← Eesti

1-22-1949/24

Obsah (6)§ 214§ 1381§ 16§ 390§ 187§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1-22-1949 31. jaanuar 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv

) § 1381 lg 1 ja § 214 lg 3 alusel Sulev Vedlerit, Tarmo Vahterit ja Ekspress Meedia AS-i (praeguse ärinimega Delfi Meedia AS) igaüht 3200 euroga.

  1. Taotluse kohaselt menetleb Politsei- ja Piirivalveamet alates
  2. juulist 2019 kriminaalasja, milles uuritava kuriteokahtluse kohaselt võidi Swedbankis toime panna rahapesu ja esitada haldusorganile valeandmeid. Alates
  3. märtsist 2022 kuulati selles kriminaalmenetluses kahtlustatavana üle kokku üheksa inimest ja üks juriidiline isik. 1-22-1949
  5. märtsil 2022 avaldasid ajakirjanikud Sulev Vedler ja Tarmo Vahter Ekspress Meedia AS-ile kuuluvas Eesti Ekspressi veebiväljaandes www.ekspress.ee artikli pealkirjaga „Kogu Swedbank Eesti endine juhatus sai kahtlustuse Vene oligarhiga seotud rahapesus“. Artiklis käsitleti eespool osutatud kriminaalmenetlust, tuues nimeliselt välja kõik rahapesus kahtlustatavad ning Vene Föderatsiooni valitsuse endise liikme, kes olevat rahapesuga seotud. Üht kahtlustatavat polnud artikli ilmumise ajaks veel üle kuulatud ja ta polnud kahtlustusega tutvunud. Prokuratuuri hinnangul rikkusid ajakirjanikud ja veebiväljaande omanik kõnesolevat artiklit avaldades

§ 214

lg-t 1, mille kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses. Artiklis kajastatud detailid kinnitavad, et ajakirjanikud said kahtlustuse sisust teada mõnele kahtlustatavale antud kahtlustuse teksti põhjal.

  1. Taotluses toodi välja, et tegemist on ajakirjanikega, kelle tööstiiliks on kohtueelsete andmete avaldamine ilma prokuratuurilt selleks nõusolekut küsimata. Keelust korduva üleastumise tõttu tuleb S. Vedlerile, T. Vahterile ja Ekspress Meedia AS-ile määrata seaduses ette nähtud maksimaalne trahv. Arvestada tuleb ka seda, et artikkel on internetis tasuline, mis tähendab, et ebaseaduslikult avaldatud teave aitab Ekspress Meedia AS-il kasumit teenida. Maakohtu määrus
  2. Harju Maakohus trahvis
  3. aprillil 2022 S. Vedlerit, T. Vahterit ja Ekspress Meedia AS-i

§ 1381lg 1 ja § 214 lg 3 alusel igaüht 1000 euroga.

  1. Kohus tuvastas, et prokuratuuri taotluses osutatud artiklis on käsitletud käimasoleva kriminaalmenetluse asjaolusid. Artikli kohaselt on keskkriminaalpolitsei
  2. aastast uurinud Swedbankis toimunud rahapesujuhtumit, mis on seotud Vene valitsuse endise liikmega. Maakohus pidas samas kahetsusväärseks, et prokuratuur ega keskkriminaalpolitsei ei ole sellist teavet ajakirjandusele jaganud ega kahtlustust kommenteerinud.
  3. Teave kahtlustuse sisu ja kahtlustatavate ringi kohta jõudis ajakirjanikeni ilmselt mõne kahtlustatava kaudu. Ajakirjanikud pidid olema kahtlustuse tekstiga tutvunud, sest artiklis on kajastatud selles kirjeldatud asjaolusid. Järelikult pidid ajakirjanikud olema lugenud ka kahtlustuse ülaservas olevat märkust, et tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega, mille avaldamine on lubatud üksnes prokuratuuri loal. Vaatamata sellele artikkel siiski avaldati, kusjuures prokuratuuri sellest enne ei teavitatud. Lisaks artikli kirjutanud ajakirjanikele tuleb teabe avaldajaks lugeda ka veebiväljaande omanik Ekspress Meedia AS.
  4. S. Vedlerile, T. Vahterile ja Ekspress Meedia AS-ile ei olnud võimalik

§ 1381lg-s 3 nimetatud trahvihoiatust teha, sest 25.

märtsi 2022. a artikli avaldamine oli menetleja jaoks ootamatu. Samas saatis prokuratuur kahel varasemal korral, kui Eesti Ekspress kajastas kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid, toimetusele ja ajakirjanikele märgukirja. Nendes juhiti tähelepanu, et

§ 214

lg 3 alusel võib kohtueelse menetluse andmete ilma prokuratuuri loata avaldamise eest trahvida ka ajakirjanikke. 9. Maakohus märkis, et kõnesolev artikkel ei olnud ühiskonnale vajalik. Pigem oli tegemist avalikkuse uudishimu rahuldamisega. Prokuratuur oli samadele ajakirjanikele varem selgitanud kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu tähtsust ja keelu rikkumise tagajärgi. Ometigi avaldasid ajakirjanikud peatselt uuesti kriminaalmenetluse andmeid. Arvestada tuleb sedagi, et artikkel on internetis tasuline ning artiklis avaldatud teave aitas Ekspress Meedia AS-il kasumit teenida. Vältimaks tulevikus olukordi, kus ajakirjandus avaldab kohtueelse menetluse andmeid oma suva järgi ja seab ohtu kriminaalmenetluse, tuleb S. Vedlerit, T. Vahterit ja Ekspress Meedia 2

(13)1-22-1949 AS-i trahvida. Pidades aga silmas, et neid ei ole varem samalaadse teo eest karistatud, määras kohus prokuratuuri taotletust väiksemad rahatrahvid. Määruskaebus 10. Maakohtu määruse vaidlustasid S. Vedler, T. Vahter ja Ekspress Meedia AS, taotledes selle tühistamist või alternatiivselt trahvisumma vähendamist nullini. Kaebuse esitajad leidsid, et artikli avaldamise eest trahvi määramine ainuüksi prokuratuuri loa puudumise tõttu on vastuolus ajakirjandusvabadusega. Käesolevas asjas kaalus avalikkuse huvi informatsiooni järele üles prokuratuuri ja kahtlustatavate huvi hoida teavet salajas. Ajakirjanikud ei saanud juurdepääsu avaldatud teabele ebaseaduslikult, samuti ei tutvunud nad kahtlustuse tekstiga. Artiklis käsitletud kriminaalmenetlus puudutab avalikku huvi. Artiklis ei avaldatud informatsiooni, mis võinuks kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada. Oluliselt ei riivatud ka kahtlustatavate eraelu puutumatust ega süütuse presumptsiooni. Täiendavas seisukohas palusid kaebuse esitajad ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas ajakirjanik ja meediaettevõtja, kes avaldavad andmeid kriminaalmenetluse kohta, on käsitatavad menetlusväliste isikutena

§ 214lg 3 mõttes.

Vastus määruskaebusele

  1. Prokuratuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Ajakirjandusvabadus ei ole olulisem kui süütuse presumptsioon või õigus õiglasele kohtumõistmisele. Ajakirjanike trahvimine menetlusandmete loata avaldamise eest on demokraatlikes riikides aktsepteeritud praktika. Trahvi määramine kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest ei eelda, et prokuratuur näitaks ära, kuidas andmete avaldamine kriminaalmenetlust ohustas. Ringkonnakohtu määrus
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. juunil 2022 maakohtu määruse.
  4. Ringkonnakohus leidis, et

§ 214

lg 3 kohaselt saab kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest trahvida kõiki peale kahtlustatava ja süüdistatava, seega ka ajakirjanikke ja meediaväljaandjaid. 14. Ehkki

§ 214

lg 1 kohaselt tohib kohtueelse menetluse andmeid avaldada vaid prokuratuuri loal, ei ole kohtueelse menetluse andmete avalikkusega jagamine prokuratuuri suvaotsus. Prokuratuur peab avaldamisloa andmisest keeldumist põhjendama, lähtudes seejuures

§ 214lg-s 2 sätestatust.

Prokuratuuri keeldumine avaldamisloa andmisest on uurimiskaebemenetluse korras kohtus vaidlustatav.

  1. Kohtueelse menetluse andmete prokuratuuri loata avaldamine ei tähenda, et avaldamiskeelu rikkujat tuleks alati trahvida. Trahvi määramiseks peab üldjuhul ära näitama, kuidas andmete avaldamine kriminaalmenetlust kahjustas. Käsilolevas asjas ei ole prokuratuur ega maakohus seda teinud. Prokuratuuri taotluses ega maakohtu määruses pole kirjas, millise tõendusteabe kogumine sattus artikli avaldamise tõttu reaalselt ohtu või milline osa uurimisplaanist tuli ümber teha. Ka kahtlustatavate õiguste riive pole intensiivne. Erinevalt prokuratuurist ja maakohtust ei olnud ringkonnakohus artikli sisu põhjal veendunud, et autorid tutvusid kahtlustuse tekstiga.
  3. märtsi
  4. a artikli avaldamine ei olnud suunatud pelgalt avalikkuse uudishimu rahuldamisele, nagu maakohus ekslikult märkis. Selles kajastatud kriminaalmenetluse vastu on põhjendatult avalik huvi ja see väärib ajakirjanduses käsitlemist. Asjakohane ei ole prokuratuuri ja maakohtu viide, et artikkel oli tasuline. Sellest, et ajakirjandusettevõtja eesmärk on kasumit 3

(13)1-22-1949 teenida, ei saa järeldada, et ta ei lähtu teavet avaldades avalikkuse huvist. Seega ehkki ajakirjanikud rikkusid kohtueelse kriminaalmenetluse andmete avaldamist prokuratuuriga kooskõlastamata jättes

§ 214lg-t 1, ei ole neid vaja selle eest trahvida.

  1. Kohtukolleegium märkis sedagi, et juhul kui prokuratuuri hinnangul seisnes rikkumine kohtueelse menetluse andmete avaldamises veebiväljaandes, saab ta taotleda üksnes selle omaniku, mitte ajakirjanike trahvimist. Ajakirjanik ei otsusta, kas artikkel riputatakse väljaande veebilehele. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  2. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb selle tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist.
  3. Esiteks ei nõustu prokuratuur ringkonnakohtuga selles, et kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid kajastava artikli veebiväljaandes avaldamise eest saab trahvida üksnes selle omanikku. Artikli koostab ajakirjanik. Veebiväljaande omanik vastutab selle eest, et artikkel avalikustatakse ka isikutele, kelleni ajakirjanik muidu tõenäoliselt ei jõuaks.
  4. Teiseks on prokuratuur erinevalt ringkonnakohtust seisukohal, et trahvimaks kedagi prokuratuuri loata kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest, ei ole tarvis ära näidata, kuidas andmete avaldamine kriminaalmenetlust kahjustas või ohustas.

§ 214lg 3 ei nimeta trahvimise eeldusena ohtu kriminaalmenetlusele.

Kriminaalmenetluses kogutud teabe avaldamisest keeldumiseks ei pea oht menetlust kahjustada olema kindel ja tõendatud, vaid piisab ka ohust, mida ei saagi detailselt avada. Praegusel juhul oli selline oht olemas. Kohtueelse menetluse andmete avaldamisega kaasnenud ohu või kahju kirjeldamist ei saa nõuda ka seepärast, et sellisel juhul tuleks prokuratuuril avaldada menetlustaktika ja töömeetodid, mis muudaks edasise menetluse võimatuks või tooks kaasa veelgi suurema kahju. Vastus määruskaebusele

  1. S. Vedler, T. Vahter ja Delfi Meedia AS paluvad jätta prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
  2. Prokuratuuri väide, et ajakirjanikud tutvusid enne artikli kirjutamist kahtlustuse tekstiga, on väär. Tegelikult said ajakirjanikud artikli aluseks olnud teabe ühelt kahtlustatavalt, kes avaldas ajakirjanikule, et ta on kutsutud ülekuulamisele, ja selgitas, millega seoses ta sinna kutsuti.
  3. Prokuratuuri taotluse kohaselt seisnes kohtueelse menetluse andmete avaldamine artikli avaldamises veebiplatvormil www.ekspress.ee. Seega ei saa andmete avaldamist ette heita S. Vedlerile ega T. Vahterile, sest kõnesolevat veebiplatvormi haldab nende tööandja.
  4. Põhiseaduspärase tõlgenduse korral ei võimalda

§ 214

lg 3 trahvida kedagi kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest üksnes prokuratuuri loa puudumise tõttu. Trahvi määramiseks tuleb tuvastada tegelik oht kriminaalmenetlusele. Riigikohtu istung 25. Riigikohtu istungil jäid määruskaebemenetluse pooled enda kirjalike seisukohtade juurde. Prokuratuur palus määruskaebuse rahuldada. S. Vedleri, T. Vahteri ja Delfi Meedia AS-i esindajad taotlesid aga kaebuse rahuldamata jätmist. 4

(13)1-22-1949 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Käimasolevas menetluses vaieldakse selle üle, kas S. Vedlerit, T. Vahterit ja Delfi Meedia AS-i tuleb trahvida selle eest, et nad avaldasid
  2. märtsil 2022 Eesti Ekspressi veebiväljaandes artikli, milles kajastati prokuratuuri loata kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid. 27.

§ 214

lg 3 sätestab, et kui kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikutakse, võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel trahvida menetlusosalist, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut kohtumääruse alusel. Kahtlustatavat ja süüdistatavat ei trahvita. Osutatud säte kohaldub koosmõjus

§-ga

  1. (I) Trahvitavate isikute ring
  2. Kolleegium märgib kohtute ja mõlema poolega nõustuvalt, et S. Vedler, T. Vahter ning Delfi Meedia AS on

§ 214

lg 3 tähenduses menetlusvälised isikud ja seega kuuluvad nad osutatud sättes ette nähtud trahviähvarduse adressaatide ringi. Isiku trahvimine kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ei eelda, et ta oleks avaldatud andmetest teada saanud menetlustoimingu käigus, s.o menetlusega vahetult ise kokku puutudes. Samuti ei ole seaduses erandit, mis välistaks ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande omaniku trahvimise kohtueelse menetluse andmete lubamatu avaldamise eest. 29. Sellele, et kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ette nähtud trahviähvardus laieneb kõigile isikutele peale kahtlustatava ja süüdistatava, osutab esmalt

§ 214lg 3 sõnastus.

Kolleegiumi hinnangul ei saa menetlusvälise isiku mõistet kõnesolevas sättes tõlgendada nii, et see hõlmaks neid, kes ei ole küll menetlusosalised (

§ 16

lg 2), kuid kellel on kriminaalmenetlusega siiski vahetu kokkupuude (nt tunnistaja, ekspert, tõlk või uurimisasutuse nõuet täitev isik). Viimasel juhul oleks tarbetu

§ 214

lg 3 see osa, milles nimetatakse võimaliku trahvitavana lisaks menetlusosalisele ja menetlusvälisele isikule ka kriminaalmenetluses osalevat muud isikut. Seadust tõlgendades tuleb vältida tulemust, mille korral muutuks osa normi tekstist üleliigseks. 30. Eelmises punktis seaduse sõnastuse põhjal tehtud järeldust ei kummuta ka teised tõlgendusargumendid.

§ 214

lg 3 praeguse redaktsiooni kehtestanud seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) eelnõu (SE 599 – Riigikogu XI koosseis) seletuskirja kohaselt oli eelnõu algataja eesmärk laiendada kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest trahvitavate isikute ringi (vt seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 28–29). Samas ei osuta miski seletuskirjas märgitust võimalusele, et trahviähvarduse adressaatide ring oli mõeldud kitsamana kui eelnõu tekstis kirjas. Ehkki eelnõu menetlemisel Riigikogus lisati

§ 214

lõikesse 3 teine lause, mis välistas kahtlustatava ja süüdistatava trahvimise, võeti lõike esimene lause vastu muutmata kujul.

  1. Samuti ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) väljakujunenud praktika kohaselt menetlusvälise isiku – sh kutsetööd tegeva ajakirjaniku – karistamine uurimissaladusega kaetud kriminaalmenetluse andmete avaldamise eest iseenesest vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 10 tagatud sõnavabadusega (vt eeskätt EIK suurkoja
  2. märtsi
  3. a otsus asjas Bédat vs. Šveits, aga samuti nt EIK
  4. juuni
  5. a otsus asjas Dupuis jt vs. Prantsusmaa;
  6. juuni
  7. a otsus asjas Giesbert jt vs. Prantsusmaa;
  8. detsembri
  9. a otsus asjas Sellami vs. Prantsusmaa). Nii leides on EIK uurinud muu hulgas Euroopa Nõukogu liikmesriikide õiguskordi ja tuvastanud, et uurimissaladuse avaldamise eest on võimalik karistada kõigis vaatluse all olnud 30 riigis, kusjuures 23 riigis oli karistus üldise iseloomuga, s.o ette nähtud igaühele, kes kriminaaluurimise saladusega kaetud teavet avaldab (vt Bédat vs. Šveits, p-d 22–23 ja 80). 5

(13)1-22-1949
  1. Arvestades seda, mis on kriminaalmenetluses kaalul, on EIK pidanud legitiimseks uurimissaladusele erilise kaitse andmist. Ühelt poolt on uurimissaladuse hoidmine vajalik kriminaalmenetluse huvides, vältimaks näiteks kokkumängu, tõendite moonutamist või hävitamist. Teisalt teenib selline sõnavabaduse piirang aga kahtlustatava või süüdistatava huve, eelkõige süütuse presumptsiooni ja üldisemalt tema isiklike suhete ning huvide kaitset. (Vt nt Bédat vs. Šveits, p 68.)
  2. Lisaks on EIK leidnud sedagi, et EIÕK artiklis 8 ette nähtud era- ja perekonnaelu austamine ei eelda riigilt mitte üksnes hoidumist teatud kohtueelse menetluse andmete avaldamisest (negatiivne kohustus), vaid paneb talle ka positiivse kohustuse astuda samme kahtlustatava eraelu kaitsmiseks olukorras, kus seda rikub kohtueelse menetluse andmeid avaldades mõni kolmas isik, nt ajakirjanik. Seejuures ei piisa kõnesoleva positiivse kohustuse täitmiseks sellest, et riigisisene õigus võimaldab kasutada eraelu kaitseks tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid. (Vt lähemalt Bédat vs. Šveits, p-d 73–78.)
  3. Ka

§ 214

lg 3 eesmärk on kaitsta nii kriminaalmenetluse tõhusust kui ka andmesubjekti (sh kahtlustatava) huve. Seega kõneleb eespool käsitletud EIK praktika samuti selle kasuks, et kõnesolevas sättes loetletud trahvitavate isikute ringi pole alust tõlgendada kitsendavalt, vaid see hõlmab kõiki peale kahtlustatava ja süüdistatava. (II) Kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumine 35. Kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeld, mille rikkumise eest

§ 214

lg 3 trahvimisvõimaluse ette näeb, tuleneb sama paragrahvi esimesest ja teisest lõikest.

§ 214

lg 1 sätestab, et kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel. Nende tingimuste kohaselt on kohtueelse menetluse andmete avaldamine lubatud kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära ei soodusta kuritegevust ega raskenda kuriteo avastamist (p 1); ei kahjusta Eesti Vabariigi või kriminaalmenetluse huve (p 2); ei sea ohtu ärisaladust ega kahjusta juriidilise isiku tegevust (p 3); ei kahjusta andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti eriliiki isikuandmete avaldamise puhul (p 4). 36. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on õiguspärane, kui selleks on prokuratuuri luba. Loa andmisel või sellest keeldumisel ei tohi prokuratuur aga toimida meelevaldselt, vaid peab lähtuma

§ 214

lg-s 2 sätestatud kaalutlustest, s.o tuvastama esmalt kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvi andmete avaldamise vastu, ja hindama seejärel, kas mõni sama lõike punktides 1–4 sätestatud vastassuunalistest huvidest kaalub avaldamise kasuks rääkiva huvi üles. Ringkonnakohus leidis õigesti, et prokuratuuri keeldumist

§ 214lg-s 1 nimetatud loa andmisest saab vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8.

peatüki

  1. jaos ette nähtud korras ehk uurimiskaebemenetluses.
  2. Kohtueelse menetluse andmetena

§ 214

lg 1 mõttes on käsitatav menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave. Viimane hõlmab eeskätt menetlusosaliste ja menetluses osalevate muude isikute (nt tunnistajad, eksperdid, tõlgid) ringi, samuti kriminaalmenetluse toimumise fakti, alust ja ajendit ning teavet menetluse senise ning tulevase käigu, sh kavandatavate menetlustoimingute kohta. 38. Vältimaks kohtueelsete andmete avaldamise keelu ülemäära avarat toimet, tuleb selle sisustamisel lähtuda ka andmete päritolust, mitte üksnes nende sisust. See tähendab, et andmete prokuratuuri loata avaldamine on

§ 214lg 1 kohaselt keelatud juhul, kui need andmed on avaldajale 6

(13)1-22-1949 teatavaks saanud kriminaalasja materjalide, menetleja ametniku või menetlustoimingus osaleja kaudu, sh siis, kui avaldaja on saanud teabe ise menetlustoimingus osaledes. Seejuures ei ole oluline, kas teave on jõudnud avaldajani vahetult (nt ise menetlusdokumendiga tutvudes) või kolmanda isiku vahendatuna (nt kellegi poolt edasiräägituna).

§ 214

lg-s 1 sätestatud avaldamispiirang ei laiene aga kriminaalasja materjalides kajastuvale infole, millest isik on teada saanud sõltumata kriminaalmenetlusest (nt kuriteosündmust ise pealt nähes). Vastasel korral poleks

§ 214

lg-s 3 ette nähtud trahvi kohaldamine kõnesoleva sätte üldise sõnastuse tõttu sageli piisavalt ettenähtav ja lisaks hõlmaks see ka ilmselgelt sotsiaaladekvaatset käitumist (nt kui kannatanu räägib pärast ülekuulamist enda vastu toime pandud kuriteost lähedastele, ehkki tal pole selleks prokuratuuri luba). Osutatud käitumise üleüldine sanktsioneerimine võiks arvestataval hulgal juhtudest riivata ebaproportsionaalselt mitut põhiõigust, sh sõnavabadust (põhiseaduse (PS) § 45) ja eneseteostusvabadust (PS § 19 lg 1). Kui seadusandja peaks soovima piirata

§ 214

lg-s 2 loetletud eesmärkidel ka sellise teabe avaldamist, millest isik on teada saanud kriminaalmenetlusest olenemata, on tarvis sätestada praegusest märksa selgepiirilisem ja nüansseeritum avaldamispiirang.

  1. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et
  2. märtsi
  3. a artikkel sisaldas käimasoleva kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid. Mis puudutab nende andmete jõudmist S. Vedleri ja T. Vahterini, siis on pooled ja kohtud väljendanud vastandlikke seisukohti küsimuses, kas ajakirjanikud tutvusid vahetult kahtlustuse tekstiga või mitte. Kolleegiumi hinnangul pole sellel tähtsust. Pooled on sama meelt – ja selles pole ka põhjust kahelda –, et kahtlustatava kaudu ajakirjanikeni jõudnud teave pärines kohtueelse kriminaalasja materjalidest. Seega laienes sellele ka

§ 214lg-st 1 tulenev avaldamispiirang, s.o prokuratuuri avaldamisloa nõue.

Käsitletaval juhul sellist luba aga ei olnud. 40. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine

§ 214

lg 1 mõttes tähendab nende ükskõik millisel viisil teatavaks tegemist isikule, kellel ei ole õiguslikku alust neid andmeid teada. Esitades tööandjale enda kirjutatud artikli, mis kajastas kohtueelse menetluse andmeid, kaaspõhjustasid S. Vedler ja T. Vahter koos Delfi Meedia AS-iga, kes selle artikli veebiplatvormil avaldas, nende andmete teatavakssaamise kõigile artikli lugejatele. Seega on kõigi kolme isiku tegevus käsitatav kohtueelse menetluse andmete avaldamisena. (III) Avaldamiskeelu rikkumise trahvitavus 41. Kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise korral võib eeluurimiskohtunik andmete avaldajat trahvida (

§ 214lg 3).

Ka

§ 1381lg 1 räägib kohtu õigusest rahatrahv määrata.

Normi sellise sõnastuse põhjal on selge, et ainuüksi prokuratuuri avaldamisloa puudumine trahvi määramist ei õigusta, sest vastasel korral ei jääks ruumi seaduses ette nähtud võimaluseks jätta trahv vaatamata avaldamiskeelu rikkumisele siiski määramata. Olukorras, kus seadus annab kohtule õiguse nii trahv määrata kui ka see määramata jätta, peab nende kahe otsustuse vahetegu põhinema asjakohastel kaalutlustel. Teisisõnu ei tähista sõna võib

§ 214

lg-s 3 ja õigus § 1381 lg-s 1 suvaotsust, vaid kohtu volitust kaaluda asjakohastest kriteeriumitest lähtuvalt, kas rahatrahvi määramine on iga üksikjuhtumi asjaoludel avaldamiskeelu rikkumisele reageerimiseks proportsionaalne abinõu (proportsionaalsuse põhimõtte siduvuse kohta õiguse kohaldamisel vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p-d 16–17 ja
  3. aprilli
  4. a määrus nr 1-06-9135/67, p 17).
  5. Kohtueelse menetluse andmete prokuratuuri loata avaldamise eest rahatrahvi määramine oleneb ennekõike avaldamiskeelu sisulisest põhjendatusest. Seega selleks, et isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest trahvida, peab kohus

§ 214lg-st 2 lähtudes kindlaks tegema kas a) selle, et andmete avaldamist ei õigustanud kriminaalmenetluse, avalikkuse 7

(13)1-22-1949 ega andmesubjekti huvi, või b) selle, et osutatud huvi oli küll olemas, ent mõni

§ 214

lg 2 p-des 1–4 sätestatud põhjustest, mis rääkis andmete avaldamise vastu, kaalus avaldamist õigustava huvi üles. Vastassuunaliste huvide olemasolu tuleb kindlaks teha ja nende kaalukust hinnata andmete avaldamise aja seisuga ex ante objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. 43. Trahvi määramise eeldusi tuvastades ei ole kohus seotud prokuratuuri seisukohaga. See ei võta aga viimaselt kohustust taotluses ära näidata, miks oli avaldamiskeeld

§ 214lg 2 järgi õigustatud.

Selleks tuleb prokuratuuril – nagu ka kohtul trahvi määramise korral – tugineda selgepiirilistele asjaoludele, mis räägivad avaldamiskeelu sisulise põhjendatuse kasuks. Piirduda ei saa üldist laadi arutluse ja juhtumi asjaolude taustal pelgalt hüpoteetiliste ohtude kirjeldamisega. 44. Kolleegiumi ei veena määruskaebuse esitaja argument, et kohtueelse menetluse andmete avaldamisega tekitatud ohu või kahju demonstreerimiseks tuleks paljastada veelgi rohkem menetlusandmeid ja see võiks kriminaalmenetlust täiendavalt kahjustada. Juhul, kui prokuratuur leiab, et

§ 214

lg 3 kohaldamise õigustamiseks on tarvis tugineda muu hulgas sellisele teabele, mille avaldamine oleks

§ 214

lg-ga 2 vastuolus, võib ta esitada kõnesoleva teabe kohtule trahvimistaotluse lisana koos tingimusega, et kohus neid andmeid vastaspoolele ei avaldaks. Kui kohus loeb prokuratuuri n-ö lisapõhjenduse aluseks olevate asjaolude avaldamiskeelu

§ 214

lg 2 järgi õigustatuks, saab ta osutatud põhjendusi trahvi määramisel arvestada, jättes need samas kohtumääruses uurimissaladusest hõlmatud osas avaldamata. Peaks kohus aga asuma seisukohale, et prokuratuuril pole alust trahvi määramist õigustavaid asjaolusid vastaspoole eest varjata, tuleb sellistele asjaoludele tuginevad prokuratuuri põhjendid tähelepanuta jätta (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-110-15, p 18). 45.

§ 214

lg-st 2 tulenevate trahvi määramise eelduste kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema avaldamiskeelu sisulist põhjendatust toetavate asjaolude olemasolus veendunud, vaid piisab, kui neid asjaolusid saab pidada usutavaks (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 28). Niisamuti ei pea tõenäosus mõne

§ 214

lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohu või kahju tekkimiseks tulevikus olema väga suur, ent see peab põhinema täpsemalt piiritletud faktidel ja olema juhtumi isepära arvestades usutav. Kindlasti on ebapiisav piirduda tõdemusega, et

§ 214

lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohtu või kahju – või selle saabumist tulevikus – ei saa välistada. 46.

§ 214

lg 2 p-des 1–4 sätestatud eelduste tuvastamisel on lubatav tugineda ka kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.1). Näiteks on üldjuhul ilmne, et kui kohtueelse menetluse andmete avaldamise tõttu saab kahtlustatav vastu menetleja tahtmist teada kriminaalmenetlusest või kavandatavast n-ö üllatusmomenti eeldavast menetlustoimingust (nt läbiotsimisest), raskendab see eelduslikult oluliselt kuriteo avastamist (

§ 214

lg 2 p 1) ja kahjustab tõsiselt kriminaalmenetluse huve (

§ 214lg 2 p 2).

Osutatud juhtudel on avaldamiskeeld suure tõenäosusega sisuliselt põhjendatud ja keelu rikkuja trahvimine õigustatud. 47. Ennekõike siis, kui kohtueelse menetluse andmeid on avaldatud ajakirjanduses, tuleb kohtul

§ 214

lg-s 3 nimetatud trahvi määramise üle otsustades täiendavalt silmas pidada, kas isiku trahvimine on kooskõlas sõna- ja ajakirjandusvabadust tagava EIÕK artikliga

  1. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil kui Riigikogu ratifitseeritud välislepingul on PS § 123 lg 2 järgi Eesti seaduste ees prioriteet (Riigikohtu üldkogu
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31 ja kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 18). Ehkki

§ 214lg-st 2 ja EIÕK artiklist 10 tulenevatel trahvimise lubatavuse eeldustel on tuntav ühisosa, ei lange need siiski täielikult kokku. 8

(13)1-22-1949
  1. EIK väljakujunenud praktika kohaselt eeldab sõnavabadusse sekkumine EIÕK art 10 lg 2 kohaselt „tungivat ühiskondlikku vajadust“ (vt nt EIK suurkoja
  2. detsembri
  3. a otsus asjas Stoll vs. Šveits, p 101 ja viidatud otsus asjas Bédat vs. Šveits, p 48). Avalikku huvi puudutavates küsimustes, sh kohtusüsteemi ja muude riigiasutuste toimimise teemadel jätab EIÕK art 10 lg 2 sõnavabaduse piiramiseks vähe võimalusi (Bédat vs. Šveits, p 49).
  4. Ajakirjandusel on demokraatlikus ühiskonnas oluline roll. Kuigi ta ei tohi ületada teatud piire, eelkõige seoses teiste inimeste maine ja õigustega, samuti seoses vajadusega takistada konfidentsiaalselt saadud teabe avaldamist, on ajakirjanduse kohustus edastada – viisil, mis on kooskõlas tema kohustuste ja vastutusega – teavet ja ideid kõigis avalikku huvi pakkuvates küsimustes. (Bédat vs. Šveits, p 50) Ajakirjandusvabadus omandab veelgi suurema tähtsuse olukordades, kus riigi tegevus ja otsused jäävad nende konfidentsiaalse või salajase olemuse tõttu avalikkuse või kohtuliku kontrolli alt välja. Ajakirjaniku süüdimõistmine konfidentsiaalseks või salajaseks peetava teabe avaldamises võib heidutada meedias töötavaid inimesi teavitamast avalikkust huvipakkuvatest küsimustest. Selle tulemusena ei pruugi ajakirjandus enam täita oma elutähtsat rolli „ühiskonna valvekoerana“ ning ajakirjanduse võime pakkuda täpset ja usaldusväärset teavet võib saada negatiivselt mõjutatud. (Stoll vs. Šveits, p 110)
  5. Siiski ei taga EIÕK art 10 lg 2 täiesti piiramatut sõnavabadust isegi tõsist avalikku huvi puudutavate küsimuste käsitlemisel ajakirjanduses. EIÕK artikliga 10 ajakirjanikele üldist huvi pakkuvate teemade kajastamisel pakutav kaitse kehtib tingimusel, et nad tegutsevad heauskselt ja täpsel faktilisel alusel ning esitavad usaldusväärset ja korrektset teavet vastavalt ajakirjanduseetika nõuetele. (Stoll vs. Šveits, p-d 102–103 ja Bédat vs. Šveits, p-d 49–50).
  6. EIK hinnangul on mõeldamatu, et eelnev või samaaegne arutelu kohtuasjade üle – toimugu see siis erialaajakirjades, üldajakirjanduses või avalikkuses laiemalt – oleks välistatud. Kõnesoleva teabe edasiandmine ei ole mitte üksnes meedia ülesanne, vaid üldsusel on ka õigus sellist informatsiooni saada. Teisalt tuleb aga arvesse võtta igaühe EIÕK art 6 lg 1 järgset õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis hõlmab ka õigust erapooletule kohtule ja süütuse presumptsioonile. Seda peavad ajakirjanikud pooleliolevaid kriminaalmenetlusi kajastades silmas pidama, sest lubatava kommenteerimise piirid ei pruugi laieneda väidetele, mis võivad, tahtlikult või mitte, kahjustada isiku võimalusi õiglasele kohtulikule arutamisele või õõnestada avalikkuse usaldust kohtute rolli vastu kriminaalasjades õiguse mõistmisel. (Bédat vs. Šveits, p 51) Nagu eelnevalt märgitud, on uurimissaladusele erikaitse andmine EIK käsitluses legitiimne abinõu, tagamaks nii kriminaalmenetluse huvide kui ka kahtlustatava või süüdistatava õiguste järgimist (Bédat vs. Šveits, p 68).
  7. Seega põrkuvad ajakirjanduses uurimissaladusega kaetud andmete avaldamisel omavahel ühelt poolt ajakirjanduse õigus avalikkust teavitada ja avalikkuse huvi teavet saada (EIÕK art 10), teisalt aga vajadus tagada kriminaaluurimise tõhusus, kohtuvõimu autoriteet ning erapooletus, samuti kahtlustatava ja süüdistatava õigus süütuse presumptsioonile (EIÕK art 6 lg 1), aga ka eraelu kaitse (EIÕK art 8). Konflikt selliste konventsiooni alusel võrdselt kaitstud õiguste vahel tuleb lahendada konkureerivaid huve kaaludes, leides nende vahel õiglase tasakaalu. Seda tehes peab lähtuma EIK välja töötatud kriteeriumitest. (Bédat vs. Šveits, p-d 52–54) EIK praktikast on tuletatav ka nõue, mille kohaselt ei saa isikut karistada salajase teabe ajakirjandusliku käsitlemise eest, kaalumata seejuures teabe salastatuse sisulist põhjendatust (Stoll vs. Šveits, p-d 137–139).
  8. Hindamaks igal üksikjuhtumil, kas ajakirjaniku või väljaande omaniku trahvimine on EIÕK art 10 järgi lubatav, tuleb kohtul aluseks võtta EIK praktikas (Bédat vs. Šveits, p-d 55–81; Giesbert jt vs. Prantsusmaa, p-d 83–90; Sellami vs. Prantsusmaa, p-d 47–64) välja töötatud kriteeriumid, mille sisuks on see, 9
(13)1-22-1949 1) millisel viisil jõudis vaidlusalune salajane või konfidentsiaalne teave ajakirjanikuni; 2) kas ajakirjanik toimis uurimissaladusega kaetud andmeid avaldades heas usus, täpsel faktilisel alusel ja esitas kooskõlas ajakirjanduseetika nõuetega usaldusväärset ning korrektset teavet. Muu hulgas on oluline, kas ajakirjanduslik käsitlus on neutraalne ja tasakaalustatud või sensatsiooni otsiv ning kallutatud, olles suunatud näiteks kahtlustatava süüdioleku demonstreerimisele; 3) milline oli uurimissaladust kajastava ajakirjandusliku käsitluse panus avalikku huvi puudutavasse debatti. Seejuures on oluline nii see, kas
  1. a)uurimissaladust paljastav ajakirjanduslik käsitlus puudutab juhtumit, mille vastu on avalikkusel õigustatud huvi, kui ka see, kas
  2. b)käsitluse sisu pakub avaliku arutelu seisukohast olulist teavet. Sõnavabaduse piiramine on suurema tõenäosusega õigustatud siis, kui uurimissaladuse avaldamine on suunatud üksnes sensatsiooni tekitamisele, rahuldades näiteks lugejaskonna uudishimu kahtlustatava eraelu üksikasjade vastu, või siis, kui avaldatud teave on suisa eksitav. Samas tuleb silmas pidada, et avalikkusel on õigustatud huvi olla kursis ja saada teavet kriminaalasjade menetluste kohta; 4) milline oli ajakirjandusliku käsitluse mõju kriminaalmenetlusele, sh nii kriminaaluurimise tõhususele kui ka süütuse presumptsioonile. Siinkohal on oluline, kas ja kuivõrd takistas uurimissaladuse rikkumine tavapärast menetlust. Samuti on tähtis, kas ja kuivõrd võis poolelioleva kriminaalmenetluse kohta avaldatu vähendada isiku võimalust õiglasele kohtulikule arutamisele või kahjustada avalikkuse usaldust kohtute rolli vastu õigusemõistmisel. Arvesse tuleb võtta ka tunnistajate ja kohtu mõjutamise riski. Kõnesolevas kontekstis kätkeb endas tõsisemat ohtu muu hulgas menetlusdokumentide ulatuslik sõnasõnaline avaldamine; 5) kas ja kuivõrd rikuti uurimissaladuse avaldamisega kahtlustatava või süüdistatava eraelu puutumatust ja kahjustati tema mainet ning kas on alust rääkida riigi positiivsest kohustusest astuda samme selle isiku EIÕK art 8 järgsete õiguste kaitseks; 6) kas määratav karistus on selle olemust ja raskust arvestades proportsionaalne abinõu avaldamiskeelu rikkumisele reageerimiseks. Kohus peab olema ka veendunud, et karistus ei kujuta endast teatud vormis tsensuuri, mille eesmärk on heidutada ajakirjandust kriitikat avaldamast. 54. Eesti Ekspressi veebiväljaandes 25. märtsil 2022 avaldatud artiklis „Kogu Swedbank Eesti endine juhatus sai kahtlustuse Vene oligarhiga seotud rahapesus“ toodi välja fakt, et Riigiprokuratuur esitas Swedbankile ja selle endistele juhtidele kahtlustuse rohkem kui 100 miljoni euro suuruses rahapesus. Artiklis nimetati kõik kahtlustuse saanud inimesed koos nende kunagiste ametikohtadega Swedbankis, nelja isiku puhul mainiti ka nende karjääri pärast Swedbankist lahkumist. Loos oli kommentaar kahelt kahtlustatavalt, kes mõlemad kinnitasid, et õiguskaitseorganid on nendega ühendust võtnud, kuid selgitasid samas, et nad pole seadust rikkunud. Järgnes kirjeldus, et uuritav rahapesu oli seotud Venemaa valitsuse endise liikme Mihhail Abõzoviga, ja tõdemus, et ükski Swedbanki juhatuse endine liige ei ole end süüdi tunnistanud ning kahtlusalused kasutasid õigust ütlusi mitte anda. Veel toodi esile, et Swedbanki juhtide kriminaalasi erineb oluliselt Danske Banki Eesti filiaali kriminaalasjast, kuna Swedbanki juhtidele esitatud kahtlustused ei räägi sellest, et nad oleksid pangas toimunud tehingute pealt isiklikku kasu saanud. Artikli lõpus teavitati, et uurimist juhib riigiprokurör Sigrid Nurm. 10
(13)1-22-1949
  1. Kolleegium leiab ringkonnakohtuga nõustuvalt, et kõnealuses artiklis käsitletud väidetava rahapesujuhtumi ja selle menetlemise vastu oli avalikkusel õigustatud huvi. Võimalik mastaapne rahapesu riigi suurimas kommertspangas võib näiteks mõjutada Eesti rahvusvahelist mainet, käivitada avaliku debati rahapesu-vastaste meetmete täiustamise vajalikkuse üle ja mõjutada inimeste finantsotsuseid. Seejuures ei nõustu kolleegium Riigikohtu istungil väljendatud prokuratuuri seisukohaga, et avalikkuse huvi võib hõlmata üksnes kriminaaluurimist Swedbanki, mitte aga füüsilistest isikutest kahtlustatavate suhtes. Kolleegiumi hinnangul oli
  2. märtsi
  3. a artiklis sisalduv teave tervikuna selline, mille avaldamise puhul saab rääkida avalikkuse huvist

§ 214lg 2 mõttes, samuti EIÕK art 10 kohaldamispraktika kontekstis.

56. Menetletavas asjas ei ole alust asuda seisukohale, et mõni

§ 214

lg 2 p-des 1–4 nimetatud põhjustest kaalub üles avalikkuse huvi teada vaidlusaluses artiklis kajastatud fakte. Ühtlasi poleks sõnavabaduse piirang, mis kaasneks kõnesoleva artikli avaldamise eest karistamisega, õigustatav EIÕK art 10 järgi.

  1. Esmalt pole praegusel juhul alust väita, et artiklis avaldatud teave olnuks olulises osas väär. Prokuratuur osutas vaid sellele, et üks artikli kohaselt kahtlustuse saanud inimene oli kutsutud ülekuulamisele ja sai kahtlustuse teksti kätte alles
  2. märtsil 2022 ehk neli päeva pärast artikli ilmumist. Kõnesoleva teemakäsitluse kontekstis on aga tegemist pigem teisejärgulise küsimusega.
  3. Prokuratuur ei ole usutavalt ära näidanud, et vaidlusaluses artiklis kajastatud kohtueelse menetluse andmete avaldamine võis

§ 214

lg 2 mõttes ülemäära raskendada väidetava kuriteo avastamist, s.o kahjustada kriminaaluurimise tõhusust. Kriminaalmenetluse kohta toodud teave oli üldist laadi. Artikli ilmumise ajaks teadsid kahtlustatavad nende suhtes toimetatavast kriminaalmenetlusest ja üht erandit kõrvale jättes olid nad ka kahtlustatavana üle kuulatud. Artikkel ei paljastanud ühtegi sellist eesseisvat menetlustoimingut, mille tulemuslikkus võinuks avaldatud teabe tõttu ohtu sattuda. Samuti ei ole artiklis kirjeldatud kriminaalmenetluses kogutud tõendeid ega tsiteeritud menetlusdokumentide sisu.

  1. Prokuratuuri napid põhjendid selle kohta, kuidas artikkel võis kriminaalmenetlust kahjustada, on spekulatiivsed ega mõju veenvalt. Nii märkis prokuratuur ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse vastuses, et artiklist saadud teave kahtlustatavate ringi ja nende keeldumise kohta ütluste andmisest mõjub panganduses töötavatele võimalikele tunnistajatele heidutavalt, andes neile ühtlasi piisavalt aega enda ütluste mugandamiseks. Samuti kahandavat artiklis avaldatud teave menetleja võimalust kontrollida tunnistajate ütluste usaldusväärsust ja võimaldavat seda kerge vaevaga kahtluse alla seada. Kolleegium tõdeb, et prokuratuur ei ole esile toonud argumente, mis võiksid selliste stsenaariumide tõekssaamise võimalust kinnitada. Samal ajal ei ole tegemist ka selliste riskidega, mille realiseerumist saaks menetletava juhtumi asjaoludel üldisele kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginedes eeldada.
  2. Käsitletavas artiklis ei ole midagi sellist, mis riivaks ülemääraselt seal kahtlustatavatena nimetatud isikute õigust süütuse presumptsioonile või võiks avaldada negatiivset mõju võimalikule tulevasele kohtumenetlusele. Teemakäsitluse üldine tonaalsus on neutraalne. Artiklis ei öelda otsesõnu – ega vihjata isegi kaude –, nagu oleks kahtlustatavate süüditunnistamine kuidagi tõenäolisem või õigem lahendus kui nende õigeksmõistmine (vrd vastupidiste näidetega: Bédat vs. Šveits, p-d 60 ja 69 ning Giesbert jt vs. Prantsusmaa, p-d 88–90 ja 97–98). Samuti ei ole artiklis kajastatud kriminaalasjas kogutud tõendite sisu, mis võiks lugejas tekitada kriminaalasja võimaliku lahenduse suhtes teatava eelhäälestuse. Avaldatud on kahe kahtlustatavana nimetatud inimese kommentaar, milles nad eitavad enda süüd. Lisaks on kirjutises eraldi esile toodud, et inimesi isegi ei kahtlustata väidetavast rahapesust isikliku kasu saamises. Kokkuvõttes ei ole alust väita, et artiklis kujutati kahtlustatavaid negatiivselt ja kallutatult, sisendades lugejatele muljet 11

(13)1-22-1949 nende süüdiolekust. Niisamuti pole täheldatav, et kohtueelse menetluse andmeid avaldades oleks üritatud õõnestada prokuratuuri ja uurimisasutuse positsiooni. 61. Füüsilistest isikutest kahtlustatavate nimede mainimine riivab vaieldamatult nende õigust eraelu puutumatusele ja maine kaitsele (

§ 214lg 2 p 4 ja EIÕK art 8).

Käsitletava juhtumi asjaoludel ei saa seda riivet pidada aga ülemääraseks. Artiklis käsitletakse kahtlustatavate ametialast tegevust suure kommertspanga juhtivtöötajatena. Ühest küljest ei kuulu selline teave privaatsfääri tuuma, teisalt pani toonane ametiseisund artiklis mainitud inimestele ka teatava kohustuse taluda keskmisest suuremal määral enda tööalasele tegevusele langevat avalikkuse tähelepanu.

  1. Ringkonnakohus leidis õigesti, et otsustamaks, kas S. Vedlerit, T. Vahterit ja Delfi Meedia AS-i on põhjust kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest trahvida, pole mingit tähtsust sellel, et kõnesolev artikkel oli lugejatele kättesaadav tasu eest. Samuti on kohatu prokuratuuri taotluses ja maakohtu määruses tehtud viide S. Vedleri, T. Vahteri ja Delfi Meedia AS-i rikkumise korduvusele. Menetletavas asjas heidab prokuratuur isikutele ette üksnes kohtueelse menetluse andmete loata avaldamist
  2. märtsi
  3. a artiklis. Väidetavaid varasemaid rikkumisi pole seaduses ette nähtud korras kindlaks tehtud.
  4. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et nii

§ 214

lg-st 2 kui ka EIÕK artiklist 10 tulenevad otsustuskriteeriumid viivad järeldusele, et ehkki S. Vedler, T. Vahter ja Delfi Meedia AS avaldasid

  1. märtsi
  2. a artiklis prokuratuuri loata kohtueelse menetluse andmeid, ei ole neile selle eest rahatrahvi määramine põhjendatud. Seega toimis ringkonnakohus maakohtu määrust tühistades õigesti. (IV) Määruskaebemenetluse tulemus ja menetluskulu hüvitamine
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14.

juuni

  1. a määruse muutmata ja prokuratuuri kaebuse rahuldamata.
  2. Delfi Meedia AS taotleb tal Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud kulu – lepingulistele esindajatele makstud tasu – hüvitamist summas 9292 eurot 40 senti (ilma käibemaksuta). Taotlus on esitatud kolmes osas, millest esimene summas 1445 eurot puudutab prokuratuuri määruskaebusele vastamist, teine summas 6725 eurot 40 senti kohtuistungiks ettevalmistamist ja kolmas summas 1122 eurot kohtuistungil osalemist. Taotlusest nähtuvalt hõlmab kogusumma kolmele advokaadist esindajale makstud tasu.
  3. Kuna kolleegium jätab prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata, tuleb menetluskulu

§ 187

lg 2 esimese lause järgi hüvitada riigil.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulu hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata. Ühtlasi sätestab

§ 175

lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. See norm laieneb ka menetlusvälise isiku kulude hüvitamisele. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama ülesande täitmise eest mitmele esindajale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 59) 12

(13)1-22-1949 67. Arvestades Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluse mahtu ja keerukust, saab Delfi Meedia AS-i esindajatele makstud tasu pidada mõistlikuks ja seega menetluskuluna hüvitada 4000 euro ulatuses. Kuludokumentidest ei nähtu, et kolmele advokaadist esindajale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate tööülesannete täitmise eest (vt ka viidatud määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 60). Asjaolu, et samad advokaadid esindasid lisaks Delfi Meedia AS-ile ka S. Vedlerit ja T. Vahterit, ei mõjutanud praeguses asjas vajaliku õigusteenuse mahtu olulisel määral. Samuti võtab kolleegium esindajatasu mõistlikkuse hindamisel arvesse, et esindajatel oli võimalik prokuratuuri määruskaebust vastustades osaliselt tugineda ringkonnakohtu menetluses tehtud tööle, mille eest on teise astme kohus Delfi Meedia AS-i kasuks menetluskulu hüvitise juba välja mõistnud. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.