← Eesti

2-21-12860/23

Obsah (13)§ 1132§ 113§ 402§ 76§ 100§ 101§ 397§ 162§ 415§ 35§ 42§ 4062§ 406

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-12860 Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2022, Tartu Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Ind

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 16. augustil 2021 Viru Maakohtule Olga Khavunko (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 3987 eurot 89 senti, intressi 171 eurot 16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise 882 eurot 34 senti ja sissenõudekulud 35 eurot. 2

(8)Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Inbank AS (laenuandja)
  1. jaanuaril 2018 väikelaenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille kohaselt sai kostja laenu 5000 eurot (krediidileping). Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuise maksena 107 eurot 96 senti alates
  2. märtsist 2018 kuni
  3. veebruarini
  4. Kostja nõustus lepingutingimustega ning intressimääraga 14,9 % aastas. Kostja lepinguga võetud kohustusi ei täitnud, mistõttu ütles laenuandja lepingu
  5. veebruaril 2020 üles, andes tähtaja laenu tagastamiseks. Pärast lepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma sissenõutavaks muutnud põhiosa 3987 eurot 89 senti ja tasumata intressiosamaksed 171 eurot 16 senti.
  6. veebruaril 2020 loovutas laenuandja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d kostjalt võlgnevust sisse nõudma ja PlusPlus Baltic OÜ kui sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile XXXXXXX linn. Seetõttu on hagejal õigus nõuda

§ 1132lg 2 p 3 alusel kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku 35 euro ulatuses.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista laenuandja ja kostja vahel

  1. jaanuaril 2018 sõlmitud krediidilepingust tuleneva võla 3987 eurot 89 senti, intressi 171 eurot 16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise 882 eurot 34 senti, sissenõudekulu 35 eurot, hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise kuni põhinõude 3987 eurot 89 senti jäägi täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 14,9 % aastas, alates
  2. augustist
  3. Seonduvalt kostja väidetega märkis hageja, et laenulepingust tulenevalt oli laenusummaks 5000 eurot. Kostja tasus maksegraafikujärgseid osamakseid kuni
  4. novembrini
  5. Kokku on kostja tasunud 2359 eurot 51 senti, millest põhiosa katteks on arvestatud 1012 eurot 11 senti, intressi katteks 1217 eurot 40 senti, lepingutasu kattes 100 eurot ja laenuhaldustasudeks 30 eurot. Hageja nõuab üksnes maksegraafikujärgsete tasumata osamaksete ning pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutnud laenu põhiosa jäägi 3818 eurot 19 senti tasumist.
  6. Kostja selgitas (allkirjastamata) vastuses, et ei ole nõus summa suurusega, kuna on igakuiselt tasunud 110 eurot ning esialgne laen oli 4000 eurot. MAAKOHTU LAHEND
  7. Maakohus rahuldas
  8. märtsi
  9. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva võla 3987 eurot 89 senti, intressi 171 eurot 16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise 882 eurot 34 senti ja sissenõudekulu 35 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates
  10. augustist 2021 kuni põhinõude (3987 eurot 89 senti) täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja menetluskulud jättis maakohus 94% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 737 eurot 90 senti ning viivise sellelt summalt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lõikes 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et laenuandja ja kostja on

  1. jaanuaril 2018 sõlminud krediidilepingu; lepingu kohaselt oli intressimäär 14,9 % aastas; laenuandja on
  2. veebruaril 2020 laenulepingu üles öelnud ja nõudnud kogu võlgnevuse tasumist; laenuandja on
  3. märtsil 2020 loovutanud nõude hagejale ning hageja on
  4. märtsil 2020 edastanud kostjale võlanõude. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suures summas kostja laenu sai ning kui palju ta laenust on tasunud. Kuna laenuandja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev äriühing, kes annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tegemist tarbijakrediidilepinguga 3

(8)

§ 402

mõttes.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (

§ 100

) ning rikkumine annab võlausaldajale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastu. Muuhulgas võib võlausaldaja õiguskaitsevahendina nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja viivist (

§ 101

lg 1 p-d 1 ja 6), samuti lepingu üles öelda (

§ 101lg 1 p 4).

Kohtule esitatud laenulepingu kohaselt oli kostja laenusumma 5000 eurot, osamaksete suurus 107 eurot 96 senti, lepingutasu on 100 eurot ning igakuine haldustasu 1 eurot 50 senti. Laenu kogukulu oli 7872 eurot 60 senti. Maksegraafiku kohaselt sisaldas igakuine makse summas 107 eurot 96 senti põhiosa, intressi ja haldustasu, kusjuures graafiku alguses on intressimaksed suuremad kui põhiosa maksed. Kostja ei ole laenulepingu sõlmimisele vastu vaielnud. Eelmärgitu põhjal luges maakohus tõendatuks, et kostja on saanud laenu 5000 eurot. Kohus möönis, et kui laenusummat välja makstes arvestati sellelt maha lepingutasu, siis kostjale laekunud summa ei saanud olla 5000 eurot, kuid see ei tähenda, et laenusumma ei olnud 5000 eurot. Kostja väidab, et on igakuiselt maksnud üle 100 euro, kuid ei ole kohtule tõendeid laenusumma tasumise kohta esitanud. Laenu võttes tekib kohustus laenu koos lisakohustustega (viivis ja intress) tagasi maksta, sest ükski laenuandja ei anna laenu tasuta. Kohus leidis eelneva põhjal, et lepingust tuleneva põhivõla ja laenuhaldustasu nõuded on põhjendatud ning kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et laenuandja on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Lepingu kohaselt oli intressimäär 14,9 % aastas ning krediidikulukuse määr 17,73% aastas. Intress on tasu raha kasutamise andmise eest ning kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud, seega on hageja intressinõue põhjendatud ja õigustatud. Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja tasuga nõustunud ning krediidikulukuse määr ei ole vastuolus seadusega. Laen tuli tagastada vastavalt maksegraafikule. Kohus rahuldas hageja intressinõude 171 eurot 16 senti. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab laenulepingust tulenevalt viivist ajavahemiku

  1. veebruar 2020 kuni
  2. august 2021 (hagi esitamise päev) eest põhisummalt 3987 eurot 89 senti kokku 882 eurot 34 senti (14,9 % aastas). Osapooled on kokku leppinud viivisemääras 0,04% päevas. Kostja ei ole vastuväiteid viivisemäärale esitanud ega viivise vähendamist nõudnud (

§ 162

lg 1, § 113 lg 8), mistõttu kohus rahuldas sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies ulatuses. Edasiulatuva viivise osas leidis maakohus, et hagejal on õigus nõuda üksnes seadusest tulenevalt viivist.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Kooskõlas

§ 415lg-ga 1 kuulub rakendamisele seadusest tulenev viivisemäär, mitte hageja poolt soovitud määr 14,9 % aastas. 4

(8)

§-st 1131 tuleneb, et juhul kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulu hüvitamist summas 40 eurot. Hageja nõuab sissenõudmiskulu 35 euro hüvitamist. Kostja sellele vastuväiteid ei esitanud, mistõttu kohus leidis, et nõue on põhjendatud. Hageja menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega (94%) kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määras kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on riigilõiv 425 eurot ning õigusabikulud 420 eurot. Kohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud riigilõivu osas täies ulatuses (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1). Hageja õigusabi kulusid pidas kohus põhjendatud ja vajalikuks (TsMS § 175 lg 1) osaliselt. Esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) pidas kohus põhjendatuks, kuid toimingutele kulunud aega liialdatuks. Kohus arvestas hageja õigusabikulude hindamisel hagihinda ja asjaolu, et esitatud on masshagi avaldus. Asi ei ole sedavõrd keerukas, et hageja esindajal kuluks sellega tegelemiseks ajaliselt 3,5 tundi. Hageja esitatud hagiavaldus on kolmel leheküljel, millest sisulist teksti on kaks lehekülge ning tegemist on lihtsa võlavaidlusega. Kohtuistung toimus video teel ning kestis 15 minutit. Kohus leidis, et põhjendatud ajakulu on kolm tundi, mis teeb õigusabikulude suuruseks 360 eurot (3 × 100 × 20%). Menetluskulude jaotusest lähtudes peab kostja tasuma hagejale menetluskulud 737 eurot 90 senti (785 × 94%), millele lisandub vastavalt hageja taotlusele (TsMS § 177 lg 2) viivis kuni menetluskulude tasumiseni. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja palub 15. märtsil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi ei rahuldanud, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles kohus rahuldas hageja viivisenõude ja nõude hagilt tasutud riigilõivu hüvitamiseks osaliselt. Kohus jättis rahuldamata krediidilepingust tuleneva nõude edasiulatuva viivise saamiseks määraga 14,9 % aastas, mis 3987 eurolt 89 sendilt teeks aastas 597 eurot 20 senti, ja mõistis viivise välja

§ 113

lg 1 teises lasuses ettenähtud ulatuses, mis teeks ühes aastas viivise summaks 319 eurot 3 senti, mis on 275 eurot 17 senti aastas vähem kui hageja palus hagis välja mõista. Maakohtu otsus on vastuoluline ning kohus on rikkunud materiaalõiguse normi ja andis vale hinnangu menetluses esitatud tõenditele. Kohus lähtus viivise vähendamisel

§ 415

lg-st 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Hageja leiab, et hagiavalduses märgitud viivitusintressi kokkulepe vastab

§ 415

lg-le 1, kuna nimetatud sättes märgitud viite kaudu

§ 113

lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. 5

(8)Eelnevale tuginedes leiab hageja, et krediidilepingust tulenev viivisenõue 14,9 % aastas (0,04% päevas) on põhjendatud ning hageja viivisenõue tuleb maakohtu poolt rahuldamata jäetud osas rahuldada.
  1. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis hagi alates
  3. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata, mõistes välja viivise üksnes

§ 113lõike 1 teises lauses ette nähtud ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude alates

  1. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks täies ulatuses. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud poolte menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  2. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendit selle sisulises osas üksnes alates
  3. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise nõude osalise rahuldamata jätmise osas. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud. Ringkonnakohus märib, et kui kohtuotsus vaidlustatakse muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.
  4. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et laenuandja ja kostja on
  5. jaanuaril 2018 sõlminud krediidilepingu; lepingu kohaselt oli intressimäär 14,9 % aastas; laenuandja on
  6. veebruaril 2020 laenulepingu üles öelnud ja nõudnud kogu võlgnevuse tasumist ning et laenuandja on loovutanud nõude hagejale. Ringkonnakohus võtab need asjaolud TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka apellatsioonkaebuse lahendamisel.
  7. Maakohus on iseenest õigesti märkinud, et

§ 415

lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Samas viitab

§ 415

lg 1 esimene lause ringkonnakohtu hinnangul ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud intressimääras 14,9 % aastas ning selles, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras (tl 5). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub 6

(8)

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 14,9 % aastas. 10. Ringkonnakohus märgib, et krediidilepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist samas suurese intressimääraga (14,9 % aastas; 0,04% päevas (tl 5)), on

§ 35

lg 1 mõttes hageja tüüptingimus, kuna tõenditest ei nähtu, et pooled oleks seda viivisekokkuleppe eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei saa pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. 11. Ringkonnakohus märgib, et

§ 4062

lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (

§ 406

lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks

§ 4062lg 1 alusel tühine.

Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra

  1. novembril 2017, mis oli panga teate järgi 18,81% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 17,73% (tl 5) ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda.
  2. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohtu otsus on

§ 415lg 1 kohaldamise osas ka vastuoluline.

Ühelt poolt on maakohus (hagi osaliselt rahuldamata jättes) leidnud, et

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud (seadusest tulenevast) viivise määrast kõrgemat viivist.

Teiselt poolt on maakohus ajavahemikku

  1. veebruar 2020 kuni
  2. august 2021 eest esitatud viivisenõude rahuldamisel lähtunud poolte lepingus kokku lepitud viivise määrast 0,04% päevas (14,9 % aastas), mis on kõrgem kui

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et Ts

MS § 436 lg 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305/45, p 16 ja selles viidatud lahendid).
  3. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja nõue alates
  4. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja alates
  5. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise hagis taotletud ulatuses. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses taotlenud viivise vähendmist

§ 113lg 8 ja § 162 järgi. 7

(8)
  1. Maakohus jättis hageja menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 94% ulatuses kostja kanda. Maakohus on jätnud TsMS § 173 lg-s 1 ja § 442 lg-s 5 sätestatut eirates otsuse resolutsioonis märkimata, kelle kanda (ja millises ulatuses) jäävad kostja menetluskulud (osas, milles kohus hagi ei rahuldanud). Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
  2. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). 15.
  3. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 425 eurot on põhjendatud ja vajalik. Hageja esindajakulu on maakohus pidanud põhjendatud ja vajalikuks (TsMS § 175 lg 1) osaliselt, s.o 360 euro ulatuses (sh käibemaks). Apellatsioonkaebuses hageja neid maakohtu järeldusi ei vaidlusta. 15.
  4. Lähtudes TsMS § 174 lg 1 teisest lausest, peab kohus määrama menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole esitanud apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja, kuid asja materjalidiest nähtuvalt on hageja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 100 eurot (tl 66). RLS § 59 lg 15 järgi tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse TsMS § 133 lg 2 kohaselt hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Apellatsioonkaebuse ulatust arvestades on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 275 eurot 17 senti (ühe aasta eest arvestatud seadusjärgse viivise (

§ 113lg 1 teine lause) ja lepingust tuleneva viivise (14,9 %) summade vahe).

RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning sama seaduse lisa 1 järgi tuli kaebuselt hinnaga 275 eurot 17 senti tasuda riigilõivu 100 eurot. Seega on hageja poolt tasutud riigilõiv vajalik menetluskulu (kohtukulu) TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2 mõttes. 15.

  1. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kausks välja mõista hageja maakohtu menetluse menetluskulud 785 eurot (sh riigilõiv 425 eurot ja esindajakulu 360 eurot) ja ringkonnakohtu menetluse menetluskulud 100 eurot (riigilõiv), s.o kokku 885 eurot. 15.
  2. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele (tl 3) otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

15.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.