← Eesti

3-20-1915/14

Obsah (4)§ 55§ 56§ 61§ 58

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-1915 Otsuse kuupäev 21.12.2022 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi Solar Light OÜ kaebus Toila Vallavalitsuse 07.

) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõutele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (

§ 55lg 1).

Samuti peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti 4 3-20-1915 andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg-d 1 ja 2).

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (

§ 56lg 3).

Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu 19.06.

  1. a otsus nr 3-20-1044, p 14 ja seal viidatud praktika).
  2. Ehitusseadustiku (EhS) § 42 lg 1 sätestab, et ehitusluba antakse, kui esitatud ehitusprojekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ning ehitisele ja ehitamisele esitatud nõuetele. Ehitamisele esitatavad nõuded on sätestatud EhS §-s 12, mille lg 2 kohaselt peab olema ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. Ehitusloa andmisest keeldumise alused on toodud EhS §-s
  4. Vastustaja on korralduses nr 183 tuginenud ehitusloa väljastamisest keeldumisel EhS § 44 punktidele 1 ja
  5. EhS § 44 p 1 kohaselt keeldub pädev asutus ehitusloa andmisest, kui kavandatav ehitis ei vasta detailplaneeringule, projekteerimistingimustele, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuetele või muudele avalik-õiguslikele kitsendustele. EhS § 44 p 4 näeb ette aluse ehitusloa väljastamisest keeldumiseks olukorras, kus ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada.
  6. Puudub vaidlus, et Otsa ja Kiviotsa kinnistutele päikeseelektrijaama rajamiseks ei ole kehtestatud detailplaneeringut. Vastustaja oli väljastanud projekteerimistingimused samadele kinnistutele päikeseelektrijaama projekteerimiseks 08.10.
  7. a korraldusega nr 262 (dtl 83– 85) EhS § 26 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel, s.o eeldusel, et ehitise rajamiseks puudus detailplaneeringu koostamise kohustus. Ehitusloa taotluse menetluse kestel tunnistas vastustaja 11.12.
  8. a korraldusega nr 338 (dtl 87–91) korralduse nr 262 kehtetuks. Kuigi kaebaja seaduslik esindaja vaidlustas korralduse nr 338 halduskohtus (haldusasi nr 3-20-232), oli viimati nimetatud korraldus ehitusloa väljastamisest keeldumise ajal kehtiv ning korraldus nr 262 oma kehtivuse seega kaotanud (vt

§ 61lg-d 1 ja 2).

Kohtule ei ole teada, et haldusasja nr 3-20-232 menetluse raames oleks korralduse nr 338 kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud. Siiski ei oma see, kas korraldus nr 262 kehtis korralduse nr 183 andmise ajal või mitte, praeguse asja lahendamisel määravat tähtsust, kuivõrd ehitusloa väljastamisest keeldumisel on vastustaja asunud seisukohale, et kõnealuse päikesepargi rajamiseks on siiski kohustuslik koostada detailplaneering. 15. Kohus märgib esmalt, et korraldus nr 183 ei ole täielikult kooskõlas

§-des 55 ja 56 haldusakti selgusele ja põhjendamisele esitatud nõuetega. Korralduse sisu ja põhjendused on kohtu hinnangul raskesti jälgitavad, võrdlemisi pealiskaudsed ning osalt ka vastuolulised. Kohus mõistab korraldust kokkuvõtlikult selliselt, et vastustaja on põhjendanud EhS § 44 p 1 kohaldamist sellega, et päikeseelektrijaama rajamiseks ja selle aluse maa sihtotstarbe muutmiseks on vajalik läbi viia detailplaneeringu menetlus, ning EhS § 44 p 4 kohaldamist väitega, et päikeseelektrijaama rajamisega kaasneb kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju.

  1. Korraldusest nr 183 ega vaideotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kas või lühidalt avanud päikeseelektrijaama rajamisega kaasnevate negatiivsete mõjutuste olemust. Pelgalt väitest, et rajatis koormaks Otsa ja Kiviotsa kinnistuid 78,78% ulatuses, ei saa veel järeldada sellest tulenevat püsivat negatiivset ja üleliia koormavat mõju selle mõjualas olevatele isikutele 5 3-20-1915 EhS § 44 p 4 tähenduses. Kuigi 04.02.2020 külaelanike osalusel toimunud arutelul (helisalvestise veebilink on toodud vastustaja 12.12.
  2. a vastuses kohtunõudele, dtl 93) on olnud juttu näiteks päikesepargi ala pidevast valve all olekust, alajaamast tekkivast magnetväljast ja mõjust maastikuvaatele, ei ole vastustaja vaidlustatud korraldustes neid ega teisi mõjusid käsitlenud. Sellest tulenevalt puudub kohtul ka võimalus kontrollida korralduste õiguspärasust EhS § 44 p 4 valguses.
  3. Vastustaja väidetega sellest, et ehitusloa väljastamine ei olnud võimalik, kuna vajalik oli detailplaneeringu menetluse läbiviimine, tuleb aga lõppjärelduses nõustuda. Kuigi olukordadeks, kus ehitusloa taotlejal puudub tulenevalt kohustusliku detailplaneeringu puudumisest ehitusõigus, on ennekõike ette nähtud loataotluse tagastamine (vt EhS § 41 ja selle kohta ehitusseadustiku eelnõu 555 SE seletuskirja1 lk-del 77, 78 toodud selgitused), ei olnud kohtu hinnangul praegusel juhul siiski välistatud sama põhjendusega ehitusloa väljastamisest keeldumine EhS § 44 p 1 alusel. Nagu nähtub järgnevatest kohtu põhjendustest, ei olnud Otsa ja Kiviotsa kinnistustele päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustuse olemasolu ilmselge.
  4. Vastustaja on vaidlustatud korraldustes märkinud, et kuna Toila valla üldplaneeringu seletuskirja ja jooniste vahel on vastuolu (seletuskirjas kirjeldatud väärtuslikud maastikud Toila ja Voka vahelisel alal ei ole täies mahus kajastatud kaardimaterjalil), jätab see võimaluse kahepidiseks käsitluseks ja üldplaneeringu arvestamine otsuse tegemisel ei ole seetõttu võimalik. Üldplaneeringu asemel tugines vastustaja Ida-Viru maakonnaplaneeringule 2030+2 ning leidis, et sellest tulenevalt saab tootmisrajatise planeerimine Otsa ja Kiviotsa kinnistutele kui väärtuslikele maastikele ja põllumaadele toimuda vaid läbi detailplaneeringu menetluse.
  5. Planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamine nõutav linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks; olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust; olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks; ning olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on valitud üldplaneeringuga. Lisaks eeltoodud juhtudele on detailplaneeringu koostamine nõutav üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal või juhul (PlanS § 125 lg 2). Seega, kuigi Otsa ja Kiviotsa kinnistutele ehitamisel ei oleks detailplaneeringu koostamine PlanS § 125 lg-st 1 tulenevalt nõutav, võib PlanS § 125 lg 2 kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustus tuleneda ka üldplaneeringust.
  6. Kohtu hinnangul on vastustaja eksinud, kui asus detailplaneeringu kohustuse olemasolu põhjendamisel tuginema Ida-Viru maakonnaplaneeringule 2030+. Viidatud maakonnaplaneering saab anda vaid suunised detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramiseks üldplaneeringutes (vt PlanS § 55 lg-d 1 ja 2, § 56 lg 1 p 11). Detailplaneeringu koostamise kohustusega alade või juhtude määramine on seevastu üldplaneeringu ülesanne (PlanS § 75 lg 1 p 26). Ka vastustaja poolt korralduses nr 183 viidatud Ida-Viru maakonnaplaneeringu 2030+ p 2.4 esimestest lausetest tuleneb selgelt, et selles punktis on toodud üksnes juhud ja suunised üldplaneeringus detailplaneeringu koostamise kohustuse määramiseks. Seega ei saanud Toila Vallavalitsus detailplaneeringu kohustuse määratlemisel tugineda vaid maakonnaplaneeringus toodule, vaid hinnata oleks tulnud üldplaneeringust tulenevat. 1 2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c-f9b761fb9b92/ https://maakonnaplaneering.ee/maakonna-planeeringud/ida-virumaa/ida-viru-maakonnaplaneering-2030/ 6 3-20-1915
  7. Kohus leiab, et korralduse nr 183 andmise ajal kehtinud ja
  8. aastal kehtestatud Toila valla üldplaneeringust3 tuleneb, hoolimata mõningasest ebaselgusest, Pühajõe külas asuvatele Otsa ja Kiviotsa kinnistutele ehitamiseks detailplaneeringu kohustus.
  9. Kohus nõustub vastustajaga selles, et üldplaneeringu lisas olevast kaardimaterjalist ei tulene selgelt, et Otsa ja Kiviotsa kinnistud Pühajõe külas asuksid detailplaneeringu kohustusega alal. Küll on aga nendel kinnistutel ehitamiseks detailplaneeringu kohustuslikkus arusaadav, kui vaadelda planeeringu materjale kogumis ja koosmõjus (PlanS § 3 lg 2, vrd ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.
  10. a otsus nr 3-18-852, p 11). Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku, ning planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (Riigikohtu 05.03.
  11. a otsus nr 3-13-385, p 11). Eeldada tuleb, et seletuskirjas toodu on osa planeeringulahendusest ning sellisena on seletuskirjal tervikuna tähendus planeeringu tingimuste kehtestamisel. Kui aga tõusetub kahtlus, millist planeeringulahendust on seletuskirjaga määratletud, tuleb eelistada tõlgendust, mille järgi planeeringu seletuskirjal on tähendus võimalikult suures ulatuses (Tartu Ringkonnakohtu 30.11.
  12. a otsus nr 3-20-1229, p 25).
  13. Toila valla üldplaneeringu tekstiosa punktis 6.1.6.2 on ühe maastikuväärtusena käsitletud planeeringualale jäävat kultuuripärandit. Selliseks kultuuripärandiks on muu hulgas väärtuslikud maastikud ja miljööväärtuslikud ajastumaastikud (vt lk 48, p 6.1.6.2.1). Vastavalt üldplaneeringu punktis 6.1.6.2.1.2 toodule on ajastumaastik ehk miljööväärtuslik hajaasustusala mh ka Pühajõe küla (vt lk 50). Hoolimata sellest, et üldplaneeringu kaardimaterjalist sellise ala märgistust ei nähtu, on seletuskirjas märgitu üheselt mõistetav. Selliselt, et Otsa ja Kiviotsa kinnistud asuvad miljööväärtuslikul alal, on üldplaneeringut mõistetud näiteks ka päikeseelektrijaama keskkonnamõju hindamise eelhinnangus (dtl 98–112, vt eelhinnangu lk 7). Tulenevalt samast üldplaneeringust on kõikidel miljööväärtuslikel aladel üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustus enne ehitustegevuse alustamist (vt üldplaneeringu p 6.2.1.2.2, lk 57; samuti p 6.2.2.1, lk 64).
  14. Lisaks on Toila valla üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamine mh vajalik põllu- ja metsamaa kruntimisel uue kompaktse hoonestuse ja intensiivse maakasutusega alade tekkimisel või selle tekkimise võimalusel (vt ka 6.2.2.2). Vastavalt üldplaneeringu punktis 6.2.2.2 toodule on detailplaneeringu kohustusega, kompaktse asustuse ja intensiivse maakasutusega alaks ka eraldiseisev üle 1000 m2 ehitusalase kogupinnaga tootmishoone(te) või laohoone(te) ala koos selle teenindamiseks vajaliku maaga. Arvestades, et tegemist on rohkem kui 45 000 m2-le ulatuva tootmisrajatisega, saab kohtu hinnangul järeldada päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustust ka eeltoodust.
  15. Seega asuvad kinnistud, kuhu kaebaja soovib rajada päikeseparki, üldplaneeringu järgi detailplaneeringu kohustusega alal. Ka sihtotstarbe muutmine päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustusega alal oleks MaaKatS § 18 lg 1 p 2 järgi võimalik vaid detailplaneeringu alusel (vt Riigikohtu 21.11.
  16. a otsus nr 3-19-2398, p 13; 15.12.
  17. a otsus nr 3-20-1310, p 20).
  18. Eeltoodust nähtub, et hoolimata vastustaja poolt detailplaneeringu kohustuse kohta toodud põhjenduste ebatäpsusest, on jõutud õigele lõppjäreldusele, et päikesepargi rajamiseks Otsa ja Kiviotsa kinnistutele oli antud juhul kohustuslik koostada detailplaneering. 27.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui 3 https://www.riigiteataja.ee/akt/404092012027 7 3-20-1915 eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et põhjenduste ebatäpsus ja osaline puudulikkus ei kujuta endast praegusel juhul sellist menetlusviga, mis peaks tooma kaasa korralduse nr 183 tühistamise (vrd Riigikohtu 22.09.

  1. a otsus nr 3-201548, p 14 ja seal viidatud praktika).
  2. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebus korralduse nr 183 tühistamist puudutavas osas rahuldamata. See tingib kaebuse rahuldamata jätmise ka vaideotsuse tühistamise nõude osas, sest vastustaja on lõppjärelduses õigesti leidnud, et vaide rahuldamiseks puuduvad alused. Ka vaideotsuses osaliselt asjakohatute põhjenduste toomine ei saanud antud juhul mõjutada lõpptulemust ega takistada ka kaebajal kaebeõiguse teostamist (

§ 58

). Korralduste nr 183 ja nr 254 kehtima jäämise tõttu puudub lisaks alus kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata. 29. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.