1-16-423 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. märts 2016. a., Tallinn Kohtuasja number 1-16-423 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Orvi Tali Apelleeritud koh

§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. novembri
2. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasata 5 kuu 12 päeva vangistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 1 aasta 7 kuud 12 päeva vangistust alates tema kinnipidamisest
3. jaanuaril
4. Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud, s.o sundraha 322,50 eurot ja määratud kaitsja tasu 144 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa võrdsete osadena 10 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5. T.P tunnistati süüdi mootorsõiduki süstemaatilises juhtimises ilma selleks nõutavat juhtimisõigust omamata. Tema tegevus seisnes selles, et olles varem juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõigust omamata
6. jaanuaril 2015 ja
7. märtsil 2015, juhtis ta uuesti mootorsõidukit Volkswagen Transporter registreerimisnumbriga XXX XXX ilma juhtimisõigust omamata
8. jaanuaril 2016 kell 23.00 Harjumaal Pärnamäe teel.
9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav T.P , kes vaidlustab kohtuotsust temale mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Apellant leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on liialt range ja taotleb ringkonnakohtult selle ülevaatamist. Taotleb menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist ühe aastani, sest vanglas ei tarvitse ta olla tööga kindlustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. KarS § 4231 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. T.P süü suurust arvestades ei pidanud maakohus tema karistamist rahalise karistusega võimalikuks. Lisaks sellele ei olnud sellise karistuse mõistmine reaalselt täidetav, sest T.P puuduvad kohtu hinnangul selleks materiaalsed vahendid. Maakohus karistas T.P sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kuna T.P pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, siis kohaldas maakohus tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid T.P-le mõistetud karistust kergendada. Sellistele asjaoludele ei ole viidanud oma apellatsioonis ka T.P ise. Seega on T.P apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata. 2

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Lähtudes

§-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava

1. peatüki
2. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka

§ 180

lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

1. veebruari
2. a otsuses nr 3-1-1-2-12 ja
3. detsembri
4. a otsuses nr 3-1-1-109-13 asunud seisukohale, et lähtudes

§ 313

lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 10 kuu jooksul osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise üldist tähtaega. Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, sest süüdistatav vaidlustas selle apellatsiooni korras.

§-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Kui süüdistatav T.P pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o 10 kuu möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole. Asjaolu, et T.P viibib praegu vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13). 3

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. Menetluskulude osas jätab kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. 4