Obsah (4)

§ 8§ 5§ 2§ 7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2023. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-899 Kohtuasi Bassa

).

§ 8

lg 3 kohaselt toimub ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Selleks, et Tuha tn 3b, 4 2-20-899 Tallinn kinnistu saaks liitumisvõimaluse (liitumispunkti asukoht peab olema avalikult kasutaval maal ja kui kinnistul puudub puutumus avalikult kasutatava maaga, kus on ühisveevärk ja kanalisatsioon), on vajalik kinnistu torustiku läbimine üle kolmandate isikute kinnistute, milleks annaks õigusliku aluse servituut. 5.

1. Arvestades AS-i TALLINNA VESI ja menetlusosaliste poolt avaldatud seisukohtasid ning esile toodud asjaolusid, asus maakohus seisukohale, et avaldajal tuleb Tuha 3b kinnisasja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumise eesmärgi saavutamiseks esmalt taotleda veeettevõtjalt tehnilised tingimused. Tsiviilasja materjalide kohaselt ei ole avaldaja vastava taotlusega vee-ettevõtja poole pöördunud. AS TALLINNA VESI ei näe võimalust jagatud kinnistutega, kelle kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei ole otseühenduses ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga, teenuslepingu sõlmimiseks, kui kasutatakse teenuse saamiseks varasemalt väljaehitatud kinnistusisest torustikku, kuna jagamise tulemusel puuduvad jagamisel tekkivatel uutel kinnistutel liitumispunktid ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. 5.
2. Puudutatud isiku tellitud uuringu (kd I, tl 70-72; 73; 74, pöördel; 75; 155-166 ja 08.07.2021 esitatud videod) tulemusena selgus, et kanalisatsioonitoru on kaotanud ehitusliku tugevuse, auklik, pinnas paistab aukudest, juured on igalt poolt sisse kasvanud ja kanalisatsioonivesi ilmub pinnasesse. Kanalisatsioonitoru vajab kapitaalremonti või asendamist. Sellises seisundis torustike ekspluateerimine või ekspluateerimise lubamine tooks puudutatud isikule tsiviilõigusliku- ja väärteovastutuse keskkonna ja kanalisatsioonivee reostamise eest. Kui puudutatud isik lubaks avaldajal sellises seisukorras kanalisatsioonitoru kasutada, rikuks ta keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 10, 11 ja 16 sätestatud keskkonnaohtu vähendamise kohustusi. Puudutatud isikult ei saa nõuda keskkonnaalase õigusrikkumise toimepanemist ega omal kulul torustike asendamist, sest puudutatud isik ise neid ei vaja. Eeltoodust tulenevalt ei ole olemasoleva torustiku kasutusse võtmine võimalik. Avaldaja ei ole tõendanud vastupidist. 5.
3. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et avaldaja avalduses esitatud nõue servituudi seadmiseks ja kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei analüüsinud kohus reaalservituudi tasu suurust. Kuna avaldus jäi rahuldamata, jäid kõik menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. − Maakohtu hinnangul oleks avaldaja pidanud esmalt taotlema vee-ettevõtjalt tehnilised tingimused ning alles seejärel pöörduma servituudi seadmise nõudega kohtusse. Selline seisukoht oli üllatuslik, kuna avaldaja on menetluses selgitanud, et käesoleval juhul ei ole selleks vajadust: torustik on juba olemas – projekteeritud ja ehitusloa alusel valmis ehitatud. − Lisaks esitas avaldaja kohtule AS TALLINNA VESI väljastatud tehnilised tingimused, mille kohaselt tuli avaldajale kuuluval Tuha tn 3b kinnistul asuv hoone varustada veega Tuha tn 3 kinnistusisesest võrgust, peaveemõõtja tagant ja kanaliseerida kinnistusisesesse kanalisatsiooni. Tehnilistes tingimustes selgitati, et kuna AS TALLINNA VESI kliendiks on kinnistu Tuha tn 3 (Tuha tn 3a, 3c ja 3b on allkliendid), siis sõlmitakse Tuha tn 3b kinnistu omanikuga liitumisleping Tuha tn 3 kinnistu omaniku volitusel. Seega on Tuha tn 3b omanikuga võimalik liitumisleping sõlmida, kui Tuha 5 2-20-899 tn 3 omanik sellega nõustub, mida kinnitas AS TALLINNA VESI ka menetluses antud selgitustes. − Kahtlusi ei saa olla selles, et Tuha tn 3b kinnistu on juba olemasolevate torude kaudu ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, millised on rajatud lähtudes vee-ettevõtja tehnilistele tingimustele, kuid puudutatud isiku omavolilise tegevuse tõttu lõppes poolte vahel seni toiminud korraldus veega varustamisel. Maakohus heitis avaldajale ette tehniliste tingimuste puudumist, jättes ilma igasuguse põhjenduseta avaldaja poolt esitatud tehnilised tingimused arvestamata. − Hagita menetluses on kohtul kõrgendatud uurimiskohustus ja seetõttu oleks kohus pidanud avaldaja tähelepanu juhtima sellele, et taotletavat eesmärki oleks võimalik saavutada servituudi tingimusi ringi sõnastades. Vee-ettevõtja võib teenuse osutamisest keelduda ainult juhul, kui selleks on seaduslik alus. − Servituudi seadmise seisukohalt on asjakohatu maakohtu märkus selle kohta, et torustik võib olla amortiseerunud ja kasutuskõlbmatu. Kui servituudi seadmise järgselt nõuab vee-ettevõtja enne teenuslepingu sõlmimist torustiku osalist parandamist, siis on avaldaja valmis seda teha laskma. Eelnevat on avaldaja ka korduvalt kinnitanud.
5. Maakohus võttis kaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja sellele vastamiseks. 7.
6. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu. Kaebus on nõude materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu alusetu. Kuna torustik kuulub puudutatud isikule, ei saa avaldaja nõue põhineda asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-l
7. Ka AÕS § 158 ja § 1581 näevad ette võõra tehnovõrgu talumise kohustuse, kuid ei näe ette kohustust oma tehnovõrkude kasutada võimaldamist. Vaidlusalune torustik ei ole ühisveevärk ja -kanalisatsioon ning puudutatud isik ei ole vee-ettevõtja ega soovi vee-ettevõtjaks saada, seega ei saa avaldaja nõue põhineda ka

§ 5lg-l 1.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kanalisatsioonitorustik on täielikult amortiseerunud ja selle kasutamine on keskkonnaohtlik. Avaldaja soovib, et torustike parandamise ja ekspluateerimisega seotud kulud kannaks puudutatud isik, kes nende ekspluateerimisest aga huvitatud ei ole.

1. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel vaidlustatud osas tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
3. Avaldaja soovib puudutatud isiku kinnisasjale avaldaja kasuks vee- ja kanalisatsioonitrassi servituudi seadmist. Vee- ja kanalisatsioonitorud läbivad puudutatud isiku kinnisasju ja selle kaudu varustati varasemalt puudutatud isiku õiguseelnejaga sõlmitud lepingu alusel vee- ja kanalisatsiooniteenusega avaldaja kinnisasjal asuvat tootmishoonet. Avaldaja väitel ei ole tal muid võimalusi oma kinnisasja vee ja kanalisatsiooniga varustamiseks, kui ainult kasutades puudutatud isiku kinnisasju. Maakohus jättis avaldaja nõude rahuldamata põhjendustel, et avaldaja ei ole taotlenud vee-ettevõtjalt (AS TALLINNA VESI) liitumiseks tehnilisi tingimusi, servituudist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks ei piisa ning lisaks leidis maakohus, et olemasoleva kanalisatsioonitorustiku kasutusse võtmine ei ole võimalik selle amortiseerumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ennatlikult jätnud avalduse 6 2-20-899 rahuldamata, jättes menetlusosalistele selgitamata ja menetlusosalistega arutamata, mida avaldaja tegelikult soovib ja millisel viisil oleks seda võimalik saavutada. Seejuures lähtus maakohus ebaõigesti sellest, et avaldaja nõude lahendamisel on asjakohaseks sätteks AÕS §
4. 10.
5. Tegemist on vee- ja kanalisatsioonitrassidega, mis on ehitatud avaldusele lisatud joonistelt nähtuvalt
6. a (I kd tl 15 ja tl 20). Tehnovõrgu talumise kohustus võiks seega kõne alla tulla asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-st
7. AÕS § 158 ega AÕS § 1581 antud juhul ei kohaldu, kuna tegemist ei ole ehitatava, vaid olemasoleva tehnovõrguga. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 158 ja 1581 sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on kinnisasjale juba rajatud. Varem rajatud tehnorajatiste õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS §
8. Nii AÕS § 158 kui ka § 1581 lähtuvad eeldusest, et tehnorajatist ei ole veel ehitatud, vaid seda alles hakatakse võõrale kinnisasjale rajama (vt Riigikohtu 11.10.2017 otsust tsiviilasjas nr 2-15-17137, p-d 15 ja 20). Avaldaja ei vaidle vastu sellele, et osas, milles vee- ja kanalisatsioonitrassid läbivad puudutatud isiku kinnisasju, on tegemist puudutatud isikule kuuluvate trassidega. Seega soovib avaldaja puudutatud isikule talumiskohustuse panemist asja suhtes, mis kuulub puudutatud isikule. See aga ei ole kolleegiumi arvates AÕSRS § 152 ega ka AÕS § 158 mõtteks, kuna nende sätete kohaselt saaks kohustada taluda valitseva kinnisasja omanikule kuuluvat tehnovõrku, mis paikneb (AÕSRS § 152) või on ehitatav (AÕS § 158) võõrale kinnisasjale. Enne
9. a 1.aprilli võõral kinnisasjal paikneva tehnovõrgu talumiskohustus tekiks seega seaduse alusel üksnes juhul, kui tehnovõrk kuuluks avaldajale ja paikneks puudutatud isikule kuuluval kinnisasjal. Kuna puudutatud isiku kinnisasjal asuv tehnovõrk avaldajale ei kuulu, ei saa ringkonnakohtu hinnangul talumiskohustust tekkida ka AÕSRS § 152 lg 1 alusel. 10.
10. AÕSRS § 152 lg 2 näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub AÕS §-s 1581 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne
11. aasta
12. aprilli ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Aga ka see säte eristab kinnisasja (millel tehnovõrk asub) omanikku tehnovõrgu omanikust. Ehk, et isegi kui antud tehnovõrku käsitleda avalikes huvides kasutatava tehnovõrguna ja puudutatud isikut võrguettevõtjana, ei teki selle sätte alusel puudutatud isikul talumiskohustust, kuna iseendale kuuluva võrguga ei saa endale talumiskohustust tekitada. Seega ei saaks avaldaja nõuet servituudi seadmiseks puudutatud isikule kuuluval kinnisasjal puudutatud isikule kuuluvas tehnovõrgu osas ühelgi õiguslikul alusel rahuldada.
13. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja põhiline mure aga selles, et puudutatud isik võimaldaks talle läbi puudutatud isiku kinnisasjade olemasolevate torustike kaudu ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust. Sellist nõuet ei ole avaldaja aga käesoleva tsiviilasja menetluses esitanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks pidanud avaldajale selgitama, et sellise eesmärgi saavutamiseks tuleks avaldajal oma nõuet muuta ning vajalikud asjaolud esile tuua. Ringkonnakohtu hinnangul võivad avaldajal olla järgmised alternatiivsed võimalused oma eesmärgi saavutamiseks. 11.
14. Seadusest ei tulene isikule üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Siiski ei ole lepinguvabaduse põhimõte absoluutne. Nimelt sätestab põhiseaduse § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Tunnustades absoluutset lepinguvabadust nii sõlmimise kui ka tingimuste osas, võiksid paljud teenused jääda inimestele kättesaamatuks. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, 7 2-20-899 soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas (vt Riigikohtu 04.03.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 30). Avaldaja saaks ringkonnakohtu hinnangul eeltoodust tulenevalt esitada puudutatud isiku vastu nõude, et kohus kohustaks puudutatud isikut sõlmima avaldajaga ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu

alusel, juhul kui puudutatud isiku omandis olev tehnovõrk vastab ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) määratlusele ja puudutatud isiku näol on tegemist vee-ettevõtjaga.

§ 2

lg 1 kohaselt on ühisveevärk ja kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku.

§ 2

lg 3 kohaselt võib ühisveevärk ja -kanalisatsioon olla avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku omandis.

§ 5

lg 1 kohaselt peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt.

§ 7

lg 1 kohaselt on vee-ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimist ja puhastamist. Seega saab puudutatud isiku kohustus osutada vee- ja kanalisatsiooniteenust tekkida üksnes lepingu alusel, mille sõlmimise kohustus tuleneb

-st, juhul kui puudutatud isiku näol on tegemist veeettevõtjaga. Riigikohus on selgitanud, et alates 1. novembrist 2010 kehtiva

§ 7

lg 5 kohaselt, kui isik ei ole määratud vee-ettevõtjaks

-is sätestatud korras, kuid tema tegevus vastab selle paragrahvi lõikes 1 sätestatule ning tema omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab

§ 2

lg-s 1 nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni määratlusele, kohalduvad selle isiku suhtes

-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Sellest sättest tulenevalt peab seega olema täidetud kaks tingimust, et isiku suhtes kohalduks

-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused: 1) isiku tegevus vastab

§ 7

lg-s 1 sätestatule; 2) isiku omandis või valduses on veevärk või kanalisatsioon, mis vastab

§ 2lg-s 1 nimetatud ÜVK määratlusele.

ÜVK omanik või valdaja peab

§ 5

lg 1 järgi lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga.

§ 5

lg 2 kohaselt toimub liitumine ÜVK-ga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel (vt Riigikohtu 17.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 20). 11.2. Riigikohus on selgitanud, et lepingu sõlmimise sund ei piirdu aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138, võlaõigusseaduse (VÕS) § 6). See võib olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisena. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib kannatanu mh nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist (vt Riigikohtu 04.03.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31). Siiski kehtib ka eeltoodu olukorras, kus tegemist on ÜVK-ga

§ 2lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 04.03.2010 otsust tsiviilasjas nr 32-1-164-09, p 33).

Samuti võib ÜVK omaniku või valdaja näol olla tegemist nn loomuliku 8 2-20-899 monopoliga, kelle suhtes kehtib lepingu sõlmimise sund (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 32-1-25-08, p 13).

1. Eeltoodud alternatiivsete võimaluste aluseks olevate asjaolude esiletoomise vajadust tuleb seega maakohtul avaldajale selgitada ja anda võimalus nende esile toomiseks. Kui avaldaja soovib oma nõuet vastavalt eeltoodule muuta, tuleb avaldaja nõuet menetleda hagimenetluses. Riigikohus on lahendi nr 2-19-19561 punktis 11 selgitanud, et kohus peab sõltumata menetlusosalise seisukohast menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagivõi hagita menetluses (vt selle kohta Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-54-14, p 50; 3-2-1-90-13, p 12). Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab tsiviilasja tagasi maakohtule menetlemiseks, siis on maakohtul võimalik eeltoodud juhiseid täita.
2. Tulenevalt sellest, et avaldaja esitatud nõue servituudi seadmiseks ei saanud rahuldamisele kuuluda ja avaldaja eesmärgi saavutamiseks tuleks avaldajal oma nõuet muuta, ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata määruskaebuse väidetele.
3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 kohaselt maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
4. TsMS § 696 lg-st 3 tulenevalt ei saa Riigikohtule esitada määruskaebust ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega ringkonnakohus saadab hagita asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee ise menetlust lõpetavat lahendit (vt Riigikohtu 28.05.2014 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg 9