← Eesti

2-17-53/26

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Karin Sonntak Määruse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2022. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-53 Tsiviilasi T. O.i avaldus

§ 175

lg 7 alusel võlgniku kohustustest vabastamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta täies ulatuses T. O.i kanda. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik Harju Maakohtu 9.10.2017 kohtumäärusega lõpetas kohus võlgniku pankrotimenetluse, võlgniku usaldusisikuks määras kohus vandeadvokaat Jaak Siimu. Võlgniku poolt esitatud aruannete kohaselt on võlausaldajatel jäänud raha saamata järgnevalt: Võlausaldaja KT I. K. EV Xxxx kaudu Tunnustatud nõue Tagasimakse Nõude jääk 65,30 eurot 65,35 eurot 0 eurot 83 645,27 eurot 978,42 eurot 82 666,85 eurot Kohtumääruse põhjendused 1.

§ 175

lg 1 järgi pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. 2.

§ 173

lg 1 järgi võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima ning lg 2 järgi võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Riigikohus on selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lgs 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-119-16, p 14; Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu
  5. novembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). 3.

§ 175

lg 3 järgi kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. 23.11.2022. a kuulas kohus ära võlgniku, võlausaldaja ja usaldusisiku. Eesti Vabariik Xxxx kaudu vaidleb võlgniku kohustustest vabastamisele vastu. Võlgnikul on olemas töötasu, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajale makseid teha. Võlgnik on teinud kolm makset

§ 173lg 3 sätestatut rikkudes ning alates 05.11.2019.

a lõpetanud oma kohustuste täitmise täielikult. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik rikkunud oma kohustusi tahtlikult. 4. Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga. Uue võimaluse saamiseks on võlgnikul

§ 173

lg 1 kohaselt võlgadest vabastamise menetluses kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis peab võlgnik seda otsima. Tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega (RKTKm 2-11-24696/82, p 18). Võlgniku poolt kohtule esitatud aruandluse kohaselt on võlgnik viimase viie aasta jooksul töötanud C OÜ-s xxxx, töötasu on tõusnud alates

  1. aasta 700 eurot
  2. aastal 1 100 (bruto) euroni kuus.
  3. Harju Maakohtu 9.10.2017 kohtumääruses on kohus võlgnikule selgitanud võlgniku ja usaldusisiku kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Seega on võlgnik olnud menetluse alustamisel teadlik talle pandud kohustustest. Võlgnik käesolevas menetluses kahetsusväärselt oma kohustusi täitma ei asunud.
  4. Võlgniku poolt esitatud aruandlusest nähtuvalt on võlgnik saanud töötasu, mille arvelt oli võimalik täita oma kohustusi käesolevas menetluses. Võlgnik on aga jätnud olulisel määral usaldusisikule üle andmisele kuuluvast tasust enda kasutusse ning alates 05.11.
  5. a on võlgnik jätnud kogu töötasu endale ning võlausaldajale makseid ei ole tehtud. Võlgnik on seega kohtu hinnangul rikkunud

§ 173lg 3 sätestatud kohustust.

7. Võlgnik on 5-aastase perioodi jooksul teinud võlausaldajatele väljamakseid 1 043,72 euro ulatuses, mis moodustab võlgade kogumahust 1,25%. Kohtu hinnangul näitab see võlgniku huvi puudumist võlgadest vabastamise menetluse eesmärgi vastu ja tahtmatust teha pingutusi pankrotimenetluse põhjustanud kohustuste reaalseks vähendamiseks. Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub, et tegelikkuses oli võlgnikul võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid suuremas mahus, kuivõrd võlgnik on tegelikkuses saanud tulu, mis ületab aruandluses kajastatud tulu. Tulu varjamine ning seeläbi ka mittekorrektsete väljamaksete tegemine tähendab

§ 173

lg 2 järgsete kohustuste rikkumist ja sellega võlausaldajate huvide kahjustamist.

§ 173

lg 2 sätestab expressis verbis, et võlgnik ei tohi oma tulusid ja vara varjata ning kohustub kohtu nõudel andma teavet oma sissetulekute, vara ja elukoha vahetumise kohta. Võlgnik on kinnitanud kohtule, et kohustub täitma

§ 173nimetatud kohustusi, kuid jätnud need siiski täitmata.

Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-90-16 tehtud lahendis asunud seisukohale, et muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

8. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas (RKTKm) nr 3-2149-16, p 15). Vastavalt

§ 175

lg 2 punktile 2 võib kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

§ 175

lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tegelike sissetulekute varjamine saab kohtu hinnangul olla üksnes süüline ja tahtlik tegevus

§ 175lg 2 p 2 järgi, millega võlgnik on kahjustanud võlausaldajate huve.

  1. Kuivõrd T. O. ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb T. O. kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Kohus keeldub võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Menetluskulude jaotus
  2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud T. O.i kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.