← Eesti

1-22-4754/55

Obsah (8)§ 121§ 199§ 200§ 64§ 68§ 69§ 692§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4.jaanuar 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-4754 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Sten Lind, Inna Omblerr Kriminaalasi Dmi

§ 121

lg 2 p 2, § 199 lg 2 p 9, § 200 lg 1 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Dmitri Vihrin ja tema kaitsja adv. Toomas Prokurör Pilt Eve Soostar Süüdistatav Dmitri Vihrin (ankeetandmed maakohtu otsuses) RESOLUTSIOON Süüdistatava Dmitri Vihrini ja tema kaitsja adv. Toomas Pilti apellatsioonid Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022.a otsusele – jätta läbi vaatamata. Määrata Advokaadibüroole Lawoja apellatsioonimenetluses adv. Toomas Pilti poolt Dmitri Vihrinile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 66, 60 eurot. Välja mõista Dmitri Vihrinile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 66,60 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Dmitri Vihrinile eraldi dokumendina. 1 Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kahtlustatav, süüdistatav ja süüdimõistetu saab esitada määruskaebuse ainult advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 31.oktoobri 2022 otsusega mõisteti Dmitri Vihrin süüdi : -

§ 121

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. -

§ 199

lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise ja mõisteti talle karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. -

§ 200

lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 64

lg 1,2 alusel mõisteti Dmitri Vihrinile mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 3 (kolm) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati Dmitri Vihrinile mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõisteti vähendatud karistuseks 2 (kaks) aastat, 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti Dmitri Vihrini karistusaja hulka tema eelvangistuses viibimise aeg 19.03-20.03.2022, 01.04-02.04.2022, 11.05-12.05.2022, s.o 6 (kuus) päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 (kaks) aastat, 2 (kaks) kuud ja 14 (neliteist) päeva vangistust, mille kandmise alguseks loeti Dmitri Vihrini kahtlustatavana kinnipidamise päev e 27.06.2022. Dmitri Vihrinile kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldati kannatanu C AS tsiviilhagi täielikult ja mõisteti Dmitri Vihrinilt C AS-i kasuks välja 11,99 eurot. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldatid kannatanu X OÜ tsiviilhagi täielikult ja mõisteti Dmitri Vihrinilt X OÜ kasuks välja 242,52 eurot. KrMS § 180 lg 1, 3, § 175 lg 1 p 4, 9 ning § 179 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel mõisteti Dmitri Vihrinilt välja riigituludesse menetluskuludena sundraha I astme kuriteo teoimepanemise eest summas 1635 eurot ning määratud kaitsjale määratud tasu kokku summas 747,60 eurot jäeti riigi kanda. 2 KrMS § 180 lg 3 kohaselt tuleb Dmitri Vihrinil menetluskulud kokku summas 1635 eurot tasuda ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest tasudes vastava kuu viimaseks kuupäevaks igal kuul 136,25 eurot. Dmitri Vihrin mõisteti süüdi:

§ 121

lg 2 p 2 järgi selles, et tema 26.12.2021 kella 19.52 ajal Tallinnas aadressil XXX asuva maja teise trepikoja vahetus läheduses peksis oma isa W, põhjustas W-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi – vasaku silma piirkonda hematoomi ja vasaku käe välisküljele punetuse.

§ 200

lg 1 – § 25 lg 2 järgi selles, et tema 19.03.2022 kella 21.15 ajal Tallinnas aadressil XXX asuvas kaupluses C, püüdis põgeneda varastatud kaubaga ning ründas teda takistada püüdnud turvatöötajat lüües viimast mitmel korral rusikaga näkku. Kuritegu lõpule viimata tema tahtest olenemata põhjustel, kuna turvatöötaja pidas ta kinni.

§ 199

lg 2 p 9 järgi selles, et tema ajavahemikul 11.03.2022 kuni 27.06.2022 varastas kuuel korral kauplustest erinevaid kaupu. Kahel korral jäi vargus lõpule viimata kuna peeti kinni turvatöötajate poolt. APELLATSIOONIDE SISU: Süüdistatav Dmitri Vihrin vaidlustab esitatud apellatsioonis. Taotleb kas karistusmäära lühendamist, tingimisi täitmisele pööramata jätmist, vangistuse üldkasuliku tööga asendamist. Peaasi, et ei oleks reaalne vangistus. Ta on haige ja vanglas tema haigus süveneb. Kuriteod, mis ta toime pani pole aga oma olemuselt sedavõrd tõsised, et ta peaks kandma reaalset vangistust nende eest. Süüdistatava kaitsja adv. Toomas Pilt taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Tema ettepanek on lähendada karistusmäära 2 aastase vangistuseni ning asendada see üldkasuliku tööga või narkomaanide sõltuvusraviga. Kaitsja leiab, et otsus ei ole piisavalt põhjendatud mõistetud karistuse määra ja

§ 69

või

§ 692mittekohaldamise osas.

Maakohtu otsusest nähtub, et esineb karistust kergendav asjaolu puhtsüdamlik kahetsus. Ei saa nõustuda sellega, et Dmitri Vihrini suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärki ainult mõistes temale 2 (kahe) aasta, 2 (kahe) kuu ja 20 (kahekümne) päeva pikkuse vangistuse. Kohus ei ole kaitsja hinnangul veenvalt põhjendanud, miks on just selline mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Dmitri Vihrinil on diagnoositud uimastisõltuvus. Dmitri Vihrin kinnitas ise kohtuistungil, et talle esitatud süüdistuse kõik kuriteoepisoodid on ta toime pannud narkojoobes. Kohus ei arvestanud aga sellega, et

§ 692

lg 7 näeb ette võimaluse süüdlase allutamiseks statsionaarsele ravile ning sellest tulenevalt olekski statsionaarse ravi korral võimalik määrata isiku elukohaks just raviasutuse asukoht ning

§ 75

sätestatud kontrollnõuete täitmine oleks seotud just selles raviasutuses elamisega. Kohus ei arvestanud ka seda, et ravi pikkus ei või olla lühem, kui kaheksateist kuud ega pikem, kui kolm aastat, s o ravi pikkus võib olla võrdväärne maakohtu mõistetud karistusega või võib olla isegi maakohtu mõistetud karistusest oluliselt pikem. Kaitsja leiab lõpetuseks, et KrMS § 338 p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 3 Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotlust vangistuse asendamiseks raviga ei ole seadusest tulenevalt võimalik rahuldada ja seda ka sel juhul, kui mõistetud karistus ei ületaks kahte aastat. Ei kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu, et süüdistatavale inkrimineeritud varavastased süüteod pani ta toime terviseseisundist tulenevalt. raviga.

§ 69

-2 lähtub arusaamast, et otstarbekam on isikut reaalse vangistuse täitmisele pööramise asemel ravida juhul kui süüdlase on kuriteo toimepanemisele tõuganud tema terviseseisundist tingitud anomaaliad. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vangistuse asendamine raviga võimalik üksnes psüühilise patoloogia ravimiseks ja lõigete 1 ja 6 süstemaatilise tõlgendamise põhjal saab järeldada, et psüühikahäiretena saab

§ 69-2 mõttes mõista üksnes narkomaaniat ja seksuaalsuunitluse häiret.

D.Vihrini poolt toime pandud ja vangistusega karistatavad kuriteod narkomaania ja seksuaalsuunitluse häirega põhjuslikus seoses ilmselgelt ei ole. Nagu toimikumaterjalidest nähtub, ei ole ta psühhiaatriakliinikusse pöördunud ja süüdistatava psüühhilise seisundi kohta ei ole ei maakohtule ega ringkonnakohtule ka psüühilise patoloogisa esinemise kohta tõendeid esitatud. Vangistuse asemel süüdistatava ravile allutamine toimub menetlusseaduses rangelt reglementeeritud korras ning selleks ei piisa ainult ja alles kohtus esitatud taotlusest asendada vangitus raviga. Milliseid tõendeid on vaja selleks, et kohaldada

§ 69-2 sätteid ja millises korras nende tõendite kogumine toimub, see on sätestatud Kr

MS § 221-

  1. Samuti peab süüdistusakt sisaldama vastavaid andmeid (KrMS § 154 lg 2 p.8). Järelikult kohtul puudub käesoleval juhul ka menetluslikult isegi võimalus mõistetud vangistuse asendamiseks raviga. Seega on kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus õiguslikult perspektiivitu. Mis puudutab D.Vihrinile mõistetud karistusmäära, siis seda on maakohus väga põhjalikult ka motiveerinud. Tegemist on vangistusmääradega, mis jäävad kõigi sanktsioonide puhul tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja on pigem alammäärale lähedased. Ükski apellatsioonis tsiteeritud Riigikohtu lahend ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, sest maakohtu karistusotsustustele ei saa teha etteheiteid ja seda ei üksikkaristuste karistusmäära valikul, liitkaristuse mõistmisel ega ka liitkaristuse reaalselt ärakandmisele mõistmise puhul. Puhtsüdamlikku kahetsust kui kergendavat asjaolu on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel ja see on ka otsuse lugejale arusaadav. Teist korda arvestada sedasama kergendavat asjaolu ringkonnakohus ei saaks. Maakohus on ka väga pikalt ja põhjalikult oma otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik praegusel juhul kohaldada ei tingimisi vangistuse mõistmist ega ka vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ilmselgelt põhjendamatu on kaitsja väide, et maakohtu otsus on selles osas piisavalt motiveerimata. Kohtukolleegium rõhutab, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei peagi eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. Süüdistatava kaitsja adv. T.Pilt on esitanud õigusabi kulude hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt kulutas ta kaitsetegevusele apellatsioonimenetluses kokku 1 tunni, mille eest 4 kaitsjatasu on koos käibemaksuga 64.80 eurot. Samuti taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist summas 1.
  2. Kokku on apellatsioonimenetluse kulud 66,60 eurot koos käibemaksuga. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis kannab menetluskulud süüdistatav. (allkirjastatud digitaalselt) 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.