lg-s sätestatud kohustust ning ei taganud ruumide hoidmist kasutamiseks sobivas seisundis lepingu kehtivuse ajal, st 13.10, 14.10, 17.10 ning 27.10 ruumides toimusid üleujutused, mistõttu oli ruumide kasutamine nendel kuupäevadel võimatu ning ruumide sisustus koos ruumides asuva kaubaga sai oluliselt kahjustada. Kostja tegevuse (tegevusetuse) ning hagejale tekitatud olulise kahju vahel on olemas põhjuslik seos, sest juhul kui kostjale üüritud ruumid oleksid sobivas seisundis (ruumides oleks tehtud vajalik remont koos vajaliku hüdroisolatsiooniga), poleks üleujutust tekkinud ning ruumides asuv hageja kaup ei saanuks kahjustada. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista kahju summas 16 565,41 eurot. 18.12.2020 dokumendis märkis hageja kahju suuruseks 7 732,99 eurot. 18.02.2021 istungil selgitas hageja, et õigeks kahju suuruse summaks on 7 491,20 eurot, millele lisanduvad kulud riiulite renoveerimisele ning remondile. Samuti kinnitas hageja, et võtab vähendatud nõude osas hagi tagasi. Kostja vastus Kostja palus hagi jätta rahuldamata. Hageja teostas üüritud ruumis remondi ja tellis kõik tööd iseseisvalt. Hageja ei ole tellinud kostja käest ühtegi tööd. Kostja omandis olid vannitoa seadmed ja valgustid, mida hageja otsustas osta ja paigaldada enda äriruumi. Selle eest väljastas kostja arve nr 0002274 summas 873,52 eurot. Hageja teatas kostjale 13.10.19, 14.10.19 ja 27.10.19, et tema ruumide põrandale sattus vesi. Kolmel korral on kostja olnud abivalmis ja andnud hagejale spetsiaalsed seadmed ruumi kuivatamiseks. Samas vee sattumise põhjust ruumide põrandale osapooled ei tuvastanud. 17.10.19 väidetavast üleujutusest ei ole hageja kostjat üldse teavitanud. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et vee üüripinna põrandale sattumine on põhjustatud kostjast tulenevatel põhjustel. Hagiavaldusest nähtuvalt on vee põrandale sattumise põhjus ebaselge – hageja vaid oletab, et see on sattunud niiskete välitingimuste tõttu. Pärast vee sattumist ruumide põrandale toimunud 3 kohtumisel hagejaga spekuleeriti osapoolte vahel erinevate teoreetiliste põhjuste üle, sh välistegurite osas, kuid kostja ei ole kunagi väitnud, et vesi sattus põrandale tema süü tõttu. Kostja ei saa vastutada väidetavalt vee põrandale valgumisega tekitatud kahju eest, kui vee põrandale sattumine ei ole temale omistatav. Ei ole välistatud, et vesi sattus põrandale hageja enda poolt ruumide hooletu kasutamise tagajärjel. Hageja esitatud arved, hinnapakkumised ja saatelehed ei tõenda, et dokumentides kajastuv kaup asus just üüripinnal üleujutuse ajal. Lisatud dokumendid tõendavad, et hageja on need kaubad ostnud, kuid mitte nende füüsilist asumist üüripinnal üleujutuste hetkel. Lisatud arvetest on näha, et kaup oli hagejale müüdud mitu kuud enne üürilepingu sõlmimist. Mõni arve oli väljastatud isegi aastal 2018. Loogiliselt võttes peaks kõnealune kaup olema vähemalt osaliselt müüdud. Lisaks ei ole mõned lisatud arved ja saatelehed allkirjastatud üleandja või vastuvõtja poolt. Mitmetel dokumentidel puuduvad isegi mõlemad allkirjad. Seetõttu ei ole tõendatud, et hageja on kõnealused arved tasunud ja kauba reaalselt kätte saanud. Hagiavaldusele lisatud piltide kohaselt on vesi põrandal vaid osaliselt ja mõne sentimeetri paksune. Piltidelt nähtuvalt on niiskuskahjustusi saanud vaid vahetult põrandal asunud karbid. Selliselgi juhul pole kindel, et karpide sees asunud kaup oleks ise niiskuskahjustusi saanud (nt need võisid olla kilepakendites). Ainuüksi piltidelt nähtuvalt on ruumides asunud kaupadest niiskuskahjustuse saanud vaid tühine osas kõikidest karpidest. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaksid, et tema kaup on reaalselt kahjustatud ning kasutuskõlbmatu. Samuti pole tõendeid, et selline kaup võiks üldse neljal korral põrandal asuva vee poolt põhjustatud niiskustaseme tõusu tõttu kasutuskõlbmatuks muutuda. Hageja on saatnud söe müüja meelespea, mille kohaselt peab sütt ladustama puidust kaubaauluste peal. Vastasel juhul võib söe kvaliteet langeda. Hagiavalduses lisatud piltidel on näha, et hageja ei täida seda nõuet, kuna süsi on ladustatud põrandal. Vaatamata eeltoodud vastuväidetele on kostja vastutus hageja nõuete osas välistatud ka seetõttu, et üürilepingus oli kostja vastutuse välistamise kohta erikokkulepe. 05.08.2019 sõlmitud üürilepingu punkti 11.1 kohaselt kostja ei vastuta hageja vara kahjustamise, hävimise või kaotsimineku eest, v.a kui see tekkis kostja poolt oma kohustuse tahtliku rikkumise tagajärjel. Sama punkti kohaselt pidi hageja omama täieliku kindlustuskaitset üüritava ruumi suhtes ja ruumis asuva vara suhtes (sh kaup, siseviimistlus, seadmed ja mööbel) vähemalt taastamisväärtuses. Hagejal lasus täielik vastutus ruumide ja selle oluliste osade kahjustamise eest alates üleandmise päevast. Kuni hageja ei tõenda, et vesi sattus üüripinna põrandale kostja raske hooletuse tõttu, on hageja nõue välistatud. Samas isegi kui hageja suudaks midagi sellist ära tõendada, siis ikkagi oleks kostja vastutus välistatud – sest hagejale kahju tekkimine oleks välistatud kui hageja oleks täitnud üürilepingus kokku lepitud kindlustuskohustust. Kui hageja jättis selle kohustuse täitmata ja seetõttu kahju kannatas, siis kostja ei saanud seda ette näha ega saa ka seetõttu
MS) 423 lg 1 p 2 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. 4 Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista 16 565,41 eurot, s.h riiulite renoveerimine 1428 eurot, riiulite remont 873,52 eurot ning kahju seoses hageja rikutud kaubaga summas 14 263,89 eurot. 18.02.2021 kohtuistungil on hageja oma nõude osaliselt tagasi võtnud rikutud kaubaga seotud kahju osas summas 6772,69 eurot (14 263,89 7491,20). Kostjal puudusid vastuväited nõude osalisele tagasivõtmisele. Kuna hageja on hagi osaliselt tagasi võtnud, siis jätab kohus hagi läbi vaatamata rikutud kaubaga seotud kahju osas summas 6 772,69 eurot
) § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui 5 kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-130-15 p-s 11 märkinud, et
lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15): võlgnik on lepingut rikkunud (
lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (
lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (
lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (
lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (
lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (
6. Hageja on menetluses välja toonud, et kostja on rikkunud
§-st 276 lg 1 ning üürilepingu p-st 8.2.1. tulenevaid kohustusi. Hageja on leidnud, et vesi tungis üüripinnale läbi hoone konstruktsioonide ilmastikuolude tõttu, s.o kuna sadas tugevat vihma ning veetase tõusis keskmisest kõrgemale tasemele. Samuti on hagiavalduses hageja märkinud, et kui üüritud ruumides oleks tehtud vajalik remont koos vajaliku hüdroisolatsiooniga, poleks üleujutust tekkinud. Võlaõigusseaduse (
) § 276 lg 1 sätestab, et üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Üürilepingu punktis 8.2.1. on pooled kokku leppinud, et üürileandja on kohustatud tagama hoone põhikonstruktsioonide, üldtehnosüsteemide (vesi, keskküte, kanalisatsioon, elekter, valveja tuletõrjesignalisatsioon), tuleohutusseadmete, hoone üldsisepääsude jt. sissepääsude, mis on vajalikud ruumidesse pääsemiseks, samuti hoone juurdepääsuteede ja hoonet ümbritsevate kõnniteede korrasoleku. Kohus selgitab, et üürilepingu esemeks oleval asjal peavad olema kokkulepitud omadused, samuti peavad asjal olema omadused, mis tagavad selle, et asi oleks lepingujärgse eesmärgi päraselt kasutatav. Üleantav asi peaks olema vähemalt keskmise kvaliteediga (
Kui lepingus asja seisundit täpsemalt kirjeldatud ei ole, siis tuleb nõutava seisundi 6 hindamisel lähtuda asja kasutusotstarbest üldiselt. Sellise üldise hinnangu järgi saab lepingu rikkumisest rääkida üksnes juhul, kui teatud puudused asja kasutamist tõepoolest ei võimalda. Juhul, kui lepingu esemel tekib puudus lepingu kehtivuse ajal, sõltub õiguslik olukord sellest, kas puuduse eest vastutab üürnik või mitte. Juhul, kui lepingu kehtivuse ajal tekib puudus, mille eest üürnik ei vastuta, võib üürnik nõuda, et üürileandja viiks asja lepingujärgset kasutust võimaldavasse seisundisse sõltumata sellest, kas puuduse tekkimise eest vastutab üürileandja või kolmas isik (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi. Tallinn 2019; § 276). Käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et üürilepingu esemel ei oleks olnud kokkulepitud omadusi või et see ei oleks vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile. Hageja väited vajaliku remondi ja hüdroisolatsiooni kohta on jäänud paljasõnaliseks. Iseenesest on tsiviilasja materjalidega tõendatud, et 13.10.2020 oli Tallinnas sademete summa 13,7 mm (hommikul) ning 12,0 mm (õhtul); 14.10.2020 oli Tallinnas sademete veetase 4,6 mm (hommikul) ning 9,0 mm (õhtul) ning 27.10.2020 oli Tallinnas sademete veetase 11,8 mm (hommikul) ning 22,4 mm (õhtul) (tlk 121-123). Samuti on hageja esitanud tõendi, mille kohaselt 2019 aasta oktoober oli üks sajusematest kuudest ning 27.10.2019 toimus Eestis sügise tugevam torm (tlk 124). Esitatud tõenditega loeb kohus tuvastatuks, et nimetatud kuupäevadel sadas keskmiselt rohkem vihma. Samuti loeb kohus tõendatuks, et vesi oli üüripinna põrandale sattunud 13.10.2019, 14.10.2019 ja 27.10.2019 (poolte kirjavahetus tlk 30-36, 120; kostja vastus tlk 93). Vee olemasolu üüripinna põrandal on nähtav ka hageja poolt esitatud fotodest (tlk 9-28, 37-42). 17.10.2019 toimunud väidetava uputuse kohta ei ole hageja aga tõendeid esitanud. Kohus on seisukohal, et üksnes keskmiselt suurem sademetehulk ei tõenda, et vesi oleks sattunud üüripinnale just ilmastikuolude tõttu. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et vesi on üüripinnale sattunud ilmastikuolude tõttu, siis ei ole hageja tõendanud, mil moel on kostja oma
§-st 276 lg 1 ning lepingu p 8.2.1 kohustusi seoses sellega rikkunud. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole m.h tõendanud, et vee üüripinna põrandale sattumine on põhjustatud kostjast tulenevatel põhjustel. Hagiavaldusest nähtuvalt on vee põrandale sattumise põhjus pigem ebaselge. Hageja on üksnes oletanud, et vesi on sattunud üüripinnale välitingimuste tõttu. Kohus on seisukohal, et kostja ei saa vastutada vee põrandale valgumisega tekitatud kahju eest, kui vee põrandale sattumine ei ole temale omistatav. Seega ei ole käesoleval juhul tõendatud, kas ja milliseid konkreetseid kohustusi on kostja rikkunud.
lg 2 alusel.
lg 2 sätestab, et tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Kohus selgitab, et põhimõtteliselt ei ole keelatud pooltel kokku leppida, et võlgnik mingi kohustuse rikkumise eest ei vastuta. Samas saab selline kokkulepe olla lubatud vaid piiratult. Ebamõistlikuks vastutuse välistamiseks või piiramiseks saab esmajoones lugeda kokkuleppeid, mis vabastavad võlgniku olulisel määral sisuliselt igasugusest vastutusest ja takistavad võlausaldajat kasutamast kõiki või enamikku kaitsevahendeid, välistades seega võlausaldaja võimaluse oma õigusi reaalselt kaitsta (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi. Tallinn 2016; § 106).
) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1890 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.