2-19-3199/115

(7)1

(7)Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.L. (hageja) esitas
2. veebruaril 2019 Viru Maakohtule hagi V.Z. (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagi
3. novembri
4. a ja
5. novembri
6. a täpsustusi arvestades palub hageja ühisvara jagada järgmiselt: ▪ ▪ ▪ jätta kostja ainuomandisse kinnisasjad asukohas XXXXXX, X küla, X vald, IdaVirumaa (registriosa nr XXXXXXX; X kinnistu), XXXXX X, Narva linn (registriosa nr XXXXXX; XXXXX kinnistu) ja sõiduki Opel Frontera (reg.märk XXXXXXX; sõiduk) ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist kinnisasjade eest 37 700 eurot ja sõiduki eest 1000 eurot; alternatiivselt müüa kinnisasjad ja sõiduk avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades; jätta hageja ainuomandisse
7. juuli
8. a laenulepingust nr XXXXXXXXXXXXX tulenev kohustus 49 634 eurot 67 senti ja
9. aprilli
10. a laenulepingust nr XXXXXXXXXXXXX tulenev kohustus 6125 eurot 30 senti ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist kokku 44 181 eurot 84 senti; mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel täidetud kohustuse eest hüvitis 319 eurot 56 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu X. X XXXX ja lahutati X. XXXX. Poolte ühisvara hulka kuulub mh XXXXX kinnistu, sest see soetati abielu ajal,
11. a-l. Seejuures osales hageja XXXXX X maa erastamisel enda erastamisväärtpaberites. Lisaks võttis hageja nimetatud kinnisasjal asuva hoone renoveerimiseks laenu, sõlmis kindlustuslepinguid ning maksis kindlustusmakseid. XXXXX kinnistu väärtus on 61 700 eurot. Tegemist on kostja elukohaga.
12. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2

(7)2

(7)XXXXX kinnistu ei kuulu poolte ühisvara hulka. Kostja omandas sellel kinnisasjal asuva elamu enne hagejaga abielu sõlmimist,

1. veebruaril 1990, st ajal, kui ta oli abielus N.Z.. Need ehitised olid seega kostja ja N.Z. ühisvaras. Kostja ja N.Z. abielu lahutati X. X XXXX, kuid ühisvara jäi jagamata. Kostja rahvakapitali obligatsiooni arvelduskaardil oli
2. novembri
3. a seisuga erastamisväärtpaberites (EVP) 24 600 krooni, millest 12 636 EVP krooni kasutas kostja XXXXXX asuva elamu juurde kuuluva maa erastamiseks. Erastamisväärtpaberid on kostja lahusvaraks. Isegi kui hageja andis kostjale erastamisväärtpabereid (4500 EVP krooni), ei ole hageja tõendanud, et seda kasutati XXXXX X asuva maa erastamiseks. Asjaolud, et kostja tasus maa erastamisel ostuhinna
4. novembril 1998, sõlmis maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu
5. märtsil 2002 ning kinnisasi kanti kinnistusraamatusse
6. oktoobril 2002, s.o ajal, kui pooled olid abielus, ei tähenda, et kinnisasi kuulub poolte ühisvara hulka, kuna ehitised ja rajatised, mille juurde maa erastati, ei kuulnud kostjale lahuvarana. Lisaks ei ole maa erastamisel ega maa ostumüügilepingus märgitud, et kostja oleks abielus või et vara kuuluks tema ja hageja ühisvara hulka. Seetõttu ei kuulu XXXXX kinnistu poolte ühisvara hulka. Kui kohtu arvates kuulub XXXXX kinnistu poolte ühisvara hulka, palus kostja jätta kinnisasi tema ainuomandisse ning kalduda kõrvale poolt võrdsuse põhimõttest ja lähtuda proportsioonist, kelle vara eest kinnisasi osteti (enne
7. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 19 lg 2 p 3).
8. Maakohus rahuldas
9. juuli
10. a määrusega hageja hagi tagamise avalduse ning kandis hagi tagamise korras XXXXX kinnistule kinnistusraamatusse võõrandamise keelumärke hageja kasuks. Maakohtu määrus jõustus
11. septembril
13. Kostja esitas
14. jaanuaril 2020 maakohtule vastuhagi ühisvara jagamiseks, milles palus jagada ühisvara järgmiselt: jätta hageja ainuomandisse X kinnistu ja sõiduk ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis, mille suuruse määramise asjaolud ja tõendid esitatakse asja lahendamisel. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
15. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. MAAKOHTU LAHEND
16. Maakohus tuvastas
17. septembri
18. a vaheotsusega, et XXXXX kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka. Sama vaheotsusega jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse maakohtu
19. juuli
20. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tühistamiseks. Maakohus märkis, et menetluskulude jaotus märgitakse lõpplahendis ning menetlus hageja hagis kostja vastu ühisvara jagamiseks ja kostja vastuhagis hageja vastu ühisvara jagamiseks jätkub. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et kostja ostis XXXXX X asuvad ehitised (elumaja, saun-pesumaja, kaev, piirdeaed ja väravad)
21. veebruaril 1990, st ajal, kui oli abielus N.Z.. Järelikult olid need ehitised kostja ja N.Z. ühisvaraks, mis jäid 3

(7)3

(7)nende vahel jagamata. Hageja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samuti puudub vaidlus selles, et XXXXX X asuvate ehitiste juurde kuuluv maa erastati ning kanne kinnistusraamatusse tehti poolte abielu ajal. Maa erastamisel

1. novembril 1998 tasuti 12 636 EVP krooni.
2. märtsil 2002 sõlmiti kostjaga maa ostu-müügileping ja asjaõigusleping ning maa kinnistati
3. oktoobril 2002, s.t see muutus kinnisasjaks poolte abielu ajal. PKS § 210 lg 2 teise lause järgi kohaldatakse enne
4. jaanuari 1995 omandatud vara suhtes kuni
5. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadust. Kohtupraktikas on leitud, et PKS1995 § 14 lg 1 järgi tekib abielu kestel elamu juurde maa erastamisel ja kinnistamisel kinnistule abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki eluruumide erastamise seaduse § 21¹ ja PKS1995 § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit. Praegusel juhul ei ole tegemist korteriomandiga. Lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu seega kinnisasja oluliseks osaks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (TsÜS § 53 lg 1). Kui ehitis oli abikaasade ühisvaras ja vallasasjast sai maa ostueesõigusega erastamisel kinnisasi pärast abielusuhte lõppemist, on kinnisasi (maatükk koos ehitisega) PKS1995 § 15 lg 1 järgi kinnistusraamatusse kantud abikaasa lahusvaraks. Vallasasja ühisomanikust abikaasale (N.Z.le) jääks õigus nõuda hüvitist omandi kaotamise eest. Seega kui XXXXX X asuvad ehitised on kostja ja N.Z. ühisvaraks ning arvestamata võimalikke nõudeõigusi, on
6. veebruaril 1990 ostetud ehitised ka abielusuhtes hagejaga kostja lahusvaras. Kuna aga ehitiste alune maa erastati ja kinnistati abielu ajal hagejaga, tuleb kinnisasi lugeda poolte ühisvaraks. Kuna XXXXX kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka, tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus maakohtu
7. juuli
8. a määrusega kohaldatud hagi tagamise tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Kostja palub
10. oktoobril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses vaheotsuse tühistada ning teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega tuvastada, et XXXXX kinnistu ei kuulu poolte ühisvara hulka, samuti palub kostja tühistada maakohtu
11. juuli
12. a määrusega kohaldatud hagi tagamine. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei kuulu XXXXX kinnistu poolte ühisvara hulka. Kinnisasja kuulumise kindlakstegemisel tuleb võtta aluseks asjaolu, kellele kuulusid sellel aadressil vallasjana olevad ehitised ja rajatised. Praegusel juhul on ehitised ja rajatised kostja ja N.Z. ühisvaraks, mis on jäänud jagamata. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 3 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 1 järgi oli XXXXX X maa erastamiseks õigustatud samuti kostja ja N.Z.. Maa erastamise avalduse esitas kostja
13. septembril
14. Tähtsust ei oma, et seda ei esitanud hageja ja 4

(7)4

(7)N.Z.. Samas PKS1995 § 18 lg 6 järgi on jagamata jäänud vara abikaasade ühisvara. Lisaks kanti maa erastamisel kinnistusraamatusse omanikuna ainult isik, kellele kuulus ehitis vallasjana hooneregistri andmete järgi. Seega kanti kostja omanikuna kinnistusraamatusse üksnes põhjusel, et erastatud maal asuvad hooned kuulusid talle. Maa erastamise

1. juuni
2. a korralduses ega
3. märtsi
4. a ostu-müügilepingus ei ole hageja nime märgitud. Tõendatud on, et XXXXXX maa erastamiseks tasus kostja müügihinna (12 636 EVP krooni) erastamisväärtpaberitega, mis olid tema kontol (kokku 24 000 EVP krooni). Hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas hagejalt saadud osakuid (4500 EVP krooni) XXXXX X maa erastamiseks. Seega tuvastas maakohus ebaõigesti, et XXXXX kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka.
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja nõustub maakohtu põhjendustega. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, milliseid materiaal- või menetlusõiguse norme on maakohus ebaõigesti kohaldanud. Seejuures ei vaidlusta hageja maa erastamise käiku. Poolte vahel on vaidlus üksnes selle üle, millises ulatuses erastamisväärtpaberitega osales hageja maa erastamisel. Hageja kinnitab, et osales maa erastamisel enda erastamisväärtpaberitega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 10.
8. Apellatsioonimenetluses on vaidlusesemeks XXXXX kinnistu kuulumine poolte ühisvara hulka. PKS § 210 lg 1 ja § 211 kohaselt tuleb käesolevas asjas abikaasade ühisvara jagada kehtiva perekonnaseaduse alusel, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda enne
9. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest, st PKS1995-st, sh ka enne
10. jaanuari 1995 omandatud vara osas. PKS1995 § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. 10.
11. Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et poolte abielu sõlmiti XXXXX ja lahutati XXXX; kostja ostis Narvas XXXXX X asuval maaüksusel paiknevad ehitised (elumaja, saun-pesumaja, kaev, piirdeaed ja väravad)
12. veebruaril 1990, mil kostja oli veel abielus N.Z. (abielu lõppes XXXXXXXX); XXXXX X asuva elamumaa ostu-müügi leping ja asjaõigusleping sõlmiti kostjaga
13. märtsil 2002 ning maa esmakinnistati
14. oktoobril 2002 (kinnistusraamatusse on kinnisasja omanikuna 5

(7)5

(7)kantud kostja). Apellatsioonkaebuses kostja ei väida, et maakohus oleks nende asjaolude tuvastamisel eksinud. 10.

1. Maakohus on ülalmärgitud asjaolude põhjal õigesti järeldanud, et Narvas XXXXX asuvate ehitiste juurde kuuluv maa erastati ning kanne kinnistusraamatusse tehti poolte abielu ajal. Sellest on maakohus asjakohasele kohtupraktikale tuginedes omakorda põhjendatult järeldanud, et kuna ehitiste alune maa erastati ning kinnistati hageja ja kostja abielu ajal, tuleb XXXXX kinnistu lugeda PKS 1995 § 14 lg 1 järgi hageja ning kostja ühisvaraks. Ringkonnakohus märgib, et ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist, tuli PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi määrata ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Pooled ei ole asjas tuginenud sellele, et nende abielusuhted olnuks maa kinnistamise ajal (
2. a-l) lõppenud. Maa kinnistamise järgselt muutusid sellel asunud ehitised maatüki oluliseks osaks (alates
3. juulist 2002 kehtiv TsÜS § 54 lg 1) ja lakkasid vallasasjadena, s.o iseseisvate õiguskäibe objektidena olemast (TsÜS § 53 lg 1). Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust on maakohus otsuses seejuures viidanud Riigikohtu poolt kolmes tsiviilasjas tehtud lahendile (nr 2-16-16114, p 25; nr 3-2-1-77-07, p 11, ja nr 3-2-1-164-05, p 8). Ringkonnakohtu hinnangul saab kõnealusest kohtupraktikast juhinduda ka käesoleva asja lahendamisel. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud kostja seisukoht, nagu tuleks kinnisasja omaniku kindlaks tegemisel lähtuda üksnes sellest, kellele kuulusid vallasjana ehitised ja rajatised aadressil XXXXX X, Narva. Asjaolu, et ehitised (kui vallasasjad) võisid kuuluda kostja ja tema eelmise abikaasa N.Z. ühisvarasse, ei välista, et ehitiste juurde maa erastamisel ja kinnistamisel tekkis XXXXX kinnistule hageja ja kostja (kui abikaasade) ühisomand. Kostja märgib iseenesest õigesti, et AÕSRS § 13 lg-st 3 ja MaaRS § 22 lg-st 1 tulenevalt said maad ostueesõigusega erastada teiste hulgas isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. Sellest ei saa siiski järeldada, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ning hageja ja kostja (kui abikaasade) ühisomandi tekkimine polnud võimalik. Eelmärgitu ei välista N.Z.l kui ehitiste (vallasjade) ühisomaniku võimalikke hüvitise nõudeid omandi kaotamise eest (sellised nõuded ei ole praeguse vaidluse esemeks). 10.
4. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ei ole oluline, kelle lahusvara arvel see omandati, nagu märkis otsuses õigesti ka maakohus. Seetõttu ei oma apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust kostja väited, et ta tasus XXXXX X asuva maa erastamise eest enda väärtpaberi kontol olnud EVP-dega. Vaidlusaluse XXXXX kinnistu osas saab põhimõtteliselt arvestada PKS1995 § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (vt nt Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3114, p 14). Osade võrdsusest kõrvalekaldumise põhjendatuse ja ulatuse üle saab maakohus otsustada asja edasise menetluse käigus.
7. Kokkuvõttes leidis maakohus ringkonnakohtu arvates seega õigesti, et XXXXX kinnistu kuulub PKS1995 § 14 lg 1 järgi poolte ühisvara hulka. 6

(7)6

(7)Kostja on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

1. juuli
2. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Kõnealune määrus on jõustunud. Kostja on palunud hagi tagamise tühistamist TsMS § 386 lg 4 alusel, mille kohaselt tühistab kohus hagi tagamise, kui hagi jääb rahuldamata või kui hagi jäetakse läbi vaatamata või menetlus asjas lõpetatakse. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning menetlus asjas jätkub (sh XXXXX kinnistu osas), siis puudub hetkel alus hagi tagamise tühistamiseks.
3. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg-test 1 ja 5 lähtudes kindlaks menetlus lõpetavas lahendis. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 7

(7)7