← Eesti

2-22-10761/11

Obsah (18)§ 186§ 16§ 20§ 392§ 389§ 37§ 159§ 104§ 1043§ 1046§ 1047§ 100§ 1045§ 1050§ 1055§ 127§ 128§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2022.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-

§ 186sätestab võlasuhte lõppemise alused.

Leppetrahv on lepinguline sanktsioon. Käesolevaga on tuvastatud ja tõendatud parkimistingimuste kui lepinguliste kohustuste rikkumine, mille eest on väljastatud leppetrahv nr 0235003203 (hagiavalduses ebakorrektne leppetrahvinumber). Lisaks kviitungi asetamisele on edastatud ka meeldetuletav nõudekiri, kuid sellegipoolest on jäänud leppetrahv tasumata. Käesoleval juhul võib lugeda, et hageja on tahtlikult kohustuse täitmisest hoidunud. Tahtliku rikkumise korral kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg. Tasumata leppetrahvide edastamisest inkassoettevõttele on kostja teavitanud sõidukijuhte nii leppetrahvikviitungil kui ka parkimistingimustes. Parkimistingimuste p 12 kohaselt Operaatoril on õigus loovutada Lepingust tulenevad nõuded inkassoteenust osutavale isikule, pöörduda nõudega maakohtusse ning avalikustada võlaandmed 4

(12)(maksehäireandmed) Operaatori kodulehel avaldatud lepingupartneritele. Kuivõrd sõidukijuht on sõlminud kostjaga lepingu, parkides oma sõidukit kostja hallatavas eraparklas, on hageja nõustunud ka parkimistingimustega sh võlaandmete võimaliku avaldamisega. Inkassoettevõtte ainus võimalus on edastada võlgnikele meeldetuletavaid kirju tasumata võla osas ja kasutada maksehäireregistrist. Võla avaldamist maksehäireregistris ei saa pidada ka kuidagi ähvardavaks või üleliia survestavaks, sest võlaandmete avalikustamine inkassoettevõtte poolt on täna teada tuntud ja üldlevinud (nagu eelnevalt viidatud, siis teavitatud ka parkimistingimustes ja leppetrahvil). Võlgnikul on aga olnud ja jätkuvalt on võimalus kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kulud tasuda. Leppetrahv on üle antud Julianus Inkasso OÜ-le esindamiseks käesoleva kevadel, mistõttu ei saa võlgnik eeldada, et Julianus Inkasso OÜ peab olema jõudnud juba leppetrahvi kohtusse sissenõudmiseks edastada, kuivõrd inkassoettevõttel on palju kliente. Kostja ei saa nõustuda hagejaga nagu oleks maksehäire avaldamisega rikutud hageja õiguseid ja sellega on tekitatud hagejale kahju. Tuvastamist on leidnud, et hageja on sõlminud kostjaga lepingu, lepingut on rikutud, millele on järgnenud lepinguline sanktsioon. Tegemist on kohustusega, mille on hageja põhjuseta täitmata jätnud. Kostja on teinud mõistlikult võimaliku, et hagejat leppetrahvist teavitada, kuid leppetrahv on jäänud tasumata, mistõttu edastati nõue inkassoettevõttele. Hageja ei ole soovinud tasuda ka inkassoettevõttele tuginedes üksnes aegumisele ega ole nentinud fakti, et aegumine võlasuhet ei lõpeta. Seega, ei saa võtta kostja vastutust, kui hageja ei ole saanud taotleda krediitkaarti (dtl-d 66-68). Sõiduki parkimise eest tasu ei makstud ning mistõttu väljastati parkimistingimuste p 5 eest leppetrahv. Kostjat esindab võla sissenõudmise menetluses Julianus Inkasso OÜ, kes võib võlgniku andmed võla tasumata jätmise korral avaldada maksehäireregistris. Viimast tõendab hageja poolt hagiavaldusega esitatud lisa 3 - volikiri. Hageja ei ole avaldanud hageja andmeid, küll on seda teinud kostja esindaja. Andmed on avaldatud põhjendatult, kuivõrd hageja on jätnud lepingust tuleneva kohustuse täitmata, sh tasumata lepingu rikkumise eest väljastatud leppetrahvi. Leppetrahvi kokkulepe peab mõjutama lepingupoolt lepingulist kohustust täitma ja rikkumist vältima. Hageja on oma tegevusega kinnitanud, et ei soovinud lepingulist kohustust ega ka lepingu rikkumisest tulenevat kohustust täita (dtl 88). Kohtuotsuse põhjendav osa 5. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et kostja nõuab temalt leppetrahvi tasumist seonduvalt sõiduauto parkimisega 18.11.2018 Pärnu mnt 45 parklas. Hageja ei ole sõiduki parkimist sõnaselgelt vaidlustanud. Kohus leiab, et sõiduki registreerimismärgiga xxxx parkimine parkimisalale asukohaga Pärnu mnt 45, Tallinn, on tõendatud fotodega, mis on tehtud sõidukist registreerimismärgiga xxxx 18.11.2018 (dtl 34-42) ning fotodega, mis on tehtud parkimisalast päevasel ajal (dtl-d 70, 89-90). Kohus arvestab seejuures, et hageja ei ole välistanud seda, et sõidukiga kostja väidetud ajal kõnealusel parkimisalal pargiti. 6. Kostja põhjendab oma nõuet hageja vastu sellega, et hageja ja kostja sõlmisid sõiduki parkimiseks 18.11.2018 parkimislepingu. Kohus on seisukohal, et kuivõrd parkimistingimused on tüüptingimused, tuleb eeldada, et kostja ei vaheta parkimistingimusi sageli. Seetõttu ei pea kostja tõendama liikluskorralduse tähistust ja infotahvlite sisu konkreetse rikkumise päeva seisuga, vaid rikkumise ajale mõistlikult lähedase aja seisuga. Kohtu hinnangul on 2018.a oktoober (dtl 90) ja 2019.a märts (dtl 89) rikkumise ajale mõistlikult lähedane aeg. Kohus leiab, et kostja on tõendanud parkimistingimuste avaldamise territooriumitel asuvatel infotahvlitel fotodega (dtl-d 70, 89-90). 7. Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „1. Operaator väljendab Lepingus toodud tingimuste esitamisega pakkumust Lepingu sõlmimiseks

§ 16lg 1 järgi.

Parkides sõiduki parklasse aktsepteerib Sõidukijuht Operaatori poolt esitatud tingimusi ja Leping loetakse sõlmituks

§ 20lg 1 järgi/aluse“ (dtl-d 70-71, 89-90).

Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja parkis parkimisalal 18.11.2018 seisuga sõidukit. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et pooled on sõlminud lepingu parkimistingimustes märgitud tingimustel. Võlaõigusseaduse (

) § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.

§ 392

lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohus leiab, et parkimisleping vastab tasuta kasutamise lepingu tunnustele

§ 389

mõttes.

§ 37

lg 1 kohaselt on tüüptingimuste lepingu osaks muutumise eelduseks see, et teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kostja tugineb sellele, et pooltevaheline leping 5

(12)on sõlmitud tüüptingimustel, kusjuures lepingu sõlmimine on toimunud tüüptingimustes sätestatud korras.
  1. Kohtu hinnangul ei nähtu kostja esitatud fotodest 2018.a oktoober (dtl 90) ja 2019.a märts (dtl 89) kohta parkimisala sissesõidul liiklusmärgi 578a olemasolu, mis tähistab tasulist parkimist. Fotodelt ei nähtu ka, et parkimisala oleks tähistatud liiklusmärkidega 577a või 577b, mis võimaldavad parkimiskellaga tähistatud tasuta parkimist märgil tähistatud lubatud parkimisaja kestel. Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „Sõidukijuht on kohustatud Operaatori parkimiskoha kasutamise eest tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimisluba“ (dtl-d 70-71, 89-90). Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „
  2. Sõidukijuht kohustub vahetult pärast sõiduki parkimist parklasse asetama parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt mootorsõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust, v.a kui parkimise eest tasutakse mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel. Juhul, kui Operaator võimaldab infotahvlil märgitud aja ulatuses Operaatori opereeritaval parkimisalal tasuta või ilma parkimisloata parkida, tuleb parkimise algus sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellal fikseerida vastavalt parklas kehtestatud tingmuste alusel“ (dtl-d 70-71, 89-90). Infotahvlilt on näha, et tegemist on parkimistsooniga YT14, millel toimib mobiilne parkimine (dtl 89-90). Kostja heidab hagejale ette parkimistasu maksmata jätmist (dtl-d 3233). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et parkimisala kasutajale pidi olema selge, et parkimise eest tuleb maksta või tuleb parkimine tähistada parkimisõigust tõendava dokumendiga. Hageja ei ole tõendanud, et ta maksis parkimise eest või omas elektroonilist parkimisluba. Parklas tähistatud parkimistingimused ei näinud ette tasuta parkimise õigust parkimiskellaga tähistatult. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja rikkus parkimistingimusi.
  3. Parkimistingimuste punkt 8 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „
  4. Lepingu rikkumise korral kohustub Sõidukijuht tasuma Operaatorile leppetrahvi 57 eurot. Leppetrahvi tasumine ei asenda parkimistasu maksmist“ (dtl-d 70-71, 89-90).

§ 159

lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on esitanud kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole kostja hagejale teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Kostja nõude eelduseks on leppetrahvi nõudmisest teatamine hagejale mõistliku aja jooksul. Mitteteatamine on negatiivne asjaolu, mistõttu on kostjal koormis tõendada leppetrahvi nõudmisest teatamine hagejale (sh teatamise viis, aeg ja teate kui tahteavalduse kättesaamine kostja poolt) (TsMS § 230 lg 1). Kostja põhjendab nõuet sellega, et leppetrahvi teade pandi sõiduki kojameeste vahele. Kohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes (vt ka RKTKo 2-17-117146 p 12). Kohtu hinnangul ei nähtu hageja sõidukist 18.11.2018 tehtud fotodelt leppetrahviteadet sõiduki kojameeste vahel. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud leppetrahvi nõudmisest teatamist 18.11.2018 teate panemisega hageja sõiduki kojameeste vahele. Kostja väidab, et ta on saatnud hagejale meeldetuletava lihtkirja ning esitanud selle kohta kuvaväljatrüki kostja kasutatavast inforakendusest (dtl 72). Dokumendist nähtuvalt on 09.08.2021 saadetud lihtkiri. Kuvatõmmisest ei nähtu, millisele isikule on kiri saadetud ning millisele aadressile. Kohus leiab, et isegi kui eeldada kirja saatmist hagejale, on see toimunud

§ 159lg 2 mõistes pärast mõistliku aja möödumist.

Kirja saatmise ajaks oli möödunud rohkem kui 2,5 aastat, milline ajavahemik on leppetrahvist teatamiseks ebamõistlik ka siis, kui võlausaldaja võimalused võlgniku andmeid teada saada on olnud piiratud. Kostja ei ole vaielnud hageja väitele vastu, et alates 2019.a algusest hakkas Maanteeamet hakkas väljastama andmeid sõiduki omanike ja vastutavate kasutajate kohta. Seega oli kostjal mõistlik võimalus saada hageja kohta andmeid 2019.a jooksul, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kostja ei ole teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul ning on seetõttu kaotanud õiguse hagejalt leppetrahvi nõuda. 10. Kohus leiab, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kuivõrd hagejal puudub kohustus tasuda kostjale leppetrahvi, puudub tal kohustus tasuda leppetrahvil arvestatud viivist ning võlgnevuse sissenõudekulusid. Seega puudub kostjal õigus nõuda hagejalt 80,68 euro 6

(12)tasumist. Kohus rahuldab hagiavalduse ja tuvastab, et hagejal puudub kohustus tasuda kostjale 80,68 eurot.
  1. Hageja on taotlenud, et kohus tuvastaks kostja poolt esitatud võlanõude aegumise. Kohtupraktikas on tunnustatud võlgniku nõuet esitada tuvastushagi nõude aegumise tuvastamiseks (RKTKo 3-2-1-166-13 p 12). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Kui hagejal oleks olnud kohustus tasuda leppetrahvi, oleks see vastavalt kostja leppetrahviteatele pidanud muutuma sissenõutavaks pärast 14 möödumist leppetrahvinõude tegemisest, see on 03.12.2018 (02.12.2018 oli pühapäev) (dtl 33). Pooled ei ole avaldanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (TsÜS § 158-169). Seega möödus aegumistähtaeg 03.12.
  2. Seega, kui kostjal isegi oli nõue hageja vastu, aegus see 03.12.
  3. Tegemist on

4 lg 1 mõttes mittetäieliku on kohustusega, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. TsÜS § 144 kohaselt on koos põhivõlaga aegunud ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded, st intressi-ja viivisenõue. Kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud ja tõendanud asjaolusid

§ 104lg 5 järgi, mille kohaselt on hageja oma kohustusi rikkunud tahtlikult.

Kuivõrd hageja ei ole oma kohustusi tahtlikult rikkunud, ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg. Kohus rahuldab hagi ja tuvastab, et kostja 80,68 euro tasumise nõue hageja vastu on aegunud. 12. Hageja esitas kostja vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille aluseks on ebaõigete faktiväidete avaldamine. Nimetatud nõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 1043

,

§ 1046

ja

§ 1047lg 4 alusel.

Selle eeldused on: hageja kohta on avaldatud andmeid, nimetatud andmed on ebaõiged, andmed avaldas kostja, hageja õigusi on rikutud, kostja käitumine on olnud õigusvastane. 13. Nõude esimene eeldus on, et hageja kohta oleks avaldatud andmeid. Andmed ehk faktiväited on asjaolud, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad ning mille tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav (RKTKo 3-2-1-67-10 p 17). Avaldamise all mõeldakse andmete ja/või väärtushinnangute teatavaks tegemist kolmandale isikule. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane (RKTKo 3-2-1-161-05 p 11). Kui avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks

§ 1047mõttes (vt RKTKo 3-2-1-11-04 p 10).

Ümberlükatavad on ka kaudsed faktiväited, st selliste väidete ning väärtushinnangute kogum, millest järeldub (mõistlikult võttes) teatav faktiväide (RKTKo 3-2-1-161-05 p 12). Seda, kas avaldatu sisaldab faktiväiteid või väärtushinnanguid, tuleb välja selgitada avaldatu tõlgendamise teel (RKTKo 3-2-1-5-07 p 27).

  1. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja suhtes on avaldatud maksehäire veebilehel www.taust.ee, mille kohaselt on hageja võlgnevus 81,06 eurot, nõude kuupäev 25.03.2022 ning nõudjaks Julianus Inkasso OÜ (dtl 15). Poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja eespool nimetatud asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja väidab, et maksehäire avaldajaks on kostja. Kostja on avaldanud, et andmed on avaldanud kostja esindajana Julianus Inkasso OÜ (dtl 88, p 4). Kohus on kostja avaldatud arvestades seisukohal, et Julianus Inkasso OÜ on maksehäiret avaldades tegutsenud kostja esindajana TsÜS § 115 lg 1 mõistes ning seetõttu esinevad kostja vastutuse eeldused TsÜS § 132 lg 1 järgi. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et andmeid hageja kohta on avaldanud kostja.
  2. Nõude teine eeldus on, et avaldatud andmed on ebaõiged. Riigikohus on selgitanud, et ka

§ 1047

lg 4 puhul tuleb kohaldada

§ 1047

lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse põhimõtet ehk juhul kui hageja kohta esitatud faktiväited on tema au teotavad, lasub selliste faktiväidete tõendamise koormus nende avaldajal ka

§ 1047lg 4 puhul (RKTKo 3-2-1-144-15 p 11).

Isiku au teotavad on faktiväited, mis kutsuvad tavapäraselt esile avalikkuse negatiivse suhtumise isikusse. Faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku „väärtustamist“ negatiivse hinnanguga (RKTKo 3-2-1-83-10, p 12).

§ 1047

lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud 7

(12)hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-05, p 13). Avaldatud andmed isiku võlgnevuse kohta on faktiväide. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kohtupraktikas on leitud, et seadus lubab võlausaldajal avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätted ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. 16. Kuivõrd avaldatud on andmed selle kohta, et hageja on võlgnik, loob see temast negatiivse kuvandi. Hageja nõude eeldusena tuleb tuvastada veebilehel Taust.ee esitatud andmete õigsus. Kostja leidis, et andmete õigsus, sh hageja võlgnevuse olemasolu on tõendatud hageja enda tõenditega. Kohus selle väitega ei nõustu. Kohus leiab, et maksehäire kohta avaldatud andmed on valed ainuüksi seetõttu, et hageja võlgnevuse suhtes nõudjaks, seega ilmselgelt võlausaldajaks, on märgitud Julianus Inkasso OÜ, mitte kostja (dtl 15). Lisaks tuvastas kohus eelnevalt, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt 80,68 euro tasumist ning et kostja raha tasumise nõue hageja vastu on aegunud. Seega on kostja on ebaõigete andmete avaldajaks. 17.

§ 1047

lg 1 järgi eeldatakse et avaldaja oli teadlik avaldatud faktiväite ebaõigsusest ja seepärast saab ta vastutusest vabaneda, kui ta: a) tõendab

§ 1047

lg 2 järgi, et avaldatud faktiväide vastab tegelikkusele; b) tõendab, et oli

§ 1047

lg 1 järgi heauskne, st ei teadnud ega pidanud teadma faktiväite tõele mittevastavusest; c) tõendab

§ 1047

lg 3 järgi et avaldajal või isikul, kellele faktiväide avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis faktiväidet põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Tõendamiskohustus hõlmab ka vastavate asjaolude kohtu ette toomise kohustust. Kui ei õnnestu tõendada tõele vastavust ega heausksust, võib siiski vabaneda avaldaja vastutusest, kui ta tõendab, et täitis enne andmete avaldamist nende õigsuse kontrollimisel

§ 1047

lg 3 sätestatud välise hoolsuse kohustust, st et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

§ 1047

lg 3 ei kohaldata ebaõigete andmete tahtliku avaldamise korral ning sellisel juhul ei saa avaldaja tegu üldjuhul lugeda õiguspäraseks teoks ka

§ 1046järgi.

Ebaõigete ja au teotavate andmete avaldamise korral tuleb lisaks

§ § 1047 lg-tele 1-3 kohaldada ka

§ 1046ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks hinnanguline väärtusotsustus.

Muu hulgas tuleb

§ 1046

lg 1 esimese lause järgi tuvastada andmete au teotav iseloom,

§ 1046

lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb

§ 1046

lg 2 esimese lause järgi lisaks arvestada: muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute õigusi ja huve ning avalikkuse huvi.

§ 1046

lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest. Au teotavate faktiväidete tõelevastavust tuleb tõendada kostjal (

§ 1047lg 2).

Ebakohase väärtushinnangu korral tuleb õigusvastasuse tuvastamiseks minna

§ 1046

juurde.

§ 1046lg 1 järgi saab õigusvastane olla üksnes au teotav ja ebakohane väärtushinnang.

Selle üle otsustamisel tuleb teha hinnanguline otsustus. Seda tehakse kahes etapis. Esmalt tuleb õigusvastasuse hindamisel tuvastada: 1) väärtushinnangu au teotav iseloom (väärtushinnang on au teotav, kui sellel on konteksti arvestades vastavas kultuuriruumis halvustav või negatiivne tähendus, vt RKTKo 3-2-1-159-14 p 17) väärtushinnangu ebakohasus ehk anda hinnang väärtushinnangu kujundamise ja avaldamise viisile. Väärtushinnang on eeldatavasti ebakohane, kui:

  1. a)see on kujundatud ilma põhjenduseta või ebaõigete andmete alusel;
  2. b)see põhineb küll teistel andmetel, kuid on oma sisult põhjendamatult negatiivne;
  3. c)jäetakse petlik mulje, et avaldajale on teada mingid asjaolud, millel väärtushinnang põhineb;
  4. d)väärtushinnang võib olla ebakohane ka üksnes oma väljendusviisi tõttu, nt on eeldatavasti õigusvastane isiku sõimamine avalikuse ees;
  5. e)isik, kelle kohta väärtushinnang avaldati ei ole andnud selleks põhjust, st avaldajal ei ole mõistlikku õigustust adressaati avalikuse ees negatiivselt kajastada. Väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist (RKTKo 3-2-1-161-05 p 12), mh võib olla ebakohane isiku avalikkuse ees sõimamine. Kohasus võib mh sõltuda sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust (alust) selliseks hinnanguks (RKTKo 3-2-1-63-02 p 7). Kohaldada tuleb ka

§ 1046täiendavaid kriteeriume ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks 8

(12)hinnanguline väärtusotsustus, mh tuleb

§ 1046

lg 1 esimese lause järgi tuvastada andmete au teotav iseloom,

§ 1046

lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb

§ 1046

lg 2 esimese lause järgi lisaks arvestada: muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute õigusi ja huve ning avalikkuse huvi.

§ 1046

lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamisel ei kohaldata

§ 1047(vt ka RKTKo 3-2-1-43-09 p 15).

Väärtushinnang ei ole kontrollitav ega tõendatav, kuid on põhjendatav.

  1. Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL 2016/679) andmekaitsemääruse (GDPR) artikli 4 p 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS ja GDPR artikli 4 p 2 mõttes. Isikuandmete töötlemine on IKS ja GDPR kohaselt lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. Teatud erijuhtudel on lubatud ka andmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta. Tulenevalt esitatud asjaoludest on avaldatud lepingulisest suhtest tulenev võlgnevus. Andmed isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-ist tulenevad lisapiirangud (vt RKTKo 3-2-1-80-13 p 32). Kohtupraktikas on leitud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt RKTKo 3-2-1-67-10, p 19). Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näeb ette IKS §
  2. IKS § 10 lg-s 1 on sätestatud, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 14 p-s 4 on sätestatud, et isikuandmed peavad olema õiged ja vajaduse korral ajakohastatud; mõistlike meetmetega tagatakse, et andmetöötluse eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutatakse või parandatakse viivitamata. Andmed peavad olema enne avaldamist kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt RKTKo 3-2-1-83-10 p 13). Seega pidi kostja andmeid piisava põhjalikkusega kontrollima ja olema teadlik enda poolt avaldatud andmete ebaõigsusest. Hageja vaidles korduvalt kostja nõudele vastu, sealhulgas juhtis tähelepanu leppetrahvi nõudest teatamata jätmisele (dtl-d 16-26). Kostjal oli seega võimalus ja kohustus enda poolt avaldatut kontrollida. Kostja andmeid ei kontrollinud, rikkudes sellega enda kohustusi.
  3. Täiendavalt on IKS § 10 lg-s 2 on sätestatud, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada ei ole lubatud, kui: see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi (p 3); lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva (p 4); kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat (p 5). Hageja tugineb rikkumist sisustades muu hulgas sellele, et võlgnevus on aegunud. Kohus tuvastas eelnevalt kostja nõude aegumise.
  4. IKS § 10 lg 1 kohaselt on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt ei ole lubatud IKS § 10 lg 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi ning kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. IKS § 21 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad andmesubjektil nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ja isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist.
  5. Kohus leiab, et andmete edastamine on IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav. Kohus on tuvastanud nõude puudumise ning selle, et nõue oleks olemasolu korral aegunud ja sellise nõue alusel maksehäire avaldamine võib kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud 9

(12)huvide kahjustamise kaalumisel ja mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kohus leiab, et andmete edasine edastamine on andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest hageja ei ole lepingut rikkunud ning lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu. Kostja ei ole välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust. 22. Kohus on seisukohal, et sellise täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida kostja ei ole mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul hagejalt sisse nõuda, ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris pärast nõude aegumist põhjendatud. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (

§ 100

lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, pole kohtu hinnangul kuidagi põhjendatud maksehäire avaldamine nõude aegumise järgselt. Kuigi iseenesest pole välistatud maksehäire pikem avaldamisaeg, mh nähtuvalt Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendist, siis käesoleval juhul riivab andmete jätkuv edastamine surveabinõuna ülemääraselt hageja õigusi ja vabadusi.

§ 1046

lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane (RKTKo 3-2-1-37-15 p 11).

§ 1046

sätestab isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse välistamise erialused lisaks

§ 1045lg s 2 sätestatule.

See tähendab, et teise isiku isiklikke õigusi rikkunud isik vabaneb vastutusest, kui ta suudab tõendada, et see oli õigustatud. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja õiguste rikkumine oli maksehäire avaldamisega õigustatud ning seetõttu ei esine isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse välistamise erialuseid. 23. Viimaseks tuleb tuvastada ka kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja hooletus,

§ 104). Juriidilise isiku deliktivõime osas ei saa vaidlust olla.

Seoses süü tuvastamisega ebaõige, sh au teotava faktiväite avaldamise korral selgitab kohus järgmist. Tulenevalt

§ 1047lg 1 sõnastusest on eelduslikult tegemist tahtliku teoga.

Kui kahju tekitaja tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline

§ 104

lg 5 ja õigusvastane alternatiivselt ka

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta

§ 1050

lg 1 regulatsioonist, vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb

§ 1047lg-st 3.

See tähendab hinnata tuleb, kas avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda

§ 1050

lgle 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline 1047 lg-st 3 tulenevat käitumisstandardit järgima. Eelduslikult on tegemist tahtliku teoga. Kui kahjutekitaja seda ümber ei lükka, on käitumine süüline

§ 1050

lg 1,

§ 104

lg 5 järgi ning õigusvastane alternatiivselt ka

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Välise hoolsuse hindamisel lähtutakse

§ 1050

lg 1 regulatsioonist st et tuleb

§ 104lg 3 alusel hinnata, kuidas oleks käitunud mõistlik isik samas olukorras.

Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda

§ 1050

lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline välist hoolsust järgima. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (

§ 104

lg 5).

§ 1043mõttes võib olla süü vorm ka kaudne tahtlus.

Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo 3-2-1-6-06 p 12; 3-2-1-150-15 p 13). Käesoleval juhul kostja ei kontrollinud enne maksehäire avaldamist ega pärast hageja vastuväidete esitamist andmeid piisava põhjalikkuse ja hoolsusega, mille tulemusel avaldati hageja suhtes ebaõigeid andmeid. Kohus leiab, et esineb süü. 24.

§ 1055

lg 1 ls 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Hageja on nõudnud, et kohus kohustaks kostjat kustutama hageja kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE. Kohus tuvastas 10

(12)eelnevalt, et kostja on tekitanud ebaõigete andmete avaldamisega hagejale õigusvastaselt ja süüliselt kahju. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt

§ 1055lg 1 ls 1 alusel õigusvastaselt kahju tekitamise lõpetamist.

Kohus rahuldab seetõttu hagiavalduse ja kohustab kostjat kustutama hageja kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE. 25.

§ 127

lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg 1 kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Eelnimetatud sätted lubavad mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitada nii, et kahjuhüvitise suuruse otsustab kohus.

§ 128lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Vastavalt

§ 128

lg-le 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 134

sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused.

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

§ 134

lg 6 näeb ette, et isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.

  1. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ja kahjuhüvitise määramist 200 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Kohus on leidnud, et hageja suhtes ebaõigete andmete avaldamine oli õigusvastane ning hageja au teotav, mistõttu tuleb mittevaralise kahju olemasolu eeldada. Kohus arvestab kahjuhüvitise määramisel, mil määral kostja poolt avaldatud au teotavad ebakohased väärtushinnangud võisid kahju põhjustada. Kohus peab põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks 200 eurot, arvestades rikkumise ulatust, ebakohase väärtushinnangu iseloomu ja avaldamise viisi ning varasemat kohtupraktikat sarnastes asjades. Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 200 eurot.
  2. Hageja tugineb hagiavalduses sellele, et hageja on kandnud kahju 58,36 eurot seoses kohtueelse õigusabi kasutamise ja kostjale nõudekirja saatmisega (õigusabi kulu).

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks kantud kulusid. Hageja esitas kostja nõudekirjale 12.04.2022 vastuse, kasutades õigusabi osutaja OÜ HUGO teenust (dtl-d 16-18, 43). OÜ HUGO õigusabina pakkunud hagejale videokonsultatsiooni 19.05.2022 kell 13.00 (dtl 44). Õigusabi eest esitatud arvete (dtl-d 4344) saajaks on märgitud hageja, kellele on õigusabi osutatud. Küsimus, milles hageja õigusabi vajas (lepinguväline kahju tekitamine, andmekaitse) on sedavõrd keeruline, et õigusabi kasutamine oli vajalik ja põhjendatud. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue summas 58,36 eurot kuulub rahuldamisele.

  1. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
  2. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse, mistõttu jäävad menetluskulud kostja kanda.
  3. TsMS § 174 lg 1 ls 1 kohaselt peavad asjas kantud kohtukulud olema vajalikud ja põhjendatud. TsMS § 147 lg 1 sätestab, et avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte ega tehta muid lõivustatud toimingust tulenevaid menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus menetlusse võtmata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on tasunud riigilõivu 100 eurot. Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud riigilõivu 100 eurot osas, sest riigilõiv 100 eurot on vältimatu kohtukulu, mille hageja pidi kostja vastu hagiavalduse esitamisel tegema. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskulude 11

(12)(riigilõiv) suuruseks 100 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulud välja menetluskulude jaotuse ulatust arvestades. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 100 eurot. 31. Hageja on taotlenud lepingulise esindaja kulu kindlaksmääramist. Hagejale õigusabi osutaja poolt osutatud arvete kohaselt on olnud esindaja ajakulu olnud 4,5 tundi. Lepingulise esindaja tasumäär on 80 eurot tunnis. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja lepingulise esindaja kulu 360 eurot kindlaksmääramist (4,5x80=360). Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tehtud toimingud on olnud vajalikud. Kohus leiab, et toimingute tegemisele kulunud ajakulu on vastavuses toimingute mahu, kohtuasja mahu ning keskmise keerukusastmega. Kohtu hinnangul on hageja esitanud asjas hagiavalduse, mille koostamise põhjendatud ajakulu on asja keskmist õiguslikku keerukust ja mahtu arvestades minimaalselt 3 tundi. Kostja vastuste mahtu ning kostja sisulistele vastuväidetele vastamise mahtu arvestades on kostja seisukohtadega tutvumise, analüüsi, sellele vastuse koostamise, lisade komplekteerimise ning kohtule esitamise põhjendatud ajakulu minimaalselt 1,5 tundi. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu on 4,5 tundi. Kohus leiab, et õigusvaidluse keskmist keerukusastet arvestades ei ületa hageja lepingulise esindaja tasumäär 80 eurot tunnis sarnase teenuse eest makstava tasu turuhinda. Kohus määrab eeltoodut arvestades hageja lepingulise esindaja kulu suuruseks 360 eurot (tunnitasu 80 eurot x ajakulu 4,5 tundi = 360 eurot) ning mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.