← Eesti

1-21-5729/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 24. november 2022 Kohtuasja number 1-21-5729 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Koht

§ 345lg 1 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 28.

juuni 2022 otsus Apellant Lilia Ilvese kaitsja vandeadvokaat Margus Viira Teised apellatsioonimenetluse Lilia Ilves. Isikukood 44611162222; elukoht XXX; pensionär; pooled kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Anu Toluk Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Viru Maakohtu
  2. juuni 2022 otsus: - Lilia Ilvese karistamises KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi võltsimise eest 6 kuu pikkuse vangistusega; - Lilia Ilvese karistamises KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamise eest 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega; - Lilia Ilvesele 1 aasta ja 6 kuu pikkuse liitvangistuse mõistmises ja - selle liitvangistuse 3 aastase katseajaga täitmisele pööramata jätmises.
  3. Karistada Lilia Ilvest KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi võltsimise eest 3 kuu pikkuse vangistusega ja KarS § 345 lg 1 järgi võltsitud dokumendi kasutamise eest 6 kuu pikkuse vangistusega.
  4. Lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja karistada Lilia Ilvest 6 kuu pikkuse liitvangistusega, mis jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 1 aastast katseaega seades tingimisi täitmisele pööramata.
  5. Tagastada Lilia Ilvesele tema poolt ringkonnakohtule esitatud kirjaliku seisukoha juurde lisatud dokumendid. 1

(16)
  1. Määrata Viira & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le vandeadvokaat Margus Viira poolt Lilia Ilvesele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 228 eurot, sealhulgas käibemaks 38 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
  2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  3. Lilia Ilvesele esitati järgmise sisuga süüdistus. Lilia Ilves ja K.I. sõlmisid
  4. märtsil 2017 Harju Maakohtus menetletud tsiviilasjas nr 2-15-3994 kokkulepe, mille kohaselt pidi L. Ilves tasuma K.I. ale 9 kuu jooksul võrdsetes osamaksetes kokku 29 500 eurot. L. Ilves täitis seda kokkulepet vaid osaliselt: suur osa rahast jäi õigeaegselt maksmata. Seetõttu pöördus K.I. kohtutäituri poole. Selle võlaga seoses võltsis L. Ilves millalgi ajavahemikus 11.–
  5. septembrini 2017 kusagil Tallinnas ümbertegemise (juurdekirjutuste) näol kahte arve-kviitungit.
  6. septembri 2017 arve-kviitungile kirjutas L. Ilves numbri „500“ ette numbri „8“ ja sõnade „viissada eurot“ ette sõnad „kaheksa tuhat“, muutes sellisel moel numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 8500 euroks ning sõnaliselt kirjutatud viissada eurot sõnaliselt välja kirjutatud kaheksa tuhande viiesajaks euroks.
  7. septembri 2017 arve-kviitungile kirjutas L. Ilves numbri „500“ ette numbri „9“ ja sõnade „viissada eurot“ ette sõnad „üheksa tuhat“, muutes sellisel moel numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 9500 euroks ning sõnaliselt kirjutatud viissada eurot sõnaliselt välja kirjutatud üheksa tuhande viiesajaks euroks.
  8. novembril 2017 esitas L. Ilves tsiviilasjas nr 2-17-17043 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajja hagiavalduse ja taotluse hagi tagamiseks, mille lisaks olid eelnimetatud võltsitud arve-kviitungid.
  9. jaanuaril 2018 taotles L. Ilves Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas eelnimetatud arve-kviitungite tõendina vastuvõtmist ning
  10. mail 2018 esitas ta samas kohtus nende kviitungite originaalid käekirjaekspertiiside läbiviimiseks. K.I. vaidles hagile vastu ja väitis, et arve-kviitungid on võltsitud. Tsiviilasjavaidluses tehtud käekirjaekspertiiside kohaselt tegi L. Ilves arve-kviitungitele juurdekirjutusi. Nende arve-kviitungite võltsimise ja kohtule esitamisega soovis L. Ilves omandada õiguse tõendada, et ta on K.I. ale oma võla tasunud ning vabaneda seeläbi kohustusest seda võlga maksta. Sellega pani L. Ilves toime sellise dokumendi võltsimise, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustusest, ehk KarS § 344 lg 1 järgse kuriteo ning teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise, eesmärgiga omandada õigusi ja vabaneda kohustustest ehk KarS § 345 lg 1 järgse kuriteo. Maakohtu otsus
  11. Viru Maakohtu
  12. juuni 2022 otsusega tunnistati L. Ilves KarS §

§ 345lg 1 järgi süüdi. Kar

S § 344 lg 1 järgi karistati teda 6 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 345 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti L. Ilvesele liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see vangistus tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti L. Ilveselt menetluskuludena riigituludesse välja sundraha 981 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 194,40 eurot ja kaitsjatasu kohtumenetluses 1588,20 eurot. 2

(16)
  1. L. Ilvese süüditunnistamist põhjendas kohus järgmiselt.
  2. Vaidlust ei ole selles, et L. Ilves võlgnes tunnistaja K.I. ale raha. L. Ilvese sõnul tekkis võlgnevus sellest, et ta vormistas temale kuuluva kinnisasja A.Š. i ja veel ühe isiku nimele. A.Š. võttis laenu ja hiljem tekkisid tal probleemid AB Kreditex AS-le võla tagasi maksmisega. Ka A.Š. i ütlused kinnitavad, et ta võlgnes L. Ilvesele raha. Ühel hetkel sai L. Ilves teada, et kunagi temale kuulunud kinnistu oli omandanud K.I. . L. Ilves pöördus sellega seoses nii kohtusse kui ka prokuratuuri, kuid edutult. Viimaks oli ta sunnitud sõlmima kohtus kompromissi K.I. aga tingimusel, et ta saab viimati nimetatud kinnistu tagasi ja maksab K.I. ale selle eest hüvitisena 29 500 eurot. Seda kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. Harju Maakohtu
  3. märtsi 2017 määrusega kinnitati kompromiss L. Ilvese ja K.I. a vahel, mille kohaselt kohustus L. Ilves tasuma K.I. ale 9-kuulise graafiku alusel 29 500 eurot, makstes alates
  4. aprillist 2017 iga kuu
  5. kuupäevaks 3300 eurot ning viimane maksena 3100 eurot.
  6. Vaidlust ei ole selleski, et
  7. aasta septembriks ei olnud L. Ilves võlgnevust K.I. ale veel täielikult tasunud. Et L. Ilves viivitas ühe osamakse tegemisega, pöördus K.I.
  8. juulil 2017 täitmisavaldusega sundtäitmise protseduuri käivitamiseks kohtutäituri poole. Kohtutäitur arestis L. Ilvese pangakonto. L. Ilvese ütluste kohaselt korjas ta raha kokku ning
  9. ja
  10. septembril 2017 andis K.I. ale sularahas üle vastavalt 8500 ja 9500 eurot. Sellega pidas ta oma kohustuse K.I. a ees täidetuks, kuid
  11. oktoobril 2017 esitas K.I. teise täitmiseavalduse põhjendusega, et
  12. septembril 2017 jättis L. Ilves järjekordse 3300 eurose osamakse tegemata. L. Ilves vastas sellele, et tema kohustus K.I. a ees on täidetud. Pärast mõningast vaidlust esitas L. Ilves
  13. novembril 2017 Harju Maakohtule tsiviilhagi (asja nr 2-17-17043), nõudes sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Hagiavaldusele olid lisatud
  14. ja
  15. septembri 2017 kviitungid, mis pidid tõendama L. Ilvese poolt K.I. ale 8500 ja 9500 euro tasumist. Asja menetlemisel Viru Maakohtus taotles L. Ilves
  16. jaanuaril 2018 nimetatud kviitungite tõendina vastuvõtmist.
  17. mai 2018 kohtuistungil esitas L. Ilves oma lepingulise esindaja kaudu samale kohtule kviitungite originaalid käekirjaekspertiiside tegemiseks. K.I. vaidles kviitungite ehtsusele vastu ning selle küsimuse lahendamiseks määras kohus kaks ekspertiisi.
  18. Käekirjaekspertiisi akt kinnitab, et K.I. kirjutas
  19. ja
  20. septembri 2017 kviitungitele vaid oma isikuandmed ning kuupäeva ja allkirja. Süüdistuses nimetatud numbrid „8“ ja „9“ ning sõnad „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“ kirjutas L. Ilves. Seda L. Ilves ka ei vaidlusta. Samas väidab ta, et kviitungeid ei ole võltsitud, vaid need olidki sellistena K.I. a juuresolekul koostatud ning ta andis tõesti K.I. ale üle 8500 ja 9500 eurot sularahas, mitte kahel korral 500 eurot, nagu väidab K.I. . Seega taandub vaidlus sellele, kas L. Ilves kirjutas pärast raha üleandmise kohta kviitungite koostamist ja K.I. a poolt allkirjastamist viimase juuresolekuta ning teadmiseta kviitungitele numbri „500“ ette vastavalt numbrid „8“ ja „9“ ning sõna „viissada“ ette vastavalt „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“ või mitte.
  21. Dokumendiekspertiisi aktist nähtub, et kõnesolevad kviitungid on täidetud vähemalt kahel erineva iseloomuga aluspinnal. Ekspert toob välja, et mõlemal kviitungil on sissekanded kirjutatud kas sama kirjutusvahendiga või erinevate samaliigilise värvainega kirjutusvahenditega. Samas on mõlemal kviitungil ülemised neli rida ja kaks alumist rida kirjutatud keskmise survega peenema kirjajoonega ning ülejäänud kirjed tugeva survega jämedama kirjajoonega. Seda on selgelt näha ka kviitungite fotodelt külg- ja infrapunases valguses (pilt nr 2). Kohus nõustub eksperdi järeldusega, et neli ülemist rida ja kaks alumist rida kirjutati kviitungitel olevatest muudest kirjetest erineval ajal. Kui kviitungid oleksid täidetud üheaegselt algusest lõpuni ja sama kirjutusvahendiga, peaksid ka kirjajoon ning surve olema loogiliselt ühtlased. Järelikult neli esimest ja kaks viimast 3
(16)rida täideti muude kirjete tegemisest erineval ajal ning sellest ongi tingitud teistest kirjetest erinev, s.o peenem ja nõrgema survega kirjajoon. Külgvalguses tehtud pilt näitab uuritavaid kirjeid survejälgedena – on näha intensiivsemad kirjed lahtrites „Kellelt“ kuni lahtrini „Summa sõnadega“. Tugevamate survejälgede visuaalsel võrdlemisel ja mikroskoopilisel uurimisel selgus, et osa survejälgi dokumendi tagaküljel omavad pinnal hõõrdejälgi, kuid hõõrdejäljed puuduvad
  1. septembri 2017 kviitungi kirjetel „8“ lahtris „Kauba summa“ ning „8“ ja „kaheksa tuhat“ lahtris „Summa sõnadega“ (pilt 4), samuti
  2. septembri 2017 kviitungil kirjetel „9“ lahtris „Kauba summa“ ning „9“ ja „üheksa tuhat“ lahtris „Summa sõnadega“ (pilt 5). Nende tunnuste alusel järeldab ekspert, et kviitungeid on täidetud erinevates tingimustes, erinevatel aluspindadel ja seega ka erineval ajal. Ekspert osutab eraldi, et hõõrdejäljed on iseloomulikud trükivärviga määrdumisele ja seega võis kviitungite kirjutamisel olla aluspinnaks mingi trükitekstiga paber; juurdekirjutused tehti aga esialgsest erineval, n-ö puhtal pinnal. Oluline on ka eksperdi märkus, et mõlemal kviitungil on lahtris „Summa sõnadega“ numbrite „8“ ja „9“ kirjutamist alustatud nii, et kirjete algus langeb lahtri tekstile, kuna puudub piisav ruum kirjutamiseks. Nende numbrite kokkusurutud kirjutamine on samuti iseloomulik juurdekirjutusele. Eksperdi viidatud lahtrit (nt pilt nr 1) vaadates saab tõepoolest oma silmaga veenduda, et numbrid „8“ ja „9“ on kviitungitele kirjutatud nii, et kirjete algus langeb tekstile (sõna „sõnadega“ viimasele tähele „a“). Seda polnuks vaja, sest sama rea lõppu jääb veel piisavalt tühja ruumi (visuaalselt kuni 1 cm) ning mõistlik on eeldada, et kirjutaja alustaks numbrite ja teksti „8500 euro“ ja „9500 euro“ kirjutamist vabalt ning vajadusel suruks teksti kokku juba rea lõpu poole. Seetõttu nõustub kohus eksperdi järeldusega, et sellist kirjutamise viisi on mõistlik eeldada juurdekirjutuse tegemisel.
  3. Kohus ei näe alust eksperdi eeltoodud järelduses kahtlemiseks. Eksperdiarvamus on põhistatud, selle kujunemine on jälgitav ning kohus sai ka ise selles veenduda, tutvudes nii eksperdiarvamuse põhistustega kui uurimise käiguga. Nii on ekspertiisiaktile lisatud pildist nr 4 eristatav, et
  4. septembri 2017 kviitungi ridadel „Kauba summa“ ja „Summa sõnadega“ kirjutatud numbri “8“ kohal ei ole tõesti sama hästi näha selliseid selgelt väljendatud hõõrdejälgi, nagu on näha järgmisena tuleva numbri „5“ kohal. Samuti on pildilt nr 5 hästi näha, et
  5. septembri 2017 kviitungi tagaküljel on hõõrdejäljed sõna „viissada“ kohal, kuid neid ei ole sama hästi näha sõna „üheksa“ kohal. Seetõttu on kohtu arvates õige eksperdi järeldus, et
  6. septembri 2017 kviitungil ridadel „Kauba summa“ ja „Summa sõnadega“ olev number „8“ ja sõnad „kaheksa tuhat“ ning
  7. septembri 2017 kviitungil samadel ridadel olev number „9“ ja sõnad „üheksa tuhat“ on juurdekirjutused ehk need ei olnud kirjutatud samal ajal summa ülejäänud numbritega „500“ ja sõnadega „viissada euro“.
  8. Kaitsja ega L. Ilves ei osanud veenvalt põhjendada, miks on eksperdi järeldused nende arvates ebaõiged või miks need ei ole usaldusväärsed.
  9. 18 000 euro tasumine on mitteusutav ka järgmistel põhjustel. Kui K.I. oleks tõesti sellise hulga raha L. Ilveselt kätte saanud, ei olnuks tal vajadust
  10. oktoobri 2017 täitmisavalduse esitamiseks. L. Ilvesel aga seevastu oli motiiv kviitungite võltsimiseks, sest ta oli rahahädas ja soovis võlast vabaneda. L. Ilvese rahalisi raskusi kinnitavad nii tema enda ütlused kui ka nt asjaolu, et tegemist ei olnud esimese täitmisavaldusega tema suhtes:
  11. juulil 2017 oli K.I. juba pöördunud kohtutäituri poole seoses võla osamakse tasumata jätmisega L. Ilvese poolt. Jääb ka arusaamatuks, miks otsustas L. Ilves väidetavalt järsku tasuda kogu võlajäägi, selle asemel, et jätkata osamaksete tasumisega. Konto aresti alt vabastamiseks oleks piisanud vaid järjekordse osamakse tasumisest. L. Ilves viitas sellelegi, et ta sai A.Š. i käest 8000 eurot. Selle raha aga olevat ta saanud juba enne
  12. septembrit 2017, mistõttu tekib küsimus, miks ta ei maksnud K.I. ale raha varem, et välistada võlgnevuse tekkimist, sundtäitmise avalduse esitamist ja pangakonto arestimist. Küsitav on seegi, kuidas samuti rahahädas olev A.Š. sai kiiresti sedavõrd suure summa kokku korjata. A.Š. ega ka 4
(16)L. Ilves ei osanud selgitada oma võlasuhete tingimusi (millal pidi A.Š. hüvitama L. Ilvesele raha, mille viimane oli tasunud A.Š. i eest AB Kreditex AS-le jne). Kui sellistes tingimustes ei olnud kokku lepitud, võis A.Š. keelduda L. Ilvese nõude täitmisest ning jääb arusaamatuks, miks ta pidi sellega kohe nõustuma. See tekitab kahtluse A.Š. i ütluste usaldusväärsuses.
  1. L. Ilves püüdis selgitada eksperdi tuvastatud asjaolu, et erinevad numbrid ja sõnad on kirjutatud erineval tasapinnal. L. Ilvese ütluste järgi andis ta enne n-ö põhisumma (vastavalt 8000 ja 9000 eurot) üleandmist K.I. ale üle veel eraldi 500 eurot. Sellest olevatki tingitud asjaolu, et alguses täideti kviitungid ühel tasapinnal (500 eurole), kuid lõpuni kirjutas ta kviitungid teisel tasapinnal. Kohus näeb selles versioonis tervet rida vastuolusid ja ebaloogilisusi, mida ei ole võimalik mõistlikult selgitada.
  3. septembril 2017 toimunud raha üleandmise ja kviitungi koostamise kohta märkis kohus järgmist.
  4. L. Ilves selgitas, et
  5. septembril oli järgmise osamakse tegemise päev ning ta täpsustas kohtutäituri käest üle, kas olemas on avaldus sundtäitmise peatamiseks. Kuivõrd
  6. septembril oli pangakonto ikka aresti all, helistas ta K.I. ale ja palus maksmist sularahas. Endal tal sellist raha ei olnud, mistõttu palus ta A.Š. il tagastada talle 9000 eurot, mille viimane talle võlgu oli. 500 eurot andis ta K.I. ale üle bussijaamas ja selle kohta vormistati kviitung.
  7. A.Š. võis mõningatest tõenditest lähtuvalt tõepoolest L. Ilvesele võlgu olla, ent kui see nii oligi, ei tähenda see veel seda, et L. Ilves maksis A.Š. ilt saadud raha K.I. ale.
  8. K.I. kinnitas, et
  9. septembril 2017 ta tõesti kohtus L. Ilvesega bussijaamas, kuid tema sõnul sai ta kätte vaid 500 eurot. Raha üleandmine vormistati tema sõnul nii, et L. Ilvesel olid kaasas ühelehelised tšekid, mis olid eelnevalt täidetud numbritega ja sõnaliselt. L. Ilves palus, et K.I. kirjutaks sellele oma nime, aadressi, kuupäeva ja allkirja. Need K.I. a ütlused riimuvad eksperdiarvamusega, et kviitungid olid osaliselt täidetud K.I. a poolt ja ülejäänud osas L. Ilvese poolt.
  10. L. Ilvese sõnul ütles ta K.I. ale kohe, et 8000 eurot tuuakse veel, mille peale K.I. ütles, et ta ei saa enam oodata ja läks minema, andes taksojuhile paberi aadressiga, kust saab teda leida. Umbes 20 minuti pärast tuli A.Š. , kellega koos siirdus L. Ilves taksoga K.I. a elukohta ja seal andis L. Ilves taksos olles K.I. ale A.Š. ilt saadud 8000 eurot. K.I. a väitel ta aga selliselt raha ei saanud ja L. Ilvesega oma elukoha juures isegi ei kohtunud. Tõsi, A.Š. kinnitab, et L. Ilves andis ühele temale tundmatule naisterahvale üle raha. Pole aga kindlust, kas tegemist oli sama juhtumiga ja kas raha saajaks oli K.I. – A.Š. i ja L. Ilvese ütlustes on mitmed olulised vastuolud. Nimelt kinnitas A.Š. , et jäi kohtumisele L. Ilvesega hiljaks, aga kokkusaamise kohana nimetas ta mitte bussijaama, vaid Balti jaama (raudteejaama). Samuti väitis A.Š. , et nad sõitsid taksoga umbes 20 minutit Balti jaamast Tallinna hipodroomini ja sealt veel umbes 20 minutit. K.I. a elukoht (XXX ) asub aga täpselt hipodroomi vastas ning hipodroomilt K.I. a majani jõudmine võtab seega aega vaid loetud minutid. Kirjeldades naisterahvast, kes tuli autosse ja kellele L. Ilves andis raha, mainis A.Š. , et naine rääkis puhtas vene keeles ilma aktsendita, kuid K.I. a ülekuulamisel oli hästi kuulda, et vene keeles räägib ta kuuldava iseloomuliku aktsendiga, mida A.Š. ei saanud mitte märgata. Nende vastuolude tõttu ei ole võimalik tuvastada, et
  11. septembril 2017 oleks A.Š. olnud L. Ilvese poolt K.I. ale raha üleandmise pealtnägijaks või et selline kohtumine K.I. aga oleks tema elukoha juures üldse toimunud. 5
(16)
  1. L. Ilves väitis, et pärast ta ei teatanud K.I. ale ette, et ta tuleb tollele 8000 eurot tooma – K.I. aga olevat L. Ilves kohtunud K.I. a maja ees juhuslikult. Loogiline oleks aga olnud see, kui L. Ilves oleks teatanuks K.I. ale ette, et tal on nüüd raha käes ja ta tuleb seda K.I. a juurde ära tooma. Ei teadnud ju L. Ilves ette, kas K.I. parasjagu kodus on või mitte. Küsitav on seegi, miks pidi A.Š. sellele kohtumisele kaasa minema – ei olnud tal ju L. Ilvese ja K.I. a vahelise võlaga mingit pistmist. A.Š. i kohalolu aga võimaldas L. Ilvesel hiljem väita, et oli olemas raha üleandmist pealt näinud tunnistaja. Kui L. Ilves ja A.Š. K.I. a maja juurde jõudsid, polevat K.I. kodus olnud ja nad olevat jäänud teda ootama. Samas ei saanud ju L. Ilves ja A.Š. teada, millal K. Ilves koju naaseb. On ebamõistlik jääda taksosse ootama kedagi, kelle saabumise aeg ei ole teada – iga ooteaja minut maksab ju raha. Seda enam, et L. Ilves ja A.Š. olid rahahädas. Võimalik oleks olnud ka lasta taksol ära sõita ja siis ootama jääda.
  3. septembril 2017 raha üleandmise ja kviitungi koostamise kohta märkis kohus järgnevat.
  4. L. Ilvese selgitusel helistas ta K.I. ale ette ning lubas tuua 9500 eurot. Ta korjas selle summa kokku juba
  5. septembril ning
  6. septembril umbes kella 14 ajal said nad K.I. aga bussijaamas kokku. Tal oli kaasas 9500 eurot ning ühtegi dokumenti ei olnud siis veel täidetud. Bussijaamas andis ta K.I. ale 500 eurot, mis oli väikestes kupüürides kotis. Muu raha oli ta peitnud šokolaadipakki jope taskus. Olles saanud talt 500 eurot, palus K.I. tal kirjutada kviitungi 500 euro üleandmise kohta. Ta läkski eemale aknalaua juurde ja täitis K.I. a käest saadud kviitungi, millele märkis oma andmed ja summa 500 eurot. Seda, et tal on kaasas 9500 eurot, ütles L. Ilves K.I. ale juba hommikul. Kogu raha ei andnud ta K.I. alte kohe üle seetõttu, et raha oli erinevates kohtades.
  7. K.I. kinnitas seda kohtumist, kuid väitis, et sai ka sellel korral L. Ilvese käest vaid 500 eurot ning L. Ilvesel oli selle kohta üheleheline eeltäidetud kviitung, millele tema pani oma andmed ja allkirja. Rohkem ta sel päeval L. Ilvesega ei kohtunud.
  8. Kohtu arvates on L. Ilvese ütlused ka teise kviitungi osas ebaloogilised ja eluliselt ebausutavad. Puudub mõistlik selgitus, miks pidanuks L. Ilves täitma kviitungi 500 eurole või andma raha üle osade kaupa, kui tal oli kaasas 9500 eurot. Arusaamatu ja eluliselt ebausutav on L. Ilvese selgitus, et alguses täitis ta kviitungi 500 eurole, sest see raha oli tal väikestes kupüürides eraldi ning ülejäänu raha oli suurtes kupüürides peidetud riietesse.
  9. L. Ilvese väidetes on veel teisigi arusaamatusi ja ebaloogilisusi. Näiteks avaldas L. Ilves oma tsiviilkohtule esitatud seisukohas ekspertiisi määramise kohta, et A.Š. nägi raha üleandmist pealt ka
  10. septembril 2017 ning et mõlemal korral andis ta raha üle K.I. a elukoha juures. Praeguses asjas antud ütluste kohaselt toimus
  11. septembri 2017 raha üleandmine aga Tallinna bussijaamas ning A.Š. selle juures ei viibinud. Praeguses asjas väitis L. Ilves sedagi, et ta koostas mitu kviitungit, algselt 500 euro üleandmise kohta ja siis 8500 ning 9500 euro üleandmise kohta. Tsiviilkohtule esitatud seisukohas väitis ta aga, et kviitungid vormistati ühehetkeliselt ja lõplikult – rahasummad olevat kirjutatud kviitungitele pärast K.I. a poolt raha ülelugemist. Praeguses asjas aga ei rääkinud L. Ilves raha ülelugemisest K.I. a poolt midagi.
  12. Ebaveenev on ka L. Ilvese põhjendus, miks ta soovis hoolimata varem pangaülekannete tegemisest tasuda võlajäägi just sularahas. Nimelt viitas L. Ilves oma pangakonto arestimisele. See aga ei saanud takistada tal K.I. a ees kohustuste täitmist: pangakonto oli arestitud just selle nõude täitmise tagamiseks. Niisiis oleks pangakontole makstud raha läinud K.I. a nõude katteks. Ka on sularahas arveldamine ebakindlam – sularaha võib kaduda, see võidakse varastada ning hiljem võivad tekkida ka vaidlused raha üleandmise osas. Küll aga on sularahas arveldamisel võimalik manipuleerida ja just see selgitabki L. Ilvese väiteid sularaha kasutamise kohta. K.I. a väitel oli 6
(16)sularahas tasumine just L. Ilvese soov, samas kui temale ei soovitanud kohtutäitur võtta sularaha vastu rohkem kui 600 eurot. Niisiis ei tahtnudki K.I. suuri summasid sularahas vastu võtta.
  1. Et L. Ilvese väited ei ole tõesed, kinnitavad ka A.Š. i ütlused, mille kohaselt oli L. Ilvesel probleeme ning et oma vara mitte kaotada, palus L. Ilves A.Š. ilt luba vormistada ühe oma kinnistu A.Š. i nimele. Niisiis on tõe moonutamine, faktiliste asjaolude väärkajastamine ja n-ö skeemide väljamõtlemine L. Ilvesele omane. Seetõttu tuleb L. Ilvese ütlused selle kohta, kuidas toimus raha K.I. ale üle andmine ja kviitungite koostamine, tõendikogumist ebausaldusväärsena välja jätta.
  2. Tõendatuks saab lugeda selle, et algselt täitis L. Ilves kviitungid
  3. ja
  4. septembril 2017 viiesaja euro üleandmise kohta ning hiljem, pärast K.I. a poolt kviitungitele allkirja saamist, kirjutas neisse juurde summa „500“ ette vastavalt numbrid „8“ ja „9“ ning sõnade „viissada“ ette sõnad „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“. Sellisel moel muutis ta numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 8500 euroks ja 9500 euroks ning sõnaliselt kirjutatud viissada eurot sõnaliselt välja kirjutatud kaheksa tuhande viiesajaks euroks ja üheksa tuhande viiesajaks euroks. Kõnesolevad võltsitud kviitungid esitas L. Ilves
  5. novembril 2017 tsiviilasjas nr 2-17-17043 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse lisana ning
  6. jaanuaril 2018 taotles ta Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas toimunud kohtuistungil oma lepingulise esindaja kaudu nende kviitungite tõendina vastuvõtmist. Nii toimis L. Ilves selleks, et ta saaks tõendada K.I. ale 8500 euro ja 9500 euro tasumist tsiviilasjas nr 2-15-3994 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi täitmisena ning vabaneda selle kohustuse edaspidisest täitmisest. Selline käitumine vastab KarS §

§ 345lg 1 järgsete kuritegude objektiivsetele tunnustele.

Esmalt võltsis ta materiaalselt dokumenti, tehes kviitungitele juurdekirjutused, mis pidid tõendama mitte kaks korda 500 euro, vaid 8500 ja 9500 euro K.I. ale üle andmist. Selliselt järele tehtud dokumendid erinesid oluliselt algsetest ehk autentsetest kviitungitest, millele oli alla kirjutanud K.I. . L. Ilves pidi ette nägema, et varem või hiljem hakkab K.I. nõudma kompromissi tingimuste täitmist ja järjekordsete osamaksete tasumist ning selleks juhuks olid tal varutud tema poolt võltsitud kviitungid, mida ta pidi olema valmis esitama nii K.I. ale kui ka nt kohtutäiturile või kohtule, kui selle pinnalt pidanuks tekkima vaidlus. Nii ta tegigi – pärast seda, kui kohtutäitur oli keeldunud K.I. a täitmisavalduse alusel arestitud pangakonto vabastamisest. Kuna sellest konto vabastamiseks ei piisanud, esitas L. Ilves seejärel tema poolt võltsitud kviitungid kohtule. Selliselt soovis L. Ilves esitada võltsitud dokumenti ehtsana vastavalt sellele otstarbele: et tõendada K.I. a ees oma kohustuse täitmist, mida ta faktiliselt pole selles mahus teinud, ja vabaneda selle kohustuse edasisest täitmisest.

  1. Subjektiivsest küljest pani L. Ilves teod toime kavatsetult. Ta seadis endale eesmärgiks dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise ning pidas vähemalt võimalikuks, et ta saab kviitungeid kasutades vabaneda K.I. ale võlajäägi tasumisest. Ta valmistas ette vastavad kviitungi plangid, mis olid tema poolt eeltäidetud (välja arvatud K.I. a isikuandmed ja allkiri), ja seda arvestusega, et pärast K.I. a poolt nende allkirjastamist teeb ta sinna juurdekirjutused ning saab vajadusel neid kviitungeid tõendina kasutada. Seda tegi ta teadmises, et tegelikult andis ta K.I. ale vaid 1000, mitte 18 000 eurot. L. Ilves pidi arvestama sellega, et kviitungid dokumentaalsete tõenditena on tunduvalt suurema kaaluga kui nt tema enda ütlused ning ainult tema ütlused ei pruugi olla piisavad sõna-sõna vastu olukorras.
  2. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud. Menetlus ringkonnakohtus 7

(16)
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Ilvese kaitsja vandeadvokaat Margus Viira, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, L. Ilvese õigeksmõistmist ning kaitsjatasu 211,20 eurot riigi kanda jätmist. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  2. Kohus ei põhjendanud veenvalt L. Ilvese süüd temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises, jättis meelevaldselt tõendeid kõrvale, hindas neid kallutatult ning jättis terve rea kõrvaldamata kahtlusi, mis tulnuks tõlgendada L. Ilvese kasuks, mitte tema kahjuks. Sisuliselt tugines kohus vaid süüdistaja versioonile sündmusest ja kasutas subjektiivseid kaalutlusõiguse kategooriaid, viidates elulisele usutavusele. Kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 8 ja 12 mõttes ning see tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
  3. Arvestades kohtus uuritud kirjalikke tõendeid ja tunnistajate, eelkõige sündmuses vahetult osalenud isikute ütlusi, ei saa L. Ilvese süüd tõendatuks lugeda. L. Ilves on eakas inimene, keda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning ka praeguses asjas ei tunnista ta oma süüd. Tema ütlused on kooskõlas teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, on usaldusväärsed ja kinnitavad, et ta ei ole kuritegu toime pannud. Juba ainuüksi fakt, et kriminaalmenetlus algatati L. Ilvese enda avalduse alusel ja ta ei nõustunud menetluse lõpetamisega oportuniteediga, kinnitab tema kindlameelset teadmist juhtunu üksikasjadest ning sellest tulenevalt ka tema ütluste usaldusväärsust. Kohus aga luges L. Ilvese ütlused tervikuna ebausaldusväärseks ning tugines ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele.
  4. Kohus jättis tähelepanuta, et L. Ilves ja tema kaitsja ei ole kunagi vaidlustanud L. Ilvese poolt süüdistuses nimetatud kviitungitele juurdekirjutuste tegemist. L. Ilves selgitas, millistel asjaoludel ta need juurdekirjutused tegi, kuid kohus ei arvestanud tema selgitusi. Juurdekirjutused tegi L. Ilves K.I. a teadmisel ja nõusolekul ning vastupidised tõendid puuduvad. Kohus pidas ebamõistlikuks, et L. Ilves tasus kogu võlgnetava summa kahes osas tervikuna ära, kuna ta oleks võinud seda tasuda ka edaspidi vastavalt maksegraafikule. L. Ilves põhjendas kohtulikul uurimisel, miks ta seda tegi: tema konto oli arestitud. Kohtu arvates peaks keskmine mõistlik inimene käituma täitemenetluses või pangaga suheldes kohtu poolt eeldataval viisil, kuid L. Ilves ei ole keskmine mõistlik ärimees või ettevõtja, vaid vastavate kogemusteta 75-aastane pensionär.
  5. Kohus hindas K.I. a ütlusi valikuliselt ja tugines neist kohtu jaoks sobivale. Nii väitis K.I. , et vaidlusaluseid tehinguid kinnitasid vaid kaks dokumenti, millele tema kirjutas oma isikuandmed ja allkirjad. Rohkem kui kahe kviitungi allkirjastamist ta eitas. Samas nähtub L. Ilvese ütlustest, et esialgsed kviitungid tühistati tema ja K.I. a kokkuleppel – neile tõmmati rist peale. Ka Viru Maakohtu
  6. mai 2019 ja Tartu Ringkonnakohtu
  7. novembri 2019 otsustest tsiviilasjas nr 2-1717043 nähtub, et kohus võttis hagejalt L. Ilveselt kohtumenetluses vastu ning hindas tõendina
  8. septembri 2017 kviitungit, millele oli rist peale tõmmatud. Kuna see kviitung oli samuti täidetud K.I. a isikuandmetega ja allkirjastatud tema poolt, tuleb järeldada, et
  9. septembri 2019 tehingu kohta vormistati kaks kviitungit, mis mõlemad allkirjastati K.I. a poolt ning millest esimene hiljem risti peale tõmmates annulleeriti. Kuigi tsiviilmenetluses leiti, et tõendid ei ole usaldusväärsed, kuna ei tõenda kohustuse täitmist L. Ilvese poolt, on vaieldamatu fakt, et nimetatud tehingu kohta vormistati kaks dokumenti, mis mõlemad allkirjastati K.I. a poolt. Juba seda arvestades on K.I. a ütlused ebausaldusväärsed. Lisaks seab aga K.I. a ütluste objektiivsuse kahtluse alla fakt, et ta on asjast huvitatud isik: K.I. ale on materiaalselt kasulik eitada, et L. Ilves tasus talle kogu võlga ära.
  10. Kohus ei välistanud, et tunnistaja A.Š. il on L. Ilvese ees võlgnevusi. Kohus leidis, et ta ei saanud anda hinnangut A.Š. i ütlustele, et tasus L. Ilvesele oma võlast 8000 eurot. Siiski luges kohus A.Š. i ütlused ebausaldusväärseks analoogselt lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-
  11. Seejuures hindas kohus A.Š. i ütlusi ühekülgselt. Nii jättis kohus hindamata A.Š. i ütlused 8
(16)naisterahva kirjeldusest (keskmist kasvu, keskealine, tumedad juuksed hobusesabas, värvikad riided), mis vastas K.I. a välimusele nimetatud ajal. See kirjeldus kinnitab A.Š. i ja K.I. a kohtumise fakti. Kohus luges A.Š. i ütlused ebausaldusväärseks muu hulgas tulenevalt asjaolust, et ta väitis kohtule, et K.I. kõneles L. Ilvesega puhtas vene keeles. Vastates kohtu küsimusele selgitas A.Š. , et talle tundus, et K.I. rääkis puhtas vene keeles, mistõttu ei olnud tema vastus mõeldud kategoorilise väitena. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et kohtuliku uurimise ajaks oli sündmusest möödunud juba viis aastat. Kaitsja hinnangul on A.Š. i ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ebaobjektiivne ja kaalutlusõiguse kuritarvitamine. Kohus luges põhjendamatult ebausaldusväärseks A.Š. i ütlused osas, mis kinnitavad, et tema juuresolekul andis L. Ilves K.I. ale üle 8000 eurot.
  1. Kaitsja taotles kohtuliku uurimise täiendamist, et viia läbi täiendav ekspertiis, kuna olemasolev, tsiviilasjas läbi viidud ja kriminaalasjas tõendina esitatud ekspertiis on puudulik ega anna kõikidele võimalikele küsimustele vastust, sh ka ristiga läbikriipsutatud kviitungi osas. Kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata ning sellega seoses ka olulised asjaolud välja selgitamata. Kaitsja arvates ei ole põhjendatud kohtulahendi tegemisel tugineda ainuüksi tsiviilmenetluses teostatud ekspertiisidele. Ka palus kaitsja anda hinnang muudele sularaha dokumentide koostamisega seonduvatele asjaoludele, eelkõige faktile, et L. Ilvese näol on tegemist inimesega, kes ei valda eesti keelt kõnes ega kirjas ega ole kõrge vanuse tõttu tehingute vormistamisega seonduvates nõuetes asjatundlik ja kogenud – kohus aga jättis need asjaolud arvestamata.
  2. L. Ilves märgib ringkonnakohtule esitatud seisukohas järgmist. Prokurör ja kaitsja survestasid teda enne kohtuistungit valeütlusi andma ja tunnistama, et ta tegi kviitungitele juurdekirjutusi.
  3. septembril 2017 L. Ilves kukkus ja põrutas oma selgroo ära. Hiljem tuvastati tal selgroo murd, kuid advokaat keeldus selle kohta kohtule dokumente esitamast.
  4. septembril 2017 Tallinna bussijaamas kviitungi vormistamise ajal olid L. Ilvesel väga tugevad valud ning seetõttu täitis ta osaliselt kviitungit istudes ja osaliselt seistes. Pärast asjas nr 2-17-17043 kohtuotsuste tegemist ja enne praeguse kohtumenetluse algust võttis L. Ilves laenu ning tegi
  5. veebruaril 2020 K.I. ale makse summas 7000 eurot ja
  6. veebruaril 2020 makse summas 6600 eurot. K.I. aga ei teatanud kohtutäiturile sellest ja täitur jätkas täitmist, võttes L. Ilvese pensionist 11 000 eurot. Hüpoteeki ei ole K.I. senini kustutanud ja kohtus ta valetas. Kui mitte arvestada väidetavate juurdekirjutustega seonduvaid vaidlusaluseid summasid, sai K.I. 41 000 eurot. L. Ilves tegi tsiviilõigusliku vea, kui kirjutas notari juures kogu oma vara (maja) volitatud isikule. Hiljem kasutas kurjategija seda viga ära ja sundis volitatud isikut tegema notari juures volikirja, et vormistada vara K.I. ale. K.I. nõudis L. Ilveselt maja tagasisaamise eest 29 500 eurot. Vea tegi L. Ilves ka sellega, et pöördus kohtusse, teadmata, et K.I. a mehe vend on advokaat. See advokaat on isiklikult tuttav ka arvamuse andnud eksperdiga ning lisaks tehti ekspertidega kokkuleppeid L. Ilvese advokaadi Kaspar Linnu vahendusel. Oma seisukohale on L. Ilves lisanud mitmeid paberdokumente, mida ta nimetab tõenditeks ja mida ta palub ringkonnakohtul asja juurde võtta. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et tähelepanuta jäävad L. Ilvese kirjalikus seisukohas toodud väited selle kohta, et prokurör ja kaitsja survestasid teda valeütlusi andma ning viited sellele, justkui oleks seoses ekspertiisidega tehtud mingisuguseid ebaseaduslikke kokkuleppeid. Seda põhjusel, et lähtuvalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Praeguses asjas esitas ringkonnakohtule apellatsiooni vaid L. Ilvese kaitsja ja kaitsja apellatsioonis neid teemasid ei tõstata. Kuna L. Ilves ei esitanud ise apellatsiooni, sai ta avaldada oma seisukohad vaid kaitsja apellatsioonis toodud argumentide kohta. Kaitsja 9
(16)apellatsiooni mittepuutuvad apellatsioonis. argumendid oleks L. Ilves pidanud esitama omapoolses
  1. L. Ilves esitas koos oma seisukohaga mitmeid dokumente, mida ta palub ringkonnakohtul arvesse võtta. Kui maakohus jätab tõendi (või õigemini: teabekandja, mida keegi peab tõendiks) vastu võtmata, on see vaja tulenevalt KrMS § 2861 lg-s 2 sätestatust tõendi kohtule esitanud isikule tagastada. Niisugune tagastamiskohustus kehtib vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 ka ringkonnakohtu jaoks. L. Ilvese esitatud dokumendid ongi tarvis talle tagastada. Esiteks jääb ebaselgeks, miks ei esitanud L. Ilves neid dokumente maakohtule – ehkki need dokumendid olid (vähemasti valdavalt) olemas juba maakohtu menetluse ajal. Kui tõend jäetakse maakohtule esitamata, ei saa seda üldjuhul esitada ka ringkonnakohtule – vt KrMS § 321 lg
  2. Teiseks võetakse KrMS § 2861 lg 1 ja § 331 lg 1 kohaselt vastu vaid selline tõend, millel on asjas tähtsust. L. Ilvese esitatud dokumentidel tähtsust ei ole: ei mängi rolli, kas L. Ilvesel on pärast kuritegu tuvastatud mingeid terviseprobleeme, milliseid seisukohti avaldas L. Ilves K.I. aga peetud tsiviilvaidluses, kas L. Ilves on kunagi kedagi mingis kuriteokaebuses süüstanud või kas L. Ilves on pärast kuriteo toimepanemist K.I. ale oma võla tasunud (see viimane ei oma mh tähtsust puutuvalt KarS § 57 lg 1 p 2 (kahju vabatahtlik hüvitamine), sest L. Ilves ei tekitanud K.I. ale võltsimiskuritegudega kahju).
  3. Kaitsja palub apellatsioonis maakohtu otsuse tühistada ja L. Ilvese õigeks mõista. Ringkonnakohus sellele alust ei näe. Maakohtu otsus talitas L. Ilvest süüdi mõistes seaduslikult ja apellatsioon ei veena kohtukolleegiumi vastupidises. Et ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei korda kohtukolleegium neid põhjendusi üle, vaid vastab üksnes apellatsiooni argumentidele.
  4. Apellatsioonis ei vaidlusta kaitsja seda, et L. Ilves tõepoolest tegi süüdistuses nimetatud kviitungitele juurdekirjutused, kuid kaitsja hinnangul ei saa tõendatuks lugeda, et need juurdekirjutused tegi L. Ilves K.I. a teadmata. L. Ilvese ütluste kohaselt tegi ta juurdekirjutused K.I. a teadmisel ja nõusolekul ning tema ütluste usaldusväärsust näitab kaitsja hinnangul kasvõi see, et kriminaalmenetlust alustati L. Ilvese enda avalduse alusel ja ta ei nõustunud menetluse lõpetamisega oportuniteedikaalutlusel. Sellega seoses peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks märkida, et tõele ei vasta kaitsja väide, justkui polnuks L. Ilves nõus menetluse lõpetamisega oportuniteedikaalutlusel.
  5. mai 2022 istungiprotokollist nähtub, et kui prokurör esitas kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks oportuniteedikaalutlusel, oli L. Ilves selle taotlusega nõus (I kd lk 35). Siiski ei pidanud kohus seda põhjendatuks. Teiseks ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, justkui näitaks L. Ilvese ütluste usaldusväärsust see, et kriminaalmenetlust alustati tema enda avalduse alusel. Isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamine tema enda avalduse alusel ei ole ilmselt küll tavapärane, kuid kui see nii läheb, tuleb isiku ütluste usaldusväärsust hinnata siiski kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt ning avalduse esitamine iseenesest isikut usaldusväärseks ei muuda. Näiteks võib keegi esitada avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks just lootuses, et see muudab ta usaldusväärseks ja nii saavutab ta enda jaoks soodsa lahendi, millele tugineda teistes vaidlustes. Nii võis L. Ilveski loota, et kriminaalmenetluse alustamisel saavutab ta olukorra, kus ta ei peaks K.I. ale kogu võlga ära maksma või saab ta osa täitemenetluse raames ära võetud rahast tagasi. Kui vaadata kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et L. Ilvese ütlusi ei saa raha maksmise ja kviitungitele juurdekirjutuste tegemise asjaolude osas usaldusväärseks pidada: need ütlused ei haaku muude tõenditega ning tema versioon toimunust on mitmeski mõttes väheusutav.
  6. K.I. a väitel kohtus ta L. Ilvesega nii
  7. kui ka
  8. septembril 2017 vaid ühe korra, mõlemad kohtumised toimusid Tallinna bussijaamas ja mõlemal korral andis L. Ilves talle vaid 500 eurot, 10
(16)mille kohta koostati ka kviitungid. L. Ilvese ütluste kohaselt kohtuti aga
  1. septembril 2017 kaks korda (alguses Tallinna bussijaamas ja hiljem K.I. a elukoha juures), sel päeval andis ta K.I. ale kokku 8500 eurot ning
  2. septembril 2017 Tallinna bussijaamas kohtudes veel 9500 eurot. Seega on L. Ilvese ja K.I. a ütlused vastuolus nii üleantud summade kui ka
  3. septembril 2017 aset leidnud kohtumiste arvu osas. Lisaks on vastuolu selles, et kui L. Ilvese ütluste kohaselt tegi ta neil päevadel raha üleandmise kohta vormistatud kviitungitele juurdekirjutused K.I. a teadmisel ja nõusolekul, siis K.I. sellist teadmist või nõusolekut eitab. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks peaks K.I. a ütlustes kahtlema ega näe sedagi, et maakohus oleks hinnanud K.I. a ütlusi valikuliselt, nagu viitab kaitsja oma apellatsioonis.
  4. Kaitsja hinnangul seab K.I. a ütluste objektiivsuse kahtluse alla fakt, et ta on asjast huvitatud isik: talle on materiaalselt kasulik eitada, et L. Ilves tasus talle kogu võlgnevuse ära. Pole sugugi harv, et tunnistajad annavad ütlusi mingite selliste asjaolude kohta, mille osas neil on mingid huvid. Seega ei võimalda pelgalt huvi olemasolu rääkida valetamisest. Peaks esinema veel mingisuguseid asjaolusid, mille tõttu oleks põhjust K.I. a ütlustes kahelda.
  5. Kaitsja hinnangul seab K.I. a ütlused kahtluse alla ka see, et K.I. a väitel koostati vaidlusaluste tehingute kohta vaid kaks dokumenti, samas kui tsiviilasjas nr 2-17-17043 koostatud kohtuotsustest nähtub, et tehingute kohta oli vormistatud veel kolmaski dokument:
  6. septembri 2017 kviitung, mis oli samuti täidetud K.I. a isikuandmetega ja tema poolt allkirjastatud, kuid millele oli rist peale tõmmatud. Tõsi, Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustest kõnesolevas tsiviilasjas nähtub tõesti, et kohus võttis hagejalt L. Ilveselt kohtumenetluses vastu ning hindas tõendina ka sellist kviitungit, millele oli rist peale tõmmatud (II kd lk 3 ja 6).
  7. Siiski ei kinnita miski, et nimetatud kviitung koostati
  8. septembril 2017 L. Ilvese ja K.I. a kokkusaamisel, et K.I. oli selle kviitungi koostamisest teadlik ning allkirjastas selle. Nagu kaitsja isegi viitab, kinnitas K.I. vaidlusaluste tehingute kohta vaid kahe dokumendi koostamist (üks kviitung
  9. septembri ja üks kviitung
  10. septembri kohta) ning kuivõrd kolmandat, s.o läbi kriipsutatud kviitungit ei uuritud ka käekirjaekspertiisi käigus, seostavad K.I. a selle kviitungi koostamisega vaid L. Ilvese ütlused. Nimelt selgitas L. Ilves, et kõigepealt kohtus ta K.I. aga
  11. septembril 2017 Tallinna bussijaamas, kus ta andis K.I. ale 500 eurot ning selle kohta vormistati ka kõnesolev kviitung. Hiljem samal päeval kohtus ta K.I. aga viimase elukoha juures uuesti, et anda talle veel 8000 eurot. Siis olid nad taksos, kus K.I. andis talle uue kviitungi. Ta kirjutas sellele uuele kviitungile eelmise kviitungi teksti ümber ehk märkis ka uuele kviitungile üleantavaks summaks just 500 eurot, mitte 8500 eurot, ning esialgse kviitungi kriipsutas läbi. Kui K.I. oli antud raha üle lugenud, siis tegi ta uuele kviitungile juurdekirjutuse, muutes üleantud summa numbriliselt ja sõnaliselt 8500 euroks.
  12. Ringkonnakohtu hinnangul on L. Ilvese eeltoodud ütlused ebaloogilised ega haaku ka dokumendiekspertiisi aktist nähtuvaga. Esiteks ei näe kohtukolleegium ratsionaalset põhjust, miks pidanuks L. Ilves kirjutama teisele kviitungile algselt üleantavaks summaks 500 eurot, mitte koheselt juba 8500 eurot. Kui L. Ilves ei osanudki puuduliku eesti keele tõttu sõnaliselt „kaheksa tuhat“ kirjutada, siis numbrite mittemõistmine usutav ei ole ning numbriliselt oleks ta saanud ju summa 8500 koheselt õigesti kirjutada. Samuti olnuks loogiline, et kui kviitungi tõi K.I. (nagu väitis L. Ilves) ja L. Ilvesel oli puuduliku eesti keele oskuse tõttu raskusi selle vormistamisega, oleks kviitungi vormistanud hoopis K.I. , mitte L. Ilves, jättes L. Ilvese ülesandeks üksnes selle kviitungi allkirjastamise. Teiseks annab dokumendiekspertiisi aktis väljendatu alust järeldada, et väidetavalt hiljem kirjutatud kviitungil on „8“ ja „kaheksa tuhat“ kirjutatud teistsugusel aluspinnal kui „500“ ja „viissada“ (II kd lk 8–9). On väheusutav, et kui see kviitung vormistati teistkordsel kohtumisel algusest lõpuni taksos, kirjutades alguses summaks 500 eurot ja muutes selle koheselt 11
(16)pärast raha üle lugemist 8500 euroks, oleks selle kviitungi vormistamisel kasutatud erinevaid aluspindu: taksos on kirjutamiseks sobilike aluspindade valik piiratud ning kuivõrd raha üle lugemine ei saanud ilmselt võtta ka kuigivõrd palju aega, siis vaevalt muutis L. Ilves sel ajal oma asukohta taksos või otsis kirjutamiseks paremat aluspinda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus L. Ilvese ütlusi K.I. a osavõtul
  1. septembri 2017 tehingu kohta kahe kviitungi vormistamise osas usutavaks ega tugine neile. See omakorda tähendab, et tsiviilasjas võis L. Ilves esitada ka sellise kviitungi, mille koostamisega K.I. seotud ei olnud ning seetõttu ei saa selle kviitungi olemasolu tema ütlusi ka kuidagi kahtluse alla seada.
  2. Apellatsioonis viitab kaitsja sellele, et ta taotles maakohtus tulutult täiendava dokumendiekspertiisi läbiviimist. Kaitseaktis leidis kaitsja, et täiendav ekspertiis on vajalik selgitamaks välja, millal allkirjastas K.I. kriminaalasjas kirjalike tõenditena esitatud
  3. ja
  4. septembri 2017 kviitungid (I kd lk 8). Kohtuistungil jäi kaitsja täiendava ekspertiisi taotluse juurde ning selgitas, et see on vajalik täpsustavate küsimuste esitamiseks, et selgitada välja, millistel asjaoludel on tekkinud samast kuupäevast mitu kviitungit, kuidas need on vormistatud ja allkirjastatud (I kd lk 44 pöördel).
  5. Seega nähtub eeltoodust, justkui soovinuks kaitsja ekspertiisi läbiviimise käigus kolme kviitungi uurimist:
  6. ja
  7. septembri 2017 kviitungid, mida uuriti ka tsiviilasjas läbi viidud dokumendiekspertiisi käigus ning lisaks veel läbikriipsutatud kviitung, mis väidetavalt koostati samuti
  8. septembril 2017 raha üleandmise käigus. Samas esitati kohtule vaid need tsiviilasjas tehtud ekspertiisi objektiks olnud kaks kviitungit. Läbikriipsutatud kviitungit keegi kohtule tõendina esitada ei soovinud. Seega ei oleks kohus saanud selle kviitungi uurimiseks ekspertiisi ka määrata. Lähtuvalt kaitsja taotlusest pidanuks ekspert
  9. ja
  10. septembri 2017 kviitungite suhtes andma vastuse küsimusele, millal K.I. need kviitungid allkirjastas. Maakohus pidas ebatõenäoliseks, et ekspert saaks sellisele küsimusele täpse vastuse anda (I kd lk 47 pöördel). Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ning seetõttu ei näe ekspertiisi määramata jätmises rikkumist. Rikkumist ei näe ringkonnakohus selleski, et praeguse kohtuasja menetluses tuginetakse tsiviilasja menetluse käigus läbi viidud ekspertiisidele. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. märtsi 2011 otsus asjas nr 3-1-1-116-10, p 8) Praegu miski tsiviilasjas tehtud ekspertiisile tuginemist ei takista.
  12. Kaitsja hinnangul kinnitavad
  13. septembril 2017 L. Ilvese ja K.I. a korduvat kohtumist ning sel päeval just 8500 euro üleandmist ka tunnistaja A.Š. i ütlused. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tõsi, A.Š. kinnitas, et ta sai
  14. aasta septembris L. Ilvesega kokku, maksis talle ära võla 8000 eurot ning koos mindi taksoga ühe naise elukoha juurde, kellele L. Ilves pidi A.Š. ilt saadud raha omakorda edasi andma; see naine istus taksos esiistmele, L. Ilves andis talle raha ning nad täitsid ka mingisuguse tšeki.
  15. Esiteks ei saa välistada valetamist – A.Š. kui L. Ilvese tuttav (sõbranna, kolleeg ja/või võlgnik) võis mingil põhjusel üritada L. Ilvest kriminaalvastutusest päästa.
  16. Ent isegi kui A.Š. teadlikult valeväiteid ei esitanud, ei saa tema ütlused ikkagi tingida L. Ilvese õigeks mõistmist. Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu vastuoludele, mis nende ütluste põhjal esile kerkisid.
  17. Esiteks on vastuolu A.Š. i ja L. Ilvese ütluste vahel selles, kus nad kohtusid enne viidatud naise juurde sõitmist: kui A.Š. i ütluste kohaselt kohtuti Balti jaamas (I kd lk 36), siis L. Ilvese ütluste kohaselt hoopiski Tallinna bussijaamas (I kd lk 45 pöördel). 12
(16)
  1. Teiseks väitis A.Š. , et võõra naise juurde sõitmiseks kulus neil 40 minutit kuni 1 tund, kõigepealt sõideti Balti jaamast hipodroomini ja sealt veel edasi umbes 20 minutit (I kd lk 38). K.I. a elukoht asus aga täpselt hipodroomi vastas (I kd lk 42) ning hipodroomilt tema elukohani jõudmine saanuks võtta aega vaid loetud minutid. Seega võib muu hulgas olla võimalik, et A.Š. räägib hoopis mingisugusest teisest kohtumisest.
  2. Kahtlusi süvendab ka asjaolu, et A.Š. i ütluste kohaselt rääkis L. Ilves kohtutud naisega vene keeles ning aktsenti ta sel naisel ei kuulnud (I kd lk 38 pöördel), samas kui maakohus tuvastas kohtuistungil, et aktsent K.I. al vene keeles rääkides siiski on (I kd lk 43 pöördel). Pole õige apellandi viide, nagu poleks A.Š. aktsendi puudumisel viidanud piisava kindlusega – A.Š. ütles selgelt, et tema sel naisel aktsenti ei kuulnud. Niisiis on võimalik, et A.Š. i nähtud naine ei olnud K.I. .
  3. Kinnitust selle kohta, et kõnealuseks naiseks oli K.I. , ei anna ka A.Š. i kirjeldus naise välimusest. Nimelt kirjeldas A.Š. , et naine oli kõhna kehaehitusega, umbes tema vanune, tal ei olnud blondid ega tumedad, vaid pigem pruunid juuksed, mis olid sabasse seotud ning naine kandis kas heledat värvi riietust või erksat värvi sportlikku riietust (I kd lk 37 pöördel ja lk 38 pöördel). Selline kirjeldus võib vastata paljude naise välimusele.
  4. On tõsi, et väidetavast kohtumisest on möödas mitu aastat. Samas tuleb tähele panna seda, et A. Šamet kirjeldas mitmeid detaile (vt ülal). Pole põhjust eeldada, et ajaga muutus K.I. a mälu nende detailide osas. Oleks loogilisem, et mälu n-ö tuhmumine toimub detailide meelest minemise näol – mitte aga nii, et ühed detailid n-ö muutuvad teiseks. Seetõttu ei saa eeltoodud vastuolusid põhjendada ka väidetavast kohtumisest möödunud pika aja ning sellest tuleneva mälu tuhmumisega.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus igati põhjendatult, et L. Ilvese enda ütlustes nii
  6. septembril kui ka
  7. septembril 2017 K.I. ale raha maksmise ning kviitungite vormistamise asjaoludes on nii mitmeidki ebaloogilisused.
  8. Kõigepealt on ebaloogiline see, et väidetavalt ei teatanud L. Ilves
  9. septembril 2017 K.I. a juurde minnes K.I. ale oma tulekust ette ning jäi teda taksosse ootama, teadmata, millal K.I. koju tuleb. Oli ju L. Ilvesel K.I. a telefoninumber olemas – L. Ilvese ütluste kohaselt oli ta samal päeval bussijaamas kokkusaamiseks K.I. ale helistanud (I kd lk 45). Niisiis oleks olnud loogiline, kui ta oleks K.I. ale uuesti helistanud.
  10. Samuti pole loogiline L. Ilvese selgitus, et
  11. septembril 2017 kirjutas ta raha üleandmise kohta vormistatud kviitungile kõigepealt K.I. a soovil üleantud summaks 500 eurot ning seejärel tegi sellele kviitungile juurdekirjutuse, muutes üleantud summa 9500 euroks. L. Ilvese ütluste kohaselt oli ta enne kokkusaamist K.I. ale juba öelnud, et toob talle 9500 eurot (I kd lk 47) ning seetõttu polnud K.I. al loogilist põhjust öelda L. Ilvesele, et ta vormistaks kviitungi algselt 500 euro üleandmise kohta. L. Ilvese ütluste kohaselt ei teadnud ta, kuidas kirjutada 9000 eurot – ta ajab segamini 8 ja
  12. Esiteks on selline väide juba iseenesest väheustav, aga kui see ka tõsi on, oleks L. Ilves saanud K.I. alt 8 ja 9 eristamise kohta küsida ju kohe kviitungit vormistama hakates.
  13. Kohtuistungil väitis L. Ilves, et tal valutas selle kohtumise ajal selg (I kd lk 46 pöördel). Ka ringkonnakohtule esitatud kirjalikus seisukohas viitas ta tugevatele valudele. Seetõttu olnuks loogiline vormistada raha üleandmise kohta kviitung võimalikult kiiresti ja koheselt õigete andmetega, et saaks kohtumise lõpetada. 13
(16)
  1. Tsiviilasja menetluse raames ekspertiisi määramise kohta seisukohta esitades väitis L. Ilves, et ta täitis kviitungi ühehetkeliselt ja lõplikult (II kd lk 57). Seega on ta andnud erinevates menetlustes erinevaid selgitusi.
  2. Ebaloogiline on seegi, miks otsustas L. Ilves tasuda K.I. ale
  3. aasta septembris kogu võlajäägi, kuigi selle asemel oleks ta võinud jätkata maksete tegemist vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Põhjus ei saanud olla L. Ilvese konto arestimine. Maakohus märkis põhjendatult, et selle tekkinud olukorra lahendamiseks oleks piisanud sellestki, kui L. Ilves oleks tasunud õigeaegselt üksnes osamakseid. Et L. Ilves oli eakas inimene, kellel ei pruukinud varasemaid kogemusi täitemenetlustega olla, ei muuda seda seisukohta. Nimelt on eeltoodu iseenesest mõistetav normintellektiga inimesele, kes pole võlaküsimustes täiesti kogenematu. L. Ilvese intellekt on normipärane. Samuti ei olnud L. Ilves võlaküsimustega seoses täiesti kogenematu – näiteks
  4. aasta aprillis esindas ta juhatuse liikmena osaühingut Andliti nõude loovutamise lepingu sõlmimisel, mille käigus omandas see osaühing A.Š. i loovutatud nõude T.A. vastu, mis tulenes kahe viimati nimetatud isiku vahel sõlmitud kokkuleppest rahalise nõude ja kohesele sundtäitmisele allumise kohta (II kd lk 53).
  5. Viimaks tekitab kahtlusi seegi, miks soovis L. Ilves tasuda
  6. aasta septembris K.I. ale võlgnevust sularahas, kuigi varem oli ta teinud pangaülekandeid. Sedagi põhjendas L. Ilves pangakonto arestimisega. Samas ütles L. Ilves sedagi, et käis pärast pangakonto arestimist kohtutäituri juures. L. Ilvese väitel ei selgitanud kohtutäitur talle siis, kuidas saab ta oma pangakontot kasutada ja K.I. ale võlga edasi maksta (I kd lk 45). Siiski on usutav ja loogiline, et kohtutäitur seda talle selgitas – mingit muud mõtet L. Ilvesel kohtutäituri juurde minekuks olla ei saanud, kui just sel teemal suhelda. Põhjendatult viitas maakohus sellele, et sularahas maksmine (sellele viitamine) andis L. Ilvesele võimaluse makstud rahasummadega n-ö manipuleerida.
  7. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades tulebki L. Ilvese versiooni toimunust pidada ebausaldusväärseks. Seejuures on ekslik kaitsja seisukoht, nagu ei saaks tõendiallikatele hinnangut andes tugineda muu hulgas elulise usutavuse kriteeriumile: kohtupraktikas on sõnaselgelt öeldud, et sellele saab ja peab tuginema (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari 2013 otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14).
  9. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjas kõrvaldamatuid kahtlusi, mis tuleks tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt L. Ilvese kasuks, luges maakohus õigustatult tema süüdistuses toodud teod tõendatuks. Korrektselt argumenteeris maakohus ka seda, miks tuleb L. Ilvese teod kvalifitseerida KarS §

§ 345lg 1 järgi.

Kuna neid maakohtu seisukohti apellatsioonis ei vaidlustata, ringkonnakohus neil teemadel ei peatu.

  1. Küll aga leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on eksinud materiaalõiguse vastu L. Ilvesele karistust mõistes, mistõttu tuleb esimese astme kohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4 ja § 340 lg 1 alusel selles osas tühistada. Maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Kohtuniku otsustamisvabadus ei ole siiski absoluutne: kusagil asub piir, mis enam konkreetse kohtuniku diskretsioonile ei allu ja millest üle minemine kujutab endast KarS § 56 lg ls 1 pärase süüpõhimõtte rikkumist. Sellisel juhul peab kõrgema astme kohus sekkuma ja mõistetud karistuse tühistama. Praegu ongi maakohus selle piiri ületanud.
  2. Maakohus märkis, et L. Ilvest on vaja karistada vangistusega, sest L. Ilves on eitanud kuritegude toime panemist ja tema süü on rahalise karistuse mõistmiseks liiga suur. Viide kuriteo 14

(16)üles tunnistamata jätmisele ei ole õige – isikul on põhiseaduslik õigus ennast mitte süüstada (vt põhiseaduse § 22 lg 3) ja selle õiguse kasutamine ei tohi olla alus karistuse karmistamiseks. Arvesse saaks aga võtta seda, kui isik oma süü üles tunnistaks – see võimaldaks tulenevalt KarS § 57 lg 1 p-st 3 karistust kergendada. Ringkonnakohus soostub maakohtuga aga selles, et rahalise karistuse kohaldamist ei võimalda L. Ilvese süü suurus. Esiteks võltsis L. Ilves kahte dokumenti. Teiseks kasutas ta neid dokumente küllaltki n-ö ohtlikul viisil – see oleks võinud päädida sellega, et K.I. jääb ilma 17 000 eurost (8000+9000).
  1. Teisalt aga on L. Ilvese süü piisavalt väike, et karistada teda sanktsiooni alumise osa lähedale jäävate karistustega. Kaks dokumenti on siiski küllaltki väike arv – tihtipeale tuleb kohtutel tegeleda kriminaalasjadega, kus süüdistatavad on võltsinud pika aja jooksul palju erinevaid dokumente. Võltsimine puudutas vaid ühte inimest (K.I. a) ehk L. Ilves ei seadnud ohtu mitmete isikute vara. Võltsimine oli lihtsakoeline ega nõudnud sellest tulenevalt kuigivõrd kriminaalset energiat (nt mõne tehniliste abivahenditega tehtud dokumendi võltsimine oleks märksa keerulisem). Mingeid negatiivseid tagajärgi L. Ilvese teod endaga kaasa ei toonud – L. Ilvese pettus nähti läbi. Ka L. Ilvese isik kõneleb leebe karistuse kasuks – tegemist on praeguseks juba 76aastase varem karistamata inimesega. Sellest lähtuvalt karistab ringkonnakohus L. Ilvest dokumentide võltsimise eest KarS § 344 lg 1 järgi 3 kuu pikkuse ja võltsitud dokumentide kasutamise eest KarS § 345 lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega.
  2. Liitkaristuseks mõistab kriminaalkolleegium L. Ilvesele KarS § 64 lg 1 alt 2 alusel 6 kuulise vangistuse. Dokumentide võltsimise eest mõistetud karistuse kaetuks lugemine võltsitud dokumentide kasutamise eest mõistetud karistusega on põhjendatud tulenevalt sellest, et dokumente võltsitaksegi üldjuhul selleks, et neid kasutada – ehk eelneva võltsimise ebaõigus neeldub suuresti hilisema kasutamise ebaõiguses.
  3. Lisaks sellele, et L. Ilvese süü on (suhteliselt) väike, on ka temast lähtuv uute kuritegude oht madal. Seda viimast näitab mitte üksnes L. Ilvese kuritegude eelne ja nende järgne õiguskuulekas elu, aga ka tõsiasi, et kuriteod puudutasid ühte konkreetset võlasuhet (ega võimalda seetõttu arvata, et L. Ilves hakkab tulevikus ka mingites muudes olukordades võltsimiskuritegusid sooritama). Seetõttu tuleb L. Ilvese vangistus tingimisi täitmisele pööramata jätta. Retsidiivsusoht on sedavõrd madal, et L. Ilvesele pole vaja kriminaalhooldaja tuge ega kontrolli, mistõttu määrab kriminaalkolleegium katseaja KarS § 73 lg 1 alusel. Selle pikkuseks saab KarS § 73 lg 3 alusel üks aasta. Katseaja alguse osas jääb maakohtu otsus muutmata – katseaeg hakkab vastavalt KarS § 78 p-le 1 kulgema alates maakohtu lahendi kuulutamisest, st alates
  4. juunist
  6. Kaitsja palub jätta 211,20 euro suurune kaitsjatasu riigi kanda. Esiteks jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millist tasu peab kaitsja silmas. Maakohus mõistis L. Ilveselt menetluskuluna välja kaitsjatasu kohtueelses menetluses 194,40 eurot ja kaitsjatasu kohtumenetluses 1588,20 eurot ning ringkonnakohtult taotleb kaitsja apellatsioonimenetlusega seonduva riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist summas 228 eurot.
  7. Kuivõrd ringkonnakohus L. Ilvest õigeks ei mõista, pole võimalik jätta enne apellatsioonimenetlust tekkinud kaitsjatasu riigi kanda tulenevalt menetluse lõpptulemusest – vt KrMS § 180 lg 1 ja § 181 lg
  8. Ka ei pea kriminaalkolleegium põhjendatuks rakendada nende kulude osas KrMS § 180 lg 3, mille kohaselt võib kohus jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine käib ilmselt süüdistatavale üle jõu. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, tuleb tal esitada ka sellekohased tõendid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-115
(16)105-12, p 7). Praegu ei esitatud ringkonnakohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kaitsjatasu täies ulatuses hüvitamine käiks L. Ilvesele ilmselt üle jõu. Seega kokkuvõttes jääb kaitsja taotlus kaitsjatasu riigi kanda jätmiseks rahuldamata.
  1. Eelviidatud 228 euro osas märgib kaitsja, et maakohtu otsusega tutvumisele ja L. Ilvesega konsulteerimisele kulus tal 75 minutit ning apellatsiooni koostamisele 135 minutit. Selle eest soovibki ta riigi õigusabi tasu kokku 228 eurot, sealhulgas käibemaks 38 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb see kulu riigi kanda.
  2. Toodud põhjustel tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  3. juuni 2022 otsuse L. Ilvesele mõistetud karistuse osas ja mõistab L. Ilvesele uue karistuse. L. Ilvese kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.