Obsah (12)

§ 456§ 442§ 230§ 163§ 162§ 169§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 16. august 2022, Tallinn Kohtuasja n

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

1. Hageja esitas asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 alusel hagi, milles palus lõpetada kaasomandi viisil, millega müüa korteriomand ühisomanikevahelisel enampakkumisel või müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ja jagada raha ühisomanike vahel vastavalt nende osale. Kostja vaidles vastu kõigile hageja nõutud kaasomanike lõpetamise viisidele. Kostja peamise vastuväite kohaselt ei ole kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisidel õiglane ega hea usu põhimõttega kooskõlas. Kostja esitas vastuhagi isikliku kasutusõiguse seadmiseks ja tahteavalduse andmise kohustamiseks.
2. Apellatsiooniastmes on vaidluse all kaasomandi lõpetamine. Maakohtu otsus on

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduses esitatud kasutuseelise väljamõistmise nõude, ning osas, milles maakohus rahuldas vastuhagis esitatud isikliku kasutusõiguse seadmise ja tahteavalduse andmise kohustamise nõude.

1. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on W (võlgnik) kui W kaaspärija mõtteline osa pärandvara ühisusest võõrandatud täitemenetluses toimunud sundenampakkumisel ning võlgniku asemel sai hageja kui pärandvara ühisuse osa omandaja korteriomandi ühisomanikuks. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda pärandvara jagamist PärS § 152 alusel. Pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui PärSist ei tulene teisiti (PärS § 152 lg 3).
2. Tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. See tähendab, et kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt nt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 15). Riigikohus on varem leidnud ka seda, et kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane (vt nt Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p-d 19 ja 20).
7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kaasomandi lõpetamisel ja lõpetamise viisi valikul kaalunud ühisomanike huvisid ning jõudnud õigele järelduseni, et ühisomand tuleb lõpetada ning viis – müüa korteriomand avalikul enampakkumisel – vastab kõige paremini ühisomanike huvidele. Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on 5 ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt ka Riigikohtu
8. septembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).
10. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole poolte huve kaaludes diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on kõiki kostja väiteid kooskõlas

§ 442

lg-ga 8 hinnanud ning piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt arvestab ühisomandi lõpetamine korteriomandi avalikul enampakkumisel müügi ja raha poolte vahel jagamisega mõlema ühisomaniku huve. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esiletoodud asjaolud ei anna alust pidada ühisomandi lõpetamist vastuolus hea usu põhimõttega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kostja väidab, et avalikul enampakkumisel võõrandatakse korteriomand alla turuhinna. Nimetatud väidet pole kostja kooskõlas

§ 230

lg-ga 1 tõendanud, sest hageja ei ole seda asjaolu omaks võtnud ning tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga. Kuna enampakkumisel saavad osaleda kõik huvilised, siis saab eeldada, et läbi selle müüakse korteriomand õiglase turuväärtusega. Kostja väide, et ta on korteris elanud üle 44 aasta, ei anna samuti alust jätta ühisomand lõpetamata. Maakohus on õigesti arvestanud kostja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega ning leidnud põhjendatult, et kostja esiletoodud asjaoludest ei selgu, kuidas halvendab korteriomandi müümine kostja heaolu ning on seetõttu ebaõiglane. See, et kostja maakohtu seisukohtadega ei nõustu, ei muuda maakohtu otsust ebaõigeks. Ühisomandi lõpetamise tagajärjel ei pea kostja oma kodust lahkuma ning asjaolu, et kostja pikaaegse kodu müümine on kostjale emotsionaalselt koormav, ei anna alust jätta ühisomand lõpetamata. Kaasomandi lõpetamist ei takista ainult asjaolu, et üks kaasomanik on lõpetamise vastu (Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-97). Kuna kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on võimalik jätta kaasomand lõpetamata, siis on alusetud kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheited, et maakohus pidi ennekõike hindama (ja hageja tõendama), et kaasomandi lõpetamise edasilükkamine hageja huve ei kahjusta. Maakohus on põhjendanud, miks kostja kaasomandi lõpetamise edasilükkamise väide ei saa olla kaasomandi lõpetamist välistavaks asjaoluks. Kuna hageja esitas kaasomandi lõpetamise nõude, siis pidi kohus selle nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumise teel ning valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. Seda on maakohus ka nõuetekohaselt teinud.
3. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, paludes jätta menetluskulud hageja kanda või jaotada kulud võrdeliselt hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatusega. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, põhjendades seda sellega, et hagi ja vastuhagi rahuldatakse sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hageja. Seega võttis maakohus menetluskulude jaotamisel aluseks

§ 163

lg 2, mille kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited alust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Üldjuhul tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatusest. Praegusel juhul rahuldati hagi osaliselt (

§ 163

lg 1) ja vastuhagi täies ulatuses (

§ 162lg 1).

Hageja pakkus kostjale asja lahendamist kompromissiga selliselt, et ühisomand lõpetatakse (hageja omandab kostja osa 55 000 euro eest) ning kostjal on võimalik korteris elu lõpuni elada (tl 57). Kostja kompromissiga ei nõustunud (tl 75). Maakohus on sellesarnases ulatuses hagi ja vastuhagi rahuldanud, mis annab aluse

§ 163

lg 2 kohaldamiseks.

§ 169lg 3 kohaldamise eeldusi kolleegiumi hinnangul ei esine.

6 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kuigi kostja on maakohtu menetluskulude jaotust vaidlustades leidnud, et menetluskulude tema kanda jätmine on ebaõiglane, siis kolleegiumi hinnangul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotamisel aluse

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ning kulude poolte endi kanda jätmiseks või hageja kulude osaliselt tema enda kanda jätmiseks. 17.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puudusid, siis määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

17.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 578,67 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 3 tundi ja 37 minutit tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 17.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsusega tutvumiseks 22 minutit, maakohtu otsuse analüüsimiseks ja edasikaebamise perspektiivi hindamiseks 45 minutit ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 2 tundi ja 30 minutit. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et pooled vaidlesid samade küsimuste üle alates menetluse algusest, peab kolleegium maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsi ning vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Kolleegium ei pea vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 37 minutit, mis seisnes hagejale vastuapellatsioonkaebuse perspektiivi selgitamises. 17.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnihinda 160 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud 480 eurot (= 3 tundi × 160 eurot). Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 7