Obsah (9)

§ 104§ 146§ 153§ 170§ 79§ 172§ 158§ 171§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 27.09.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-7395 Tsiviilasi X (X) pankro

) § 157 p 5, § 163 lg 1,4 ja 5, § 168, § 165 lg 3, § 65 lg 1, lg 12, § 23 lg 1 ja 2, § 65 lg 1 1, § 66 lg 1, § 172 lg 1 ja 2, § 173, § 175 lg 1-2 ja 5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4772 lg 1. Tsiviilasjas nr 2-20-3284 oli menetlus lõppenud hagi rahuldava otsusega. Pooleli oli vaidlus menetluskulude üle. Pankrotimenetlust lõpetav määrus oli võlausaldaja nõude suhtes täitedokumendiks (enne 01.02.2021 kehtinud

§ 104lg 2 ja § 168).

Menetluskulude osas vaidluse jätkumine ei takistanud pankrotimenetluse lõpetamist, sest kulud täidetakse tsiviilasjas nr 2-20-3284 tehtava määruse alusel (täitedokument). Nimetatud kulud ei kuulunud hüvitamisele pankrotivarast

§ 146järgi.

Samuti polnud tegu pankrotimenetluses tunnustatud nõudega, mis rahuldatakse

§ 153alusel.

Pankrotivarast kuulusid hüvitamisele pankrotiavalduse esitamisega seotud menetluskulud või menetluskulud, mis tekkisid halduri osalemisest menetlustes. Tsiviilasjas nr 2-20-3284 oli menetlusosaliseks võlgnik isiklikult. Pankrotihalduri tasu ja kulude osas leidis kohus, et tema hinnangul ei takistanud enne lõpparuande esitamist võlausaldajate üldkoosoleku korraldamata jätmine lõpparuande kinnitamist. Võlausaldajatel oli võimalik esitada seisukohti ka kirjalikult haldurile või kohtule. Haldur oli enne lõpparuande kohtule esitamist edastanud kahele suurema nõudega võlausaldajale lõpparuande tutvumiseks ja andnud tähtaja seisukoha esitamiseks. Mõlemad võlausaldajad kasutasid võimalust seisukoha esitamiseks, kuid kumbki vastuväiteid tasu ega kulude osas ei esitanud. Ka kohtule selliseid vastuväiteid ei esitatud. Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse 24.09.2018. Avalduse esitamine ei põhjustanud pankrotimenetluse venimist ega muid negatiivseid tagajärgi, mistõttu sai sellega arvestada (

§ 170lg 1 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2021 lahend asjas 2-08-82444).

Väljaande Ametlikud Teadaanded kohaselt avaldas haldur 09.08.2021 teate võlausaldajate koosoleku kohta, mis toimub 17.08.2021 kell 11.00 päevakorraga „Ettepaneku tegemine usaldusisiku nimetamiseks“. Koosolekust teatati nõutud korras, seadusest ei tulenenud haldurile kohustust teatada koosolekust e-kirjaga või muul viisil (

§ 79lg 4).

Seetõttu ei olnud ka põhjendatud nõudmine kutsuda kokku sama päevakorraga üldkoosolek. 17.08.2021 üldkoosolekule koosolekule eelnevalt andis nõusoleku usaldusisikuks nimetamiseks W. Nimetatud koosolekule võlausaldajad ei ilmunud. Kohtule polnud teada, et võlausaldajad oleks esitanud muid kandidaate usaldusisikuks, samuti polnud võlausaldajad esitanud sisulisi seisukohti usaldusisiku sobivuse kohta. Kohus pidas võimalikuks nimetatud isikuga arvestada (

§ 172lg 1).

Kohtu hinnangul ei saanud tõsikindlalt väita, et võlgnikule kuulus vaidlusaluse korteriomandi sisustus. Korter ei kuulunud võlgnikule, võlgnik oli korteri omandajale kirjutanud, et sisustuse osas tuleb läbi rääkida korteri omanikuga. Võlgnik allkirjastas varanimekirja, millest ei nähtunud sisustus, samuti andis võlgnik selle kohta vande. Kuivõrd polnud teada, et võlgnik oleks olnud sisustuse omanik, siis oleks kuriteokaebus tõenäoliselt perspektiivitu. Võlausaldaja I määruskaebus

1. Võlausaldaja I palus tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja jätkata võlgniku pankrotimenetlusega. Menetluskulud tuli jätta võlgniku kanda. 4 Võlgnik varjas pankrotimenetluses vara, mistõttu ei saanud pankrotimenetlust lõpetada ega menetluse lõpetamisega seotud otsuseid vastu võtta. Kogu pankrotivara ei müüdud ning välja selgitamata oli võlgniku poolt varjatava vara (korteri sisustus) asukoht. Võlgnik polnud kuidagi ära tõendanud ega usutavaks teinud, et ta müüs kolmanda isiku vara. Võlgniku selgitused ei olnud usaldusväärsed. Pankrotihaldurile oli teada, et korter oli sisustatud ja võlgnik omandas selle kogu sisustusega. Seega sai korteri sisustus kuuluda ainult võlgnikule. Kaebajal oli kahtlus, et võlgnik varjas oma vara ning esitas valevande. Puudusid alused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Seadus sätestas avalduse esitamiseks tähtaja, mis oli õigustlõpetav. Võlgnik esitas avalduse alles 24.09.
2. Selleks hetkeks oli igal juhul möödunud kohustustest vabastamise avalduse esitamiseks ette nähtud tähtaeg, mistõttu ei oleks saanud kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohustustest vabastamise menetlust polnud võimalik algatada lõpparuande kinnitamiseta. Kuna antud juhul polnud alust pankrotimenetluse lõpetamiseks võlgniku poolt vara varjamise tõttu, siis tuli tühistada määrus ka kohustustest vabastamise otsuseid puudutavas osas. Kui maakohus oleks hinnanud kõiki määruskaebuses toodud asjaolusid koostoimes, siis oleks pidanud kohus keelduma kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, sest võlgnik takistas võlausaldajate nõuete rahuldamist ja esitas varanimekirjas ebaõigeid andmeid. Menetluse edasine käik
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja seisukoha esitamiseks.
4. Võlausaldaja II toetas määruskaebust. Võlgnik ja pankrotihaldur vaidlesid kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
6. Võlausaldaja I ja pankrotihaldur esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid seisukohti. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks, mistõttu tuleb see vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on põhjendatud ning maakohus pole määruse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.
8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, mille kohaselt võlgnik olevat varjanud pankrotimenetluses vara, mistõttu ei tule pankrotimenetlust ära lõpetada, ega menetluse lõpetamisega seotud otsuseid vastu võtta ning pankrotimenetlust peab jätkama. Samad vastuväited esitas võlausaldaja ka lõpparuandele ja maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Kaebuses on võlausaldaja jätkuvalt arvamusel, et ei saa eeldada, et XXX korteri sisustus ei kuulunud võlgnikule. Asja materjalidest nähtuvalt polnud vaidlust, et nimetatud korter ei kuulunud võlgnikule. Võlgnik andis 02.03.2021 maakohtus võlgniku vande ja allkirjastas varade ja kohustuse nimekirja, olles teadlik KarS § 385 järgi vara varjamisega kaasnevast vastutustest. XXX sisustust võlgnik nimekirja ei kandnud ja seega polnud alust eeldada, et tegemist oleks pankrotivaraga. Lisaks on võlgnik korteri omandajale kirjutanud, et sisustuse osas tuleb läbi rääkida korteri omanikuga. Eeltoodu on piisav, et lugeda tuvastatuks, et puudub alus väiteks, et võlgnikule kuulus eelnimetatud korteri sisustus. Haldurile ei saa ette heita, et ta ei esitanud kuriteoteadet vara varjamise kohta pankrotimenetluses, mis oleks 5 ilmselgelt osutunuks alusetuks ja üksnes suurendanud pankrotikulusid ja venitanud menetlust. Võlausaldaja poolt lõpparuandele esitatud vastuväited ei andnud alust jätta maakohtul lõpparuanne kinnitamata ja pankrotimenetlus lõpetamata. Samad väited ei ole edukad ka määruskaebemenetluses. 13.
9. Kuivõrd TsMS § 662 lg 3 võimaldab lisada määruskaebemenetluses uusi tõendeid, võtab ringkonnakohus kaebusele lisatud tõendid (müügilepingud, fotod, akti) asja materjalide juurde. Müügilepinguid tõlgendades ei saavuta kaebaja soovitud tulemust. Asjaolu, et 18.12.2015 müügilepingus sisaldab p-s 4.1 märge, et ostuhind sisaldab ka lepingu eseme (XXX korteri) siseviimistlust ja sisustust (II kd, lk 175 p), kuid teistes müügilepingutes ( II kd, lk 182 jj) sellist kinnitust ei ole, ei anna alust järeldada, et järgnevad 06.04.2016, 28.04.2016, 17.10.2016 korterimüügid toimusid ilma sisustuseta. Teistes müügilepingutes on lepingu esemeks märgitud XXX korteriomand koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Kaebusele on lisatud fotod (II kd, lk 186-201), millest nähtuvalt on korteri sisustus korterisse sisse ehitatud, s.t tegemist korteri päraldistega. Et korteriomand arestiti sisustust eraldi märkimata, ei anna alust väita vastupidist. Seega saab esitatud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest järeldada, et korter müüdi koos päraldistega, mitte et see müüdi edasi ilma sisustuseta. Nõustuda saab halduri täpsustusega, mille kohaselt võlausaldaja loogikat järgides võiks väita, et korter müüdi järgnevates müügilepingutes ka ilma siseviimistluseta, kuna ka seda ei ole järgnevates müügilepingutes märgitud. Seda pole kaebaja aga väitnud. 13.
10. Vastuseks võlausaldaja väitele, et ta juhuslikult avastas, et XXX korteriomandi sisekujundus on tellitud sisearhitektidelt A OÜ-st ning teostajateks on olnud K ja S, milline informatsioon annaks aluse kindlaks teha korteri sisustuse omanik ja selle tellinud isik, märgib ringkonnakohus järgmist. Pankrotihaldur edastas A OÜ 21.03.2022 vastuse halduri 18.03.2022 päringule, kes tellis aastal 2015 või 2016 eelnimetatud korterisse sisustuse, kes tasus selle eest ja milline oli sisutuse maksumus, et neil vastavad andmed puuduvad. Kohus võtab K vastuse asja materjalide juurde.
11. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt puudus kohtul alus algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Kaebaja väitel ei esitanud võlgnik avaldust kohustusest vabastamise menetluse algatamiseks

§ 170lg 1 sätestatud tähtajal ja on minetanud õiguse nõuda kohustustest vabastamist.

14.1.

§ 170

lg 1 järgi peab pankrotivõlgnik esitama kohustustest vabastamise menetluse algatamise avalduse hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või pankrotimenetluse raugemise olukorras koos halduri kohtule esitatava vastava aruandega (

§ 158lg 3).

Praegusel juhul pidanuks võlgnik ülaltoodu kohaselt esitama avalduse hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajal, s.o 21.11.2016, kuid võlgnik esitas selle kohtule 24.09.2018 (II kd, lk 16). Selleks ajaks oli seaduses avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg möödunud. 14.2. Kuivõrd kohus otsustab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise

§ 171

lg 1 järgi pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu (

§ 158

lg 4) või lõpparuande kinnitamisel, siis sisuliselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise algatamise menetluse üle pankrotimenetluse lõpus. 14.

1. Ringkonnakohus leiab, et avalduse seaduses sätestatud ajal esitamata jätmine ei tähenda, et võlgnik on sellega minetanud võimaluse enda kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Tegemist ei ole õigust lõpetava tähtajaga. Avalduse hilisem esitamine ei ole põhjustanud võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise ega tema kohustustest vabastamise menetluse algatamise viibimist. Kohus võis võlgniku avaldust menetleda, kuivõrd see ei põhjustanud menetluse lahendamise viibimist. 6 14.
2. Praegusel juhul ei oleks avalduse hilinenult esitamine põhjustanud pankrotimenetluse viibimist, sest võlgnik esitas avalduse enne seda, kui pankrotihaldur esitas kohtule taotluse lõpparuande kinnitamiseks. Võlgnik esitas avalduse 24.09.
3. Pankrotihaldur esitas kohtule lõpparuande kinnitamise taotluse 15.09.2021 ja teade avaldati AT-s 16.09.
4. Maakohus tegi vaidlustatud määruse, millega mh lõpetas pankrotimenetluse, 26.01.
5. Seega ei viivitanud avalduse hilinenult esitamine pankrotimenetluse lõpetamist. Samuti ei saanud see põhjustada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamise viibimist. Koos lõpparuande kinnitamisega tuleb kohtul

§ 171

lg 1 sätestatust tulenevalt hinnata, kas esinevad alused võlgniku kohustustest vastamise menetluse algatamata jätmiseks. 14.5. Lisaks ei nähtu määruskaebusest, kuidas avalduse hilisem esitamine oleks kahjustanud kaebajat. Kaebuse esitaja ei pidanud tegema täiendavaid toiminguid tulenevalt sellest, et võlgnik esitas avalduse mitte võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, vaid hiljem. Kaebuse esitajal säilis võimalus esitada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta

§ 171

lg 1 teise lause kohaselt oma vastuväite, millist õigust kaebuse esitaja võlausaldajana kasutas. 14.6.Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd võlausaldaja huvi on saada oma nõuded võimalikult suures ulatuses rahuldatud, ei nähtu määruskaebusest, kuidas võlgniku kohustusest vabastamata jätmisega oleks kaebaja huvid paremini kaitstud kui võlgniku kohustustest vabastamise menetluses.

§ 173

lg 1 järgi võlgniku üheks peamiseks kohustuseks tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, et võlausaldajate nõudeid täita. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Menetluskulud 15. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kõik menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kaebaja kanda. Ülejäänud menetlusosalistel kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 7