KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-4642 Tsiviilasi Aktsiaselts PlusPlu

§ 113

² lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega 2 seotud kulud.

§ 113

² lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega.

§ 113

² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 5 139,26 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes § 113² lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. KOSTJA VASTUS

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Kostja on esitanud järgnevad kokkuvõtlikud vastuväited: − algse võlakohustuse tekkimine on tõendamata ja arusaamatu; − kuivõrd kostja ei olnud algne võlgnik, siis ei saanud ta anda ka võlatunnistust; − nõude loovutamine hagejale on tõendamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Hageja tugineb hagis ja täiendavates selgitustes sellele, et kostja on võtnud üle algse võlgniku K. S. kohustused ja sõlminud hagejaga kompromiss-lepingu, mis on oma olemuselt ühtlasi konstitutiivne võlatunnistus.
4. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt ta leiab, et algse võlakohustuse tekkimine on tõendamata ja arusaamatu ning nõude loovutamine hagejale on tõendamata.
5. Kohus leiab, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr nr 2-19-5601, p 16 jj).
6. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (

§ 30) või kausaalne (deklaratiivne).

Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms.

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas 3 senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

§ 29

). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. 16. Riigikohus peab lahendis tsiviilasjas nr 2-19-5601 vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele

§-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel.

1. Kompromisslepingust (tlk 4-6) nähtuvalt on võlgnik üle võtnud K. S. kohustused. Kohtu hinnangul on kompromissleping käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuivõrd sellega kinnitasid pooled varasemalt K. S.l tekkinud kohustuste olemasolu ja kostja võttis kohustuse neid täita. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobus kostja võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Riigikohtu seisukoha järgi kinnitatakse deklaratiivse võlatunnistuse korral olemasolevat võlga ning deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 13.1 ja Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2). Kohus selgitas kostjale, et sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et tal võlga hageja ees ei ole - tegu on ümber pööratud tõendamiskoormisega (vt kohtu 17.10.2022 selgitused). Kostja vastavaid põhistusi ega tõendeid kohtule ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb põhinõude osas rahuldada. 4
2. Lepingu p 3.
3. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja rahuldab selle. Kompromissi sõlmimise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis 854,11 eurot. Võlgnik on seda tunnistanud kompromisslepingus ja seega loobunud sellele nõudele vastuväite esitamise õigusest. Kohus arvetab täiendavalt viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast (26.01.2019) kuni käesoleva otsuse tegemiseni põhinõudelt (4 285,15 eurot) määras 0,06%. Kohus arvutas viivise välja kasutades viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.ee) ja viivise summaks otsuse tegemise aja seisuga on 3 625,24 eurot. Hageja on palunud viivise välja mõista kuni põhinõudega võrdses summas. Kuivõrd võlatunnistuse sõlmimise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis (854,11 eurot) ja täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis (3 625,24 eurot) kokku ületavad põhinõuet, mõistab kohus viivise välja põhinõudega võrdses summas, lahutades sellest varasemalt sissenõutavaks muutunud viivise (854,11 eurot), st 4 285,15 - 854,11 = 3 431,04 eurot.
4. Vastavalt

§ 113

² lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud.

§ 113

² lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega.

§ 113

² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 5 139,26 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes § 113² lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Menetluskulud

1. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse kostja kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud kostja kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks 1 400 eurot.
3. Hageja palub hüvitada riigilõivu summas 500 eurot. Riigilõivu tasumine nähtus kohtupoolsel kontrollimisel kohtute infosüsteemist. Kohus peab riigilõivu hüvitamise nõuet põhjendatuks.
4. Täiendavalt taotleb hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on 120 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et hageja tunnitasu suurus on mõistlik.
5. Ajakulu osas leiab kohus, et praegusel juhul ei ole tegemist pidevalt võlgu sisse nõudva esindaja jaoks keeruka ega mahuka vaidlusega. Võttes arvesse käesoleva tsiviilasja mahtu ja sisu, samuti asjaolu, et hageja esindaja kui võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunu 5 esitab pidevalt ühetaolisi hagisid, peab kohus lepingulise esindaja tasu põhjendatuks järgnevalt: − dokumentide komplekteerimine ja analüüs (0,5 tundi); − hagiavalduse koostamine ja esitamine (1 tund); − kostja 21.06.2021 vastusega tutvumine ja läbitöötamine ning õiguslik analüüs (1 tund); − hageja 14.10.2021 seisukoha koostamine, ülevaatamine ja esitamine (1,5 tundi). Eeltoodud põhjusel peab kohus põhjendatuks hageja esindajakulude hüvitamist 4 tunni ulatuses (st 4* 120 = 480 eurot).
6. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 500 eurot (riigilõiv) + 480 eurot (õigusabi kulud) = 980 eurot.
7. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 27. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 6