← Eesti

1-17-4012/28

Obsah (6)§ 238§ 326§ 175§ 180§ 337§ 185

1-17-4012 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. august 2017, Tallinn Kohtuasja number 1-17-4012 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Pavel Gontšarov Ape

§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 1 kuu 16 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastaks 1 kuuks 16 päevaks. Vangistuse kandmise alguseks on süüdimõistetu kinnipidamise aeg
  3. märtsil
  4. Süüdistuses KarS § 4231 järgi mõisteti T.V õigeks.
  5. T.V tunnistati süüdi selles, et ta juhtis
  6. märtsil 2017 Pärnu linnas Nikolai tänaval mootorsõidukit Nissan Patrol alkoholijoobe seisundis (1,06 mg/l).
  7. Apellatsioonitähtaeg lõppes
  8. juulil
  10. Maakohtu otsuse peale esitasid
  11. juulil 2017 apellatsiooni süüdistatav T.V ja
  12. juulil 2017 kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik, kes vaidlustavad kohtuotsust T.V-le mõistetud karistuse osas, sest see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Mõlemad apellandid taotlevad T.V-le mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või vangistuse tähtaja lühendamist. 4.1 Süüdistatav T.V põhjendab taotlust sellega, et ta on oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. Lubab edaspidi õiguserikkumisi mitte toime panna. Vangistusega karistamine paneb tema perekonna raskesse majanduslikku olukorda, sest tasuda tuleb pangalaen. Samuti vajab ülalpidamist tema 4-aastane tütar. Toetamist vajavad ka isa ja ema. 4.2 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et seadus ei võimalda T.V suhtes teist korda üldkasulikku tööd kohaldada. Kaitsja viitab siinjuures KarS §-dele 73 ja 74, mis lubavad asendada isikule mõistetud vangistus üldkasuliku tööga ka juhul, kui uus kuritegu on toime pandud katseajal. T.V suhtes on juba üldkasulikku tööd kohaldatud ning ta tegi seda korralikult. Karistuse mõistmisel ei oma tähtsust asjaolu, et T.V sõitis sõiduautoga Pärnu kesklinnas ning et peale tema oli autos veel neli inimest. Samuti ei saa karistuse raskust mõjutada läbitud tee pikkus. T.V on perekond ja alaealine laps, kes vajavad tema abi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  13. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
  14. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu

§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.

Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea 2

(4)vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma hiljutises
  1. märtsi
  2. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis
  3. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses sellised eksimusi ei esine. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui paragrahvi sanktsioon võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Praeguses asjas on maakohus seda nõuet järginud. Maakohus on karistuse mõistmisel arvesse võtnud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohtu otsuses märgitakse õigesti, et süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta seda, et T.V ei sõitnud mitte üksinda, vaid autos olid ka kaasreisijad. Sõit toimus kesklinnas, kus on palju liiklejaid, kelle elu, tervis ja vara ohtu seati. Teda on juba varem kaks korda samalaadse rikkumise eest kriminaalkorras karistatud. Käesoleva kuriteo pani ta toime katseajal. Seetõttu mõistis maakohus T.V-le põhjendatult karistuse sanktsiooni keskmises määras. Kuna uus kuritegu on toime pandud katsejal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kaitsja jätab tähelepanuta, et KarS § 69 ei võimalda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga isikul, kes on pannud toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega. Seetõttu on kaitsja apellatsiooni viited KarS §-dele 73 ja 74 asjakohatud. On igati positiivne, et T.V soovib oma peret ja vanemaid toetada, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud karistuse. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata.

6. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 192 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsuse ja kohtupraktikaga tutvumises ning apellatsiooni koostamises kokku 8 pooltunni ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud, kuid nende tegemisele kulunud aeg ei ole põhjendatud. Tegemist on ühe süüdistatavaga ja väiksemahulise kriminaalasjaga. Selliseid kuritegusid menetletakse kohtutes sageli. Seega ei ole tegemist keerulise kriminaalasjaga. Kohtuotsust vaidlustatakse vaid karistuse mõistmise osas ning 3

(4)apellatsiooni põhjendused mahuvad kahele leheküljele. Seetõttu määrab kohtukolleegium määratud kaitsja tasuks 48 eurot, sealhulgas käibemaks 8 eurot. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 185lg 2 kohaselt T.V-lt riigi kasuks välja mõista. 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.