Obsah (11)

§ 115§ 1045§ 113§ 164§ 127§ 128§ 170§ 1043§ 137§ 65§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist. Hageja täiendas

1. mai
2. a menetlusdokumendis haginõuet tingimusega, et kui kostjale kuuluv ühing on täitnud tsiviilasjas nr 2-13-51919 tehtud määrusest tulenevat kohustust, väheneb vastavas osas kostja kohustus. Hageja vähendas
3. oktoobri
4. a menetlusdokumendis oma nõuet ja palus mõista kostjalt enda kasuks sama tingimusega välja kahjuhüvitise 3253 eurot 28 senti ja alates
5. septembrist 2020 kuni hüvitise tasumiseni sellelt viivise. 2 2-18-14132 1.
6. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
7. juunil 2000 abielu ning Harju Maakohus lahutas poolte abielu
8. aprillil 2012 jõustunud kohtuotsusega. Pooled asutasid abielu ajal Q OÜ (emaühing) ning pooled olid selle juhatuse liikmed, kellel oli õigus esindada äriühingut üksnes ühiselt. Q OÜ oli omakorda alates
9. jaanuarist 2010 kuni
10. septembrini 2017 C OÜ (tütarühing) ainuosanik ning pooled olid ka selle äriühingu juhatuse liikmed, kellel oli õigus esindada äriühingut iseseisvalt. Pooled jagasid tsiviilasjas nr 2-12-8586 ühisvara (sh emaettevõtte osalust) ning Harju Maakohus jättis
11. augusti
12. a otsusega emaühingu osaluse hageja ainuomandisse. Pooled ei vaidlustanud apellatsioonimenetluses seda, et emaühingu osalus jääb hageja ainuomandisse. Kostja asutas
13. oktoobril 2013 W OÜ (kostjale kuuluv ühing), mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja. Samal päeval sõlmis kostja nii tütarühingu kui ka endale kuuluva uue ühingu esindajana Tallinnas LLL ja AAA asuva kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu (müügileping), millega tütarühing müüs kõik talle kuulunud kinnisasjad kostjale kuuluvale ühingule. Kostja sõlmis igapäevase majandustegevuse raamest väljudes ilma hageja nõusolekuta müügilepingu sisuliselt iseendaga ajal, kui oli selge, et emaühingu osalus jääb hageja ainuomandisse, st kostja kahjustas teadlikult ja eesmärgipäraselt ühingu ja teise abikaasa vara. Tallinna Ringkonnakohus jättis
14. detsembri
15. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-8586 emaühingu osaluse hageja ainuomandisse. Otsus jõustus
16. aprillil 2015 ning otsuse jõustumisel kutsuti kostja emaettevõtte juhatuse liikme ametikohalt tagasi. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas
17. detsembri
18. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 müügilepingu tühisuse ning kohustas kostjat tegema omanikukande muutmiseks vajalikke tahteavaldusi. Otsus jõustus
19. veebruaril
20. Harju Maakohus määras
21. juuni
22. a määrusega kindlaks selles kohtuasjas hüvitatavate menetluskulude suuruse ning mõistis kostjale kuuluvalt ühingult tütarühingu kasuks välja menetluskulude hüvitise 5931 eurot. Tütarühing esitas kohtumääruse täitmiseks Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile täitmisavalduse (täiteasi nr 031/2017/1965) ning taotluse võlgniku vara nimekirja esitamiseks. Kostjale kuuluv ühing on nõude täitmisest kõrvale hoidnud ega ole korduvatest nõuetest hoolimata esitanud varade nimekirja. Kohtutäituri
23. septembri
24. a e-kirja kohaselt ei ole võlgnik varade nimekirja esitanud ning täitemenetlus on perspektiivitu. Vararegistrite andmetel ei ole kostjale kuuluval ühingul vara, ühing ei ole esitanud viimase kahe aasta majandusaasta aruandeid ning registripidaja on teinud ühingule kustutamishoiatuse. Kostjal ei ole huvi ühingu majandustegevuse vastu ning nõuete täitmine ühingu vara arvel on võimatu. Tütarühing loovutas kostja vastu kahju hüvitamise nõude koos kõrvalnõuetega
25. aprillil 2018 hagejale.
26. novembril 2020 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-15788, milles kohus tuvastas, et kostja rikkus
27. oktoobri
28. a müügilepinguga juhatuse liikme kohustusi ning juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenev kahju nõue ei ole aegunud. Kohus jättis aga kostjale kuuluva ühingu vastu esitatud nõude aegumise tõttu rahuldamata ning sellest tulenevalt hüvitas vastaspool ühingule menetluskulud 4074 eurot 35 sendi ulatuses, mille arvel luges kohtutäitur rahuldatuks tütarühingu menetluskulude nõude 2677 euro 72 sendi ulatuses ning
29. septembri
30. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1396 euro 63 sendi ulatuses. Hageja vähendab selle ulatuses oma nõuet kostja vastu. 1.
31. Kostja tekitas tütarühingu juhatuse liikmena müügilepingut sõlmides tütarühingule tahtlikult heade kommete vastaselt, aga ka seadusest tulenevat juhatuse liikme hoolsus- ja 3 2-18-14132 lojaalsuskohustust ning esindusõiguse piirangut rikkudes kahju. Kostja sõlmis müügilepingu eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Kuna kostja võõrandas kinnisasjad ning keeldus kohtuväliselt kinnisasju tagastamast, pidi tütarühing esitama kostjale kuuluva ühingu vastu hagi ning kandis seetõttu õigusabikulusid. Kostja asutas ühingu ning sõlmis samal päeval teadlikult müügilepingu talle kuuluva varatu ja majandustegevuseta ühinguga, kelle vara arvel ei ole võimalik nõudeid rahuldada. Kostja vastutab juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tütarühingule põhjustatud kahju eest

§ 115lg 1 alusel koosmõjus äriseadustiku (ÄS) § 167¹ lg-ga 2 ja § 187 lg-ga 2.

Alternatiivselt vastutab kostja õigusvastaselt tekitatud kahju eest

§ 1045lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

Kostja ja talle kuuluv ühing vastutavad solidaarselt. Kostja huvides lisas hageja nõudele tingimuse, et kostja ei pea hüvitama kahju ulatuses, milles talle kuuluv ühing on menetluskulude hüvitist tasunud. Juhul, kui hageja taotluses märgitud tingimust ei saa määrata, tuleb hagi rahuldada ilma tingimuseta. 1.3. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt

§ 113lg 1 alusel ka viivist.

Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist. 2.
2. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal kahju hüvitamise nõuet kostja vastu ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Tsiviilasjas nr 2-16-51919 mõistis kohus kostjale kuuluvalt ühingult tütarühingu kasuks välja menetluskulude hüvitise ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 11 järgi ei saa menetlusosaline nõuda eraldi hagiga kohtumenetluse kulude hüvitamist menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetluse väliselt. Hageja ja tütarühing soovivad nõude loovutamisega sellest põhimõttest kõrvale hiilida, mis ei ole kooskõlas TsMS regulatsiooni mõtte ja eesmärgiga. Tütarühingu menetluskulude hüvitamise nõude täitmiseks on alustatud täitemenetlust täiteasjas nr 031/2017/1965 ning hageja ei ole esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Seega peab hageja võimalikuks nõude täitmist kostjale kuuluva ühingu vara arvel, st täitemenetlus ei ole perspektiivitu. Kostja esitas registripidajale
3. oktoobril 2018 nõutavad majandusaasta aruanded ning ühingul ei ole kustutamishoiatust ega maksuvõlga.
4. aasta majandusaasta aruande kohaselt on ühingul üks töötaja ning aasta lõppes kasumiga. Seega ei ole õige hageja väide, et ühingu vara arvel ei saa täitemenetluses tütarühingu nõuet täita. Käimasoleva täitemenetlusega paralleelselt ei saa nõuda sama võlga sisse kostjalt, sest sellisel juhul saaks nõue kahekordselt rahuldatud. Hageja soovib alusetult rikastuda. Siinses asjas ei saa juhinduda Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-18-
5. 2.
6. Hageja väidetav kahju hüvitamise nõue on aegunud. Kostja võttis müügilepingu sõlmimise aluseks oleva tütarühingule kuuluva kahe kinnisasja müümise otsuse vastu
7. oktoobril
8. Seega möödus ÄS § 187 lg-st 3 tulenev viieaastane aegumistähtaeg
9. oktoobril
10. 4 2-18-14132 Kuna hageja oli ema- ja tütarühingu osanik, pidi ta saama
11. oktoobri
12. a otsusest teada samal päeval, kuid hiljemalt müügilepingu sõlmimise päeval, s.o
13. oktoobril
14. Seega möödus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-st 1 tulenev kolmeaastane õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg
15. oktoobril 2013 või hiljemalt
16. oktoobril
17. 2.
18. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest

§-st 115 ja ÄS §-st 187 tulenevad kahjunõude eeldused ei ole täidetud. Kuigi hageja heidab kostjale ette, et ta sõlmis müügilepingu ilma hageja kui teise osaniku nõusolekuta, oli tegemist üksnes formaalse puudusega osanike otsuse vormistamisel ja müügilepingu sõlmimisel. Kostja võttis osanike otsuse vastu ajal, mil ta võis osaühingut üksi esindada. Kostja ei rikkunud hoolsus- ega lojaalsuskohustust ning ei soovinud tütarühingut kahjustada. Müügileping oli tütarühingu huvides, sest see tehti turuhinnaga ning selle tulemusena sai vastastikused kohustused tasaarvestada. Kuna tütarühingu tegevusalaks oli kinnisvara ostmine, müümine ja rentimine, lähtus kostja sellest, et ta teeb tehingu igapäevase majandustegevuse raames. Kostja järgis korraliku ettevõtja hoolsust, tegutses tütarühingu huvides ega võtnud ülemääraseid riske. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi pärast seda, kui kostjale kuuluvalt ühingult mõisteti tütarühingu kasuks välja menetluskulude hüvitis, mille tagajärjel oli menetluskulude nõude rahuldamine täitemenetluses võimatu. Tütarühingul ei ole tekkinud kahju, sest ta saab oma nõude rahuldada täitemenetluse raames, sh on kohtumenetluse ajal tütarühingu nõuet täitemenetluses rahuldatud. Müügilepingust ei saanud tekkida tütarühingule kahju ka seetõttu, et müügileping sõlmiti turutingimustel. Tehingut hinnates tuleb arvestada mh kasu, mida tütarühing lepingu järgi sai. Igal juhul ei saanud tehingust tekkiv kahju olla kostjale osanike otsuse vastuvõtmise ja müügilepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Formaalsete nõuete järgimise kaitse-eesmärgiks ei saa olla aastaid hiljem tehingu üle peetavas vaidluses tekkivate menetluskulude ärahoidmine. Asjas esitatud asjaoludel ei saa menetluskulude nõuet lugeda juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjeks, st puudub põhjuslik seos. Hageja nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ja kostjale kuuluv ühing ei saa olla solidaarvõlgnikud, sest tegemist ei ole sama kohustusega. 2.

1. Hageja taotlus ei ole selge ega täidetav, sest nõude suurus ei ole kindlaksmääratud. Hageja esitas tingimusliku nõude, mille suurus sõltub sellest, kui palju täidab kostjale kuuluv ühing hageja menetluskulude nõuet. Hagi ei või olla tingimuslik ning kohus ei saa kohtuotsuse resolutsioonis mõista välja kahju, milles suurus ei ole selgelt kindlaks määratud. Menetluse käik
2. Harju Maakohus keeldus
3. oktoobri
4. a määrusega hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast, sest eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust ei ole hagejal võimalik hagis taotletud eesmärki saavutada, kuna TsMS § 174 lg 11 järgi ei või menetlusosaline esitada 5 2-18-14132 kohtumenetluse väliselt menetluskulude hüvitamise nõuet ega teha seda isiku vastu, kes ei ole olnud menetlusosaliseks.
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. veebruari
7. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, sest TsMS § 174 lg 11 ei välista Riigikohtu praktika kohaselt kahjunõude esitamist muude isikute vastu (Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 14).
10. Harju Maakohus võttis
11. veebruari
12. a määrusega hagi menetlusse. Maakohtu otsus ja põhjendused
13. Harju Maakohus võttis
14. augusti
15. a otsusega hagist osalise loobumise vastu, lõpetas loobutud osas menetluse. Maakohus jätkas 3253 euro 28 sendi suuruse põhivõla ja sellelt alates
16. septembrist 2020 sissenõutavaks muutuva viivise osas menetlust ning jättis selles osas hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. 6.
17. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - - - - hageja ja kostja sõlmisid
18. juunil 2000 abielu, abielu on lahutatud
19. aprillil 2012 jõustunud kohtuotsusega; Tallinna Ringkonnakohus jättis
20. aprillil 2015 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-12-8586 Q OÜ (emaühing) osaluse hageja ainuomandisse; pooled olid selle ühingu juhatuse liikmed ja neil oli õigus esindada äriühingut üksnes ühiselt; Q OÜ (emaühing) oli alates
21. jaanuarist 2010 kuni
22. septembrini 2017 C OÜ (tütarühing) ainuosanik; pooled olid selle ühingu juhatuse liikmed ja neil oli õigus esindada äriühingut iseseisvalt; kostja oli juhatuse liige alates
23. jaanuarist 2010 kuni
24. aprillini 2015; kostja asutas
25. oktoobril 2013 W OÜ (kostjale kuuluv ühing), mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli tema ise; esindades nii C OÜ-d kui ka W OÜ-d, tegi kostja
26. oktoobril 2013 tehingu, millega müüs C OÜ-le kuuluvad kinnisasjad endale kuuluvale ühingule;
27. veebruaril 2017 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 tuvastas Tallinna Ringkonnakohus
28. oktoobri
29. a tehingu tühisuse (maakohus oli jätnud
30. augusti
31. a otsusega hagi tehingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata) ning maakohus mõistis
32. juuni
33. a kohtumäärusega W OÜ-lt C OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitise 5931 eurot ning alates määruse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni sellelt

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivise; C OÜ esitas Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile tsiviilasjas nr 2-13-51919 tehtud kohtumääruse täitmiseks täitmisavalduse (täiteasi nr 031/2017/1965); täitemenetluses on W OÜ tasunud C OÜ-le

1. juulil 2019 50 eurot ja
2. septembril 2020 4546 eurot 82 senti. 6.
3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostja vastu juhatuse liikme vastutusest tuleneva C OÜ (tütarühingu) kahju hüvitamise nõude. Sellise nõude aluseks saavad olla ÄS § 187 lg-d 1 ja 2 ning sellist nõuet saab

§ 164lg 1 alusel loovutada.

See, et kahju sisuks on teises kohtumenetluses tekkinud menetluskulu, ei tähenda, et hageja nõuaks kostjalt menetluskulude hüvitamist. Asjas ei kohaldu TsMS § 174 lg 11, sest see käsitleb olukorda, kus menetlusosaline esitab menetluskulude hüvitamise nõude kohtumenetluse väliselt. Siinsel juhul 6 2-18-14132 on menetluskulude hüvitis juba välja mõistetud ning hageja nõuab kahju hüvitamist. Hageja väitel jääb tal kostja tegevuse tulemusena väljamõistetud hüvitis saamata. 6.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-15788 on tõendatud, et hageja nõue ei ole aegunud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tekitas kostja kahju müügilepingu sõlmimisega. Seega hakkas aegumine kulgema alates müügilepingu sõlmimisest. 6.
4. Hageja nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kehtiv võlasuhe hageja ja kostja, s.o tütarühingu ja kostja kui selle juhatuse liikme vahel, 2) kostja on rikkunud seadusest või põhikirjast tulenevat kohustust (ÄS § 187), 3) hagejal on tekkinud kahju (

§ 127

), 4) põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel, 5) kostja vastutab rikkumise eest (ÄS § 187 lg 2). Tütarühingu ja kostja vahel oli äriühingu ja juhatuse liikme vaheline võlasuhe, sest kostja oli alates

1. jaanuarist 2010 kuni
2. aprillini 2015 tütarühingu juhatuse liige. Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-15788 on tõendatud, et kostja rikkus juhatuse liikmena hoolsuskohustust ja tekitas sellega tütarühingule kahju.
5. detsembri
6. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 tuvastas ringkonnakohus, et
7. oktoobri
8. a (otsuses ekslikult 21.03.2013) tehing tehti osaühingu ja osaühingu juhatuse liikme kontrollitava äriühingu vahel, st sisuliselt juhatuse liikme endaga, tehing väljus igapäevase majandustegevuse raamest ja selleks puudus osaniku nõusolek; tehinguga võõrandas kostja juhatuse liikmena tütarühingu kogu kinnisvara ning kuna tütarühingu peamiseks tegevuseks oli kinnisvara üürile andmine ja käitus, siis sisuliselt lakkas tütarühingu majandustegevus. Kuigi tsiviilasjas nr 2-18-15788 asus ringkonnakohus seisukohale, et kostja tekitas juhatuse liikmena tütarühingule sama müügilepingu sõlmimisega saamata jäänud tulu näol kahju, on siinne asi erinev. Kostja ei ole hagejale otseselt menetluskulusid tekitanud. Hageja kasuks on kostjale kuuluvalt ühingult menetluskulude hüvitis välja mõistetud ning seega hageja kahju on juba hüvitatud. Hagejale tekitab kahju kostjale kuuluv ühing, kes ei täida kohtumäärust, millega temalt menetluskulude hüvitis välja mõisteti. Kahju olemasolu ei ole selge ka seetõttu, et hageja esitas nõude tingimuslikult (tingimusel, et kostjale kuuluvalt ühingult ei laeku enam raha ja kui laekub, siis väheneb selle võrra kostjalt väljamõistetav kahjuhüvitis), mitte solidaarselt. Kuigi hageja väitel on edaspidi laekumised ebatõenäolised, sest seni on toimunud laekumised hageja enda raha arvel, kes täitis oma kohustusi kostjale kuuluva ühingu ees, on täitemenetluse käigus suur osa nõudest täidetud. Pole oluline, kellelt on kostjale kuuluv ühing tulu teeninud. Hagejal ei ole tekkinud kahju, millel oleks üheselt arusaadav seos kostja tegevusega
9. oktoobril 2013 C OÜ (tütarühingu) juhatuse liikmena. Kostjale kuuluv ühing W OÜ on juba kohtulahendi alusel kohustatud hüvitama hagejale menetluskulud ning sama kahju ei saa välja mõista kostjalt kui tütarühingu juhatuse liikmelt. Hageja ei ole esitanud nõuet kostja kui W OÜ juhatuse liikme vastu, kelle tegevus võib olla põhjustanud olukorra, et täitemenetlus on olnud keskmiselt edukas. Kuna hageja nõude eeldused ei ole täidetud, tuleb hageja kahju hüvitamise nõue ja viivisenõue jätta rahuldamata. 7 2-18-14132 6.
10. Hagi rahuldamata jätmise korral kannab TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 7.
12. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus õigesti seisukohale, et tütarühingul on kostja vastu juhatuse liikme vastutusest tulenev kahju hüvitamise nõue, mida sai hagejale loovutada ning mis ei ole aegunud. Samuti asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja on rikkunud tütarühingu juhatuse liikmena oma kohustusi. 7.
13. Maakohus eksis kahjunõude olemasolu ja põhjusliku seose määratlemisel ning asus vääralt seisukohale, et siinne vaidlus on selles osas oluliselt erinev tsiviilasjas nr 2-18-15788 peetud vaidlusest. Kostja sõlmitud müügilepingu tagasipööramiseks oli tütarühing sunnitud algatama kohtumenetluse ja kandma menetluskulusid. Seejuures ei nõustunud kostja endale kuuluva ühingu ainukese juhatuse liikmena sõlmima kohtuvälist kokkulepet ja ei soovinud oma ebaseaduslikku tegevust heastada. Müügilepingu sõlmimisega käivitas kostja tahtlikult sündmuste ahela, mille tõttu tuli pöörduda kohtusse isiku vastu, kellelt ei ole võimalik saada kohtulahendiga väljamõistetud menetluskulude hüvitist. Alates
14. aastast ei ole kostjale kuuluva ühingu majandustegevusest laekunud menetluskulude hüvitamiseks ühtegi olulist makset. Kohustuse täitmine üle nelja aasta on ilmselt ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus samastas ekslikult menetluskulu väljamõistmise ja kahju hüvitamise. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja põhjustas tütarühingu juhatuse liikmena teadlikult olukorra, kus kohustuse täitmiseks kohustatud isik, kes on kostja kontrolli all, ei ole suuteline kohustusi täitma. Kostjale kuuluval ühingul ei olnud kavas ega ole tänaseni majandustegevust ning kostja asutas selle eesmärgiga vältida kulude kandmist müügilepingu vaidlustamise korral. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kahju olemasolu ei ole selge seetõttu, et hageja esitas oma nõude tingimuslikult. Tütarühingu nõue kostja vastu on olemuselt solidaarnõue, mida ei saa aga praegu esitada solidaarselt kostja ja kostjale kuuluva ühingu vastu, sest viimaselt on menetluskulude hüvitis kohtulahendiga välja mõistetud. Solidaarnõude saab esitada iga solidaarvõlgniku vastu eraldi kohtumenetluses. Tütarühingule on kahju tekkinud, sest ta ei ole saanud mõistliku aja jooksul menetluskulusid hüvitatud. Arvestades kostjale kuuluva ühingu majandustegevuse puudumist, täitemenetluse kestust ning seniste laekumiste asjaolusid, on menetluskulude hüvitamine ebatõenäoline. Lisaks hõlmab kahju mõiste

§ 128lg 3 järgi ka tulevikus tekkivat kahju.

Kostjale kuuluv ühing on tasunud täitemenetluses nelja aasta jooksul üksnes 50 eurot. Ülejäänud raha laekus tsiviilasjas nr 2-18-15788 kostjale kuuluvale ühingule makstava menetluskulude hüvitise arvel, mille puhul nõudis hageja selle kandmist kostjale kuuluva ühingu, mitte kostja isiklikule pangakontole, nagu oli soovinud kostja. Maakohus jättis need asjaolud ja seda kinnitava tõendi põhjendamatult tähelepanuta. 8 2-18-14132 Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud vastuväidete juurde ning leidis, et maakohus asus õigesti seisukohale, et tütarühingul ei ole kahju tekkinud ning ka juhul, kui kostja peaks olema juhatuse liikme kohustusi rikkunud, ei oleks väidetava rikkumise ja tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost ning väidetav kahju ei olnud kostjale osaniku otsuse vastuvõtmise ja müügilepingu sõlmimise ajal ettenähtav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus lahendas hagi ja jättis selle rahuldamata. Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise osas ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud ning selles osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
3. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja, sõlmides nii tütarühingu kui ka endale kuuluva ühingu juhatuse liikmena
4. oktoobril 2013 müügilepingu, millega võõrandas tütarühingule kuuluvad kinnisasjad endale kuuluvale ühingule ja mille kohus on tunnistanud tühiseks, rikkus tütarühingu juhatuse liikme kohustusi ning põhjustas sellega tütarühingule kahju sellega, et käivitas sündmuste ahela, mille tõttu tekkisid tütarühingul kohtumenetluses kulud, mis on küll kostjale kuuluvalt ühingult kohtumäärusega välja mõistetud, kuid mida ei ole kogu ulatuses õnnestunud kostjale kuuluva ühingu vara arvel täitemenetluses täita.
5. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, mistõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi vaidluse lahendamisel aluseks. Siiski täpsustab ja täiendab ringkonnakohus asjas tähtsaid asjaolusid, sest maakohus ei ole kõiki vaidluse lahendamiseks tähtsaid asjaolusid tuvastanud või ei ole teinud seda piisavalt täpselt: - hageja ja kostja vaidlesid tsiviilasjas nr 2-12-8586 mh ühisvara hulka kuuluva Q OÜ jagamise üle; Harju Maakohus jättis
6. augusti
7. a otsusega osaluse hageja ainuomandisse ning Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. detsembri
9. a otsusega selles osas maakohtu otsuse muutmata (I kd, tl 5–24); - kostja sõlmis
10. oktoobril 2013 C OÜ ja W OÜ juhatuse liikmena korteriomandi ja korteriomandi mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega C OÜ müüs W OÜ-le Tallinnas LLL asuva korteriomandi, mille reaalosaks oli eluruum nr XXX, ning 5/345 suuruse mõttelise osa Tallinnas LLL asuvast korteriomandist, mille reaalosaks oli mitteeluruum nr XXX, hinnaga 80 000 eurot; lepingu p 2.3 järgi lugesid lepingupooled ostuhinna tasumise nõude tasaarvestatuks seoses ostja nõudega müüja vastu, mis tulenes müüja ja ostja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust (müügileping, I kd, tl 31–35 pöördel); 9 2-18-14132 - müügilepingu sõlmimise päeval (
11. oktoobril 2013) oli C OÜ ainuosanikuks Q OÜ ning juhatuse liikmeteks hageja ja kostja; osaühingut võis kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige (I kd, tl 27–28); - müügilepingu sõlmimise päeval (
12. oktoobril 2013) olid C OÜ emaühingu Q OÜ osanikeks hageja ja kostja ning osalus kuulus veel nende ühisomandisse; osaühingu juhatuse liikmeteks olid hageja ja kostja ning nad võisid esindada osaühingut ühiselt (I kd, tl 25–26); - müügilepingu sõlmimise päeval (
13. oktoobril 2013) kanti äriregistrisse W OÜ, mille asutajaks, ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja (I kd, tl 29–30); - Tallinna Ringkonnakohus tuvastas
14. detsembri
15. a otsusega, et C OÜ ja W OÜ vahel
16. oktoobril 2013 sõlmitud müügileping on tühine, ning kohustas W OÜ-d tegema kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks vajalikud tahteavaldused ja tagastama kinnisasjad. Ringkonnakohus jättis menetluskulud W OÜ kanda ning Harju Maakohus mõistis
17. juuni
18. a määrusega W OÜ-lt C OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitise 5931 eurot koos kohustusega tasuda sellelt alates määruse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Kohtulahendid on jõustunud (I kd, tl 36–43 pöördel); - C OÜ esitas Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile Harju Maakohtu

1. juuni
2. a määruse täitmiseks täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2017/1965 ning koostas
3. augustil 2017 W OÜ-le täitmisteate (I kd, tl 44); C OÜ esitas kohtutäiturile taotluse, milles palus kohustada W OÜ-d esitama kohtutäiturile vara nimekirja, kuid W OÜ ei olnud
4. oktoobri
5. a ega
6. septembri
7. a seisuga varanimekirja esitanud ning kohtutäituri hinnangul ei olnud täitemenetlus perspektiivikas (I kd, tl 45–48); - registripidaja tegi
8. aprillil 2018 W OÜ-le hoiatusmääruse registrist kustutamise kohta, sest majandusaasta aruanne oli esitamata (I kd, tl 49); - hageja ja C OÜ teavitasid kostjat
9. aprilli
10. a kirjaga sellest, et C OÜ-l on kostja kui endise juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõue 5931 eurot, mille C OÜ loovutas koos kõigi võimalike kõrvalnõuetega
11. aprillil 2018 hagejale; kostja on kirja kätte saanud ja sellele
12. aprilli
13. a kirjaga vastanud (I kd, tl 50–51 pöördel); - W OÜ esitas
14. oktoobril 2018
15. ja
16. a majandusaasta aruanded ning osaühingul ei olnud
17. märtsi
18. a seisuga maksuvõlga (I kd, tl 96–97); - W OÜ pangakontole laekus
19. juulil 2019 50 eurot, millest 49 eurot 62 senti on üle kantud kohtutäitur Katrin Velletile selgitusega: „031/2017/1965 Harju Maakohtu 20.06.2017 a kohtuotsus või määrus tsiviilasjas nr.2-13-51919, täiteasi 031/2017/1965“ (I kd, tl 112); - Tallinna Ringkonnakohus jättis
20. augusti
21. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-15788 rahuldamata H OÜ hagi W OÜ vastu ning mõistis H OÜ-lt W OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitise 4416 eurot 50 senti koos kohustustega tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni hüvitiselt

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivist (I kd, tl 123–129); hageja kandis 11.

septembril 2020 W OÜle üle 4546 eurot 82 senti selgitusega: „Kohtuotsus 2-18-15788, 30.03.2020, 10 2-18-14132 menetluskulud summas 4546,82 eurot (H OÜ)“ (I kd, tl 130), millest 4546 eurot 44 senti on omakorda kantud üle kohtutäitur Katrin Velleti pangakontole selgitusega: „031/2017/1965 Harju Maakohtu 20.06.2017 a kohtuotsus või määrus tsiviilasjas nr.2-13-51919, täiteasi 031/2017/1965“ (I kd, tl 139) ning millest kohtutäitur kandis 21. septembril 2020 C OÜ-le üle 4074 eurot 35 senti selgitusega: „T 031/2017/165 asi 2-13-51919/20.06.17 W OÜ“ (I kd, tl 131). 12. Arvestades hageja esitatud nõuet ja nõude alusena esile toodud asjaolusid, saab hageja nõuet pidada C OÜ (tütarühingu)

§ 115

lg 1 ja ÄS § 187 lg 1 alusel esitatud kahju hüvitamise nõudeks oma endise juhatuse liikme (kostja) vastu, mille ühing loovutas koos kõigi võimalike kõrvalnõuetega hagejale. Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikme vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Analoogne regulatsioon tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel

§ 115(vt nt Riigikohtu 3.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 10;
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). Ülaltoodut arvestades kvalifitseeris maakohus õigesti C OÜ nõude kostja vastu ning asus põhjendatult seisukohale, et C OÜ võis oma nõude

§ 164

lg 1 järgi loovutada, mida C OÜ ongi asjas tuvastatud asjaolude kohaselt teinud, sh on sellest ka kostjale teatatud

§ 170tähenduses.

Seega saab lugeda nõude loovutamise toimunuks.

1. Kuigi kostja väitel ei olnud C OÜ-l kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida loovutada, sest C OÜ ei võinud TsMS § 174 lg 11 järgi esitada kostja vastu menetluskulude hüvitamise nõuet kohtuväliselt, ei anna see kolleegiumi hinnangul alust jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Maakohus keeldus esmalt samal põhjusel hagi menetlusse võtmast, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja leidis, et TsMS § 174 lg 11 ei välista C OÜ kahjunõuet kostja vastu, viidates mh Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, milles Riigikohus asus praeguse vaidlusega sarnastel asjaoludel seisukohale, et TsMS § 174 lg 11 (toona lg 7) piirab menetluskulude hüvitamise nõude esitamist menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosalise vastu väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust, kuid ei välista kohtuasjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist muu isiku vastu. Kuigi viidatud kohtuasjas oli esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 8 alusel, kohaldub see arusaam ringkonnakohtu hinnangul ka juhatuse liikme kohustuste rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude korral. Seega ei välista hagejale loovutatud kahju hüvitamise nõude rahuldamist ega muuda seda nõuet õiguslikult perspektiivituks asjaolu, et Harju Maakohus on

1. juuni
2. a määrusega mõistnud W OÜ-lt C OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitise. Juhul, kui kostja on rikkunud C OÜ juhatuse liikmena oma kohustusi, mille tagajärjel on C OÜl tekkinud menetluskulud, mille hüvitamist ei ole olnud võimalik selleks kohustatud isikult saavutada, saab C OÜ nõuda kahjuna menetluskulude hüvitamist ka oma kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt, s.o kostjalt.
3. Hagejale loovutatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja aegumise vastuväide, nagu leidis õigesti ka maakohus, kuid maakohtu otsus on selles osas 11 2-18-14132 nõuetekohaselt põhjendamata, sest ainuüksi teises asjas tehtud ringkonnakohtu lahendi refereerimine ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõudele. Ringkonnakohus selgitab, et juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 187 lg 3 järgi viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest, kuid erandina (tahtliku rikkumise korral) võib sellise nõude aegumistähtaeg olla TsÜS § 146 lg 4 järgi ka kümme aastat (vt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 14; üldkogu
6. märtsi
7. a otsus kriminaalasjas nr 1-17-2359, p-d 64–67). Siinsel juhul esitas hageja kostja vastu hagi
8. septembril 2018 ning heitis kostjale rikkumisena ette seda, et kostja sõlmis C OÜ juhatuse liikmena
9. oktoobril 2013 müügilepingu, millega võõrandas C OÜ kinnisasjad endale kuulunud ühingule. Seejuures ei ole hageja heitnud kostjale ette osaniku kohustuste rikkumist osanike otsuse vastuvõtmisel. Seega, arvestades hagi aluseks olevat juhatuse liikme kohustuste rikkumist, tuleb hageja nõude aegumistähtaega hakata lugema alates
10. oktoobrist 2013 ning hagi esitamise ajaks, s.o
11. septembriks 2018 ei olnud veel ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg möödas.
12. Kuna hagejale loovutatud nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu ega aegunud, tuli maakohtul kontrollida, kas hageja nõue on põhjendatud, st kas nõude eeldused on täidetud. 15.
13. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (

§ 127

) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 10;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). Ülaltoodust juhindudes on maakohus põhimõtteliselt õigesti asunud kontrollima hageja nõude eeldusi, kuigi nimetas kahjunõude eelduste juures osaühingu asemel kahju saajana ekslikult hagejat. 15.
7. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja rikkus
8. oktoobri
9. a müügilepingut sõlmides juhatuse liikme kohustusi, kuid maakohtu otsus on selles küsimuses olulises osas põhjendamata. Ka selles osas on maakohus piirdunud üksnes teises kohtuasjas tehtud kohtulahendi refereerimisega, mis ei vasta kohtulahendi põhjendamise nõudele. 15.2.
10. Ringkonnakohus selgitab, et juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Hoolsusstandardi sisusse kuulub ka kohustus tegutseda heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt Riigikohtu
11. mai
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14;
13. märtsi
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 13). 12 2-18-14132 15.2.
15. Siinsel juhul heidab hageja kostjale ette seda, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsusja lojaalsuskohustust ning rikkus esindusõiguse piirangut, kui sõlmis
16. oktoobril 2013 C OÜ juhatuse liikmena endale kuuluva ühinguga (sisuliselt iseendaga) ilma osaniku nõusolekuta majandustegevuse raamest väljuva müügilepingu, millega võõrandas kogu C OÜ majandustegevuseks vajaliku kinnisvara endale kuuluvale ühingule ajal, mil oli teada, et abikaasade ühisvara jagamisel jääb C OÜ emaühingu osalus hagejale. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-51919 tuvastanud, et müügileping sõlmiti C OÜ ja tema juhatuse liikme kontrollitava äriühingu vahel, mistõttu kohaldus ÄS § 181 lg-s 3 sätestatud piirang. Müügileping väljus C OÜ igapäevase majandustegevuse raamest, sest kinnisvara müümine ei olnud ettevõtte igapäevategevus, ning müügilepinguga võõrandati kogu C OÜ kinnisvara, mistõttu ei saanud C enam tegeleda oma peamise tegevusalaga, milleks oli kinnisvara üürile andmine ja käitus. Kuna müügileping väljus igapäevase majandustegevuse raamest, oli selleks ÄS § 181 lg 3 järgi vajalik osaniku, s.o Q OÜ nõusolek, kuid sellist nõusolekut ei olnud. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et müügileping oli tühine (I kd, tl 36–40). Riigikohus on selgitanud, et ÄS § 181 lg 3 reguleerib olukorda, kus juhatuse liikme esindusõigus on piiratud eesmärgiga vältida tehingu tegemisel tekkida võivat huvide konflikti. Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt võib juhatuse liige teha iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemiseks on andnud nõusoleku kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu) (vt Riigikohtu
17. aprilli
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 9). Siinsel juhul sõlmis kostja huvide konflikti olukorras igapäevase majandustegevuse raamest väljuva müügilepingu ilma osaniku nõusolekuta, millega rikkus nii lojaalsus- kui ka hoolsuskohustust, sest ei toiminud kooskõlas seadusega. Seejuures tegi kostja tehingu ajal, mil hageja ja kostja vahel toimus tsiviilasjas nr 2-12-8586 vaidlus ühisvara jagamise üle ning maakohus oli
19. märtsi
20. a otsusega otsustanud jätta abikaasade ühisvara hulka kuuluva C OÜ emaühingu osaluse hageja ainuomandisse (I kd, tl 5–24). Arvestades seda, et kostjale kuuluv äriühing kanti registrisse
21. oktoobril 2013 ja samal päeval sõlmis kostja ka müügilepingu, millega võõrandas kogu C OÜ kinnisvara, olles teadlik, et samal ajal on käimas poolte kohtuvaidlus ühisvara, sh C OÜ emaühingu osaluse jagamise üle, on ilmne, et kostja sõlmis müügilepingu enda isiklikes, mitte C OÜ huvides, soovides säilitada kontrolli abikaasade ühise kontrolli all olnud kinnisasjade üle. Sellega rikkus kostja selgelt juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. 15.2.
22. Kostja paljasõnalised väited selle kohta, et tal oli müügilepingu sõlmimiseks olemas iseenda otsus ajast, mil ta võis osanikuna esindada Q OÜ-d selle juhatuse liikmena ainuisikuliselt, ning väited selle kohta, et müügileping sõlmiti turutingimustel ja C OÜ huvides, ei anna alust asuda ülaltoodust erinevale seisukohale. Kostja ei ole millegagi oma väiteid tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja väidetel selle kohta, et hageja ei ole toonud esile ega tõendanud kostja kohustuste rikkumist pärast seda, kui kostjale kuuluvalt ühingult mõisteti välja menetluskulude hüvitis, ei ole asjas tähtsust. Hageja tõi hagi alusena esile kostja rikkumisena müügilepingu sõlmimise ja soovib selle rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Hageja ei pea oma nõude maksmapanekuks tooma esile täiendavaid kostja rikkumisi. 15.
23. Kuna kostja rikkus C OÜ juhatuse liikmena oma kohustusi, tuli maakohtul tuvastada, kas C OÜ-le tekkis selle rikkumise tõttu hageja väidetud kahju. Seejuures ei ole maakohus võtnud 13 2-18-14132 selget seisukohta küsimuses, kas C OÜ-le on kahju tekkinud või mitte, ning on C OÜ asemel korduvalt kahju väidetava kannatanuna nimetanud ekslikult hagejat. 15.3.
24. Ringkonnakohus selgitab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on

§ 127

lg 1 järgi kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohustust ei oleks rikutud. Kahju ei kuulu siiski

§ 127

lg 2 järgi hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, ning lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab

§ 127

lg 3 järgi hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Lisaks peab isik igal juhul hüvitama

§ 127

lg 4 järgi kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Seejuures võib hüvitatav kahju olla

§ 128lg 3 järgi mh otsene varaline kahju, sh kahju tekitamisega seoses kantud kulud.

Riigikohus on selgitanud, et kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud.

§ 127

lg-st 4 tulenevalt peab juhatuse liige hüvitama äriühingule kahju üksnes juhul, kui äriühingu kahju tekkis juhatuse liikme rikkumise tõttu, st rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Seega peavad kohtud hagi rahuldamiseks hindama, kas rikkumise tagajärjel vähenes äriühingu vara väärtus (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 11;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). 15.3.
5. Siinsel juhul tõi hageja esile, et C OÜ-l tekkisid müügilepingu sõlmimise tõttu kohtukulud, mis on W OÜ-lt C OÜ kasuks kohtumäärusega küll välja mõistetud, kuid mida ei ole õnnestunud täitemenetluses aastate jooksul sisse nõuda. Kuigi C OÜ saab nõuda kohtumääruse alusel täitemenetluses menetluskulude hüvitamist W OÜ-lt ja alustas
6. aastal W OÜ vastu täitemenetlust, ei ole W OÜ esitanud täitemenetluses oma varade nimekirja ning ligi kahe aasta jooksul ei laekunud täitemenetlusest C OÜ-le mingit raha. Kohtumenetluse ajal, s.o
7. juulil 2019 ja
8. märtsil 2020 laekus küll W OÜ pangakontole ja sealt kohtutäiturile raha, kuid tegemist oli juhuslike ühekordsete maksetega, sh oli märkimisväärse makse puhul tegemist hageja enda tehtud maksega seoses H OÜ kohustusega hüvitada W OÜ-le menetluskulud. Seega ei ole tänaseks ca viie aasta jooksul õnnestunud kogu ulatuses täita C OÜ menetluskulude hüvitamise nõuet, sest W OÜ-l ei ole vara, mille arvel nõuet rahuldada. Kostja paljasõnalised väited selle kohta, et W OÜ on tegutsev äriühing, ei kummuta seda järeldust ega anna alust järeldada, et C OÜ saab oma nõude rahuldatud täitemenetluse raames. Seda, et W OÜ-l on vara, mille arvel menetluskulude hüvitist maksta, ei kinnita kostja esile toodud asjaolu, et ta on (hilinenult) esitanud registripidajale majandusaasta aruanded, ega ka see, et W OÜ-l ei ole maksuvõlga. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks tal majandustegevuse või vara olemasolu. Kuna W OÜ ei ole hüvitanud C OÜ-le kohtumenetluses tekkinud kulusid 3253 euro 28 sendi ulatuses, on C OÜ vara selle võrra vähenenud ning seda saab pidada tema otseseks varaliseks kahjuks

§ 128lg 3 tähenduses.

15.3.3. Kostja rikkumise ja C OÜ-l tekkinud kahju vahel on ringkonnakohtu hinnangul põhjuslik seos

§ 127lg 4 tähenduses.

14 2-18-14132 Hageja väitel käivitas kostja müügilepingut sõlmides sündmuste ahela, mille tagajärjel on C OÜ pidanud kandma kohtumenetluses kulusid, mille sissenõudmine on ebaõnnestunud. Ringkonnakohus märgib, et tekkinud kahju ei pea olema alati kohustuse rikkumise vahetu tagajärg, vaid võib seisneda ka põhjusahelas, mille kahju tekitaja oma tegevusega loob. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb hinnata, kas kahju oleks tekkinud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Siinsel juhul ei oleks C OÜ üldse pidanud kohtu poole pöörduma ega kandma menetluskulusid, kui kostja ei oleks juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes sõlminud endale kuuluva ühinguga müügilepingut ning sellega kinnisasja võõrandanud. Seega on kostja rikkumine põhjustanud olukorra, kus C OÜ pidi tehingu tagasipööramiseks pöörduma kohtu poole ja kandma kohtukulusid, mille W OÜ jättis talle hüvitamata, ning selle tulemusena on vähenenud C OÜ vara. 15.3.4. Kuigi kostja väitel ei olnud sellise kahju ärahoidmine normi kaitse eesmärgiks

§ 127

lg 2 tähenduses ega menetluskulude näol tekkiv kahju kostjale ettenähtav

§ 127

lg 3 tähenduses, ei ole kostja oma vastuväiteid täpsemalt sisustanud ega selgitanud. Riigikohus on leidnud, et äriühingu vara vähenemine on äriühingu juhatuse liikme kohustuse rikkumise korral hüvitatav ja hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-20-14, p 13). Seejuures peab ringkonnakohtu hinnangul juhatuse liige huvide konflikti olukorras ilma osanike nõusolekuta igapäevase majandustegevuse raamest väljuvat kinnisasjade võõrandamise lepingut sõlmides arvestama sellega, et tühise tehingu tagasipööramiseks võib äriühing olla sunnitud pöörduma kohtu poole ning seoses sellega tuleb tal kanda menetluskulusid. Olukorras, kus selline leping sõlmitakse varatu äriühinguga, peab juhatuse liige nägema ette ka seda, et varatult äriühingult ei ole võimalik menetluskulude hüvitist saada. Seega on C OÜ-le tekkinud kahju hõlmatud ÄS § 187 kaitseeesmärgiga ning menetluskulude näol tekkinud kahju pidi olema kostjale ettenähtav. 15.
3. Ülaltoodut arvestades põhjustas kostja
4. oktoobri
5. a müügilepingut sõlmides C OÜ-le kahju ning peab selle hüvitama. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 3253 eurot 28 senti, s.o ulatuses, milles W OÜ ei ole hüvitanud C OÜ-le menetluskulusid. Ühtlasi palus hageja määrata, et kui kostjale kuuluv ühing on täitnud tsiviilasjas nr 2-13-51919 tehtud kohtumäärusest tulenevat kohustust, väheneb vastavas osas kostja kohustus. Seda taotledes lähtus hageja eeldusest, et kostja vastutab solidaarselt W OÜ-ga. Samas nõustus hageja ka sellega, kui kohus jätab selle tingimuse määramata. Kolleegiumi hinnangul on iseenesest õige kostja vastuväide, et hageja taotletud tingimusega ei oleks kohtuotsuse resolutsioon selge ja täidetav TsMS § 442 lg 5 tähenduses. See ei anna aga alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Küll aga ei saa kohtuotsuse resolutsiooni märkida hageja taotletud tingimust. Ringkonnakohtu hinnangul on õige hageja käsitus, et kostja ja W OÜ vastutavad C OÜ ees solidaarselt. Kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad

§ 137lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt. Siinsel juhul vastutab W OÜ Ts

MS § 162 lg 1 järgi C OÜ-le kohtumenetluses tekitatud menetluskulude kui kahju hüvitamise eest ning kostja C OÜ-le juhatuse liikme kohustustega tekitatud kahju eest, mis seisneb C OÜ-le hüvitamata menetluskuludes. Seega vastutavad nad erinevatel alustel sama kahju eest solidaarselt. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt

§ 65lg 1 järgi ühiselt või igaühelt või 15 2-18-14132 mõnelt neist.

Sellest tulenevalt saab C OÜ nõuda kostjalt menetluskulude hüvitise väljamõistmist kogu ulatuses, mistõttu ei ole vaja piirata kostjalt hageja kasuks välja mõistetavat hüvitist vastavalt sellele, kuidas W OÜ peaks hüvitama C OÜ-le menetluskulusid. Küll aga peavad hageja ja C OÜ arvestama

§ 67

lg 1 järgi seda, et kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea teine võlgnik kohustust enam täitma. Kuna solidaarkohustuse täitmist saab võlausaldaja

§ 65

lg 2, § 67 lg 1 järgi nõuda vaid ühe korra ja solidaarvõlgnik saab

§ 67

lg 2 järgi vastuväitena tugineda sellele, et teine solidaarvõlgnik on solidaarkohustuse osaliselt täitnud, sh vajadusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel, siis ei ole vaja näha otsuse resolutsioonis ette hageja taotletud tingimust. Eeltoodut arvestades on ühtlasi välistatud ka see, et C OÜ või hageja saaks menetluskulud kahekordselt hüvitatud ja rikastuks alusetult. 16. Ülaltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista juhatuse liikme kohustuste rikkumisega põhjustatud kahju eest hüvitis 3253 eurot 28 senti. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi

§ 115

lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel, ei käsitle ringkonnakohus hageja nõude rahuldamist

§ 1043ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

17. Hageja kahju hüvitamise nõude, s.o põhinõude rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni

§ 113lg 1 I lause järgi viivist.

Kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, siis loetakse

§ 113

lg 1 II lause ja § 94 järgi viivise määraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, millele lisandub 8% aastas. TsMS § 367 järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Praegusel juhul palus hageja mõista kostjalt välja alates
3. septembrist 2020 kuni hüvitise tasumiseni

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Viivisekalkulaatori andmetel tuleb kahjuhüvitiselt 3253 eurot 28 senti tasuda alates

1. septembrist 2020 kuni
2. detsembrini 2022 viivist 593 eurot 4 senti. Seda arvestades mõistab kolleegium kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivise 593 eurot 4 senti ning alates
3. detsembrist 2022 kuni hüvitise tasumiseni hüvitiselt

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Lähtudes Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik 16