isikutena üle kuulatud isikud omavad ning seetõttu võisid ekspertiisi sattuda relvad, mida 19.08.2020 toimunud

üldse ei kasutatudki. Kohtuväline menetleja lükkab väite ümber ja selgitab, et menetlusalustelt isikutelt võeti vallasasjana hoiule ja saadeti tulirelvaekspertiisi kõik tulirelvad, mille kaliiber jäi vahemikku 7-8 mm, kuna just selles vahemikus oli pruunkaru surnukehast leitud kuul (vt asitõendi vaatlusprotokoll ning ekspertiisimäärus). Selliseid tulirelvi oli kõigil menetlusalustel isikutel üks, va A R , kellelt võeti vallasasjana hoiule kaks tulirelva. Isikute relvaandmeid kontrolliti läbi Apollo andmebaasi. Seega ei vasta tegelikkusele kaebuses esitatud väide, et kohtuväline menetleja ei kontrollinud mitu suurekaliibrilist tulirelva

viibinud isikutel oli. 5.2. Kohtuvaidluse keskseks küsimuseks on see, kas 20.08.2020 Auvere jahipiirkonnast leitud pruunkaru küttimist saab seostada S.L-iga. Keskkonnaamet on seisukohal, et saab, kuna kuigi kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile, on menetluse käigus kogutud nii otseseid kui kaudseid tõendeid. Käesolevas menetluses on otsesteks tõenditeks: sündmuskoha vaatluse protokoll ning objekti kontrollimise protokoll, mis kinnitavad asjaolu, et 20.08.2020 tuvastati Auvere jahipiirkonnas üks surmatud pruunkaru ning pruunkaru kehast leiti üks vintraudse tulirelva kuul ja ekspertiisiakt, mis kinnitab asjaolu, et eelmainitud kuul on tulistatud S.L-i tulirelvast, millega S.L 19.08.2020 Auvere jahipiirkonnas jahti pidas. Muud menetluse käigus kogutud tõendid on küll 5

(20)4-21-950 kaudsed tõendid, kuid Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsetele tõenditele tuginemine eeldab nende paljusust (RKKKo nr 3-1-1-15-12, p-d 13-14), mis käesolevas asjas on kahtlemata tagatud. Kõik menetluse käigus kogutud tõendid, v.a S.L-i poolt antud ütlused, on omavahel kooskõlas ning nendes puuduvad vasturääkivused. Väärteootsuses kirjeldatud tõendeid kogumis hinnates saab veenvalt ja kahtlusteta järeldada, et S.L küttis 19.08.2020 Auvere jahipiirkonnas ühe pruunkaru. 5.
  1. Kokkuvõtlikult leiab kohtuväline menetleja, et väärteomenetluses tehtud üldmenetluse otsus on õiguspärane ning järeldus kaebuse esitaja poolt väärteo toime panemise osas on tõenditega kinnitust leidnud. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuses toodud väidetega väärteokoosseisu puudumise kohta ning leiab, et otsuse tühistamiseks puudub alus. Menetluse vahepealne käik
  2. Viru Maakohtu 10.03.
  3. a otsusega kaebus rahuldati, Keskkonnaameti otsus tühistati ja menetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Ekspertiisitasu 420 eurot jäeti riigi kanda.
  4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Keskkonnaamet, kes taotles otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või alternatiivselt asja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks.
  5. S.L-i kaitsja esitas kassatsioonivastuse, milles taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist.
  6. Riigikohtu 27.09.
  7. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 10.03.
  8. a otsus ja saadeti väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 9.
  9. Kolleegiumi hinnangul ei järginud maakohus tõendite hindamise reegleid ning rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust. Esiteks on maakohtu viide varasemate karistuste puudumisele asjakohatu ega välista mingil moel S.L-i poolt kõnealuse väärteo toimepanemist. Teiseks on väärteoasjas tehtud tulirelva ekspertiis. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile edastati kümne jahil viibinud jahimehe üksteist tulirelva ja karu kehast eemaldatud kuul. Ekspert jõudis kümne relva puhul järeldusele, et kuul ei olnud nendest lastud. Järelejäänud ühe relva, s.o S.L-i jahipüssi puhul järeldas ekspert, et tõenäoliselt on kuul sellest lastud (ekspertiisiks esitatud kuuli ja S.L-i püssist katselaskmisel saadud kuuli eritunnustes esinesid vaid vähesed erisused). 9.
  10. Maakohus keskendus ekspertiisiakti hinnates üksnes sellele, et kuuli pärinemine S.L-i relvast oli tuvastatud tõenäolikus, mitte kategoorilises vormis, pidades vajalikuks, et S.L-i süüd kinnitaksid veel täiendavad tõendid. Samas ei pööranud kohus sootuks tähelepanu ekspertiisiakti osale, kus ekspert välistas, et kuul võinuks olla lastud teistest ekspertiisiks esitatud relvadest. Sellises olukorras pidanuks kohus pöörduma nn välistamismeetodi poole. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et ülejäänud relvadest karu kindlasti ei lastud. Järelikult on väärteo toimepanemine teiste jahimeeste poolt välistatud, millest tulenevalt saaks võimaliku teo toimepanijana arvesse tulla üksnes S.L. 9.
  11. Välistamismeetodi rakendatavuse võinuks kahtluse alla seada tõesti asjaolu, kui 6
(20)4-21-950 jahipiirkonnas viibinuks samal ajal veel teisi menetluses tuvastamata isikuid. Maakohus ongi otsuses leidnud, et välistada ei saa, et jahil osales veel keegi, mis omakorda suurendab kahtlust S.L-i süüs. Menetluse käigus on tõepoolest tuvastatud, et jahidokumendid ei olnud korrektselt vormistatud ega kajastanud

t osa võtnud isikuid päris täpselt. Samas on kohtuvälises menetluses üle kuulatud isikute ütlustega jahil tegelikult osalenud isikud ja nende paiknemine jahialal kindlaks tehtud, mistõttu ei ole jahidokumentidel selles osas määravat tähtsust. Arvestatavaid tõendeid, et jahil viibis senises menetluses tuvastamata isikuid, ei ole. 9.

  1. Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Samuti on senises praktikas rõhutatud, et menetlusõiguse rikkumine on seegi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Riigikohtu hinnangul eiras maakohus eeltoodud seisukohti asja lahendamisel ning nentis alusetult sellise põhjendatud kahtluse esinemist, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks.
  2. Asja uuel arutamisel maakohtus jäid S.L ja tema kaitsja 26.02.2021 esitatud kaebuse ning kaebuses esitatud taotluste juurde täiendavate tõendite kogumiseks, kuid soovisid neid täpsustada. 10.
  3. Nimelt palus kaebuse esitaja teha järelepärimine sideteenust osutatavatele ettevõtetele (Telia, Tele2, Elisa) ja nõuda välja S.L ja A. R telefonide asukohad seisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.45 vahel. Samuti nõuda sideettevõtetelt välja S.L ja A. R kõnede eristus koos sisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.45 vahel. Lisaks teha korduvekspertiis relvadele LOS7-1 kaliiber 308 Winchester nr XX ja LOS-7-1 kaliiber 308 Wincheste nr XX ning kuulata tunnistajatena üle G B ja J D . Samas kinnitas kaebuse esitaja jätkuvalt, et kui kohus leiab, et tunnistajate ülekuulamine pole vajalik, siis palub kaebaja lahendada asi kirjalikus menetluses. 10.
  4. Erinevalt kaebusest, on kaebus esitaja seisukohas asunud väitma, et karu lasi A R . Nimelt S.L oleva info põhjal asus Vanakivi maaüksusel asuva põllu teises servas (ca 150-200m eemal) risti üle põllu kaebaja asukohast A. R , kes oli umbes 3 m kõrgusel puu otsas vastava jahipidamiseks mõeldud kaasaskantava istme peal. Seda asjaolu, et nimetatud kohas asus A. R tõendavad puule jäänud jäljed istumisalusest. Seda, et selles kohas on puul näha jäljed, võib vaadata ka tänasel päeval. Samuti nägid seda 20.08.2020 hommikul nii keskkonnainspektor, kes tuli asja uurima, kui ka Auvere jahipiirkonna esimees G. B , kes saab anda tunnistusi jälgede olemasolu kohta puul. A. R on samasugune jahivarustus nagu kaebajal. Seda teab ka G. B , mistõttu võis G. B arvata alguses, et laskjaks oli S.L. 10.
  5. Kaebajale jääb jätkuvalt arusaamatuks relvaekspertiisi tulemus. Kuidas on võimalik, et ekspertiisiga ei ole võimalik tuvastada, millisest jahirelvast on tulistatud. Ilmselt sellepärast ongi ekspert leidnud, et ekspertiisiks esitatud deformeeritud kuul on tõenäoliselt lastud kaebajale kuuluvast relvast. Sama tõenäoliselt võib see olla lastud ka A. R kuulunud relvast, sest tegemist on ühesuguste relvadega. 10.
  6. S.L plaanis sellel päeval, s.o 19.08.2020 minna jahile koos J. D ja A. R . Juba päeval käisid nad oma jahipidamise kohti ette valmistamas. Kui algselt pidi A. R asuma selles kohas, kus kaebaja poolt esitatud plaanil asus J. D ja J. D pidi algselt asuma kaebajast ca 100 m eemal Vanakivi maaüksusel põllul asuva kivihunniku peal, siis hiljem A. R muutis meelt ning asus jahti pidama kohta, mida eelmises lõigus kirjeldas kaebaja ja kust said alguse karu 7

(20)4-21-950 verejäljed Vanakivi maaüksusel. Seda, et A. R soovib asukohta muuta ütles ta ka J. D , sest J. D oleks muidu jäänud A. R laskeulatusse. Seetõttu läks J. D jahti pidama teise kohta, sinna kuhu kaebaja oma plaanil ta ka märkis. Kuna kaebaja käis päeval koos A. R ja J. D kohti ette valmistamas, siis oli neile teada A. R asukoht. Seetõttu ongi oluline määrata jahil osalejate asukohad telefoni positsioneerimise teel ning teha vastav taotlus sideteenust osutavatele ettevõtetele. Kaebajale teadaolevalt A. R oma süüd ei tunnista ning seda teha ei kavatse. Kaebajale teadaolevalt on A. R asunud likvideerima kõiki võimalikke temale viitavaid asjaolusid sealhulgas on ta ka avaldanud soovi kahjustada oma relva selliselt, et sellele ei oleks võimalik teha korduvekspertiisi. 10.
  1. Eeltoodud asjaolusid saab tuvastada ainult kaebaja ja A. R asukoha kindlaks määramisega ning neile kuuluvate relvade kordusekspertiisiga. Samuti on vajalik tunnistajana üle kuulata J. D . 10.
  2. Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et mitte ainult A. R asukoht ei ole õige, vaid õige ei ole ka mõningate teiste isikute asukohad. Näiteks erineb J. D asukoht tema enda poolt märgitud kaardil sellest, kuhu märkis teda kaebaja ja kuhu märkis teda V. L . Samuti on erinev asukoht märgitud V Z . V. Z enda poolt märgitud kaardil ja G. B kaardil on asukohas väike erinevus, kuid V. L kaardil on V. Z märgitud hoopis teise kohta. Eeltoodu ilmestab, kui erinevad olid tegelikult jahimeeste asukohad sellest, mis hiljem kaartidele kirja pandi. See aga viitab sellele, et andmed, mis on olulised ei ole õiged. 10.
  3. Vastustaja poolt esitatud sündmuskoha vaatluse protokolli skeemi 2 kohaselt liikus kuul karu kehas ülevalt alla. See tähendab, et karu lasti üsna ligidalt puu otsast. A. R ütluste kohaselt asus ta umbes 3 m kõrgusel maapinnast. Selliselt kõrguselt tulistades vastab täpselt kuuli liikumine trajektoorile karu kehas, mis on kirjeldatud sündmuskoha vaatluse protokolli skeemil
  4. Kui aga kaebaja oleks enda asukohast tulistanud (s.o ca 150-200 m kauguselt, kui ta olekski üldse näinud karu liikumas arvestades, et karu oli puude vahel metsa sees ja oli juba hämar), siis oleks kuuli trajektoor karu kehas olnud hoopis teistsugune ehk horisontaalne mitte aga ülevalt alla. Seega ka sellest asjaolust tulenevalt ei saanud karu lasta kaebaja. 10.
  5. Pärast seda, kui 19.08.2020 jahipidamise käigus kõlas lask helistas kaebaja kohe A. R ja küsis, kas sina tulistasid, sest kaebaja sai aru, et lask tuli A. R poolt. Siis A. R tunnistas, et jah tema lasi. Seetõttu ei vasta tõele A. R ütlus protokollis, et keegi talle ei helistanud. Hiljem ütles A. R seda ka J. D . Sellest tulenevalt esitab kaebaja taotluse küsida sideteevõtetelt välja telefonikõnede eristus, koos sisuga 19.08.2020 õhtul ajavahemikul 21.45-23.00 kaebaja ja A. R telefonide vahel. Selle tõendiga saab kaebaja tõendada, et tema ei lasknud karu, vaid seda tegi A. R . Kaebaja pöördus 04.11.2021 ka ise Tele2 poole vastavasisulise taotlusega, kuid talle öeldi, et kaebajale sellist infot ei väljastata. Kaebaja on seisukohal, et järelepärimine elektroonilise side ettevõtjale on ainukene dokumentaalne võimalus tõestada kaebaja süü puudumist. 10.
  6. Kaebuse esitaja täpsustab, et tema taotleb korduvekspertiisi tegemist jahirelvadele LOS-7-1 kaliiber 308 Winchester nr XX, mille omanikuks on S.L, ja LOS-7-1 kaliiber 308 Wincheste nr XX, mille omanikuks on A. R . Eksperdile tuleks esitada järgmised küsimused: Milline ekspertiisiks esitatud relv on laskekõlbulik? Millisest relvast on ekspertiisiks esitatud kuul tulistatud? Kas ekspertiisiks esitatud vintraudse tulirelva LOS-7-1 kaliiber 308 Wincheste nr XX relva või relvaraua õõnt on muudetud? Küsimus on oluline seetõttu, et kaebajale 8
(20)4-21-950 teadaolevalt võib A. R soovida oma relva rikkuda, et välistada niimoodi oma süüd. Relvadele korduvekspertiisi tegemine on oluline ka seetõttu, et Riigikohus oma 27.09.2021 otsuse punktis 8 asunud seisukohale justkui tehtud ekspertiisiga olekski juba kaebaja süü tuvastatud. 10.
  1. Lisaks eeltoodule soovib kaebaja tunnistajatena üle kuulata G. B , kes oskab anda ütlusi selle kohta, et just karu laskmise kohas on näha, et puu küljes on jäljed istumisaluse paigaldamiseks. Samuti oskab G. B selgitada, et kaebajal ja A. R on ühesugune varustus, mistõttu võis G. B arvata, et karu laskjaks oli kaebaja. Samuti soovib kaebaja üle kuulata tunnistajana J. D , kellele A. R ütles, et ta läheks vanakivi maaüksuse põllu pealt kivihunnikust teise kohta jahti pidama, et mitte jääda A. R laskeulatusse. Samuti saab J. D anda ütlusi selle kohta, et A. R ise kinnitas, et tema oli see, kes sellel õhtul tulistas karu. Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei näe ette, et minisuguseid faktilisi asjaolusid võib tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, soovib kaebaja tõendada A. R viibimist kohas, kus toimus karu laskmine tunnistaja ütlustega. Kui kohus leiab, et tunnistajate ülekuulamine pole vajalik, siis palub kaebaja lahendada asi kirjalikus menetluses. 10.
  2. Kohtuväline menetleja on piirdunud jahimeeste ütlustega jahimeeste asukohtade kindlaks määramisel, kuid ei ole käinud kohapeal tutvumas tõendusalase infoga (jäljed puul), mida siiamaani võib sündmuskohalt leida. Kaebaja ei ole kindel, kuid talle tundub, et kohtuväline menetleja võis olla lasknud ennast eksitada oletustest ehk võimalikust G. B poolsest arvamusest. 10.
  3. Vastustaja on otsuse teinud vale isiku suhtes, kuna ei ole piisavalt kontrollinud väärteoasjas olulisi asjaolusid. Kui kohtuväline menetleja oleks küsitlenud tõsisemalt kõiki jahimehi, aga eriti J. D kui ka A. R , oleks olnud olukord juba lahendatud. Kohtuväline menetleja aga jäi uskuma kõike seda mida talle jahimehed rääkisid. Kohtuvälise menetleja poolt esitatud protokollidest ei ole üldse aru saada, et isikuid oleks küsitletud. Jahimehed on lihtsalt rääkinud oma lugu. Selline ülekuulamine kaebaja arvates aga ei saagi anda mingit tulemust. 10.
  4. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud asjaoluga, et augustikuus on pärast kella 22.00 juba üsna hämar, mistõttu pika maa tagant (ca 150-200 m) on tulistamine ülimalt ohtlik, rääkimata sellest, et näha metsa sees looma on praktiliselt võimatu. Täiesti arusaamatu on ekspertiisi tulemus, sest kaebaja teab, et ta ei ole väga pikka aega oma relvast tulistanud. Samas S.L teab, et tulistas oma relvast A. R , kuid ekspertiisiga ei olnud seda võimalik kindlaks teha. Selline asjaolu on enam, kui kummastav ning vajab kindlasti korduvekspertiisi teostamist. 10.
  5. S.L läks metssea jahile, milleks on talle antud ka vastav luba. Karu tulistada ta ei ole tahtnud ja ei ole seda ka teinud ettevaatamatusest nagu kirjutab oma otsuses kohtuväline menetleja.
  6. Kohtuväline menetleja jäi oma 05.03.2021 ja 09.03.2021 esitatud seisukohtade juurde ja on jätkuvalt nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Keskkonnaamet ei pea võimalikuks ega ka vajalikuks täiendavaid tõendeid koguda. Isikul endal on alati õigus ja võimalus enda kohta käivaid andmeid sideettevõttelt küsida ja kohtule esitada. Kõneeristuste väljanõudmine õiguskaitseorgani poolt ei ole proportsionaalne meede ega kaalu üles sellega kaasnevat põhiõiguste riivet, mistõttu oleks selliste andmete väljanõudmine, eriti väärteomenetluses, vastuolus Euroopa Liidu õiguse ja Riigikohtu praktikaga. Kõneeristuste väljanõudmine tuleks kõne alla kriminaalmenetluses ja sedagi olukorras, kus muude vahenditega ei ole võimalik süüteo tehiolusid tõendada. S.L-ile etteheidetava teo tehiolud on teiste kohtuvälise 9
(20)4-21-950 menetluse käigus kogutud tõenditega tõendatud. Kuivõrd väärteomenetluse käigus on kõik asjasse puutuvad isikud üle kuulatud ning kõigi jahil osalenud isikute asukohad on tuvastatud, ei saa taotletud tunnistajad olemasolevale midagi uut lisada. Seetõttu ei pea Keskkonnaamet vajalikuks G. B ja J. D kohtuistungil ülekuulamist. Juhul, kui kohus siiski leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja eelpool mainitud isikud kohtuistungil üle kuulata, taotleb kohtuväline menetleja asja kohtulikku uurimist täies mahus, st kõigi kohtuvälises menetluses üle kuulatud isikute kohtusse kutsumist. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohtu seisukoht kaebuse esitaja taotluste osas täiendavate tõendite kogumiseks
  1. Tulenevalt VTMS §-st 117 peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse saamisel kohtulikus eelmenetluses kindlaks tegema, kas kaebuse lahendamine on võimalik ja kas selleks tuleb korraldada kohtuistung või saab kaebust lahendada kirjalikus menetluses. Kohus pidas eelmenetluses võimalikuks lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Samas on maakohtul asja uuel arutamisel VTMS § 120 lg-st 2 tulenevalt õigus kaebust arutada kohtuistungil, kui ta seda vajalikuks peab. Nimelt, kui maakohus kirjalikus menetluses leiab, et asi tuleb lahendada kohtuistungil, määrab ta kohtuistungi. Seda eelkõige siis, kui kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuses või ilmneb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS § 133 loetletud küsimusi. Eeltoodust tulenevalt selgitamaks välja, kas asjas võib ilmneda vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid, andis kohus kaebuse esitajale tähtaja täiendavate taotluste esitamiseks. Kaebuse esitaja jäi 08.11.2021 esitatud seisukohas oma varasema kaebuse ja selles esitatud taotluse juurde täiendavate tõendite kogumiseks, kuid täpsustas neid ning esitas täiendava taotluse nõuda sideettevõtjatelt välja S.L-i ja A. R kõnede eristus koos sisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.45 vahel ning tunnistajate G. B ja J. D ülekuulamiseks, millega soovib tõendada A. R viibimist kohas, kus toimus karu laskmine. 12.
  2. Samas sätestab VTMS § 115 lg 1 p 9, et isikud, kelle istungile kutsumist taotletakse, ja tõendid, mida kaebuse esitanud isiku taotlusel on vaja kohtus uurida, esitatakse kaebuses. Kaebuses, mida kohus hetkel menetleb, ei olnud märgitud isikuid, kelle kutsumist istungile taotletakse. Seega tuleb kohtul taotluse lahendamisel lähtuda sellest, kas täiendavate isikuliste (G. B ja J. D ülekuulamine) tõendite kogumine on käesoleval juhul vajalik või võimaldab väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ja lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS § 133 loetletud küsimused. Seejuures on kaebuse esitaja kinnitanud valmisolekut lahendada asi kirjalikus menetluses, juhul, kui kohus leiab, et tunnistajate ülekuulamine pole vajalik. 12.
  3. Kohus selgitab esmalt, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab, et kui kohus peaks vajalikuks lahendada väärteoasi suulises menetluses, tuleks kõiki tõendeid kohtus vahetult uurida ehk üle tuleks kuulata kõik tunnistajad, mitte üksnes kaebaja poolt taotletud 2 tunnistajat. VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-10, p 15). Seega, kui isikulised tõendiallikad annavad kohtuistungil ütlusi, ei saa kohus VTMS § 98 lg 5 kohaselt arvestada ega avaldada nende kui isikuliste allikate varasemaid ütlusi. 10
(20)4-21-950 12.
  1. Kuigi kohus möönab, et tunnistajate ütlustes esinevad mõningad vastuolud, leiab kohus, et need vastuolud on võimalik kõrvaldada väärteoasja kirjalikus menetluses arutamisel. Arvestades väärteo toimepanemisest möödunud aega ei ole eluliselt usutav, et väärteoasjas üle kuulatud isikulised tõendiallikad mäletavad 19.08.2020 toimunud ühisjahi üksikasju detailsemalt kui kohtueelsel ülekuulamisel sellekohaseid ütlusi andes. Seega ei ole tõenäoline, et isikute kohtuistungil vahetu ülekuulamine võimladaks praegusel ajal ütlustevahelisi vastuolusid kõrvaldada. Arvestades juhtunust möödunud aega ning selle mõju isikute mälule tuleb pigem vastupidist eeldada. Küll aga on kohtu hinnangul ebaolulised vastuolud võimalik kõrvaldada kirjalikus menetluses isikute kohtueelses menetluses antud ütlusi ning asjas kogutud dokumentaalseid tõendeid kõrvutades. Mis puudutab kaebaja taotlust kuulata üle G. B , kes saab anda tunnistusi istumisalusest puule jäänud jälgede olemasolu kohta, leiab kohus, et see asjaolu ei oma mingit tõenduslikku teavet, kuivõrd ainuüksi jälgede olemasolust ei ole võimalik järeldada, millal need jäljed sinna tekksid ega ka seda, kelle istunmisalusest need jäljed pärinevad. Seonduvalt J. D ülekuulamisega märgib kohus, et J. D on vahetult pärast sündmust üle kuulatud ning andnud oma ütlused selle kohta, kus viibis ühisjahil tema ja kus viibisid temale teadaolevalt teised ühisjahis osalenud, samuti mis suunast tema lasku kuulis. Arvestades sündmusest möödunud aega, ei ole ka J. D puhul mingit põhjust eeldada, et ta mäletab nüüdseks mingeid asjaolusid täpsemalt kui vahetult pärast sündmust. Seega jätab kohus kaebaja taotluse G. B ja J. D ülekuulamiseks rahuldamata.
  2. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et kõik jahimehed ei avaldanud oma positsioone skeemidel ausalt. Selle tõenduseks oleks pidanud kohtuväline menetleja tegema järelepärimise suurematele sideteenuste osutajatele, et nõuda välja kõigi jahimeeste telefonide positsioneeringud seisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.30 vahel. Selliselt on võimalik tõendada kes kus kohas istus ning kes oli karule kõige ligemal sellel hetkel kui toimus lask. Hilisemas seisukohas on kaebuse esitaja taotlenud nõuda välja vaid S.L-i ja A. R telefonide asukohad seisuga 19.08.2020 kella 22.00-22.45 vahel. Samuti küsida sideteevõtetelt välja telefonikõnede eristus koos sisuga 19.08.2020 õhtul ajavahemikul 21.45-23.00 kaebaja ja A. R telefonide vahel. Kohus leiab, et ka eeltoodud taotlus täiendava tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Seonduvalt telefonikõnede sisuga märgib kohus, et selliste andmete säilitamise kohustust sideettevõtjal elektroonilise side seaduse (ESS) § 1111 kohaselt ei ole. Vastupidi, sama paragrahvi lg 9 kohaselt peab sideettevõtja andmete säilitamise korral tagama side sisu kajastavate andmete säilitamata jätmise. Seega kõnede sisu väljanõudmine käesoleval ajal on igaljuhul välistatud. Mis puudutab telefonikõnede eristust kaebaja ja A. R telefonide vahel, siis selles osas oli kaebajal igal ajal võimalik teha väljavõte enda telefonilogidest, kuivõrd on üldteada asjaolu, et mobiiltelefonid salvestavad vähemalt poole aasta andmed sissetulevatest ja väljaminevatest kõnedest, nende tegemise aja ja kestuse. 13.
  3. VTMS § 312 lg 3 kohaselt võib VTMS § 312 lg-s 1 ja 2 nimetatud päringu teha üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik väärteomenetluse eesmärgi saavutamiseks. Seega on väärteomenetluses sõnaselgelt esitatud päringu põhimõte (VTMS § 31 2 lg 3). Väärteomenetluses võimaliku riive ulatus on kriminaalmenetlusega võrreldes piiratum, mis on kooskõlas menetluse eesmärgi eelduslikult väiksema kaaluga. Kohtu hinnangul pole käesoleval juhul taotletud päringu tegemine vältimatult vajalik väärteomenetluse eesmärgi saavutamiseks. Kaebuse esitaja taotluse eesmärgiks on koguda tõend selle kohta, et ta ei ole isikuks, kes pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 50järgi.

Euroopa Kohtu 02.03.

  1. a otususe kohaselt tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. juuli
  3. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), mida on muudetud 11

(20)4-21-950 Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  1. novembri
  2. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ, artiklit 15 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1, tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad ametiasutustele kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja kohtus menetlemise eesmärgil juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine, ning seda sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta on andmetele juurdepääsu taotletud, ning sõltumata selle ajavahemiku kohta kättesaadavate andmete hulgast ja liigist. Kaebaja taotlusest ning eeltoodud süüteo kvalifikatsioonist ei saa kuidagi järeldada, et taotletud juurdepääsu võimaldamine asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutajate sideseansside või nende kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha nende eraelu kohta järeldusi, oleks seotud võitlusega raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmisega. 13.
  3. Lisaks eeltoodule tingib kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmise ka see, et kogutavast tõendist ei nähtuks käesoleva väärteoasja lahendamise seisukohast olulist tõendusteavet. Vastavalt ESS § 1111 lg 2 p-le 9 telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutaja on kohustatud säilitama mh andmed, mis määratlevad tugijaama geograafilise asukoha viitega kärjetunnusele ajavahemikul, mille jooksul andmeid säilitatakse. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja väitega, mille kohaselt ei annaks need asukohaandmed süüteoasjas uut tõendusteavet, kuna andmetega on võimalik tuvastada isiku paiknemine lähima telefonimasti suhtes, isiku täpset paiknemist maastikul tagantjärele tuvastada ei ole võimalik. Arvestades seejuures kohtuvälise menetleja asjaokohast märget, et asukohaandmetele juurdepääsu taotlemise käigus riivatakse oluliselt inimese põhiõigusi, ei ole kaebuse esitaja taotlus põhjendatud.
  4. Kaebuse esitaja on esitanud ka taotluse kõikidele relvadele korduvekspertiisi tegemiseks. Hilisemas seisukohas on kaebuse esitaja täpsustanud, et taotleb korduvekspertiisi tegemist jahirelvadele LOS-7-1 kaliiber 308 Winchester nr XX, mille omanikuks on S.L, ja LOS7-1 kaliiber 308 Wincheste nr XX, mille omanikuks on A. R . Kohus, olles tutvunud asja materjalidega ning kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, et ka see taotlus täiendava tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja on selgitanud, et menetlusalustelt isikutelt võeti vallasasjana hoiule ja saadeti tulirelvaekspertiisi kõik tulirelvad, mille kaliiber jäi vahemikku 7-8 mm, kuna just selles vahemikus oli pruunkaru surnukehast leitud kuul. Selliseid tulirelvi oli kõigil menetlusalustel isikutel üks, v.a A. R , kellelt võeti vallasasjana hoiule kaks tulirelva. Seejuures isikute relvaandmeid kontrolliti läbi Apollo andmebaasi. Kohtul puudub alus kahelda kohtuvälise menetleja selgituse tegelikkusele vastavuses. Nõuetekohaselt on protokollitud nii relvade hoiule võtmine (I kd, tl 79, 83, 100, 104, 109, 113, 114-115, 120, 131, 135, 139-142) kui ka relvade ekspertiisi saatmine (144-145). Ka nähtub vallasasja hoiulevõtmise protokollidest (I kd, tl 139-140), et 09.09.2020 on A. R vallasasjana võetud hoiule nii tulirelv OP-SKS kal 7,62x39 nr XX kui ka tulirelv Los-7-1 kal 308 Win nr XX . Eeltoodu kinnitab kohtu hinnangul seda, et kohtuväline menetleja on kontrollinud läbi Apollo andmebaasi, millised relvad olid menetlusosalistel 19.08.2020, mille kaliiber jääb vahemikku 7-8 mm. Nimetatu ei tähenda aga seda, et põhjendatud oli jätta ka eeltoodud andmebaasist asjakohane väljavõte tegemata ning see väärteotoimiku materjalide juurde lisamata. Samas kuna kohtul puudub kahtlus selles osas, et kohtuväline menetleja on kontrollinud läbi Apollo andmebaasi andmeid kõikide menetlusaluste isikute osas enne ekspertiisimääruse koostamist, siis ei pea kohus põhjendatuks 12
(20)4-21-950 ka ise koguda sellekohast tõendit, sest see ei muuda kohtu hinnangul käesoleva väärteoasja lõpptulemust. Kuna menetlusaluste isikute L. S vintraudne tulirelv CZ-455 ja S P jahipüss CZ-452-ZKM on väiksemakaliibrine kui 7-8 mm, siis eeltoodud relvade ekspertiisi saatmata jätmist ei ole põhjendatud kohtuvälisele menetlejale ette heita, arvestades karu surnukehast eemaldatud kuuli, mille kaliiber on 7,62 mm (I kd, tl 154). Eeltoodut kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokollis (I kd, tl 143) kajastatu, mille kohaselt kuuli põhja läbimõõt mõõdetuna vindiväljajälgedest on ~ 7, 6 mm. 14.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole V. L käest tulirelva hoiule võetud ega ekspertiisi saadetud. Siiski ei pea kohus uue ekspertiisi määramist põhjendatuks, kuna kohus arutab väärteoasja väärteoprotokolli järgi ning arvestades toimikus olevat eksperdiarvamust ja muid kogutud tõendeid, siis kohtu hinnangul ei mõjuta väärteoasja lõpptulemust see, milline on ekspertarvamus V. L tulirelva osas. Arusaamatuks jääb ka see, millist täiendavat tõendusteavet annaks korduvekspertiisi tesotamine S.L-i ja A. R relvadele. Ekspertiisiakti nr 20E-TB0109 kohaselt on ekspertiisiks esitatud deformeerunud kuul tõenäoliselt lastud ekspertiisiks esitatud vintpüssist Los-7-1 kaliiber .308 Winchester nr XX. Asjaolu, et kaebajale teadaolevalt on A. R avaldanud soovi kahjustada oma relva selliselt, et sellele ei oleks võimalik teha korduvekspertiisi, ei saa mõjutada juba teostatud ekspertiisi tulemust. Eksperdiuuringute kirjelduses väljatoodu kohaselt püssist nr XX lastud kuulidel jälgede üldtunnused (hulk, suund ja laius) ning nendes kujunenud eritunnused (mikroskoopilised pinna ebatasasused nagu vaokesed ja vallikesed) ühtivad. Eritunnustes esinesid ka vähesed erinevused. Kohtu hinnangul vastab ekspertiisiakt nr 20E-TB0109 KrMS § 107 sätestatud nõuetele ning kohtulikult kontrollitav on see, kuidas ekspert on enda arvamusele jõudnud. Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Kohus, olles tutvunud ekspertiisiaktis kajastatud uuringute kirjeldusega, leiab, et ekspert on ekspertiisi käiku ekspertiisiaktis piisava üksikasjalikkusega ja arusaadavalt kirjeldanud. Kohtu hinnangul on ekspert ekspertiisiaktis kajastuvaid vastuseid (järeldusi) põhjendanud arusaadaval viisil, sest ekspert on vastanud kõikidele ekspertiisimääruses esitatud küsimustele ekspertiisiaktis kirjeldatud ekspertuuringutele tuginedes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ekspertiisitulemused on kasutatud metoodikat järgides jälgitavad ning ekspertiisi käik seeläbi kõigile (sh kohtule) omakorda kontrollitav. Ekspertarvamuse kujunemise kontrolli teostamise tulemuslikkusele ja usaldusväärsuses veendumisele aitab kaasa ekspertarvamusele lisatud foto nr 37 (I kd, tl 163), kus on nähtav relvaraua õõne jälgede ühitamine esitatud kuulil (vasakul) ja katselaskmisel püssist nr XX saadud kuulil. Täheldatav on märkimisväärne ühitumine, kuid täielikku ühildumist sealt ei nähtu, mis on kohtu hinnangul tinginud ka eksperdiarvamuse andmise tõenäolikus vormis.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus, et väärteoasja arutamisel kohtulikul arutamisel, pidades silmas VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteoasja täies ulatuses arutamise ( ) põhimõtet, oleks võimalik või vajalik koguda uut tõendusteavet, mitõttu jätab kohus kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. Objektiivne koosseis
  3. Väärteoprotokolli kohaselt (I kd, tl 173-174) heidetakse S.L-ile ette

§ 50

järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, mis seisnes selles, et tema 19.08.2020 kella 22.15 paiku Ida-Viru maakonnas, Auvere külas, Vanakivi maaüksusel (51401:001:0114) küttis ühe 13

(20)4-21-950 pruunkaru, omamata karu küttimiseks vajalikku suuruluki jahiluba, rikkudes selle teoga JahS § 35 lg 1 p-i 2. Jahiloata jahipidamine on karistatav

§ 50alusel.

Väärteoprotokolli kohaselt on pruunkaru ebaseadusliku hukkamisega tekitatud keskkonnakahju 2000 euro ulatuses. 17.

§ 7

lg 1 järgi on jahipidamisõigus füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu.

§ 23

lg 1 kohaselt on jahipidamine ehk küttimine uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine.

§ 35

lg 1 järgi on jahipidamisõigust tõendav dokument mh jahiluba (p 2).

§ 40lg 1 järgi annab jahiluba õiguse pidada ulukile jahti.

Jahiluba antakse kehtivat jahitunnistust omavale isikule. Sama paragrahvi lõike 10 kohaselt antakse suuruluki jahiluba isendi küttimiseks eraldi. Tulenevalt

§ 4lg 2 p-st 5 on suuruluk pruunkaru.

  1. Vaidlus puudub selles, et 19.08.2020 kella 22.15 paiku kütiti Ida-Viru maakonnas Auvere külas üks pruunkaru. Nimetatu on tõendatud 20.08.
  2. a sündmuskoha vaatluse protokolliga (I kd, tl 46-65), mille kohaselt sündmuskoht asub Ida-Virumaal Narva-Jõesuu linnas Auvere külas Vilumetsa maaüksusel. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt tuvastati koordinaatidel X:6585256 Y:725552 karu surnukeha (foto 7-9). Surnukeha parema külje kaela piirkonna karvastik on eristatav tumedama värvi tõttu. Piirkonna läbivaatlusel määrduvad kummikindad verega ning tuvastatakse haav (foto 11-12). Haava kuju on iseloomulik kuulihaavale (foto 13-14). Kuuli otsimiseks alustati surnukeha lahti lõikamisega paremalt küljelt haava asukoha juures (foto 19). Naha eemaldamisel oli näha ulatuslike hematoome ning edasi lõigati nahk paremalt kehaküljelt vasakule (foto 20-21). Surnukehal eemaldati rinnak ja sisikond (foto 23-25). Sisikonnal puudusid nähtavad vigastused. Jätkati abaluude vahelise ala uurimist, kus olid suured hematoomid (foto 26-27). Karu surnukeha vasaku käpa juures tuvastati võõrkeha (foto 28). Võõrkehaks osutus kuul (foto 29-30). Surnukehast eemaldatud kuul pakiti kilekotti ning plommiti (plomm nr 0197097) (foto 31). Ekspertiisiakti nr 20E-TB0109 on tegemist vintpüssipadruni kaliiber 7,62 mm defotmeerunud poolmantelkuuli või õõnsaotsalise kuuliga. Eeltoodu tõendab, et karu surmati vintpüssi lasuga jahipidamisel ehk küttimisel (uluki surmamine).
  3. Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt leiti pruunkaru surnukeha Ida-Virumaal Narva-Jõesuu linnas Auvere külas Vilumetsa maaüksusel. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt liiguti karu surnukehast lõuna suunas mööda tallatud taimestikku. Koordinaatidel X: 6585213 Y:725573 tuvastatati taimestikul jäljed, mis väliselt meenutasid verd (foto 15, I kd, tl 55). Lisaks leiti veel sarnased jäljed koordinaatidel X:6585132 Y:725620; X:6585064 Y:725651 ja X:6585028 Y:725661 (foto 16-18, I kd, tl 55-56). Viimased kaks jälge suunduvad Vanakivi maaüksuse (katastritunnus 51401:001:0114) poole. Kaebuses märgib kaitsja, et sündmuskoha vaatluse protokollis on küll näha mõned pildid koos lühikese selgitusega, kuid protokolli kirjeldus ei kajastu protokolliga koos esitatud skeemil karu oletatava liikumistrajektoori kohta. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Sündmuskoha vaatluse protokollis on kajastatud täpsed koordinaadid, kust leiti verd meenutavad jäljed. Protokollis kajastatud koordinaadid võimaldavad kontrollida karu eeldatavat liikumistrajektoori avalikust andmebaasist, s.o Maa-ameti kaardirakendusest (https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo), mille alusel kattub karu eeldatav liikumistrajektoor protokolliga koos esitatud skeemil nr 1 kajastatud karu liikumistrajektooriga. Oma hilisemas seisukohas on kaitsja sisuliselt ka möönnud, et karu verejäljed said alguse Vanakivi maaüksuse lähedalt, kohast, kust kohtuväline menetleja karu surnukeha juurest liikudes viimased verejäljed tuvastas, väites aga, et just selle koha vahetus läheduses asus 19.08.2020 ühisjahil A. R . 14

(20)4-21-950
  1. Õige on iseenesest kaebaja väide, et karu surnukeha ja verejäljed leiti Ida-Viru maakonnas Auvere külas Vilumetsa maaüksusel, kuid väärteoprotokolli kohaselt pani S.L etteheidetava teo toime Vanakivi maaüksusel (51401:001:0114). Sellega seonduvalt selgitab kohus, et süüteo toimepanemise koha kirjelduse täpsus sõltub konkreetse süüteo asjaoludest ning süüteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Teo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et isikul oleks võimalik aru saada, millist tegu talle ette heidetakse, ja esitada sellele vastuväiteid (vt RKKKo nr 4-17-3969/37, p 7.2). Vaidlust ei ole selles, et S.L-i viibimiskoht küttimise ajal oli Vanakivi maaüksusel. Seda kinnitavad tunnistajate ütlused ning sellele ei vaidle vastu ka S.L ega tema kaitsja. Vilumetsa maaüksus, mille koordinaatidelt X:6585028 Y:725661 leiti karu surnukeha juurest tagasi liikudes viimased jäljed, mis väliselt meenutasid verd, piirneb Vanakivi maaüksusega. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt suundusid viimased kaks jälge Vanakivi maaüksuse (katastritunnus XX) poole. Seega on kohtu hinnangul teo toimepanemise koht piisava täpsusega kindlaks määratud, et isikul on võimalik aru saada, millist tegu talle ette heidetakse, ja esitada sellele vastuväiteid, mida menetlusaluse isiku kaitsja kogu senise menetluse ka teinud on. Nimelt on kaitsja läbivalt esitanud oma vastuväited seonduvalt S.L-i asukohaga, s.o ca 150-200 m kauguselt karu eeldatavast asukohast laskmise hetkel, arvestades, et karu oli puude vahel metsa sees ja oli hämar.
  2. Samuti puudub vaidlus selles, et pruunkaru kütiti 19.08.2020 kella 22.15 paiku. Seda tõendab sündmuskoha vaatluse protkoll, mille kohaselt vaatlus algas 20.08.2020 hommikul kell 7.
  3. Objekti kontrollimise protokolli Nr. XX kohaselt (I kd, tl 66-68) teostati kontrolli 20.08.2020 seoses teatega - telefonikõne inspektorile kell 06.
  4. Protokolli kohaselt oli leitud karu surnukeha küllaltki värske, raipele iseloomulikku lõhna polnud tunda ning surnukeha polnud tervenisti kangestunud. Eeltoodu on kooskõlas tunnistajate ütlustega, et 19.08.2020 toimus ühisjaht ning 22.10-22.30 kuuldi ühte lasku. Tagasiteel jahikantslist märkas J. B rajal vere jälgi ning seetõttu otsustati järgmisel päeval minna kontrollima võimalikku jahipraaki.
  5. Tuvastamaks, kes karu küttis, peab kohus esmalt vajalikuks märkida, et vähemalt osad erinevate

eltskondade liikmed nägid teineteist ning saavad kinnitada, kes kindlasti karu ei lasknud. Nii on V. Z ja J. D välistanud, et lasu oleks teinud kumbki, sest nad olid lasu kuulmise hetkel teineteise vaateulatuses. S. P ja L. S , kes viibisid tuvijahil, on välistanud D. N kui laskja. S.L on kinnitanud, et tema nägi enda asukohast P. K ning seda, et P. K oleks tulistanud, S.L ei väida ning selles osas puudub ka alus tema ütlustes kahelda. Kaebuses on kaitsja leidnud, et võimalik on ka vastupidine variant, et kui kaebaja tulistas karu, siis oleks seda pidanud nägema P. K . Sellega seonduvalt märgib kohus, et nähtuvalt kaardi väljavõttele märgitud P. K asukohast (tee ääres kivihunnikul, I kd, tl 95), mille vastavust tegelikkusele kinnitas ülekuulamisel ka S.L ise (temast paremat kätt 45-kraadise nurga all hunniku otsas, I kd, tl 132), on ilmne, et P. K jälgis oma kohalt põllul toimuvat, mitte teed. Seega pidi P. K olema S.L-i poole kas küljega või seljaga. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et P. K oleks teadnud S.L-i täpset asukohta, s.o tee ääres puu otsas ca 5 m kõrgusel. Seega ei saa sellest, et S.L oma asukohast tema all põllul olevat P. K nägi, tõsikindlalt järeldada, et ka P. K oleks pidanud S.L, kes viibis temast kõrgemal, tulistamas nägema. Samas on P. K aga kinnitanud, et lask kostus lähedalt. 23. L. S ütlustest nähtuvalt kuulis tema püssilasku endast ligi 1 km kaugusel kagu suunas. Ka S. P kinnitab, et kuulis lasku endast 1 km kauguselt. D. N ütluste kohaselt oli tema näoga kõrgepingeliinide suunas ning kuulis lasku, mis kostus temast kella viie suunas. B. Y ütlustest 15

(20)4-21-950 nähtuvalt kuulis tema püssilasku enda selja tagant. J. B ütluste kohaselt kuuldus lask tema selja tagant paremalt poolt, üsna lähedalt. V. Z ütluste kohaselt kuulis tema püssilasku 500-600 meetri kauguselt otse tema ees, tee suunas. Ka J. D on lasu kuulmise suunaks ülekuulamise juurde esitatud kaardil märkinud Tamme tee poolt. Kõik need ütlused osutavad aga just S.L-i asukoha suunas. Lisaks nähtub D. N ütlustest, et P. K oli temale telefonis öelnud, et lask tuli D. N poolt (I kd, tl 106). S.L-i asukoht oli kaardi väljavõttest nähtuvalt D. N ja P. K vahel. Ainsana on S.L andnud ütluseid, mille kohaselt tuli lask temast vasakult, kõrgepingeliinide juurest, umbes 1 km kauguselt. Kuivõrd see lasu suund ei ühti aga mitte ühegi teise jahimehe väidetuga liglähedaseltki, siis ei ole S.L-i antud ütlused selles osas usaldusväärsed. Samuti ei ole usutav see, et kõik teised jahimehed on nii oma asukohad kui lasu kuulmise suuna hiljem kooskõlastanud. Kuivõrd teiste jahimeeste ütlused omavahel riimuvad, siis peab kohus neid vaatamata mõningatele vastuoludele ebaolulistes asjaoludes, usaldusväärsemaks S.L-i ütlustest. 24. Asja uuel arutamisel on S.L-i kaitsja esitanud oma seisukohas kohtule väited, et tegelik karu laskja oli hoopis A. R . Kuivõrd kohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, siis tuleb kohtul vaatamata kaebusele hinnata kõiki võimalikke versioone toimunust. Seega ei oma kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, et kaebaja on pärast Riigikohtu lahendit valinud uue kaitsetaktika. Kohus ei ole seotud kaebuse piiridega, mistõttu tuleb kohtul igaljuhul analüüsida kõiki võimalikke versioone toimunust. Kaitsja uute väidete kohaselt pidi A. R algselt asuma selles kohas, kus kaebaja poolt esitatud plaanil asus J. D ja J. D pidi algselt asuma kaebajast ca 100 m eemal Vanakivi maaüksusel põllul asuva kivihunniku peal. Hiljem A. R muutis aga meelt ning asus jahti pidama kohta, kust said alguse karu verejäljed Vanakivi maaüksusel. Selline kaebeja väide ei riimu aga S.L-i enda varasemate ütlustega, mille lisana esitatud kaardi väljavõttel on ta ise märkinud A. R karu eeldatavast laskmiskohast mitusada meetrit lõuna poole, kust karu tulistamine oli igaljuhul välistatud. Samasse kohta on A. R asukohaks märkinud ka J. D , kes võttis koos S.L-i ja A. R ühisjahist osa (I kd, tl 91). Kaitsja poolt viidatud väidetava A. R koha (S.L-ist risti üle põllu) läheduses pidas jahti veel P. K , kaugel ei viibinud ka J. B . Ükski teise seltskonna jahimeestest aga A. R ei enne ega pärast jahti ei näinud. Seejuures nähtub tunnistajate ütlustest, et A. R auto jäi ainsana S.L-i, J. D ja A. R esialgsesse kokkusaamise kohta Tamme tee ja tee nr 13109 (Nõva-Auvere tee) ristumiskoha lähedale (vt J. D ütlused I kd, tl 127 ja neile lisatud skeem I kd, tl 130). See tähendab aga seda, et pärast jahi lõppu oleks pidanud A. R kõndima tagasi oma auto juurde ning ei ole usutav, et samal ajal koju suunduvad jahimehed teda näinud ei oleks. Küll aga arvestades S.L-i ja J. D poolt skeemile märgitud A. R asukohta, tema sõiduki asikohta ning teiste jahimeeste jahijärgseid kogunemiskohti, on mõistetav, miks A. R lahkumist keegi ei näinud. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et nagu eelnevalt märgitud (vt otsuse p 23), kuulsid J. D ja V. Z lasku tee suunast, mis seab kahtluse alla ka kaitsja väite, et lask sooritati S.L-ist risti üle põllu, kus kaebaja väidete kohaselt oli A. R . Kaitsja märgib, et A. R ütlus protokollis, et keegi talle pärast lasku ei helistanud, ei vasta tõele. Nimelt märgib kaitsja, et pärast seda, kui 19.08.2020 jahipidamise käigus kõlas lask, helistas kaebaja kohe A. R ja küsis, kas sina tulistasid, sest kaebaja sai aru, et lask tuli A. R poolt. Siis A. R tunnistas, et jah tema lasi. Samas ei ole S.L aga ka ise ülekuulamisel väitnud, et helistas kohe A. R , kuigi selle väite tõendamine kohtuvälisele menetlejale oleks olnud võimalik telefonilogi esitamisega. B. Y ütluste kohaselt küsiti S.L-ilt pärast jahti, kes nende omadest tulistas ning S.L vastas, et ei saa kedagi telefoni teel kätte (I kd, tl 97). Samuti on J. B ülekuulamisel selgitanud, et S.L oli pärast jahti öelnud, et proovis helistada teistele, kellega koos jahil oli, aga ei saanud kedagi kätte (I kd, tl 102). J. D ütlustest nähtuvalt helistas S.L talle enne 24 ja ütles, et jaht on läbi. J. D küsimusele, kes lasu tegi, 16
(20)4-21-950 ütles S.L, et ei tea (I kd, tl 128). Seega ei kinnita ükski tõend kaitsja väidet, et S.L helistas kohe A. R , kes tunnistas, et tema lasi.
  1. 23.12.
  2. a ekspertiisiaktist nr 20E-TB0109 nähtuvalt edastati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile kümne jahil viibinud jahimehe üksteist tulirelva ja karu kehast eemaldatud kuul. Seejuures võeti menetlusalustelt isikutelt eelnevalt vallasasjana hoiule ja saadeti tulirelvaekspertiisi kõik tulirelvad, mille kaliiber jäi vahemikku 7-8 mm, kuna just selles vahemikus oli pruunkaru surnukehast leitud kuul. Eksperdil tuli muu hulgas vastata küsimusele, kas ja millisest ekspertiisiks esitatud tulirelvast oli kuul tulistatud. Ekspert jõudis kümne relva puhul järeldusele, et kuul ei olnud nendest lastud. Järelejäänud ühe relva, s.o S.L-i jahipüssi puhul järeldas ekspert, et tõenäoliselt on kuul sellest lastud. Ekspertiisiks esitatud kuuli ja S.L-i püssist katselaskmisel saadud kuuli eritunnustes esinesid vaid vähesed erisused. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et ekspertiisiga ei ole võimalik tuvastada, millisest jahirelvast on tulistatud, ilmselt sellepärast ongi ekspert leidnud, et ekspertiisiks esitatud deformeeritud kuul on tõenäoliselt lastud kaebajale kuuluvast relvast. Sama tõenäoliselt võib see kaebaja hinnangul olla lastud ka A. R kuulunud relvast, sest tegemist on ühesuguste relvadega. Kohus kaebaja sellise väitega ei nõustu. Ekspertiisi tulemusena antav eksperdiarvamus on tõendamisel tähtsa asjaolu kohta tehtud ja ekspertiisiaktis väljendatud kategooriline või tõenäoline eksperdijäreldus (kohtuekspertiisiseadus § 3). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele (RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 17.4). Kaitsja jätab tähelepanuta, et eksperdile esitati karu kehast eemaldatud deformeerunud mantelkuul. Siiski ühtisid S.L-i relvast lastud kuulidel jälgede üldtunnused (hulk, suund ja laius) ning nendes kujunenud eritunnused (mikroskoopilised pinna ebatasasused nagu vaokesed ja vallikesed) eksperdile esitatud deformeerunud kuulil olevate jälgedega (I kd, tl 153154). Kuivõrd ekspertiisiks esitatud kuulil ja S.L-i püssist katselaskmisel saadud kuulil esinesid eritunnustes vaid vähesed erisused, ongi eksperdiarvamus antud tõenäosuslikus vormis. Samas on oluline märkida, et ekspertiisiaktiga on tõendatud, et ülejäänud ekspertiisiks esitatud relvadest karu ei lastud. Ekspertiisiks esitati seejuures ka A. R kuuluvad tulirelvad OP-SKS kal 7,62x39 nr AP694И ja Los-7-1 kal 308 Win nr XX. Mõlema relva puhul tuvastas ekspertiis, et ekspertiisiks esitatud deformeerunud kuul ei ole lastud nendest relvadest (I kd, tl 153), tegemist on seejuures kategoorislises vormis ekpsrdiarvamusega. Järelikult on väärteo toimepanemine teiste jahimeeste, sh A. R poolt ekspertiisiga välistatud. Iseenesest on põhjendatud kaebaja etteheide, et menetleja on eksperdile esitanud küsimuse relvaraua lühendamise või relvaraua õõne muutmise osas üksnes S.L-i relva kohta. Samas ei muuda see asjaolu ekspertiisi tulemust, kuivõrd tuvastatud on, et S.L-i relvarauda ei olnud lühendatud ega relvaõõnt lihvitud ning S.L-i relvast lastud kuulidel jälgede üldtunnused (hulk, suund ja laius) ning nendes kujunenud eritunnused (mikroskoopilised pinna ebatasasused nagu vaokesed ja vallikesed) ühtisid eksperdile esitatud deformeerunud kuulil olevate jälgedega, mistõttu leidis ekspert, et deformeerunud kuul on tõenäoliselt lastud S.L-i relvast. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust ka kaitsja väide, et kuuli liikumine karu kehas viitab sellele, et kuul on tulistatud A. R väidetavast asukohast 3 m kõrguselt. Siiski peab kohus vajalikuks viidata, et sündmuskoha vaatluse protokollist (fotod 11-12, I kd, tl 53) ja sellele lisatud skeemilt nr 2 (I kd, tl 65) nähtuv surnukeha kaelapiirkonnas tuvastatud haava asukoht (kaela keskjoonest allpool) ei viita sellele, et karu oleks tulistatud otse ülevalt tema kohalt. 17
(20)4-21-950 26. Nagu Riigkohus oma lahendi märkis ei ole arvestatavaid tõendeid, et jahil viibis senises menetluses tuvastamata isikuid. Asja materjalidest nähtuvalt osales 19.08.2020

aga ka V. L , kelle relva ekspertiisiks ei esitatud. Kuigi esitatud jahidokumendid ei olnud tõepoolest korrektselt vormistatud (nt I kd, tl 93, 121 oleval ühisjahist osavõtjate nimekirjal olev V. L allkiri ei sarnane vähimalgi määral V. L ülekuulamise protokollis oleva allkirjaga I kd, tl 8485), on väljaspool kahtlust, et V. L 19.08.2020 jahil viibis. Seejuures on V. Z kinnitanud, et V. L osales ühisjahis koos temaga. Tunnistajate ütlustega on tõendatud ka V. L ligikaudne asukoht. Asjaolu, et jahimeeste poolt esitatud asukohtades on erinevused, ei ole seejuures oluline vastuolu, kuivõrd kogutud tõenditest nähtuvalt viibis samal ajal samas piirkonnas 3

eltskonda (koos L. S ja S. P 4

eltskonda). Seega üks

eltskond ei pidanudki täpselt teadma, kus viibisid jahipidamise ajal teise seltskonna jahimehed. Näiteks on V. L öelnud, et tema nägi jahimeeste autosid, mitte jahimehi ennast, millega on selgitatav ka see, miks erinevad tema poolt märgitud isikute asukohad isikute tegelikest asukohtadest (kattuvad sisuliselt tunnistajate ütlustest nähtuvate pargitud autode asukohtadega). V. L, kelle relva ainsana ekspertiisiks ei esitatud, asukohaga seonduvalt nähtub V. Z ütlustest, et tema jõudis kokkulepitud kohale 15 minutit enne 21, ajas seal P. K juttu ning seejärel läks oma istumiskoha juurde. Kui ta seal oli, siis kuulis, et ka L jõudis oma istumiskoha juurde, tundis tema auto hääle järgi ära. V. Z ütlused riimuvad J. D ütlustega, kes selgitas, et läks enda hunniku juurde, kus ta looma passis. Seal oli ees juba V. Z auto. Autot parkides kohtas ta V. L , ajasid paar sõna juttu ja L sõitis edasi. Kohast, kus V. L seega jahipidamise ajal viibis, on tema poolt karu küttimine välistatud. Puuduvad igasugused arvestatavad tõendid selle kohta, et V. L oleks viibinud karu tabamiskohale lähemal. 27. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et välistatud on karu küttimine kõikide teiste 19.08.2020 jahil viibinud jahimeeste poolt. Kogutud tõendid kogumis viitavad üheselt sellele, et karu küttis S.L. Vaidlus puudub selles, et S.L puudus 19.08.2020 jahiluba pruunkaru küttimiseks. Seega on väljaspool põhjendatud kahtlust tuvastatud, et S.L küttis 19.08.2020 kella 22.15 paiku Ida-Virumaal Auvere külas ühe pruunkaru, omamata karu küttimiseks vajalikku suuruluki jahiluba. 28.

§ 48alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.05.2013.

a määruse nr 79 “Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise alused ja kahjumäärad“ lisa 1 kohaselt on S.L jahiuluki ebaseadusliku hukkamisega tekitanud keskkonnale kahju 2000 euro ulatuses. Subjektiivne koosseis

  1. Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kohtuväline menetkleja leidis, et väärteo pani S.L toime vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna viibides metsseajahis ning omamata karu küttimiseks vajalikku suuruluki jahiluba, oleks ta pidanud veenduma, et tulistab õiget ulukit.
  2. Kohus leiab sarnaselt kohtuvälise menetlejaga, et S.L ei pannud tegu toime tahtlikult, kuivõrd olles teadlik, et samal ajal viibivad samas jahipiirkonnas ka teised ühisjahi pidajad, ei ole usutav, et ta oleks teadlikult riskinud karu tulistamisega, sest see ei oleks saanud teistele jahimeestele märkamata jääda. Pigem võiski just teiste jahimeeste viibimine temaga samas piirkonnas, seejuures P. K sama põllu ääres, suurendada hasarti ise metssiga tabada, hajutades S.L-i tähelepanu ja hoolsust. Kuna S.L-ile heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas tema käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab isikut vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu 18

(20)4-21-950 toimepanemise eest. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtmise korral pidanud ette nägema. Kui S.L oleks enne lasu sooritamist veendunud, et kütitav loom ei ole metssiga, vaid karu, kelle küttimiseks tal jahiluba puudus, poleks ta ilmselt karu tulistanud ega oleks tekkinud kahju keskonnale. Kuna naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, peab järgnevalt kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Samuti mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (RKKKo nr 4-18-5832, p 21). Kogenud jahimehena pidi S.L olema teadlik, et karu jahiaeg on 1. augustist 31. augustini (keskonnaministri 28.05.2013 määrus nr 32 „Jahieeskiri“ § 5 lg 1) ehk 19.08.2020, mil peeti ühisjahti metsseale, oli ühtlasi ka karu jahiaeg. Seega pidi S.L eeldama, et samas piirkonnas võivad olla liikvel ka karud. Keskonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ § 6 lg 1 p 5 kohaselt on jahiohituse tagamiseks keelatud tulistada hääle või okste (heina, kõrkjate jm) liikumise suunas või halvasti nähtava kogu pihta (udus, vastu päikest jne).

§ 31

lg 5 p 2 kohaselt on jahijuhataja kohustatud teavitama

t osavõtjaid jahiohutuse nõuetest, küttida lubatud jahiulukitest ja loale märgitud erinõuetest. Ühisjahist osavõtjate nimekirja kohselt (I kd, tl 91) oli S.L jahijuhataja. Seega oli ta teadlik ka jahiohutuse nõuetest. Jahimeeste ütlused riimuvad omavahel selles osas, et lasku kuuldi ca 22.10-22.20 ajal. Sellel ajal on augustikuus juba hämar. Eeltoodud asjaolud annavad aluse järeldada, et S.L rikkus hoolsuskohustust: ta tulistas kas hääle või okste liikumise suunas või halvasti nähtava kogu pihta, veendumata, et tegemist ei ole metsseaga, kelle jahtimiseks oli tal jahiluba. Õigusvastasus, süü

  1. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS
  2. peatüki
  3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.
  4. S.L oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüvõimeline. Süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Ei esine ka õigusvastasust välistavaid asjaolusid, sealhulgas hädaseisundit (KarS § 29) ega kohustuste kollisiooni (KarS § 30).
  5. Eeltoodud põhjustel on kohus veendunud, et S.L on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on karistatav JahS § 50 järgi. Karistus
  6. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone, mõistetakse karistus.

§ 50näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on E. Yurovit karistanud rahatrahviga 100 trahviühikut, 19

(20)4-21-950 s.o 400 eurot. Süüd vähendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud, et S.L puuduvad varasemad karistused. Süüd suurendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud keskkonnale tekitatud kahju ja S.L-i vastutustundetut käitumist – tulistades uluki suunas, veendumata ulukiliigis ning kas uluk sai surma või haavata. Ühtlasi ei tuvastanud kohtuväline menetleja karistust kergendavaid ega raskendavaid as jaolusid. Kohus nõustub eeltoodud asjaoludega ning leiab, et karistus sanktsiooni keskmises määras vastab S.L-i süü suurusele, samuti arvestab karistus eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.
  1. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega koostoimes VTMS § 38 lg-ga 1 ja KrMS § 180 lg 1 kuulub ekspertiisitasu välja mõistmisele menetlusaluselt isikult ja sellest on juhindunud ka kohtuväline menetleja.
  2. Eeltoodu pinnalt nendib kohus, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud kohtuvälise menetleja poolt menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kaebuse lahendamisel kohtus ei leidnud tuvastamist minetused, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisuliseks muutmiseks või tühistamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Regiina Lebedeva kohtunik 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.