Obsah (7)

§ 185§ 238§ 175§ 318§ 233§ 63§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. august 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-4146 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava, Orvi Koik Kriminaalasi Andrei O.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista O.B-lt Eesti Vabariigi kasuks 48.00 (nelikümmend kaheksa ) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. O.B süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varasemalt juhtinud mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning keda on selle eest karistatud 06.12.2016 Viru Maakohtu poolt KarS § 424 järgi (teod 14.04.2016 ja 12.08.2016), juhtis uuesti s.o süstemaatiliselt 21.03.2017 kell 15:20 Tallinnas Rahumäe tee 6/1 juures mootorsõidukit Audi A6 registreerimisnumbriga XXXXXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning olles joobeseisundis (alkoholijoove – väljahingatavas õhus 0,80 mg/l). Seega O.B rikkus süstemaatiliselt liiklusseaduse § 94 lg 1, § 69 lg 1 ning lg 2 p 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. O.B pani toime mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt süstemaatiliselt s.o KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 1
2. Maakohus tunnistas O.B süüdi KarS § 423 ja 424 järgi ja põhikaristuseks KarS § 63 lg 1 alusel mõistis vangistuse 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud.

§ 238

lg 2 kohaselt vähendas O.B-le mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõistis vangistuse 1 (üks) aasta. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust 06.12.2016 Viru Maakohtu nr 1-16-9958 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 10 kuud ja 16 päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks O.B-le 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud 16 (kuusteist) päeva vangistust. Tõkendi vahistamine jättis muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistuse kandmise alguseks luges kahtlustatavana kinnipidamise päeva 21.03.2017.a.

§ 175

lg 1 p-de 4,6,9 ning § 180 lg 1 alusel mõistis O.B-lt välja riigieelarve tuludesse menetluskulud: sundraha 705 eurot, sõiduki teisaldamisega seotud kulud 34,80 eurot ning kaitsjatasu 168 eurot. Menetluskulud määras tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest APELLATSIOONID: 3. Kaitsja ei ole nõus kohtu poolt mõistetud karistusega. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Leiab, et O.B on võimalik karistada üldkasuliku tööga. O.B allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Ta ei ole andnud kohtule ennast õigustavaid ütlusi ega püüdnud oma süüd vähendada. O.B leiab, et karistust mõistes ei ole kohus objektiivselt arvestanud kohtualuse isikut ja süüteo raskust. O.B tunnistas kohtus oma süüd. Ta juhtis sõidukit vaid 20 meetrit ning tema joove oli vaid 0,80 mg/l, s.o. miinimumi lähedane määrale, millest alates algab kriminaalvastutus, siis tema süü ei ole niivõrd suur kui hindas maakohus. Ta tunnistas, et 21.03.17 varahommikul tarvitasid nad koos H-ga alkoholi. Kuna H-l oli vaja politsei parklast auto kätte saada, siis olid nad koos kui neid kinni peeti. O.B tundis end adekvaatselt. Palub kohtul arvestada, et O.B on pereisa ja tema vabaabielu naine JL on invaliid ning saab vaid pensioni ja lastetoetust. Ta suudab end käsile võtta ja alustab alkoholivastast ravi, sest ta soovib oma elu muuta ja osaleda oma lapse A, sünd XX.XX.XXXX, kasvatamisel. Palub, et kohus võtaks materjalide juurde Eesti Perekonnaseisuasutuses registreeritud sünnitõendi, millest nähtub, et lapse isa on O.B. O.B ei nõustu kohtu järeldustega ning ta kinnitab, et antud kuriteo episood on juhuslik ning enam ei kordu. Kohtu ette sattununa on ta sügavalt oma teo üle järele mõelnud ning kinnitanud enesekriitiliselt, et ta on toiminud mõtlematult. Mitte iialgi ta enam joobes auto rooli ei istu ning juhib mootorsõidukit vaid omades vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Ta kahetseb toimunut puhtsüdamlikult. Palub kohtul objektiivselt hinnata tema süü suurust ning ta lubab, et rohkem ta õiguserikkumisi toime ei pane. O.B süü ei ole nii suur, et teda karistada vangistusega ning palub, et karistus asendataks KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga. O.B on viimati kohtulikult karistatud Viru Maakohtu 06.12.2016 otsusega KarS § 424 järgi 1 aastase vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga 358 tundi. Sooritada jõudis ta 42 tundi üldkasulikku tööd. O.B mõistab, et kuritegu on toime pandud talle määratud katseajal kui ta sooritas üldkasulikku tööd. Karistamine reaalse vangistusega ei vasta kuriteo raskusele ega ka süüdimõistetu isikule. Kuigi kohus on tuvastanud kergendava asjaoluna süü tunnistamise ja puhtsüdamliku kahetsuse ning raskendavad asjaolud puuduvad, siis mõistes karistuseks vangistuse, sellega arvestatud ei ole. Karistuse eesmärgid on olulises ulatuses saavutatud juba lisakaristuse kohaldamisega. Juhindudes

§ 318

lg 1, § 321, § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, 3 ja § 339 p 8 palub tühistada Harju Maakohtu 11.05.2017.a otsus O.B´i suhtes. Apellant ei taotle suulist menetlust ning ei soovi osaleda ringkonnakohtu istungil.

2. 05.2017 kohtusse saabunud apellatsioonis s üüdistatav pole nõus mõistetud karistusega. Arvestades tema perekondlikku olukorda palub mõista karistus mis pole seotud vabaduse võtmisega. Tal on ülalpidamisel kaks alaealist last ja invaliidist abikaasa. Hiljuti soetatud korter vajab remonti. Abikaasa vajab tema abi. Ta on nõus tegema üldkasulikkku tööd ja läbima erinevad sotsiaalprogrammid Palub anda talle võimalus korda seada oma elu. 06.06.2017 kohtusse saabunud apellatsiooni lisas teeb süüdistatav etteheiteid sellest, et politsei lubas tal tasuliselt parklast auto äraviimiseks sõidukit juhtima asuda. Kahetseb toimepandut, kuid leiab, et seda oleks saanud politsei poolt välistada. Samuti kordab, et tal on ülalpidamisel 11 kuud vana laps ja invaliidist abikaasa. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
4. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et maakohus on rikkunud menetlusõigust. Samas ei ole kaitsja esitanud vähimatki põhjendust milles menetlusõiguse rikkumine seisneb ega teinud ka viidet õigusnormile. Seega on kaitsja väide paljasõnaline ning täiesti põhjendamata. Kohtukolleegium, kontrollides kohtuotsuse ja menetluskäigu vastavust seadustikus ettenähtud normidele ei tuvastanud mingeid menetlusõiguslikke minetusi, mis annaksid aluse tõdeda maakohtu poolt menetlusõigusnormide olulist rikkumist, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise.
5. Kaitsja on lisanud apellatsiooni juurde sünnitõendi ja sellel ka toetunud apellatsiooni põhjendustest. Kolleegium leiab, et selles osas jätab kolleegium põhjendused tähelepanuta ja esitatud tõendiga arvestamata. Kriminaalasja arutamine toimus vastavalt süüdistatava poolt esitatud taotlusele ja prokuröri nõusolekule, lühimenetluse korras.

§ 233

lg 1 kehtestab, et lühimenetluses toimub asja arutamine vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Eeltoodu tähendab, et menetluspooltel puudub maakohtule ja ka ringkonnakohtule täiendavate tõendite esitamise õigus ja kohtul puudub õigus esitatud tõendeid vastu võtta. Analoogset seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus oma lahendites( nt RKKKo 31-1-67-16) ja nimelt, et

§ 233

lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud

§ 63lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks.

Kaitsja poolt esitatud lapse sünnitõend ei puuduta kriminaalmenetluse läbiviimise asjaolusid, mistõttu lühimenetluses nende esitamise õigus puudub nagu ka apellatsioonikohtul nende vastuvõtmise ja arvestamise õigus.

1. Kaitsja on apellatsiooni põhiosas leidnud, et karistust mõistes ei ole kohus objektiivselt arvestanud kohtualuse isikut ja süüteo raskust. Taotleb O.B ´ile mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on õiguslikult asjakohatu. Nimelt on O.B vaidlustatud kriminaalasjas kuriteod toime pannud
2. märtsil 2017, seega ajal, mil ta kandis Viru Maakohtu
3. detsembri 2016 aasta otsusega mõistetud asenduskaristust. Maakohus karistas teda vangistusega ja kohaldas KarS § 69 sätteid ning asendas vangistuse üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus uuesti kordab juba maakohtu otsuses kajastatut, et KarS § 69 lg 7 kehtestab, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 kehtestab, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega lähtuvalt eeltoodust toob asenduskaristuse kandmise ajal uue kuriteo toimepanemine kohustuslikult kaasa liitkaristuseks reaalse vangistuse mõistmise ning uuesti KarS § 69 alusel asenduskaristuse kohaldamine on välistatud.
4. Süüdistatav on esitanud taotluse mõista talle karistus, mis pole seotud vangistusega. 9.
5. Esmalt kolleegium märgib, et analoogselt eelmises punktis esitatud põhjendustega on välistatud ka KarS § 74 kohaldamine ehk siis süüdistatava karistusest tingimisi vabastamine. 9.
6. KarS § 424 ja § 4231 sanktsioonides on vangistuse kõrval ette nähtud ka rahaline karistus. Antud kriminaalasjas on maakohus vaaginud rahalise karistuse mõistmise seaduslikkust ja otstarbekust. Nii on maakohus, toetuvalt asjaolule, et süüdistataval puudub ametlik töökoht, et ta ei ole suutnud ära tasuda varem mõistetud rahatrahvi, et tal lasuvad kohustused tasuda kriminaalmenetlustest tulenevad rahalised nõuded, jõudnud järeldusele, et rahaline karistus ei ole O.B ´ile kohane karistuse liik. Samuti on maakohus piisava selgusega välistanud O.B karistamise kergemaliigilise karistusega seonduvalt tema eelnevate korduvate karistustega, millised ei ole mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt. Kohtukolleegium maakohtu järeldusega nõustub. Kolleegium leiab, et rahalise karistuse mõistmine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja oleks selgelt ebapiisav. Samuti kolleegium osutab, et üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil.
7. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ning mis on asjakohased. Kohtu seisukohad ja järeldused on kooskõlas kohtupraktikaga. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud.
8. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud seonduvalt apellatsiooni esitamisega kulude hüvitamist koos käibemaksuga 48,00 eurot. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, kuna on kooskõlas

§ 175

lg 2 p 4 ettenähtuga.

§-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. See, et ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni läbi vaatamata, tähendab, et maakohtu otsus jääb muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt)