KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-21-1385 Tsiviilasi Ap

§ 156

lg-s 3 nimetatud olukorraga.

§ 156

lg 3 kohaldamiseks ei anna alust asjaolu, et XXXX 35 arendamise ja korterite müügiga tegutses volikirja alusel Lauri Räbin, kes on ühtlasi avaldaja seaduslik esindaja, ning juurdepääsuservituudid jäid enne korteriomandite võõrandamist seadmata. Kohus nõustus avaldajaga, et juurdepääsu ei saa määrata üle XXXX 29 kinnistu, nagu avaldaja on ehituse käigus kasutanud ajutise juurdepääsuteena. Kohtu hinnangul ei saa nõustuda seisukohaga, nagu oleks tasuta juurdepääs servituudiga tagatud. Puudub vaidlus, et reaalservituutide alal ei ole faktiliselt teed, mida XXXX 33 kinnistu omanik saaks kasutada. Samas tee puudumine ei välista iseenesest juurdepääsu määramist servituudiala kaudu. Avaldaja ning XXXX 27 kinnistu omanik XXXX 27/29 OÜ on selgitanud, et reaalservituudi leping on sõlmitud eesmärgiga tagada detailplaneeringu järgse kvartali liikluskorralduse terviklahenduse toimimine. Avalduse rahuldamata jätmisel ei ole avaldajale reaalservituutide püsimajäämine tagatud. Avaldusega taotletav juurdepääsuala XXXX 35 kinnistul on detailplaneeringust tuleneva liikluskorralduse lahutamatuks osaks. Kohus nõustus, et kui detailplaneeringu järgne liikluskorraldus ei realiseeru, siis ei pruugi kõigil reaalservituudi lepingu osalistel olla huvi tasuta servituudi vastu. XXXX 27/29 OÜ on esile toonud, et XXXX 33 ja XXXX 27 kinnistute juurdepääs ei saa eksisteerida tupiktänava kujul. Kui tupiktänav lõpeks XXXX 33 kinnistul, siis peaks XXXX 33 kinnistul olema võimalik ümber pöörata nii prügiautol, tänavahooldussõidukil kui ka päästeautol. Eeltoodu pole aga võimalik, kuivõrd selleks puudub XXXX 33 kinnistul füüsiline ruum. Samuti ei võimaldaks ümberpööramist reaalservituutide lepingu järgne servituudiala. Kohus on seda paikvaatlusel tuvastanud. Detailplaneeringu järgne liikluskorraldus saab realiseeruda alles pärast servituudialale juurdepääsutee rajamist. Vaidlus puudub selles, et taotletav juurdepääs on maakorralduslikult võimalik. Arvestades, et taotletud juurdepääs on detailplaneeringu järgne lahendus, taotletud juurdepääsualal on juurdepääsuks sobiv tee olemas, samal ajal kui reaalservituudi lepingu järgsel servituudialal ei ole faktiliselt teed, mida saaks juurdepääsuks kasutada, ning sinna tee rajamine eeldaks täiendavate kulutuste kandmist, on kohtu hinnangul põhjendatud määrata juurdepääs üle XXXX ja XXXXXX tn 55 kinnistute. XXXX 35 korteriomanikud ei ole tõendanud, et kinnistul oleks parkimiskohtade vähesusega probleeme. Tõendamata on puudutatud isikute väited, et juurdepääsutee kasutus suurendab mürataset või vähendab ohutust ja turvalisust ülemääraselt. Kohus nõustus avaldajaga, et omandiõiguse riive eest tasu arvestamisel on põhjendatud lähtuda Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määruse nr 79 „Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded hindamisaruannetele ja nende tellimisele“ kehtiva redaktsiooni § 8 lg 1 p-st 2 ja Vabariigi Valitsuse
3. mai
4. a määruse nr 179 „Maa maksustamishinna arvutamise kord“ § 3 p-st
5. XXXX 35 kinnistu ja XXXXXX tn 55 kinnistud kuuluvad hinnatsooni H0795003 (I kd tl 132-133). Keskkonnaministri
6. novembri
7. a määruse nr 50 „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ lisa 199 kohaselt on Tartu linnas hinnatsoonis H0795003 ärimaa väärtus 54 eurot 32 senti/m2 ja elamumaa väärtus 13 eurot 42 senti /m
8. XXXX 35 kinnistu sihtotstarve on 70% elamumaa ja 30% ärimaa. XXXX 35 kinnistut ületava juurdepääsuala pindala on 97,88 m
9. Arvestades ärimaa ja elamumaa proportsioone on juurdepääsuala maksustamishind ((13,42 x 0,7) + (54,32 x 0,3)) = 25 eurot 69 senti/m2 ja põhjendatud hüvitis omandiõiguse riive eest seega 75 eurot 44 senti aastas. Hüvitis on põhjendatud vastavalt avaldaja taotlusele tasuda XXXX 35 korteriomanikele vastavalt neile kuuluva mõttelise osa suurusele. XXXXXX tn 55 kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa. XXXXXX 55 kinnistut ületava juurdepääsuala pindala on ca 7,5 m2, millest tulenevalt on põhjendatud hüvitis omandiõiguse riive eest 3 eurot 2 senti aastas. 6 Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1). MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
10. Puudutatud isikud I-XXVI (välja arvatud XXXX X, XXXX X ja XXXX X korteriomandite omanikud) esitasid
11. jaanuaril 2022 määruskaebuse, milles taotlevad maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja kinnistu XXXX 33 külgneb avalikult kasutatava teega. Asjaolu, et kinnisasi külgneb avalikult kasutatava teega ei välista võimalust esitada nõue juurdepääsu võimaldamiseks üle naaberkinnisasja, aga selline nõue kuulub rahuldamisele erandlikel asjaoludel, mis praegusel juhul puuduvad. Avaldajal on olemas juurdepääs XXXX tänavalt. XXXX 35 omanike omandi kitsendust ei õigusta avaldaja mugavus ja sääst. Pelgalt põhjus, et avaldaja ei soovi kokku lepitud servituudiala täiel määral kasutusse võtta ei kaalu kuidagi üles määruskaebuse esitajate huvi säilitada nende omand kitsenduseta.

§ 156lg 1 rakendub vaid juhul, kui juurdepääs avalikult kasutatavale teele puudub.

Juurdepääsu määramise esimene eeldus pole täidetud. Tartu linn on esitanud vastuolulised seisukohad. Ühest küljest on kehtestatud detailplaneering, mille kohaselt on ette nähtud kahesuunaline transiit või ringliiklus XXXX tänavalt XXXXXX tänavale üle XXXX 35. Teisest küljest on Tartu Linnavalitsus väljastanud ehitusloa, mille aluseks on ehitusprojekt (vt avalduse lisa 5). Servituudialale on projekteeritud murunõlv, mitte kahesuunaline sõidutee, mis on detailplaneeringuga ette nähtud. Maakohus on jätnud ebaõigesti

§ 156

lg 3 kohaldamata.

§ 156

lg 3 kohaselt ei ole avaldajal õigust määruskaebuse esitajate kinnistute koormamiseks juurdepääsuõigusega, millest avaldaja on detailplaneeringu järgi loobunud. Avaldaja on sõidukiga läbitava juurdepääsuala (servituudiala) kinni projekteerinud ning ehitanud ning sel põhjusel tulnuks maakohtul

§ 156lg 3 kohaselt jätta avaldus rahuldamata.

XXXX 33 korterelamu püstitamine on toimunud juurdepääsuga XXXX tänavalt, seega on juba ehitustegevuse vältel kujunenud välja tava. Lisaks sellele on juba märgitud reaalservituudi alaga tagatud juurdepääs XXXX 33 elamule. Asjaolu, et servituudilepingu sõlminud omanikud ei ole siiani suutnud asfalteeritud juurdepääsu rajada, ei kaalu üles puudutatud isikute huvi säilitada rahulik liiklus, parkimine ning ohutus lastele oma sisehoovis. Detailplaneering kui ühiskondlik kokkulepe liikluskorralduse osas ei kehti. Kehtiv planeeringulahendus ei kehti hetkest, mil Tartu Linnavalitsuse korralduse alusel väljastati avaldajale ehitusluba. Määruskaebuse esitajate esindaja viibis paikvaatlusel ning teab nii vaatluse protokollile kui ka vahetule kogemusele tuginedes kinnitada, et servituudialal ei proovinud ükski päästeauto, teehooldussõiduk ega prügiauto manööverdada ega ümber pöörata. Määruskaebuse esitajad ei nõustu maakohtu järeldusega, et suhteliselt marginaalsed tasud on põhjendatud ja õiglased põhjusel, et avaldaja osalus antud olukorra kujundamisel puudus. Tasu määrad ei vasta turuväärtusele.

1. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude puudutatud isikute kanda jätmist. Avaldajal puuduvad alternatiivsed juurdepääsud avalikult kasutatavale teele. Avaldajale ei taga nõuetekohast juurdepääsu olemasolevad servituudid. Kõnealuste servituutide seadmise leping 7 on sõlmitud detailplaneeringu järgse liikluskorralduse realiseerimiseks, mille lahutamatuks osaks on määrusega kindlaks määratud juurdepääsuala. Servituutide lepingu tingimused ei näe ette kohustust ehitada servituudialal tee välja, samuti ei anna avaldajale õigust võõrastele kinnistutele juurdepääsuteed ehitada. XXXX 33 ja XXXX 27 juurdepääs ei saa eksisteerida tupiktänava kujul. XXXX 33 kinnistul puudub ruum prügiauto, tänavahooldussõiduki ja päästeauto manööverdamiseks. Samuti ei võimalda ümberpööramist olemasolevate servituutide ala. Ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt on XXXX 33 ja 27 piirile projekteeritud “murunõlv”. Ühegi mõistliku isiku jaoks ei ole murunõlva projekteerimine XXXX 33 ja XXXX 27 piirile asjaolu, mis välistaks detailplaneeringu järgse juurdepääsutee väljaehitamise. Detailplaneeringut on võimalik muuta üksnes PlanS § 140 lg 7 alusel. Tartu linn ei ole detailplaneeringut muutnud. Juurdepääs on vajalik ehitusloa alusel valmiva korterelamu kasutuselevõtuks. Detailplaneeringu järgi asub XXXX 27 kinnistul ajutise juurdepääsutee asukohas hoone, mida ei saaks ehitada kui juurdepääs määrataks alalisena ajutise juurdepääsu asukohas. Avaldaja kasutab ajutist juurdepääsuteed Tartu Linnavalitsuse perioodiliste tee sulgemislubade alusel ning ei ole mõistuspärane eeldada, et XXXX 33 tulevased korteriomanikud jätkavad samasugust kasutust. Avaldaja kohustub ajutise juurdepääsutee ehituse lõppedes likvideerima, asendama juurdepääsutee alused äärekivid ja paigaldama XXXX-le uue asfaltkatte. Avaldaja nõustub maakohtuga et puudutatud isikud ei ole esitanud maakohtus vastuväiteid juurdepääsutasu suurusele.
2. Avaldaja esitas
3. jaanuaril 2022 määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ja selles osas uue määruse tegemist, millega jätta avaldaja menetluskulud kohtu poolt põhjendatuks peetavas ulatuses võrdsetes osades maakohtu menetluses vastu vaielnud puudutatud isikute, s.o puudutatud isikute I, II, III, V, VI, VIII, IX, X, XI, XII, XIII, XIV, XV, XVI, XVII, XVIII, XIX, XX, XXI, XXIII, XXIV, XXV, XXVI kanda. Avaldaja esitas koos määruskaebusega tõendid – lisad 1-
4. Määrus on menetluskulude jaotuse osas põhjendamatu. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldreeglina jätta menetluskulud nende isikute kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Avalduse rahuldamine on iseenesest asjaolu, mis räägib üldreeglist lähtumise kasuks. Kõik vaidlused

§ 156alusel on naabrite vahel.

Avaldaja on teinud omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku, et määrusega lahendatud vaidlus laheneks kohtuväliselt. Avaldaja palub mitte jätta avaldaja menetluskulusid puudutatud isiku IV (Stewart Holdings OÜ), puudutatud isiku VII (Sabika Husain ja Mohammad Ahmar Siddiqui), puudutatud isiku XXII (OÜ Vanajõe), puudutatud isiku XXVII (Tartu linn), puudutatud isiku XXVII (XXXX 27/29 OÜ) ja puudutatud isiku XXIX (Osaühing Pähkli) kanda.

1. Tartu Linnavalitsus vaidleb puudutatud isikute määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kuna detailplaneeringut, XXXX 33 projekteerimistingimusi ega ehitusluba ei ole vaidlustatud, siis on tegemist kehtivate haldusaktidega. Ekslik on seisukoht, et juurdepääs XXXX 33 kinnistule on tagatud XXXX tänavalt. Ehituse ajal on rajatud XXXX 33 juurde ajutine juurdepääsutee üle XXXX 29 kinnistu. Tegemist ei ole püsiva juurdepääsuteega, kuna detailplaneeringuga on sinna ette nähtud hoone. 8 Ekslik on määruskaebuse esitaja arvamus, et XXXX 33 juurdepääs on tagatud reaalservituudiga. Reaalservituudi alal ei ole faktiliselt teed olemas. Servituudi lepingu tingimused ei näe ette, et XXXX 33 omanik võiks võõrale kinnistule juurdepääsutee ehitada.
2. Puudutatud isikud vaidlevad avaldaja määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ja menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Kuigi TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei selgu avaldaja kaebusest asjaolu, mille tõendamiseks arvukad raamatupidamise algdokumendid võiksid kasulikud olla. Määruskaebuse lisad 1-26 tuleb jätta tähelepanuta asjakohatuse tõttu. Määrus pole menetluskulude jaotuse osas põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja asjas tuleb teha uus määrus, millega jätta avaldaja avaldus juurdepääsu määramiseks rahuldamata (TsMS § 667 lg 2 esimene lause, § 659, § 657 lg 1 p 2) ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isikute I-XXVI (välja arvatud XXXX X, XXXX X ja XXXX X korteriomandite omanikud) määruskaebus rahuldatakse, avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata.
4. Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata avaldaja
5. jaanuari
6. a määruskaebusele lisatud tõendid – lisad 1-
7. Avaldaja ei ole põhjendanud, mida ta soovib nimetatud tõenditega tõendada. Esitatud tõendid ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguses vaidluses TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohased ega oma asja lahendamisel sisulist tõenduslikku tähendust.
8. Puudutatud isikud I-XXVI (välja arvatud XXXX X, XXXX X ja XXXX X korteriomandite omanikud) on esitanud määruskaebuse paludes jätta avalduse juurdepääsu määramiseks rahuldamata. Avaldaja on esitanud määruskaebuse menetluskulude jaotuse peale paludes jätta avaldaja menetluskulud kohtu poolt põhjendatuks peetavas ulatuses võrdsetes osades maakohtu menetluses vastu vaielnud puudutatud isikute I, II, III, V, VI, VIII, IX, X, XI, XII, XIII, XIV, XV, XVI, XVII, XVIII, XIX, XX, XXI, XXIII, XXIV, XXV, XXVI kanda.
9. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha puudutatud isikute määruskaebuse osas.

§ 156

lg 1 esimese lause järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 4. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857, p 15; Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1). 15.1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et avaldaja juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on

§ 156lg 1 järgi täidetud ning juurdepääsu määramine on põhjendatud.

Juurdepääsu nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

§ 156

lg 1 esimese lause järgi avalikule teele juurdepääsu puudumine taotleja kinnisasjalt või selle eraldi seisvalt osalt. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja kinnistul on juurdepääs avalikult kasutatava teega. Vaidlust ei ole selles, et XXXX 33 korterelamu külgneb avalikult kasutatava teega – XXXX tänavaga. 9 Seega ei saa väita, et XXXX 33 kinnistul oleks mingi osa, millele ei pääse XXXX tänavalt sisenedes üldse juurde. Samuti on avaldaja kinnistule tagatud juurdepääs nii jalgsi kui sõidukitega avalikult kasutatavale teele XXXX 23, 27, 29 ja 33 kinnistutele seatud servituutidega. XXXX 25, 27, 29, 31, 33 ja 33a kinnistute omanikud on

1. novembril 2017 sõlminud notariaalse servituudilepingu (I kd, tl 98-111) juurdepääsuservituutide seadmiseks. Reaalservituudid on seatud tähtajatult ja tasuta. Servituudilepingu p 2.7.
2. kohaselt on servituudid seatud tagamaks juurde- ja väljapääs valitsevale kinnistule mööda servituutide alasid ning p 2.7.
3. kohaselt annavad servituudid valitseva kinnistu igakordsele omanikule ja valitseva kinnistu õiguslikul alusel kasutaja(te)le õiguse tähtajatult ja tasuta kasutada servituutide alasid, mida võib läbida jalgsi ning igat liiki sõidukitega. Eeltoodust tuleneb, et avaldajal on juurdepääs avalikult kasutatavale teele nii otse XXXX tänavale kui ka reaalservituutide alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa täiendava juurdepääsu määramist lugeda põhjendatuks üksnes seetõttu, et reaalservituutide alal ei ole praegu faktiliselt teed ehk nõuetekohane kõvakattega tee on servituudialale rajamata. Maakorralduslikult on avaldajal võimalik rajada servituudialale juurdepääsutee kinnistu hoovi pääsemiseks otse avalikult kasutatavalt teelt, s.o XXXX tänavalt. Nõuetele vastava tee rajamisest on eelduslikult huvitatud ka teiste kinnistute omanikud, kes on vastava servituudilepingu sõlminud. Avaldaja väide, et sõlmitud servituudileping ei anna avaldajale õigust võõrastele kinnistutele juurdepääsuteed ehitada, ei ole õige. Servituudileping on sõlmitud juurdepääsu võimaldamiseks nii jalgsi kui sõidukitega. Samuti on avaldaja ise selgitanud, et servituudileping sõlmiti detailplaneeringu järgse liikluskorralduse realiseerimiseks.

§ 178

lg 1 ja § 179 lg 1 kohaselt on avaldajal õigus rajada seega servituudialale tee, mida juurdepääsuks kasutada. 15.2. Avaldaja väitel on servituudileping sõlmitud detailplaneeringu järgse liikluskorralduse realiseerimiseks, mille lahutamatuks osaks on maakohtu poolt kindlaks määratud juurdepääsuala. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna üksnes detailplaneeringus kindlaks määratud liikluskorraldus alust juurdepääsu nõue rahuldada. Juurdepääsunõude eeldused tulenevad

§-st

1. Riigikohus on selgitanud, et detailplaneering ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 28). Järelikult ei anna detailplaneering alust nõuda juurdepääsu tulenevalt selles kokkulepitust, kuid võimaldab teha järeldusi detailplaneeringus märgitud juurdepääsutee võimalikkuse kohta ning kaaluda seda juurdepääsuvõimalust ühe variandina teiste võimalike juurdepääsuvariantide vahel. Ringkonnakohus leiab, et kuna avaldajal on võimalus rajada sisehoovist juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele sõlmitud servituudilepingu alusel, siis ei ole avaldaja õigustatud

§ 156lg 1 järgi nõudma täiendavat juurdepääsu üle XXXX 35 kinnistu.

15.2.

§ 156

lg 1 annab õiguse nõuda juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, kui juurdepääs puudub, st üldjuhul saab nõuda kinnisasjale ainult ühte juurdepääsuteed. Üksnes erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kus taotlejate kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916, p-d 12 ja 13;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-41-08, p-d 20 ja 21;
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 25;
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 18). Nõude esitamisel juurdepääsu saamiseks kinnisasjale, millele juurdepääs on olemas, tuleb avaldajal esile tuua erandlikud asjaolud, mis õigustaksid täiendava juurdepääsu määramist ja mis kaaluvad üles puudutatud isikute huvid. 10 Riigikohus on selgitanud, et vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja, kuna

§ 156

lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada ka koormatava kinnisasja omaniku huve (vt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 21). Samuti ei ole

§ 156

lg 1 järgi üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise aluseks üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916, p 14; eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-133-04, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul sellised erandlikud asjaolud, mis õigustavad avaldaja kinnisasjale täiendava juurdepääsu määramist. Avaldaja on põhjendanud juurdepääsu määramise vajalikkust sellega, et juurdepääs on vajalik ehitusloa alusel valmiva korterelamu kasutuselevõtuks. Ringkonnakohtu arvates ei välista täiendava juurdepääsu puudumine avaldaja kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Avaldajale on tagatud võimalus pääseda oma kinnistuni servituudi alusel. Avaldaja ei ole tõendanud, et servituudilepingu alusel ei saa rajada servituudialale nõuetele vastavat kõvakattega teed, millel saavad liigelda ka prügi- ja päästeautod ning tänavahooldussõidukid.

§ 156lg 1 ei kaitse äriühingu huvi saada võimalikult mugav ja efektiivne juurdepääs.

Samuti välistab avaldaja nõude juurdepääsu saamiseks

§ 156lg 3.

Nimelt on avaldaja praeguse menetluse käigus ehitanud XXXX 33 kinnistule maja, mis takistab kinnistu hoovipoolsele küljele sõidukitega juurdepääsu XXXX tänavalt. Selliselt on avaldaja ise katkestanud ühenduse XXXX tänava ja enda kinnistu osa vahel. Asjaolu, et avaldajal oli maja ehitamiseks ehitusluba, ei muuda asjaolu, et ühendus on takistatud just avaldaja enda tegevuse tõttu. Enne kinnistule maja ehitamist oleks mõistlik olnud saada selgus juurdepääsutee asukoha osas ning vastavalt sellele oleks saanud ehitusprojekti koostada. Seega leiab ringkonnakohus, et avaldaja ei ole esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid õigustada XXXX 33 kinnistule täiendava juurdepääsu määramist üle võõra kinnisasja. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isikute määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega jätab avalduse juurdepääsu määramiseks rahuldamata. 16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega jätab avalduse rahuldamata, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel jäävad menetluskulud avaldaja kanda. Sellest tulenevalt jääb avaldaja määruskaebus menetluskulude jaotuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata avaldaja määruskaebuses toodud väidetele, kuna ringkonnakohus muudab käesoleva määrusega ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras pärast määruse jõustumist. /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi /digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke 11 /digitaalselt allkirjastatud/ Vahur-Peeter Liin