lg 1 järgi Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik R.F ik XXX, * kodanik, emakeel * keel, elukoht *, *haridus, töötab *. Kaitsja advokaat Peep Rajavere, Andres Rüütli Advokaadibüroo OÜ Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, asukoht Kopli 76 Tallinn, esindajad Arseni Eller ja Väino Vaidla RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada R.F
S § 276 järgi. 3. KarS § 63 lg 1 alusel karistada R.F-i
lg 1 alusel rahatrahviga 100 (ükssada) trahviühikut s.o 400 (nelisada) eurot /tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarve nr 10220034796011 SEB Pank, arveldusarve nr 221023778606 Swedbank, arveldusarve nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, arveldusarve nr 17001577198 Nordea Bank, viitenumber
lg 2 kohaselt on sama seaduse § 71 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon. VTMS § 52 lg 5 kohaselt on KarS § 276 ettenähtud väärteo kohtuväliseks menetlejaks ka Keskkonnainspektsioon. Väärteoprotokolli kohaselt on R.F-ile etteheidetavad
S § 276 järgi. väärteod kvalifitseeritud
lg 1 näeb väärteona ette kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise.
lg 1 p 1 alusel on kaitstavaks loodusobjektiks kaitseala ja lg 2 p 1 kohaselt on üks kaitseala liike rahvuspark.
lg 2 p 5 kohaselt on Matsalu rahvuspark.
lg 1 kohaselt ala võtab kaitsealana kaitse alla Vabariigi valitsus ja § 12 lg 1 kohaselt kaitseala kaitsekord määratakse kaitseeeskirjaga. Vabariigi Valitsuse 05.05.1997 määrusega nr 94 on kinnitatud „Matsalu rahvuspargi kaitseeeskiri“, mille punkt 45 alapunkt 1 kohaselt on kaitseala veealade, saarte ja roostike sihtkaitsevöönd Matsalu siselahe ja roostike sihtkaitsevöönd. Punkti 48-1 kohaselt on kaitsealal ujuvvahenditega liikumine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Tl 54 on Keskkonnaameti teade, et keskkonnaamet ei ole väljastanud R.F-ile liikumisluba Matsalu rahvuspargi territooriumil liikumiseks – seega R.F puudus kaitseala valitseja nõusolek kaitsealal liikumiseks. R.F tunnistas
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, andes selle kohta ütlusi, et läks sõpradega paadiga sõitma, lihtsalt läksid jõe peale. Ülejäänud jõe kohta on luba olemas. Aga ülevalt poolt tagasi tulles läksid jah sinna, kuhu ei tohi, et tahtsid käia mere ääres ära. Läksid Suitsu jõe peale. Suitsu otsa suudmest ei tohi minna mere poole, aga teisele poole tohib minna kui on vastav luba, see oli. Suitsu jõgi suubub Kasari jõkke. Kasari jõe suudme poole minna ei tohiks. Esialgu läksidki paremale ja siis pärast tagasi tulles tegid väikese tiiru. Tiir tähendas lahe poole minekut, kuhu ei tohi minna. Et Tallinna sõbrad ja et vaatavad siis ära. Seal ei ole silti, et ei tohi minna, see on kasvanud rohu sisse, aga teadis, et ei tohi minna. Läks vihmaks ja läksid sinna tuti sisse, roostikku. Tunnistaja K. S on kohtus öelnud, et 12.09.2011 käis paadiga sõitmas koos R.F-iga . Kohtusid ka teise paadiga. Jaanusele tuli paar tuttavat külla, otsustasid paadiga sõitma minna. Sõitsid, teadsid, et Suitsu suudmest allapoole ei tohi minna. Mõtlesid, et vaatavad korra mere peale, keeravad otsa ringi ja lähevad tagasi. Tunnistaja A. M rääkis kohtus, et siselahe ja roostiku sihtkaitsevööndi pindala on üle 100 ha. Rikkumise täpse asukoha saab tuvastada GPS-ga. Tunnevad seda äärt niivõrd palju, et ei ole vaja GPS-i kasutada. Koht, kus paadi leidsid, oli selgelt sihtkaitse vööndis, olid Kasari jõe suuotsast kõige rohkem 150 m ja kui sealt allapoole võtta 600- 700m, siis seal on ka veel sihtkaitsevöönd. See koht asub täitsa keskel, võib ka rohkem olla kui 600-700 m. Tunnistaja M.K andis kohtus ütlusi, et 12.09.11 oli planeeritud ühisreid. Läksid kaatriga, jõudsid mööda Kasari peavoolu umbes poole peale, umbes 1,5 – 2 km enne suuet kui V teatas, et üks valge paat on mätaste vahel - sihtkaitsevööndis. Kohalikus pruugis on see mätaste vahel. Sõitsid alla, et kontrollivad, siis V ütles, et paat kadus ära. Suudmest oli pea km minna Keemu poole. Leidsid võrgu jadaotsa. Hakkasid mööda seda edasi minema ja jõudsid mätta juurde. Rikkumise asukoha tuvastasid visuaalselt. Roostike ja sihtkaitsevööndi südames oli sündmuskoht. See sihtkaitsevööndi pikkus on pea 3- 3,5 km, kus on võimalik paadiga sõita. Sihtkaitse vööndis sees kaitseala tähistatud ei ole. See kaitseala piir algab juba sadamast ja kõik kohalikud inimesed ja ka võõrad teavad seda. Sihtkaitsevööndeid eraldi ei tähistatagi, tähistatakse looduskaitse ala üldpiir. Ülevalt alla mööda Suitsu jõge ei ole inimestel põhjust tulla. Seal käivad võib-olla linnuteadlased, paar- kolm küla kalurit ja teistel sinna asja ei ole. Kohus leiab, et eelpoolkirjeldatud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et R.F poolt juhitav paat viibis kaitsealal Matsalu rahvuspargi Matsalu siselahe ja roostike sihtkaitsevööndis, kus võib ujuvvahendiga liikuda vaid kaitseala valitseja nõusolekul, millist nõusolekut R.F ei olnud. Kaitsja leidis, et kuigi R.F on ise tunnistanud
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärtoe toimepanemist, ei ole tõendamist leidnud teo toimepanemise koht. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-45-07 punktis 10 leidnud: „Ka kuriteo toimepanemise koha osas sõltub selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.“ Kohus leiab, et asjaolu, et R.F paadi asukoht selle avastamise hetkel ei ole fikseeritud näiteks GPS-seadmega, ei tähenda, et väärteo toimepanemise koht ei oleks piisava täpsusega märgitud ning R.F ei saaks aru, millist tegu talle ette heidetakse. Käesoleval juhul ei ole tegemist vaidlusega, kas R.F üldse ületas kaitseala piire – ta tunnistab ka ise, et teadis, et sellel alal, kus ta viibis, ta olla ei tohtinud. Ka tunnistajad A.Mja M.Kon kinnitanud, et koht, kust nad R.F paadi avastasid, asus kaitseala keskel. Kohus leiab, et kuigi kohtus ülekuulatud isikud on andnud erinevaid ütlusi selle kohta, kuidas kaitseala on looduses tähistatud, ei oma see käesolevas väärteoasjas tähtsust, kuna R.F ja tunnistaja K.S (kes *) ütlustest tulenes, et nad olid täiesti teadlikud sellest, et alale, kuhu R.F paadiga sõitis, ei tohi minna. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtuliku uurimise käigus on üheselt tõendamist leidnud nii tunnistajate kui menetlusaluse isiku enda ütlustega, et R.F juhitud paat liikus kaitsealal ilma vastava loata. Seega rikkus R.F „Matsalu rahvuspargi kaitseeeskirja“ p 48-1 nõuet ja tema tegevus täitis
Kohus leiab, et R.F pani
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega – ta teadis, et liikudes paadiga Kasari suudme poole, siseneb ta alasse, kus ta paadiga liigelda ei tohi ja rikub kaitseala kasutamise nõudeid. KarS § 276 näeb väärteona ette võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise. Eelnevalt luges kohus tõendatuks, et R.F viibis paadiga kaitsealal Matsalu rahvuspargi Matsalu siselahe ja roostike sihtkaitsevööndis, kus tal luba viibida ei olnud, rikkudes Matsalu rahvuspargi kaitseeeskirja p 48-1 nõuet. Käesolevas väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et 12.09.2011 Matsalu rahvuspargis järelevalvet teostanud keskkonnainspektorid A.M ja M,K ei oleks võimusesindajad. Kohus leiab, et keskkonnainspektori võimuesindajaks olemine tuleneb ka Keskkonnajärelevalve seaduse § 10, mis sätestab, et riigi keskkonnakaitseinspektor on Keskkonnainspektsiooni keskkonnajärelevalve kohustust omava valitsusasutuse ametnik, kellele järelevalvekohustus on pandud ametijuhendiga Väärteoprotokollis on R.F-ile ette heidetud seda, et ta ei täitnud inspektorite korraldust tulla paadiga roogudest välja. Kohus leiab, et sellise korralduse eiramine ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Kohtus on nii menetlusalune isik R.F kui ka ütlusi andnud tunnistajad K.S, M.K ja A.M kinnitanud, et kui inspektorid andsid käsu paadiga roogudest välja tulla, siis seda ka tehti. Peale seda tõmmati R.F poolt juhitaval paadil mootor käima ja üritati ära sõita, mispeale, inspektorid andsid korralduse peatuda. Kohus leiab, et R.F kohtuistungil antud ütlustest tuleneb selgelt, et ta korduvalt kuulis, et teisest paadist anti talle korraldus oma paat peatada. Samuti kuulis ta, et üks isikutest nimetas ennast inspektoriks, kuid R.F heidab inspektoritele ette, et nad ennast korrakohaselt ei tutvustanud ja seetõttu tema ka paati kinni ei pidanud ja otsustas sündmuskohalt lahkuda. Kohus uurib, millised nõuded on kehtestatud ujuvaahendi peatamiseks keskkonnainspektorite poolt. Keskkonnajärelevalve seaduse § 16 sätestab keskkonnakaitseinspektori õigused ja kohustused. Lõike 1 kohaselt keskkonnainspektoril on õigus kontrollida füüsilist isikut, kui isiku tegevus mõjutab või võib mõjutada keskkonda. Lõike 2 p 1 kohaselt keskkonnakaitseinspektor oma pädevuse piires: kontrollib keskkonnakaitseja -kasutusalaste õigusaktide nõuetest kinnipidamist; punkt 2 kohaselt peatab keskkonnakaitse- või -kasutusalaste nõuetega vastuolus oleva tegevuse; punkt 4 kohaselt ebaseadusliku tegevuse avastamise korral teavitab õiguserikkujat tema tegevuse või tegevusetuse lubamatusest ning teeb vajadusel ettekirjutuse või annab suulise korralduse ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks või kohustuslike abinõude rakendamiseks. Keskkonnajärelevalve seaduse § 17 lg 1 sätestab, et keskkonnakaitseinspektoril on õigus kontrollida ujuvvahendit, sõltumata selle paiknemise kohast, kui on alust arvata, et see kahjustas, kahjustab või võib kahjustada keskkonda. Lõike 2 kohaselt ujuvvahendi peatamiseks peab keskkonnakaitseinspektor olema vormiriietuses. Ujuvvahend peatatakse raadio teel antava korraldusega või muul arusaadaval viisil. Tunnistaja A.M on andnud ütlusi, et seljas oli vormimüts, sinine pluus ja jalas olid pikad kummisaapad. Seal on juhus, kus inimesed peituvad roostikku ära ja sellepärast on pikad kummipüksid jalas. Kummipüksid on traksidega ja rinnuni. Need on ühes tükis ja rohelist värvi. Tumesinine välirõivas - vormirõivas oli ja vormimüts tumesinine. Varrukal, vasakul oli embleem ja ka vormimütsil oli ette kirjutatud Keskkonnainspektsioon. Pluusil rinna peal on kirjutatud ka KKI, aga seda ei pruukinud näha, sest püksid tulevad üles välja. Mütsilt ja varrukalt paistsid kindlasti välja kirjad ja embleem. K oli seljas sinine pluus, lips ees, helesinine särk, pikkade varrukatega kampsun. See on ka vormirõivas. Kas jope oli või ei - selles ei ole kindel. Müts oli peas. Tema riietusel olid ka teenistustähised. Tunnistaja M.K kinnitas, et A.M sellises riietuses oli nagu A.M ise kinnitas. M.K kinnitas, et oli vormirõivastuse, sinine välivormikuub oli peal. Seal oli Keskkonnainspektsioon peale tikitud ja vesiroosi embleem ja peas oli Keskkonnainspektsiooni müts. Embleem oli vasakul varrukal. R.F kinnitas, et ei saanud aru, kes need inimesed on, kes käsivad tal paadi peatada - ei jõudnud midagi vaadata, et kas neil olid need riided seljas või mitte, sõimati seal hirmsasti. Ei saa öelda, kas KKI embleemi riietusel oli: praktiliselt siis kui peidus olid, siis ei näinudki ja kui eemale läksid, siis nad tulid sellise hurraaga peale ja jäid distantsile ja ei mäleta. Ei näinud embleemi. Ei saa öelda, et seda ei olnud, aga ei näinud. Inimene, kes on K, pöördus tema poole - hüüdis eemalt, et R.F, ma tean sind küll, aga küsis, et kus sa mind tead, et mina sind küll ei tea. Võib–olla on temaga kokku saanud, aga nime ja nägu kokku ei oleks viinud. Täitsa võõras nägu oli M. M näitas kaugelt töötõendit, ei saanud aru, mis see on, kas suitsupakk või mis. K ütles, et on inspektor K, siis mingit korrektset tutvustamist ei olnud ja tema pidas paremaks lahkuda, sest õhkkond oli ärev. Tunnistaja K.S ütles kohtus, et ei saanud eriti aru, mis teises paadis olijatel seljas oli, esimesel mehel oli tumedam keep või midagi kummimantli moodi. Ta oli püsti paadis seal ja karjus. Hirmus ärevaks läks asi. Ei pannud tema riietusel KKI embleemi tähele. Nad ei näidanud mingit töötõendit ega midagi, ainult karjusid, et siin ei tohi viibida. Korrektseid korraldusi teisest paadist ei tulnud, samuti mitte korrektset esitlemist. Vabariigi valitsus on 16.01.2003 määrusega nr 11 kinnitanud „Riigi keskkonnainspektori vormiriietuse ja ametitunnuste kirjelduse“. Vastavalt määrusele kuuluvad vormiriietuse hulka nii nokkmüts, joped, sviiter kui erinevad pluusid. Vastavalt määruse § 4 lg 2 on nokkmütsi noka kohal kiri keskkonnainspektsioon ja määruse § 7 lg 4, § 8 lg 4, § 18 lg 2 on jopede ja sviitri vasakul varrukal Keskkonnainspektsiooni embleem. Kohus leiab, et tunnistajate M.K ja A.M ütlused kinnitavad, et sündmuse päeval nad kandsid määruses kirjeldatud vormiriietuse hulka kuuluvaid rõivaid - mõlemal oli peas müts, millele oli ette kirjutatud kiri kekskonnainspektsioon ja mõlemad kandsid vormirõivast, mille varrukal oli keskkonnainspektsiooni embleem, M.K oli üleni vormirõivastuses, A.M olid jalas pikad rinnuni ulatuvad kummisaapad. R.F ütles kohtus, et tema embleeme ei näinud, ei välista, et neid ei võinud olla. K.S kinnitas, et KKI embleeme riietusel tähele ei pannud. Kohus leiab, et asjaolu, et K.S ei pannud tähele, millised riided olid inspektoritel seljas, võib tuleneda ka asjaolust, et ta püüdis end varjata ja seetõttu ei uurinud ka teises paadis olijaid lähemalt. Tunnistaja A.M on ju öelnud, et kui nad teise paadi juurde jõudsid, istusid seal olijad kühmus, paadisolijatest keegi ei kontakteerunud, ainult R.F. Teistel olid kapuutsid peas ja istusid. Tunnistaja ütlusi kinnitab ka tunnistaja M.K poolt tehtud pilt sündmuskohalt – tl 19, kust on tõepoolest näha, et paati juhib R.F, kellel ei ole kapuutsi peas, teistel paadis olijatel on peas kapuutsid. Kohus leiab, et kõikide kohtus ütlusi andnud isikute kirjeldustest tuleneb, et paadid olid vahejuhtumi käigus mitmel korral päris lähestikku, tunnistaja A.M sõnade kohaselt ta vahepeal hoidis isegi teise paadi pardast käega kinni. Kohus leiab, et sellisel lühikesel vahemaal ei ole võimalik mitte märgata vormimütsi kirjaga keskkonnainspektsioon, samuti ei saa märkamatuks jääda embleemid varrukal ning kui inspektor kannab vormiriietust, siis ei ole võimalik mitte aru saada, et tegemist on keskkonnainspektoriga. Asjaolu, ka inspektor on eelnevalt tuttav või mitte, ei oma mingisugust tähtsust. Kohus leiab, et tunnistajate A.Mja M.Kütlustega on tõendatud, et inspektorid sel päeval kandsid vormirõivaid ja seega on täidetud Keskkonnajärelevalveseaduse § 17 lg 2. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et keskkonnainspektorid andsid R.F-ile korralduse paat peatada vastavalt kehtivale korrale – inspektorid olid vormiriietuses ja korraldus peatuda oli korduvalt R.F-ile kuuldav. R.F leiab, et kuna inspektorid ennast korrektselt ei tutvustanud, siis tema ei olnud kohustatud ka paati peatama ja seetõttu lahkus sündmuskohalt. Keskkonnajärelevalve seaduse § 18 sätestab füüsilise isiku kontrollimise korra, kus on sätestatud, et füüsilise isiku kontrollimisel on keskkonnakaitseinspektor kohustatud: 1) ennast kontrollitavale isikule tutvustama, esitades inspektoritõendi, ning selgitama kontrollimise eesmärki; 2) andma kontrollitavale tema nõudmisel täiendavaid selgitusi kontrollimise kohta. Kohus leiab, et käesoleva sündmuse puhul asi ei jõudnudki füüsilise isiku kontrollimiseni, sest R.F ei täitnud keskkonnainspektori poolt antud seaduslikku korraldust peatada tema poolt juhitud ujuvvahend, vaid põgenes. Seetõttu R.F etteheited inspektoritele, et töötõendit näidati korraks ja kaugelt ning, et inspektorid ei tutvustanud ennast, on ainetud, sest sellist protseduuri oleks olnud võimalik läbi viia juhul, kui R.F oleks oma paadi peatanud – põgeneval paadil viibival isikule on võimatu teostada kontrolli ja ennast esitleda. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et R.F ei täitnud keskkonnainspektorite poolt talle antud Keskkonnajärelevalve seaduse § 17 lg 2 tulenevat korraldust paat peatada, täites sellise tegevusega KarS § 276 sätestatud väärteokoosseisu. Nagu kohus eelpool leidis, ei ole tõendamist leidnud, et R.F ei juhtinud paat roogudest välja, kui talle selline korraldus anti ja seetõttu tuleb teokirjeldusest välja jätta, et R.F ei täinud korraldust „tulge paadiga roogudest välja“. Kohus leiab, et R.F pani KarS § 276 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega – kohus leiab, et lähtudes teo objektiivse külje asjaoludest – R.F nägi nii lähedalt vormis keskkonnainspektoreid, et ta ilmselgelt teadis, et tegemist on inspektoritega, kuid sellest hoolimata eiras nende käsku paat peatada. Kummagi väärteo puhul teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et R.F on talle süüks arvatud KarS § 276 ja
S § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et väärteoprotokollis olevast KarS § 276 järgi kvalifitseeritava teo kirjeldusest tuleb välja jätta, et R.F ei täitnud korraldust „tulge paadiga roogudest välja“, ülejäänud osas on aga R.F poolt väärteoprotokollis kirjeldatud KarS § 276,
lg 1 järgi kvalifitseeritavate süütegude toimepanemine tõendamist leidnud, R.F teod olid õigusvastased ja R.F on väärtegude toimepanemises süüdi. Karistus KarS § 276 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti.
S § 56 lg 1 sätestab karistamise alusena isiku süü, mis käesolevas väärteoasjas on tõendamist leidnud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks R.F puhul on
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise tunnistamine, raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Tl 49 on karistusregistri teade, mille kohaselt R.F-i on väärteokorras karistatud 30.03.2011 Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo poolt LS §74-22 lg 1 alusel rahatrahviga 12 eurot, trahv tasutud 30.03.
Kohtuväline menetleja leidis, et R.F-ile tuleb karistusena mõista arest, kuna R.F pani teo toime teadlikult ja andis signaali, et temale seadus ei kehti. Kohus leiab, et KarS § 276 sätestabki väärteona võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise, mis tähendabki, et sellist väärtegu toime pannes isik eirabki seaduse alusel antud korraldust või nagu kohtuväline menetleja leidis - isik näitab, et talle seadus ei kehti. Seadusandja on aga sellise teo eest ette näinud karistusena ka kergema karistusliigi, see on rahatrahvi. Kohus leiab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada järgmiste asjaoludega: käeoleval juhul esineb karistust kergendav asjaolu – R.F tunnistab oma süüd (just selle väärteo osas, mille järgi tuleb karistus mõista), karistust raskendavad asjaolud puuduvad, ta on eelnevalt vaid korra väärteokorras karistatud ja seda teiseliigilise rikkumise eest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et R.F-i tuleb karistada kergema karistusliigiga – s.o rahatrahviga. Trahvi suuruse otsustamisel lähtub kohus sellest, et R.F pani teo toime tahtlikult ja seetõttu ei saa trahv jääda alammäära lähedale, vaid kohus leiab, et R.F-i tuleb, lähtudes eelpooltoodud asjaoludega, karistada rahatrahviga, mis jääb alla keskmise määra. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §§ 107 lg 1 p 1, 108-111, 136 lg 1, 137, KarS § 47 lg 1, 56 lg 1, 63 lg 1, 276,
/allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.