Obsah (8)

§ 497§ 646§ 656§ 237§ 351§ 392§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-6335 Tsi

) § 459 lg 1 ja

§ 497alusel.

Kostjad olid hageja lapsed. Hageja oli kohustatud tulenevalt Harju Maakohtu 14.12.2021 tagaseljaotsusest tsiviilasjas nr 2-21-

1. tasuma kostjatele elatist 1/2 osa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Tsiviilasjas 2-21-16044 esitatud hagiavalduses palusid kostjad hagejalt välja mõista elatise sel ajal kehtinud miinimumsummas, märkides oma igakuisteks kuludeks kokku 515 eurot (kostja I) ja 550 eurot (kostja II). Hageja oli võimeline tasuma elatist miinimumsummas 292 eurot. Hageja palus vähendada elatist kehtiva miinimumsuuruseni tuginedes õigusliku olukorra muudatustele. Kohus leidis, et käeoleval juhul puuduvad tõendid, et kostjate igakuised vajadused oleksid vähenenud võrreldes eelmise aastaga. Samuti hageja ei tõendanud, et tema enda majanduslik olukord oleks oluliselt halvemaks muutunud. Seega polnud käesoleval juhul põhjendatud elatist vähendada põhjusel, et kostjate igakuised kulud oleksid vähenenud või hageja majanduslik olukord halvenenud. Alates 01.01.2022 muutus miinimumelatise 2 regulatsioon (PKS § 101). Kuna tegemist oli olulise seaduse muudatusega, oli põhjendatud elatist vähendada, et see vastaks PKS § 101 sätestatule ehk kehtivale miinimumile. Ka 2021 aastal oli kohus elatise välja mõistnud tuginedes miinimumelatisele. Kostjate apellatsioonkaebus
2. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus selgitamiskohustust ning seeläbi tegi üllatusliku otsuse. Kohus selgitas hagejale, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Hageja ei esitanud menetluse käigus ühtegi tõendit oma väidetavalt muutunud majandusliku olukorra kohta. Hageja muutis hoopis hagi. Kohus küsis kostjatelt arvamust muudetud hagi osas, kuid ei selgitanud, et kui kostjad leiavad, et elatise vähendamine ei ole põhjendatud, siis on kostjad kohustatud tõendama, et vajadused on elatise väljamõistmise hetke seisuga kas samad või suurenenud. Kohus ei kohelnud menetluse pooli võrdselt. Kostjate seaduslik esindaja ei omanud juriidilist haridust. Samas hagejat esindas lepinguline esindaja. Kohus ei andnud kostjatele riigi õigusabi ning soovitas kostjate seaduslikul esindajal pöörduda õigusabi saamiseks samasse büroosse, kus töötas hageja lepinguline esindaja. Kohus selgitas, et kui kostjatel oli vaja täiendavalt midagi esitada või asjaolusid välja tuua, siis annab kohus sellest täiendavalt kostjatele teada. Kohus aga ei teinud ühtegi selgitavat pöördumist kostjatele. Seega kuulus maakohtu otsus tühistamisele. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237

lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 lg 1 ning § 398 ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust (§ 351). Selle tulemusel jättis maakohus olulised asjaolud välja selgitamata. Need rikkumised on olulised

§ 656mõttes.

Rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656

lg 2, Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik ja 17.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 17 kolmas lõik). Alaealise lapse elatise nõude materiaalõiguslikuks aluseks oli PKS § 96 ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17 ja seal viidatud lahendid). Hageja soovis käesolevas menetluses väljamõistetud elatise vähendamist. Ringkonnakohus märgib, et materiaalõiguse muutumine on PKS § 2172 lg 2 kohaselt elatise suuruse muutmise alus. Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eeltoodu tähendas, et kuna last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, siis kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 16) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Vaid juhul, kui lapse vajadused olid miinimumist suuremad, tuli lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja 3 kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Alates 01.01.2022 kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole ning PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Samas ei ole ka uue regulatsiooni alusel elatise väljamõistmine miinimumist suuremas ulatuses välistatud, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad. Seega pelgalt seadusemuudatus ei olnud praegusel juhul aluseks elatise vähendamiseks. Praegusel juhul tuginesidki kostjad, et nende vajadused polnud vähenenud. Asjaolu, et kohus menetles hageja hagi elatise vähendamiseks, ei võtnud see kostjatelt õigust tõendada viidatud asjaolusid. Maakohus ei selgitanud, et kui kostjad leiavad, et elatise vähendamine ei ole põhjendatud, siis on nad kohustatud tõendama, et vajadused on elatise väljamõistmise hetke seisuga kas samad või suurenenud. Selle asjaolu jättis maakohus ebaõigesti tähelepanuta, jättes sellega täitmata poolte suhtes selgitamiskohustuse (

§ 351

lg 1) ja eelmenetluse ülesanded (

§ 392

). Eeltoodu tulemusel jäid maakohus asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata. Kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest (

§ 351lg 1 ja Riigikohtu 22.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 42).

Kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Selgitamiskohustuse täitmisel tuli arvestada, et eelnevalt oli kostjate riigiõigusabi taotlus jäetud rahuldamata. Kohus võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjate menetlusõigusi on asja lahendamisel oluliselt rikutud. Rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab aluse maakohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuna maakohus ei ole korrektselt viinud läbi eelmenetlust, siis tuleb asi saata uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis. 7.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 4