lg 1 järgi Lühimenetluses Prokurör Natalia Duškina Süüdistatav Arvi Meelimäe Ik: 35612030349, EV kodanik, emakeel: eesti keel, xxxharidus, töökoht: xxx, elukoht: xxx. Tõkend: ei ole kohaldatud, kahtlustatavana kinni peetud 06.09.2021 kuni 07.09.2021, s.o 2 päeva. Varasem karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole, 1 kehtiv väärteokaristus LS § 224 lg 2 järgi, karistuse täitmine aegunud. Kaitsja Loobus kaitsjast kohtueelsel menetlusel RESOLUTSIOON 1. Arvi Meelimäe süüdi tunnistada
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Arvi Meelimäele mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 4 (neli) kuud. 3.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg, s.o 06.09.2021 kuni 07.09.2021, s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka, lugedes ära kandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 3 kuud ja 28 päeva Arvi Meelimäe suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimisel, et Arvi Meelimäe temale määratud 1 (üks) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 5.
p 1 kohaselt arvestada Arvi Meelimäele määratud 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 09.01.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise. Kohtuistungil süüdistatav Arvi Meelimäe selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end temale süüks arvatud teos süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle 2 inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Arvi Meelimäe juhtis 06.09.2021 kella 19.40 paiku Tallinn-Paldiski mnt. 23.l kilomeetril Harju maakonnas suunaga Keila poole mootorsõidukit Sym AY05-W registreerimismärgiga XXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove - alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,49 mg/l, laiendmääramatusega +/0,14 mg/l, lõplik mõõtetulemus 1,35 mg/l). Tunnistaja B ütluste (tl 11-13) kohaselt liikus tunnistaja 06.09.2021 mööda Paldiski mnt Keila poole. Kella 19.40 ajal märkas enda ees liikumas motorollerit reg. nr XXXX, mille juhtimisstiil oli väga kaootiline. Sõiduk liikus vahepeal keset teed ja siis vajus juba vastassuuna vööndisse. Peatas sõiduki blokeerides ta tee nii, et edasi sõit oleks võimatu. Isik proovis põgeneda, aga sai ta kätte ja võttis rolleri võtmed oma kätte. Isik silmnähtavalt joobes ja suust tuli alkoholi lõhna. Sõiduk peatatud Tutermaa ühistranspordi peatuses suunaga Keila poole, Harku vald, Harju maakond, Tallinn-Paldiski mnt
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Arvi Meelimäe oli enne sõiduki juhtima asumist ära tarvitanud kaks liitrit õlut ja otsustas siis Keilasse toidu järele minna. Arvestades seda, et süüdistatava väljahingatavas õhus oli alkoholi üle 1,3 milligrammi liitri kohta, pidi süüdistatav üheselt aru saama, et ta on joobes. Samuti pidi ta sellest aru saama ka oma enesetunde pinnalt, kuivõrd tunnistaja B ütluste kohaselt ei tulnud Arvi Meelimäe sõiduki juhtimisega toime ning tunnistaja A ütlustest tulenevalt oli Arvi Meelimäel püsti seismisega raskusi ja ta tuikus. Seega pidi süüdistatav ka oma varasema elukogemuse pinnalt üheselt aru saama, et ta on alkoholijoobes. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtima asuda. Sellest järeldab kohus, et Arvi Meelimäe käitumine oli tahtlik ning toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Arvi Meelimäe pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 järgi näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 36) nähtub, et süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja tal on üks kehtiv väärteokaristus. Süüdistatavat karistati 20.05.2014 LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 900 eurot, mis on seniajani tasumata. Kuigi selle karistuse täitmine on aegunud ja seda karistust ei saa kehtivaks lugeda, leiab kohus, et rahatrahvi tasumata jätmine viitab piisavate rahaliste vahendite puudumisele pikema aja vältel. Lisaks sellele on Arvi Meelimäe pärast kriminaalmenetluse lõpetamist taotlenud temale pandud kohustuste täitmise tähtaja pikendamist, kuivõrd tal ei ole piisavaid rahalisi vahendeid läbitava programmi eest tasumiseks. Andkeetandmete kohaselt süüdistatav 4 ei tööta ja on vanaduspensionär ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 20) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2020 aasta jooksul oli 4097 eurot ja keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste tegemist 7,00 eurot. Seega on süüdistataval sissetulek olemas, kuid see on sisuliselt minimaalne. Seejuures peab süüdistatav tasuma ka kriminaalmenetlusega kaasneva menetluskulu, mis ei ole väike. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval oleks vaja tasuda nii rahaline karistus kui ka hüvitada menetluskulu, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine alkoholijoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,35 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud olulises määras, peaaegu kahekordselt. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on üle keskmise ning süüdistataval ei olnud süüteo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lisaks mõjutab kohtu arvates karistuse rangust ka asjaolu, et süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta, mistõttu on menetlushuvi vähenenud ning see asjaolu peaks mõjutama karistust kergendamise suunas. Lisaks sellele on süüdistatav osaliselt täitnud temale pandud kohustusi ning tehtud CDT analüüsid viitavad sellele, et süüdistatava alkoholi tarbimine on liikunud vähenemise suunas, kuid oodatud tulemuseni süüdistatav siiski ei jõudnud. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi 5 vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oma ellusuhtumise või arusaamade tõttu vajaks kõrvalise isiku juhendamist või pikaajalist kontrollimist, ei pea kohus vajalikuks süüdistatava käitumiskontrollile allutamist. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes võib kohaldada
MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning süüdistatava suhtes kohaldatud meetmed tema ellusuhtumise muutmiseks jäid tagajärjetuks. Seejuures muudeti kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, pikendades kohustuse täitmise tähtaega, kuid süüdistatav jättis osa kohustustest täitmata ja seetõttu tuli kriminaalmenetlus uuendada. Seega ei ole tegemist lihtsa ja lühikese menetlusega, vaid süüdistatavale on kulutatud palju menetlusressurssi ning kohtu arvates peab süüdistatav menetlusele kulutatu kompenseerima. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. 6 Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistatava suhteliselt väikest sissetulekut, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.