; § 423 lühimenetluses Abiprokurör Liisa Nuut Süüdistatav H.K 1 järgi Isikukood või sünniaeg: XXX Elu- või asukoht ja aadress: xx Kodakondsus: xx Haridus: xx Emakeel: xxx Töökoht või õppeasutus: xxx) Kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, määratud korras Kolmas isik Kolmanda isiku esindaja RP vandeadvokaat Tanel Mällas, kokkuleppel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 315 lg 4, § 238 lg 1 p 4, § 180 lg 1, 3 kohus otsustas: 1 järgi õigeks mõista. 1. H.K esitatud süüdistuses
2. H.K esitatud süüdistuses
MS § 238 lg 2 alusel tuleb vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.
lg 2 alusel suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 12.01.
lg 1 alusel karistuse kandmise alguseks lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.03.2017.a. 3. Tõkend vahistamine jätta muutmata ning tühistada karistuse ärakandmisel või kohtuotsuse jõustumisel. 4.
lg 1, 3 p 1 alusel konfiskeerida kolmandale isikule R P kuuluv kuriteo toimepanemise vahend mootorsõiduk Nissan Patrol, riikliku registreerimismärgiga, mis asub Lääne prefektuuri valduses. Pärnu Maakohtu 17.03.2017.a kohtumäärus nr tagamiseks muutmata. 1-17-2730 jätta konfiskeerimise otsuse Konfiskeeritud vara valitseja on PPA ja otsus saata talle jõustumisel teadmiseks.
- samuti süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on Pärnu Maakohtu 12.01.
alusel ilma kehtivat juhtimisõigust omamata joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest, juhtis, tahtlikult uuesti s.o süstemaatiliselt, alkoholijoobe seisundis (joove 1,06 mg/l) 16.03.2017.a kella 03.54 ajal Pärnu linnas juures mootorsõidukit Nissan Patrol GR riikliku registreerimismärgiga omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, millega rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1. Seega H.K, süstemaatiliselt vastava kategooria juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega pani toime
Kohtuistung Prokurör taotles süüdistatava süüditunnistamist
ja § 423-1 järgi ja ideaalkogumine 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida vähendada – kokku jääb 1 aasta vangistust, lõplikuks karistuseks aga liitkaristust
Kaitsja ja süüdistatav kvalifikatsiooni ei vaidlustanud ning soovisid karistusega süüdimõistetu vabadusse jätmist ja kergemat karistust. Kaitsja pool taotles ka üldkasuliku töö kohaldamist. Kolmas isik ja ta esindaja taotles auto konfiskeerimata jätmist. 3 / 11 1-17-4012 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, hinnanud kõiki kohtuistungil uuritud tõendeid nende kogumis siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et esitatud süüdistus
järgi on täielikult tõendamist leidnud ning samas
1. Esitatud süüdistus
R ütlustega (tl 2-3) on tõendatud 16.03.2017 märkas kell 03:45 märkas politseipatrull süüdistuses nimetatud Nissan Patroli tn ning järskuse sõidustiili tõttu anti peatumismärguanne. Ütlused tõendavad süüdistust, et juhiks oli süüdistatav H.K . Ütluste järgi autos oli veel sõiduki omanik R. Pe ning M. L, R M ja A. J. Mõõtmistulemused kinnitasid alkoholijoovet, nimelt osales toimingu tunnistajana R. R ka indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundi kontrollimise protokolli koostamise juures (tl 4), mis kahtlust kinnitasid. Juht kõrvaldati juhtimiselt (tl 7). Süüdistatavale inkrimineeritud alkoholijoobe seisund on otseselt tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja selle väljatrükiga (tl 5-6) – lõplik mõõtetulemus 1,06 mg/l kohta. Tõendusliku alkomeetri taatlustunnistus (tl 72) tõendab alkomeetri taatlemist ning mõõtevahendi nõuetelevastavust. Kolmanda isiku R. P ütlused (tl 13-14) tõendavad 16.03.2017.a joobeseisundis ning kehtiva juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist H.K poolt süüdistuses nimetatud ajal, kohas ja viisil. R. P ütluste kohaselt oli ta teadlik, et süüdistataval puudus juhtimisõigus, samuti, et lubas juhtima joobes isiku. Seejärel kirjeldab R. P, et tekkis mõte minna kusagile edasi pidutsema ja istuti R. P autosse, viimane juhi kõrvale ja juhikohale H.K. H.K 17.03.2017.a ütluste (tl 43-45) kohaselt tunnistab ta temale inkrimineeritud kuritegusid ja avaldab kahetsust. Ütluste kohaselt alkoholi tarvitamist alustas ta juba 15.03.2017 õhtul Libatses, kus jõi ära 4 purki õlut. Seejärel sai ta Pärnus kokku pubis „Veerev Õlu“ oma sõpradega, sh R. P ning seal jõi ta ära 3-4 viski kokteili. Seejärel tekis pubis plaan minna edasi karaokebaari „Cocoloco“ Eeltoodud tõenditega on tõendatud kõik
koosseisu objektiivsed tunnused – mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobeseisundis süüdistuses toodud ajal, kohas ja viisil. Kuritegu on pandud toime otsese tahtlusega ja mitte kavatsetusega, sest pubis tekkis plaan minna edasi pidutsema, kuid plaan minna just autoga ei tekkinud veel pubis „Veerev Õlu“, vaid sellest välja tulles, spontaanselt seltskonnaga R.P autot nähes. S üüdistatav ka õues tekkinud ühise plaani tõttu istus kohe autosse juhikohale ja asus seltskonnaga sõitma Cocolocosse. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodu alusel kohus tunnistab H.K süüdi
2. Süüdistus
Kruseman juhtis mootorsõidukit 16.03.2017.a. Samas
-1 koosseisu täitmiseks on vajalik kohtul tuvastada, kas selline juhtimisõiguseta sõit toimus süstemaatiliselt, sest viimane objektiivse koosseisu tunnus eristab üksnes LS § 201 ja
§-st 423-1. H.K 17.03.2017.a ütluste kohaselt ei ole tal kunagi olnud juhtimisõigust. Süüdistuse ja karistusregistri väljavõtte (tl 62-64) kohaselt on saanud karistada mootorsõiduki juhtimise eest alljärgnevalt: 12.01.2017 Pärnu kohtumaja poolt
järgi, toimepanemise aeg 11.01.2017; 06.04.2015 Rapla kohtumaja poolt
Kohus leiab, et süstemaatilisuse tuvastamisel tuleb arvestada eeskätt seni välja kujunenud kohtupraktikat, et isikuid koheldaks võrdselt. Viimane Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne ei lähe enam täpselt kokku väljakujunenud kohtupraktikaga, kuivõrd viimane ei pea ajavahemikku oluliseks, samas kui liiga pikk vahemik võib viia korduvuse ja süstemaatilise eristamise võimatuseni ning praktikas isikute ebavõrdse kohtlemiseni. Praktikas ei tohiks karistatus ka sõltuda sellest, millise menetleja ja tema tõekspidamiste juurde isik satub, vaid praktika peab olema võrdlemisi ühtne seaduse kohaldamisel iga juhtumi puhul. Kohtupraktikas on samad põhimõtted süstemaatilise varguse ja juhtimisõigusteta sõitmise tarbeks. Maakohtu kogemus näitab, et senise praktika kohaselt siiski alustatakse kriminaalmenetlus
-1 ja
lg 2 p 9 alustel kui vähemalt kolm episoodi jäävad vahemikku 1.aasta ning see võib ka mõnevõrra varieeruda lisa kuudega sõltuvalt asjaoludest. Käesolevas asjas on 3 süütegu toime pandud vahemikus 03.04.2015 kuni 16.03.2017, s.t. 1.aasta, 11 kuu ja 13 päevase vahega – s.o pea 2 aastat 1 aasta asemel. RKL nr 3-1-1-75-15, 31-1-87-08 p 10 kohaselt on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud teod moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui need on kujunenud isikule elustiiliks, viimast näitab aga ajavahemik. Maakohus on seisukohal, et antud juhul ca pea 2 aastane vahemik kolme episoodi puhul ei varieeru enam üksnes mõnevõrra senisest kohtupraktikast, ei saa väita, et tegemist on sellise vahemiku puhul seega elustiiliga, mis moodustaks sisulist süsteemi, vaid tegu on korduva käitumisega ja seega mitte süstemaatilisusega. Eeltoodu alusel puudub
Antud juhul süüdistuses sisalduv väärteo (LS § 201) kirjeldus moodustab ideaalkogumi kuriteo
§-ga 424, s.t. ühe teo eest ei mõisteta isikule kahte karistust, need väärteo asjaolud peaksidki aga alati sisalduma süüdistuse asjaoludes ideaalkogumite puhul, sest kirjeldavad samuti isiku süü suurust ühe teoga toimepandud erinevates süütegudes, sh üksnes raskema järgi toimub süüdimõistmine ja karistuse kohaldamine.
lg 5 kohaselt kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
-1 järgi puudub käesolevaga objektiivselt süstemaatilisus, seetõttu mõistab kohus süüdistatava selles kuriteos õigeks. 3. Karistus 5 / 11 1-17-4012
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü raskuse hindamisel tuleb arvestada kuriteo tehiolusid. Kohus leiab, et süü on vähemalt keskmine, sest: 1) toime pandi 2 süütegu, sh üks väärtegu, mis neeldub
kohaldamise tõttu ideaalkogumis); 2) joobe suurus on isegi üle 1,0 mg/l kohta; 3) joobes juht lisaks endale sõidutas 4 kaasreisijat; 4) toimepanemise koht on südalinn – sõltumata kellaajast, on see oluline; Kohus leiab, et asjaolu, et ei sõidetud „Veereva Õlu“ eest enam kui 100-200m on üksnes seetõttu, et politsei neid märkas ja kinni pidas, sest teadupärast sooviti sõita kaugemale Cocolocosse, mis võib jääda jalutuskäigu kaugusele, kuid ühesuunaliste tänavate tõttu tuleb sõita ringi.
Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Seetõttu, lähtudes seni omaks võetud kohtupraktika järgi mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni ühekolmandiku kuni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Arvestades süü suurust ja kergendavat asjaolu, saaks antud juhul lähtuda mõnevõrra alla keskmise sanktsiooni määrast, juhul kui preventsioonid on positiivsed. H.K puhul esineb kergendava asjaoluna kahetsus, mida kohus arvestab karistuse mõistmisel. Raskendavaid asjaolusid ei esine. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1.). Eripreventsioon on aga H.K täiesti negatiivne. Teda on kriminaalkorras karistatud kahel korral ja lausa samaliigiliste liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest: Pärnu Maakohtu 06.04.2015 otsusega
alusel 10 kuud vangistust,
lg 1 alusel tingimuslikult katseajaga 2 aastat (katseaeg 06.04.2015.a kuni 05.04.2017.a) Pärnu Maakohtu 12.01.2017.a otsusega
alusel liitkaristusena 1 aasta, 2 kuud ja 26 päeva vangistust, milline asendati
alusel 446 tunni üldkasuliku tööga;
21.04.2017. a seisuga täidetud 40 tunni ulatuses. Seega kuritegu pandi toime karistuse täitmise ajal ja ajal, mil oli ka ette nähtud alkoholi tarvitamise täielik keeld H.K-le. Kohtu arvates on ainetu rääkida iseloomustuse (tl 76) ja 11.04.2017 kohtumääruse pinnalt kui tubli üldkasuliku töötegija H.K olla võib, kui karistused ei ole absoluutselt mingit mõju avaldanud ega seega oma peamist eesmärki täitnud. Viimane karistus oli 12.01.2017 ja 6 / 11 1-17-4012 järgmine rikkumine 16.03.2017 – s.o juba ca 3 kuud hiljem. Ajalugu näitab, et H.K tegevust arvestades on karistused tema jaoks olnud seni mitte tõsiselt võetavad ja ei ole sundinud isikut muutuma. Nimelt, ilmestab H.K eripreventsiooni tema suhtumine toime pandud kuritegudesse. Vähe oluline ei ole ka tema suhtumine selles, et ta pani kuriteod toime eesmärgiga sõita jalutuskäigu kaugusel asetsevasse järgmisesse lõbustusasutusse. Ta on oma ütlustes kinnitanud karistamatuse tunnet, sest vaatamata varasematele riiklikele meetmetele, alkoholi tarvitamist alustas ta juba 15.03.2017, ehkki tal oli 12.01.2017 kohtuotsusega samuti alkoholi tarvitamise keeld – s.o täielik keeld - ja pani toime kuriteo joobes. Teda on varem karistatud joobeseisundis sõitmise eest mitte reaalselt, vaid korduvalt võimalusi andes vabaduses oma tegudest järeldusi ise, s.o ilma reaalse vangistuse sunnita teha. Varasem karistatus sama koosseisu järgi välistab ka rahalise karistuse mõistmise, sest see on kõige kergem liigik üldse ja olukorras, kus mõju ei ole isikule avaldanud ka rangemad karistused. H.K palub karistuse mõistmisel arvestada, et tal on laps – kohus arvestab perega soetud asjaolusid alati võimalusel karistuse juures. Samas kaalukeeleks on see, et v aatamata korduvatele karistustele ei ole H.K asunud enda perele, sh lapsele, mõtlema selles mõttes - mida toob kaasa tema perele tema poolt õiguskorra jätkuvalt mitte järgmine ja hoolimatu suhtumine õigushüvedesse ning sellele vältimatult lõppude lõpuks järgnev vangistus. Karistus ei saa minna leebemaks ühe ja sama kuriteo korduvate toimepanemiste eest. Üldpreventiivses mõttes liikluses hukkub ja saab viga igapäevaselt liialt palju inimesi, sh lapsi, emasid, isasid jne, kes iganes. Riik kaotab maksumaksjaid ja töövõimelisi inimesi. Kohtu ülesanne on ka õiguskorda kaitsta, st kõiki kodanikke. Käesoleval juhul H.K taotlus, et kohus arvestaks üksnes tema pere, ei ole enam aus ega kaalukas. Ühiskond põhjendatult ootab, et isoleeritaks kolmel korral joobes sõitnud isik vanglasse keelunormi kinnistamiseks ning ühiskonna kõigi liikmete ohutu elu ja tervise kaitseks, sest ta on korduvalt keeldunud ühiskonnas kehtivaid norme tunnistamast.
näol on tegemist deliktiga, mille eesmärk on juba ennetavalt säästa kõigi elu ja tervist ning karistada neid, kes sellest ei hooli, et kinnistada ühiskonnas kehtivaid reegleid ja hoolivust vajaliku sunniga. Ka joobes juhtide ravikulud liiklusõnnetuses kannab Haigekassa, seega on see kaudselt kõigi kodanike kulu. Liiklusõnnetuses hukkunu või tervise kaotanud isik on korvamatu kaotus, nii lähendastele lein kui sageli vigastatule endile tragöödia kogu eluks, rääkimata majanduslikest raskustest, mis tekivad perele ja ühiskonnale ühe liikme kaotusest hoolimatuse tõttu. Kohus kaitseb kurjategijat vajadusel ka tema enda eest ennetavalt, et ta ei peaks elama teadmisega terve elu kellelegi põhjustatud tragöödia tõttu. Teda ennetavalt sundides ja karistades hoolivuse suurendamiseks ühiskonna liikmetesse.
Kohus nõustub siinkohal prokuratuuriga, et nii sisuliselt kui seaduslikult on H.K ammendanud võimalused vabadusse jäämiseks. Seadusest tulenevalt ei ole võimalik määrata ka korduvalt üldkasulikku tööd – kaitsja seisukoht selles osas on arusaamatu ja ei lähtu tuvastatud faktilistest asjaoludest ja vältimatust vajadusest. Tulenevalt eeltoodust kohus karistab H.K
MS § 238 7 / 11 1-17-4012 lg 2 alusel vähendab mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõistab karistuseks üks aasta vangistust.
lg 2 alusel suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 12.01.
lg 1, 3 alustel, kuid prokuratuur soovib, et kohus tuvastaks ilma süüdistuseta vähemalt otsese tahtluse
Teisalt leiab kohus, et eeltoodu ei saa takistada kohtul tuvastada, kas on ületatud vajalik piir
Konfiskeerimise küsimus on kohtu diskretsiooniotsus ja seega mitte obligatoorne järelm. Kohus arvestab selle küsimuse otsustamisel kõiki olulisi asjasse puutuvaid kaalutlusi. RKL nr 3-1-1-15-14 kohaselt
lg 3 p 1 kohaselt ei nõua objekti konfiskeerimine kolmandalt isikult üksnes kaasaaitamist objektiivses mõttes, vaid ka seda, et kaasaaitamistegu oleks selle toimepanijale subjektiivselt omistatav. Omistatav on see juhul, kui kaasaaitaja suhtub objekti kasutamisse süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel vähemalt kergemeelselt. Seda enam tuleb kaasaaitajale omistada kaasaaitamistegu, mida toime pannes on tal objekti väärkasutamise suhtes tahtlus. RKL nr 3-1-1-15-14 p 7 kohaselt
Kolmanda isiku R. P ütluste kohaselt oli ta: 1) teadlik, et süüdistataval puudus juhtimisõigus ja lubas ta enda autot juhtima; 8 / 11 1-17-4012 2) teadlik, et tarvitatud alkoholi kogustest ja sellest, et lubas juhtima joobes isiku. Täpsemalt võiks öelda ka, et igati teadlik ja veendnud. Nimelt tema ütluste kohaselt kogu autos olnud seltskond tarvitas alates 15.03.2017 pubis „Veerev Õlu“ alkoholi, tema tsitaat: „/…/ õlut, viina, tekiilat jne./…/ „. Samuti kinnitas ta, et joodud alkoholist jäi tema, K jt alkoholijoobesse; 3) seejärel kirjeldab tunnistaja, et tekkis mõte minna kusagile edasi pidutsema ja istuti R. P autosse, viimane juhi kõrvale ja juhikohale süüdistatav H.K . Seega selleks andis kolmas isik süüdistatavale üle ka enda sõiduauto võtme, sest ise istus kaassõitjaks, et saaks lasta sõidutada end Cocolocosse nagu nägi ette ka ühine plaan. Eeltoodu alusel, sai R. P vahetult nii objektiivselt kui subjektiivselt aru, et tema autoga pannakse toime vähemalt 2 õigusrikkumist ja ta oli sellega nõus, soovis ise ka sõita kaassõitjana ning andis selleks ka võtme. Järelikult kolmas isik tegi omalt poolt kõik, et toime pandaks tema sõidukiga õigusrikkumised, ta ei takistanud neid kuidagi ja seda kinnitavad ka kolmanda isikuna ja kahtlustatavana antud ütlused. Kindlasti on oluline kolmanda isiku esindaja poolt viidatud, milles puudub vaidlus, et kolmandal isikul on töökoht Tallinnas ja ta sõidab sinna Pärnust. Samas väide, et konfiskeerimine välistaks tal töötamise, ei ole välja toodud ja ei ole välja toodud ka seda, et sõiduki arestimise tõttu on ta tööst ilma jäänud. Tal on jätkuvalt töökoht olemas. Iga karistuslik meede on loomulikult ebamugav ja riived põhiõigustele alati olemas. Kuid ka omandit ei saa kasutada üldiste huvide vastaselt, mis on määrava tähtsusega. Üldteada olevalt igapäevaselt saab liikluses palju inimesi ja Haigekassa kulud on kõigi maksumaksjate kanda, isegi kui nendel endil pole süüd teiste hoolimatuses. Vigastatute ja hukkunute lähedastele jäävad reeglina majanduslikud raskused ja ahastus. Kohus ei pea oluliseks esindaja väidet, et sõideti üksnes 100-200m ja oli öine aeg ning ohtu justkui polnud. Kohtu hinnangul üldteada fakt, et tegemist on Pärnu vanalinna piirkonnaga, kus ei saa välistada kindlasti inimeste liikumist sõltumata kellaajast. Avalik ruum peab olema avatud kõigile õiguskuulekatele kodanikele alati turvalisena ja ohutuna, mitte kurjategijate suva ja ringi laiamise järgi. Esindaja leidis, et konfiskeerimine on põhjendatud, kui on piisav alus arvata, et isik paneb samalaadseid tegusid toime ka edaspidi RKL nr 3-1-1-37-07 alusel. Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi, kuivõrd konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, siis ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki (lahendis nn süüdlasele) kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Seega tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele. Esmalt kohus märgib, et nimetatud Riigikohtu otsus räägib konkreetselt süüdlase vara konfiskeerimisest, mitte kolmanda isiku vara omast. Kolmas isik ei ole antud juhul kuriteo toimepanijaks, kuid kolmanda isiku kaasaaitamisteoga andis ta kuriteole panuse, s.t. ta ei ole süüdistatav, vaid teatud mõttes samuti süüdlane ja talle tehakse riigi poolt etteheide konfiskeermisega. Kolmandale isikule materiaalses mõttes ainukeseks sanktsiooniks on konfiskeerimine, s.t. karistust talle kuriteo tõttu ei mõisteta. 9 / 11 1-17-4012 Kuivõrd konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, siis selle vajalikkuse hindamisel on vajalik arvestada ka kolmanda isiku panuse - süü raskust. Nn kaasaaitamisteo raskust ilmestab see, et kolmas isik: 1) oli igati teadlik ja soovis, et tema autoga pannakse toime vähemalt 2 süütegu, 2) olles ka ise varasemalt joobes sõitmise eest
P karistusregistri väljatrükk (tl 15), katseaeg 09.08.2016-08.02.2018. Pidanuks keelunorm olema juba kinnistunud ning tehtud otsus kaasata enda auto süütegude toimepanemisse igati teadlik valik ja risk sellest ilma jäämiseks. 3) olles nõus mitte üksnes kaasliiklejate ja juhi ohtu seadmisega joobe ja juhtimisõiguseta sõitmise tõttu, vaid lubas enda autosse ka veel kolm inimest – kokku oli autos viis inimest. Joobeseisundi puhul halveneb isiku võime hoida mootorsõidukit oma kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht nii autos olijatele kui tänaval liiklejatele. Samas esindaja leiab, et kohus ei tohiks tugineda faktile, et kolmas isik on karistatud ka ise
järgi, ehkki üldkogu lahend räägib, et (lahendis süüdlase auto konfiskeerimisel) konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus ja tuleb sisuliselt hinnata ka preventsioone. Kohus leiab, aga et arvestades ka kolmanda isiku karistust näitab see seda, et ta on korduvalt eiranud keelunormi ühel või teisel viisil ja sellega õiguskorda toonud rikkumised. Käesolevas asjas, oleks saanud igati kolmas isik keelduda süüdistatavale enda auto juhtimist. Esindaja märkis, et tegemist oli ühekordse juhtumiga, mis nagunii edaspidi ei kordu, sest kolmas isik ei anna võtmeid süüdimõistetule. Kohus märgib, et see kaalutlus võib olla oluline eraldi võetuna kogumist, kuid tuleb arvestada ka konkreetse situatsiooni kõiki tehiolusid ning teo raskust. Antud juhul kaasaaitamisteo raskus ja asjaolud kaaluvad rõhuvalt üles muud esindaja vastuväited. Kolmas isik oli keelunormist igati teadlik, mingit hädaolukorda ega eksimust ei olnud, oli selge valik ja panus õigusrikkumiseks - RKL nr 3-1-1-15-14 p-s 7 nimetatud kaasaaitamisteoks ning enda auto kasutamiseks vähemalt kahe süüteo toimepanemiseks käesolevas asjas toodud asjaoludel. Kohus on seisukohal, et käesolevaga
Nimetatud asjaolud on otseselt seotud kolmanda isiku teo panusega ning taanduvad vaid ühele valikule – sõiduauto tuleb vältimatult konfiskeerida. Olukorras, kus kolmas isik on ka ise varem joobes sõitmise eest karistatud ja nüüd katseajal annab igati teadlikult juhtimise üle juhtimisõiguseta ja joobes isikule, et sõita järgmisesse baari, ilmestab see tema suurt karistamatuse tunnet ja negatiivset suhtumist õiguskorda, millesse ei saa õiguskorra kaitsmise huvides suhtuda teisiti, kui veelgi rangemate meetmetega asuda keelunormi kinnistama. Eeltoodu alusel kohus konfiskeerib arestitud sõiduauto ning kohtuotsuse täitmise tagamiseks jätab varem määrusega kohaldatud meetmed jõusse. Menetluskulud Süüdimõistetult kuuluvad väljamõistmisele KrMS § 180 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 705 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 6 alusel asitõendi (sõiduki hoiu kohta teisaldamine tl 8 -9) saatekulud sumas 54 eurot. Määratud 10 / 11 1-17-4012 kaitsjakulu on 192 eurot. Seoses osalise õigeks mõistmisega, mõistab kohus selle välja osaliselt summas 100 eurot KrMS § 180 lg 3 ja § 175 lg 1 p 2 alusel ning ülejäänu jääb riigi kanda. Kolmas isiku esindaja on esitanud samuti taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks summas 1200 eurot. Advokaadist esindaja ei ole viidanud taotluse õiguslikule alusele. Kolmanda isiku õigused on sätestatud KrMS § 40- 2, sh lg 2 kohaselt kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine, on kolmandal isikul käesoleva seadustiku § 34 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 sätestatud kahtlustatava õigused, arvestades konfiskeerimise erisustega. Omakorda KrMS § 35 lg 2 kohaselt süüdistataval on kahtlustatava õigused ja kohustused. Samuti analoogiana, arvestades erinevate kaebuste rahuldamiste korral II kohtu astmes toimub kulude hüvitamine vastavale menetlusosalistele ja asjaolu, et konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, saab kohaldada menetluskuludele süüdimõistetu sätteid. Käesolevaga KrMS § 180 lg 1 ei näe kohus kohtu asja pinnalt võimalust hüvitada kolmandale isikule menetluskulusid, kuivõrd kohus rahuldas konfiskeerimistaotluse. Samuti ei esine KrMS § 180 lg 3 aluseid ega ole esitatud selleks ka taotlust võimalike asjaolude kohta. Eeltoodu alusel taotlus kolmanda isiku kulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Indrek Nummert Kohtunik 11 / 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.