Obsah (7)

§ 344§ 345§ 64§ 73§ 56§ 58§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Prokurör Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsja Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUT

§ 344

lg 1, § 345 lg 1 järgi üldmenetluses Lilia Ilves isikukood 44611162222, xxx kodanik, emakeel xxx keel, xxx, xxx, elukoht: xxx, kriminaalkorras karistamata. Tõkend puudub Margus Viira 18.,19.,25.05.2022 Juhindudes KrMS § 306, § 309-315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus OTSUSTAS: 1. Süüdi tunnistada Lilia Ilves kuriteo toimepanemises

§ 344lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

2. Süüdi tunnistada Lilia Ilves kuriteo toimepanemises

§ 345

lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. 3.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga, mõista liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. 4.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata vangistus täielikult täitmisele kui Lilia Ilves ei pane 3-(kolme)-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus on 28.06.

2. Rahuldada kaitsja vandeadvokaat Margus Viira tasutaotlus summas 483,60 eurot, sh tasud 304 eurot, sõidukulud 99 eurot, käibemaks tasudelt ja kuludelt 80,60 eurot
3. Vastavalt KrMS § 180 lg 1, 3 mõista Lilia Ilves’elt riigituludesse välja menetluskulud: 981 eurot sundraha, 64,80 + 32,40 + 32,40 + 64,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses 516,60 + 588 + 483,60 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses. Kokku 2763,60 eurot. 1
4. Lilia Ilves’el tasuda menetluskulud kokku 2763,60 eurot 1 (ühe) kuu jooksul alates antud kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti pangakontole SEB pangas nr EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; Luminor Bank AS pangas EE401700017002872300; märkides viitenumber 99922700021135 ning selgitus „Lilia Ilves 1-21-5729 menetluskulud“. Kui menetluskulud pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul ehk hiljemalt 13.07.
5. Kohtuotsus jõustub 15 päeva möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 14.07.2022 kui ükski menetluspool ei esita apellatsiooni. SÜÜDISTUS Lilia Ilves tuvastamata kuupäeval ajavahemikus 11.09.2017 kuni 14.09.2017, tuvastamata kohas Tallinnas võltsis ümbertegemise (juurdekirjutuste) näol kahte arve-kviitungit. 11.09.2017 arve-kviitungile kirjutas numbri „500“ ette numbri „8“, muutes sellisel moel numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 8500-ks euroks. Samuti kirjutas 11.09.2017 arve-kviitungile sõnade „viissada eurot“ ette sõnad „kaheksa tuhat“, muutes sellisel moel sõnaliselt kirjutatud viissada eurot sõnaliselt välja kirjutatud kaheksa tuhande viisajaks euroks. 14.09.2017 arve-kviitungile kirjutas numbri „500“ ette numbri „9“, muutes sellisel moel numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 9500-ks euroks. Samuti kirjutas 14.09.2017 arve-kviitungile sõnade „viissada eurot“ ette sõnad „üheksa tuhat“, muutes sellisel moel sõnaliselt kirjutatud viissada eurot sõnaliselt välja kirjutatud üheksa tuhande viisajaks euroks. Lilia Ilves võltsis kahte arve-kviitungit eesmärgiga omandada õigust tõestada, et on K Iale ära maksnud raha summas 8500 eurot ja 9500 eurot tsiviilasjas nr 2-15-3994 kohtumääruse täitmiseks ning vabaneda kohustusest maksta K I raha tsiviilasja nr 2-15-3994 kohtumääruse täitmiseks. Sellega Lilia Ilves pani toime dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustusest, võltsimise, s.o kuriteo

§ 344lg 1 järgi.

Lilia Ilves esitas 14.11.2017 tsiviilvaidluses XXX Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajja asukohaga Tallinn, Kentmanni 13 hagiavalduse ja taotluse hagi tagamiseks, mille lisaks olid varasemalt Lilia Ilvese poolt võltsitud 11.09.2017 arve-kviitung ja 14.09.2017 arve-kviitung. 31.01.2018 Jõhvis Kooli 2a asuva Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas Lilia Ilves taotles eelnimetatud arve-kviitungite tõendina vastuvõtmist ning 21.05.2018 samas kohtus Lilia Ilves esitas kohtule nimetatud kviitungite originaalid käekirjaekspertiiside läbiviimiseks. Lilia Ilves esitas kohtule võltsitud arve-kviitungid eesmärgiga omadada õigust tõestada, et on K Iale ära maksnud raha summas 8500 eurot ja 9500 eurot tsiviilasjas nr XXX kohtumääruse täitmiseks ning vabaneda kohustusest maksta K I raha tsiviilasja XXX kohtumääruse täitmiseks. Sellega Lilia Ilves pani toime teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi ja vabaneda kohustustest, s.o kuriteo

§ 345lg 1 järgi.

2 Poolte seisukohad Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde, paludes tunnistada L.Ilves süüdi. Kaitsja leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud ja L.Ilves tuleb õigeks mõista. Süüdistatav L.Ilves eitas kuritegude toimepanemist ega tunnistanud ennast süüdi. Pärast kviitungite allkirjastamist I’a poolt ei ole juurdekirjutusi teinud. UURITUD TÕENDID JA TUVASTATUD ASJAOLUD Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistatava Lilia Ilves’e ja tunnistaja K I’a vahel olid võlasuhted, seejuures L.Ilves võlgnes K.I raha. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt need võlasuhted olid tekkinud sellest, et ta (L.Ilves) vormistas temale kuuluva kinnisvara (xxx hoone Jõhvis ja maja Tallinnas) kolmandate isikute nimele (selle sammu põhjused jäid ebaselgeks), kelleks oli A Š ja veel üks isik. Š võttis xxx hoone tagatisel laenu ja hiljem tekkisid tal probleemid xxx võla tagasi maksmisega. Tunnistaja A.Š kinnitas oma ütlustes, et „…tunneb L.Ilvest seoses sellega, et tegeles äriga ja rentis temalt (Ilves’elt) ruume… L.Ilves kustutas laenu tema (A.Š’

1. i)eest…“. Ehk siis tunnistaja Š’i ütlused kinnitavad, et ta võlgnes L.Ilvesele raha selle eest, et L.Ilves omal ajal tagastas laenu tema (A.Š’
2. i)eest. Siis aga sai süüdistatav teada, et veel üks kolmas isik, kelle nimele oli vormistatud tema (L.Ilvese) maja Tallinnas, vormistas (võõrandas) selle Tallinna maja tunnistajale K.I’ale. L.Ilves pöördus sellega seoses nii kohtusse kui prokuratuuri, kuid edutult. Lõppkokkuvõttes oli ta sunnitud sõlmima kohtus kompromissi K.I’aga, tingimusel, et saab Tallinna maja tagasi ja maksab K.I’ale selle eest hüvitisena 29500 eurot. Eeltoodud asjaolud kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. Nii, Harju maakohtu 14.03.2017 määrusega tsiviilasjas nr xxx kinnitati kompromiss Lilia Ilves’e ja tunnistaja K I’a vahel, millega süüdistatav L.Ilves kohustus tasuma tunnistajale K.I’ale alates 15.04.2017 rahasumma 29500 eurot 9-kuulise graafiku alusel iga kuu 15. kuupäevaks võrdsete osamaksetena 3300 eurot, viimane makse 3100 eurot. Seda kinnitab ka dokumentaalse tõendina esitatud Tartu ringkonnakohtu 11.11.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-17043 (tl 4-7). Vaidlust ei olnud ka selles, et süüdistuses märgitud sündmuste toimumise ajal ehk 2017.a septembri seisuga L.Ilves’e võlgnevus K.I’a ees ei olnud veel lõpuni tasutud. Seejuures osamaksete tegemise käigus viivitas L.Ilves järjekordse makse sooritamisega, mille tõttu 18.07.2017 pöördus K.I kohtutäiturile täitmisavaldusega sundtäitmise protseduuri käivitamiseks (tl 26). Kohtutäitur arestis L.Ilves’e pangakontot. L.Ilvese ütluste järgi korjas ta raha kokku ning 11. ja 14.09.2017 andis K.I’ale sularahas üle vastavalt 8500 ja 9500 eurot. Sellega pidas ta oma kohustuse K.I’a ees täidetuks. Kuid 6.10.2017 esitas K.I teist täitmiseavaldust põhjendusega, et 15.09.2017 jäi L.Ilves’e poolt järjekordne osamakse 3300 eurot sooritamata (tl 28). L.Ilves vastas sellele nii, et tema kohustus L.I’a ees on täidetud. Viimane seisukoht nähtub ka L.Ilves’e esindaja vandeadvokaat Madis Uusorg’a 23.10.2017 ekirjast kohtutäiturile (tl 30). Kohtutäitur vastas sellele, et sissenõudja esitas kahte täitmisavaldust (tl 31) seoses raha tähtaegselt laekumata jäämisega ja vaidlusel maksete üle võlgnikul on õigus esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. L.Ilves’e esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind esitaski 1.11.2017 pretensiooni K.I’ale, nõudes sundtäitmise lõpetamiseks avalduse esitamist (tl 32) ning 14.11.2017 esitas L.Ilves tsiviilhagi nr xxx Harju maakohtu Kentmanni kohtumajale, asukohaga Kentmanni 13, Tallinn, nõudes sundtäitmise lubamatuks tunnistamist (tl 18-24). Hagiavaldusele olid lisatud ka 11.09.2017 ja 14.09.2017 3 arve-kviitungid (tl 25) (mis pidid tõendama L.Ilves’e poolt K.I’ale 8500 ja 9500 euro tasumist). Asja menetlemisel Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas aadressil Kooli 2a, Jõhvi, taotles L.Ilves 31.01.2018 nimetatud maksekviitungite tõendina vastuvõtmist, mis nähtub ka istungiprotokollist (tl 34p). 21.05.2018 kohtuistungil (tl 38) esitaski L.Ilves oma lepingulise esindaja kaudu samale kohtule arve-kviitungite originaalid käekirjaekspertiiside tegemiseks, et tõestada võlajäägi kahes osas – 8500 eurot ja 9500 eurot K.I’ale tasumist. Arve-kviitungite, sh nende originaalide, kohtule esitamist tõendab ka Viru maakohtu 3.05.2019 määrus tsiviilasjas nr xxx (tl 1). Kostja K.I vaidles arve-kviitungite ehtsusele vastu ning selle küsimuse lahendamiseks määras kohus kaks ekspertiisi. Käekirjaekspertiisiga (ekspertiisiakt nr 18E-DK0050 - tl 13-17) tehti kindlaks, et käsikirjalised tekstid 11.09 ja 14.09.2017 arve-kviitungite plankidel alates reast „Kellelt“ kuni „Summa sõnadega“ (kaasa arvatud) on kirjutanud Lilia Ilves. Käsikirjalised tekstid „K I“, „xxx“, „xxx“ 11.09.2017 ja 14.09.2017 plankide ülaosas ning alaosas vastavalt „K I“, „11.09.2017 a.“ ja „14.09.2017 a.“ on kirjutanud K I. Allkirjad K I’a nimelt 11.09.2017 ja 14.09.2017 plankidele on kirjutanud K I. See eksperdiarvamus kinnitab, et K I on kirjutanud arve-kviitungitele vaid oma isikuandmed – nimi, isikukood, elukoha aadress (s.o neli ülemist rida) ja arve-kviitungite kaks alumist rida (kuupäev ja allkiri, 11.09.2017 arve-kviitungil veel nimi). Ülejäänud teksti ja numbreid kirjutas arve-kviitungitele süüdistatav Lilia Ilves. Seega eksperdiarvamus kinnitab, et vaidlusaluses ja süüdistatavale ette heidetavas osas (s.o numbrid „8“ ja „9“ ning sõnad „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“) 11. ja 14.09.2017 arvekviitungid olid täidetud (kirjutatud) süüdistatava L.Ilves’e poolt. Eeltoodud asjaolusid ei vaidlusta ka süüdistatav ise, väites aga, et 11. ja 14.09.2017 arvekviitungid ei ole võltsitud, vaid olidki sellistena K.I’a juuresolekul koostatud ning ta on tõesti andnud K.I’ale üle 8500 eurot ja 9500 eurot sularahas, mitte aga kaks korda 500 euro kaupa, nagu seda väidab K.I. Seega vaidlus antud asjas taandus sellele, kas tsiviilasja nr 2-17-17043 lahendamise käigus L.Ilves’e poolt kohtule esitatud arve-kviitungid olid tema poolt võltsitud või mitte. S.t kas 11. ja 14.09.2017 pärast 500 euro üleandmise kohta koostatud arve-kviitungite K.I’a poolt allkirjastamist on ta (L.Ilves) hiljem, K.I’a juuresolekuta ja teadmiseta, kirjutanud arvekviitungites numbrite „500“ ette vastavalt numbrid „8“ ja „9“ ning sõnale „viissada“ ette vastavalt „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“. Süüdistuse versiooni tõendamiseks on prokurör tõendina esitanud veel ühe eksperdiarvamuse dokumendiekspertiisi akti nr 18E-DM0041 (tl 8-12), millest nähtub, et arve-kviitungid kuupäevadega 11.09.2017 ja 14.09.2017 on täidetud vähemalt kahel erineva iseloomuga aluspinnal. Arve-kviitungil kuupäevaga 11.09.2017 on lahtrites Kellelt kuni Summa sõnadega number „8“ lahtris Kauba summa, number „8“ ja „kaheksa tuhat“ lahtris Summa sõnadega ülejäänud nende lahtrite sissekannetele juurdekirjutused ehk number „500“ ette on kirjutatud number „8“ ja sõna „viissada“ ette on kirjutatud „kaheksa tuhat“. Sama ekspertiisiakti järgi arve-kviitungil kuupäevaga 14.09.2017 on lahtrites Kellelt kuni Summa sõnadega number „9“ lahtris Kauba summa, number „9“ ja „üheksa tuhat“ lahtris Summa sõnadega ülejäänud nende lahtrite sissekannetele juurdekirjutused ehk number „500“ ette on kirjutatud number „9“ ja sõna „viissada“ ette on kirjutatud „üheksa tuhat“. 4 Arve-kviitungil kuupäevaga 11.09.2017 on lahtris Summa sõnadega number „8“ numbritele „500“ hilisem juurdekirjutus. Arve-kviitungil kuupäevaga 14.09.2017 on lahtris Summa sõnadega number „9“ on numbritele „500“ hilisem juurdekirjutus. Ekspert toob välja, et mõlemal arve-kviitungil sissekanded on kirjutatud kas sama kirjutusvahendiga või erinevate samaliigilise värvainega kirjutusvahendiga. Samas mõlemal arve-kviitungil ülemised neli rida ja kaks alumist rida on kirjutatud keskmise survega peenema kirjajoonega. Ülejäänud kirjed on kirjutatud tugeva survega jämedama kirjajoonega. Seda on selgelt näha ka arve-kviitungite fotodest külg ja infrapunases valguses – vt pilt nr 2 (tl 10). Kohus nõustub siinkohal eksperdi järeldusega, et neli ülemist rida ja kaks alumist rida 11.09 ja 14.09.2017 kviitungitel kirjutati arve-kviitungitel olevatest muudest kirjetest erineval ajal. Kui arve-kviitungid oleksid täidetud üheaegselt algusest lõpuni ja sama kirjutusvahendiga, siis loogiline on järeldada, et ka kirjajoon ja surve peaksid olema ühtlased. Järelikult neli esimest ja kaks viimast rida täideti muude kirjete tegemisest erineval ajal ja sellest ongi tingitud teistest kirjetest erinev – peenem ja nõrgema survega kirjajoon. Seejuures külgvalguses tehtud pilt näitab uuritavaid kirjeid survejälgedena, kus on näha intensiivsemad kirjed lahtrites „Kellelt“ kuni lahtrini „Summa sõnadega“, mis on tehtud tugevama survega, kui ülejäänud kirjed. Tugevamate survejälgede visuaalsel võrdlemisel ja mikroskoopilisel uurimisel selgus, et osa survejälgi dokumendi tagaküljel omavad pinnal hõõrdejälgi. Hõõrdejäljed aga puuduvad 11.08.2017 arve-kviitungi kirjetel „8“ lahtris „Kauba summa“ ning „8“ ja „kaheksa tuhat“ lahtris „Summa sõnadega“ (pilt 4), samuti arve-kviitungil kuupäevaga 14.09.2017 kirjetel „9“ lahtris „Kauba summa“ ning „9“ ja „üheksa tuhat“ lahtris „Summa sõnadega“ (pilt 5). Nende tunnuste alusel järeldab ekspert, et kviitungeid on täidetud erinevates tingimustes, erinevatel aluspindadel, seega ka erineval ajal. Ekspert osutab eraldi, et hõõrdejäljed on iseloomulikud trükivärviga määrdumisele, seega võis kviitungite kirjutamisel olla aluspinnaks mingi trükitekstiga paber, juurdekirjutused tehti aga esialgsest erineval, nö puhtal pinnal. Oluline on ka eksperdi märkus, et mõlemal kviitungil lahtris Summa sõnadega on numbrite „8“ ja „9“ kirjutamist alustatud nii, et kirjete algus langeb lahtri tekstile, kuna puudub piisav ruum kirjutamiseks. Nende numbrite kokkusurutud kirjutamine on samuti iseloomulik juurdekirjutusele. Kui vaadata eksperdi viidatud lahtrit (vt nt pilt nr 1, tl 9p), siis tõepoolest saab oma silmaga veenduda, et numbrid „8“ ja „9“ on arve-kviitungites kirjutatud nii, et kirjete algus langeb tekstile – sõna „sõnadega“ viimasele tähele „a“. Puudub mõistlik selgitus, miks plangi täitja pidi seda nii tegema, sest sama rea lõppu jääb veel piisavalt tühja ruumi (visuaalselt kuni 1
3. cm)ning mõistlik on eeldada, et kirjutaja alustaks numbrite ja teksti „8500 euro“ ja „9500 euro“ kirjutamist nii, et alustada kirjutamist vabalt ning vajadusel hakata teksti kokku suruma juba rea lõpu poole. Siin aga on vastupidi – rea lõpus on piisavalt vaba tühja ruumi, kuid käsikirjalise teksti rea alguses on numbrid kokku surutud nii, et esimene number langeb trükitud teksti viimase sõna viimasele tähele. Seetõttu nõustub kohus eksperdi järeldusega, et sellist kirjutamise viisi on mõistlik eeldada juurdekirjutuse tegemise korral, kui alguses oli kirjutatud vaid number „500 eurot“ (nii et jäi piisavalt vaba ruumi nii numbri „500“ ette, kui sõna „eurot“ taha) ning pärast veel kirjutati juurde numbri „500“ ette veel numbrid – vastavalt „8“ ja „9“. Kohus ei näe alust eksperdi eeltoodud järelduse usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks, seda muuhulgas põhjusel, et eksperdiarvamus on põhistatud, selle kujunemine on jälgitav ning kohus 5 sai ka ise selles veenduda, tutvudes nii eksperdiarvamuse põhistustega kui uurimise käiguga. Nii, ekspertiisiaktile lisatud pildist nr 4 on eristatav, et 11.09.2017 arve-kviitungil ridadel „Kauba summa“ ja „Summa sõnadega“ kirjutatud numbri “8“ kohal tõepoolest ei ole sama hästi näha selliseid selgelt väljendatud hõõrdejälge, nagu seda on näha järgmisena tuleva numbri „5“ kohal (tl 11). Samuti pildilt nr 5 on hästi näha, et 14.09.2017 arve-kviitungi tagaküljel on hõõrdejäljed sõna „viissada“ kohal, kuid neid ei ole sama hästi näha sõna „üheksa“ kohal (tl 11p). Seetõttu, kohtu arvates, õige on eksperdi järeldus, et 11.09.2017 arve-kviitungil ridadel „Kauba summa“ ja „Summa sõnadega“ olev number „8“ ja sõnad „kaheksa tuhat“ ning 14.09.2017 arve-kviitungil samadel ridadel olev number „9“ ja sõnad „üheksa tuhat“ on juurdekirjutused ehk et need ei olnud kirjutatud samal ajal summa ülejäänud numbritega „500“ ja sõnadega „viissada euro“. Ei kaitsja ega süüdistatav ei osanud veenvalt põhjendada, miks eksperdi järeldused on, nende arvates, ebaõiged või miks need ei ole usaldusväärsed, rõhutades vaid oma positsioonile, et nad ei ole eksperdiarvamusega nõus. See aga ei ole piisav alus tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. Samuti ei ole eluliselt usutav süüdistatava väide, et arve-kviitungid võisid küll olla koostatud erineval tasapinnal, kuid seda tehti üheaegselt ja kogu raha, s.t 8500 ja 9500 eurot, K.I’ale üle andes. Kohtu arvates see kaitseversioon on alusetu mitmel põhjusel. Esiteks, see on ebaloogiline, sest kui K.I oleks tõesti sellises koguses raha, s.t kokku 18 tuhat eurot, süüdistatavalt kätte saanud, siis tal ei oleks sisulist alust ega vajadust 6.10.2017 täitmisavalduse esitamiseks. L.Ilves’el aga seevastu oli motiiv arve-kviitungite võltsimiseks, sest sel teel sai ta võimaluse vabaneda oma rahalistest kohustustest K.I’a ees, mille täitmisega tal objektiivselt oli raskusi. Süüdistataval rahaliste raskuste olemasolu kinnitavad nii tema enda ütlused, kui nt ka asjaolu, et tegemist ei olnud esimese täitmisavaldusega L.Ilves’e suhtes. 18.07.2017 K.I juba oli pöördunud täiturile seoses L.Ilves’e poolt võla tagasimaksmise osamakse tasumata jätmisega. 6.10.2017 täitmisavaldus oli juba korduv, mis näitab, et tegemist ei olnud üksiku juhtumiga, vaid L.Ilves’el oligi tõsiseid raskusi K.I’a ees oma kohustuste täitmisega. Sellega seoses jääb arusaamatuks ka miks järsku otsustas süüdistatav tasuda kogu võlajääk, selle asemel, et jätkata osamaksete tasumisega. Küsimusele, miks ta tõi nii suure summa, kui maksegraafiku järgi ei pidanud seda tegema, vastas L.Ilves, et „Sest K.I ei võtnud oma nõuet tagasi ja et tagastada võlg kiiremini.“ See süüdistatava selgitus tundub olevat ebaloogiline. Kui L.Ilves oli suures rahahädas (nii, et isegi jäi hiljaks järjekordse osamakse tasumisega ning tal endal raha ei olnudki) ja I ei küsinud temalt kogu võlajäägi ennetähtaegset tasumist, siis miks pidi L.Ilves võtma endale suuremas mahus kohustuse, kui temalt nõuti. Konto aresti alt vabastamiseks oleks piisanud järjekordse osamakse tasumisest. Jällegi, kui ta tõesti võis saada 8 tuhat eurot A.Š’i käest, miks ta pole teinud seda varem, kasvõi osaliselt, mis oleks välistanud võlgnevuse tekkimist, sundtäitmise avalduse esitamist ja Ilves’e pangakonto arestimist. Küsitav on seegi, kuidas samas rahahädas olev A.Š sai nii kiiresti esimese kutse peale korjata suhteliselt suurt rahasummat – 9 tuhat eurot. Oma ütlustes ei Š ega Ilves ei osanud selgitada oma võlasuhete tingimused – millal pidi Š hüvitama Ilves’ele raha, mis ta oli tasunud Š’i eest xxx jne. Kui sellistes tingimustes polegi 6 kokku lepitud võis Š keelduda Ilves’e nõude täitmisest ning jääb arusaamatuks, miks ta pidi sellega kohe nõustuma (kuigi on ise rahahädas ja tal endal sellist raha ei olnud). See omakorda tekitab kahtlust tunnistaja A.Š ütluste usaldusväärsuses. Arusaamatud, ebaloogilised ja ebausutavad on ka süüdistatava kirjeldatud arve-kviitungite täitmise asjaolud Vastuolulised ja eluliselt ebausaldusväärsed on süüdistatava ütlused arve-kviitungite koostamise asjaolude kohta, millega süüdistatav püüab selgitada eksperdi poolt tuvastatud asjaolud (et erinevad numbrid ja sõnad olid kirjutatud erineval tasapinnal). Nii, süüdistatava ütluste järgi enne nö põhisumma (vastavalt 8 ja 9 tuhat eurot) üle andmist andis ta K.I’ale üle veel eraldi 500 eurot. Sellest oligi tingitud asjaolu, et alguses täideti arve-kviitungid ühel tasapinnal (500-le eurole), lõpuni aga kirjutas ta arve-kviitungid hiljem ja teisel tasapinnal. Kohus näeb selles versioonis tervet rida vastuolusid ja ebaloogilisusi, mida ei ole võimalik mõistlikult selgitada ja mis lõppkokkuvõttes osutavad kaitseversiooni ebausaldusväärusele. 11.09.2017 raha üle andmine ja arve-kviitungi koostamine Oma ütlustes kirjeldab süüdistatav toimunu nii: „…15.09 oli järgmise osamakse tegemise päev, täpsustas täituri käest üle, et kas on avaldus sundtäitmise peatamiseks ja 10.09 pangakonto oli ikka aresti all. Helistas I ja ta palus maksta sularahas… Endal sellist raha ei olnud, mistõttu palus Šil tagastada 9 tuhat, mis ta oli temale võlgu… 500 eurot andis K.I’ale üle bussijaamas ja selle kohta vormistati arve-kviitung“. L.Ilvese ja A.Š vahel võlasuhete olemasolu kinnitavad kaitsja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid - A Š ja T A vahel sõlmitud notariaalne kokkuleppe, mille järgi võlausaldaja – Š on tasunud xxx AS-le graafikujärgsed maksed ning võlgnik – A ei ole makseid tasunud ja ta tunnistab tingimusteta, et tal on võlausaldaja ees täitmata sissenõutavaid kohustusi kokku 19800 eurot (tl 49-50). Ehk siis see notariaalne kokkulepe kinnitab tunnistaja Š ja süüdistatava ütlused osas, et Š’il ja A oli võlakohustus xxx AS ees ja nad ei saanud oma kohustuse täitmisega hakkama, mistõttu selle kohustuse on faktiliselt täitnud Ilves. L.Ilves’e pangakonto väljavõttest 1.01.2012-28.02.214 perioodi eest nähtub, et 16.01.2012 tegi ta kaks pangaülekannet xxx ASle summas 9174,28 ja 10000 eurot, kandes vastavad summad eelnevalt sularahas oma pangakontole sisse (tl 52). 6.04.2017 koostatud nõude loovutamise lepingu järgi loovutas A.Š nõude summas 19800 eurot osaühingule xxx, mille seaduslikuks esindajaks – juhatuse liikmeks on L.Ilves (tl 53-56). Ehk siis iseenesest ei saa välistada, et selline kohustus A.Š’il L.Ilves’e ees oli, kuid antud kriminaalasja raames kriminaalkohus ei ole pädev tuvastama isikute vahel võlasuhete olemasolu või selle puudumist. Samas isegi kui see kohustus L.Ilves’e ees A.Š’il ka oli, ei tähenda veel, et selle arvelt täitis L.Ilves omakorda oma kohustuse K.I’a ees, tasudes temale sularahas süüdistatava kirjeldatud viisil. Seda peab eraldi tuvastama. Tunnistaja K.I kinnitas, et kohtumine 11.09.2017 bussijaamas on tõesti aset leidnud, kuid tema sai kätte vaid 500 eurot, kusjuures arve-kviitung oli eeltäidetud. „… Raha üleandmist vormistati nii, et Ilvesel olid kaasas tšekid, ühel lehel, olid eelnevalt täidetud numbritega ja sõnaliselt. Ilves palus, et (I) kirjutaks sellele oma nime, aadressi, kuupäeva ja allkirja.“ Need K.I’a ütlused riimuvadki eksperdiarvamusega, et arve-kviitungid olid osaliselt täidetud K.I’a poolt ja ülejäänud osas L-Ilves’e poolt. Edasi kirjeldab L.Ilves, et „Ütles (K.I’ale) kohe, et tuuakse veel 8 tuhat…. (I) ütles, et ei saa enam oodata… ja läks minema… Umbes 20 min pärast tuli Š. Kui K läks ära, andis paberit, 7 kust teda leida, andis selle taksojuhile, aadressiga.“ Edasi kirjeldab süüdistatav, kuidas nad A.Š’iga käisid taksoga K.Ia elukohas ja seal taksos andis ta I’ale üle veel A.Šilt saadud 8 tuhat eurot. K.I eitab samal päeval oma elukoha juures taksos veel (lisaks bussijaamas saadud 500 eurole) 8 tuhande euro L.Ilveselt kätte saamist või L.Ilvesega kohtumist: „…septembris 2017 taksos hipodroomi piirkonnas ei ole L.Ilvesega kohtunud… Ilves ei ole kunagi tema (Ia) elukohas käinud… tema aadressi teab (Ilves) kohtupaberite järgi“. A.Š kinnitab küll Ilveselt keegi tundmatule naisterahvale raha üleandmist, kuid pole kindlust et tegu oli sama juhtumiga ja A.Š’ile tundmatuks naisterahvaks oli K.I, sest Š’i ja Ilves’e ütlustes on mitmed olulised vastuolud. Tunnistaja A.Š kinnitab küll, et jäi (kohtumisele Ilves’ega) hiljaks, aga kokkusaamise kohana nimetab Š mitte bussijaama, vaid Balti jaama (raudteejaama). Samuti Š’i ütluste järgi sõitsid nad taksoga umbes 20 minutit Balti Jaamast Tallinna hipodroomini ja sealt veel umbes 20 minutit aega „… kokku umbes 40 minutit aega, kui mitte tund“. Avalikult kättesaadavast allikast – nt Google maps’ist on aga näha, et K.I’a elukoht xxx asub täpselt hipodroomi vastas (seda on kinnitanud ka K.I oma ütlustes „…hipodroom on täpselt minu vastas…“) ning sealt I’a majani jõudmine võtab loetud minutid aega. Lisaks veel, kirjeldades naisterahvast, kes tuli autosse ja kellele L.Ilves andis raha üle, mainib Š, et naine rääkis puhtas keeles ilma aktsendita. K.I’a ülekuulamisel aga oli hästi kuulda, et vene keeles räägib ta hästi kuuldava iseloomuliku aktsendiga, mida Š ei saanud mitte märgata. Eeltoodud vastuolude tõttu ei ole võimalik tuvastada, et 11.09.2017 oleks A.Š olnud L.Ilvese poolt K.I’ale raha üle andmise pealtnägijaks või et selline kohtumine K.I’aga oleks tema elukoha juures üldse toimunud. Arusaamatuks jäävad ka süüdistatava ütlused, mille järgi pärast Ši saabumist ei teatanud ta kuidagi I’ale, et kogu raha on nüüd tema käes ja ta tuleb praegu tema juurde, et anda raha üle ning said K.I’aga tema maja ees juhuslikult kokku „…Kui tulid kohale, helistas fonolukku, keegi ei vastanud, siis pakkus oodata. Ia telefoninumbrile ei helistanud. Said Iaga kokku nii, et ootasid autos (taksos) sõitsid (Ia) majast natuke eemale, siis (Ilves) astus autost välja ja nägi et K tuli, hüüdis teda, et tõime raha.“ Kui I ei saanud Š’it ära oodata ja läks bussijaamast varem ära, siis igati loogiline oleks eeldada, et Ilves pidi teatama I’ale ette, et nüüd on raha käes ja ta tuleb praegu. Kuigi süüdistatava ütluste järgi andis I talle oma aadressi, ei saanud Ilves teada, kas I on parasjagu kodus või mitte. Selles mõttes ette teatamine oli igati mõistlik samm, mida ometi arusaamatul põhjusel Ilves ei tee. Selle asemel tulevad nad Šiga taksoga Ilvese elukoha juurde. Viimasega seoses tekib kohe kaks küsimust. Esiteks, milleks Š pidi sellele kohtumisele kaasa minema, kui tal polnud mingit pistmist Ia ega Ilvese ja Ia vaheliste asjadega. Teiseks, sellises olukorras arusaamatuks jääb Ši otsus jääda Ilves’ega koos taksosse ootama temale võõrast isikut. Kui I’a ei olnud kodus (fonolukule keegi ei vastanud), siis ei saanud nad teada, millal ta koju naaseb. Jääda taksos ootama võiks olla loogiline, kui Ilvesel oleks kindel teadmine, et I naaseb lähiajal koju. Sellist teadmist ei Ilvesel ega Šil aga ei olnud. Tundub olevat ebamõistlik jääda ootama isikut taksos, kui ooteaja iga minut maksab raha ja kuna I koju naaseb (kas mõne minuti või mitme tunni pärast) ei ole teada. Ilves, nagu ka Š, oli rahahädas ja tal pidi olema arvel iga euro. Tema ükskõiksus eesootavate kulude osas tundub olevat ebaloogiline. Siis oleks loogiline reis lõpetada ning jääda ootama I’a, tasumata selle eest takso ooteaja tasu. Takso uuesti tellimine on väga lihtne ja selliselt säästaks Ilves palju raha. Sel korral aga muutuks Ši juuresolek veelgi mõttetumaks, sest mida ta pidi seal veel tegema, kui raha sai Ilvesele üle antud ning I’aga pole tal (Šil) mingit pistmist. Sel korral aga ei saaks süüdistatav viidata, et tal on olemas tunnistaja – pealtnägija, kes nägi K.Ilvesele raha üleandmist pealt. Seetõttu kohtu arvates süüdistatava 8 versioon ja ütlused, et nad läksid koos Šiga I’a juurde taksoga ja hiljem andis ta taksos raha I üle, on ebausaldusväärne ja tuleb jätta tõendikogumist välja. 14.09.2017 raha üle andmine ja arve-kviitungi koostamine L.Ilves’e ütluste järgi „…helistas Kle ette. Pidi tooma 9500 eurot, lubas seda. Korjas selle summa kokku. Hommikul helistas. Raha oli käes juba 12.09. 14.09 said kokku nii et tuli bussijaama ja seal sai kokku Kga, see oli umbes kella 14 ajal. Kaasas oli 9500 eurot. Siis ei olnud veel ühtegi dokumendi täidetud. Bussijaamas andis talle (I’ale üle) 500 eurot, sest need olid kotis ja väikestes kupüürides, 5, 10 eurot jne. Aga muu raha oli peidetud šokoladai pakis jope taskus. Andis 500 eurot, (I) ütles, et kirjuta 500 kohta, siis (Ilves) läks eemale aknalaua juurde, seisis ja täitis kviitungit - mille eest, oma andmed ja summa 500 eurot. Selle kviitungi sai K käest. Endal ei olnud midagi – pastakat vms. Juba hommikul ütles talle (I) et on kaasas 9500 eurot. Ei andnud kohe 500 ja 9000 eurot, sest nad olid erinevates kohtades, 9000 eurot peitis jopes.“ Tunnistaja K.I tunnistas, et sai Ilvesega 14.09.2017 Tallinna bussijaamas kokku, aga väitis, et ka see kord sai Ilveselt 500 eurot. „… tal (Ilvesel) oli samamoodi eeltäidetud ühel lehel kviitung. Eeltäidetud oli nimi, 500 eurot numbritega ja sõnadega, isikukood ka… samamoodi pani kviitungile oma andmed, kuupäev, allkiri… Samal kuupäeval Ilvesega ei ole rohkem kohtunud.“ Küsimusele, miks ta kirjutas kviitungi 500 euro kohta, kuigi kavatses üle anda 9500 eurot, vastas süüdistatav, et „…K ütles nii. Täitis kviitungi ära 500 eurole.“ Kohtu arvates ka teise kviitungi osas on süüdistatava ütlused samuti ebaloogilised ja eluliselt ebausutavad. Puudub mõistlik selgitus, miks süüdistatav, teades, et tal on kaasas 9500 eurot pidi asuma täitma kviitungit hoopis 500 eurole või hakata üle andma raha osade kaupa. Seetõttu L.Ilves’e selgitus, et alguses täitis ta kviitungit 500 eurole, sest 500 eurot oli tal eraldi ja väikestes kupüürides, ülejäänu raha aga peidetud riietes ja suurtes kupüürides, on arusaamatu ja eluliselt ebausutav. Samas, kui lähtuda süüdistuse versioonist, siis selline tegutsemisviis (alguses kviitungi täitmine 500 eurole) võimaldas tal hilisemalt – pärast K.I’alt allkirja saamist, juurdekirjutuse tegemist, pannes „500“ numbri ette veel numbrit „9“ ning sõnade „viissada euro“ ette „üheksa tuhat“, millega ta saaks hilisemalt tõendada oma kohustuse täitmist K.Ilves’e ees. Tuleb märkida, et süüdistatava ütlustes on veel teisigi arusaamatusi ja ebaloogilisusi. Nii, oma tsiviilkohtule esitatud seisukohas ekspertiisi määramise kohta (tl 57) avaldab L.Ilves, et Š nägi raha üleandmist pealt ka 14.09.2017 ning et mõlemal korral andis raha üle K.Ia elukoha juures, siis kohtus antud ütluste järgi 14.09.2017 toimus raha üleandmine Tallinna bussijaamas. Samuti kohtus antud ütluste järgi koostas ta mitut kviitungit, s.t enne summale 500 eurot, siis summadele 8500 ja 9500 eurot. Seisukohas aga väidab, et kviitungid vormistati ühehetkeliselt, lõplikult ja (mõlemal korral) tunnistaja juuresolekul (kuigi kohtus antud ütluste järgi 14.09 kohtumise juures A.Š ei viibinud). Seisukohas kirjutab, et rahasummad kirjutati arve-kviitungitele pärast K.I’a poolt raha üle lugemist. Kohtus antud ütlustes aga ei räägi I’a poolt raha üle lugemisest midagi. Jne. Ebaselge on ka süüdistatava põhjendus, miks ta soovis tasuda K.I’ale võlajäägi just sularahas (kuigi enne seda on tasunud pangaülekannetega). 9 Süüdistatav viitab siin sellele, et tema pangakonto oli täituri poolt arestitud: „Ei küsinud, kuidas saab oma kontot kasutada, kui konto oli arestitud ega selgitanud välja kuidas saab edasi I võlga tasuda. Oma konto kaudu raha liigutada ei saanud, siis soovis tasuda sularahas.“ Kohtu arvates need põhjendused ei ole veenvad. Asjaolu, et L.Ilves’e pangakonto oli arestitud ei takistanud tal täita oma kohustused K.I’a ees. Ta võis kanda raha K.I’a pangakontole ka kandes raha sularahas sisse. Samuti, kuna pangakonto oli arestitud kohtutäituri poolt sama nõude täitmise tagamiseks, siis oma kontole sularaha sissemakse tegemisel olekski see läinud selle nõude katteks, mida L.Ilves pidi täitma. Sel juhul oleks temal ka raudkindel kinnitus, et raha on tema poolt üle kantud ja nõude täitmises ei saanud tekkida mingeid kahtlusi. Selle asemel, süüdistatava ütluste järgi, valib ta hoopis sularahas tasumist, mis on ülekandega võrreldes tunduvalt riskantsem ja ebakindlam kohustuse täitmise viis, võrreldes pangaülekandega: sularaha võib kaduda, seda võidaks varastada (süüdistatav ise viitab oma ütlustes, et 14.09.2017 hoidis raha eraldi taskus peidetuna ehk pidi kartma raha kadumist või vargust), samuti ei ole välistatud hilisemad vaidlused, kas raha ikkagi oli üle antud või mitte ja mis summas jne. Ühesõnaga puudub mõistlik selgitus, miks süüdistatav pidi eelistama panga ülekandega tasumisele sularahas tasumist. Samas pangaülekandega tasumisel ei jäänud tal võimalust makstava rahasummaga manipuleerimiseks (sest raha loetakse pangatöötaja poolt üle ja tegelikult üle antavast summast suurema summa näitamine on tehniliselt võimatu). Sularahas arveldamisel aga selliseid võimalusi rahasummaga manipuleerimiseks tal oli. See selgitab, miks süüdistatav soovis tasuda just sularahas ja ei kasutanud pangaülekandega (või nt läbi kohtutäituri) võlajäägi tasumise võimalust. K.I’a ütlused kinnitavad, et see oli just L.Ilves’e soov (tasuda sularahas): „… esimesed kuud maksis (Ilves) pangaülekandega… septembrikuus pakkus tasuda sularahas… kohtutäitur ei soovitanud võtta sularahas rohkem kui 600 eurot… Kui tuleks ja tasuks kogu võla summat sulas, siis läheks panka ja laseks üle kanda, muidu ei tea, kas raha on ehtne või võltsitud…“. Seega K.I põhjendab oma ütlustes, miks arve-kviitungid olid koostatud 500-le eurole ja miks ta ei saanud võtta L.Ilves’e käest sularahas suuremaid summasid. See põhjendus on ka loogiline, sest suurte rahasummade sularahas arveldamisega käivad alati kaasas teatud riskid ning usutav on, et K.I soovis need vältida ja ei olnud nõus võtma sularahas vastu suuremaid rahasummasid. Need vastuolud ja ebaloogilisused süüdistatava ütlustes veelgi süvendavad kohtu veendumust, et 11. ja 14.09.2017 K.I’ale raha üleandmise ja arve-kviitungite koostamise osas süüdistatava ütlused on rohkete vastuolude, ebaloogilisuse ja elulise ebausutavuse tõttu ebausaldusväärsed ja kohus jätab need tõendikogumist välja. Asjaolu, et tõe moonutamine ja faktiliste asjaolude väärkajastamine on süüdistatavale omane kinnitab ka tunnistaja Š’i ütlustest nähtuv asjaolu, et L.Ilvesel oli probleeme ning et oma vara mitte kaotada palus ta vormistada kinnistu (xxx) tema (Š) nimele. Ehk siis tegemist ei ole esimese korraga, kui rahalistesse raskustesse sattumise korral mõtleb L.Ilves välja igasuguseid skeeme asjade faktilise seisu varjamiseks ja moonutamiseks. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed selles osas, kuidas on toimunud K.I raha üleandmine ja arve-kviitungite koostamine ning faktiliselt täitis ta arvekviitungit 11.09.2017 ja 14.09.2017 viiesaja euro üleandmise kohta ning hiljem, pärast K.I’a poolt arve-kviitungitele allkirja saamist, kirjutas neisse juurde summa 500 ette vastavalt numbrid „8“ ja „9“ ning sõnade „viissada“ ette sõnad „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“, mida kinnitab ka dokumendiekspertiis. Seega tuvastab kohus, et L.Ilves ajavahemikus 11.09.2017 kuni 14.09.2017 võltsis ümbertegemise (juurdekirjutuste tegemise) teel kahte arve-kviitungit. 11.09.2017 arve-kviitungile kirjutas ta numbri „500“ ette numbri „8“, muutes sellisel moel numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 8500-ks euroks. Samuti kirjutas ta 10 11.09.2017 arve-kviitungile sõnade „viissada eurot“ ette sõnad „kaheksa tuhat“, muutes sellisel moel sõnaliselt kirjutatud „viissada eurot“ sõnaliselt välja kirjutatud „kaheksa tuhande viisajaks euroks“. 14.09.2017 arve-kviitungile kirjutas ta numbri „500“ ette numbri „9“, muutes sellisel moel numbrina kirjutatud 500 eurot numbriliselt kirjutatud 9500-ks euroks. Samuti kirjutas 14.09.2017 arve-kviitungile sõnade „viissada eurot“ ette sõnad „üheksa tuhat“, muutes sellisel moel sõnaliselt kirjutatud „viissada eurot“ sõnaliselt välja kirjutatud „üheksa tuhande viisajaks euroks“. Kuriteo motiiviks tuvastab kohus L.Ilves’e soovi saada tõend ehk omandada õigust tõestada, et ta on K.Iale ära maksnud raha summas 8500 eurot ja 9500 eurot tsiviilasjas nr xx kohtumäärusega kinnitatud kompromissi täitmiseks ning vabaneda selle kohustuse edaspidisest täitmisest Ühtlasi tuvastab kohus, et eelpoolviidatud võltsitud 11. ja 14.09.2017 arve-kviitungid on L.Ilves tõendina kohtule esitanud. Nii, esitas L.Ilves 14.11.2017 tsiviilasjas nr xxx Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale asukohaga Tallinn, Kentmanni 13 hagiavalduse ja taotluse hagi tagamiseks, mille lisaks olid tema poolt varasemalt võltsitud 11. ja 14.09.2017 arvekviitungid. Samuti 31.01.2018 Jõhvis Kooli 2a asuva Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajas toimunud kohtuistungil taotles L.Ilves oma lepingulise esindaja kaudu eelnimetatud võltsitud arve-kviitungite tõendina vastuvõtmist. Võltsitud arve-kviitungid on ta tõendina kohtule esitanud eesmärgiga omandada õigust tõestada, et on K.Iale ära maksnud raha summas 8500 eurot ja 9500 eurot tsiviilasjas nr xxx kohtumäärusega kinnitatud kompromissi täitmiseks ning vabaneda edaspidises kohustusest maksta K I raha selle kohtumääruse täitmiseks. Kuriteokoosseisu tunnused Kohtu arvates ülaltoodud tunnused L.Ilvese käitumises vastavad

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteokoosseisude (dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine) tunnustele.

§ 344

lg 1 kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka kuulub dokumendi, pitsati või plangi võltsimine. Dokument on kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama õigusliku tähtsusega asjaolusid (tõendusfunktsioon) ning millest selgub selle väljaandja (garantii- ehk tagatisfunktsioon). Dokumendi kohustuslikud elemendid on selle andja, kuupäev, sisu ning allkirjastaja. Võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Ümbertegemine on ehtsa dokumendi muutmine. Eristatakse intellektuaalset ja materiaalset võltsimist. Intellektuaalne võltsimine tähendab dokumendi koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole sisult õiged. Tegemist on fiktiivse dokumendiga, mis on vormilt autentne, ehkki sisult vale. Materiaalne võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Ümbertegemine on dokumendi sisu muutmine või ka osaline järeletegemine – nt juurde- või vahelekirjutused, teksti mahakraapimine või muu kustutamine, kuupäeva, koha, allkirja vm teksti osaline muutmine. Dokumenti võib ümbertegemise teel võltsida ka isik, kes on selle originaali koostaja või üks koostajaid (lepingupartner pärast allkirjastamist). Ümber- või järeletehtud dokument ei ole kunagi täielikult autentne (st algne). Võltsimise tulemusena valminud dokument peab olema sarnane originaaliga. Võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Tegemist on objektiivse koosseisutunnusega, mis iseloomustab dokumendi sisu, näidates võltsingu õiguslikku relevantsust. Õiguskäive on kahjustatud juba sellise dokumendi olemasoluga. 11 Subjektiivsest küljest eeldab kuriteokoosseis tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Piisab, kui isik teab või vähemalt peab võimalikuks, et võltsitav dokument, on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks (vt

-i kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 997-1000)

§ 345lg 1 kuriteokoosseisu tunnusteks on võltsitud dokumendi kasutamine.

Kasutamise all mõeldakse selle esitamist ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele. Dokument esitatakse isikule, kellest petja arvates oleneb kasutamise eesmärk – õiguse omandamine või kohustusest vabanemine. Kasutamine on lõpule viidud juba dokumendi esitamisega, mitte aga alles esitamisel silmas peetud eesmärgi saavutamisega. Dokumendi esitamise adressaat peab asetatama olukorda, kus ta saab seda teadmiseks võtta, ei pea aga tingimata seda teadmiseks või täitmiseks võtma. Kasutamine on ka võltsitud dokumendi koopia esitamine, kui selles näha võltsitud dokumendi enda kasutamist ning esitamise adressaat peab originaali ehtsaks ja lepib koopiaga. Subjekt võib olla ka isik, kes ise dokumendi võltsis. Subjektiivne külg eeldab tahtlust. Isik peab teadma, et tegemist on võltsitud dokumendiga (otsene tahtlus). Lisaks peab kasutama dokumenti eesmärgiga omandada õigus või vabaneda kohustusest (kavatsetus). Muude koosseisuasjaolude suhtes piisab kaudsest tahtlusest. (vt

-i kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 1000-1001) Kohtu tuvastatud faktilised asjaolud näitavad, et süüdistatav on materiaalselt võltsinud dokumenti, tehes algselt 500-le eurole koostatud 11. ja 14.09.2017 arve-kviitungid järele selliselt, et kirjutas numbri 500 juurde, ette numbrid vastavalt „8“ ja „9“, samuti sõnadega kirjutatud summa „viissada“ ette sõnad „kaheksa tuhat“ ja „üheksa tuhat“ nii, et selliste juurdekirjutustega pidid arve-kviitungid tõestama mitte kaks korda 500 euro, vaid 8500 ja 9500 euro K.I üle andmist. Selliselt järele tehtud dokumendid erinesid oluliselt algsest ehk autentsest arve-kviitungist (mis olid koostatud tunduvalt väiksema summa – 500 euro peale), millele on alla kirjutanud K.I. L.Ilves pidi ette nägema, et varem või hiljem hakkab K.I nõudma kompromissi tingimuste täitmist ja järjekordsete osamaksete tasumist ning selleks juhuks oli tal varutud eelviidatud tema poolt võltsitud arve-kviitungid, mida ta pidi olema valmis esitama nii K.I’ale endale, kui nt kohtutäiturile või kohtule, kui selle pinnalt pidi tekkima vaidlus. Nii ta tegigi, kui kohtutäitur keeldus K.I’a täitmisavalduse alusel arestitud pangakonto vabastamist. Kuna sellest konto vabastamiseks ei piisanud, esitas L.Ilves tema võltsitud arvekviitungid ka maakohtule – Harju maakohtu Kentmanni kohtumajale, lisades need hagiavaldusele sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja hiljem Viru maakohtu Jõhvi kohtumajale, väites, et tegemist on ehtsate dokumentidega. Selliselt soovis L.Ilves esitada võltsitud dokumenti ehtsana vastavalt sellele otstarbele – et tõestada K.I’a ees oma kohustuse täitmist, mida ta faktiliselt pole selles mahus teinud, ja vabaneda selle kohustuse edaspidisest täitmisest. Need süüdistatava teod vastavad

§ 344lg 1 ja 345 lg 1 kuriteokoosseisude objektiivsetele tunnustele.

Kohtu arvates pani ta kuriteod toime kavatsetult, ehk seadis endale eesmärgiks kuriteokoosseisu tunnustele vastava asjaolu teostamist (dokumendi võltsimist ja võltsitud dokumendi kasutamist) ja vähemalt pidas võimalikuks, et see tal õnnestub ehk see tagajärg ka saabub (et tal õnnestub võltsida arve-kviitungid ning ta saab neid kasutades vabaneda K.I’ale võlajäägi tasumisest). Ta valmistas ette vastavad arve-kviitungi plangid, mis olid tema poolt eeltäidetud (välja arvatud K.I’a isikuandmed ja allkiri) ja sellesse oli sisse kirjutatud summana 500 eurot nii numbritega kui sõnadega, arvestusega, et pärast K.I’a poolt allkirjastamist kirjutab ta vastavad numbrid ja sõnad (8 tuhat ja 9 tuhat) sõna „viissada“ ja numbri „500“ ette ning mida ta saab pärast vajadusel (sh kohtuvaidlustes kohtule esitades) tõendina kasutada, tõestamaks K.I’ale võlajäägi tasumist, 12 teades, et tegelikult andis ta K.I’ale vaid 1 tuhat, mitte 19 tuhat eurot. Süüdistatav pidi arvestama sellega, et arve-kviitungid dokumentaalse tõenditena on tunduvalt suurema kaaluga kui nt tema enda ütlused ning ainult tema ütlused ei pruugi olla piisavad sõna-sõna vastu olukorras, et tõendada K.I’ale sularahas võlajäägi tasumist. Kuna tõenäosus, et võlajäägi tasumisest keeldumisel pöördub K.I tema vastu kohtusse, oli reaalne (nad on varemgi seisnud kohtus üksteisele vastu), siis kohtuvaidluseks pidi tal olema varutud piisavalt kaalukas tõend võlajäägi tasumise tõestamiseks. Seda ta tegigi, võltsides arve-kviitungid ja esitades need hiljem kohtule. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning keegi pooltest pole menetluse käigus vastupidisele tuginenud. KARISTUS

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud. Kohtu arvates vastab L.Ilves’e süü raskus keskmisele määrale. Ta ei tunnistanud kuritegude toimepanemist ei kohtueelses menetluses ega kohtus ehk ei teadvusta endale toime pandud kuritegude raskust. Tegu ei olnud üksikjuhtumiga, vaid süüdistatava järjekindla käitumisega – pärast 11.09.2017 arve-kviitungi võltsimist jätkas ta oma kuriteoplaani realiseerimist ning kordas sama tegevust veel võltsides 14.09.2017 arvekviitungit. Võltsitud dokumendid on ta esitanud nii Harju maakohtule kui hiljem Viru maakohtule, olles valmis minna oma kuriteoplaani realiseerimiseks lõpuni. Tuleb arvestada, et dokumentide – arve-kviitungite võltsimisega üritas süüdistatav vabaneda tsiviilasjas kinnitatud kompromissiga pandud kohustuste täitmisest ehk on tegutsenud omakasu motiivil, mis on karistust raskendav asjaolu

§ 58p 1 järgi.

Oma kuriteoplaani realiseerimiseks ei peatunud L.Ilves ka selle ees, et esitada võltsitud arve-kviitungite alusel tsiviilhagi kohtule ning esitas kviitungid kui sellised tõendina kohtule ehk on üritanud viia tsiviilkohut eksiteele. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole.

§ 344

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on

§ 4

lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni 1-aastane vangistus.

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on samuti teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). L.Ilves on varem karistamata (tl 59). Seega erilised üld- ja eripreventiivsed kaalutlused tema puhul puuduvad. Samas, arvestades, et L.Ilves on kogu menetluse kestel eitanud kuritegude toimepanemist, ei pea kohus võimalikuks kergema karistuseliigi – rahalise karistuse kohaldamist, sest see ei vastaks süüdistatava süü raskusele. Seetõttu karistuseliigina tuleb valida vangistust sanktsioonide keskmises määras, s.o

§ 344

lg 1 järgi 6 kuud vangistust ja

13 § 345 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõista liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Arvestades, et L.Ilves on varem karistamata, võib karistuse jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui L.Ilves ei pane 3-aastase katseaja (s.o katseaja pikkuse keskmine määr) kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkendit L.Ilves’e suhtes kohaldatud ei ole, keegi pooltest ei taotlenud tõkendi kohaldamist ning kohus ei näe selleks vajadust. Menetluskulud Vastavalt KrMS § 189 lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Määratud kaitsjale vandeadvokaat Margus Viira’le määrati kohtueelses menetluses tasud summas 64,80 eurot (tl 39), 32,40 eurot (tl 41), 32,40 eurot (tl 44), 64,80 eurot (tl 46). Kohtulikus menetluses moodustasid kaitsjatasud 516,60 eurot (KoTo tl 17) ja 588 eurot (KoTo tl 24). KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. § 179 lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2022.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 654 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on 981 eurot (654*1,5=981). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele L.Ilves’elt. Kohus ei tuvasta alust L.Ilves’e menetluskulude kandmisest vabastamiseks. L.Ilves ei taotlenud menetluskulude tasumise ajatamist ega esitanud tõendeid selle kohta, et tema varaline seisund ei võimalda tal menetluskulude kandmist. Menetluskulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul antud kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov Kohtunik Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2022 kohtuotsusega. 14