← Eesti

3-19-1838/48

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) §-dega 3, 10, 11, 18, 19, 26 ja 45 ning EIÕK art-tega 8 ja

  1. 7.
  2. Kaebaja viimist matusele on kohtud valesti käsitlenud toiminguna. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-19-13, sest selles asjas ei olnud tegemist väljaviimisega kaebaja taotluse alusel ja ohjeldusmeetmeid kohaldati üksnes saatebussis ning bussist väljumisel, mitte väljaspool bussi. 7.
  3. Sisuliselt lahendati ohjeldusmeetmete kohaldamise küsimus juba kaebaja väljaviimise taotluse lahendamisel, sest sellega otsustati jätta kaebaja taotlused rahuldamata. Kaebaja palus taotluses ema matusele lubamiseks mitte kohaldada sugulaste juuresolekul käe- ja jalaraudu, viia ennast kohale eravärvides saatebussiga, tagada anonüümsus ja elektrooniline valve, mis on küllaldane julgeoleku tagamiseks koostoimes saatemeeskonna kasutamisega. Seega oli väljasaatmisele lubamise korraldus kaebaja suhtes üksnes osaliselt soodustav haldusakt, mis oli kaalutlusvea tõttu ohjeldusmeetmete kohaldamise osas õigusvastane. 7.
  4. Kuna kohtud on julgeolekumeetmete kohaldamise ebaõigesti kvalifitseerinud, ei ole pööratud piisavalt tähelepanu kaebaja seisukohale, et meetmete kohaldamise otsust ei ole küllaldaselt põhjendatud. Kaebajale ei tutvustatud julgeolekumeetmete kohaldamise käskkirja ning ta ei olnud teadlik selle põhjendustest. 7.
  5. Pereliikmete ja sugulastega suhtlemise keeld kaebajale oli tarbetu ja seetõttu ebaproportsionaalne era- ja perekonnaellu ning sõnavabadusse sekkumine, mis alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja põhiõiguste selliseks piiramiseks puudus õiguslik alus. Kaebajal oli põhiseaduslik õigus suhelda matusel oma pereliikmetega, jagades oma leina ja otsides lohutust ning hoides perekondlikke sidemeid. Kõik julgeolekuriskid olid käe- ja jalaraudade kasutamise, vangla riietuse kandmise, kaebaja ruumilise eraldatuse ja relvastatud saatemeeskonna kasutamisega maandatud. Suhtlemiskeeld ei taganud mingil viisil vanglaametnike või ümbritsevate isikute turvalisust ega teeninud põgenemise välistamise eesmärki. Selle keelu kehtestamise vajadust ei ole vastustaja põhjendanud. 7.
  6. Kaebajale ei olnud väljaviimise otsustamise ajal esitatud kahtlustust uue kuriteo toimepanemises. Väljaviimise otsustamisel ei saanud vastustaja olla kriminaalmenetlusest teadlik ega tuginenud sellele väljaviimise julgeolekumeetmete kohaldamisel. 7.
  7. Kaebaja ei saanud joogivett ja tualetti kasutada 6 tunni vältel, mis oli tema inimväärikust alandav kohtlemine. Kaebajal oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktikast ning Euroopa Liidu õigusest tulenev õigus väljaviimisele sõidukis, millel on aken ja võimalus välja vaadata. 7.
  8. Alandava kirjaga „VANGLA“ vangla riietust kandma kohustamine kaebaja väljaviimisel oli õigusliku aluseta ja õigusvastane. Selline kohustus oleks saanud VangS § 46 lg-id 1 ja 3 arvestades tuleneda üksnes justiitsministri määrusest, mida ei olnud aga väljaviimise otsustamise ajal kehtestatud. Kohtupraktikas on varem leitud, et kohustus viibida matusel vangla riietuses ei ole õigusselge ning võib olla vastuolus põhiseadusega. Kohustus viibida matusel vangla riietuses alandas kaebaja inimväärikust ja eksponeeris teda avalikkuse ning sugulaste ees. See meede ei aidanud millegagi kaasa julgeoleku tagamisele, üksnes rõhutas avalikkusele, et kaebaja on vang.
  9. Vastustaja palub vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja väljaviimisel kasutati riigisiseses õiguses lubatud turvameetmeid. Nende kohaldamisel arvestati, et kaebaja on kõrgohtlik 6

(13)3-19-1838 kinnipeetav, kes on pannud raske isikuvastase kuriteo toime ka vangistuses olles. Samuti on kaebaja varem õigusemõistmise eest põgenenud. Väljaviimise otsustamise ajal oli alust kahtlustada kinnipeetavat uue kuriteo toimepanemises. Väljaviimine toimus keskkonnas, kus saatemeeskond oli vähemuses ning vangla pidi tarvitusele võtma abinõud, et riske maandada. Vanglal oli väga piiratud aeg väljaviimise otsustamiseks. Kõrgohtliku kinnipeetava puhul on ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamist, vanglariietuse kandmist, samuti relvastatud valve all saatmist pidanud oma praktikas õigustatuks ka EIK. 8.
  1. Matustel osalemise eesmärgiks on eelkõige jätta hüvasti lahkunuga. Kaebajal võimaldati võtta vastu kaastundeavaldusi. Vanglaväline suhtlemine on vanglas tagatud kokkusaamistega, telefoni kasutamise ja kirjavahetuse teel. 8.
  2. Ringkonnakohtul ei olnud kohustust kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust eraldi analüüsida ja selle üle otsustada. Kohus ei ole seotud kaebaja väidetega, tegemist on õiguse kohaldaAmise küsimusega, mille kohus otsustab iseseisvalt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohtade ja järeldustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6). Lisaks kohtute juba esitatud seisukohtadele ja vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele käsitleb kolleegium esmalt vastustaja kohustust kohaldatud julgeolekuabinõusid kaebajale põhjendada (I), hindab seejärel julgeolekuabinõude kohaldamisest tulenenud kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive põhiseaduspärasust (II), muude kaebaja vaidlustatud abinõude õiguspärasust (III), kaebajale inimväärika kohtlemise tagamist tema väljaviimisel (IV) ja lahendab menetluslikud küsimused (V). I
  4. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et vastustaja poolt tema suhtes lühiajalisel väljaviimisel kohaldatud julgeolekuabinõusid ei ole talle selgelt, piisavalt ja õigel ajal põhjendatud.
  5. Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetmete ja muude julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav halduse toimingutena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p-d 11–15). Julgeolekuabinõu õiguslikul kvalifitseerimisel toiminguks või haldusaktiks ei ole erinevalt kaebaja väidetust määrav mitte see, kas meedet kohaldatakse kaebaja taotlusel või vangla initsiatiivil toimuval väljaviimisel, vaid haldustegevuse sisu (kas eesmärgiks on kaasa tuua õiguslik tagajärg või on tegemist halduse faktilise tegevusega). Samuti ei muutu meetme olemus sellest, kas seda kohaldatakse saatebussi sees või väljaspool bussi.
  8. Vastustajal ei olnud kohustust toimingute tegemist kaebajale enne põhjendada, kuid kaebajal oli õigus nõuda oma subjektiivseid õigusi piiravate toimingute kirjalikku põhjendamist vastustajalt viivitamata pärast toimingust teadasaamist (HMS § 108). Käesolevas asjas vaidluse all olevad toimingud riivasid kaebaja subjektiivseid õigusi (vt otsuse p 16 jj). Kohtuasja materjalidest ei saa aga järeldada, et kaebaja oleks põhjenduste esitamist vastustajalt vahetult pärast toimingutest teadasaamist nõudnud. Vastustaja on omal algatusel ja enne meetmete kohaldamist fikseerinud osa meetmete kohaldamise põhjendustest haldusesisestes menetlusdokumentides (korraldus nr 1-4/654). See on 7
(13)3-19-1838 lubatud (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 14). Samuti on vastustaja põhjendanud üksikasjalikult vaidlusaluste toimingute tegemist kahju hüvitamise taotluse kohtueelsel menetlemisel ja toimingute õiguspärasuse kontrollimisel käesolevas halduskohtumenetluses. Asjaolu, et ka käskkirja (toimiku lk 17) põhjendavas osas mainiti kaebaja ja vangla vahel toimunud suhtlust, mis puudutas kaebaja taotlust viia ta vanglast välja eravärvides sõidukiga ja matusetalitusel käe- ning jalaraudu mitte kasutada, ei tähenda, et väljaviimise tingimused on transporti ja ohjeldusmeetmeid puudutavas osas määratud väljaviimisele lubamise käskkirja kui haldusaktiga ja neile peaks kohalduma haldusakti põhjendamise kohustus.
  3. Käesolev asi ei ole analoogiline kaebaja viidatud EIK otsus asjas Giszczak vs. Poola, nr 40195/08 käsitletud olukorraga, kus kohus tuvastas kinnipeetava õiguse era- ja perekonnaelu austamisele (EIÕK art 8) rikkumise seetõttu, et vangla ei andnud kaebajale õigeaegset ja adekvaatset infot tema väljaviimise tingimuste kohta ja kinnipeetav loobus ise matusele minekust (otsuse p 40, vt ka EIK otsus asjas Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 48, kus EIK luges vanaema matustele minemisest loobunud kinnipeetava kaebuse käe- ja jalaraudade kandmist puudutavas osas vastuvõetamatuks). Käesolevas asjas ilmneb käskkirjast, et kaebajale selgitati juba enne väljaviimiseks loa andmist, et ta viiakse välja üksnes tavalise vanglavärvides bussiga, käe- ja jalaraudades (käskkirja põhjendused, toimiku lk 17). Käskkirja põhjenduste kohaselt teatas X, et ta on igal juhul nõus osalema ema matusel kasvõi käe- ja jalaraudades. Lühiajalise väljaviimise tingimused, sh turvalisuse tagamiseks kohaldatavad meetmed tehti kaebajale täpsemalt teatavaks enne tema väljaviimist
  4. juulil
  5. Kaebaja on saateüksuse inspektori kirjaliku märkuse kohaselt keeldunud tingimuste teatavakstegemise kohta oma allkirja andmast (lühiajalise väljaviimise tingimuste teatavaks tegemise akt, toimiku lk 95). Samuti pidi kaebajale olema juba enne väljaviimist selge, et seadusest tuleneva erandi puudumisel kohaldatakse tema suhtes vanglavälise viibimise ajal VangS § 46 lg-t 1, mille kohaselt kannab kinnipeetav (mh vanglast väljaviimise ajal) vanglariideid. Ehkki kaebaja ei pruukinud tema suhtes kohaldatud julgeolekuabinõusid heaks kiita, ei tähenda see, et teda ei oleks nendest enne piisavalt teavitatud või need oleksid heidutanud teda väljaviimisest loobuma. II
  6. Ringkonnakohus ei jätnud lahendamata kaebaja taotlust pereliikmetega suhtlemise keelu põhiseaduspärasuse hindamiseks. Ehkki ringkonnakohus ei ole kaebaja taotlusele sõnaselgelt viidanud, on ta selle sisuliselt lahendanud piirangu õiguspärasuse hindamise raames, sh hinnanud piirangu proportsionaalsust kaebaja õigustesse sekkumisel (vt eelkõige ringkonnakohtu otsuse p 22).
  7. Kaebaja saatmise tingimused tema väljaviimisel määrati ära korraldusega, mille punktist 1 tulenes, et kinnipeetaval on saatmise ajal keelatud suhelda teiste isikutega, kuid on lubatud vastu võtta kaastundeavaldusi. Seega oli kaebajal muude isikute kõrval väljaspool kaastundeavalduste vastuvõtmist keelatud suhelda ka oma perekonnaliikmete või muude lähedastega.
  8. Lähisugulase matusetalitusel oma pereliikmetega leina jagamine ja üksteisele toeks olemine on tavapärane osa inimlikust suhtlusest. Kolleegium möönab, et suhtluspiirangu kehtestamisega kaebaja sugulasi puudutavas osas riivati tema

§-dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna- ja eraelu puutumatusele.

§ 26

esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsus nr 5-19-38/15 p-d 95 ja 96).

§ 26

ja § 27 lg 1 kaitsevad perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2019. a otsus nr 5-18-5/17, p 47). 8

(13)3-19-1838 17. Samas ei ole need õigused piiramatud, vaid

§ 26

teise lause kohaselt võivad riigiasutused ja nende ametiisikud seaduses sätestatud juhtudel ja korras sekkuda isiku perekonna- ja eraellu, kui see on vajalik muu hulgas avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmiseks või kuriteo tõkestamiseks.

  1. Piirangu kehtestamiseks ei puudunud erinevalt kaebaja väidetust seadusest tulenev alus. Kuigi VangS ega muud seadused ei sisalda erialust, mis on mõeldud kinnipeetava lühiajalisel väljaviimisel tema suhtlemise piiramiseks kolmandate isikutega, võib vangla VangS § 41 lg 2 kohaselt kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Vangla julgeolek tagatakse järelevalve tegemise kaudu. Osaks järelevalvest on muuhulgas see, et saatmise ajal tuleb välistada kinnipeetava suhtlemine teiste isikutega väljaspool õigusaktidega lubatud suhtlemisvorme (vt VangS § 66 lg-d 1 ja 11 ning Justiitsministri
  2. septembri
  3. a määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 36 lg 1). Vangla julgeolek tähendab muuhulgas sellise suhtluse ärahoidmist kinnipeetava ja teiste isikute vahel, mille käigus võiks kinnipeetava kätte sattuda aineid või esemeid, millega ta võiks ohustada teda saatvate ametnike või muude isikute elu või tervist või mis hõlbustaks tema põgenemist. Need suhtlemise piiramise eesmärgid on hõlmatud eelmises punktis nimetatud põhiseaduslike perekonna- ja eraellu sekkumise eesmärkidega.
  4. Lisaks legitiimsele eesmärgile peab perekonna- ja eraellu sekkumine olema põhiseaduse kohaselt demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja ei tohi moonutada piiratavate õiguste olemust (

§ 11teine lause).

See tähendab, et piirangud peavad olema proportsionaalsed ehk sobivad, vajalikud ja mõõdukad oma eesmärgi saavutamiseks. Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Riive mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus nr 5-19-40/36, p 52).
  3. Vangla kohaldab vanglavälisel saatmisel kehtivaid suhtlemise piiranguid VangS § 41 lg 2 kohaselt oma kaalutlusõiguse alusel. Haldusorganil tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Sarnaselt muude julgeolekuabinõude kohaldamisega on kohtulik kontroll vangla tegevuse üle ka selle abinõu puhul piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel, kuid ei saa kontrollida abinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11 ja
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11). Samuti on suhtlemisõiguse piirangud sarnaselt muude täiendavate julgeolekuabinõudega ennetavaks meetmeks. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist, s.o ex ante. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16 ja
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 16).
  12. Vangla pidi muuhulgas arvestama oma kaalutlusõiguse teostamisel väljaviimise ajal kehtinud Justiitsministri
  13. mai
  14. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 4 lg-t 4, mille kohaselt tuli väljaviimisele lubamisel pöörata erilist tähelepanu julgeolekule ja arvestada saateülesande koostamisel kinnipeetava isikuomadusi ja karistusaja pikkust, toimepandud kuriteo raskust ja laadi, väljaviimise põhjuseid ja muid asjaolusid. 9

(13)3-19-1838
  1. Vastustaja on väljaviimisel kohaldatud julgeolekuabinõude valikut, sh suhtlemispiirangu kehtestamist põhjendanud mitmesuguste asjaoludega, mh sellega, et kaebaja on eluaegset karistust kandev kinnipeetav, kes on varem õigusemõistmise eest põgenenud ning pannud ka vangistuse ajal toime raske isikuvastase kuriteo. Kinnipeetav on vangla hinnangul laia suhtlusringkonnaga isik, kes on suutnud ka vanglakaristuse kandmise ajal tekitada enda ümber võrgustiku, mille eesmärk on õigusvastaste tegude toimepanek (toimiku lk 25). Vangla hindas kinnipeetavat kõrgohtlikuks isikuks. Väljaviimine toimus võõrasse keskkonda (erinevalt nt kinnipeetava toimetamisest õiguskaitseasutustesse või vangla lepingupartneriks olevatesse meditsiiniasutustesse), kus võis eeldada suure hulga niisuguste vanglateenistusele tundmatute isikute viibimist, kelle suhtes vanglaametnikud olid arvulises vähemuses. Kokkuvõttes pidas vangla võimalikuks, et kaebajast lähtub väljaviimise ajal oht ümbritsevatele või ta üritab põgeneda.
  2. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et vangla ei saanud kaebaja ohtlikkuse hindamisel arvesse võtta väljaviimise otsustamise ajal tema suhtes käimas olnud uut kriminaalmenetlust. Nagu selgitatud, hinnatakse ennetavate meetmete põhjendatust ex ante perspektiivist ning sellel ei ole tähtsust, et kõnealune kriminaalmenetlus hiljem süüdistust esitamata lõpetati. Samuti ei olnud ohu hindamisel määrav, millises menetluslikus staadiumis oli kriminaalmenetlus ohuhinnangu koostamise ajal ja kas kahtlustuse sisu oli kaebajale selleks ajaks selgitatud. Julgeolekuabinõu kohaldamiseks ei pea kaebaja tegu olema tõendatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Piisab, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12). Kuna uurimisasutuse ülesandeid täitis kõnealuses kriminaalmenetluses Viru Vangla, siis ei ole tõenäoline, et sama vangla direktor ei saanud ohuhinnangu koostamise ajal olla menetlusest teadlik.
  5. Kolleegium leiab, et ei ole põhjust seada vangla kui kaebajaga igapäevases kontaktis oleva ja temaga seotud ohtude hindamiseks kõige pädevama haldusorgani kohaldatud suhtlemispiirangu proportsionaalsust kahtluse alla, ning põhjendab seda järgmiselt.
  6. On selge, et kinnipeetava sõnumite vahetamine või füüsiline kontakt vanglateenistusele tundmatute isikutega vanglavälises keskkonnas loob täiendava turvariski nii kinnipeetavale keelatud eseme üleandmiseks, tema põgenemise hõlbustamiseks kui muuks ebaseaduslikuks tegevuseks. Vanglateenistusel ei olnud võimalik eristada ega eraldada kaebaja perekonnaliikmeid muudest matusetalituse paigas kui avalikus kohas viibivatest isikutest. Samuti puudus eelnev teave selle kohta, milline on olukord matusetalituse paigas ja kui palju isikuid talitusel viibib. Kaebaja lai suhtlusvõrgustik, mis ulatus ka vanglast väljapoole, andis täiendava aluse arvata, et eelkirjeldatud riskide realiseerumine ei ole välistatud. Kuna kontrollimatu kontakti mittevõimaldamine vanglateenistusele tundmatute isikutega aitas kaasa vangla turvalisuse tagamisele, oli see abinõu oma eesmärgi saavutamiseks sobiv.
  7. Suhtluspiirangut ei ole alust pidada ka tarbetuks. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et kõik julgeolekuriskid olid käe- ja jalaraudade kasutamise, vangla riietuse kandmise, kaebaja ruumilise eraldatuse ja relvastatud saatemeeskonna kasutamisega maandatud. Kohaldatud abinõud, sh suhtluspiirangud, pidid tagama vangla turvalisuse oma kogumis ja koostoimes. Ühelgi kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõul ei olnud garanteeritud tõhusust. Vanglal oli kohustus tagada väljaviimise turvalisus ka olukorras, kus mõni kohaldatud abinõu osutub ebaefektiivseks või langeb ära. Kui kaebajale oleks võimaldatud füüsilist kontakti (nt kätlemist, kallistamist), lähestikku istumist või seismist vanglateenistusele tundmatu isikuga, oleks selle tulemuseks võinud olla nt relva või muu ohtliku eseme üleandmine kaebajale. Ükski kaebaja välja toodud muudest julgeolekuabinõudest ei 10
(13)3-19-1838 oleks sellisel juhul suutnud tagada ohutust teistele isikutele. Samuti oleks sel juhul väga tugevasti vähenenud muude julgeolekuabinõude tõhusus kaebaja põgenemise ärahoidmisel.
  1. Pole kahtlust, et ema matus on inimese jaoks emotsionaalselt raske sündmus, mille tõttu vajatakse lähedaste tuge ja inimlikku suhtlust. Oma olulisusele vaatamata ei kaalunud perekonna- ja eraelu puutumatus juba eespool nimetatud põhjustel turvakaalutlusi siiski üles. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajat ei isoleeritud oma lähedastest täielikult. Nagu kohtud on leidnud, võimaldati kaebajal saada vanglateenistuse vahendusel õelt lilleõis ema kirstule asetamiseks ning kaebaja jäädvustati koos sugulastega matusel tehtud fotole. Samuti ei olnud kaebajal mingit takistust jagada oma leina ja saada või pakkuda lähedastele tuge muude õiguspäraste vanglavälise suhtlemise viiside kaudu nii enne kui pärast matusetalitust. Tähtsusetu pole välja tuua, et korralduse p 1 kohaselt ei olnud keelatud kaebajal võtta teistelt isikutelt, sh perekonnaliikmetelt vastu kaastundeavaldusi. Ehkki kaebaja on väitnud, et saatemeeskonna liikmed keelasid sugulastel enne täielikult kaebajaga rääkimise, ei ole see väide siiski kohtueelses või kohtumenetluses ühest kinnitamist leidnud. Vangla seisukoha järgi (toimiku lk 25) ei ole põhjust uskuda, et ametnikud oleksid kaebajale suuliste kaastundeavalduste vastuvõtmise keelanud.
  2. Vaatamata sellele, et ennetava abinõu kohaldamisel tuleb lähtuda kohaldamise otsustamise aja seisuga teadaolevatest asjaoludest, nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et abinõu kohaldamine oleks paindlik. See tähendab, et kui subjektiivseid õigusi piirava meetme kohaldamise ajal osutub kohaldatav meede asjaolude muutumise või uute asjaolude ilmnemise tõttu ebaproportsionaalseks, tuleb meetme kohaldamine lõpetada või asendada see proportsionaalse meetmega (vrd nt haldussunnivahendite kohaldamise kontekstis Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-31-15, p-d 14–18). Ei ole siiski võimalik öelda, et pärast kohapealse olukorraga tutvumist oleks tulnud tingimata korraldusega ette nähtud suhtluspiirangut või muid julgeolekuabinõusid leevendada. Suhtlemispiirangu alus ei langenud ära, sest kohapealse olukorraga tutvumine ei muutnud asjaolu, et matusetalitusel viibivad isikud olid vanglateenistusele tundmatud ja nende kavatsused teadmata, samuti säilis vajadus hoida ära kaebajale keelatud esemete üleandmine või tema põgenemise hõlbustamine.
  5. Eeltoodud seisukohad ei ole kolleegiumi hinnangul vastuolus ka EIK seisukohtadega EIÕK art 8 lg-st 1 tuleneva perekonna- ja eraelu austamise õiguse tagamisel. Nii nagu EIÕK art 8 ei taga kinnipeetavale tingimusteta õigust perekondlikel põhjustel vanglast lahkuda (EIK otsus asjas Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 48), ei taga see ka piiramatut õigust perekonnaliikmete või muude lähedastega vanglast väljaviimise ajal suhelda. Vangla, kellel oli kaebajaga igapäevane kontakt ja kes teadis, millist ohtu ta endast kujutab, otsustas pärast hoolikat kaalumist eespool nimetatud julgeolekumeetmete kasuks ja põhjendas oma valikut (EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 63). III
  6. Kaebaja seadis kassatsioonkaebuses kahtluse alla ka väljaviimisel vanglariietuse kandmise kohustuse, joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse puudumise ja transporditingimuste õiguspärasuse.
  7. VangS § 46 lg 1 kohaselt, mis kehtis samas sõnastuses ka kaebaja väljaviimise ajal, kannab kinnipeetav vanglariietust, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses erandi puudumise tõttu oli kaebajal kohustus kanda vanglariietust ka väljaviimise ajal. Asjaolust, et väljaviimise ajal ei olnud justiitsminister kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel määrusega vanglariietuse kirjeldust ja kandmise korda, ei võtnud kaebajalt seda seaduses sätestatud kohustust. Seaduses erandi puudumisel 11
(13)3-19-1838 pidi kaebajale olema selge, et ta viiakse vanglast välja vanglariietuses. Kaebaja ei ole
  1. juuni
  2. a väljaviimise taotluses isiklikus riietuses väljaviimist vanglalt ka taotlenud.
  3. Vaidlust ei ole selle üle, et väljaviimise ajal kasutatud vanglariietus, sh riietusel kantav märgistus oleks erinenud kinnipeetava tavapärasest vanglas kantavast riietusest. Ei saa järeldada, et seadusest kaalumisruumita tuleneva kohustuse täitmisega soovis vangla kinnipeetavat avalikkuses eriliselt eksponeerida või tema kinnipeetava staatust põhjendamatult rõhutada.
  4. Ka EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetaval oleks õigus vanglast väljaviimisel kanda tingimata isiklikku riietust. Ehkki EIK on leidnud, et vanglariietuse kandmise kohustus vanglast meditsiiniasutusse viimisel on sekkumine kinnipeetava eraellu EIÕK art 8 lg 1 mõttes, on seda õigust võimalik piirata, kui selleks on konventsioonist tulenev õigustus nt avaliku julgeoleku või kuritegude ärahoidmise vajaduse näol (EIK otsus asjas T. V. vs. Soome, nr 21780/93 (Euroopa Inimõiguste Komisjon)).
  5. Kolleegium nõustub kohtutega, et ehkki riietusele kantud kiri „VANGLA“ võis muuta kaebaja kolmandate isikute jaoks kinnipeetavana äratuntavaks, on sellise julgeolekuabinõu kasutamine õigustatav vangla julgeoleku tagamisega ega riiva ülemäära kaebaja õigusi. Arvestades eespool käsitletud kaalutlusi (vt eespool p-d 25 ja 26), oli vanglariietuse kandmise kohustus üks osa julgeolekuabinõude tervikust. Pole kahtlust, et vanglariietuse kandmine hõlbustab põgeneva või põgenenud kinnipeetava tabamist.
  6. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei avaldanud kogu väljaviimise aja vältel vastustajale joogivee saamise või tualeti kasutamise soovi. Kaebaja ei väida, et talle oleks joogivee või tualeti kasutamise võimaldamisest keeldutud. Vangla tegevust ei saa pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et ta ei avaldanud initsiatiivi kaebajale joogivee ja tualeti kasutamise võimaluse pakkumiseks. Nagu ringkonnakohus on õigesti märkinud, olid saatmisplaanis (toimiku lk 50) eraldi käitumisjuhised turvameetmete kohaldamiseks kinnipeetava poolt tualeti kasutamise olukorras, sh sellisel juhul käe- ja jalaraudade eemaldamise võimalus.
  7. Ühestki rahvusvahelise, Euroopa Liidu või riigisisese õiguse aktist ei tulene kohustust võimaldada kinnipeetavale transporti sõidukis, milles on tagatud loomulik valgustus ja aknast väljavaatamise võimalus sõidu ajal. EIK on küll leidnud, et kinnipeetavate transporditingimused ei tohiks olla põhjendamatult halvemad miinimumnõuetest, mida riik on otsustanud tagada tavaelanikkonnale (EIK otsus asjas Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 42; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-56-15, p 21), kuid rõhutab, et seejuures tuleb arvestada kinnipeetavate transportimisega paratamatult seotud piirangute ja turvariskidega. Kinnipeetava transportimine sõidukis, mille akna ta võib purustada või mille aknast välja vaadates tal on võimalik teada oma täpset asukohta, on täiendav turvarisk (erinevalt nt kinnipeetava istekoha jalaruumi suurusest, mis lubab võrdlust tavatranspordiga). Samuti ei tulene kehtivast õigusest, et kinnipeetava väljaviimisel tema oma taotlusel tuleks kohaldada teistsuguseid transporditingimusi kui muul põhjusel toimuval kinnipeetava vanglavälisel transportimisel. Transportimisega seotud turvariskide olemus ei sõltu otseselt kaebaja väljaviimise põhjusest. IV
  10. Kaebaja suhtes lühiajalisel väljaviimisel kohaldatud julgeolekuabinõud ja transporditingimused ei alandanud ei eraldi ega oma kogumis kaebaja inimväärikust. EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta nende kumulatiivset mõju 12
(13)3-19-1838 ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, p 64). Õigusvastane julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks ja ületavad teatud raskusastme (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25;
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-47-13, p 21; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36;
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 5-19-40/36, p 51). Käesolevas asjas sellist olukorda eelnevast nähtuvalt ei esinenud. V
  9. Arvestades eeltoodut, tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaebaja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus tema suhtes lühiajalisel väljaviimisel kohaldatud piirangute põhiseadusele vastavuse hindamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 107 lg 4 viimase lause kohaselt arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.