Obsah (4)

§ 121§ 151§ 2§ 175

3-20-358 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-358 Määruse kuupäev ja koht 6.1.2023, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A. S kaebus Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvi

) § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 20.

1. Riigikohus on leidnud, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud.1 Käesoleva lahendi tegemise ajal (28.6.2021) maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad tuleb maakohtus lõpuni lahendada.2 20.
2. Tartu Ringkonnakohus asus 8.7.2021 määruse punktis 37 seisukohale, et kaebaja ei ole seonduvalt Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusega ja tegevusetusega talle tervishoiuteenuste osutamisel (tervishoiuteenuste osutamise tulemusena tuvastati määruskaebuse esitajal C-hepatiit alles
3. a ja esines ebapiisav hüpertoonia ravi) maakohtusse hagiga pöördunud. Halduskohus ringkonnakohtuga ei nõustu. Nimelt viitas kaebuses kaebaja ja vastuses kaebusele vastustaja tsiviilasjale nr 2-18-9757 ja palus kohtul arvestada nimetatud tsiviilasja raames vastustaja poolt esitatud põhjendustega. Nähtuvat tsiviilasja nr 2-18-9757 materjalidest pöördus kaebaja 20.6.2018 Viru Maakohtusse hagiga Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju nõudes. Tsiviilkohtumenetluse käigus täiendatud kaebuse kohaselt (18.2.2020 maakohtule esitatud menetlusdokument, hagi täiendamine) palus kaebaja välja mõista mittevaraline kahju summas 50 000 eurot insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise tõttu elu ohtu seadmise eest ning 50 000 eurot pikaajalise Chepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamise eest. Kaebaja poolt maakohtule esitatud hagiavalduse põhjenduste kohaselt võeti kaebaja 6.3.2014 vahi alla ja viidi Tartu Vanglasse. Kaebajalt võeti 12.3.2014 Tartu Vanglas analüüsid. Alates 15.4.2014 kannab kaebaja karistust Viru Vanglas. Viru Vangla valveõde teatas kaebajale, et Tartu Vanglas tehtud analüüside kohaselt on kaebajal hepatiit. Valveõde kinnitas, et kaebaja kutsutakse perearsti vastuvõtule ning määratakse ravi. Kaebaja ootas perearsti vastuvõtu mitu kuud. Perearst R. Aadamsoo kinnitas, et kaebajal ei ole hepatiiti. 27.3.2018 saadud analüüsidest selgus, et kaebajal on C-hepatiit. Kaebaja sai enda analüüside tulemused 11.6.
4. Analüüsidest nähtus, et kaebajal on juba Tartu Vanglas alates 1 2 RKÜKm nr 3-21-30, p
5. RKÜKm nr 3-21-30, p
6. 4 3-20-358 12.3.2014 diagnoositud C-hepatiit. Kaebajal alustati hepatiidi vastast ravi alles umbes viis ja pool aastat hiljem, 4.9.2019, kui haigus oli juba kujunenud krooniliseks. Hagejat hoiti pikka aega lukustatud kambris üksikvangistuses. Kaebaja põeb kaasasündinud südamepuudulikkust ja hüpertooniatõbe, kuid sellele vaatamata ei ole arstid kaebaja seisundit jälginud. Kaebajal oli 2.5.2018 insult, mille tõttu ta viidi ravile Ida-Viru Keskhaiglasse. Vaatamata haiglas määratud ravile ja taastusravi tingimustele, toodi kaebaja 9.5.2018 tagasi vanglasse meditsiiniosakonna asemel üksikkambrisse. Vanglaarstid määrasid kaebajale ravi, millest kaebaja tundis ennast halvasti. Kaebajale ei tehtud haiglas määratud korduvat kompuutertomograafia uuringut. Viru Vangla arstide tegevus võis ohustada kaebaja tervist ja elu.3 Analoogse faktilise olukorra kirjelduse on kaebaja esitanud halduskohtule edastatud kahjunõudes, millele viitas kaebuses (dtl 2-6 ja 21-22). 20.
7. Kohtu hinnangul käesolevas haldusasjas kaebaja poolt esitatud mittevaraline kahjunõue seonduvalt insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise tõttu elu ohtu seadmise eest ning pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamise eest on juba maakohtu menetluses, kellel esineb tulenevalt kohtupraktikast kohustus menetleda nõuet lõpuni. Samas, maakohtu menetluses olev hagi hõlmab ka mittevaralise kahju tekkimise perioodi 11.12.2016-1.5.2018 ja 10.5.2018-9.12.2019, mis on välja toodud käesolevas haldusasjas. Seega, maakohtule tsiviilasja nr 2-18-9757 raames ja halduskohtule käesoleva haldusasja raames esitatud nõuded ja alused kattuvad ja seetõttu on tegemist analoogse kaebusega. Kuna maakohtusse on kaebaja pöördunud varem ja tema hagi on hetkeseisuga menetluses ning maakohtul esineb tulenevalt kohtupraktikast kohustus menetleda kaebaja hagi lõpuni (vaatamata sellele, et vahepeal on muutunud kohtute pädevus tervishoiuteenusega seotud vaidluste menetlemisel kinnipeetavate ja vangla vahel), puudub halduskohtul pädevus menetleda kaebaja kahjunõuet tervishoiuteenust puudutavas osas. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja poolt esitatud kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise ning elu ohtu seadmisega, aga samuti seonduvalt pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamisega, ei ole vastavalt

§ 121lg 1 p-le 1 lubatud ja kuulub tagastamisele.

20.4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 121

lg 1 p-st 1 ja § 151 lg 1 p-st 1, jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise ning elu ohtu seadmisega, aga samuti seonduvalt pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamisega läbi vaatamata. 20.5.

§ 151

lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 20.6. Ringkonnakohus juhtis 8.7.2021 määruse punktis 38 halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei ole halduskohtule väitnud närvivalu ega hammaste ravi ebapiisavust, vaid ta on väitnud üksnes hüpertoonia ravi ebapiisavust.

§ 2

lg 3 sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Seega on kohus on võtnud 7.01.2022 määrusega ekslikult kaebuse menetlusse närvivalu ja hammaste ravi ebapiisavuse väidete osas. Sellest tulenevalt ei ole kaebus närvivalu ja hammaste ravi ebapiisavuse väidete osas lubatav ja kuulub vastavalt

§ 151lg 2 p-le 1 ja § 121 lg 2 p-le 1 tagastamisele. 3 Trt

RnKo 2-18-9757, p 1. 5 3-20-358 21.

§ 121

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 21.

1. Kaebaja palus kohtul välja mõista vastustajalt mittevaraline kahju halbade ja ebapiisavate kinnipidamistingimustega (kambri põrandapind, halb ventilatsioon ja hapnikupuudus, ebapiisav päeva- ja töötav öövalgustus, spordiga tegelemise ja jalutuskäikude tingimused, orjatööle sundimine vanglaametnike töö korraldamise ja töökohustuste täitmise osas). EIK praktikast tulenevalt on mitme kinnipeetavaga kambris soovituslik minimaalne põrandapind isiku kohta 4 m
2. Kohus nõustub kaebajaga selles, et põrandapinna arvestamisel tuleb kambripinna koguhulgast välja arvata eraldi ruumis asuva WC alune pindala, kuid ei nõustu sellega, et põrandapinnast tuleks maha arvata ka mööblialune pind. EIK leidis, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, kuid kambripinna arvutamisel ei tule välja arvata mööblialust pinda
3. Samu põhimõtteid on enda praktikas korduvalt käsitlenud ka Riigikohus. 5 21.
4. Kohus on seisukohal, et antud juhul on täidetud

§ 121lg 2 p-s 21 sätestatud eeldusi.

Nähtuvalt haldusasja materjalidest ei olnud perioodidel 11.12.2016-1.05.2018 ja 10.5.20189.12.2019 kambripind kunagi väiksem kui 4m2 ühe kinnipeetava isiku kohta (dtl 217). Kaebaja arusaam, et kambripinna välja arvutamisel tuleb maha arvata mööblialune pind, ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega kooskõlas, kus ühtlasi on tuvastanud, et kambri mööblialune pind ei kulu maha arvamisele ning kambripinna korral, mis ületab 4m2 ühe kinnipeetava isiku kohta ei tuvastanud õiguse riivet. Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja peamine mittevaralise kahju hüvitamise nõue seotud ebapiisava kambripinnaga ja muud kaebuses ja selle täiendustes välja toodud kinnipidamistingimused on esitatud mitte iseseisva nõuetena vaid täiendavate argumentidena vähese kambripinnaga tekitatud mittevaralise kahju põhjendamiseks kumulatiivse mõju põhjendamise eesmärgil. Sama kahjunõude struktuur on esitatud kaebaja poolt kohtueelses menetluses (dtl 13-32). Kohtupraktikast tulenevalt on kambripind 4m2 ja rohkem ühe kinnipeetava kohta loetakse lubatavaks, millega ei kaasne kinnipeetava õiguste riivet. Sellisel juhul ei analüüsinud kohtud muude kinnipidamistingimustega tekitanud ebamugavusi (kumulatiivne efekt).6 Eelnevast leiab kohus, et lähtudes kaebuses esitatud asjaoludest, ei esine kaebajal intensiivset subjektiivsete õiguste riivet, kuna kambripind ühe kinnipeetava isiku kohta ei olnud kogu perioodi väitel väiksem kui 4m

1. Kohus on seisukohal, et juba praeguses menetluse staadiumis on selge, et kinnipidamistingimused kambripinna osas ei olnud õigusvastased ega riivanud kaebaja subjektiivseid õigusi, siis pole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi (haldusorgani tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus ja kaebaja subjektiivsete õiguste riive), mistõttu kaebuse rahuldamine kohtuotsusega on vähetõenäoline. 21.
2. Lisaks märgib kohus, et kaebaja poolt nimetatud muud Viru Vangla ebakohased kinnipidamistingimused, nagu halb ventilatsioon ja hapniku puudus, ebapiisav päeva- ja töötav öövalgustus, spordiga tegelemise ja jalutuskäikude tingimused, orjatööle sundimine vanglaametnike töö korraldamise ja töökohustuste täitmise osas on halduskohtumenetluses juba varasemalt kohtute poolt analüüsitud, kuid kohtud ei ole kindlaks teinud nende tingimuste EIKo nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, p
3. vt RKHKo p 12 ja seal viidatud praktika; RKHKo nr 3-3-1-95-16, p
4. 6 vt nt EIKo asjades nr 42525/07 ja nr 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p-d 144–145; EIKo asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44; RKHKo nr 3-3-1-42-15, p
5. 4 5 6 3-20-358 õigusvastasust.7 Lisaks on kohtupraktikas leitud, et pelgalt puue või täieliku töövõimetuse olemasolu kinnipeetaval ei puugi tähendada seda, et tal puuduks vanglas majandustööde (üldkasutatavate ruumide koristamine) täitmise kohustus.8 21.
6. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 151

lg 2 p-st 1 ja

§ 121

lg 2 p-st 21, jätab kohus läbi vaatamata kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses vähese kambri põrandapinnaga ja muude kinnipidamistingimustega. 22. Kokkuvõtvalt selgitab kohus, et kaebus on jäetud läbi vaatamata tervikuna. 23. Juhindudes

§ 175

lg-st 3 asendab kohus kaebaja eraelu kaitseks määruse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 7 8 Vt TrtRKo 3-16-1831, 3-19-884, 3-18-1703, Vt TrtRKo 3-20-176. 7