← Eesti

2-17-7957/305

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-17-7957 Kohtuasi X avaldus X

) §-le 82, § 116 lg-tele 1 ja 2, § 120 lg-le 1, § 124 lg-le 1, § 126 lg-le 2 ning § 137 lg-tele 1 ja

  1. Laps elab ema juures ning kohtub ebaregulaarselt isaga. Vanemate koostöö ei ole kohtumenetluse käigus taastunud. Seda ilmestavad perelepituse ja perenõustamise tulemused, mille järgi on ema tugevalt kinni oma seisukohtades, jättes vahel kõrvale lapse huvi ja vajaduse. Nimetatut toetab kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi akt nr 2020-24, mille järgi võib ema jätta lapse huvid tagaplaanile. Vanemad on möönnud omavahelisi keerulisi suhteid, mis on takistanud ühise hooldusõiguse teostamist. Ka viimasel ärakuulamisel
  2. mail 2021 3

(17)2-17-7957 kinnitas ema, et ta ei soovi isaga koostööd teha. Kuigi isa on korduvalt kinnitanud võimalust emaga ühiselt otsuseid vastu võtta, siis sisuliselt ei ole isagi emaga koostööd teinud. Seda ilmestab mh isa ametlik päring lapse raviarstile, selle asemel et küsida emalt. Kuigi lapse huve kaitsvad isikud on seisukohal, et parim oleks vanemate ühise hooldusõiguse säilimine, siis möönavad nad, et kui viimase nelja aasta jooksul ei ole koostöö vanemate vahel laabunud, siis oleks naiivne eeldada, et see lähitulevikus suurel määral muutuks. Seega ei ole võimalik vanematel jätkata täieliku ühise hooldusõigusega. Lapsel ja emal on lähedane suhe. Samas ei suuda ema vanema kohustusi täita. Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi akti nr 2020-24 kohaselt esineb emal raskusi kokkulepetest kinnipidamise ja asjaajamisega, raskendatud on tegevuste organiseerimine. Kuigi ema selgitas viimasel ärakuulamisel oma koostööd kooliga ning lapsele parimate õppetingimuste loomist, siis tegelikult see nii ei ole. 2020/2021. õppeaastal ei ole laps koolikohustust täitnud. Ta ei ole alates novembrist õppetöös osalenud, samuti ei ole ta võtnud osa talvel digiõppest ega kooli pakutud erandlikust kontaktõppest. Seda olenemata sellest, et ema on koolile teatanud ajad, mil laps kindlasti töös osaleb. Sisuliselt on vanem jätnud täitmata põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 11 sätestatud kohustuse, s.o luua koolikohustuslikule õpilasele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused. Ema tegevuse(tuse) põhjuseks on ekspertiisi akti nr 2020-24 järgi ema täpsustamata mitteorgaaniline psühhootiline häire, mistõttu ta proovib küll järgida spetsialistide soovitusi, kuid ei suuda end piisaval määral kehtestada ega piire seada. Isa on taganud tehnilise valmiduse lapse digiõppes osalemiseks, kuid isal on olnud keerulisem õppetöösse panustada, kuna laps ei ela temaga koos. Vaidlust ei ole selles, et laps vajab õppetöös individuaalset lähenemist ja nõustamist. Samuti on viimasel ajal lapse tervislik seisund halvenenud. Nimetatu nähtub kasvõi menetluse kestel esitatud koolitõenditest. Kui algul ei olnud laps võimeline tavaklassis õppima, siis nüüd ei tule õppimisest midagi välja ka väikeklassis ega individuaalõppes. On olnud intsidente, kus laps on muutunud kaaslastele ohtlikuks. Ema väitel on lapse tervislik seisund stabiliseerunud, kuid samas ei ole see piisav praeguses koolis õppetööga jätkamiseks. Eelnenu on leidnud kinnitust kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi aktis nr 2020-25, mille järgi esinevad lapsel probleemid sotsiaalsetes oskustes, teistele raskesti mõistetav omapärane käitumine, impulsiivsus, stereotüüpsed liigutused, tähelepanuhäired, keskendumisraskused, emotsionaalne ebastabiilsus ja raskused emotsioonide reguleerimisel, mis on hõlmatav diagnoosidega muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Eelnevale lisaks esineb lapsel mõõdukas depressioon. Kui menetluse algul eitas isa lapse terviseprobleeme, siis menetluse kestel on isa neid aktsepteerinud. Isa avalduse rahuldamiseks ei anna alust see, et tal on paremad elamistingimused (ruumikam kodu) või hea majanduslik olukord. Asja lahend peab lähtuma lapse huvidest, mitte vanema omadest. Lapse huve kaitsvatel isikutel ei ole vanemate hooldusõiguse teostamisele äärmuslikke etteheiteid. Mõlemad vanemad on selleks võimelised, kuid pingelise omavahelise suhtluse tõttu kannatab laps, kes vajab ise abi ja toetust. Ekspertiisi aktist nr 2020-25 nähtub, et lapsel on mõõdukas depressioon, mis on kujunenud pikaaegsete negatiivsete keskkonnategurite tagajärjel, sh ebastabiilne elukorraldus, kasvatuslike piiride vähesus ja ebamäärasus. Laps vajab turvalist ja püsivat elukeskkonda. Menetluse kestel ei ole lapse tervislik seisund paranenud, samuti ei ole laps osalenud kohustuslikus õppetöös. Lapse ema, kellega laps on koos elanud, ei ole suutnud tagada õppetöös osalemist. 4
(17)2-17-7957 Maakohtule näis, et lapse elus ei ole lähitulevikus ette näha muutusi paremuse poole, kui vanemate hooldusõiguses ei tehta otsustavaid muudatusi. Samas pidas kohus põhjendatuks ja lapse huvides vajalikuks lõpetada vanemate ühist hooldusõigust võimalikult vähe, sest mida suuremal määral anda hooldusõigus ühele vanemale, seda vähem saab teine lapse elus osaleda. Seda just sel põhjusel, et vanemate suhted on pingelised. Maakohus pidas piisavaks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus vaid lapse viibimiskoha määramise osas, sest elukoha ainuhooldusõigusega on võimalik tagada suuremal määral õppetöös osalemine. Samas jääb vanematele ühine hooldusõigus hariduslike küsimuste otsustamisel. Samuti on võimalik mõlemal vanemal kaasa rääkida lapse tervise küsimustes. Laps vajab mõlema vanema tuge nii hariduses kui ka tervishoius. Lapsel on õigus heale tervislikule seisundile, võimetele vastavale haridusele ning vanemate toele ja abile. Kuna viimased neli aastat on näidanud, et ema üksi seda tagada ei suuda ning isaga ta koostööd ei tee, pidas kohus ainuvõimalikuks anda lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üle isale. Sellisel viisil on lapse huvid tagatud. Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi aktis nr 2020-26 on tuvastatud, et isa on teadlik oma vastutusest ja vanema rollist lapse kasvatamisel, tal ei ole probleeme lapse käsitamisel iseseisva isikuna. Samuti on isa võimeline arvestama lapse käitumise omapärasid. Ta aktsepteerib lapse ema emana ning väärtustab lapse ja ema suhtlust. Asjas ei ole esile toodud, et lapsel oleks isa juures ohtlik või laps kardaks isa. Asja lahendamise kriteeriumiks ei saa olla ainuüksi lapse soov elada ema juures, kui sellega ei ole tema peamised huvid ja õigused tagatud. Kohus ei nõustunud lapsele määratud esindajaga, et isale ainuhooldusõiguse andmine viibimiskoha määramise osas ei ole põhjendatud, sest laps ei ole selleks valmis. Lapse halb tervislik seisund ja mahajäämus õppetöös on piisavad selleks, et muuta siiani kehtinud korda. Lapse huvides ei ole praeguse olukorra jätkumine, kus laps elab ema juures, kuid ema keeldub isaga koostööst. Sel juhul ei ole lapse elus ette näha muutusi paremuse poole. Kohus selgitas emale, et juhul, kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 9. Ema esitas 18. juulil 2021 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega anti isale üle hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas. Menetluskulud palub ema jätta isa kanda. Ema esitas 29. septembril 2021 määruskaebuse täpsustuse, mille kohaselt palub teha uus määrus, millega rahuldada ema avaldus ja lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes osaliselt ning anda emale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, haridusasutuse valiku ja tervishoiuga seotud küsimuste osas. Ema väitel ei ole maakohtu määrus täidetav. Vaidlustatud määruse kohaselt võib isa otsustada lapse igakordse viibimiskoha üle. Kui laps ei kavatse seda täita ning lapsel pole soovi isa juures elada või seal ööbida, ei saa määrust täita. Õigusriigis ei ole kohane teha lahendeid, mis ei ole täidetavad, seda ka sundkorras. Lisaks ei arvesta maakohtu määrus lapse huve ja õigusi. Maakohus ei arvestanud mh lapsele määratud esindaja veendumusega, et laps ei ole valmis isa juurde elama minema. Samuti ei arvestanud maakohus emale määratud esindaja veendumusega, et viibimiskoha osas on laps ise otsuse teinud ning see peaks jääma ema juurde. Lisaks ei arvestanud kohus lastekaitsetöötaja MP väljendatuga, et laps on avaldanud, et ta ei ole mingil juhul nõus elama isaga, ta sooviks isaga vaid kohtuda. Ka isa ise on kohtuistungil 5
(17)2-17-7957 avaldanud, et kedagi ei saa sundida kellegi juures elama ning kui laps ei soovi tema juures elada, siis isa ei tea, kuidas seda teostada. Ka teine lastekaitsetöötaja avaldas viimasel kohtuistungil kahtlust, et kui isa ei saa tagada, et laps tema elukohas püsib, siis sellise korraldusega võidakse seada laps veel suuremasse ohtu. Emale on ebaselge, miks tema juures elades ei ole lapse peamised huvid ja õigused tagatud. Samuti on emale ebaselge, kuidas isa juures elades on lapse huvid tagatud. Kuna menetluse ajal on isa kokkupuuted lapsega olnud vähesed, siis võib eeldada, et isal ei ole täielikku ülevaadet lapse olukorrast ja erivajaduse ulatusest.
  1. Isa vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluses on leidnud tõendamist, et ema on lapsele ohtlik ning ei suuda teostada hooldusõigust lapse huvide ja vajadustega arvestaval viisil. Kuna ekspertiis on tuvastanud, et emal on psühhootiline häire ja ta seab lapse elu ohtu, siis ei ole alust arvata, et ema parandab oma käitumist ja olukord muutub. Lapse enda avaldatud arvamus ei ole objektiivne, vaid see on ema poolt mõjutatud. Maakohtu lahend arvestab õigesti lapse huve, mitte tema soove. Väide, et laps ei ole valmis isa juures elama, on spekulatiivne.
  2. Lapsele määratud esindaja nõustus maakohtuga, et lapse huvides ei ole vanemate täielik ühine hooldusõigus. Arvestades praeguse menetluse pikka kulgu, lapse erivajadusi ning vanust, ei ole maakohtu määruse täitmine reaalne. Lapse huvides ei ole olukord, et laps elab ema juures, kuid ema keeldub isaga koostööst. Samas ei ole lapse huvides ka maakohtu määruse jõustumine, mida täita ei ole reaalne, sest laps ei nõustu selle täitmisega.
  3. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  4. Ringkonnakohus võimaldas menetlusosalistel esitada täiendavaid seisukohti, eelkõige teavitada, kas maakohtu määruse tegemise ajal esinenud asjaolud on mingis osas muutunud.
  5. Viimsi vald tõi
  6. juunil 2022 esile, et laps õpib XXX. Sotsiaalpedagoogiga vesteldes selgus, et lapsel on arvukalt puudumisi, ta on täiendaval õppetööl ning teda ei ole viidud üle järgmisesse klassi. Sama kinnitas ka isa, kelle arvates on ema liiga kergekäeliselt põhjendanud lapse koolist puudumisi. Isa sõnul peab tema last rahaliselt üleval, kuid viimati kohtus lapsega praeguse aasta alguses. Tihedamat suhtlust ei ole lapse ja isa vahel kujunenud. Isa selgitab, et teeb küll katseid lapsega kohtumiseks, kuid laps ütleb lõpuks ikkagi ära. Isa näeb sellise pideva meelemuutmise taga ema mõjutust. Isa sõnul on laps eraklik, käib ratsutamistrennis. Isa sõnade kohaselt ei toimi pärast viimast kohtuistungit tehtud kokkulepped. Isa juures on lapsel oma tuba, mis isa sõnul seisab lapse eemaloleku ajal tühjana.
  7. Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu) tõi esile, et ema kolis
  8. a juunis koos lapsega Saku valda aadressile PPP. Seega puudub Tallinna linnal info lapse elukorraldusest ja toimunud arengutest.
  9. Ema tõi esile, et tal on lapsega usalduslik suhe, kuid isa ja lapse suhted ei ole head. Laps ei ole huvitatud isa juurde elama minemisest ega isaga suhtlemisest. Viimase poole aasta jooksul on isal olnud lapsega kaks telefonikõnet. Ema elab koos tütardega aadressil PPP, kus elamistingimused on head. Ema töötab YYY YY. Töötasu on 1300–1500 eurot kuus. Ema tuleb toime ilma elatisraha nõudmata. Isa on avanud lapsele pangakonto, mida laps saab kasutada. Lapsele on määratud puudega lapse toetus 161,09 eurot kuus. Laps on jätkanud õpinguid XXX ning lõpetamisel on
  10. klass, mille tunnistuse saab laps kätte augustis pärast paaris aines suvetöö tegemist. Sügisel jätkab laps õpinguid
  11. klassis. Ema on rentinud auto, mis lihtsustab Sakust tööle, kooli ja treeningutele sõitmist. Lapse tervislik seisund on viimasel aastal paranenud. Laps 6
(17)2-17-7957 käib kolm korda nädalas ratsutamistrennis. Laps olevat nüüd palju rahulikum, suudab õpinguteks keskenduda. Lapse huvides on nüüdseks juba stabiilseks kujunenud elukorralduse säilitamine. Sotsiaalkindlustusameti
  1. märtsi
  2. a otsusega on tuvastatud lapsel raske puue raskusastme kestvusega kuni
  3. detsember
  4. Laps vajab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Sellesse programmi ei sobiks kindlasti maakohtu määruse sundtäitmine.
  5. Isa väitel puudub tal täpne ülevaade lapse elukorraldusest. Isale on teada, et laps elab Sakus. Lapse sõnade kohaselt elab ta tillukeses toas koos kolme kassiga. Isale teadaolevalt käib laps ratsutamistrennis ja tegeleb kunstiga. Kõik lapse ülalpidamiskulud on isa kanda. Laps on XXX nimekirjas. Õppetöös laps sisuliselt ei osale, kuna puudub pidevalt. Ema põhjendab puudumisi tervislike põhjustega. Samas ei ole digiloos näha, et laps oleks puudumistega seoses arsti poole pöördunud. Seega on ilmselgelt tegemist põhjuseta puudumistega. Täpselt samasugused probleemid esinesid lapse õppetöös ka ajal, mil ta õppis GGG. See oli ka põhjus, miks isa algselt koolivahetust ei toetanud, kuna oli veendunud, et samad probleemid tekivad ka uues koolis. Põhjused, miks laps kooli ei jõua, on tingitud emast. Ema ei suuda korraldada lapse transporti Sakust Tallinnas PPP asuvasse kooli. Teiseks ei suuda ema ennast kehtestada ja lapsele piire seada. Seetõttu on tekkinud olukord, kus laps teeb, mis ise heaks arvab. Isa ja lapse läbisaamine on olnud alati hea. Vaatamata sellele kohtus isa lapsega viimati praeguse aasta alguses, kui laps käis oma venna sünnipäeval. Kuigi isa ja laps on leppinud telefoni teel kokku täiendavaid aegu kokkusaamiseks, ei ole need aset leidnud. Tavaliselt on laps ca üks tund hiljem tagasi helistanud ja teatanud, et ta ei saa siiski kohtuda, kuna tal on midagi muud teha. On ilmne, et lapse ja isa suhtlemist ei toimu, kuna lapse ema takistab seda. Ema ei ole teinud omalt poolt midagi selleks, et lapse ja isa suhtlust soodustada. Isa elukoht on 4-toaline kõigi mugavustega kaasaegne korter, milles lapsel on oma tuba kõige eluks vajalikuga – voodi, kirjutuslaud, riidekapp jm. Tegemist on sama korteriga, kus laps elas siis, kui vanemad veel koos elasid. Seega on tegemist lapsele tuttava ja turvalise elukohaga. Korteris elab ka lapse vanem vend. Iga täiendav päev, mille laps veedab ema hoole all, mõjub negatiivselt tema tervislikule seisundile ja heaolule.
  6. Lapsele määratud esindaja kohtus lapsega
  7. juulil
  8. Kui lapsele määratud esindajal oli varasematel kohtumistel lapsega kontakti saavutamine keeruline, nt viimasel ärakuulamisel maakohtus vastas laps küsimustele valikuliselt ja osadele küsimustele vastates kasutas käemärke, siis praegusel kohtumisel tundus laps määratud esindajale märksa suhtlusaltim ja kontakti saavutamine oli lihtsam. Laps avaldas temale määratud esindajale, et ta elab koos ema ja vanema õega aadressil PPP Sakus. Neil on kolmetoaline korter ja tal on oma tuba. Õe ja emaga on läbisaamine väga hea. Õde ja ema käivad tööl. Laps ei ole isaga viimasel ajal kohtunud ja ei soovi kohtuda. Sama kehtib ka koos isaga elava venna kohta, kuna vend on täpselt nagu isa. Isa ja vend ajavad last närvi. Lapse arvates võib see tal tekitada vihahooge. Lapse sõnul ema ei sunni teda isaga kohtuma. Ema arvestab lapse soovidega ja ei sunni last tegema seda, mida laps ise ei taha. XXX lapsele meeldib. Koolis on palju parem kui GGG, kus kogu aeg sunniti asju tegema ja pahandati, kui midagi ei olnud tähtaegselt tehtud. Uues koolis arvestatakse õpilase soove ja ollakse mõistvamad. Kui mingi kodutöö on tegemata, siis tehakse tunnis järele. Kooli viib last ema, kuna laps ei taha ise võõras ümbruses liikuda, sest siis võib tulla ärevus peale. Kodu ümbruses Sakus liigub laps ise, seal on rahulik. Lapsele meeldib kodu lähedases pargis oma kassi jalutada. Kodus meeldib olla arvutis ja mängida seal mänge, netis on ka palju sõpru. Päris sõpru kodu ümber, koolis ja ratsutamistrennis väga pole, kuid klassikaaslastega on suhted normaalsed. Paaris aines on lapsel suvetöö, mille loodab sügiseks ära teha. Laps käib psühhiaatri juures. Arsti nimi lapsele meelde ei tulnud, kuid vastumeelsust arsti suhtes ei ole. Ravimeid võtab laps regulaarselt, ema annab neid. Lapse sõnul võtab Medikineti, mis aitab lapsel „asju ära teha“. Kuna magamisega on probleeme, siis õhtuti aitab magama jääda melatoniin. Laps ei ole Laste Vaimse Tervise Keskuses ammu olnud, sest vihahooge pole enam olnud. Seega ravimitest on abi. Laps unistab sellest, et saaks oma hobuse ja teraapiakoera. Laps hetkel millestki puudust ei tunne. Lapsele elu Saku korteris ja õppimine 7
(17)2-17-7957 XXX sobib hästi. Isa juurde ei soovi laps kohe kindlasti elama minna. Lapse hinnangul ei ole tal isaga mingit suhet.
  1. Ringkonnakohus kaasas
  2. augustil 2022 menetlusse lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse Saku valla (vallavalitsuse kaudu). Saku vald andis kohtule teada, et alates
  3. juulist 2021 on Saku vallal regulaarsed kokkupuuted emaga. Kokkupuudete sisuks on erinevad sotsiaaltoetused ja teenused. Saku vallal on alates
  4. a septembrist regulaarsed kokkupuuted lapsega. Kokkupuudete sisuks on erinevad hariduslikust või muust erivajadusest tulenevad probleemid, sh ravimite, meditsiiniseadmete- või teenuste kulude katmine ja muud puudega lapse vabaaja tegevuse toetused. Ema ja laps elavad Saku alevikus PPP üürikorteris tähtajatu lepingu alusel. Korter on kolmetoaline kõigi mugavustega. Lapsel on oma tuba, kus on lapsele vajalikud õppimise ja huvitegevuse vahendid. Lapsel on stabiilne ja lapse vajadustele vastav elukoht.
  5. Ringkonnakohus tegi
  6. juulil 2022 päringu XXX-le, paludes mh kirjeldada lapse koolikohustuse täitmist ja hakkamasaamist õppetöös, lapse sotsiaalseid oskusi ja suhteid ning kooli suhtlust lapse vanematega. XXX esitas
  7. augustil 2022 lapse iseloomustuse. Muu hulgas tõi kool välja, et
  8. klassile oli õppeaastaks planeeritud 1050 ainetundi, millest laps puudus
  9. Kokkuleppel kooliga tegeles õpilane kolme õppeaine õppetulemuste omandamisega lapsevanema organiseeritud eratundides (vene keel, muusikaõpetus) ja ratsutamistreeningutel (kehaline kasvatus). Aastahinnete keskmine oli lapsel vastuse esitamise seisuga 3,7 (5palliskaalal).
  10. klassil on kokku 17 õppeainet. Viimase õppeperioodi lõpu seisuga jäi lapsel puudumiste ja tegemata tööde tõttu hindamata üheksa õppeainet. Individuaaltundides aineõpetajatega said seitsme õppeaine teadmised hinnatud juunikuu jooksul. Kahes õppeaines on vaja tööd teha veel augustikuus, seejärel saab kool väljastada
  11. klassi tunnistuse ja viia lapse üle
  12. klassi.
  13. Ringkonnakohus palus
  14. augusti
  15. a kirjaga lapse emal täpsustada, millest on tingitud lapse puudumised ja koolis toimuvast õppetööst eemalejäämine, kas ema viib last igal koolipäeva hommikul autoga kooli ning mida ema on teinud selleks, et lapse kooliskäimist parandada. Ema vastas
  16. septembril 2022 ringkonnakohtu päringule, et lapse puudumised koolist on olnud tingitud lapse tervislikust seisundist. Samas on lapse suhe kooliga paranenud. Lõpetatud on
  17. klass, õpingud jätkuvad
  18. klassis. Ema on viinud last koolipäevadel kooli enda kasutuses oleva autoga, kui lapse tervislik seisund on seda võimaldanud. Ema on püüdnud lapse kooliskäimist igati soodustada, viies teda kooli, suheldes õpetajate ja Saku Vallavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsespetsialistiga. Kokkupuudete sisuks on olnud hariduslikust või muust erivajadusest tulenevad vajadused.
  19. septembril 2022 osales ema lapse kooli ümarlaual koos Saku lastekaitse esindajaga. Koostamisel on uus Rajaleidja toeotsus. XXX
  20. augustil 2022 antud iseloomustusest nähtub, et lapsel on tõsised terviseprobleemid. Kool on lapse autismist tuleneva tervisliku seisundiga arvestanud. Ema on loonud tingimused lapse õppimiseks. Ema ja lapse elukoht on kõigi mugavustega 3-toaline korter Saku vallas, PPP. Lapsel on oma tuba, kus on talle kõik vajalik õppimiseks.
  21. augustil 2022 on XXX klassijuhataja ja aineõpetajate poolt koostatud ülevaade lapse õpingute kohta, mille põhjal ei saa teha järeldust, et kõnealune õppevorm ei oleks lapsele sobiv. Ema ei nõustu isa seisukohaga, et lapse ema üksnes püüab jätta muljet, et laps käib koolis, samuti et auto rentimine ei aita kaasa Sakus elava lapse õpingute korraldamisele Tallinnas. Ema kinnitas, et laps jätkuvalt ei soovi isaga suhelda.
  22. XXX andis ringkonnakohtule
  23. septembril 2022 teada, et laps on üle viidud sama kooli
  24. klassi. 8
(17)2-17-7957 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas osaliselt isa vastuavalduse ning lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis isale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega jätab isa vastuavalduse rahuldamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Määruskaebemenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele ja emale määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Ema määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, siis vastavalt TsMS § 654 lg-le 22 ja §-le 659 esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel tõenditena vastu ema
  3. juuli
  4. a seisukohale lisatud Sotsiaalkindlustusameti
  5. märtsi
  6. a otsuse ja treener M kirja lapse treeningute kohta; isa
  7. juuli
  8. a seisukohale lisatud isa pangakonto väljavõtte
  9. a mai ja juuni kohta, lapse hinnetelehe väljavõtte ning fotod lapse toast; Saku valla
  10. augusti
  11. a seisukohale lisatud Saku Vallavalitsuse
  12. detsembri
  13. a korralduse nr 786 raske puudega lapse toetava teenuse kompenseerimise kohta ja tabeli emale Saku Vallavalitsuse poolt ajavahemikul
  14. september 2021 kuni
  15. august 2022 makstud sotsiaaltoetuste kohta ning ema
  16. septembri
  17. a seisukohale lisatud lapse õpingute ülevaate (VI klassi tunnistus). Need tõendid on asja lahendamisel asjassepuutuvad.
  18. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi on kaevatud. Seega selgitab kolleegium kõigepealt ema määruskaebuse ja sellest lähtuvalt maakohtu määruse kontrollimise ulatust. 25.
  19. TsMS § 661 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses tehtud määruste puhul 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates. TsMS § 661 lg 1 p 3 kohaselt tuleb määruskaebuses märkida määruskaebuse esitaja selgelt väljendatud protsessuaalne taotlus, märkides seejuures ära, millises ulatuses määruskaebuse esitaja esimese astme kohtu määrust vaidlustab ning missugust lahendit taotleb. 25.
  20. Ema esitas
  21. juulil 2021, s.o tähtaegselt (ema esindaja sai maakohtu määruse kätte
  22. juulil 2021) maakohtu
  23. juuni
  24. a määruse peale määruskaebuse, mille taotluste kohaselt palus ema tühistada maakohtu määruse osas, millega isale anti üle hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas. Ema palus võimaluse korral teha asjas uus kohtumäärus. Seega vaidlustas ema määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul maakohtu määruse osas, millega isa vastuavaldus osaliselt rahuldati. Maakohus võttis ema määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohti. 25.
  25. Pärast seda, kui maakohus edastas ema määruskaebuse
  26. septembril 2021 lahendamiseks ringkonnakohtule, andis ringkonnakohus emale tähtaja oma määruskaebuse taotluse täpsustamiseks selle osas, missugust ringkonnakohtu lahendit ema taotleb. Oma
  27. septembri
  28. a menetlusdokumendis palus ema tühistada maakohtu määrus osas, millega anti lapse isale üle hooldusõigus lapse viibimiskoha määramiseks, ja teha võimaluse korral asjas uus kohtumäärus, millega rahuldada ema avaldus ning lõpetada osaliselt ema ja isa ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda emale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, haridusasutuse valiku ja tervishoiuga seotud küsimuste määramise osas. Vajaduse korral palus ema saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. 9
(17)2-17-7957 25.
  1. Kolleegium märgib, et taotluse rahuldada ema avaldus, mille maakohus oli jätnud rahuldamata, esitas ema määruskaebemenetluses alles
  2. septembri
  3. a menetlusdokumendis. Tähtaegselt esitatud
  4. juuli
  5. a määruskaebuses sellist taotlust ei olnud. Samuti ei sisalda tähtaegselt esitatud määruskaebus taotlust tühistada maakohtu määrus osas, milles ema avaldus jäeti rahuldamata. Seda, et ema oleks
  6. juuli
  7. a määruskaebusega vaidlustanud maakohtu määruse ka osas, millega tema avaldus jäeti rahuldamata, ei ole võimalik välja lugeda ega järeldada ka sama määruskaebuse põhjendavast osast.
  8. juuli
  9. a määruskaebuses ei ole väidetud, et maakohus oleks jätnud ema avalduse põhjendamatult rahuldamata. 25.
  10. Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et ema ei vaidlustanud
  11. juuli
  12. a määruskaebusega maakohtu määrust osas, millega jäeti rahuldamata ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse suhtes. Ema avaldas soovi maakohtu määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks osas, mis puudutab ema avaldust, alles
  13. septembril 2021, s.o pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist. TsMS § 634 lg-st 1 koosmõjus §-ga 659 tuleneb, et määruskaebust võib muuta ja täiendada, mh laiendada kaebust kohtulahendi neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, üksnes kuni määruskaebuse esitamise tähtaja lõpuni. Seega ei olnud emal õiguslikult võimalik pärast
  14. juulit 2021, mil lõppes määruskaebuse esitamise tähtaeg, oma määruskaebuse ulatust laiendada. 25.
  15. Kuna maakohus ei ole ema määruskaebust osas, milles ema vaidlustab enda avalduse rahuldamata jätmise, menetlusse võtnud (selles osas ei olnud määruskaebust maakohtule esitatud), ei ole ringkonnakohtul alust jätta määruskaebust nimetatud osas TsMS § 664 lg 2 järgi määrusega läbi vaatamata. Kuna aga määruskaebus on kõnealuses osas esitatud kaebetähtaega ületades ja selle menetlemiseks ei ole alust, jätab ringkonnakohus ema
  16. septembri
  17. a taotluse selles osas tähelepanuta ning menetleb ema määruskaebust vaid osas, milles see esitati kaebetähtaja jooksul ja võeti maakohtu poolt menetlusse. 25.
  18. Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes isa vastuavalduse rahuldamise osas. Osas, millega maakohus jättis ema avalduse rahuldamata, on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause koosmõjus § 463 lg-ga 2 järgi jõustunud.
  19. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest ja kohtute infosüsteemist nähtub, et ka varem on kohtud menetlenud vanemate vaidlusi hagita perekonnaasjades. Tsiviilasjas nr 2-14-62812 jättis maakohus jõustunud
  20. aprilli
  21. a määrusega rahuldamata ema avalduse ainuhooldusõiguse saamiseks lapse suhtes ja rahuldas osaliselt isa avalduse, andes isale otsustusõiguse iga kord lubada lapsel Eesti Vabariigist lahkuda. Samuti on jõustunud
  22. detsembri
  23. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17752 paika pandud isa ja lapse suhtluskord, mille kohaselt isa kohtub lapsega igal nädalavahetusel laupäeviti üle nädala ja pühapäeviti üle nädala selliselt, et võtab lapse kell 12.00 ema elukohast ja viib ta sinna tagasi kell 20.
  25. Praeguses asjas vaidlevad menetlusosalised ringkonnakohtus selle üle, kas maakohus lõpetas põhjendatult vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ja andis selles osas isale ainuhooldusõiguse.
  26. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on praegusel juhul põhjendamatult jätnud hindamata selle, kas vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise asemel oleks olnud võimalik lahendada vanemate vaheline vaidlus ühele vanemale otsustusõiguse andmise teel. 28.1.

§ 137

lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 10

(17)2-17-7957 Sama paragrahvi lõike 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§-st 119 tuleneb, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Riigikohus on selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks

§ 119

järgi saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse (

§ 137

) eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). 28.2. Riigikohus on leidnud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu kohus saab sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel.

Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25;
  3. septembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 19). Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5) (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). Eelnevale tuginedes leiab ringkonnakohus, et vaatamata sellele, et vanemad ei olnud otsustusõiguse andmist selgelt taotlenud, oleks maakohtul põhimõtteliselt olnud võimalik rahuldada kummagi vanema avaldus osaliselt ka talle konkreetses lapse hooldusõiguse teostamise küsimuses otsustusõiguse andmisega (vt ka Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p-d 19 ja 20). Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks seda lahendust kaalunud, sh selgitanud välja vanemate erimeelsuste konkreetse sisu ja ulatuse.
  5. Asja materjalidest nähtub, et vanemate vahel on vaidlus peamiselt selles, kumma vanema juures laps peaks elama, s.o lapse peamise elukoha osas. Selles olukorras ja muude kaalukate põhjuste puudumisel on maakohus põhjendamatult vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetanud. 29.
  6. Ringkonnakohus selgitab, et lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda, kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta (Riigikohtu
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 12). Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest peaks tulema kõne alla siis, kui see on lapse 11

(17)2-17-7957 huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu. 29.2. Praegusel juhul on maakohus põhjendamatult lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas olukorras, kus vaieldi sisuliselt selle üle, kumma vanema juures on lapsel parem elada. Selle küsimuse oleks saanud lahendada

§ 119alusel ühele vanemale otsustusõiguse andmisega lapse elukoha määramise osas.

Seejuures märkis maakohus ka ise vaidlustatud määruses, et lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamine võimaldab lapse elukoha määramise kaudu tagada suuremal määral õppetöös osalemise. Eelnev viitab sellele, et kohtu eesmärk oli reguleerida lapse elukoha määramise õigust. Vaidlustatud määruses puuduvad põhjendused selle kohta, miks on vaja ema hooldusõigust piirata ka teiste viibimiskoha määramise küsimuste osas, s.o võtta emalt õigus otsustada koos isaga seda, kellega, kus ja millal laps viibib, ning õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. 29.

  1. Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et vanemate täielikku ühist hooldusõigust ei ole võimalik jätkata seetõttu, et vanemate suhted on keerulised ja nad ei tee omavahel koostööd. Samas ei ole maakohus viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, millest nähtuks, et vanemate suhtlemisprobleemide tagajärjel oleksid jäänud tegemata last puudutavad olulised otsused ning see ohustaks lapse heaolu ja arengut. Maakohus tõi vaidlustatud määruses ise esile, et lapse huve kaitsvatel isikutel ei ole vanemate hooldusõiguse teostamisele äärmuslikke etteheiteid, ja leidis, et mõlemad vanemad on lapse hooldusõiguse teostamiseks võimelised. 29.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu asja materjalidest selliseid asjaolusid, millest tulenevalt oleks lapse huvides see, kui emalt võetaks täielikult õigus lapse viibimiskoha määramise osas kaasa rääkida, andes selles küsimuses ainuhooldusõiguse isale. 29.
  3. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis isale lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse.
  4. Järgmisena analüüsib ringkonnakohus, kas isa vastuavalduse rahuldamine oleks põhjendatud osaliselt, s.o isale

§ 119alusel otsustusõiguse andmisega lapse elukoha määramise osas.

  1. Maakohus põhjendas isa vastuavalduse rahuldamist sellega, et ema, kellega koos laps on elanud, ei suuda tagada vanema kohustuste täitmist, eelkõige ei ole ema suutnud tagada lapse õppetöös osalemist. Laps ei olnud 2020/
  2. õa-l koolikohustust täitnud ja alates novembrist õppetöös osalenud. Laps ei võtnud talvel osa digiõppest ega kooli pakutud erandlikust kontaktõppest. Samuti tõi maakohus esile, et lapse tervislik seisund oli halvenenud. Laps ei olnud võimeline õppima ei tavaklassis, väikeklassis ega ka individuaalõppes. Oli juhuseid, kus laps oli kaaslastele ohtlik. Maakohus leidis, et ema üksi ei suuda tagada lapse õigust heale tervislikule seisundile, võimetele vastavale haridusele ning vanemate toele ja abile, kuid isaga ta koostööd ei tee. Kokkuvõttes pidas maakohus lapse halba tervislikku seisundit ja mahajäämust õppetöös piisavaks selleks, et muuta seni kehtinud korda, kus laps elab ema juures.
  3. Toimiku materjalidest nähtub, et laps alustas esimeses klassis õpinguid GGG tavaklassis. Ta õppis GGG
  4. a kevadeni. Peaaegu 10-aastase lapse tervis halvenes oluliselt
  5. a sügisel. Tema käitumine oli ebastabiilne. Ta väljendas enesetapumõtteid, vigastas ennast ja ründas klassikaaslasi. Tundides laps kaasa ei teinud. Lapse olukord oli kriitiline ja ta vajas abi. Lapsele määratud esindaja vestlusest lapsega selgus, et lapsel on muresid seoses kohtuasjaga: isa ei luba neil emaga Eestist ära sõita ning ta peab kohtuma kaks korda kuus isaga, mida ta 12

(17)2-17-7957 teha ei taha. Laps viibis kolm nädalat statsionaarsel uuringul/ravil, kus lapsel diagnoositi autismispektri häire, millega kaasneb aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Ravil viibimisega lapse seisukord paranes, kuid taandus suhteliselt kiiresti tagasi seisundisse, kus see oli enne ravil viibimist. Laps jätkas õpinguid GGG. Talle korraldati õpe väikeklassis. Distantsõppe ajal võimaldati lapsele tunde ka individuaalselt nii kontaktõppes kui ka virtuaalselt, kuid laps neist enam osa ei võtnud ehk õppetöös ei osalenud, koduseid ja iseseisvaid ülesandeid ei esitanud. Sisuliselt lõpetas laps koolikohustuse täitmise. Laps viibis
  1. a lõpus veel korra statsionaarsel ravil. Koolikohustuse mittetäitmine jätkus. Laps võeti
  2. septembril 2021 vastu XXX
  3. klassi. Laps lõpetas
  4. klassi ning on
  5. a sügisel üle viidud XXX
  6. klassi (V kd, tl 23).
  7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et probleemid lapse koolikohustuse täitmisega olid tingitud olulisel määral emast ja tema toimetulematusest lapse kasvatamisega. Kolleegiumi hinnangul saab asja materjalide, sh määruskaebemenetluses esile toodud täiendavate asjaolude ja tõendite põhjal järeldada, et lapse koolikohustuse täitmist mõjutasid varem oluliselt lapse psüühikahäire ja tema erivajadusi arvestades ebasobiv kool. 33.
  8. Hinnates lapse käitumist ja ema toimetulekut lapse kasvatamise ja koolikohustuse täitmisega, tuleb arvestada seda, et lapsel on tuvastatud raske puue psüühikahäirete tõttu ja tal esinevad eakaaslastega võrreldes toimetulekuraskused. Lapsel on pervasiivne arenguhäire, esinevad raskused sotsiaalsel suhtlemisel ja kohanemisel ning käitumise eripärad, mistõttu on tema igapäevane toimetulek raskendatud (IV kd, tl 165). Maakohtus korraldatud ekspertiisi tulemusel tuvastati, et lapsel on probleemid sotsiaalsetes oskustes, teistele raskesti mõistetav omapärane käitumine, impulsiivsus, stereotüüpsed liigutused, tähelepanuhäired, keskendumisraskused, emotsionaalne ebastabiilsus ja raskused emotsioonide reguleerimisel, mis on hõlmatav diagnoosidega muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire (III kd, tl 58c). Seega vajab laps enda psüühikahäiretest tulenevalt oluliselt rohkem individuaalset tuge ja ka motiveerimist koolikohustuse täitmisel. 33.
  9. Toimiku materjalid kinnitavad kolleegiumi hinnangul järeldust, et lapsele ei sobinud GGG õppimine, mh selle tavakooli õppevorm. Seda on järeldanud ka lapsele määratud esindaja
  10. mai
  11. a kohtuistungil (vt protokoll, ajamärge 00:06:23). Ka Tallinna linna esindaja MP kinnitas samal kohtuistungil, et GGG on teinud head tööd, aga koolil pole nii palju ressursse ja kõigil õpetajatel pole piisavalt ettevalmistust, kui laps vajab. Laps vajas kooli, mis suudaks tema psüühikahäiretest tulenevate eripäradega ja erivajadustega arvestada (ajamärge 00:53:15). Lisaks on lapse raviarst dr EP esile toonud, et lapsele on soovitatav õppimine väikeklassis individuaalsel juhendamisel medikamentoosse ravi foonil (II kd, tl 111). Tallinna linn tõi esile, et vastavalt koolivälise nõustamismeeskonna otsusele vajab laps hariduse omandamisel erituge, st õpet maksimaalselt kuueliikmelises eriklassis, kus on tagatud struktureeritud õppekorraldus, süsteemsus ning lapse eripärasid arvestav häirespetsiifiline metoodiline lähenemine (III kd, tl 189). GGG eriklass puudus (IV kd, tl 11 pöördel). Kuigi lapsele tagati GGG esmalt õpe väikeklassis ning distantsõppe ajal võimaldati lapsele tunde ka individuaalselt nii kontaktõppena kui ka virtuaalselt, ei olnud see lapse erivajadustest tulenevalt lapse jaoks piisav. Lapsel tekkisid raskused õppetöös osalemisel ja hariduse omandamisel.
  12. Määruskaebemenetluse käigus on asjaolud muutunud ning laps on alustanud õppimist XXX. XXX esitatud iseloomustuse kohaselt oli
  13. klassile planeeritud õppeaastaks 1050 ainetundi, millest laps puudus 443-st. Koolis klassikeskkonnas viibides oli laps vaikne, istus viimases pingis, kuulas ja tegi kõik vajaliku kaasa. Mõnikord osales õppetöös ka veebikeskkonna Zoom vahendusel. Õpitu jäi lapsele enamasti hästi meelde. Koduseid töid laps tavaliselt ei teinud. Laps õppis
  14. a maikuus inglise keelt koos väga väikse
  15. klassiga, kuna lapse inglise keele oskuse tase on omaealistest oluliselt kõrgem, ja katsetas saksa keele õppimist 13
(17)2-17-7957 koos gümnaasiumi saksa keele grupiga, kus on kolm õpilast. Suve alguse seisuga oli lapse aastahinnete keskmine 3,7 palli 5-pallisel skaalal (V kd, tl 9). Pärast suve jooksul osade ainete järelevastamist väljastati lapsele
  1. klassi tunnistus ning laps on üle viidud sama kooli
  2. klassi (V kd, tl 23).
  3. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et pärast XXX õppima asumist on nii lapse koolikohustuse täitmine kui ka käitumine paranenud. Kuigi laps jäi suvetööle, said suve jooksul kõik vastamata jäänud õppeained hinnatud, lapsele väljastati
  4. klassi tunnistus ning laps on üle viidud järgmisesse klassi. Samuti sobib XXX õppevorm lapsele tema eelmise kooliga võrreldes paremini. XXX on kinnitanud, et lapse eripäradest tulenevalt (mh lapse raskused mürarikka keskkonna talumisel, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste vähesus, inimestest ja sotsiaalsest keskkonnast kiiresti väsimine, teiste inimeste söömishäälte mittetalumine) korraldatakse tema õpe individuaal- või väikegrupitundidena (V kd, tl 9). Ka lapse käitumine on praeguses koolis paranenud. XXX ei toonud lapse iseloomustuses välja olulisi ebasobiva või ennastkahjustava käitumise episoode, mis olid lapse varasemas koolis sagedased.
  5. Kuigi lapsel oli 2021/
  6. õa-l jätkuvalt palju puudumisi, ei nähtu asja materjalidest, et see oleks tingitud ema suutmatusest tagada lapse koolikohustuse täitmine. Ema on toonud välja, et ta on rentinud auto, et viia laps kooli ja tuua sealt tagasi (IV kd, tl 162). Ringkonnakohtu palvel täpsustas ema, et on viinud lapse autoga kooli koolipäevadel, kui lapse tervislik seisund on seda võimaldanud (V kd, tl 26). Ema esile toodust nähtub, et lapse puudumised koolist on tingitud lapse tervislikust seisundist. Ema on kinnitanud, et ta on püüdnud lapse kooliskäimist igati soodustada last kooli viies, suheldes õpetajate ja Saku valla lastekaitsespetsialistidega (V kd, tl 26 pöördel). Ka XXX on lapse iseloomustuses välja toonud, et lapse klassiõpetajal oli 2021/
  7. õa-l emaga tihe kontakt (V kd, tl 9). Kooli iseloomustusest nähtuvalt tõi lapse kooli kohale alati ema, kusjuures vahel tahtis laps, et ema koolis või isegi klassis ootaks. Ka klassiõpetaja on proovinud mitu korda lapsega eelnevalt kokku leppida kooli tulemise, kuid see ei toonud muutust (V kd, tl 9 pöördel). Kolleegiumi hinnangul on lapse tervislikku seisundit arvestades eluliselt usutav see, et iga päev ei ole laps suuteline kooli minema ja õppetöös osalema. Kooli iseloomustusest nähtuvalt on laps ülimalt tundlik väliste keskkonnategurite suhtes ning ta väsib kiiresti inimestest ja sotsiaalsest keskkonnast. Koolis valmistab talle raskusi mh mürarikka keskkonnaga toimetulek vahetunnis ja teiste inimeste söömishäälte talumine, mistõttu laps koolis ei söönud (V kd, tl 9 pöördel). Seega ei saa järeldada, et lapse puudumine koolist oleks tingitud ema tegematajätmistest või ebasobivatest kasvatusmeetoditest. Asja materjalidest nähtuvalt on ema pingutanud selle nimel, et laps kooli läheks ja seal püsiks, ning on teinud koostööd spetsialistide ja kooliga lapsele sobivate õppetingimuste korraldamiseks ja tema toetamiseks koolikohustuse täitmisel.
  8. Eelnevat arvestades on ema saavutanud lapse koolikohustuse täitmise osas teatud stabiilsuse ja varasemaga võrreldes edasimineku. Lapsele on leitud sobiva õppevormiga kool, mis arvestab tema tervise eripäradega. Ta on lõpetanud
  9. klassi ja viidud üle
  10. klassi. Lapse enda vastumeelsus kooli suhtes on vähenenud, sh on laps kinnitanud, et talle XXX meeldib (IV kd, tl 187). Sellega on ema kolleegiumi hinnangul menetluse käigus näidanud, et ta saab lapse koolikohustuse täitmise tagamisega vajalikus ulatuses hakkama, suutes tagada lapse edasijõudmise koolis, s.o nõutavas ulatuses õppekava täitmise, lapse eripäradega arvestavas vormis ja viisil.
  11. Eelnevat arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et emalt lapse hooldusõiguse osalist äravõtmist või ka lapse elukoha küsimuses otsustusõiguse andmist teisele vanemale ei saa õigustada üksnes ema väidetav suutmatus tagada lapse koolikohustuse täitmist. Arvestades lapse tervislikku seisundit ja eripärasid, on ema teinud mõistlikke pingutusi lapse koolikohustuse täitmise tagamiseks, mis on toonud ka positiivseid tulemusi. Kolleegiumil ei 14
(17)2-17-7957 ole alust arvata, et isa juures elades oleks lapse koolikohustuse täitmine toimunud oluliselt edukamalt (s.o ilma puudumisteta ja neist tingitud individuaalse suvise õppetööta).
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta ema õiguste piiramist lapse viibimiskoha küsimustes ka lapse tervislik seisund. Asja materjalid ei toeta isa väidet, et iga täiendav päev, mille laps veedab ema hoole all, mõjub negatiivselt lapse tervislikule seisundile ja heaolule. Lapsele tehtud ekspertiisi tulemusel leiti, et lapse psüühikahäirete põhjuseks on geneetiline eelsoodumus ja keskkonna tegurid (III kd, tl 58c). Lapsega töötanud arst on avaldanud
  2. juunil 2019 arvamust, et lapse terviseseisundi halvenemine oli tõenäoliselt tingitud lapse ebastabiilsest elukeskkonnast ja vanemate vahelistest pingetest (II kd, tl 141). Seega ei ole alust süüdistada lapse terviseprobleemides üksnes ema. Asja materjalidest nähtub, et lapse tervislik seisund on viimase aasta jooksul stabiliseerunud ja isegi paranenud. Kui varem viibis laps korduvalt statsionaarsel ravil, siis viimase aja kohta ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toodud. Sellest saab järeldada, et lapse tervise osas on olnud positiivseid arenguid või vähemalt pole alust arvata, et ema juures elamine lapse tervist ohustaks. Positiivsete arengute toimumist on kinnitanud ka lapsele määratud esindaja. Kui varasematel kohtumistel oli esindajal lapsega kontakti saavutamine keeruline, nt viimasel ärakuulamisel maakohtus vastas laps küsimustele valikuliselt ja osadele küsimustele vastates kasutas käemärke, siis kohtumisel
  3. a juulis tundus laps esindajale märksa suhtlusaltim ning lapsega kontakti saavutamine oli lihtsam (IV kd, tl 187). Ka lapse käitumine on paranenud, arvestades, et XXX ei toonud lapse iseloomustuses välja olulisi ja arvukaid probleeme seoses lapse käitumisega koolis (vt V kd, tl 9 pöördel)). Kool iseloomustas last klassikeskkonnas vaikse ja tunnis kaasategevana (V kd, tl 9). Ringkonnakohtu hinnangul on lapse tervisliku seisundi ja käitumise stabiliseerumisele aidanud kaasa lapse elukorralduse stabiliseerumine ja tema eripäradega arvestav kool. Viimase aja andmetest nähtuvalt toimib ka lapse ravi ning ta võtab ravimeid, millele isa oli asja materjalidest nähtuvalt algselt vastu. Laps avaldas esindajale, et võtab ravimit Medikinet, mis aitab tal asju ära teha (IV kd, tl 187).
  4. Maakohus viitas vaidlustatud määruses ka ema kohta tehtud kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi aktist nr 2020-24 (III kd, tl-d 63–93 pöördel) nähtuvale, mille kohaselt emal esineb raskusi kokkulepetest kinnipidamisel, asjaajamisel, raskendatud on tegevuse organiseerimine ja ta võib jätta lapse huvid tahaplaanile. Maakohus leidis, et ema tegevuse(tuse) põhjuseks lapse koolikohustuse täitmise tagamisel on ekspertiisi akti järgi ema täpsustamata mitteorgaaniline psühhootiline häire, mistõttu ta proovib küll järgida spetsialistide soovitusi, kuid ei suuda end piisaval määral kehtestada ega piire seada. Kolleegium leiab, et arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei õigusta ema kohta tehtud ekspertiisi tulemused tema õiguste piiramist lapse suhtes ega järeldust, et lapse huvides ei ole ema juures elada. Nagu kolleegium eespool leidis, olid probleemid lapse koolikohustuse täitmisel tingitud eelkõige lapse tervislikust seisundist ja tema vajadustele mittevastavast koolist. Seoses elukorralduse stabiliseerumise ja kooli vahetamisega on lapse terviseseisund ja koolikohustuse täitmine paranenud, ehkki laps on elanud jätkuvalt ema juures. Ehkki ekspertiisi tulemuste kohaselt võib emal esineda raskusi mh asjaajamisel ja oma tegevuse organiseerimisel (vt III kd, tl 92), ei ole maakohus põhjendanud ja asja materjalidest ei nähtu, kuidas need probleemid on väljendunud lapse kasvatamisel. Asja materjalid ei toeta ringkonnakohtu hinnangul väidet, et ema jätaks lapse huvid tahaplaanile.
  5. Otsustades selle üle, kumma vanema juures laps peaks elama, tuleb arvesse võtta ka lapse enda soove ja suhteid mõlema vanemaga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ainuüksi lapse soov elada ema juures ei saa olla asja lahendamise kriteeriumiks. Samas tuleb arvestada, et laps on 13-aastane ja saab
  6. a detsembris 14-aastaseks. Lapse vanust ja sellega kaasnevat arengutaset ja arusaamisvõimet arvestades peaks lapse enda arvamusel olema tema elukorralduse üle otsustamisel oluline roll, vaatamata sellele, et see ei ole kohtule siduv. Kohus 15
(17)2-17-7957 saab lapse arvamusega arvestada ulatuses, milles see vastab kõiki asjaolusid kogumis hinnates lapse tegelikele huvidele.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt on lapse ja isa suhtlemine vähene ning laps on väljendanud vastuseisu isa juurde elama asumisele. Lapsele määratud esindajale teadaolevalt on laps elanud isast lahust alates viiendast eluaastast (II kd, tl 8). Samuti nähtub asja materjalidest, et laps suhtleb isaga harva. Viimasel ajal ei ole suhtlust eriti olnud, isa ja laps kohtusid viimati
  2. a veebruaris lapse venna sünnipäeval (IV kd, tl 170). Lapse soovimatus isaga suhelda ja vastuseis isa juures ööbimisele nähtub nii
  3. märtsil 2021 toimunud lapse ärakuulamise protokollist (IV kd, tl 22) kui ka lapsele määratud esindaja
  4. a juulis kohtule esitatud arvamusest (IV kd, tl 187). Lapse huve kaitsma kohustatud isikud, s.o lapsele määratud esindaja ja kohalikud omavalitsused, on
  5. mai
  6. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt väljendanud veendumust, et laps ei ole valmis isa juurde elama minema.
  7. Eelnevat arvestades oleks ringkonnakohtu hinnangul lapse jaoks liiga järsk muutus see, kui ta peaks praegu isa juurde elama asuma. Ekspertiisi tulemustest nähtub, et lapse vaimsetest häiringutest tulenevalt vajab ta stabiilset elukeskkonda (kd III, tl 58c pöördel). Samuti nähtub Tallinna Lastehaigla
  8. juuni
  9. a arvamusest, et lapse terviseseisundi halvenemine oli tõenäoliselt tingitud lapse ebastabiilsest elukeskkonnast ja vanemate vahelistest pingetest. See kinnitab arsti hinnangul arvamust, et laps vajab püsivat stabiilset elukeskkonda, regulaarset medikamentoosset ravi ja jälgimist psühhiaatrite poolt (II kd, tl 141). Võttes arvesse nii eelnevat kui ka seda, kuidas lapse tervisele ja käitumisele mõjusid varem vanemate vahel esinenud konfliktid, on kolleegiumi hinnangul arvestatav oht, et maakohtu määruse vaidlustatud kujul jõustumine võib ohustada ja halvimal juhul oluliselt kahjustada lapse tervislikku seisundit ja viimasel ajal tehtud edusamme lapse õppetöös. Lapse esindaja oli määruskaebuse kohta esitatud seisukohas arvamusel, et laps ei nõustu maakohtu määrust täitma. Lapse huvides ei ole praeguseks stabiilseks kujunenud elukorralduse lõhkumine. Kolleegiumi hinnangul on praegu lapse parimates huvides säilitada tema senine elukorraldus, kus ta elab koos emaga. Ehkki lapse huvides on taastada tihedamad suhted isaga, tuleks seda teha vanemate koostöös ja lapsele sobivas tempos.
  10. Saku vald, s.o lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus on ringkonnakohtu nõudmisel kirjeldanud lapse elamistingimusi ema elukohas. Saku vald tõi esile, et ema ja lapse elukoht aadressil PPP Saku alevikus on kolmetoaline kõigi mugavustega üürikorter. Lapsel on korteris oma tuba vajalike õppimis- ja huvitegevuse vahenditega. Lapsel on stabiilne ja lapse vajadustele vastav elukoht (V kd, tl 13). Ringkonnakohtul puudub alus selles kirjelduses kahelda. Eelnevast nähtub, et lapsele on ema elukohas kõik eluks ja õppimiseks vajalik tagatud. See, et isa annab lapsele raha maksmisega elatist ning kannab lapse ratsutamistrennidega kaasnevad kulud, ei tähenda, et ema ei saaks lapse ülalpidamisega hakkama. Mõlemal vanemal, sh isal, on perekonnaseadusest tulenev kohustus last üleval pidada, mida isa enda välja toodud asjaoludel ka täidab.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et ema takistaks lapse ja isa suhtlemist. Tõenäoliselt oleks isa ka ise saanud kaasa aidata sellele, et tema suhted lapsega oleksid paremad ja omavaheline suhtlus tihedam. Kolleegium märgib, et isa ja lapse suhtlemise kord on paika pandud tsiviilasjas nr 2-17-
  12. Selle kohaselt kohtub isa lapsega igal nädalavahetusel laupäeviti üle nädala ja pühapäeviti üle nädala selliselt, et võtab lapse kell 12.00 ema elukohast ja viib ta sinna tagasi kell 20.
  13. Kui ema oleks kehtiva suhtluskorra täitmist takistanud, saanuks isa algatada lepitusmenetluse suhtluskorra täitmise tagamiseks. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et isa oleks seda teinud. Praeguses menetluses ei ole välja toodud ka konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks, et ema takistaks isa ja lapse suhtluskorra täitmist. 16
(17)2-17-7957 46. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lapse viibimiskoha määramise õiguse asemel ei ole praegusel juhul lapse parimates huvides ja seega põhjendatud anda isale ka

§ 119alusel otsustusõigust lapse elukoha määramise küsimuses.

Ringkonnakohus ei kahtle selles, et isa tahab lapsele parimat, kuid asja materjalidest nähtub, et lapsele tema praegune elukorraldus sobib, mh elamine ema juures ning õppimine XXX, samuti ratsutamistrennides käimine (vt IV kd, tl 167). Lapse elukorralduses on saavutatud teatud stabiilsus ja edasiminek ning lapse parimates huvides ei ole seda elukorraldust praegu lõhkuda. Lisaks ei anna miski ringkonnakohtule alust arvata, et lapse koolikohustuse täitmine, tervislik seisund ja käitumine oleksid isa juures elades oluliselt paremad.

  1. Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et mõlemad vanemad peavad tööd tegema selleks, et taastuks isa ja lapse suhtlus. Lapse huvides on omada usalduslikku ja lähedast suhet mõlema vanemaga, sõltumata sellest, kumma vanema juures ta peamiselt elab. Ka ekspertiisi tulemusel on järeldatud, et stabiilne ja regulaarne kontakt mõlema vanemaga annab lapsele turvatunde (kd III, tl 58c pöördel). Lahuselaval vanemal on õigus lapsega suhelda ja lapsega peamiselt koos elav vanem peab sellele lapse huvidest lähtuvalt kaasa aitama. See ei tähenda üksnes seda, et lahuselava vanema ja lapse suhtlemisele ei tohi teha takistusi, vaid lapsega peamiselt koos elav vanem peab vajadusel ka julgustama last teise vanemaga suhtlema ning sellele omalt poolt kaasa aitama.
  2. Eeltoodud põhjustel tuleb ema määruskaebus rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus rahuldas osaliselt isa vastuavalduse ja lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis isale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab isa vastuavalduse rahuldamata.
  3. Arvestades praeguse vaidluse olemust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta määruskaebemenetluse kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele ja emale määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindajate lahendamata taotlused tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab kohus eraldi määrusega. Kuna isa ja kohalike omavalitsuste kulud jäävad nende endi kanda, ei ole nende menetluskulude suurust vaja kindlaks määrata.
  4. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.