Obsah (5)

§ 152§ 43§ 38§ 151§ 104

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-22-438 Määruse kuupäev 23. detsember 2022 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Mario Maasiku kaebus Tartu Vangla 31. jaanuari 2022. a käskkir

) § 104 lg 82, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtu menetluses on Mario Maasiku kaebus Tartu Vangla
2. jaanuari
3. a käskkirja nr 6-2/42 ja
4. veebruari
5. a käskkirja nr 6-2/93 tühistamiseks ning Tartu Vangla
6. oktoobri
7. a käskkirjaga nr 6-2/432 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 3-22-438
8. Kohus määras
9. novembri
10. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Samas määruses määras kohus kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks
11. jaanuar
13. Tartu Vangla tagastas
14. novembril 2022 kohtule kaebajale adresseeritud menetlusdokumendi, märkides, et adressaat ei viibi Tartu Vanglas. Kaebaja oli seega kinnipidamisasutusest vabanenud.
15. Tartu Halduskohus tühistas
16. novembri
17. a määrusega
18. novembri
19. a määruses menetlusosalistele kirjalikus menetluses täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks antud tähtajad. Ühtlasi tühistas kohus kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kohus andis kaebajale kohtumääruse punktides 6 ja 8 esitatud küsimustele vastamiseks aega 7 päeva arvates määruse kättesaamisest. Kaebajale selgitati määruses, miks ei ole vaidlusaluste käskkirjade tühistamisnõuete menetlemine enam võimalik ning anti võimalus tuvastamisnõudele ülemineku soovi avaldamiseks. Tuvastamisnõuete esitamise korral tuli kaebajal kohtule selgitada, miks on Tartu Vangla
20. jaanuari
21. a käskkirja nr 62/42 ja
22. veebruari
23. a käskkirja nr 6-2/93 õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kinnipidamisasutusest vabanemise tõttu tuli kaebajal ka selgitada, miks on Tartu Vangla
24. oktoobri
25. a käskkirjaga nr 6-2/432 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise õigusvastasuse kindlakstegemine tema õiguste kaitseks vajalik. Kohus märkis, et preventiivne huvi selleks enam olla ei saa. Kaebaja kinnitas
26. detsembril 2022 nii halduskohtu
27. novembri
28. a, kui
29. novembri
30. a määruste kättesaamist. KOHTU SEISUKOHT
31. Kohus on käesolevas asjas võtnud menetlusse Mario Maasiku kaebuse Tartu Vangla
32. jaanuari
33. a käskkirja nr 6-2/42 ja
34. veebruari
35. a käskkirja nr 6-2/93 tühistamiseks ning Tartu Vangla
36. oktoobri
37. a käskkirjaga nr 6-2/432 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Tühistamisnõudega vaidlustatud käskkirjad kujutavad endast kaebajale kinnipidamisasutuses distsiplinaarkaristuste (s.o kartserisse paigutamine) määramist. Tuvastamiskaebuse on kaebaja aga esitanud tuginedes preventiivsele huvile. Kaebaja on pärast kaebuse menetlusse võtmist kinnipidamisasutusest vabanenud.
38. Kohus märgib, et olukorras, kus kaebaja on vanglast vabanenud, ei ole käskkirjade nr 6-2/42 ja nr 6-2/93 tühistamine tema õiguste kaitseks enam vajalik, sest neil käskkirjadel puudub kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju. Käskkirjad tuleb seega lugeda ammendunuks. Riigikohus on selgitanud, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast

§ 152lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3.

detsembri

1. a määrus asjas nr 3-14-50421 (p 21),
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-15-873 (p 34) ja
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14 (p 12).

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. 2 3-22-438

1. Kohus küsis kaebajalt
2. novembri
3. a määruses, kas kaebaja soovib käesolevas asjas tühistamisnõuete asemel esitada Tartu Vangla
4. jaanuari
5. a käskkirja nr 6-2/42 ja
6. veebruari
7. a käskkirja nr 6-2/93 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuded. Kohus märkis, et kui kaebaja seda soovib, siis tuleb tal välja tuua ka see, miks on tuvastamisnõuete esitamine tema õiguste kaitseks jätkuvalt vajalik. Kohus selgitas kaebajale, et kui kaebaja kohtule ei vasta, siis esineb kohtu hinnangul alus tühistamisnõudeid puudutavas osas haldusasja menetluse osaliseks lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kaebaja ei ole kohtule talle antud vastamistähtaja jooksul vastanud ega ole avaldanud tahet käesolevas asjas tuvastamisnõuete menetlemisele üle minna.

1. Kuna kaebaja ei ole tuvastamisnõudele üleminekut taotlenud ning kohtu hinnangul ei ole see kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik, siis lõpetab kohus Tartu Vangla
2. jaanuari
3. a käskkirja nr 6-2/42 ja
4. veebruari
5. a käskkirja nr 6-2/93 tühistamise nõuetes menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Menetluse lõpetamise korral ei ole lubatud esitada kohtule uuesti kaebust sama nõudega samal alusel (

§ 43lg 1 p 2).

1. Tartu Vangla
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 6-2/432 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise õigusvastasuse kindlakstegemise nõude osas selgitas kohus
4. novembri
5. a määruses kaebajale, et sellise tuvastamisnõude menetlemine ei saa jätkuda enam põhjusel, et kaebajal on preventiivne huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna praegusel juhul puudub alus eeldada, et kaebaja paigutatakse uuesti Tartu Vanglasse, siis on preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamine välistatud. Kohus märkis, et kuigi kaebeõiguse olemasolu tehakse üldjuhul kindlaks kaebuse esitamise seisuga, siis on Riigikohus analoogses olukorras märkinud, et oluline on kindlaks teha, kas kaebuse esitamise ajal eksisteerinud preventiivne huvi on alles ka kohtulahendi tegemise ajal. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Nii on näiteks juhul, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, sest siis ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema kui kinnipeetava õiguste kaitsmisele tulevikus (vt Riigikohtu
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p-d 11 ja 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
10. Eelnevat arvestades tuli kaebajal kohtule teatada, miks on Tartu Vangla
11. oktoobri
12. a käskkirjaga nr 6-2/432 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise õigusvastasuse kindlakstegemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (

§ 38lg 4).

Kohus selgitas

1. novembri
2. a määruses kaebajale, et kui ta kohtule ei vasta, siis esineb alus tuvastamisnõudes kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

§ 151lg 2 p 1 alusel.

Nagu eelnevalt viidatud, siis ei ole kaebaja talle antud vastamistähtaja jooksul kohtule vastanud.

1. Kuna kaebaja ei ole toonud välja seda, miks on Tartu Vangla
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 6-2/432 määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise õigusvastasuse kindlakstegemise nõude jätkuv menetlemine tema õiguste kaitseks vajalik, siis jätab kohus eelnimetatud tuvastamisnõudes kaebuse

§ 151

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

§ 43

lg 2 sätestab, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 3 3-22-438 12. Kohus märgib, et

§ 104

lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punkti 2 või 4 alusel.

Seevastu sama lõike punktist 3 tuleneb, et kui kaebus jäetakse läbi vaatamata

§ 151lg 2 p 1 alusel, siis riigilõiv tagastamisele ei kuulu.

Arvestades seda, et kaebaja on käesolevas asjas esitanud kokku kolm nõuet, millest kahe osas lõpetab kohus menetluse ja ühe osas jätab kaebuse läbi vaatamata, siis peab kohus põhjendatuks tagastada kaebajale tema poolt tasutud riigilõiv proportsionaalselt, arvestades seda, millises osas menetlus lõpetatakse ja millises osas jäetakse kaebus läbi vaatamata. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 20 eurot ning kohus tagastab seega kaebajale

§ 104lg 5 p 4 alusel 2/3 tasutud riigilõivust ehk 13 eurot ja 33 senti.

Ülejäänud osas jätab kohus riigilõivu tagastamata. Riigilõivu tagastamiseks tuleb kaebajal kohtule teatada, kelle nimele ja millisele arvelduskontole riigilõiv tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4