Obsah (8)

§ 168§ 663§ 657§ 463§ 162§ 150§ 172§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 29. august 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-18958 Koht

) § 423 lg 1 p 3, § 424 lg 1 ja § 425 lg 1 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud

§ 168lg 2 alusel poolte enda kanda.

1. Hageja esitas Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud kostja kanda ja määrata kindlaks hageja menetluskulude rahaline suurus.
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. juuni
6. a määrusega Harju Maakohtu
7. veebruari
8. a määruse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramata jätmise osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud maakohus nõuetekohaselt menetluskulude jaotust ega andnud hagejale tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks. Ainuüksi asjaolu, et kolmas isik on hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, ei anna alust jätta menetluskulusid kostja kanda, arvestades seda, et kostja vaidles hagile vastu. Olukorras, kus kostja on leidnud, et tema ei olnud võlgu ega nõustu hageja menetluskulude kandmisega, tuleb menetluskulude õigeks jaotamiseks teha kindlaks, kas hageja nõue kostja vastu oli põhjendatud.
9. Harju Maakohus andis
10. juunil 2021 pooltele tähtaja seisukoha esitamiseks menetluskulude jaotuse kohta, samuti lõpliku menetluskulude nimekirja esitamiseks. Lisaks palus maakohus kostjal teatada, kas ta jääb kolmanda isiku kaasamise taotluse juurde.
11. Kostja seisukoha järgi tuleb X OÜ kui tegelik kohustatud isik menetlusse kaasata.
12. Hageja seisukoha järgi tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja nõuded kostja vastu on põhjendatud ning hageja on neid tõendanud. Menetluskulude jaotamist

§ 168lg 5 alusel ei väära asjaolu, et hageja nõuded rahuldas kostja eest kolmas isik.

Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Harju Maakohus jättis
2. septembri
3. a määrusega menetluskulud hageja kanda ja kostja menetluskulude rahalise suuruse nende puudumise tõttu kindlaks määramata. Maakohus jättis tähelepanuta kostja taotluse kaasata kostjana või kolmanda isikuna menetlusse X OÜ. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta

§ 168

lg 2 alusel hageja kanda, kuivõrd hagi jäi läbi vaatamata ja

§ 168lg-test 3–5 ei tulene teisiti.

Kostja ei rahuldanud hageja nõuet pärast hagi esitamist. Kostja vaidles hagile vastu ja tugines sellele, et ta ei ole hagejaga mingit lepingut sõlminud. Kostja esitas tõenditena ka hageja arve X OÜle sõiduki üüri eest ja X OÜ maksedokumendi, millest nähtub, et X OÜ tasus hagejale arve alusel

1. juunil 2019 sama summa, mida hageja nõuab kostjalt. Hageja võttis pärast kostja 3 2-20-18958 vastuse ja tõendite esitamist hagi tagasi. Kostja on seega tõendanud, et leping, mille alusel hageja esitas nõuded kostja vastu, oli hagejal hoopis muu isikuga, kes on hageja nõuded ka rahuldanud. Praeguses menetluse etapis ei saa enam kostja X OÜ kolmanda isikuna menetlusse kaasamise taotlust sisuliselt lahendada ja teda menetlusse kaasata. Määrus, millega maakohus jättis hagi läbi vaatamata, jõustus
2. veebruaril 2021, st asja sisuline menetlus on lõppenud. Seetõttu tuleb kostja vastav taotlus jätta tähelepanuta. Samal põhjusel tuleb tähelepanuta jätta ka kostja taotlus kaasata X OÜ menetlusse kostjana. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud kostja kanda ning määrata kindlaks hageja menetluskulud. Määruskaebuse kohaselt rajaneb maakohtu määrus valel järeldusel, et leping, mille alusel hageja esitas nõuded kostja vastu, oli hagejal muu isikuga. Maakohus jättis seejuures arvestamata hagiavaldusele lisatud üürilepingu ja sõiduki üleandmise akti. Üürilepingust on näha, et kostja on selle pooleks, ning sõiduki üleandmise aktist on tuvastatav, et kostja võttis sõiduki
4. mail 2019 vastu. Kui maakohus oleks neid tõendeid arvestanud, oleks ta leidnud, et kostja on üürilepingu pooleks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt üürilepingu täitmist. Kostja esitatud arve nr 190502 ja maksekorralduse põhjal ei saa järeldada, et hagejal oli leping X OÜ-ga. Tõenditest ei nähtu, et X OÜ oleks hagejale 1282 eurot 55 senti tasunud arve nr 190502 alusel. X OÜ tasus hagejale arves ettenähtust, s.o 960 eurost suurema summa. Arvel on märgitud erinev üüriperiood kui maksekorralduses ning maksekorralduses ei ole viidet arvele. Maksekorralduse selgitus viitab kostjale ja siinsele asjale. Maksekorraldusest ei nähtu, et X OÜ täitnuks hageja ees enda kohustust. Arve koostamine ja selle esitamine ei ole ka nõude tekkimise aluseks, mistõttu ei näita pelgalt arve lepingulist suhet. X OÜ tehtud makse selgitusest nähtub tema soov täita kostja kohustus. Maakohus oleks pidanud lugema hagi esitamise põhjendatuks ja jaotama menetluskulud

§ 168lg 5 järgi.

X OÜ täitis kostja kohustuse hageja ees pärast hagiavalduse esitamist. Vastava maksekorralduse esitas kostja, mis näitab, et kostja palus kohustuse täita kolmandal isikul. Hageja ei keeldunud kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast ja kostja ei ole kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt vastu vaielnud.

§ 168

lg 5 mõtet ja eesmärki arvestades tuleb seda kohaldada ka olukorras, kus kostja kohustuse täidab kolmas isik.

1. Kostja ei esitanud määruskaebusele seisukohta.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus

§-ga 659 rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja nende rahalise suuruse kindlaks määramata ning hageja menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks nende rahalise suuruse, samuti osas, millega maakohus selgitas, et hagejal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro 4 2-20-18958 tagastamist (määruse resolutsiooni p-d 1–3). Ringkonnakohus saab selles osas teha uue määruse, millega jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda. 15. Kolleegiumi leiab, et maakohus on jätnud menetluskulude jaotamisel osa tõendeid hindamata ja rikkunud sellega

§ 463

lg-st 2 ja § 442 lg-st 8 tulenevat määruse põhjendamise kohustust, mis on omakorda viinud ebaõige lahendi tegemiseni.

1. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd kostja rahuldas hageja hagis esitatud nõuded pärast hagi esitamist, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja kanda. 16.
2. Kolleegium selgitab, et menetluskulude jaotust hagi tagasivõtmise korral reguleerivad erinormina

§ 168

lg-d 4 ja 5.

§ 168

lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Viidatud sätetest tuleneb, et kui hageja pöördus enne haginõude tagasivõtmist või sellest loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult, st kostja on hageja nõude rahuldanud, siis kannab kostja tagasi võetud või loobutud nõude senise menetlemisega seotud kulud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703, p 11.2). 16.
3. Hageja tugines hagis sellele, et ta sõlmis kostjaga sõiduki üürilepingu, millega hageja kohustus andma sõiduki kostja kasutusse ning kostja kohustus maksma sõiduki kasutamise eest tasu. Hageja esitas selle kinnituseks tõenditena üürilepingu (tl 5) ja sõiduki üleandmise akti (tl 6). Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja üürilepingust tuleneva põhivõla 960 eurot ja sellelt alates
4. septembrist 2020 kuni selle tasumiseni seadusjärgses määras viivise. Lisaks tugines hageja hagis sellele, et Advokaadibüroo HETA osutas talle seoses nõude kohtuvälise maksmapanekuga õigusteenust, millele kulus 207 eurot. Selle kinnituseks esitas hageja tõenditena Advokaadibüroo HETA arve (tl 7) ja maksekorralduse arve tasumise kohta (tl 8). Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja ka kahjuhüvitise 207 eurot ja sellelt alates
5. detsembrist 2020 kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras viivise. Kostja tugines hagivastuses sellele, et tema ei ole üürilepingu pool, vaid selleks on X OÜ, kes tasus hagejale
6. jaanuaril 2021 nõuete katteks 1282 eurot 55 senti. Kostja esitas selle kinnituseks hageja arve X OÜ-le (tl 19) ja X OÜ maksekorralduse (tl 17). Maakohus hindas vaidlustatud määruses kostja esitatud tõendeid ning tegi nende põhjal järelduse, et leping, mille alusel hageja esitas nõuded kostja vastu, oli hagejal hoopis X OÜ-ga. Samas jättis maakohus hindamata hageja esitatud üürilepingu ja sõiduki üleandmise akti. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada. 16.
7. Kolleegium märgib, et üürilepingus on üürilevõtjana märgitud kostja ja kostja on selle omakäeliselt allkirjastanud. Kostja nimi on ka sõiduki üleandmise aktis ja kostja on selle omakäeliselt allkirjastanud. Üürilepingus ega sõiduki üleandmise aktis ei ole nimetatud X OÜd. Kostja on küll väitnud, et ta andis nendele dokumentidele allkirja X OÜ esindajana, kes on tegelik üürilepingu pool, kuid ta ei ole seda tõendanud. Seda, et kostja sõlmis hagejaga üürilepingu X OÜ esindajana, ei saa järeldada ainuüksi sellest, et üürilepingusse võivad kostja kontaktandmetena olla märgitud X OÜ aadress ja e-posti aadress. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tal oli õigus X OÜ-d esindada ning et ta oleks üürilepingut sõlmides väljendanud tahet sõlmida üürilepingu X OÜ nimel. 5 2-20-18958 Kostja esitatud arvest nähtub, et hageja koostas
8. juunil 2019 X OÜ-le 960 euro suuruse arve, mille selgituseks on „Auto rent: Opel Insignia XXXXXX 01.06–29.06.2019“. Tegu on küll üürilepingu esemeks oleva sõidukiga ning suures ulatuses kattub ka üüriperiood, kuid ainuüksi arve esitamisest ei saa teha järeldust, et üürileping oli sõlmitud hoopis hageja ja X OÜ vahel. Seejuures ei ole kostja selgitanud, millised õigussuhted olid tema ja X OÜ vahel. Ei ole välistatud, et kostja andis sõiduki X OÜ-le allüürile ja seetõttu palus hagejal esitada üüriarve X OÜ-le, või nõustus X OÜ täitma kostja kohustuse mõne muu nendevahelise kokkuleppe alusel. Kostja esitatud maksekorraldusest nähtub, et X OÜ tasus
9. jaanuaril 2021 hagejale 1282 eurot 55 senti selgitusega „Autorent Opel Insignia 16.05.2019–29.06.2019 Tsiviilasja nr 2-20-18958 (Easy Car Rent OÜ hagi X vastu)“. Asjaolu, et X OÜ tasus hagejale viimase esitatud hagiavalduses märgitud tsiviilasja hinnale vastava summa, ning viitas seejuures siinsele asjale, näitab, et X OÜ soovis täita hageja poolt siinses asjas kostja vastu esitatud nõuded, mitte hageja võimalikke nõudeid kostja vastu. Poolte esile toodut arvestades ja tõendeid kogumis hinnates on kolleegium veendumusel, et üürileping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning X OÜ tasus hagejale 1282 eurot 55 senti täitmaks hageja siinses asjas kostja vastu esitatud nõuded, st täitis kostja kohustusi hageja ees. 16.
10. Arvestades, et X OÜ täitis kostja eest hageja siinses asjas esitatud nõuded pärast hagi esitamist, ei saanud maakohus jätta menetluskulusid

§ 168

lg 2 alusel hageja kanda, ning menetluskulud tuleb

§ 168lg 5 alusel jätta kostja kanda.

Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust pidada sellist menetluskulude jaotust kostja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks, mistõttu ei ole alust jätta menetluskulusid

§ 162lg 4 alusel poolte enda kanda.

1. Kuna maakohtu määrus tuleb ülaltoodu kohaselt tühistada osas, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude jaotuse, tuleb maakohtu määrus tühistada ka osas, millega maakohus määras väära menetluskulude jaotuse alusel kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.
2. Maakohus selgitas vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 3 hagejale, et hagejal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro tagastamist määruses sätestatud korras ja tähtajal. Määruse põhjendustest nähtuvalt leidis maakohus, et hagejal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist

§ 150

lg 1 p 5, lg 4 ja lg 6 sätestatud korras ja tähtajal, sest ringkonnakohus ei jätnud

1. juuni
2. a määrusega määruskaebuselt tasutud riigilõivu kostja kanda. Kuivõrd siinse määrusega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda, ei ole maakohtu selgitus asjakohane ja tuleb jätta määrusest välja.
3. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus hageja määruskaebuse ning tühistab vaidlustatud määruse osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja nende rahalise suuruse kindlaks määramata ning hageja menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks nende rahalise suuruse, samuti osas, millega maakohus selgitas, et hagejal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro tagastamist (määruse resolutsiooni p-d 1– 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda.
4. Määruskaebuse menetlemise kulud jätab ringkonnakohus selle rahuldamise tõttu

§ 172lg 1 II lause alusel kostja kanda.

1. Arvestades seda, et ringkonnakohus muudab esimese astme menetluskulude jaotust ning jätab hageja menetluskulud kostja kanda, tuleb kindlaks määrata hageja menetluskulude 6 2-20-18958 rahaline suurus. Kuna maakohus ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitist, tuleb Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

§ 177

lg-st 2 lähtudes, määrata asja lahendanud maakohtul hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates määruse jõustumisest, et tagada kostjale võimalus vajaduse korral vaidlustada hüvitatavate kulutuste suurust. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik 7