KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.12.2022 Tallinn Kriminaalasja number 1-22-129 Kohtukoosseis Janika Kallin, Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kriminaalasi X süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 27.05.2022 otsus Apellant Kannatanu C Prokurör Merike Lugna Süüdistatav X, isikukood XXXXXXXXX, isikuandmed maakohtu otsuses (kd II tlk 4) Kaitsja Marko Pilv RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata kannatanu C apellatsioon Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 27.05.2022 otsuse tühistamiseks. 2. Jätta Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 27.05.2022 otsus X õigeks mõistmises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses muutmata, kuid asendada otsuse põhistused käsilolevas otsuses esitatud põhjendustega. 3. Jätta kannatanu C menetluskulu tema enda kanda. 4. Rahuldada kaitsja taotlus X apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks osaliselt. Põhjendatud kulud summas 1048 eurot (summale lisandub käibemaks 209,60 eurot) hüvitab Eesti Vabariik, ülejäänud osas jäävad kulud X enda kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 Asjaolud: 1. Süüdistus: X anti kohtu alla KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses, sest ta rikkus 28.07.2021 kella 00.30 paiku XXX maja juures avalikus kohas käitumise üldnõudeid vägivallaga ja teisi isikuid häirival viisil. C üritas süüdistataval takistada alaealiste laste ära viimist ning X surus C sõiduki ukse vahele. Kannatanu parema õla piirkond oli mitu päeva valulik. X vägivaldne käitumine häiris asjasse puutumatuid isikuid: Q, Y ja W. Lisaks viibisid läheduses C ja X kaks alaealist last. 2. Maakohtu 27.05.2022 otsus: Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 27.05.2022 otsuse alusel kriminaalasjas nr 1-22-129 mõisteti X talle KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus jättis riigi kanda menetluskulud, X valitud kaitsjale makstud tasu 12 046,80 eurot. Maakohus asus seisukohale, et mitte ükski kohtus uuritud tõend ei kinnita, et süüdistatav oleks süüdistuses näidatud ajal ja kohas tarvitanud kannatanu suhtes süüdistuses kirjeldatud vägivalda. Seega ei leidnud tõendamist, et X oleks toime pannud KarS § 263 lg 1 p 1 objektiivsele koosseisule vastava teo, mida talle süüks arvatakse. Maakohus tunnistas ebausaldusväärseks ja jättis tõendite kogumist kõrvale kannatanu C ja tunnistaja W ütlused. Tunnistajate Q ja Y ütlused ei tõenda C poolt avaldatud ja süüdistuses kirjeldatud X vägivaldset käitumist C suhtes. Maakohtu otsuse järgi pidas kohus mh oluliseks, et esitatud tõendite põhjal pole võimalik väita, et C tundis X tegevuse tõttu parema õla piirkonnas mitu päeva valu. 3. Kannatanu C apellatsioonkaebus: Maakohtu otsuse vaidlustas kannatanu, kes esitas ringkonnakohtule tähtaegselt apellatsioonkaebuse. Kannatanu hinnangul hindas maakohus tõendeid valesti ja kohaldas sel põhjusel valesti materiaalõigust. Maakohus heitis talle ette lapsi puudutava jõustunud kohtumääruse täitmata jätmist, kuid ta soovis lapsi vägivaldse isa eest kaitsta. Alaealiste laste ära viimine ootamatult ja öösel pole õige, laste üleandmine tuleb korraldada kohtutäituri abiga. Kannatanu arvates kinnitavad nii tema, kui tunnistajate ütlused, et X lükkas ta auto ukse vahele. Kannatanu hinnangul on tema ütlused usaldusväärsed järgmistel põhjustel: - - ta oli šokis ning ei suutnud sündmusi tajuda täpses ajalises järjestuses; maakohus heitis talle ette kuriteoavalduses faktide kajastamata jätmist. Sündmuskohal rääkis ta autoukse vahele lükkamisest seal viibinud politseinikule ning viimase ettepanekut, et ta teeks kuriteoteate, kinnitavad tunnistajad Z ja F. Sündmuste korrektne vormistamine oli olukorda silmas pidades teisejärguline. Pärast vahejuhtumit oli ta traumeeritud ning mälestused tulid jupikaupa. Ta pani sel hetkel kirja kõik, mida mäletas. Juristil võttis dokumentide vormistamine aega; tema ja tunnistajate ütlused tegelikult riimuvad. Süüdistuses ei ole määratletud, millise autoukse vahele X ta surus. Maakohus asus süüdistust lubamatult kitsendama öeldes, et tema ja tunnistajate ütlused lahknevad selle kohta, millise ukse vahele X ta surus. Ta 2 rääkis kohtus nii, nagu mäletas. Seda, et sündmust üldse ei toimunud, ei väitnud kohtus mitte ükski tunnistaja. Väga paljud tunnistajad nägid, kuidas süüdistatav lükkas ta auto ukse vahele nii, et ta sai haiget. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata tunnistajate W, Y ja Q ütlused ning tugines selle asemel tunnistajate Z, D ja F ütlustele. Tunnistajate ütluste hindamisel jättis maakohus arvestamata, et sündmused kestsid pikemat aega ning tunnistajate teadmine sõltub sellest, millal nad kohale jõudsid ning kus paiknesid. Z ja F ei olnud konflikti juures algusest peale ning fakt, et nad ei näinud, kuidas X ta ukse vahele surus, ei tähenda, et seda poleks olnud. W ja Y kirjeldasid, kuidas süüdistatav ta ukse vahele surus. W märkis, et see pidi olema valus, Y kuulis, kuidas ta valu tõttu karjus. Q ütlused on usaldusväärsed. Tunnistaja rääkis, mida mäletab, lihtsalt sündmustest on möödunud mõningane aeg. Q mäletas, et X surus ta auto ukse vahele ning tal oli valus. Apellandi hinnangul on seega tõendatud, et X surus ta süüdistuses näidatud ajal auto ukse vahele ja tekitas talle valu. Lärmakat sündmust nägid pealt tunnistajad, lapsed nutsid hüsteeriliselt ning avalik rahu sai rikutud. Kannatanu taotleb ringkonnakohtult: - tühistada Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 27.05.2022 otsus X õigeksmõistmises ja teha uus otsus, millega tunnistada X KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi; hüvitada apellatsiooni esitamisega seotud kulud 924 eurot. Kannatanu ei taotle apellatsioonkaebuse läbivaatamist suulises menetluses. 4. X kaitsja kirjalik seisukoht. X kaitsja esitas 04.07.2022 kirjaliku seisukoha kannatanu C 07.06.2022 apellatsioonkaebuse osas. Kaitsja ei taotle asja lahendamist suulises menetluses. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult: - võtta kriminaalasja juurde kooskõlas KrMS § 321 lg 6 täiendava tõendina 22.06.2022 Pärnu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr Y-YY-YYYY; jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 27.05.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-22-129 muutmata; jätta X apellatsioonimenetluse kulu 1321,60 eurot Eesti Vabariigi kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja kannatanu C menetluskulude kannatanu enda kanda jätmist. Kaitsja jäi varasemalt maakohtus öeldu juurde ning lisas kokkuvõtlikult järgmist: - kannatanu selgitab apellatsioonkaebuses oma maakohtus antud vastuolulisi ütlusi, kuid need ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks; süüdistuse põhjendamatust kinnitab fakt, et prokurör maakohtu õigeksmõistvat otsust ei vaidlustanud; maakohus tuvastas õigesti, et laste isal oli 18.09.2020 Viru Maakohtu määruse alusel tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX õigus lapsed ära viia. Laste ema, kannatanu C on alates poolte ühise kooselu lõppemisest septembrist 2018 püüdnud süstemaatiliselt ja pahatahtlikult lapsi isast võõrutada. Tsiviilkohtumenetluses on korduvalt tuvastatud, et 3 - - - - - - - laste ema tegevus on laste huve kahjustav. Kannatanu varjas lapsi isa ja kohtutäituri eest ning eiras jõustunud kohtumäärust. C-le on X alustatud täitemenetluse raames määratud korduvalt sunniraha jõustunud kohtumääruse täitmata jätmise eest. Täitemenetlus nurjus; oluline on silmas pidada, et 27.07.2021 öösel vastu 28.07.2021 toimunud sündmused leidsid aset seetõttu, et laste ema oli lapsi isa eest teadlikult ja süstemaatiliselt juba ca 1 aasta jooksul varjanud. X nägi 27.07.2021 maanteel sõites juhuslikult talle vastu sõitvat kannatanut koos lastega. Süüdistatav otsustas sõita C maja juurde ja jääda ootama, et oma lapsed lõpuks kätte saada. Selleks ajaks oli X ära kasutanud kõik võimalused laste kätte saamiseks. Pärast maakohtu õigeksmõistvat otsust on Pärnu Maakohtu 22.06.2022 määrusega tsiviilasjas nr Y-YY-YYYY C-lt võetud laste hooldusõigus. Tõend on oluline kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja see tõendab laste ema võimalikku motiivi, kuid seda ei olnud võimalik varem esitada; maakohus tuvastas õigesti, et C ütlused väidetava kuriteosündmuse kohta on vastuolulised ja ajas muutuvad. Kannatanu seisukohaga, et süüdistuse kontekstis pole oluline, millise ukse vahele ta suruti, ei saa nõustuda. Maakohus pidi tõendeid kogumis hinnates tuvastama, kas kannatanu kirjeldatud viisil autoukse vahele surumine leidis aset või mitte. Maakohus leidis põhjendatult, et sündmus pole tõendatud; maakohus tuvastas tõenditele (süüdistatava X ütlused, tunnistaja Z ja F ütlused) tuginevalt, et kannatanul ei olnud sündmuskohal süüdistatava vastu seoses võimaliku vägivallaga pretensioone. Nädal hiljem koostatud kuriteokaebuses on kannatanu sündmuse asjaolusid kirjeldanud teisiti, seal pole ridagi väidetavast ukse vahele surumisest. Kohtus ei osanud kannatanu öelda, miks ta avalduses sellest ei kirjutanud. Kannatanu väitis, et tal valutas õlg mitu päeva, pole usutav, et tal õlavalu avaldust kirjutades meelest läks. Šokiseisund, millele C viitab, ei kesta nädal aega; kannatanu kohtus antud ütlused olid vastuolulised. Kannatanu kohendas oma ütlusi vastavalt kaitsja täpsustavatele küsimustele ning esitas sel põhjusel 5 erinevat versiooni toimunust: 1) ta jäi autoukse vahele, kui ta oli näoga auto poole; 2) ta jäi autoukse vahele hoopis seljaga auto poole; 3) auto juures näitas kannatanu, et ta jäi ukse vahele olles auti poole parema küljega; 4) autoukse vahele jäi tema parem õlg; 5) auto juures näitas kannatanu, et ukse vahele jäi parema käe küünarnukk ja seejärel väitis kannatanu, et ukse vahele jäi ja sai haiget terve käsi. Ilmnenud vastuolusid ei suutnud C adekvaatselt selgitada; kannatanu väitis kohtus esmalt korduvalt, et ta jäi autoukse vahele, kui X hakkas n.ö automaatse liigutusega ust sulgema. Seejärel kannatanu muutis oma ütlusi ning hakkas väitma, et X surus ta teadlikult autoukse vahele. Järelikult üritas kannatanu oma ütlusi kohendada; maakohus tuvastas õigesti, et tunnistaja Q versioon on sarnaselt kannatanuga ajas muutunud. Tunnistaja varasem, omakäeline selgitus ei klapi kohtus antud ütlustega. Vastuolude osas selgitas Q, et ta tuletas asjaolud hiljem meelde, kuid maakohus on õigesti märkinud, et see pole eluliselt usutav, kui inimesel on 9 kuud hiljem asjaolud täpsemini meeles, kui 2 päeva pärast sündmust. Kannatanu ja tunnistaja Q versioonid on muutunud sünkroonis ning see viitab ütluste kooskõlastamisele; kannatanu on ise tunnistanud, et ta üritas takistada X, kui too pani oma süles olnud last autosse. Järelikult üritas C ise füüsiliselt takistada X õiguspärast ja seaduslikku tegevust; 4 - - - - - maakohus tuvastas õigesti, et mitte ühegi teise tunnistaja ütlused ei toeta kannatanu versiooni autoukse vahele jäämisest. tunnistajad D ja Z selgitasid riimuvalt, et tol ööl oli ainult üks autoukse avamise katse ning see toimus politsei juuresolekul. Tunnistajate ütlused riimuvad politseiametniku F ütlustega. Kannatanu ütluste kohaselt toimus ukse vahele surumine vahetult enne politsei kohale jõudmist, kuid D ja Z ütluste järgi olid autouksed kinni; tunnistaja Y ütlused on C ütlustega vastuolus. Tunnistaja väitel avas kannatanu sõiduauto juhi kõrvalistujapoolse (esimese parempoolse) ukse selleks, et suhelda seal istunud naisterahva süles olnud lapsega. Seejärel surus X tunnistaja ütluste kohaselt ukse kinni nii, et kannatanu jäi ukse vahele. Kannatanu väitel surus X ta ukse vahele siis, kui süüdistatav avas tagumise vasakpoolse ukse selleks, et Ä juhi taga asuvale kohale istuma panna. Y sõnul pidi seega kannatada saama C vasak külg, mitte parem nagu väidab kannatanu. Arvestades tunnistaja ja kannatanu ütluste omavahelist vastuolu kui vastuolu tunnistajate Z ja D ütlustega, on selge, et tunnistaja ja kannatanu ütlused pole usaldusväärsed; tunnistaja Q selgitas, et ta elab OOO, mitte XXX majas ning tal on käimisega raskusi. Tunnistaja jõudis sündmuskohale seega mõnevõrra hiljem. Q väitis kohtus, et kannatanu üritas avada sõiduauto juhi (s.o esimene vasakpoolne) ust ja soovis tunnistaja arvates sinna istuda selleks, et last rahustada. Ühegi teise autoukse avamist tunnistaja ei näinud. Väidetavalt juhipoolse ukse avamise käigus surus X kannatanu autoukse vahele. Q ei osanud selgitada, mis asendis kannatanu ukse vahele jäi ja kust haiget sai. Tunnistaja sõnul seisis lastekaitsetöötaja Z seal juures, kuid ei reageerinud. Z kinnitas, et ta oli auto juures, kuid tema oma sõnul uste avamist ja vägivalda pealt ei näinud. Q versioon erineb täielikult kannatanu omast. Tunnistaja ei osanud selgitada pärast seda, kui kohtus loeti ette tema omakäeline, varasem selgitus sündmuste kohta, miks see erineb kohtus räägitust; kannatanu versiooni ukse vahele surumisest/jäämisest toetavad ainult tema naabritest tunnistajad, kõik on rääkinud sündmustest oma versiooni, mis ei haaku kannatanu omaga. erinevalt kannatanu ütlustest on süüdistatava ütlused usaldusväärsed. Süüdistatava ütlusi, kuhu ta parkis auto, kinnitavad tunnistajad Z, Q ja Ü. X kirjeldas, kuidas pärast sõnavahetust kannatanuga liikus elukaaslane koos Ö-ga ning tema Ä süles hoides auto suunas ning temaga koos liikus C. Kohe, kui elukaaslane oli Ö-ga juhi kõrvalistmele istunud, pani süüdistatav oma sõnul auto uksed lukku, et kannatanu ei saaks jõuga autosse siseneda. Süüdistatav avas uksed alles siis, kui sündmuskohale saabus politsei, ta oli asjaolusid selgitanud ja saanud loa lahkuda. X ütlused riimuvad D ja Z ütlustega. Süüdistatava sõnul jäi ta auto juurde seisma, Ä oli süles ning kannatanu üritas last tema sülest rebida ja takistada laste äraviimist. X palus kannatanul distantsi hoida, s.o süüdistatav ei soovinud kannatanuga füüsilist kontakti, kuid C eiras palveid ning proovis last jõuga ära võtta. X avas uksed ja pani oma süles istunud Ä juhi taga olevale istmele alles siis, kui sai politseiametnik F-lt loa lahkuda. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kannatanu apellatsioonkaebus pole põhjendatud, see tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus kliendi õigeks mõistmises tuleb jätta muutmata. Apellatsioonimenetlusega seotud X menetluskulu tuleb jätta riigi kanda. Kaitsja hinnangul ei ole põhjendatud C taotlus õigusabikulude hüvitamiseks. Kaebus on esitatud advokaadibüroo blanketil, kuid koostatud „mina“ vormis. Apellatsioonkaebus sisaldab 5 C selgitusi ja seisukohti ning selle on allkirjastanud kannatanu. Kannatanu esitatud kuludokumendist ei nähtu, kes oli õigusteenust osutanud advokaat. Järelikult pole kaebust koostanud advokaat ning jääb selgusetuks, milles õigusabiteenus seisnes ja kes seda osutas. Menetlus ringkonnakohtus: Ringkonnakohus määras 15.11.2022, et kannatanu apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata kirjalikus menetluses ja rahuldas X kaitsja taotluse täiendava tõendi, s.o Pärnu Maakohtu 22.06.2022 Pärnu Maakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-21-9870, asja juurde võtmiseks. Apellatsioonimenetluse pooltele anti aega kuni 13.12.2022 (k.
- a)kirjalike seisukohtade esitamiseks. Kohtu määratud tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha prokuratuur. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik, põhjendatud ja see tuleb jätta muutmata. Kannatanu ja süüdistatav (kaitsja kaudu) midagi lisada ei soovinud. Ringkonnakohtu seisukoht: Sissejuhatavalt märgib kolleegium, et ei pea vajalikuks kriminaalasja lahendamist suulises menetluses, kuigi kriminaalasja keskseks küsimuseks on isikuliste tõendiallikate usaldusväärsus. Riigikohtu viimase aja praktika (alates 21.06.2022, RKKKo 1-20-2143) järgi peaks ringkonnakohus kirjeldatud juhtudel kasutama kaalutlusõigust ja tegema valiku kirjaliku ja suulise menetluse vahel, kui pooled pole ise suulist menetlust taotlenud. Käsilolevas asjas pole suuline menetlus ringkonnakohtu arvates tingimata tarvilik. Kuigi apellatsioonis sisalduvate väidetega tuleb osaliselt nõustuda, ei näe kolleegium, et maakohtu otsus X õigeksmõistmises tuleks tühistada. Teiseks on asja eripära silmas pidades väga oluliseks argumendiks, miks võiks asja lahendada süüdistatava eelistatud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalidest nähtuv tõsiasi, et X on pidanud C tõttu aastaid kulutama nii tsiviilkohtu, kui erinevate ametite uksi (sh uurimisasutuste omi seoses kannatanu esitatud alusetute kaebustega nii tema, kui laste vastu suunatud vägivallakahtlustustes). Eeltoodud põhjustel tuleb kriminaalasi lahendada kirjalikus menetluses. I Kannatanu esitas oma apellatsioonis arvukalt väiteid, miks pidanuks maakohus teda uskuma. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonis sisalduvad C selgitused tuleb kõrvale jätta. Kannatanut ristküsitleti maakohtus ning kooskõlas KrMS § 63 lg 1 on kriminaalasjas tõendiks tema kohtus antud ütlused. Apellandi hinnangul tegi maakohus tõendite hindamisel vigu ning need tõid endaga kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. C hinnangul on tema ütlused usaldusväärsed, sest väga paljud tunnistajad nägid, kuidas süüdistatav surus ta sõiduki ukse vahele ning järelikult tuleb teda uskuda. Oma ütlustes ilmnenud vastuolusid põhjendab apellant šokiseisundiga, ta rääkis kohtus, mida mäletas, kuid paraku tulid mälestused jupikaupa. Apellatsioonkaebuse järgi ignoreeris maakohus põhjendamatult nende tunnistajate ütlusi, kes ütlesid, et süüdistatav tegi seda, mida talle esitatud süüdistus ette heidab ning ei arvestanud, et isikuliste tõendiallikate teadmine sõltus suuresti, mis ajahetkel nad sündmust jälgima hakkasid. 6 Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi kriitika põhjendatud. Kolleegium jagab C seisukohta, et maakohus on tõendeid (eelkõige isikuliste tõendiallikate ütlusi) hinnates teinud mitu väga olulist viga. Esiteks ignoreeris maakohus tänaseks sügavalt juurdunud kohtupraktikat (alates RKKKo 3-11-131-13), mille järgi ei loeta enam isikut, kes annab vähemalt mingis osas tõele mittevastavaid ütlusi, tõendiallikana tervikuna ebausaldusväärseks. Teiseks tuleb kohtupraktikas omaksvõetud arusaamade järgi kontrollida isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsust mh seeläbi, kas isik on andnud järjepidevaid ütlusi, mil määral klapib isiku jutt ülejäänud tõendikogumiga, milline on tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid, kas isiku ütlused on eluliselt usutavad. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on sellisest tähendusest teadlik jpt (vt nt RKKKo 1-20-1208, 3-1-1-109-15). Kolmandaks tuleb kooskõlas KrMS § 61 lg 2 kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõendeid hinnata kogumis. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi tähendab viidatu mh erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Kolleegium märgib, et kohtumenetluse pooled esitasid maakohtus nii kirjalikke, kui isikulisi tõendeid. Mis toimus ööl vastu 28.07.2021 XXX maja juures XXX, oskasid lisaks kannatanule kohtus kirjeldada ainult isikulised tõendiallikad. Mittemingisuguseid objektiivset, mäluvigadest vaba ja emotsioonidest priid tõendit (nt videosalvestus) kohtu(
- te)käsutuses ei ole. Kohtuistungi protokollide järgi väitis lihtsustatult osa isikulistest tõendiallikatest, et mitte midagi sellist, mida kirjeldas kannatanu ehk süüdistuses sisalduv sündmus, pole mitte kunagi toimunud (süüdistatav, süüdistatava elukaaslane D, lastekaitsetöötaja Z). Ülejäänud seevastu nägid, kuidas süüdistatav surus kannatanu autoukse vahele (kannatanu naabrid Q, Y, W). Üks tunnistaja rääkis kohtus, mida ta kuulis ja oma korteri aknast pisut nägi (kannatanu naaber Ü). Maakohus on selgesõnaliselt ebausaldusväärseks tunnistanud üksnes kannatanu C ja tunnistaja W ütlused. Ukse vahele surumist oma sõnul näinud Q ja Y ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse osas pole maakohus seisukohta võtnud. Juhul, kui maakohus pidas ukse vahele surumist tunnistajate Q ja Y ütluste alusel küll võimalikuks, kuid leidis, et tunnistajate jutt ei riimu kannatanu versiooniga (vt kd II tlk 5), tekib küsimus, miks ei sisaldu otsuses ridagi kannatanu ja sõiduki ukse vahelist kontakti kategooriliselt eitanud süüdistatava ja tema elukaaslase D ütluste usaldusväärsusest? Mis puudutab tõendite hindamist kogumis, siis maakohus on otsuse põhiosas valdavalt piirdunud üksnes isikuliste tõendiallikate ütluste refereerimisega, kuid nende analüüs ja kohtu järeldused on äärmiselt napid ja kohati segasevõitu. Olukorras, kus asja lahendus sõltub üksnes isikulistest tõendiallikatest ja osa neist väidab, et nad siiski nägid midagi sellist, mida süüdistus kirjeldab, peaks isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse küsimust hindama märksa põhjalikumalt ning seda tuleks teha kohtupraktikas kinnistunud arusaamu järgides. Isikuliste tõendiallikate ütlusi tuleks võrrelda ja neid kõrvutada. Enne õigusliku hinnangu andmist tuleb kohtul olemasoleva teabe ehk kohtu jaoks usaldusväärsete tõendite abil rekonstrueerida, mis toimus. Käsiloleval juhul on vaidlustatud otsust lugedes võrdlemisi keeruline mõista, millised faktilised asjaolud maakohus tuvastas. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud äärmiselt pealiskaudselt. 7 Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik maakohtu otsuses sisalduvad vead, mis puudutavad tõendite hindamist, parandada. Mingisugused motiivid otsuses siiski sisalduvad ning seega ei ole põhjust rääkida kohtuotsuses põhjenduste puudumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. II Ringkonnakohus märgib esmalt, et nii kannatanu, kui süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel jättis maakohus kõrvale mõlema isiku võimaliku motiivi, mis võis mõjutada nende ütlusi. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja põhjendatult viidanud, et käsilolevas asjas ei saa lähtuda kitsalt süüdistuses näidatust, vaid ööl vastu 28.07.2021 toimunud sündmused on tihedalt seotud kannatanu ja süüdistatava ühiste laste hooldusõiguse küsimusega. Ringkonnakohtu arvates on laste hooldusõiguse küsimus põhjus, miks nii üks, kui teine kohtus valetas. Kriminaalasjas puudub vaidlus ja on tõendatud, et kannatanu ja süüdistatav on aastaid erinevates tsiviilkohtutes vaielnud ühiste alaealiste laste Ä ja Ö X hooldusõiguse üle (vt kd I tlk-d 59-64, 65-70, 71-76, 77-83, 84-90, 105-107, 108-110). Erinevad kohtud ja kohtuastmed on järjepidevalt leidnud, et laste huvidest lähtuvalt tuleb vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses eelistada laste isa ehk X. Paralleelselt tsiviilvaidlustega on C esitanud arvukalt kuriteoteateid, et süüdistatav on kas teda või ühiseid lapsi väärkohelnud (sh lapsi seksuaalselt väärkohelnud), kuid kriminaalmenetlused on lõpetatud (vt kd I tlk-d 48 pöördel, 49, 50-51, 5254, 55-56, 114-115). Kolleegium nendib, et X süüdi mõistmine talle esitatud süüdistuses annaks kannatanule (tema vaates) lõpuks ometi tsiviilkohtus olulise argumendi, miks peaks kohus lõpututes laste hooldusõigust puudutavates vaidluses eelistama teda, mitte süüdistatavat. Süüdimõistva otsuse abil saaks C viidata, et lapsed ei tohiks olla isaga, sest X on vägivaldne kurjategija. Süüdistatav soovib ilmselt samal põhjusel vältida iga hinna eest enda süüdi mõistmist. Kuigi ringkonnakohus peatub mõlema inimese ütluste usaldusväärsusel edaspidi põhjalikumalt on paslik siinkohal tuua lihtsad näited. Süüdistatava ütlustest nähtub olukorra selge ilustamine. X kirjeldas näiteks, kuidas vanem laps, Ä oli teda nähes rõõmus ja hüppas talle sülle ning laps läks endast välja, sest C võttis tüdruku kaisuka ära (kd I tlk 174 pöördel ja 175). Samas tunnistajad kirjeldavad, kuidas laps(
- ed)oli(
- d)hüsteerias ja karjusid ema järele. Arvestades seda, et süüdistatava enda sõnul ei olnud ta lapsi näinud ca 1 aasta jooksul (kd I tlk 174), siis pole võimalik uskuda, et isegi vanem laps, kes oli vahejuhtumi ajal 5. aastane, südaöösel isa ära tundis, talle sülle hüppas ning hakkas nutma üksnes selle pärast, et ta kaisuloom maha kukkus. Tunnistajate ütlused selle kohta, et laps nuttis emast eraldamise (ja tõenäoliselt ka ema karjumise) pärast, on õiged. X ütlusi tervikuna võibki iseloomustada nii, et ta vältis oma ütlustest hoolikalt kõike, mis võiks teda halvas valguses näidata. Kannatanu seevastu tegi kõik endast oleneva, et süüdistatavat mustata. C pidas vajalikuks pidevalt rõhutada, et süüdistatav on vägivaldne, sundinud teda kohtumäärust täitma teda ahistades (kd I tlk 125 pöördel – 135 pöördel). Tegelikult on kannatanu ütlusi tervikuna vaadates näha, et just lastega seotud hooldusõigusvaidluse tõttu on kannatanule väga oluline, et kriminaalasi X süüdistuses päädiks süüdimõistva otsusega. 8 Ringkonnakohus märgib, et juba X ja C tsiviilvaidlustest lähtuvaid, kuid omavahel põrkuvaid huve silmas pidades, tuleb mõlema isiku ütlustesse suhtuda reservatsioonidega. Kolleegiumi hinnangul on kannatanu ja süüdistatava ütlused usaldusväärsed üksnes osaliselt. Sealjuures on väga oluline kriteerium ütluste riimumine nende isikuliste tõendiallikate ütlustega, kes on ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kannatanu, süüdistatava X ja tema elukaaslase, tunnistaja D ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. Samuti on osaliselt ebausaldusväärsed tunnistajate Z, W ja Q ütlused. Tunnistaja Y ja F ütlused on usaldusväärsed. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Vastab tõele, et sündmusel, mis toimus süüdistuse järgi ööl vastu 28.07.2021 XXX linnas, XXX kortermaja juures, on oma eellugu. Sarnaselt kaitsjaga ei pea ringkonnakohus seda ebaoluliseks ja kõrvaliseks. Süüdistatava X ütlused on usaldusväärsed osas, mis puudutavad pooltevahelisi tsiviilvaidlusi, kannatanu käitumist pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist ning laste viibimiskoha määramise lahendi jõustumist. Süüdistatava ütlustega (kd I tlk 173-174) on tõendatud, et kannatanu lahkus tema juurest koos lastega 2018.a pärast kooselu lõppu ning ta pöördus kohtusse laste viibimiskoha määramiseks, sest ta ei näinud lapsi u 4 kuud. Veebruaris 2021 jõustus kohtulahend, millega anti talle Ö ja Ä X ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramiseks. X märkis, et laste ema, C kohtumäärust ei täitnud ja laste elukoht pärast määruse jõustumist ei muutunud. Ta proovis kaasata politseid, lastekaitset, õiguskantslerit, kuid kõik ponnistused jäid tagajärjetuks. Süüdistatava sõnul kirjutas ta korduvalt kannatanule, kuid sai alati vastuse C esindajalt ettepanekuga, et lapsed jääksid kannatanu juurde ja ta saaks lapsi näha vastavalt kokku lepitud ehk kannatanule sobivale suhtluskorrale. Täpset sisu ta ei mäleta, kuid see võis olla nii, et ta saab lastega kohtuda, kui laste ema vajalikuks peab. X selgitas, et ta ei saanud lastega mittemingisugust kontakti ca 1 aasta jooksul ning ta nägi lapsi üle pika aja 29.07.2021. Süüdistatava ütlused on õiged ning iseenesest ei väida vastupidist ka kannatanu. Viru Maakohtu 20.12.2018 määrusega lahendati tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX, mis puudutas X avaldust ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist, X taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus määras X-le tema ja C ühiste laste Ö ja Ä X-ga kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni suhtluskorra (kd I tlk 59-64). Viru Maakohtu 29.08.2019 määrusega samas tsiviilasjas rahuldati X taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning isale anti menetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras ainuotsustusõigus määrata Ö ja Ä X igakordne viibimiskoht. C kohustati andma lapsed viivitamatult isale (kd I tlk 65-70). Viru Maakohtu 09.09.2020 määrusega samas tsiviilasjas jäeti C 20.07.2020 esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ning rahuldati X 22.07.2020 esialgse õiguskaitse taotlus. Laste isale anti kohtumenetluse ajaks ehk kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni ainuhooldusõigus määrata Ö ja Ä X viibimiskoht ning C kohustati viivitamatult andma lapsed üle isale (kd I tlk 71-76). C lapsi üle ei andnud ning kohtutäituri otsused kohustuse täitmiseks (kd I tlk 91-94) kinnitavad, et X pöördus kohtutäituri poole. Seejärel karistati C Pärnu Maakohtu 10.11.2021 otsuse alusel KarS § 3311 lg 1 järgi. Kannatanu vaidlustas otsuse Tallinna Ringkonnakohtus, kuid maakohtu süüdimõistev lahend jäi muutmata (kd I tlk 57-58, 116-122). Viru Maakohtu 18.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX lõpetati X ja C ühine hooldusõigus Ö ja Ä suhtes osaliselt ja anti laste isale ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramisel. Kohus määraks kindlaks vanemate vahelise suhtluskorra ja jättis rahuldamata C avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Tartu 9 Ringkonnakohus jättis 15.01.2021 määrusega maakohtu 18.09.2020 lahendi muutmata (kd I tlk 77-83, 84-90). Väljavõttega täitemenetlusest täiteasjas nr 176/2020/1682 (kd I tlk 111-113) on tõendatud, et täitemenetlust alustati Viru Maakohtu 09.09.2020 kohtumääruse nr X-XXXXXXX ja sissenõudja X avalduse alusel. Ülevaate järgi tegi kohtutäitur ajavahemikul 18.09.2020-03.06.2021 korduvalt erinevaid toiminguid tagamaks, et C annaks lapsed isale üle, kuid rakendatud meetmed jäid kannatanu käitumise tõttu tagajärjetuks. Eeltoodu tõttu peab kolleegium pehmelt öeldes küüniliseks C apellatsioonis sisalduvat etteheidet, et laste üleandmine tuleb korraldada kohtutäituri abiga. Ringkonnakohus märgib, et jõustunud kohtulahend on täitmiseks kohustuslik ning kohustatud isik ei saa oma suva järgi otsustada, kas üldse ja millistel (lisa)tingimustel ta lahendit täita tahab. Süüdistatava X ja tema elukaaslane, tunnistaja D andsid kohtus ütlusi (kd I tlk 144 pöördel145, tlk 174) selle kohta, millistel asjaoludel nad sattusid ööl vastu 28.07.2021 süüdistuses näidatud kohta. Mõlemad selgitasid riimuvalt, et nad sõitsid Rakvere poole, kui märkasid C vastu sõitmas. Nad läksid kannatanule järgi ning süüdistatav veendus, et C käis YYY, kus oli kannatanu vanaema suvekodu. Kui C suvilast naasis, nägid nad kannatanu autos last/lapsi. Seejärel otsustasid nad minna XXX-le, kus kannatanu süüdistatavale eeldatavalt elas. Süüdistatava sõnul helistas ta tee peal abi saamiseks häirekeskusesse, numbrile 112, et politsei aitaks tal peatada sõidukit, kus on kaua aega kadunud lapsed. Abi ta ei saanud. Maakohtule esitatud MIS juhtumi nr 3100,21,0455750 väljavõte (kd I tlk 48) kinnitab süüdistatava sõnu numbrile 112 helistamise kohta. Väljavõtte järgi palus süüdistatav politseilt abi kannatanu sõiduki peatamiseks, sest autos on lapsed, kelle osas on kohtumäärusega määratud, et nad võivad olla ka isa juures. Teatajale selgitati, et politsei sõidukit peatama ei tule ja emalt laste üleandmist korraldama samuti mitte. Kannatanu selgitas kohtus, et ta läks tol päeval pärast 20.00 lõppenud tööpäeva koos kolleegiga vanemate YYY asuvasse maakoju, et võtta lapsed. Seejärel sõitis ta JJJ, viis töökaaslase ära ning läks koos lastega XXX tn-le, kus ta elab (kd I tlk 126). Ringkonnakohtu hinnangul on seega nii kannatanu, süüdistatava, kui tunnistaja D ütlused viidatud osas usaldusväärsed. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et esimesena jõudsid sündmuskohale süüdistatav ja tunnistaja D. Kuigi süüdistatav helistas siis, kui politsei keeldus appi tulemast, XXX lastekaitsespetsialistile Z-le ning too oli nõus vaatamata hilisele kellaajale välja tulema, võib süüdistatava, D ja lastekaitsespetsialisti Z ütlustest järeldada, et viimane jõudis XXX tänavale veidi hiljem (vt süüdistatava ütlused, et ta märkas Zt hiljem, oma auto juures kd I tlk 175, tunnistaja D ütlused, et süüdistatav ja kannatanu vaidlesid omavahel ning Zt märkas ta alles siis, kui liiguti süüdistatava auto juurde kd I tlk 145 ja selle pöördel ning Z ütlused, et ta ei tea, kuhu oli pargitud kannatanu auto kd I tlk 138). Kannatanugi on öelnud, et Z tuli hiljem (kd I tlk 127 pöördel). Süüdistatava ja tunnistaja D ütlustega on tõendatud, et X parkis oma auto XXX ja 3 kortermajade vahele, süüdistatav läks C elukoha (OOO) poole ning D jäi esialgu autosse. Kannatanu selgitas, et ta võttis oma kodu juures lapsed autost välja, kui märkas XXX asuva maja poolt tulemas X ja teiselt poolt võõrast, prillidega meest. Lapsed hakkasid karjuma. Süüdistatava sõnul väljus ta autost, jäi seisma kusagile XXX ja OOO kortermajade vahele ning siis ilmus ühel hetkel C koos lastega. Ta võttis vastu otsuse, et see on tema ainuke võimalus lapsed kätte saada ning ta hakkas kiiresti kannatanu poole liikuma. Vaadates süüdistatava ja kannatanu ütlusi (sh ka seda, kust poolt süüdistatav liikuma hakkas) on selge, et nende ütlused riimuvad ja on seega usaldusväärsed. 10 Kannatanu viitas oma ütlustes läbivalt võõrale, prillidega mehele. Maakohtu menetluses taotles C süüdistusakti tagastamist põhjusel, et tundmatu mees tuleb samuti vastutusele võtta. Prokurör edastas maakohtule kirjaliku seisukoha (kd I tlk 30 ja selle pöördel), mille järgi ei õnnestunud kannatanu viidatud isikut kindlaks teha, kuigi selleks tehti kõik vajalikud menetlustoimingud. Ringkonnakohus ei pea kannatanu ütlusi prillidega mehe kohta väljamõeldiseks. Kolleegium ei välista, et sündmuskohal viibis kannatanu kirjeldatud meesterahvas ja C ütlused selles osas on usaldusväärsed. Prillidega mehest või süüdistatava sõbrast rääkisid ka tunnistajad Q ja W (vt kd I tlk 166, 167 ja tlk 161). Tunnistaja Q-le esitles mees end lastekaitse esindajana ning W sõnul aitas süüdistatava sõber auto ja laste ümber tiirelnud kannatanut peletada. Menetlusega tuvastamata isiku viibimise kasuks sündmuskohal räägivad ka süüdistatava X ja tema elukaaslane tunnistaja D vastuolulised ütlused. X selgitas (kd I tlk 174 pöördel), et tema elukaaslane sai väiksema lapse, Ö, omale sülle. D sõnul andis talle keegi Ö sülle, et ta läheks lapsega autosse, kuni olukord on rahunenud (kd I tlk 145). Ringkonnakohtu hinnangul pole võimalik, et väiksema lapse andis tunnistaja sülle keegi naabritest, sest viimased toetasid sündmuskohal pigem laste ema. Pole eluliselt usutav, et sündmuskohale tormanud asjasse puutumatu inimene annaks väikese lapse võõra inimese sülle, kui laste ema kõrval abi järele karjub. Tulenevalt eeltoodust peab kolleegium võimalikuks, et kannatanu ja tunnistajate kirjeldatud isik tuli sündmuskohale kas süüdistatava või tunnistaja Z palvel (vt Q ütlused, et mees rääkis talle autos istuvast lastekaitse esindajast ehk Z-st). Tegelikult on eluliselt usutav, et emb-kumb, kas süüdistatav (kes ilmselt eeldas, et laste üleandmine-vastuvõtmine on C vastuseisu tõttu komplitseeritud) või lastekaitse esindaja (kes pidi tulema vastu südaööd keerulist juhtumit lahendama) kellegi kaasas. Asjaolule, miks pole õnnestunud nn prillidega meesterahvast tuvastada, on lihtne selgitus. Kui inimene paluti appi, viimane keset ööd heast tahtest tuligi ja sündmusest ähvardab tema jaoks kooruda kriminaalasi, on tegelikult kutsujal põhjust tema olemasolu täielikult maha vaikida. Kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja D ütluste järgi tekkis lärm ja sõnasõda kannatanu ja süüdistatava vahel praktiliselt kohe, kui C X märkas ja need ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu märkis, et kui süüdistatav ja võõras mees üks ühelt, teine teiselt poolt talle lähenesid, hakkasid lapsed karjuma. Süüdistatava sõnul hakkas kannatanu appi karjuma, kui ta võttis Ä oma sülle ning D sõnul kuulis ta ühel hetkel suurt kisa. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et väljast kostuvate helide tõttu hakkasid sündmusele tähelepanu pöörama C naabrid: tunnistajad Ü, W, Y ja Q. Kolleegiumi hinnangul hakkas esimesena sündmust aknast jälgima W, sest tema oli tunnistajatest ainuke, kes nägi, kuidas süüdistatava elukaaslane läks väiksema lapsega X autosse. Tunnistajad W ja Ü elavad mõlemad XXX-l XXX kortermajas (kd I tlk 160). Mõlemad kinnitasid riimuvalt, et kuulsid 12 paiku öösel lärmi. Tunnistaja Ü märkis (kd I tlk 165), et ta läks köögi akna peale ja sai aru, et OOO maja eest kostab laste hüsteerilist nuttu ja naisterahva appikarjeid. Mõne aja pärast liikusid hääled tema kodu ehk XXX maja kõrvale. Tunnistaja W sõnul (kd I tlk 160 pöördel) ta tukastas vahepeal, kuid laste nutt jõudis tema maja otsa ning siis hakkas ta sündmust aknast jälgima. Tunnistaja Q, kes elab OOO kortermajas, märkis (kd I tlk 166), et ta oli tol õhtul rõdul, kui märkas autode vahel kükitamas prillidega noormeest. Viimane märkas teda ja tuli sosinal rääkima, et on lastekaitsest ja nad ootavad üht naist kahe lapsega, sest naine varjab lapsi mehe eest. Ta küsis noormehelt dokumente, viimane midagi näitas, kuid siis tuli kannatanu lastega. C läks oma trepikoja poole, nurga tagant tuli välja meesterahvas, ilmselt laste isa, sest ta kükitas ja rääkis lastega. Mees ja C midagi vaikselt rääkisid omavahel, siis hakkasid lapsed nutma, laste isa läks järgi ning kannatanu hakkas karjuma, et kutsuge politsei. Ta helistas 112. 11 Tunnistaja Y, kes elab TTT kortermajas, rääkis kohtus (kd I tlk 136), et ta kuulis 28.07.2021 õhtusel ajal lapse ja naisterahva hüsteerilist karjumist ning ta läks elukaaslasega rõdule vaatama, mis toimub. Ta sai aru, et on mingisugune peretüli, kuid näha midagi ei olnud. Mingil hetkel naisterahvas karjus appi ja ütles, et kutsuge politsei. Ta kuulis, et keegi muult rõdult juba räägib häirekeskusega ning otsustas alla minna. Selle kohta, mis toimus süüdistatava auto juures, süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused lahknevad, kas suuremal või veidi väiksemal määral. Ringkonnakohtu hinnangul pole C ütlused sündmuste edasise käigu kohta usaldusväärsed. Kannatanu ütlused on tõesed vaid osas, mis puudutavad politsei kohale saabumist ning fakti, et süüdistatav lahkus sündmuskohalt koos lastega. Maakohus ei teinud viga, kui jättis otsuse tegemisel kõrvale kannatanu ütlused, mis puudutavad väidetavat kuriteosündmust. Maakohus tuvastas õigesti, et kannatanu C ei ole ööl vastu 28.07.2021 X-st lähtunud füüsilist vägivalda erinevatel ajahetkedel ühetaoliselt kirjeldanud (kd II tlk 6). Maakohtule esitati C 05.08.2021 kuriteoteade (kd I tlk 39-40). Ringkonnakohus märgib, et esiteks taganes C kohtus osaliselt kuriteokaebuses kirja pandust. Teate esitamisel oli kannatanu seisukohal, et ööl vastu 28.07.2021 toimus tõsine rüselus: tema jaoks võõras, prillidega mees ja süüdistatav tõukasid-lükkasid teda ning väänasid tal käsi. Kohtus rääkis kannatanu esmalt, et prillidega mees hoidis teda tugevalt kinni, pigistas ja tegi haiget ehk takistas tal sekkumast, kui X võttis vanema lapse, Ä enda kätte (kd I tlk 126 pöördel). Tunnistajate ütluste abil ei ole võimalik kontrollida, kas kannatanu väide vastab tõele või mitte, sest kõik tunnistajad asusid sündmust aknast jälgima (W) või tõttasid sündmuskohale (Q ja Y) alles siis, kui Ä oli juba X süles. Samas nähtub kannatanu ütlustest tõsiasi, et vastupidiselt 05.08.2021 kuriteoteates kirjeldatule X talle sel momendil, kui süüdistatav suurema lapse oma sülle võttis, valu ei tekitanud. Ristküsitluse edasises faasis märkis kannatanu, et sündmuskohal oli kogu aeg lisaks X-le prillidega mees, kes püüdis teda ohjata ehk käsi väänata ja kinni hoida, sest süüdistatav ütles mehele kogu aeg hoia teda kinni, hoia teda kinni (kd I tlk 127 pöördel). Seda, et süüdistatav oleks tal käsi väänanud vms, kannatanu ristküsitluses ei väitnud. Järelikult omistas kannatanu kohtus erinevalt 05.08.2021 kuriteoteates kirjeldatust kõik teates märgitud käitumisaktid üksnes tundmatule, prillidega mehele. Teiseks ei ole kolleegiumi hinnangul kriminaalasjas mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks kannatanu kohtus öeldud sõnu, et tundmatu, prillidega mees viibis kogu aeg sündmuskohal ehk X auto juures ja püüdis teda ohjata. Prillidega mehest või süüdistatava sõbrast räägivad lisaks kannatanule tunnistajad Q ja W, kuid Q, W ja C ütlused ei riimu, mida prillidega mees sündmuskohal täpselt tegi. Tunnistaja W ütlustest võib järeldada, et tema hakkas aknast sündmust jälgima ajaliselt kõige varem: ta on tunnistajatest ainuke, kes nägi, kuidas süüdistatava elukaaslane istus koos väiksema lapsega autosse (kd I tlk 160 pöördel). Sündmuskohal vahetult viibinud tunnistajad (Q ja Y) jõudsid sinna siis, kui tunnistaja D oli väiksema lapsega juba süüdistatava autos (vt Q ütlused kd I tlk 166 ja Y ütlused kd I tlk 136 pöördel). Tunnistaja W ütlustest ei nähtu, et süüdistatava sõber viibis kogu aeg süüdistatava auto juures ja ohjas kannatanut füüsiliselt. W kirjeldas selle asemel, kuidas X koos oma sõbraga lükkasid auto ust, kui kannatanu oli seal vahel (kd I tlk 160 pöördel-161 pöördel). Muus osas piirdus tunnistaja ütluste järgi mehe käitumine kolleegiumile arusaadavalt auto ümber 12 kõndimisega ja vaatamisega, et kannatanu sõidukisse ei siseneks. W ütlustest ei nähtu, et tundmatu mees kasutas C takistamiseks füüsilist jõudu nii nagu kannatanu seda kirjeldas. Kannatanu ja W ütlused on seega vastuolus. Tunnistaja Q nägi kannatanu kirjeldatud meesterahvast mõnevõrra varem, kuid süüdistatava auto lähedal tunnistaja prillidega meest enam ei näinud ning oletas, et ju ta seal rahva sees kusagil oli (kd I tlk 167). Sündmuskohale lärmi tõttu läinud tunnistaja Y prillidega meest süüdistatava auto juures ei näinud, ammugi siis ei saanud ta näha seda, millest rääkis veendunult kannatanu. Samas on Y kirjeldanud, kuidas ta läks koos süüdistatava ja kannatanuga auto juurde ning tunnistaja sõnul viibis ta seal kuni politsei tulekuni (kd tlk 136-137 pöördel). Kannatanu sõnu (prillidega mees oli kogu aeg auto juures tõukamas ja käsi väänamas) silmas pidades oleks Y prillidega meest pidanud kasvõi poole silmagagi nägema. Kolleegium märgib, et olenemata, mis järjekorras tunnistajad sündmust jälgima asusid, on ilmne, et kannatanu ütluste järgi oli prillidega mees sündmuskohal kogu aeg tema käsi väänamas ja teda lükkamas, kuid see pole tõsi. Kannatanu ilmselgelt liialdab. Vastab tõele, et kannatanu pole kuriteoteates sõnagi öelnud selle kohta, et X surus ta ukse vahele nii, et ta tundis valu. Sellest, mida ta pani X kohta kirja 05.08.2021 kuriteoteatesse (s.o süüdistatav tõukas, lükkas ja väänas käsi) C kohtus ütlusi andes enam ei rääkinud, vaid keskendus ukse vahele surumisele. X kaitsja täpsustas kannatanu ristküsitlemisel, millest on tingitud, et kannatanu politseile esitatud avalduses ukse vahele surumisest midagi ei öelnud (kd I tlk 132 ja 132 pöördel). Kannatanu oli esmalt seisukohal, et kõik öeldu on õige, tema lugu pole muutunud. Seejärel väitis kannatanu, et ta rääkis ukse vahele surumisest koha peal politseile (vt ka kd I tlk 131) ning viimaks selgitas C, et ta oli sügavalt vapustatud, kõigest traumeeritud, ta pea oli haige ning ta ei mäletanud kõike, sest liiga palju juhtus. Ringkonnakohus möönab, et ööl vastu 28.07.2021 oligi kannatanu tõenäoliselt šokis. Seda, et C oli hüsteerias ning käitus ebaadekvaatselt (sibas süüdistatava ja tema auto ümber, üritas lapsi katsuda ja nendega suhelda), kirjeldasid näiteks tunnistajad Z ja F. Eriti just viimase ütluste usaldusväärsuses puudub igasugune alus kahelda. Tegemist oli sündmuskohale saabunud politseiametnikuga, kes erinevalt teistest tunnistajatest oli neutraalne. Tal puudus nii süüdistatava, kui kannatanuga varasem kokkupuude ning ta ei teadnud midagi pooltevahelistest suhetest ja tsiviilvaidlustest. Tunnistaja Z, kelle objektiivsuses võiks kahelda nt tunnistaja Y ütluste tõttu (tunnistaja märkis, et lastekaitseametnik oli selgelt isa ehk süüdistatava poolel) sõnad selle kohta, kuidas kannatanu sündmuskohal käitus, riimuvad täielikult F ütlustega. Ringkonnakohtul puudub tunnistajate ütluste tõttu seega alus kahelda, et C oli sündmuskohal endast väljas. Lisaks tingis kannatanu hapra meeleseisundi ka situatsiooni olemus. Kannatanu pidi mõistma ja tõenäoliselt mõistiski, et suure tõenäosusega võtab süüdistatav lapsed kaasa. Kuigi kannatanul oli kohustus jõustunud kohtulahendit täita, on üpris ilmne, et mingisugust sisemist valmidust ja soovi tal selleks polnud. Süüdistatav ilmus tol ööl kannatanu jaoks ootamatult ning nii tema suhtumise (s.o kohtulahend on vale ja seda pole vaja täita) kui igasuguse eelhäälestuse puudumise tõttu (laste üleandmine kokkulepitud ajal ja kohas on tõenäoliselt iga vanema jaoks veidi lihtsam taluda) võiski kannatanu olla sügavas šokiseisundis ning keskenduda sündmuskohal talle sel hetkel olulisemale ehk lastele ja võimalusele takistada nende ära viimist. Kannatanu jaoks oli sel hetkel tõenäoliselt teisejärguline, mis toimus tema endaga ning sel põhjusel võiski tal olla mõnevõrra keerulisem erinevaid sündmusi fikseerida ja hiljem ajaliselt järjestada. Samas nendib kolleegium, et kohtupraktikas pole asjatult isikulise tõendiallika usaldusväärsuse puhul oluliseks peetud ütluste (versioonide) ajalist järjepidevust. Võimaliku füüsilise 13 väärkohtlemise puhul on oluline vägivalla intensiivsus ning viimasega on seotud kannatanu valuaisting, millest sõltub, kas teise isiku kehalist puutumatust mingil moel riivanud inimene oma teo eest kriminaalkorras vastutab või mitte. Käsiloleval juhul väitis kannatanu kohtus, et ukse vahele surumine oli valus ning ta tundis X tegevuse tõttu valu hiljemgi, lausa kolm päeva pärast juhtunut, tal oli raske hakkama saada nii tööl, kui kodus (kd II tlk 127 ja 127 pöördel). Kolleegium nendib, et kui inimesel sündmuse järgselt valutab kuskilt nii, et tal on keeruline oma töö- ja olmekohustusi täita, on mõistlik eeldada, et füüsiline sekkumine pidi olema märkimisväärne. Šokk ja keskendumine enda jaoks sel hetkel märksa olulisematele asjadele võib inimese jaoks valuaistingut konkreetsel ehk selle tekitamise hetkel küll mõnevõrra leevendada, kuid pole õige väita, et inimene ei suuda järgmistel päevadel talumatut valu kannatades üldse meenutada, kuidas ta haiget sai või võis saada, miks just see koht kehal valutab. Maakohus on põhjendatult viidanud, et kuriteokaebuse esitas C nädal aega hiljem ning kolleegium peab sarnaselt maakohtu ja kaitsjaga pentsikuks, et kannatanu oma avalduses ukse vahele surumist sõnagagi ei maini ning hakkab sellest alles hiljem väga veendunult rääkima. Šokiseisund möödub ning mälestusi, mis küll sel põhjusel vaikselt jupikaupa meenuvad, on võimalik (vähemalt osaliselt) taastada ning ritta seada tunnistajate abil. On eluliselt usutav, et ööl vastu 28.07.2021 toimunud sündmus tekitas kõneainet. Seda, et C huvides asuti kohe järgmisel päeval aktiivselt tunnistajaid otsima, mainis kohtus tunnistaja Y (vt kd I tlk 137, s.o ma nägin meie trepikoja ukse peale oli pandud teavitus, et kes olid tunnistajad, et võtta ühendust). Kõrvutades oma mälukilde tunnistajate omadega pidi kannatanu hiljemalt 05.08.2021 ehk teate esitamiseks tegelikult n.ö pusle kokku saama ning on veider, et ukse vahele surumise fakt on teatest täiesti välja jäänud. Samas leiab ringkonnakohus, et kannatanu viide šokiseisundist tingitud halvale mälule on pelgalt ettekääne. C ütlusi vaadates ei tähelda kolleegium, et ta mäletab ööl vastu 28.07.2021 toimunud sündmusi halvasti. Kannatanul oli erinevate versioonide esitamiseks selge põhjus, millel kolleegium peatub edaspidi. Maakohtu otsusest võib mööndustega järeldada, et lisaks tõsiasjale, et C pole oma etteheidetes olnud järjekindel, ei riimunud kannatanu ütlused ülejäänud tõendikogumiga. Maakohtu järeldusega tuleb nõustuda. Esiteks on otsuses korrektselt viidatud, et kannatanu väide, et ta rääkis ukse vahele surumisest sündmuskohale saabunud politseile, on vale (kd II tlk 5 pöördel). C selgitas kohtus, et ta rääkis koha peal politseile, kuidas X ta ukse vahele surus (kd II tlk 131), kuid tunnistaja F kannatanu sõnu ei kinnita. Tunnistaja tegi oma sõnul kannatanule koha peal korduvalt ettepaneku, et viimane esitaks talle kõik võimalikud pretensioonid, kuid C seda ei teinud (kd II tlk 146 pöördel). Seda, et politsei kannatanule sellise ettepaneku tegi, rääkis kohtus tunnistaja U (kd II tlk 139 pöördel). Teiseks on maakohus kohaselt märkinud, et kannatanu ütlusi, kuidas ja millise ukse vahele ta suruti, ei toetanud kohtus ükski tunnistaja. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus korrektne. Lühidalt esitas C versiooni, et X surus ta sõiduki juhipoolse tagumise ukse vahele siis, kui süüdistatav avas ukse ja üritas süles olnud last auto tagaistmele asetada. Tunnistaja Q kirjeldas, kuidas kannatanu suruti auto juhiukse vahele, tunnistaja Y sõnul surus süüdistatav kinni juhi kõrvalistuja poolse ukse siis, kui kannatanu ukse avas ja proovis juhi kõrvalistmel istunud naise süles oleva väiksema lapse poole kummarduda. Tunnistaja W nägi, kuidas kannatanu suruti auto kolme erineva ukse vahele ning lisaks süüdistatavale oli uksi kinni litsumas teine meesterahvas. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu hinnangul pidi toimuvat pealt nägema tunnistaja Y, sest ta kuulis vahepeal, kuidas Y ütles süüdistatavale, et too ärgu tehku naisterahvale haiget (kd I tlk 129 pöördel). Tunnistaja Y kinnitas, et ta palus süüdistataval naisterahvale mitte haiget teha, kuid tunnistaja kirjeldus, kuidas sündmus toimus, ei ühti absoluutselt kannatanu ütlustega (kd I tlk 136 pöördel). 14 Kannatanu apellatsioonkaebuse keskset väidet – teda tuleb uskuda – on keeruline tõsiselt võtta olukorras, kus puhtalt tema enda ütluste pinnalt pole võimalik aru saada, kuidas ta ukse vahele sattus ning mis pidi ta seal siis oli. Kaitsja on kohaselt viidanud, et C ütlused selles osas on täis sisemisi vastuolusid. Kannatanu ristküsitlemisel tekkis lõpuks süüdistust esitanud prokurörilgi küsimus, kuidas kannatanu parem käsi saab haiget saada, kui ta oli näoga auto lahtise ukse poole (kd I tlk 133 pöördel). Kõrvalepõikena märgib kolleegium, et kuigi kaitsja rõhutab oma kirjalikus seisukohas nagu tõendaks mh maakohtus korraldatud katse sõiduki, kannatanu ja süüdistatavaga tõsiasja, et tegelikult polegi võimalik kannatanu kirjeldatud viisil sõiduki ukse vahele jääda. Kaitsja tugineb oma seisukohas maakohtu 07.03.2022 istungil toimunule, kui kohus tegi menetlusosalistele ettepaneku kannatanu ütluste seostamiseks olustikuga. Olenemata, mis toiminguga tegemist oli, ei ole see kolleegiumi hinnangul nõuetekohaselt talletatud. Ringkonnakohtu hinnangul oli nn eksperiment kohtuistungi osa ja sel põhjusel tulnuks selle käik kohtu poolt kooskõlas KrMS § 155 vähemalt heli- või videosalvestada. Seda ei ole tehtud ning järelikult ei ole kolleegiumil võimalik otsuses kaitsja viidatud materjali kasutada. Väärib märkimist, et link videosalvestisele ehk kohtute infosüsteemis dokument 16 (vt viide maakohtu otsus kd II tlk 5), mis peaks viima videoni, mille ringkonnakohtule arusaadavalt tegi prokurör (mitte kooskõlas KrMS § 155 kohus) oma mobiilsidevahendiga, on tänaseks aegunud. Kohtuistungi käigu talletamine on kohtu, mitte menetlusosaliste kohustus. Isegi kui eeldada, et kannatanu oli tõesti šokis ja talle ei tulnud pähe süüdistatava teost kohe sündmuskohal politseile rääkida, siis tekib küsimus, miks pidi kannatanu istungil ütlema, et ta seda tegi. Samuti on mõistlik eeldada, et kannatanu ajapikku kogub end ja kajastab ukse vahele surumist oma nädal hiljem koostatud ja esitatud kuriteokaebuses. Kannatanu oli ristküsitlusel ebakindel, rääkides nii ukse vahele surumisest (s.o nagu oleks süüdistatav ta sinna vahele lükanud) kui ukse vahele jäämisest, kui süüdistatav seda automaatselt sulgema hakkas (s.o justkui see oleks juhtunud kogemata). Kannatanu ja tunnistajate (eelkõige tunnistaja Y ütlused) ei riimu selles, miks ja millise ukse vahele C jäi. Arvestades tunnistajate ütlusi (vt otsuses edaspidi) pole ringkonnakohtul alust kahelda, et mingisugune uksega seotud intsident ööl vastu 28.07.2021 siiski toimus, kuid kannatanu ütlusi X süüküsimuse lahendamisel aluseks võtta ei saa. Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus apellandiga, et tema ütlused on usaldusväärsed. Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et kannatanu C ütlused ei ole kõiki kohtupraktikas oluliseks peetud kriteeriume silmas pidades usaldusväärsed. Maakohtu mõttekäiguga ei saa nõustuda selles, et kannatanu ütluste ebausaldusväärsus annab automaatselt alust eeldada, et süüdistuses kirjeldatud tegu pole üldse toimunud. Kolleegiumi hinnangul võisid süüdistuses kirjeldatud sündmust näha tunnistajad D, Q, Y, W ja Ü. Viimase osas märgib kolleegium etteruttavalt, et tunnistaja ütlused on küll usaldusväärsed, kuid olulist informatsiooni tema ütlustes ei sisaldu. Nõustuda ei saa kaitseversiooniga, mille kohaselt kannatanu proovis tõesti ühe korra X sõiduki ust avada, kuid see toimus politseiametnik F ja lastekaitsetöötaja Z juuresolekul. Kolleegiumil pole alust selles kahelda, sest tunnistaja F sõnul selline intsident tema juuresolekul tõepoolest oli. Samas viitavad tunnistajate ütlused tõsiasjale, et süüdistuses kirjeldatud vahejuhtum leidis aset enne politsei (sh tunnistaja F) tulekut. Kolleegiumi hinnangul on tunnistajate Y ja W ütlustega tõendatud, et politsei jõudis sündmuskohale pärast seda, kui süüdistatav oli kannatanu ukse vahele surunud (kd I tlk 137 pöördel ja tlk 160 pöördel). F ei saanudki seega süüdistuses kirjeldatud sündmust pealt näha. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub tunnistaja Y ütlustest fakt, miks Z süüdistuses kirjeldatud intsidenti pealt ei näinud. Y selgitas, et esmalt oli ta koos lastekaitse esindaja ehk Z-ga OOO maja juures, süüdistatav, kannatanu, tunnistaja D ja lapsed 15 XXX maja juures. Y läks XXX maja juurde ja Z jäi OOO maja juurde (vt kd I tlk 136). Seda, et auto juurde ilmus pärast kannatanu ukse vahele surumist keegi, kes ütles, et on lastekaitsest, mainis ka tunnistaja W (kd I tlk 160 pöördel). Kolleegium nendib, et selles osas, mis puudutab auto juurde jõudmise aega, ei ole Z ütlused usaldusväärsed. Tunnistaja Y ja W ütlustega on tõendatud, et tunnistaja Z jõudis auto juurde pärast süüdistatava ja kannatanu vahelist intsidenti. Ringkonnakohus pöörab siinkohal tähelepanu Y ütlustele, mille kohaselt jäi lastekaitse esindaja temast maha, kui ta jooksis XXX maja juurde, sest lapse hüsteeria oli nii vali (kd I tlk 136). Arvestades, et sündmused arenesid kõikide tunnistajate sõnul väga kiiresti ning ukse vahele surumine kestis Y sõnul paar-kolm sekundit, pole välistatud, et Z küll liikus mingisugusel hetkel süüdistatava auto juurde, kuid kindlasti ei saanud ta minna sinna koos X ja C-ga. Märkimist väärib, et Y sõnul küsis ta vestluse käigus Z-ga viimaselt ka dokumenti (kd I tlk 136) ning seda kuulis Ü (kd I tlk 165). Tunnistaja Z seevastu ei öelnud, et tal oleks mõne sündmuskohale tõtanud inimesega selline vestlus olnud. Puutuvalt apellandi jaoks väga olulise tunnistaja Q ütlustesse on maakohus otsuses lihtsalt märkinud, et Q ütlusi pole võimalik süüdistuses kirjeldatud vägivalla osas kasutada (kd II tlk 5) ning kuivõrd C ja Q kirjeldus sündmusest on sarnaselt muutunud, kinnitab see uuesti, et kannatanut pole võimalik uskuda (kd II tlk 6). Selgesõnalist seisukohta, kas Q on usaldusväärne või ebausaldusväärne tunnistaja, maakohtu otsuses ei sisaldu. Kolleegiumi hinnangul ei ole Q ütlusi selle kohta, mis toimus süüdistatava auto juures, võimalik kasutada. Tunnistaja ütlused selles osas on ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja Q kohtus, ristküsitluse raames antud ütlused erinevad oluliselt tema varasemast, kannatanule kirjutatud omakäelisest selgitusest (kd I tlk 156-158). Seda, miks ta varem nii kirjutas, tunnistaja öelda ei osanud (kd I tlk 169 pöördel). Lisaks irduvad Q ütlused olulisel määral sellest, mida rääkis temaga koos auto juures olnud tunnistaja Y. Kõrvutades Q ja Y ütlusi tuleb nentida, et mõlemad tunnistajad olid samal ajal süüdistatava auto juures, kui nad oma sõnul kannatanu ukse vahele surumist nägid. Tunnistaja Q märkis, et auto juures oli mh üks noormees, kes elab ilmselt TTT või 7, ta ei tea nime, kuid see noormees proovis aidata öeldes, et naistega niimoodi ei käituta (kd I tlk 166 pöördel). Seda, et ta sõnaliselt sekkus, Y kinnitas (vt kd I tlk 137). Tunnistaja Y viitas, et auto juures oli mingi vanem naisterahvas, kes samuti aktiivselt sekkus ja osundas sealjuures, et elab kannatanuga samas majas (vt kd I tlk 136 ja selle pöördel). Ilmselgelt rääkis Q Y-st ja vastupidi. Kuidas on võimalik kahel samaaegselt kohal viibinud tunnistajal sündmust nii erinevalt näha (Q nägi, kuidas kannatanu soovis istuda süüdistatava autosse juhi kohale ning siis suruti ta ukse vahele kd I tlk tlk 166 pöördel, kuid Y nägi, kuidas kannatanu suruti juhi kõrvalistuja ukse vahele kd I tlk 136 pöördel), kolleegium selgitada ei oska. Tunnistajate ütlustes sisalduvat erinevust ei saa kõrvaldada ka põhjendusega, et Q on vanem inimene ning ei pruugi aja möödumise tõttu täpselt mäletada, mis ukse juures rüselus toimus. Esiteks on tunnistaja sündinud 1967.a (kd I tlk 165 pöördek) ja ei ole seega eakas. Teiseks kirjeldas tunnistaja Q värvikalt, kuidas ema üritas istuda autosse, mis pidi kannatanu oli jne, kuid Valdur Juss rääkis konkreetselt, et kannatanu kummardas autos naisterahva süles istunud lapse poole. Ringkonnakohus märgib etteruttavalt, et Y-ga samamoodi kirjeldas kannatanu ukse vahele surumist ka W. Võttes arvesse, et Q ei osanud selgitada, miks ta esialgu kirjutas omakäelises selgituses midagi muud, on ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja esmalt C naabrina pidanud vajalikuks millegipärast kannatanu ebaõige sisuga kuriteoavaldust toetada. Võimalik, et kohtus, pärast vande andmist üritas tunnistaja meenutada ja tõtt rääkida, kuid olukorras, kus ta on eelnevalt sedavõrd selgelt n.ö poole valinud, faktide osas vassinud ning räägib kohtus võrreldes varasemaga midagi muud, mida tunnistajad Y ja W pealegi ei kinnita, ei ole võimalik tema ütlusi kasutada. 16 Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et tunnistaja W ütlused on siiski osaliselt usaldusväärsed. Süüdistatava ja tunnistaja D ütlused selle kohta, mis toimus süüdistatava auto juures, ei ole ringkonnakohtu arvates usaldusväärsed. Tunnistaja W puhul tuleb tõesti silmas pidada, et ta jälgis sündmust aknast. W väidetesse, et ta nägi kõike väga hästi, tuleb kolleegiumi hinnangul suhtuda skeptiliselt. Süüdistatav märkis, et ta parkis oma auto meelega kohta, kus on pime (kd I tlk 174). See on eluliselt usutav – X ei soovinud, et C ta sõidukit liiga vara märkaks. Tunnistaja Ü sõnul oli auto, mille ümber rahvas liikus, pargitud kohta, kus on hästi hämar (kd I tlk 165 pöördel). Tunnistaja W seevastu oli seisukohal, et oli suveöö ja lamp põles (kd I tlk 161 pöördel). Ringkonnakohus nendib, et kuigi W nägi tõenäoliselt sündmust pealt, siis tunnistaja optimismi piisava valgustuse olemasolu kohta jagada ei saa. Sündmus toimus juuli lõpus ning selleks ajaks on nn valged suveööd juba möödanik. Võimalik, et just halva nähtavuse ja teatud vaatekauguse tõttu võis W ekslikult väita, et pärast seda, kui kannatanu suruti sõiduki juhi kõrvalistuja poolse ukse vahele, toimus teinegi, kuid tagumise uksega seotud intsident. Kuivõrd tunnistaja ütlustest saab järeldada, et viimane toimus juhi kõrvalistuja poolse ukse vahele surumisest ajaliselt hiljem (kd I tlk 164 pöördel), tekib küsimus, miks samal ajal sõiduki vahetus läheduses viibinud Y mitte midagi ei näinud. Ringkonnakohus ei välista, et mingisugune auto ümber liikumine toimus, kannatanu paigal ei püsinud ning sel põhjusel võis W-le tunduda, et kannatanu jäi ka tagumise ukse vahele. Seda, et auto ümber oli pidev liikumine, kirjeldas ka Y. Kolleegium peab lisaks eluliselt usutavaks, et pärast esimest nurjunud autosse tungimise katset pani süüdistatav auto uksed lukku, et C uuesti sõidukisse siseneda ei üritaks. Süüdistatava ja tema elukaaslase, tunnistaja D ütlused selle kohta, mis toimus süüdistatava auto juures, on vastuolulised. D selgitas, et X lukustas uksed pärast seda, kui autouks õige veidi avati ning avajaks oli ilmselt C, kes üritas autosse tungida. Süüdistatav seevastu ütles, et ta lukustas auto uksed kohe, kui elukaaslane oli noorema lapsega autosse istunud ning C-l ei õnnestunud üldse uksi avada (kd I tlk 175). Ringkonnakohus nendib, et nii süüdistataval, kui viimase elukaaslasel oli põhjust C ukse vahele surumise fakt maha vaikida vältimaks, et kannatanu saab laste hooldusõiguse vaidluses X võimalikku vägivaldsust ära kasutada. Arvestades süüdistatava ja tunnistaja D vastuolulisi versioone, vastuolu tunnistajate Y ja W ütlustega ning süüdistatava huvi eitada igasugust vägivalda, leiab kolleegium, et X ja tunnistaja D ütlused pole õiged, et mittemingisugust C ukse vahele surumist ööl vastu 28.07.2021 ei toimunud. Ringkonnakohtu hinnangul kirjeldavad tunnistaja Y ja W, kuidas süüdistatav surus kannatanu juhi kõrvalistuja ukse vahele, üpris ühetaoliselt (vt kd I tlk 136 pöördel, tlk 160 pöördel-161 ja selle pöördel). W küll märkis, et keegi oli peale süüdistatava veel, kuid arvestades hämarust ja distantsi, võis viidatud teine meesterahvas olla sündmusesse sekkunud Y. Mõlemad tunnistajad ütlesid kohtus, et lapse ema tegi juhi kõrvalistuja poolse ukse lahti, sest seal istus naine, kelle süles oli väiksem laps. Kannatanu oli ukse vahel ja kummardus lapse poole, kui suuremat last süles hoidev mees ehk X ukse kinni surus nii, et C jäi korraks sinna vahele. Ringkonnakohus ei näe eriti just Y puhul põhjust, miks pidanuks tunnistaja kogu loo välja mõtlema. Y ei tundnud kannatanut eelnevalt, tunnistaja ütlustest nähtub, et kui ta jõudis alla, OOO maja juurde, siis ta üritas enda jaoks selgeks teha, kes on kes. Tunnistaja Y on ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärne tõendiallikas. Kuivõrd Y ja W kirjeldus on peaaegu, et detailideni kattuv, on ringkonnakohtu arvates tõendatud, et X surus C ööl vastu 28.07.2021 oma sõiduki ukse vahele. Apellant osundab õigesti, et X-le esitatud süüdistus ei konkretiseeri, millise ukse vahele süüdistatav kannatanu surus. Ringkonnakohus on nõus apellandiga, et mittemingisugust põhjust tunnistajate Y ja W ütluste pinnalt tuvastatud fakti ignoreerimiseks kriminaalasjas pole, 17 sest süüdistuses pole ridagi sellest, millise ukse vahele C suruti. Tõsiasi, et kannatanu ütlused ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale jäävad, ei tähenda, et tuleks tunnistajate räägitu samuti üle parda heita. Kannatanu ütlused ei ole kriminaalasjas ainukeseks tõendiks, tegemist ei ole nn sõna-sõna vastu tõendusliku olukorraga. Maakohus on otsuses mh märkinud, et C poolt X tegevuse tagajärjel paremas õlas mitu päeva kestnud valu saamine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nendib, et mittemingisuguseid väliseid vigastusi kannatanul tõenäoliselt ei olnud, sest nende olemasolu kohta tõendeid maakohtule ei esitatud. Isegi inimese organismi individuaalseid eripärasid silmas pidades on keeruline mõista, kuidas ühest küljest tunneb inimene auto ukse vahele litsumise tagajärjel kolm päeva kestvat valutunnet määral, et see takistab nii tööd, kui olmetegevusi, kuid teisest küljest pole tema nahal ühtegi välist vigastust (eelkõige sinikaid või paistetust). Eeltoodu tekitab loomulikult põhjendatud kahtlusi kannatanu kirjeldatud valutunde intensiivsuses ja kestuses. Samas ütlesid nii Y, kui W, et ukse vahele surumisest tundis C valu. Vahetult sündmuskohal olnud Y sõnul kannatanu karjatas ootamatult ja ütles, et tal on valus, valutunne oli näha ka kannatanu hoiakust (kd I tlk 136 pöördel). W märkis, et arvatavasti oli C-l väga valus, sest surumine oli jõuga (kd I tlk 161 pöördel). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et C tundis valu hetkel, kui ta ukse vahele suruti. Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus oluliseks kannatanu asendit. Ukse vahele jäämise korral võib sõltuvalt inimese asendist kannatada nii inimese parem, kui vasak käsi. Tunnistajate Y, W ja Ü ütlustest nähtub, et sündmus häiris ümbruskonnas elavaid inimesi, tunnistaja Y oli häiritud, kui X C ukse vahele surus ja pidas vajalikuks sekkuda. Süüdistatava X tegu vastab seega KarS § 263 lg 1 p 1 sätestatud objektiivsele teokoosseisule. III Ringkonnakohtu hinnangul pole X süüdi mõistmine KarS § 263 lg 1 p 1 järgi põhjendatud ja maakohtu otsus X õigeks mõistmiseks tuleb jätta muutmata. Kolleegium on seisukohal, et X pani küll toime koosseisupärase teo, kuid see ei olnud õigusvastane KarS § 28 lg 1 mõttes. Süüdistatava kaitsja on iseenesest apellatsioonivastuses olnud poolel teel märkides, et C on ise väitnud, et ta üritas füüsiliselt takistada igati õiguspäraselt käituva kliendi tegevust, kuid ilmselgelt on kaitsjal kohustus toetada süüd täielikult eitava kliendi positsiooni. Kui vaadata süüdistuste teksti, siis X-le esitatud süüdistuse järgi surus ta C sõiduki ukse vahele, kui kannatanu üritas takistada nende ühiste laste ära viimist. Kolleegium nendib, et kriminaalasjas uuritud ja ringkonnakohtu jaoks usaldusväärsed tõendid kinnitavad, et süüdistuses sisalduv väide peab paika. Samas ei räägi süüdistus sellest, mida tõendite pinnalt on võimalik ja vajalik asja lahendamiseks lisaks tuvastada. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kannatanul mittemingisugust õigust siseneda süüdistatava autosse, et takistada lapse ära viimist, kes pidigi jõustunud kohtumääruse alusel viibima isaga. Kolleegium märgib, et tsiviilkohus oli otsustanud, et laste huvides on viibida isaga, lahend oli jõustunud ning pole tähtis, milline on kannatanu subjektiivne arusaam õiglasest kohtulahendist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtule esitatud tõenditega (varem tsiteeritud isikuliste tõendiallikate ütlused, tsiviilkohtute määrused jms) tõendatud, et X-l oli seaduslik õigus laste viibimiskoha määramiseks ning C-l oli kohustus lapsed isale anda, mida kannatanu ca 1 aasta jooksul teadlikult ja tahtlikult eiras. Ringkonnakohus jagab kaitsja seisukohta, et X realiseeris ööl vastu 28.07.2021 oma seaduslikku õigust lapsed kannatanult ära ja endaga kaasa võtta. Tarbetu on diskuteerida, kas laste kaasa võtmine öösel ja sellise käraga on laste huvides, sest 18 sündmuste eskaleerumise taga C, mitte X. Kannatanul oli varem korduvalt võimalusi lapsed rahumeelselt isale anda, kuid ta ei teinud seda. Ringkonnakohus on seisukohal, et tunnistajate (Y ja W) ütlused kinnitavad, et X saatis elukaaslase D koos väiksema lapsega oma autosse ning seejärel sisenes C süüdistatava nõusolekuta X sõidukisse. Ringkonnakohtu hinnangul vastab C tegevus KarS §-le 266 lg 1 ning just see fakt on põhjus, miks kannatanu esmalt oma kuriteokaebuses ja seejärel kohtus ristküsitlemisel salgas seda, mida nägid tunnistajad Y ja W. C kasutas pärast juhtunut oma sõnul juristi abi ning hiljemalt siis pidi kannatanu aru saama, et vähimalgi määral pole tema huvides öelda, ta tungis süüdistatava sõidukisse sisse. Just see on põhjus, miks kannatanu auto uksega seonduva kuriteokaebusest teadlikult välja jättis. Tõenäoliselt lootis C esmalt, et kriminaalmenetlust alustatakse avalduses märgitud asjaoludel (s.o tõukamine-lükkamine). Edasise menetluse käigus pidi kannatanu uksega seotud intsidendist rääkima, sest sellest rääkisid tunnistajad. Fakt, et kõrvaliste isikute kirjelduste järgi tundis kannatanu süüdistatava tegevuse tõttu valu, tingis tõenäoliselt ka selles episoodis kriminaalmenetluse alustamise. Samas ei olnud jätkuvalt kannatanu huvides rääkida vahejuhtumist nii nagu see toimus, sest märksa turvalisem on väita, et sündmus toimus sootuks teisiti, s.o X tegi ise oma auto ukse lahti. Ringkonnakohtu hinnangul lahknesid kannatanu ja tunnistajate Y ning W ütlused (kuidas ja mis asjaoludel süüdistatav autoukse kinni surus) eeltoodud põhjusel. C viide šokiseisundist tingitud jupikaupa taastuvale mälule on otsitud ettekääne. Täiendavalt ei saa märkimata jätta, et isegi, kui eeldada, et kannatanu versioon oli õige (s.o X tegi ise ukse lahti ning ta n.ö lipsas sinna vahele) ei olnud C-l mittemingisugust põhjust ja õigust võõra sõiduki ukse vahele pugemiseks, et takistada süüdistataval lapse autosse panemist. Ringkonnakohus möönab, et hädakaitseseisundi olemasolu on keeruline tuvastada, kui inimene ise sündmust täielikult eitab. Samas on vahejuhtum ja süüdistatava käitumine antud juhul rekonstrueeritav tunnistajate (eelkõige Y) ütlustega. Viimase sõnul põhjendaski süüdistatav sündmuskohal oma tegu asjaoluga, et tema varasse tungitakse sisse ning see justkui õigustaks tema tegu (kd I tlk 136 pöördel ja 137). Kolleegiumi arvates õigustabki. Süüdistatav tõrjus kannatanust lähtuvat õigusvastast rünnet. Arvestades seda, et C oli lapsi pikka aega süüdistatava eest varjanud ning tal puudus ka sel ööl igasugune soov jõustunud kohtumäärust täita, ei ole eluliselt usutav, et kannatanu soovis pelgalt last rahustada. C eesmärk oli väiksem laps autost enda kätte saada, sõidukisse sisenemine oli õigusvastane. X rakendas C oma autost eemale tõrjudes küll füüsilist vägivalda, kuid see ei olnud lubamatu. Süüdistataval oli arvestades selleks hetkeks välja kujunenud situatsiooni (sh kannatanu väga pikaajalist käitumist ja meelsust ööl vastu 28.07.2021 – takistada iga hinnaga laste üle andmist) põhjust ja õigust kasutada jõudu, kui kannatanu oli autoukse lahti tõmmanud ja sinna sisenes. Jõu kasutamine oli ringkonnakohtu hinnangul olukorda silmas pidades vajalik ning see ei olnud ülemäärane: tunnistaja Y sõnul kestis ukse vahele surumine pelgalt paar-kolm sekundit ning mittemingisugust muud vägivalda intsidendile ei järgnenud. Kannatanu ütlused, et ta tundis valu veel mitu päeva hiljem (ehk süüdistatav kasutas liigset jõudu) pole kolleegiumi hinnangul tõsiseltvõetavad, sest arsti poole C ei pöördunud. Ometigi pidi ta oma varasemast kogemusest (arvukate kuriteokaebuste esitamine seoses süüdistatava väidetava vägivaldsusega) teadma, et kehavigastuse tõendamine on oluline. Eeltoodu tõttu pole ühtegi põhjust kannatanu apellatsioonkaebuses märgitud taotluse rahuldamiseks ning kuigi ringkonnakohus asendab maakohtu otsuses esitatud põhistused kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 3 käsiolevas otsuses sisalduvaga, tuleb Pärnu Maakohtu Paide 19 kohtumaja 27.05.2022 otsus X õigeks mõistmises talle esitatud süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata. IV X kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Kaitsja osutas süüdistatavale õigusteenust kokku 6 tundi ja 53 minutit hinnaga 160 eur/h (summale lisandub käibemaks). Arvele lisatud spetsifikatsiooni järgi seisnes õigusteenus kliendile apellatsioonimenetluse selgitamises, apellatsioonkaebuse osas seisukoha kujundamisest ja koostamisest ning menetluskulude nimekirja koostamisest. Kolleegiumi hinnangul on kõik toimingud peale menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud. Maakohtu õigeksmõistev otsus jäi muutmata ning X apellatsioonimenetluse kulud hüvitab kooskõlas KrMS §-de 181 lg 1 ja 185 lg 1 alusel riik. Eesti Vabariigil tuleb X-le seega hüvitada menetluskulu 1048 eurot (summale lisandub käibemaks 209,60 eurot). Kannatanu C lisas apellatsioonkaebusele OÜ Advokaadibüroo Sirje Must 07.06.2022 arve nr 136/2022 summas 924 eurot (summa sisaldab käibemaksu) ja SEB panga kinnituse, et arve on tasutud. Arvel sisalduva selgituse järgi osutati kannatanule õigusabi 5,5 tundi hinnaga 140 eur/h (summale lisandub käibemaks) ning see seisnes kriminaalasja materjalidega tutvumises, tõendite analüüsis ja dokumendi ettevalmistamises. X kaitsja on põhjendatult viidanud, et kannatanu apellatsioonkaebus on küll advokaadibüroo blanketil, kuid „mina“ vormis. Kaitsja loogika, et C menetluskulu tuleb jätta tema enda kanda, on õige. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi loetakse menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Käsiloleval juhul ei ole kannatanu valinud esindajat, vaid ta on allkirjastanud ja esitanud apellatsioonkaebuse ise. Järelikult ei ole kannatanu valinud omale esindajat ja puudub KrMS § 175 lg 1 p 1 nimetatud alus valitud esindajale makstud kulu hüvitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ 20