Obsah (14)

§ 199§ 424§ 121§ 323§ 64§ 65§ 69§ 75§ 30§ 58§ 120§ 5§ 27§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 28. oktoober 2015, Tartu Kriminaalasja number 1-14-9069 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaala

§ 199

lg 2 p 4,

§ 424

,

§ 121

ja

§ 323

lg 1 järgi; V.K süüdistuses

§ 121

ja

§ 199

lg 1 järgi; I.L süüdistuses

§ 121

järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Kohtuistungi toimumise aeg

1. september 2015, Tartu Kohtuistungil osalesid ringkonnaprokurör Anneli Hinto, süüdistatav Jaanis Voinov, süüdistatav Jaanis Voinovi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, süüdistatav I.L-i kaitsja vandeadvokaat Roman Levin Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. mai 2015 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto, süüdistatav Jaanis Voinovi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, süüdistatav I.L-i kaitsja vandeadvokaat Roman Levin Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatavad Jaanis Voinov, isikukood: 38311114920, asukoht: Tartu Vangla, varem kriminaalkorras karistatud I.L , isikukood XXX, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistatud Kaitsjad vandeadvokaat Lembit Nirgi, vandeadvokaat Roman Levin RESOLUTSIOON:
3. Tartu Maakohtu
4. mai 2015 otsus tühistada osaliselt, s.o: 1.
5. Jaanis Voinovi õigeksmõistmises

§ 121järgi 24.

augusti 2014 M.V. i episoodis ja 1.

1. I.L-ile mõistetud üldkasuliku töö tegemise ja katseaja tähtaja alguse osas.
2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 1 2.
3. Süüdi tunnistada Jaanis Voinov

§ 121järgi 24.

augusti 2014 M.V. i episoodis. Jätta muutmata Jaanis Voinovile

§ 121

järgi mõistetud karistus ja

§ 64

lg 1 ja

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristus.

2.

1. Lugeda I.L-ile mõistetud üldkasuliku töö tegemise ja katseaja alguseks kohtuotsuse jõustumise kuupäev.
2. Täpsustada Jaanis Voinovile esitatud süüdistust
3. märtsi 2015 episoodi osas, lisades kohtuotsuse põhjendavasse ossa
4. märtsi 2015 episoodi süüdistusteksti.
5. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
6. mai 2015 otsus muutmata.
7. Ringkonnaprokurör Anneli Hinto apellatsioon rahuldada.
8. Süüdistatav Jaanis Voinovi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi apellatsioon jätta rahuldamata.
9. Süüdistatav I.L-i kaitsja vandeadvokaat Roman Levini apellatsioon rahuldada osaliselt.
10. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu 477 (nelisada seitsekümmend seitse) eurot 60 senti, sh käibemaks 79 (seitsekümmend üheksa) eurot 60 senti, vandeadvokaat Lembit Nirgile apellatsioonmenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
11. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Roman Levin kaudu 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaat Roman Levinile apellatsioonmenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
12. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad punktides 8 ja 9 nimetatud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
13. Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsusega tunnistati Jaanis Voinov süüdi: -

§ 424

järgi ja mõisteti karistuseks 10 kuud vangistust, -

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, -

§ 121

(alates 01.01.2015 kehtiva

-i redaktsiooni järgi § 121 lg 2 p-d 2, 3) järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, -

§ 323lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud vangistust.

Sama otsusega mõisteti J. Voinov

§ 121järgi 24.08.2014 M.V.

i suhtes toime pandud süüteoepisoodis õigeks.

§ 64lg 1 alusel moodustati J.

Voinovile liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõisteti kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistus Pärnu Maakohtu 30.01.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o 3 kuud 28 päeva vangistust, ning mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati alates 06.04.2015. 2 1.1. Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsusega mõisteti süüdi ka I.L

§ 121

(alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni järgi

§ 121

lg 2 p 3) järgi ja karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele 13.03.2014 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuud 28 päeva vangistust. Liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti I.L-ile 1 aasta 2 kuud 28 päeva vangistust.

§ 69lg-te 1, 2, 3, 4 alusel asendati mõistetud karistus üldkasuliku tööga 453 tundi.

Määrati üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse kuulutamisest ning kohustati I.L-i üldkasuliku töö tegemise ajal järgima

§ 75lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tulenevaid kontrollnõudeid.

2. J. Voinovile esitati süüdistus selles, et tema ajavahemikus 01.01.2014 kuni 01.11.2014 oma tolleaegses elukohas XXX pani korduvalt toime kehalisi väärkohtlemisi lapseealise M.K. i (11

1. a)suhtes, näiteks lüües teda suvisel ajal korteri esikus püksirihmaga vastu selga ja tuharaid. Samal perioodil, s.o 01.01.2014 kuni 01.11.2014 lõi J. Voinov lapseealist M.K. it ka toas püksirihmaga – vastu jalgu, selga. Püksirihmaga lüüa saamine oli M.K. ile valus, ta nuttis. Uuritud tõendid tõendavad, et J. Voinov ajavahemikus 01.01.2014-01.11.2014 oma elukohas XXX lõi püksirihmaga lapseealist L.K. it (9
2. a)vastu tuharaid, mis tekitas L.K. le valu ja ta nuttis valust. Uuritud tõendid tõendavad, et J. Voinov ajavahemikus 01.01.2014-01.11.2014 oma elukohas XXX lõi mitu korda püksirihmaga lapseealist M..K. it (5
3. a)vastu tuharaid, see tekitas M..K. ele valu ja ta nuttis valust. Uuritud tõendid tõendavad, et J. Voinov ajavahemikus 01.01.2014-01.11.2014 oma elukohas XXX lõi lapseealist K.M. (2
4. a)püksirihmaga vastu tuharaid, tutistas, laps nuttis. Selline löök ja tutistamine tekitas lapsele valu. Sellise korduva käitumisega J. Voinov pani toime lastele valu tekitanud kehalise väärkohtlemise ja nende löömise ehk

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Alates 01.01.2015 on selline tegu kvalifitseeritav

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kui sõltuvussuhtes ja korduvalt toimepandud valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. 2.

1. J. Voinovi poolt lapseealiste löömine on tõendatud maakohtu hinnangul järgmiste kohtuistungil uuritud tõenditega. 2.1.
2. Kannatanu P.K. i ütlustega selle kohta, et tema ja M.V. i ühised lapsed M.K. , L.K. ja M..K. elasid M. juures XXX. Kui M.K. tuli isa juurde elama, siis ta rääkis, et J. Voinov on teda löönud, rusikaga ja rihmaga, löönud ukse vahele. See oli pikema aja jooksul ja erinevatel kordadel, mitu korda. M.K. hakkab sellest rääkides värisema ja on aru saada, et ta on koledaid asju läbi elanud. J. Voinov on teda ka kõrvast kiskunud, tutistanud. Ka L.K. on karistada saanud – J. Voinov on löönud rihmaga vastu jalgu ja selga. Seda rääkis M.K. ja L.K. ise ka. L.K. rääkis, et ta ei taha enam, et talle rihma antakse, tal on valus. Suuremad lapsed on rääkinud, et M..K. ele on ka J. Voinov rihma andnud. P.K. ei kahtle, et L.K. ja M.K. on tõtt rääkinud. Isa on lastega rääkinud sellest nii mõlemaga koos kui eraldi. M.K. on ka emale appi läinud ja selle eest samuti nahutada saanud. 2.1.
3. Kannatanu M.V. on laste M.K. , L.K. , M..K. ja K.M. ema. M.V. abiellus J. Voinoviga septembris 2013, koos elati XXX pärast jaanipäeva
4. Abielu lahutati 18.03.
5. Lapsed elasid koos M.V. i ja J. Voinoviga. M.V. i sõnul J. Voinov algul lapsi ei puutunud, sõimas M. t. M.V. on näinud, et J. Voinov lööb lapsi rihmaga, K. le on löönud lahtise käega vastu peput ja tutistanud. M.V. on ühe korra näinud, et J. Voinov lööb M.K. t rihmaga, kuid on M.K. t ka ähvardanud, et kui M.K. saab 14, siis annab M.K. ele peksa. M.V. arvab, et löök rihmaga oli vihahoos ja küllalt tugev. M.V. on ise Jaanise lööki tunda saanud ja arvab teadvat, kui tugevalt ta lööb. M.V. arvab, et laps läks oma tuppa ja nuttis seal, ta ei tahtnud pisaraid näidata. M.K. tuli vahele ja kaitses ema ka siis, kui Jaanis kallale tuli. 2.1.
6. M.V. on ühe korra näinud ka kui J. Voinov L.K. t püksirihmaga lõi: kui L.K. ei kuuletunud, sai rihmaga vastu sääri. L.K. hakkas kohe häälega nutma ja läks tahatuppa. Ema 3 läks nutvat last lohutama. M.V. kinnitab, et ta teab J. Voinovi löögi jõudu, see ei ole õrnalt löödud. Muud vägivalda L.K. suhtes M.V. ei tea. Ka M..K. e rihmaga löömist on M.V. ühe korra näinud, muul ajal sõimas sõnadega. M..K. läks lüüa saades tahatuppa nutma, nuttis pikalt kõva häälega. M.V. arvab, et lapsed nutsid lüüa saanuna ikka valust. L.K. l ja M..K. el olid kintsude peal hiljem triibud. K. t on Jaanis tutistanud ja palja käega pepule laksu andnud. See võis olla suvel
7. Laps hakkas nutma. M.V. ütleb, et Jaanis on ka teda juustest kiskunud ja ta arvab teadvat, kui valus võis K. l olla. M.V. ei julgenud varem politseisse pöörduda, Jaanis lubas näo sisse lüüa. Kui J. Voinov lapsi lõi, siis M.V. sõimas teda ja keelas, et tema lapsi ei tohi lüüa. Ta ei ole kunagi laste löömist heaks kiitnud. J. Voinov tegi etteheiteid, et M. on lastel lasknud endale pähe istuda. M.V. i ja J. Voinovi ühine laps on praegu pooleteiseaastane. M.V. i sõnul ütles ta kooselu alguses J. Voinovile, et kui too armastab teda, M. t, siis peab ta ka tema lapsi samamoodi armastama. M.V. i sõnul on rihm, mida kasutati laste löömiseks, pandlaga. Jaanis lõi lapsi rihma selle osaga, kus ei ole pannalt. M.V. i sõnul on J. Voinov teda löönud siis, kui on purjus ja lapsi lööb siis, kui on kaine. M.V. ise ei ole lapsi löönud, on küll sõnadega ähvardanud. M.V. on kindel, et lapsed nutsid Jaaniselt lüüa saades valust- ta teab, kui tugev löök on Jaanisel. M.V. on keelitanud J. Voinovi A-kliinikusse alkoholiravile, see aitas ainult lühikeseks ajaks. Kliinikusse mindi ka teist korda, kuid siis ei pidanud Jaanis üldse vastu ja ampulli panemine jäi ära. Jaanis ise lubas, et enam ei tee, et võtab ennast kätte, on andeks palunud. Miski ei aidanud. Kui Jaanis kaine oli, sai ta lastega kenasti läbi. 24.08.2014 kui I.L külas oli, suutis M.V. ennast kokku võtta – see joomine, sõimamine ja vägivald viskas nii üle, et ta kutsus politsei. 2.
8. Uuritud tõendite pinnalt kogumis on tõendamist leidnud laste M.K. i, L.K. i, M..K. i ja K.M. suhtes aset leidnud väärkohtlemised J. Voinovi poolt. Nii on tõendamist leidnud M.K. i suhtes vähemalt kahel korral püksirihmaga löömine, L.K. i suhtes vähemalt ühel korral püksirihmaga löömine, M..K. i suhtes mitu korda püksirihmaga löömine, K.M. löömine püksirihmaga ja tutistamine. Ehkki J. Voinov kohtuistungi rakendavas osas oma süüd laste suhtes toime pandud vägivallategudes ei tunnistanud, tunnistab ta ülekuulatud kohtualusena temale etteheidetud tegude toimepanemist. J. Voinovi ennastõigustavad väited on, et lapsed ei saanud neist löökidest haiget (neile ei tekkinud valu) ja et löögid olid mõeldud laste hirmutamiseks ja kasvatamiseks, et nad käituksid edaspidi paremini. Hindamaks, kas J. Voinovi tegude näol oli tegemist vaid löömise (korduva löömise) imiteerimisega, mis ei saanud kaasa tuua valuaistingu teket, lähtus maakohus J. Voinovi poolt toime pandud füüsilisest teost – püksirihmaga järsud löögid lapse keha pihta. Maakohtu hinnangul on sellise tegevuse esmaseks või reegeltagajärjeks kehas (pihta saanud kohas) valuaistingu teke. Löömiseks kasutatava eseme (püksirihma) suunamisel kiirendusjõuga lapse keha suunas tababki see ese lapse keha kiirendusjõuga, mis toob kaasa valuaistingu. Kiirendusjõu rakendamine ehk löögiks kasutatava eseme suunamisel ei ole see jõud (kiirendusjõud) enam kontrollitav ja siin ei saa lööja enam väita, et ta kontrollis löögi jõudu, „lõi õrnalt“. Objektiivse vaatleja pilgu läbi nähtuna tekitab selline löögiriista (püksirihma) kokkupuude lapse kehaga tugeva valuaistingu. Seetõttu puudub alus kahelda, et lapsed hakkasid nutma valust. Samas on ka võimalik, et lüüa saamine ei kutsu koheselt esile nuttu – väline reaktsioon (vali või vaikne nutt, mossitamine, oma tuppa minek vms) sõltub lapse emotsionaalsusest, iseloomust, hingelisest tundlikkusest. Seetõttu on maakohus seisukohal, et laste löömisel püksirihmaga puudub alus väita, et lapsed ei saanud haiget. Haiget saamist, valu tundmist, on lapsed ise kinnitanud, nad ei taha, et neid enam püksirihmaga pekstaks (L.K. sõnad isale). Maakohus leidis, et ka 2-aastase lapse tutistamine ei mahu selliste käitumisviiside hulka, mida tuleks aktsepteerida. 2.
9. Maakohus asus seisukohale, et M.K. , L.K. ja M..K. i ja K.M. puhul puudub igasugune õigustus rääkida vajadusest laste kasvatamiseks füüsilist vägivalda kasutada. Kõik need lapsed on sedavõrd noored, et nende puhul ei ole mingit võimalust rääkida, et kõik laste kasvatamise ja mõjutamise vahendid on kasutatud ja ei ole tulemust andnud. Ei alaealiste kannatanute, nende ema M.V. i ega ka J. Voinovi ütlustest ei tulene, et lastega oleks olukorda või mingit pahategu 4 eelnevalt arutatud. Lapsed ei ole aru saanud ja neile ei ole meelde jäänud, miks Jaanis on neid löönud. Kohatu on väita, et 2-aastast K.M. t oli vaja karistada eesmärgiga talle „aru pähe panna“. 2.
10. Lastekaitseseadus (kehtiva seaduse nimetus „Eesti Vabariigi lastekaitse seadus“) § 31 keelab lapse hirmutamise või karistamise viisil, mis tekitab lapsele kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti lapse kehalist või vaimset tervist. J. Voinovi käitumises ja selle motiivides – laste väärkohtlemises ja löömises – puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, J. Voinovi valitud kasvatusviis ei ole kehtivate õigusaktidega lubatud. 2.
11. J. Voinov ei olnud ka valiku ees, milles tal tulnuks valida lapse löömise (või muu füüsilise vägivallaga väärkohtlemise) või lapse poolt põhjustatud ränkade tagajärgede saabumise vahel, nii et ränkade tagajärgede ärahoidmiseks saaks lapse löömist (tema kallal vägivallatsemist) õigustada. Puudus kohustuste kollisioon

§ 30tähenduses.

J. Voinov on laste löömised toime pannud tahtlikult. J. Voinovi esitatud argumendid, et lapsed oli kasvatamatud, neid oli vaja hirmutada, neile õpetust anda, tähendavad, et tegemist oli teadliku ja läbimõeldud käitumisega. Laste löömine toimus siis kui J. Voinov oli kaine, see ei olnud purjus inimese arutu käitumine. Maakohus leidis, et abivahendi kasutamine toimus kindla eesmärgiga saavutada kontakt lapse kehaga, teha haiget. Tõendite uurimisel on selgunud, et J. Voinov lõi lapsi ka siis, kui need tema eest põgenesid (L.K. jooksis eest ära) või ennast kaitsta püüdsid (M.K. tõmbas teki peale). Uuritud tõendid osutavad, et J. Voinov tegutses kindla tahtega lapsele pihta saada, saavutada löögivahendi kontakt lapse kehaga, st teha haiget. J. Voinovi vastustust raskendavad

§ 58

p 3 ja p 4 märgitud asjaolud – süüteo toimepanemine noorema kui kaheteistaastase suhtes ja temaga koos elavate isikute suhtes. 3. J. Voinovile esitati süüdistus ka

§ 323järgi selles, et ta kasutas kannatanu M.V.

i vastu vägivalda, eesmärgiga maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses. 3.

1. Uuritud tõendid, mh M.V. i ja politseinik P.J. i ütlused, tõendavad J. Voinovi poolt vägivalla kasutamist M.V. i suhtes 04.11.2014, eesmärgiga maksta M. le kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalasjas. 04.11.2014 pärast politseiametnik P.J. i lahkumist hakkas J. Voinov M.V. ilt raha nõudma, ähvardas M. dokumendid katki rebida, tiris M.V. it juustest, lõi jalaga kõhtu ja seejärel jalaga selga, mille tagajärjel M.V. kukkus põrandale. M.V. tundis löögist tugevat valu ja see tõi kaasa tahtmatu urineerimise. M.V. i löömine ja muu vägivald toimus seetõttu, et J. Voinov sai aru, et politsei menetleb M.V. i avaldust tema poolt vägivalla kasutamise kohta. 3.
2. Maakohus leidis, et M.V. i arusaam, et J. Voinov ründas ja lõi teda politseile avalduse esitamise eest, on kooskõlas selle päeva sündmuse ajalise kulgemisega: J. Voinov, kes eitab vägivaldset käitumist, saab teada tema kohta politseile avalduse esitamisest ja kohtub politseinikuga, politseiniku lahkumisel teeb kannatanule selle kohta etteheiteid ja maksab kätte. Sellisena on hilisem sündmus kirjeldatud mõne päeva möödumisel M.V. it salvestanud telekaamera ees. 3.
3. M.V. ei eita, et ta J. Voinovit küüntega kraapis ja telefoni katki viskas. Samas ei muuda selline kannatanu tegevus J. Voinovi poolt toimepandud teo kvalifikatsiooni. M.V. i käitumises ei ole asjaolu, mis välistaks J. Voinovi teo õigusvastasuse ja need teod ei pannud J. Voinovit ka hädakaitseolukorda või hädaseisundisse. M.V. i löömine kõhtu ja jalaga selga toimus suures toas, löömine jalaga selga toimus enne J. Voinovi lahkumist korterist, mil kannatanu ja J. Voinovi omavaheline konflikt oli möödunud. Maakohus rõhutas, et 04.11.2014 asetleidnud situatsioonis on oluline, et rünnak J. Voinovi poolt toimus kättemaksuna selle eest, et M.V. julges kannatanuna üles astuda ja esitada avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks. J. Voinov on vägivallateod M.V. i suhtes toime pannud tahtlikult, kuid sellise tahtliku vägivalla eesmärgiks on maksta kätte kannatanu käitumise eest kannatanuna kriminaalmenetluses. J. Voinovi käitumises selle teo toimepanemise ajal on

§ 58

p 3, p 4 järgi raskendav asjaolu, s.o teo toimepanemine raseda suhtes ja isiku suhtes, kes on temast perekondlikus sõltuvuses. 5 4. J. Voinovile esitati süüdistus

§ 121järgi 24.08.2014 M.V.

i suhtes toime pandud süüteoepisoodis. Süüdistuse kohaselt tekitas J. Voinov oma tegevusega M.V. ile valu. 4.

1. Kannatanu M.V. andis ütlusi, et Jaanis vedas teda tahatuppa, hoides selja tagant kägistamisvõttega ümber kere, pani kannatanu voodisse pikali, istus talle peale ja püüdis vastu nägu lüüa, aga kannatanu sai pea eest ära tõmmata ning ära joosta. Kannatanu karjus, aga sellest polnud kasu. M.K. tahtis vahele tulla, aga Jaanis lükkas ukse kinni. Prokuröri küsimusele, kas selle juures kannatanule valu tekitati, vastab M.V. : kui ta randmest kinni võttis ja voodisse tiris. J. Voinov annab selle episoodi kohta seletuse, et ta võis M. t juustest tirida ja voodisse lükata, kõrist kindlasti ei haaranud. Oma teada rusikaga lüüa ka ei püüdnud. M. on see, kes küüned käiku laseb. J. Voinov ei oska selle situatsiooni kohta täpsemalt seletada, ta „oli täitsa läbi“. 4.
2. Selle episoodi kohta on süüdistatav I.L-i ütlused, et M.K. kutsus teda, et ema ja Jaanis jagelevad tagatoas, I.L läks tahatuppa, aga jagelemist ei näinud. Prokurör avaldas KrMS § 289 lg 1, § 293 lg 1 alusel vastuolude kõrvaldamiseks I.L-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused, kus I.L ütleb, et M.K. kutsus: tule ruttu appi, Jaanis läks emale kallale. Kui I.L tahatuppa läks, siis Jaanis ütles, et mingit jagelemist ei ole ja M. ütles „ “. I.L annab kohtuistungil ütlusi, et sellist lauset pole M. öelnud. I.L väitis, et pani ülekuulamise protokollile allkirjad alla, aga läbi ei lugenud. Maakohus, hinnates I.L-i ütlusi selle sündmuse kohta, oli seisukohal, et I.L-i ütlused kohtuistungil selle sündmuse kohta on vastuolus nii kannatanu M.V. i kui ka J. Voinovi ütlustega, samuti on vastuolus I.L-i enda ütlustega kohtueelsel uurimisel ja sellisena ei ole need ütlused usaldusväärsed. Nii kannatanu M.V. i kui ka süüdistatava J. Voinovi ütlused kinnitavad, et omavaheline füüsiline tegevus nende vahel toimus. Sellist füüsilist kontakti on nimetatud erinevate väljenditega. I.L-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused kirjeldavad seda, mida I.L-ile väidetavalt ütles laps M.K. . Maakohus on seisukohal, et need kohtueelsel uurimisel antud ütlused saavad olla protokollitud üksnes I.L-i enda sõnade järgi, kuna tegelikult I.L M.K. e kutsumise peale ka tagatuppa läks. Kui M.K. e kutsumist poleks olnud, siis poleks I.L ka tahatuppa jõudnud. Kuna kutsumise fakt ja tahatuppa minek on reaalselt toimunud, siis ei ole põhjust kahelda ka neis sõnades, millega M.K. I.L-i tahatuppa kutsus ja nagu need on kohtueelsel uurimisel protokollitud, „ “. I.L-i eitus maakohtu istungil, et ta protokolli läbi ei lugenud, luges maakohus I.L-i katseks tema poolt varemöeldut olematuks teha ja sellega kaassüüdistatava süüd vähendada. 4.
3. Uuritud tõendid kinnitavad, et 24.08.2014 toimus XXX tagatoas M.V. i ja J. Voinovi vahel järjekordne füüsiline kontakt, mille käigus J. Voinov tiris M.V. it voodile, hoidis teda kinni, M.V. püüdis ennast lahti rabeleda. Maakohus leidis, et sellise tegevuse näol oli abielupaar Voinovite vahel tegemist järjekordse ja sageliesineva olukorraga, kus jõuliselt ja üksteisest kinni hoides, vastavalt kummagi poole temperamendile, lahendatakse nii konfliktseid kui ka mittekonfliktseid suhteid. Maakohtu hinnangul ei ole sellises olukorras võimalik veenvalt tõendatuks lugeda, kas üldse ja millise tegevusega teineteisele valu tekitati. Selline jõuline käitumine oli ilmselt iseloomulik nendele täiskasvanutele. 4.
4. Nii näiteks on J. Voinovile esitatud süüdistuse järgi M.V. ile valu tekitatud sellega, et kui M.V. „püüdis põgeneda, kuid J. Voinov haaras parema käega põgeneval M.V. il parema käe randmest kinni, õigusvastase teoga tekitas M.V. ile füüsilist valu parema käe randmele“. 6 Kohtulikul uurimisel on M.V. andnud valu tekitamise kohta ütlusi: kui ta randmest kinni võttis ja voodisse tiris. Ja eelnevalt: sain jooksu, Toivo püüdis mind uksel takistada, aga sain jooksu. Sellisena erineb J. Voinovi poolt valu tekitav käitumine M.V. i ütlustes – süüdistuse järgi põgenemisel kinnihoidmisel, kohtulikul uurimisel voodisse tirimisel. Sellest järeldas maakohus, et ka M.V. i jaoks oli selle juhtumi näol tegemist pigem järjekordse ahistava-allutava olukorraga, kus J. Voinov demonstreeris järjekordselt oma füüsilist üleolekut M. st, kuid mille raames ei ole täpselt hinnatav, kas üldse ja millise tegevusega tekitati kannatanule valu ja millega selline tegevus omandas

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo kvaliteedi.

Seega ei lugenud maakohus tõendatuks J. Voinovi süüd temale M.V. i suhtes 24.08.2014 inkrimineeritud teos

§ 121järgi ja mõistis J. Voinovi selles episoodis õigeks Kr

MS § 309 lg 2 alt 2 järgi, kuna kuritegu ei ole tuvastatud. 5. I.L-ile ja J. Voinovile esitati süüdistus

§ 121järgi selles, et nad panid 23.08.2014-24.08.2014 lapseealise M..K.

i suhtes toime kehalise väärkohtlemise, tekitades talle valu. 5.1. Uuritud tõendid tõendavad, et J. Voinov ja I.L panid 23.08.2014-24.08.2014 toime lapseealise M..K. i väärkohtlemise: nad hoidsid kumbki eraldi M..K. i jala hüppeliigesest kinni, tõstsid ta üle korteri nr 13 rõdu piirde ja hoidsid last, pea alaspidi, rippumas. M..K. il oli hirmutunne, ta kartis, hakkas nutma, talle tekitati valu jalast kinnihoidmise kohta hüppeliigese piirkonnas. Selline käitumine on lapse kehaline väärkohtlemine, talle valu tekitamine ja täidab

§ 121koosseisu.

J. Voinovi ja I.L-i käitumine M..K. i suhtes on tõendatud 6aastase kannatanu M..K. i ütlustega. Maakohus kohtuliku uurimise käigus vaatas M..K. i ülekuulamist salvestatuna CD-le. 5.

1. M.K. andis maakohtu istungil ütlusi, et ta nägi, kuidas Toivo hoidis M..K. el jalgadest kinni ja M..K. rippus kogu kerega üle rõdu ääre, pea alaspidi. Toivo raputas M..K. t, kui M..K. rippus pea alaspidi. M..K. karjus appi, appi. M.K. ei näinud, et Jaanis oleks M..K. el jalgadest hoidnud. Toivo ja Jaanis olid M..K. e üle rõdu ääre riputamise ajal purjus. M.V. andis ütlusi, et M..K. tuli, näost punane, nuttis ja ütles, et Jaanis ja Toits võtsid tal jalust kinni ja riputasid üle rõdu ääre. Kui M. Jaaniselt selle kohta aru päris, et laps oleks võinud surma saada, ütles Jaanis, et see oli naljakas. M..K. rääkis toimunust kohe selle järel, näitas, kuidas tal jalgadest kinni hoiti ja magama mineku ajal oli näha, et tal on jalg hüppeliigese juurest punane. Kannatanu P.K. andis kohtuistungil ütlusi, et ta kuulis M.K. e käest, et I.L ja J. Voinov tegid vist oma arust nalja, võtsid M..K. el jalust kinni ja tõstsid ta üle rõdu ääre. P.K. i arvates ei tohiks selliseid asju lastega teha, laps ehmatas, hakkas nutma. J. Voinov andis ütlusi, et tema üksi võttis M..K. el jalgadest kinni ja tõstis ta, pea alaspidi, üle rõdu ääre. Laps toetus siis kõhuga rõdu ülemisele piirdelauale. J. Voinov tahtis lapsele näidata, mis võib juhtuda, kui ta niimoodi rõduserval kõõlub. Kui ta M..K. t niimoodi üle rõduserva tõstis, siis M..K. algul ehmatas, ütles „ “. J. Voinov vastas, et ei kuku, tõstis lapse tagasi. M..K. naeris pärast. J. Voinov ei tea, et I.L oleks ka last niimoodi hoidnud. Ta oli kusagil kõrval või seljataga. Prokuröri küsimusele, kas I.L ühines sellise tegevusega vastab J. Voinov „ “. Süüdistatav I.L andis maakohtu istungil ütlusi, et M..K. e üle rõdu ääre riputamist ei olnud. Ta nägi M..K. t küll nagu teisi lapsigi. Tõi neile kommi ja banaani, andis raha. I.L ei oska kommenteerida M..K. e ütlusi videosalvestusel. Ta tegi lapsele selgeks, et pole seda teinud. Ta ei tea, miks peaks laps tema peale valetama, võib-olla ema tegi talle ajuloputust. Ta ei näinud midagi M..K. ega rõdul toimuvat, ka mitte Jaanise poolt riputamist. M..K. e selgitusi ta näinud ei ole, see lapse jutt on vale. Uurija võib-olla näitas midagi lapsele ette. Ta üldse lastega eriti ei rääkinud, lapsed jooksid kogu aeg edasi-tagasi, uksed paukusid. I.L jõi J. Voinoviga viina, istus rõdul, ta oli alkoholi tarvitanud ja uimane. 7 5.
2. Maakohus oli seisukohal, et M..K. i suhtes toimepandu hindamisel tuleb aluseks võtta lapseealise kannatanu ütlused. Need olid küll kidakeelsed, kuid on selgelt arusaadav teokirjeldus. Faktiliselt asetleidnud, lapse emotsioonide, hirmu- ja valutunde kindlakstegemiseks on maakohtu silmis määrava tähendusega järgmised asjaolud: vaidlust ei ole selles, et M.V. ei näinud pealt, kes või kuidas M..K. t üle rõduserva riputas. M.V. sai juhtunust teada nii, et laps jooksis tema juurde ja rääkis. Seejuures oli laps näost punane, nutune. Maakohtu hinnangul tõendab selline fakt (ema juurde jooksmine ja rääkimine), et lapse jaoks oli tegemist ärarääkimist vääriva, hirmutava ja kohutava olukorraga. Laps ei jooksnud ema juurde rääkima rõõmusõnumit või midagi kaunist. Hinnates lapse käitumist, arvestas maakohus ka seda, et tegemist oli perega, kus vägivald ja liigategemine oli korduvalt nähtud. Sellele vaatamata oli taoline käitumine lapsega lapse silmis kaebamist ja kurtmist väärt. Järelikult oli käitumine M..K. ega lapsele tõeliselt hirmutav ja valu tekitav üleelamine, see ei olnud igapäevane või naljakas olukord. 5.
3. Seetõttu oli maakohus veendumusel, et J. Voinovi ja I.L-i käitumine M..K. ega ei ole käsitatav lapsega naljategemisena, see oli lapse füüsiline väärkohtlemine, mis tekitas talle valu ja hirmu ning on kvalifitseeritav

§ 121järgi.

I.L-i ütlused, milles ta eitab seotust sellise teoga ja J. Voinovi ütlused, mille järgi ainult tema tõstis last, luges maakohus ebausaldusväärseteks. Maakohus ei pea tõepäraseks, et tollel ajal 5-aastane laps on selle kõik ise välja mõelnud, emale kirjeldanud ja siis sama loo videosalvestusel ja n-ö näideldes üle rääkinud. Maakohus luges lapse ütlusi usaldusväärseteks. Asjaolu, et M.K. räägib, et tema nägi ainult I.L-i poolt hoidmist, ei välista võimalust, et J. Voinov ja I.L hoidsid ka kahekesi. M.K. nägi olukorda ainult hetkeks. 6. I.L-ile esitati süüdistus ka selles, et ta pani 23.08.2014-24.08.2014 M.K. i suhtes toime kehalise väärkohtlemise

§ 121järgi.

6.1. Tõendamist on leidnud, et I.L 23.08.2014-24.08.2014 XXX pani toime kehalise väärkohtlemise M.K. i suhtes, haaras käega lapseealisel M.K. il kõrist, tirist last nii ülespoole ja tekitas lapsele sellise tegevusega füüsilist valu. Sellise tegevusega pani I.L toime teisele inimesele valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121

(alates 01.01.2015

§ 121lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6.

1. Kannatanu M.K. andis sellise tegevuse kohta ütlusi kohtuistungil ülekuulatuna omal algatusel, st ilma küsimuse abil viitamata. Kannatanu ütles, et Toivo võttis tal käega kõri alt kinni ja tõstis üles. M.K. ei tea öelda, miks Toivo teda nii tõstis. M.K. el oli halb hingata ja valus kui teda nii hoiti, ta tahtis Toivot kuidagi ära lükata. M.K. kaitsja täiendavale küsimusele vastates näitas, kuidas Toivo teda kõrist tõstis: ühe käega, pani käe kõri alla ja tõstis siis üles. Kannatanu ei näinud, et tal oleks pärast mingeid väliseid jälgi olnud. M.K. andis ütlusi, et ta rääkis juhtunust emale ja kui isa juurde elama läks, siis hiljem ka isale. Kannatanu P.K. andis ütlusi, et M.K. rääkis talle sellest kõrist kinnivõtmisest. Mingi ütlemise peale oli I.L tal kõrist kinni võtnud ja pigistanud. M.K. kirjeldas seda nii, et tal võeti kõrist kinni ja väga vihaselt, see oli naljast väga kaugel. P.K. i arvates küllap M.K. hakkas nutma ja jooksis selle peale toast välja, ta on alati toast välja jooksnud selliste asjade peale. M.V. andis ütlusi, et ta nägi kui Toivo võttis M.K. el kõrist ja tõstis M.K. t üles. M.V. läks ja sõimas selle peale Toivot, et tema lapsi ei tohi puutuda. M.K. ise arvas, et Toivo kägistab ta ära. M.V. i hinnangul oli M.K. kohe-kohe nutma hakkamas. M.V. joonistas I.L-i kaitsja R. Levini ettepanekul korteri skeemi. M.V. i sõnul toimus lapse kõrist üles tõstmine nii, et tema oli suures toas ning Toivo oli koridoris ja suurest toast oli hästi näha, ust vahel ei ole. M.K. annab ütlusi, et tema oli selle kõrist tõstmise ajal „seal, kust rõdu lahti käib“. 6.
2. Maakohus leidis, et mõningane erinevus kõrist tõstmise koha kohta M.V. i ja M.K. i ütlustes ei anna alust lugeda neid ütlusi ebausaldusväärseteks. M.V. i poolt joonistatud skeemilt nähtub, 8 et suur tuba – koridor – köök – rõdu on ühel joonel, st suurest toast on jälgitav koridorist kööki ja köögist rõdule minek, st M.V. il oli võimalus suurest toast toimuvat näha. 6.
3. Maakohus märkis, et lapseealise kannatanu ütlused temaga toimunu kohta on seda usaldusväärsemad, et I.L oli n-ö hea onu, kes tõi lastele kommi, banaani ja andis raha. Seetõttu ei ole lapseealisel põhjust mõelda välja ja fantaseerida hea onu kohta halba tegu. Lisaks sellele, pärast M.K. i minekut isa juurde elama ehk siis mitu kuud pärast sündmuse toimumist, rääkis M.K. toimunust isale. See viitab, et sündmus on lapsel seisnud mitu kuud detailsena meeles. Ka maakohtu istungil ei toodud esile erinevusi lapseealise kannatanu ütlustes. Selle kõige põhjal leidis maakohus, et lapseealise M.K. i ütlused on usaldusväärsed. 6.
4. I.L eitas sellise juhtumi asetleidmist. Ei saa usutav olla, et tema tõstis M.K. e kaelapidi õhku, ta on ise väikest kasvu ega jõuaks M.K. t niimoodi üles tõsta. I.L-i arvates on see kõik M.V. i poolt üles keeratud pärast seda, kui I.L oma võla maksis Jaanisele, aga mitte M. le. Maakohus leidis, et selline selgitus ei ole sisukohane ega ka usutav. Lapseealine M.K. on ise rääkinud isale sellest juhtumist, kuidas Toivo teda kõripidi üles tõstis, rääkimine oli mitu kuud hiljem, siis kui laps isa juurde elama oli läinud. Lapseealise M.K. i ütluste usaldusväärsuse kõigutamine väitega, et I.L oli võlg M. ees, ei ole maakohtu hinnangul usutav. 6.
5. Prokurör kohtulikus vaidluses muutis selle süüteo toimumise aega, taotledes määratleda aeg 23.08.2014-24.08.
6. Maakohus pidas sellist muudatust põhjendatuks. See oli aeg, mil I.L oli külas J. Voinovil. I.L saabus 22.08.2014 ja lahkus 24.08.2014 politseiga. Kõigil kolmel päeval tarvitati alkoholi, toimusid erinevad sündmused. Seetõttu oli põhjendatud määratleda teo toimepanemise aeg perioodiga. Selle sündmuse kohta on politsei patrullileht, milles fikseeritud väljakutse M.V. i poolt XXX, kus abikaasa on alkoholijoobes ja agressiivne. Selle kohaselt reedest saati tarvitasid alkoholi J. Voinov ja I.L , J. Voinov on agressiivne naise ja laste suhtes. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis oli fikseeritud I.L-i alkoholijoove 1,20 mg/l 24.08.2014 kell 11.00, paigutatud kainenemisele. J. Voinovil fikseeritud alkoholijoove 1,07 mg/l 24.08.2014 kell 10.50, paigutatud kainenemisele. 6.
7. M.K. i kõrist tõstmine on toimunud I.L-i poolt tahtlikult. Kannatanu annab ütlusi, et ta püüdis I.L-i haardest vabaneda, lapsel oli lämbumistunne, mis tähendab, et tegemist ei olnud n-ö möödaminnes või sihitu tegevusega. Selline käitumine lapseealise suhtes ei ole lubatav ega õigustatav. Asjaolu, et lapsel oli halb hingata, tähendab, et kõrist kinnihoidmine muljus tema kaela ja tekitas sellega äratuntava valuaistingu. Maakohtu hinnangul ei ole süüteo kvalifitseerimise seisukohalt oluline, kas lapse jalad tõusid selle juures maast lahti või venitati last kaelapidi ülespoole. Igal juhul ei ole lapse kaelapidi tirimine, venitamine, tõstmine, kaelast pigistamine lubatav. See tekitab valu, lämbumistunnet ja on väärkohtlemine

§ 121tähenduses.

6.8. I.L pani laste väärkohtlemise toime kahel korral: esmalt koos J. Voinoviga M..K. e riputamine üle rõduääre ja seejärel M.K. i kõrist tõstmine. Selline käitumine on laste korduv väärkohtlemine, mis on kvalifitseeritav

§ 121

(käesoleval ajal

§ 121lg 2 p 3) järgi.

Süüdistatav J. Voinovi kaitsja apellatsioon

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav J. Voinovi kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi, kes taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks. 7.
2. Apellant leidis, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, süüdimõistev kohtuotsus on eriti laste osas

§ 121

järgi jäänud vajaliku põhjenduseta,

§ 121lg 1 – karistusega kuni 1 aasta vangistust – tuleks J.

Voinovi süüdistuste puhul arvestada karistuse mõistmisel, kuna see omab kergema karistuse tõttu 9 tagasiulatuvat jõudu, põhjendatud ei oleks karistus üle

§ 121keskmise, s.o üle 1,5 aasta.

Samuti ei ole põhjendatud kõigi karistuste liitmine kokku 4 aastat. Ebaõigesti on kohaldatud materiaalõiguse normi, kuna ei ole tõendatud, et J. Voinov on tekitanud enda tegevuse tulemusena lastele kehavigastusi või füüsilist valu. Süüdistuses

§ 323

ja

§ 323

lg 1 järgi pole tuvastatud kättemaksu eesmärki, kuna abikaasade suhted olid truudusetuse etteheidete tõttu muutunud vastastikku vägivaldseks. 7.1.

1. Kaitsja pööras tähelepanu, et süüdistuse järgi lõi J. Voinov vastu tuharaid, mille tagajärjel laps nuttis. Süüdistus ei märkinud mingit kehavigastust. Samuti pole kehavigastust märgitud M..K. i puhul. Järelikult polnud usaldusväärseid tõendeid. Kõigi laste täiendavat ülekuulamist ei pidanud kaitsja vajalikuks. Ei olnud põhjendatud ikka ja jälle küsida, kas oli füüsiliselt valus. M.K. el on ühel korral jala peal põlvest ülespoole ka sinikas olnud, kuid sellist süüdistust J. Voinovile pole esitatud, kuna süüdistuse järgi oli löök püksirihmaga vastu selga ja tuharaid, ilma kehavigastuseta. Laste ütlused on üksteisega vastuolus. Kohtuotsuse järgi on M.K. rihmaga löömisest haiget saanud ja nutnud. Kohtueelsel uurimisel ta seda ei kinnitanud, kuigi väitis rusikaga löömist. Kaitsja arvates ei ole haiget saamine usaldusväärselt tõendatud. Kohtuotsuse järgi M.K. ei tea, et J. Voinov oleks rusikaga või käega teisi lapsi löönud. Kaitsja arvates on see üsna oluline süüdistuse kergenemine. M..K. i ütlused kohtueelsel uurimisel temale füüsilise valu tekitamist rihmaga löömisest usaldusväärselt ei kinnitanud, kuna ta pidi korraga vastama kolmele erinevale küsimusele. 7.1.
2. Pole teada, millise püksirihmaga J. Voinov vastavalt süüdistustele lapsi lõi. Kriminaalasja juurde ei ole võetud kuriteo toimepanemise vahendit. Ilma konkreetset rihma hindamata ei ole võimalik usaldusväärseid järeldusi teha löömise tagajärgede kohta. Kaitsja pidas veelkord vajalikuks rõhutada, et ilma konkreetse rihma vaatluseta jms selle massi kindlaks tegemata (laste- või naiste vöö- või püksirihmata) ei ole võimalik kiirendusjõu kohta mingeid füüsikalisi järeldusi teha (F=m × a - Newtoni II seadus, kus jõud võrdub mass korda kiirendus). J. Voinov kasutas enda ütluste järgi löömiseks rihmasid, mis olid ühelt poolt riidest ja teiselt poolt kunstnahast. Kohtuotsuse järgi J. Voinovi sõnul ta kõvasti ei löönud, valu tekitada ei tahtnud, vaid võttis rihma laste hirmutamiseks. 7.1.
3. Kaitsja arvates oli J. Voinovi käitumist vaja hinnata täpselt

§ 120

sõnastuse järgi, mis hõlmab ka kehavigastuse tekitamisega ähvardamist, kusjuures ainult valu põhjustamine seda ilmselt ei ole. Ühe korra rihmaga löömine ei ole hinnatav ka läbipeksmisena, mida on märgitud arvestatava ähvardusena

§ 120järgi (Karistusseadustik Kom.väljaanne, Tln 2004, lk 312, kom.

3.2.c). Löömisega valu põhjustamine oli märgitud kõigi vastavate süüdistuste viimase lausena, kuid kannatanute usaldusväärsed ütlused jäid saamata ning maakohus vastavat lauset ei märkinudki. Maakohus märkis, et prokurör kohtulikus vaidluses muutis M..K. iga toimunud sündmuse aega ja kohus pidas seda põhjendatuks. Kaitsja leiab, et süüdistused olid ebamäärased, kuna füüsilise valu põhjustamine või kehavigastuste tekitamine ei leidnud tõendamist. Kannatanu M..K. i osas tema tõstmisel üle rõdu ääre ei ole tegemist mitte otsese või kaudse tahtlusega põhjustada füüsilist valu. Ebaõnnestunud nali nagu öeldi, kuid oluline on, et nii valu kui kehavigastuse tekitamisel puudus tahtlus. Ettevaatamatuse korral ei ole süüdistus

§ 121järgi võimalik.

7.2. Maakohus ei pidanud võimalikuks lugeda tõendatuks J. Voinovi süüd temale M.V. i suhtes 24.08.2014 inkrimineeritavas teos

§ 121järgi.

Kaitsjal on võimalik teatud järeldustega nõustuda, mh et toimus nende omavaheline füüsiline tegevus ja sellist füüsilist kontakti on nimetatud erinevate väljenditega. Abielupaar Voinovite vahel oli tegemist järjekordse ja sageliesineva olukorraga, kus jõuliselt ja üksteisest kinni hoides, vastavalt kummagi poole temperamendile lahendatakse nii konfliktseid kui ka mittekonfliktseid suhteid. Selline jõuline käitumine oli neile ilmselt iseloomulik. 7.2.1. Eeltoodu järgi pole tõendatud süüdistus

§ 323järgi eesmärgi osas maksta kätte M.V.

i õiguspärase tegevuse eest kriminaalasjas. Kohtuotsuse järgi andis tunnistaja P.J. ütlusi, 10 et Jaanis teatas, et M. tuli kallale ja lõhkus ta telefoni ära. Jaanisel olid kriimud näos. M.V. ei eita, et ta J. Voinovit küüntega kraapis ja telefoni katki viskas. Maakohus järeldas, et kannatanu selline tegevus ei muuda J. Voinovi poolt toime pandud teo kvalifikatsiooni, kuna need teod ei pannud J. Voinovit hädakaitseolukorda või hädaseisundisse. Tõepoolest puudus ilmselt kaitsetahe, kuid ka teine äärmus puudus – eesmärk õigusemõistmise eest, kaebamise eest kätte maksta. Maakohtul polnud võimalikki tuvastada süüdistatav J. Voinovi kavatsetust kättemaksu eesmärgi saavutamiseks. Maakohus ei hinnanud ka süüdistatava teo subjektiivset külge. 13.03.2015 sündmused ei erine ilmselt oluliselt 24.08.2014 sündmuste põhjustest ja ajenditest. Abielu oli veel lahutamata. Räägiti suhetest ja lahutusest, olulisem kui kriminaalasi sai olla lahkuminek, mille läbielamist ei saa ette heita. Kui abikaasade vahel ei ole kättemaks õigusemõistmise eest konkreetselt tõendatud, siis ei ole see tõenäoline ja seda ei saa eeldada. Naaskli võttis J. Voinov kätte peale seda kui oli purunenud võtmega luku avamiseks tööriista otsinud ja ilmselt ei pannud seda enne luku avamist käest. Subjektiivse külje osas pole maakohus käsitlenud ei otsest tahtlust ega kavatsetust. Seega ei kaalunud kohus tegelikult kättemaksu eesmärki. Tegemist oli järjekordse omavahelise arvete klaarimisega. 7.2.2. Maakohus ei põhjendanud karistuse mõistmist üle keskmise määra. Asja apellatsioonikorras läbivaatamisel peab kaitsja vajalikuks kontrollida tõendeid lastele füüsilise valu või tervisekahjustuse põhjustamise kohta, samuti tõendeid ja kavatsetust kättemaksu eesmärgi kohta. Kuna vägivald on lubamatu, siis

§ 121

tunnuste puudumisel, kuid

§ 120

tunnuste olemasolul on alust taotleda kuriteo ümberkvalifitseerimist, kuid kaitsja leiab, et lastel polnud alust karta ähvarduse täideviimist (Riigikohtu lahend 3-1-1-59-11, p 9.1). Süüdistatav I.L-i kaitsja apellatsioon 8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I.L-i kaitsja vandeadvokaat R. Levin, kes taotleb Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsuse tühistamist osas, millega maakohus mõistis I.L-i süüdi

§ 121

järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõistetakse I.L talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsuse muutmist süüdistatava olukorda raskendamata ning määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. 8.1. Apellandi hinnangul ei ole leidnud veenvat tõendamist, et I.L oleks pannud toime

§ 121sätestatud kuriteo M..K.

i suhtes. Apellant leiab, et tõendatud ei ole antud süüteokoosseisu objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuste esinemine. 8.1.

1. Apellandi hinnangul on maakohus hinnanud ebaõigesti isikuliste tõendite usaldusväärsust ning on teinud nende tõendite alusel piisavalt põhjendamata järeldusi. Tõenditeks antud süüdistuses on M..K. i enda ütlused, M.V. i, P.K. i, M.K. i ning süüdistatavate I.L-i ja J. Voinovi ütlused. M..K. on videoülekuulamisel rääkinud, et Jaanis ja Toits võtsid tal jalgadest kinni ja tõstsid üles üle rõduääre. Tal oli valus ning ta kartis, et kukub alla. Noogutab, kui uurija küsib, kas oli kaua pea alaspidi. 8.1.
2. P.K. i maakohtus antud ütlused ja kohtueelses menetluses antud ütlused on erinevad. Nii maakohtus antud kui kohtueelsetest ütlustest nähtub, et väidetavalt M..K. e suhtes toimepandud teost kuulis ta M.K. i käest, M..K. e endaga ei ole ta sellest rääkinud. Maakohtus antud ütluste kohaselt olevat J. Voinov ja I.L M..K. el jalust kinni võtnud ja ta üle rõdu ääre tõstnud. Kohtueelses menetluses ütles P.K. , et „ “. Kohtueelses menetluses on P.K. selgesõnaliselt kinnitanud, et M.K. e sõnade järgi võttis M..K. el jalgadest kinni ja riputas üle rõduääre üksnes J. Voinov, samas maakohtus väitis P.K. , et M.K. rääkis talle hoopis sellest, et M..K. e jalgadest võtsid kinni ja riputasid üle rõduääre nii Jaanis kui Toivo. Apellant ei pea veenvaks maakohtu istungil P.K. i poolt vastuolu kohta antud selgitust, et tegelikult oli nii, nagu ta maakohtus rääkis ning tegemist on uurija poolt kirjapanduga. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et P.K. on ülekuulamise protokollile alla 11 kirjutanud ning kinnitanud, et protokoll on tema poolt läbi loetud ning tema sõnade järgi õigesti kirja pandud. Sisuliselt on P.K. apellandi arvates asunud kohtuistungil väitma, et tema poolt ülekuulamisel antud ütlused ei vasta tõele. Sellest võib mh järeldada, et uurija on fikseerinud P.K. i ütlused ebakorrektselt. 8.1.
3. M.V. i kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema ise juhtunut pealt ei näinud, vaid kuulis M..K. e käest. Muuhulgas on M.V. öelnud: „ “. M.K. i ütlustest maakohtus nähtub, et ta nägi, et I.L hoidis M..K. e jalgadest üksinda kinni ning riputas üle rõdu ääre. J. Voinov on istungil selgitanud, et M..K. turnis rõdu ääre peal, tema võttis M..K. el jalgadest kinni ning näitas, mis võib juhtuda, et kukub alla. I.L oli selja taga või kõrval, selle tegevusega ei ühinenud. Samuti ütles J. Voinov, et rippumist ei olnud, kuna M..K. oli kõhuga rõdu laudadel ja käed pani alla rõdu servale. 8.1.
4. I.L on eitanud M..K. e jalgadest tõstmist ja üle rõdu ääre riputamist. Ta on rõdul korduvalt viibinud, kuid seda, et Jaanis oleks M..K. t üle rõdu ääre riputanud, ta näinud ei ole. Selgitanud on ta seda sellega, et oli natuke uimane, viina võtnud. 8.1.
5. Kohtulikul uurimisel toodi välja kolm erinevat versiooni. Apellandi hinnangul ei saa kohtulikul uurimisel esitatud erinevaid sündmuse versioone arvestades pidada I.L-i väidetavat tegu veenvalt tõendatuks. Arvestades J. Voinovi ütlusi ning asjaolu, et kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei ole apellandi hinnangul üheselt tuvastatav, kas I.L osales selles teos, on apellant seisukohal, et tegemist on KrMS § 7 lg-s 3 nimetatud kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusega süüdistatava süüdiolekus, mis tuleks tõlgendada tema kasuks. 8.
6. I.L on M.K. i suhtes toimepandud tegu eitanud, peamisteks tõendiallikateks tuleb seega pidada M.K. i ja M.V. i ütlusi. P.K. rääkis maakohtus M.K. ilt saadud infot vahendades, et mingi ütlemise peale oli I.L M.K. el kõrist kinni võtnud ja pigistanud. Kaitsja küsimuse peale, kas M.K. nimetas, kes tal kõrist kinni võttis, vastas P.K. , et M.K. ütles, et see oli Tarmo. Apellant juhib tähelepanu, et I.L-i tunti M.V. i ja J. Voinovi peres nime all Toivo või Toits, kuid mitte Tarmo. 8.2.
7. Apellandi väitel on eluliselt mitteusutav, et I.L oleks füüsiliselt võimeline M.K. it kõrist kinni hoides ühe käega tõstma, kuna ei saa pidada eluliselt usutavaks, et 169 cm pikkune ning 61 kg kaaluv süüdistatav oleks füüsiliselt võimeline võtma 148 cm pikkusel ja 42 kg kaaluval kannatanul kõrist kinni ning kõrist hoides ta ühe käega üles tõstma, sealjuures selliselt, et ülestõstetava jalad tõusevad õhku. Samuti ei ole apellandi hinnangul reaalses elus võimalik inimest tõsta kõrist kinni hoides üles nii, et sellest ei teki märgatavaid kehavigastusi. Tõenäoliselt oleks tagajärjeks raske trauma. Mingite vigastuste kohta andmed puuduvad, arsti poole ei pöördutud. Apellandi hinnangul on M.K. i ja M.V. i väited selle kohta, nagu oleks I.L M.K. i kõrist hoides ühe käega üles tõstnud ning teda õhus hoidnud, vastuolus asjaoluga, et mingeid vigastusi M.K. ile ei tekkinud. Apellant leiab, et M.K. iga seonduvas episoodis on jäänud kahtlused, mis ei ole kriminaalmenetluses ümber lükatud. Sellises olukorras ei saa apellandi hinnangul pidada I.L-i väidetavat tegu tõendatuks. Tõsikindlalt ei ole tuvastatud

§ 121

objektiivse koosseisu täitmine, mis eeldab valu tekitanud kehalist väärkohtlemist. 8.3. Juhul, kui Tartu Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni ei saa rahuldada osas, milles taotletakse I.L-i õigeksmõistmist, palub apellant I.L-i olukorda raskendamata muuta maakohtu otsust ning määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigikohus on 29.05.2008 otsuses nr 3-1-1-23-08 asunud seisukohale, et karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab

§ 69

lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, st kohtuotsuse jõustumisest. Kuna

§ 69

lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete 12 täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Apellant leiab, et eeltoodud Riigikohtu hinnang kehtib ka 01.01.2015 kehtima hakanud

§ 69redaktsiooni alusel asendatud üldkasuliku töö kohta.

Ringkonnaprokurör A. Hinto apellatsioon 9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör A. Hinto, kes taotleb Tartu Maakohtu 04.05.2015 täisotsuse täiendamist 13.03.2015 süüdistuse tekstiga; tühistada Tartu Maakohtu 04.05.2015 kohtuotsus J. Voinovi õigeksmõistmise osas

§ 121järgi 24.08.2014 M.V.

i episoodis ja mõista J. Voinov süüdi

§ 121järgi 24.08.2014 M.V.

i episoodis, jättes karistuse muutmata. 9.

1. Kohtuotsuse terviktekstist on välja jäänud süüdistus, mis kajastus resolutiivotsuses ja täisotsuse kirjeldavas osas ning puudutab 13.03.2015 toimunud kuriteosündmust, milles J. Voinov on ka maakohtu poolt süüdi tunnistatud. Seega on täisotsust süüdistuse osas vajalik täiendada. 9.
2. Apellant vaidlustab Tartu Maakohtu otsuse J. Voinovi õigeksmõistmise osas

§ 121järgi 24.08.2014 M.V.

i suhtes toime pandud süüteoepisoodis. Prokurör leiab, et maakohus on tõendite hindamisel oluliselt rikkunud kriminaalõigust ning selle tulemusena on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellant ei vaidlusta J. Voinovile mõistetud karistust. 9.2.1. Kannatanu M.V. on 07.04.2015 kohtuistungil selgitanud, et voodis olles J. Voinov tahtis teda vastu nägu lüüa, kuid M.V. sai pea eest ära tõmmata. Kui J. Voinov tal randmest kinni võttis ja voodisse tiris, tundis M.V. valu. Sellega on kannatanu kirjeldanud konkreetseid tegusid, mis oma olemuselt täidavad

§ 121koosseisu.

Olukord, kus süüdlane püüab kannatanut rusikaga näkku lüüa ja kannatanul õnnestub pea eest ära tõmmata, on hinnatav

§ 121katsena.

Ka Riigikohtu 22.06.2007 otsuses nr 3-1-1-28-07 p-s 7 on märgitud, et juhul kui tegu, millega üritatakse teise isiku tervist kahjustada, jääb süüdistatavast sõltumatutel põhjustel lõpule viimata, saab rääkida tervise kahjustamise katsest. Samuti on süüdistuses kirjeldatud tegu, s.o randmest tirimine ja sellega põhjustatud valu, täitnud

§ 121koosseisu.

9.2.2. Eeltoodut arvestades leiab prokurör, et maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et ei ole täpselt hinnatav, kas üldse ja millise tegevusega tekitati kannatanule valu ja millega selline tegevus omandas

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo kvaliteedi.

Prokurör tutvus pärast kohtuistungit protokolliga ega ole esitanud taotlusi selle parandamiseks vastavalt KrMS § 158 lg 1 sätetele. Kohtuistungi protokolliga tutvudes ja olles vahetult osalenud istungil ei osanud ja ei saanudki prokurör ette näha, et antud episoodis kannatanu poolt antud ütlustele võib maakohus anda prokuröri seisukohast väära tõlgenduse. Selleks, et ringkonnakohtus oleks võimalik protokollis esitatud ütlusi õigesti tõlgendada, on vajalik kuulata 07.04.2015 istungi salvestist kella 16:06-16:

1. Salvestisest on selgesti aru saada, et jutt, mis protokollis on fikseeritud valu osas puudutab kahte momenti – kõigepealt kui süüdistatav kannatanut kägistamisvõttega voodisse tiris ja siis, kui randmest kinni võttis (kui ta põgeneda püüdis). Vastavalt KrMS § 155 lg-le 22 on helisalvestis kohtuistungi lahutamatu osa, tekkinud vaidluse lahendamiseks on vajalik salvestist kuulata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatavate kaitsjad kui ka prokurör oma esitatud apellatsioonide juurde. Süüdistatav I.L ringkonnakohtu istungist osa võtta ei soovinud. Süüdistatav J. Voinov toetas oma kaitsja apellatsiooni ning nõustus kaitsjaga, et kriminaalasi tuleb tagasi saata maakohtusse uueks arutamiseks.
3. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasjaga ja uurinud kriminaalasjas kogutud materjale, sealhulgas maakohtu otsust, istungiprotokolle, apellatsioone, kuulanud maakohtu 07.04.2015 istungi helisalvestist, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o 13 J. Voinovi õigeksmõistmises M.V. i suhtes 24.08.2014 toimepandud episoodis ja I.L-ile määratud üldkasuliku töö tegemise ja katseaja tähtaja kulgemise alguse osas. 11.
4. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKm nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsioonide piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatavate kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavatelt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonides vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11). 11.
5. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgnevat.

§ 5

lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

§ 5

lg 2 sätestab sellest erandi, mille kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Alates 01.01.2015 jõustus uus

-i redaktsioon, mis tõi endaga kaasa süüdistatavatele J. Voinovile ja I.L-ile

§ 121järgi ning J.

Voinovile

§ 199

lg 2 p 4,

§ 323

järgi esitatud süüdistuse aluseks olevate sätete muutused.

§ 121

on kehtiva seaduse kohaselt võrreldes varasemaga kolmelõikeline, sisaldades endas füüsilise isiku vastutust (lg 1), füüsilise isiku vastutust raskendavatel asjaoludel (lg 2) ja juriidilise isiku vastutust (lg 3). J. Voinovi tegevus sisaldab koosseisulisi raskendavaid asjaolusid, s.o kehaline väärkohtlemine on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes (lg 2 p 2) ja see on toime pandud korduvalt (lg 2 p 3). Kannatanu M.V. oli tegude toimepanemise ajal J. Voinovi elukaaslane ning nad elasid koos kannatanust lastega lähi- ja sõltuvussuhtes. Samale seisukohale on jõudnud oma lahendis ka maakohus, kes on otsuse resolutsioonis viidanud uuele kvalifikatsioonile. Samuti on muutunud

§ 121sanktsioonimäär.

Kui varasemalt nägi see karistusena ette rahalist karistust või kuni kolmeaastast vangistust, siis hetkel kehtiv regulatsioon on seadnud sanktsioonimääraks lõike 1 puhul rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, lõige 2 puhul rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud J. Voinovi kuriteod teo toimepanemise ajal kehtinud

-i järgi, s.o 2014 kehtinud seaduse järgi, sest puuduvad

§ 5lg 2 sätestatud erandid teistsugusele seisukohale asumiseks.

I.L-ile

§ 121

järgi esitatud süüdistus sisaldab samuti koosseisulist raskendavat asjaolu, s.o korduvust lõige 2 punkti 3 mõttes, millest on ka maakohus ka lähtunud. Sanktsioon jääb lubatu, s.o kehtiva seaduse, piiridesse ning maakohus on õigesti teod kvalifitseerinud teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

§ 199lg 2 p 4 muudatused on normitehnilised ning ei ole sisuliselt muutnud J.

Voinovi olukorda, mistõttu tuleb teo kvalifitseerimisel lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mida maakohus ka teinud on. 14 Muudatused on toimunud ka

§ 323normis.

Kuni 31.12.2014 kehtinud kahtlustatava, süüdistatava, kohtualuse, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja, eksperdi, tõlgi ja kannatanu suhtes vägivalla toimepanemine on alates 01.01.2015 asendatud vägivallaga õigusemõistmises osaleja vastu. Säte on võrreldes varasemast ühelõikelisest muudetud kahelõikeliseks, mille lõige 1 sätestab füüsilise isiku vastutuse ja lõige 2 juriidilise isiku vastutuse. Kuigi säte hõlmab varasemast vähem subjekte, ei ole see sisuliselt kaasa toonud J. Voinovi jaoks muudatusi – vägivalla toimepanemine kannatanu suhtes, eesmärgiga takistada tal täita oma kohustust, teostada oma õigusi kriminaalmenetluses või maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses on jätkuvalt karistatav ning muutunud ei ole ka sätte sanktsioonid. Süüdistus sisaldab kahte episoodi: 04.11.2014 ja 13.03.2015 episoodi. Seega on maakohus õigesti kvalifitseerinud J. Voinovi tegevuse viimase episoodi toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi, s.o

§ 323lg 1 järgi.

11.

1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha prokuröri apellatsiooni osas (I), seejärel analüüsib süüdistatavate kaitsjate apellatsioone (II), määrab kindlaks menetluskulude hüvitamise (III) ja lõpetuseks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV). I
2. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et maakohus on kohtuotsuse terviktekstist välja jätnud osa süüdistust, mis kajastus küll kohtuotsuse resolutiivosas ning kirjeldavas osas ja puudutab 13.03.2015 sündmusi. Süüdistusakti (23.03.2015) kohaselt on 13.03.2015 sündmuste puhul tegemist J. Voinovi poolt vägivalla kasutamisega kannatanu M.V. i vastu, eesmärgiga maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalasjas, s.o tegu on kvalifitseeritud

§ 323lg 1 järgi.

Maakohus on lahendanud nimetatud süüdistuse osa nii kohtuotsuse resolutsioonis kui ka kohtuotsuse sisulises osas (köide 3, lk 183-185), kuid on jätnud kajastamata osa süüdistuse teksti. 12.1. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist oli ilmselge eksimusega, mis ei ole KrMS § 338 p 3 ja KrMS § 339 mõttes kriminaalmenetluse oluline rikkumine, vaid nimetatud puudust on võimalik kõrvaldada otsuses sisulisi muudatusi tegemata, täiendades maakohtu süüdistuse tekstide osa 13.03.2015 süüdistusteksti osaga (köide 3, lk 158), s.o: „J. Voinovit süüdistatakse selles, et tema 13.03.2015 kella 13.00 ajal XXX, s.o M.V. i elukohas, kasutas vägivalda kriminaalasjas nr 14260101406 ja 14249000126 kannatanu M.V. i suhtes, eesmärgiga maksta kannatanu M.V. ile kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses, milline tegevus seisnes selles, et sõimas kannatanut ja süüdistas teda selles, et kannatanu julges süüdistatava suhtes anda ütlusi ja et seepärast ootab teda ees pikk vanglakaristus, seejärel takistamaks kannatanul lahkuda korterist ja kutsuda politsei, lõhkus ära korteri väisukse võtme – murdes ta ära, seejärel tõmbas kannatanu M.V. it kõrvadest, millise tegevuse tagajärjel kannatanu tundis valu ja püüdes lüüa, kuid kannatanu sai käed ette panna ja seejärel toas olles haaras ühe käega kannatanu kaelast ja teises käes hoides naasklit, surus kannatanu voodile pikali, kannatanu kaitses end kätega ja kogu tema suhtes toime pandud tegevusest tundis suurt hirmu. Seega J. Voinov pannes toime vägivalla kasutamise kannatanu vastu eesmärgiga maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalasjas, pani toime

§ 323lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.“ 13.

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et J. Voinov tuleb süüdi tunnistada

§ 121järgi ka 24.08.2014 M.V.

i episoodis ning maakohtu otsus selles osas süüdistatava õigeksmõistmises tuleb tühistada. 13.

1. Peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks on, kas M.V. tundis valu 24.08.2014 toimunud sündmuste käigus ja kas selline käitumine tulenevalt omavahelistest suhetest oli tavaks muutunud. Lisaks kirjalikule maakohtu istungiprotokollile, kuulates ka 07.04.2015 istungi 15 helisalvestist, selgub, et M.V. on siiski väljendanud, et tundis valu J. Voinovi tegevuse tagajärjel. 13.
2. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25). Seega, kuna kohtukolleegium on eelnevalt andnud hinnangu, kuidas on maakohus jõudnud tõendite hindamisel valedele tulemustele, annab ringkonnakohus tõenditele uue hinnangu. Ei saa nõustuda maakohtuga, et J. Voinovi õigemõistmise aluseks on, et tegemist oli abielupaarile Voinovitele järjekordse sageliesineva olukorraga, kus jõuliselt ja üksteisest kinni hoides, vastavalt kummagi poole temperamendile, lahendatakse nii konfliktseid kui mittekonfliktseid situatsioone ja see välistaks kehalise väärkohtleja vastutusele võtmise. 13.3.

§ 27

kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. (RKKKo nr 3-1-1-60-10). Riigikohus on ka oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et kindlasti ei saa selleks nõusolekuks olla omavaheliste tülide korduv toimumine (RKKKo nr 3-1-1-109-01). Seega on maakohtu sellekohane seisukoht väär ning tulenevalt sellest on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes. Maakohus on hinnanud tõendeid, kuid on jõudnud nende pinnalt väärale tulemusele. Kuna tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ning selles osas on esitanud apellatsiooni prokurör, siis tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 3 on ringkonnakohus pädev tühistama J. Voinovi õigeksmõistmise 24.08.2014 episoodis M.V. i osas ja tegema süüdimõistva otsuse

§ 121järgi.

Lisaks on maakohus ka ise otsuses asunud vastuolulistele seisukohtadele, tuues välja, et „ “. Ringkonnakohus leiab, et selline eristamine ei ole lubatud ja isegi mitte siis, kui laste ema oleks andnud loa selliseks praktikaks. Selline „praktika“ ei ole lubatud ei lapse- ega täisealise suhtes. 13.4. J. Voinov on oma tegevusega täitnud

§ 121koosseisu.

Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et olemasolevatest tõenditest – M.V. i, J. Voinovi ja I.L-i ütlustest – tuleneb, et 24.08.2014 toimunud sündmuste käigus, mil J. Voinov haaras kinni M.V. ist, püüdis kannatanule voodis pikali olles rusikaga näkku lüüa ja tiris teda käest, tekitati kannatanule valu ja täidetud on ka

§ 121koosseis.

07.04.2015 kohtuistungi helisalvestises ajavahemikul kella 16.06-16.10 ütleb M.V. selgelt, et J. Voinov võttis tal ümbert kinni ja hakkas teda taha tuppa tirima, viskas M.V. i voodi peale ja läks talle kaksiratsi peale, et kannatanu ennast liigutada ei saaks. J. Voinov tahtis M.V. it rusikaga näkku lüüa, kuid kannatanu sai pea eest ära tõmmata ning sai rabeledes voodist välja. I.L üritas M.V. it ukse pealt kinni püüda, kuid kannatanu pääses uksest välja. M.V. 16 ütles küll maakohtu istungil, et J. Voinov võttis kinni ümber kere, kuid kohtueelses menetluses ülekuulamisel on kannatanu öelnud, et kägistamisvõttega, siis seda põhjendas kannatanu, et ta ei mäleta ning õige on ilmselt see, mis ta ütles kohtueelses menetluses ning tal puudub tahtlus valeütluste andmiseks. Küsimusele, kas kannatanu seoses nende sündmustega midagi tundis, on M.V. vastanud, et tundis valu, kui J. Voinov temalt randmest kinni võttis. Samuti oli kannatanu hinnangul kõrist kinni võtmine valus. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga nii tema apellatsioonis kui ka ringkonnakohtu istungil esitatu osas, et J. Voinov on toime pannud

§ 121sätestatud kuriteo.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et I.L-i ütlused toimunud episoodi osas ei ole usaldusväärsed ning tuleb kõrvale jätta (köide 3, lk 177). Samas on maakohus ka ise tõdenud, et J. Voinovi ja M.V. i ütlused on usaldusväärsed ning nendest tuleneb, et 24.08.2014 toimus nende vahel füüsiline kontakt. Kuigi maakohus seda otsesõnu välja ei too, on ta asunud seisukohale, et ka valu on tekitatud. Ringkonnakohus leiab, et seda kinnitab ka 07.04.2015 helisalvestises M.V. i poolt väljendatu. Seejuures jääb arusaamatuks, miks maakohus on asunud seisukohale, et tegemist on perekond Voinovite tavapärase käitumisega, mis ei anna alust omistada J. Voinovi käitumisele

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo kvaliteeti.

Ringkonnakohus on oma lahendi punktis 13.3. välja toonud, miks ei ole maakohtu selline mõttekäik lubatav. Seega on J. Voinov toime pannud 24.08.2015 M.V. i suhtes kehalise väärkohtlemise. Kuna tegemist on ühe episoodiga erinevates süüdistustes

§ 121

järgi, siis ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et vaatamata täiendavalt ühes episoodis süüdimõistmisele, ei ole vajalik suurendada J. Voinovile mõistetud liitkaristust. II

1. Süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides kui ka apellatsioonide menetlemisel ringkonnakohtu istungil ei toodud sisuliselt välja midagi uut, vaid korratakse üle varasemalt maakohtus välja toodud seisukohad. Ringkonnakohus kui ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et teise astme menetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises koosseisus, vaid asja arutamine üksnes apellatsioonide piires. 14.
2. Kaitsjate väite osas, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, märgib ringkonnakohus järgnevat. Põhjendustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (RKKKm nr 3-1-1-139-05). Üldjuhul on põhistamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (RKKKo nr 3-1-1-16314) 14.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul võimalik kaitsjate apellatsioonide alusel rääkida ei üksikute põhistuste ega üldiselt maakohtu otsuse osa põhjendamata jätmisest. Maakohus on selgelt ja üheselt välja toonud, milliste asjaolude alusel on tema siseveendumus kujunenud ning see on lugejale jälgitav. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu väljatoodud põhistustega, ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
4. Süüdistatav J. Voinovi kaitsja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks, tuginedes KrMS §-le 338, KrMS § 339 lg 1 p-dele 7, 8 ja KrMS § 341 lg-le
5. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ning põhjendatud ja puudub alus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. 17 15.
6. J. Voinovi kaitsja tõi korduvalt ringkonnakohtu istungil välja, et ta ei ole rahul kriminaalasja uurimisega. KrMS § 213 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seetõttu puudub ringkonnakohtul võimalus sellele küsimusele vastata, miks ei ole asitõendina ära võetud rihma, millega süüdistatav J. Voinov lapsi kehaliselt väärkohtles. Küll tuleb aga tõdeda, et teised kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et nimetatud teod on toime pannud J. Voinov ning kaitsja poolt esitatud väited ei anna apellatsioonikohtule põhjust teistsugusele seisukohale jõuda. 15.
7. KrMS § 339 lg 1 p-d 7 ja 8 käsitlevad olulise kriminaalmenetluse rikkumisena kohtuotsuses põhjenduse puudumist ja kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastamist tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. 15.
8. Maakohtu põhjendustega mittenõustumine ei saa olla aluseks maakohtu otsuse tühistamisele ning asja uueks arutamiseks saamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul pole võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks luges tõendatuks erinevate laste osas

§ 121koosseisude täitmise.

Kohtukolleegiumil puuduvad igasugused alused seada kahtluse alla laste poolt kirjeldatud süüdistatavate teokirjeldused ning lähtuda kaitsja üksnes kaitsetaktikalistest argumentidest, et laste ütlused ei ole omavahel kooskõlas ning lahknevad olulises ulatuses. Maakohus on põhjalikult analüüsinud erinevate lastega seotud episoode ning on jõudnud veendumusele, et nimetatud teod pani toime J. Voinov. 15.3. J. Voinovi apellatsioonis on peamiseks vaidlusalusteks küsimusteks

§ 121

ja

§ 323koosseisude täitmine.

Vaidlust ei ole J. Voinovi

§ 199

lg 2 p 4 ja

§ 424järgi süüditunnistamises ning nende kuritegude eest mõistetud karistustes.

15.4. Arvestades, et kriminaalasjas on J. Voinovile esitatud süüdistus mitmetes erinevates episoodides, mis erinevad nii ajaliselt kui ka kannatanute osas, siis kaitsja apellatsioon on raskesti jälgitav, kuna see sisaldab erinevaid väiteid erinevate episoodide osas läbisegi. Seejuures jääb selgusetuks osade väidete kuuluvus. Apellatsioonis märgitakse, et kaitsja ei pidanud kõigi laste täiendavat ülekuulamist vajalikuks, samas viidatakse seejuures korduvalt ütluste puudulikkusele ja valelikkusele. Nimetatud tegevus ilmestab, et tegemist on üksnes kaitsetaktikaga, mis ei anna alust maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale jõudmiseks. Väide, et J. Voinov võttis rihma üksnes laste hirmutamiseks, ei ole käesolevas kontekstis usutav. Milles seisneb rihma võtmine ja hirmutamine, jäi ka ringkonnakohtu istungil J. Voinovi poolt avaldatus selgusetuks. Süüdistatav pidas võimalikuks, et kannatanud ei karda rihma. J. Voinov ringkonnakohtu istungil vastates prokuröri küsimusele, kuidas süüdistatav eristab hirmutamist ja kartmist leidis, et „ “ (köide 4, lk 13 pöördel). Kuna hirmutamine ei ole kogutud tõendite pinnalt usutav, siis jääb arusaamatuks ning ka edutuks kaitsja taotlus analüüsida

§ 120koosseisu, s.o ähvardamist.

15.

1. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus on selles osas juba eelnevalt seisukoha võtnud, märgib kohtukolleegium vastuseks kaitsja apellatsioonile, et vägivalla kasutamine probleemide lahendamisel ei ole aktsepteeritav ühelgi juhul. Vaatamata sellele tuleb juhtida tähelepanu, et J. Voinov selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta esitas väidetava M.V. i vägivaldse tegevuse osas politseile avalduse, kuid võttis selle tagasi. Seega ei saa selle pinnalt teha mingisuguseid järeldusi, sest toimunu osas puudub uurimine ja igasugused tõendid. Ka üksnes viitamine sellele ei anna alust maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale jõudmiseks. 15.
2. Kaitsja toob apellatsioonis välja, et maakohus on karistuse mõistmisel lähtunud valedest asjaoludest, arvestades ka kustunud karistusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Karistuste osas on maakohus siiski märkinud, et osad karistused ei ole enam kehtivad. Lisaks ei ole see ainus asjaolu, millele karistuse mõistmisel on viidatud.

§ 56

alusel arvestatakse sättes nimetatud asjaolusid kogumis ning sellest on maakohus ka lähtunud. 18 See, mitu korda on isikut varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei ole ainsaks aluseks

§ 64

alusel karistuse liitmisel, mistõttu on alusetu kaitsja väide, et tulenevalt üksnes osaliselt J. Voinovi kehtivatest kriminaalkaristustest on kohtuotsus ebaõigesti lähtunud isikust ning seetõttu liitnud kõik karistused mitte midagi katmata. Maakohus on J. Voinovile mõistnud liitkaristuse

§ 64lg 1 alusel.

Üldistatult on liitkaristuse moodustamise eesmärk tagada süüdlasele mõistetava lõpliku karistuse jäämine karistuseseaduse üldosas sätestatud karistusliigi üldise ülemmäära või eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud üksiku karistuse ülemmäära piiridesse ka juhul, kui süüdlane on toime pannud mitmeid kuritegusid. Millist karistuse liitmise põhimõtet konkreetse juhtumi puhul liitkaristuse moodustamiseks kasutada, on kohtu otsustada, järgides

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Vaatamata sellele, et maakohus on märkinud üldises lauses „ , ei anna see alust maakohtu mõistetud liitkaristuse muutmiseks. J. Voinovi kaitsja apellatsioon jääb edutuks. 16. Süüdistatav I.L-i kaitsja taotleb apellatsioonis I.L-i õigeksmõistmist

§ 121

episoodides või alternatiivselt üldkasuliku töö sooritamise tähtaja alguse muutmist.

1. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatav I.L-i süüdistatava õigeksmõistmise taotluses tuleb jätta rahuldamata. kaitsja apellatsioon 17.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et ei ole veenvalt tõendamist leidnud I.L-i

§ 121järgi kvalifitseeritud tegevus M..K.

i suhtes, s.o kannatanu üle rõdu ääre riputamine. Maakohus on põhjalikult analüüsinud nimetatud episoodi osas nii süüdistatavate antud ütlusi kui ka kannatanute ütlusi, põhjendanud esinevaid vastuolusid ja kogumis jõudnud järeldusele, et M..K. i ütlused on usaldusväärsed ning tõendiahelas keskse rolliga. Kaitsja ei ole apellatsioonis välja toonud midagi uut, mis seaks kahtluse alla maakohtu järeldused. Apellandi põhiline üldsõnaline seisukoht on, et I.L-i süü ei ole veenvalt tõendatud. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu tõenditele antud hinnanguga ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. 17.2. Samuti leiab apellant, et ei ole leidnud kinnitust, et I.L oleks toime pannud

§-s 121 sätestatud teo, s.o M.K. il võtnud kõrist kinni ja kõrist kinni hoides üles tõstnud. Ringkonnakohus apellandi vastavasisulise väitega ei nõustu ja leiab, et M.K. i, M.V. i, P.K. i ütlustega on leidnud kinnitust I.L-i poolt kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmine. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas asjas määrav, et P.K. vastates maakohtus kaitsja R. Levini küsimusele, kas M.K. nimetas, kes tal kõrist kinni võttes, et „ “ (köide 2, lk 232 pöördel). Tegemist ei ole asjaoluga, mis seaks kahtluse alla, et tegemist oli siiski I.L-iga , sõltumata sellest, et tunnistaja nimetas Tarmot. Seda kinnitab ka asjaolu, et küsimusele, kas M.K. ütles I.L-i nime, vastas P.K. „ . /…/“ (köide 2, lk 232 pöördel). Ehk üle rõduääre riputaja ja kõrist kinni võttis üks ja see sama inimene – I.L. Seega ei ole eluliselt usutav, et P.K. oleks valetanud või mõelnud Tarmo asemel kedagi teist kui Toivot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades, et I.L oli laste jaoks n-ö hea onu, kes tõi lastele kommi, banaani ja andis raha, siis ei ole eluliselt usutav ka asjaolu, et laps lihtsalt valetas toimunud sündmuste kohta. 17.

1. Apellatsioonikohtu hinnangul tuleb jätta arvestamata ka kaitsja poolt apellatsioonis viidatu, et tulenevalt M.K. i ja I.L-i kehakaaludest, ei ole võimalik situatsioon, kus süüdistatav võtab kõrist kinni, hoides kannatanu õhus nii, et nähtavaid vigastusi ei teki. Süüdistuse kohaselt haaras I.L käega M.K. i kõrist ning tõstis kannatanu üles, millega tekitas M.K. ile füüsilist valu. Kohus on seisukohal, et apellatsioonis pannakse liigselt rõhku õhus olemisele, mitte õhku tõstmisele ja kõrist kinni võtmisele, mis on vastupidiselt kaitsja viidatud õhus olemisele süüdistuse osa. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on usaldusväärselt leidnud kinnitust M.K. i õhku tõstmine, seega ei ole alust jõuda teistsugusele järeldusele. 19 Apellatsioonis analüüsitakse põhjalikult kannatanu ja süüdistatava kehakaalu kui asjaolu, mis muudaks toimunud sündmused eluliselt mitteusutavaks. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et apellatsioonis toodud kaalunumbrid on oletuslikud ning tegemist on üksnes paljasõnaliste väidetega, millega ringkonnakohus nõustuda ei saa. Asjaolu, et kannatanul väliseid vigastusi ei olnud, ei tähenda, et ta ei oleks valu tundnud.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistatava I.L-i kaitsja alternatiivsed väited karistuse täideviimise algusaja osas väärivad tähelepanu. Maakohus määras I.L-ile üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kaitsja viitab aga Riigikohtu praktikale kriminaalasjas nr 3-1-1-23-08 ja leiab, et karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Riigikohus on märkinud, et karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab

§ 69

lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, st kohtuotsuse jõustumisest. Kuna

§ 69

lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. (RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 9.1.) Ringkonnakohus on seisukohal, et selline käsitlus kehtib ka alates 01.01.2015 jõustunud

-i § 69 redaktsiooni osas, mistõttu tuleb maakohtu otsus I.L-ile määratud üldkasuliku töö kulgemise tähtaja alguse osas tühistada ning selles osas kaitsja apellatsioon rahuldada. Süüdistatavale määratud üldkasuliku töö tegemist ja katseaja tähtaeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest. III

1. Menetluskulude osas märgib ringkonnakohus järgnevat. 19.
2. J. Voinovi riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu summas 477,60 eurot, sh käibemaks 79,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 kohaselt osaliselt J. Voinovi õigeksmõistmises ja rahuldab selles osas prokuröri apellatsiooni, mõistes süüdistatava süüdi 24.08.2014 episoodis, siis tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 jääb kaitsjatasu riigi kanda. 19.
3. I.L-i riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat R. Levin esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu summas 220 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Kaitsja on seejuures märkinud ekslikult valesti tasutaotluses toimingutelt kokku arvestatud käibemaksu, mis peaks olema 44 eurot taotluses märgitud 20 euro asemel ning tasu suurus peaks olema 264 eurot (220 eurot + 20% käibemaks). Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu istungil osalemiseks 3 tundi, mille eest kaitsja küsib 120 eurot (ei sisalda käibemaksu). Reaalselt toimus 18.09.2015 ringkonnakohtu istung 1 tund ja 3 minutit, mistõttu tuleb vähendada kaitsjatasu 1 tunnini ehk 40 euroni, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o summas 168 eurot (100 eurot apellatsiooni koostamise eest, 40 eurot istungil osalemise eest + käibemaks), sh käibemaks 28 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt I.L-ile mõistetud karistuse kandmise osas ja rahuldab selles osas kaitsja apellatsiooni, siis tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 jääb kaitsjatasu riigi kanda. IV 20
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, KrMS § 338 p-st 2 ja KrMS § 340 lg 4 p-st 3 Tartu Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsuse osaliselt, s.o J. Voinovi õigeksmõistmises

§ 121järgi 24.08.2014 M.V.

i episoodis ning I.L-ile mõistetud üldkasuliku töö tegemise tähtaja ja katseaja alguse osas, s.o alates kohtuotsuse kuulutamisest. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, mõistes J. Voinovi

§ 121järgi süüdi 24.08.2014 episoodis M.V.

i osas. Samuti tuleb lugeda I.L-i üldkasuliku töö tegemise tähtaja ja katseaja algust alates kohtuotsuse jõustumisest. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada, süüdistatav I.L-i kaitsja R. Levini apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatav J. Voinovi kaitsja L. Nirgi apellatsioon jätta rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 21 Mati Kartau